← Eesti

2-19-8397/115

Obsah (12)§ 654§ 652§ 442§ 392§ 656§ 5§ 7§ 436§ 171§ 190§ 179§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Sten Lind ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 11. veebruar 2022, Tallinn Kohtuasja num

) § 657 lg 1 p 2¹ kohaselt muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

§ 654lg 2² alusel esitab kolleegium kohtuotsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

5

  1. Vahetult enne ringkonnakohtu
  2. jaanuari
  3. a istungit saatis hageja kohtule e-posti teel menetlusdokumendi (kd IV, tl 63–68), millega kolleegium sai tutvuda pärast kohtuistungit. Kohtuistungil ei kandnud hageja kirjalikult esitatud seisukohti suuliselt ette. Kõnealune dokument võib endas sisaldada uusi väiteid, mis tuleb

§ 652

lg 4 järgi jätta tähelepanuta, mistõttu lähtub kolleegium asjaoludest, mis on välja toodud

  1. novembril 2021 esitatud apellatsioonkaebuses.
  2. Maakohus menetles ebaselget nõuet, rikkudes sellega eelmenetluse ülesandeid.

§ 442

lg 5 esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt mh poolte nõuded.

§ 442

lg 5 teise lause järgi peab resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka otsuse muu tekstita. Kui hageja esitatud kujul ei ole nõuet võimalik rahuldada, on maakohtu ülesanne eelmenetluses sellele hageja tähelepanu pöörata ja anda talle võimalus nõude täpsustamiseks (

§ 392lg 1 p 1 ja § 3401 lg 1).

Kui maakohus jätab selle ülesande täitmata, peab rikkumise kõrvaldama ringkonnakohus (

§ 656lg 2; vt ka Riigikohtu 18.

märtsi

  1. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-3445/46, p 29.4;
  2. märtsi
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p 54). Kuivõrd hageja apellatsioonkaebuses märgitud nõue oli ebaselge ning asja materjalidest nähtus, et ka maakohtus ei olnud hageja nõue selge, siis palus ringkonnakohus hagejal oma nõuet täpsustada (kd IV, tl 16 ja pöördel, tl 33 pöördel). Tulenevalt hageja täpsustustest on tema nõudeks varalise kahju hüvitamise nõue 10 287,70 eurot, sissenõutavaks muutunud intress 1588,36 eurot ja tulevikus lisanduv intress, sissenõutavaks muutunud viivis 1565,87 eurot ja tulevikus lisanduv viivis ning mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Seega on maakohtu otsuse resolutsiooni p 1 ebatäpne, sest sellega on jäetud rahuldamata varalise kahju ja viivisenõue kogusummas 16 843,82 eurot. Selguse huvides tuleb resolutsiooni p 1 täpsustada ja sõnastada see järgmiselt: „Jätta X hagi rahuldamata.“ Selliselt on resolutsioon kooskõlas

§ 442lgs 5 sätestatud nõudega.

  1. Hageja kui klient esitas advokaadi vastu lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude. Maakohus on õigesti leidnud, et advokaadi ja kliendi vahel on käsundussuhe võlaõigusseaduse (VÕS) § 620 mõttes ning advokaat käsundisaajana peab käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. 9.
  2. Käsunduslepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude lahendamiseks tuleb analüüsida järgmist (vt Riigikohtu
  3. juuni
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-6457/143, p 13): • • • • • • kas käsundisaaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100 ja § 115 lg 1); kas ta vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st tuleb hinnata, kas rikkumine ei ole VÕS § 103 järgi vabandatav; kas käsundiandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena käsundisaajale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Põhjendamatu on hageja väide, et maakohus rikkus võistleva menetluse põhimõtet (

§ 5

) ja poolte võrdse kohtlemise põhimõtet (

§ 7

). Praeguse asja lahendamisel tuli hagejal kohtu ette tuua ja tõendada asjaolud, mis räägivad selle kasuks, et hoolsuskohustust täites oleks hageja kriminaalasjas õigeks mõistetud. 6 9.

  1. Hageja hinnangul seisneb kostja rikkumine ebakvaliteetse õigusteenuse osutamises kriminaalasja nr X-XX-XXXX kohtueelses menetluses ja kohtus. Hageja on pidanud kostja hoolsuskohustuse rikkumise tõttu tekkinud kahjuks järgnevat: • • • • • • • • sõidukulud uurija juurde ja kohtusse 359,28 eurot; sundraha 645 eurot; kaitsjale makstud tasu ja kulud maakohtus 749,35 eurot ja ringkonnakohtus 96 eurot; kriminaalmenetluse kulude väljamõistmise otsuse täitmisel tekkinud täitemenetluse kulud 449,92 eurot; üldkasuliku tööga seoses tekkinud kahju 6480 eurot ja sellega seotud sõidukulud 784,40 eurot; advokaat Tibarile makstud tasu toimikuga tutvumise eest 360 eurot; 1940,27 euro tasumiseks sõlmitud laenulepingu lepingutasu 24,25% ehk 363,75 eurot ja intress summalt 1940,27 eurot perioodi
  2. mai
  3. a kuni
  4. mai
  5. a eest määras 40% aastas; mittevaraline kahju kohtu äranägemisel. 9.
  6. Kolleegium leiab, et põhimõtteliselt saab VÕS § 127 lg-te 1 ja 2 alusel hüvitamisele kuuluda kahju, mida hageja kandis seetõttu, et ta kostja tegevuse tõttu kriminaalasjas süüdi mõisteti. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu – kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (diferentsihüpotees). Tulenevalt VÕS § 127 lg-st 4 saab sellise nõude rahuldada aga üksnes juhul, kui hageja tõendab, et ta oleks kostja kohase hoolsusega tegutsemise korral kriminaalasjas õigeks mõistetud. Kahju hüvitamine sõltub lõppastmes sellest, milline on konkreetselt kostjale etteheidetav rikkumine ning kuidas see on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga VÕS § 127 lg 4 järgi.
  7. Maakohus leidis, tuvastamata teisi kahju hüvitamise nõude eeldusi, et sõidukulude nõudmine kahju hüvitamisena ei ole võimalik ettenähtavuse ja põhjusliku seose puudumise tõttu, viidates VÕS § 127 lg-tele 3 ja
  8. Kolleegium nõustub hageja etteheitega, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et sõidukulude kandmine ei sõltu kriminaalasja lahendamise tulemusest. Seetõttu muudab kolleegium selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohus on jätnud tähelepanuta kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 181 lg 1, mille kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §s 182 sätestatud erandeid. Kolleegium märgib, et ka sõidukulud kuuluvad menetluskulude hulka, sest KrMS § 175 lg 1 p-st 1 tulenevalt kuuluvad menetluskulude hulka menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Eeltoodust tulenevalt ei ole sõidukulude hüvitamine maakohtu otsuses toodud põhjendustel välistatud ning sõidukulude hüvitamisele kuulumine eeldab käesoleva otsuse p-s 9.1 toodud kahju hüvitamise eelduste hindamist.
  9. Hageja heidab maakohtule ette, et maakohus ei andnud hinnangut nendele tõenditele, mille alusel hageja kriminaalasjas süüdi mõisteti, ning pidas võimalikuks hinnata üksnes seda, kas kostja teistsugune käitumine käsunduslepingu täitmisel oleks viinud erineva tulemuseni. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja etteheide põhjendatud, sest maakohus asus õigesti seisukohale, et hageja ei saa kriminaalasjas tehtud kohtuotsust tsiviilasja menetluses uuesti vaidlustada. Hageja nõude põhjendatuse üle otsustamisel tuleb kohtul hinnata, kas advokaat rikkus oma hoolsuskohustust ning kas kohase hoolsusega tegutsedes oleks hageja kriminaalasjas nr X-XX-XXXX esitatud süüdistuses õigeks mõistetud, hinnates hagis välja 7 toodud rikkumiste mõju kriminaalmenetluse reeglite järgi (vt Riigikohtu
  10. veebruari
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-12, p 16).
  12. Maakohus leidis kokkuvõtvalt, et vaatamata hageja etteheidetele on ebatõenäoline, et ükski kõnealune esitamata jäänud tõend oleks mõjutanud kriminaalasja lahendamise tulemust. Samuti märkis maakohus, et kostja töös esines hoolsuskohustuse täitmise mõttes puudujääke (kostja oleks pidanud kriminaalasjas välja selgitama kõik asjaolud ja esitama tõendid tulenevalt hageja väidetest W teadlikkuse ja nõusoleku kohta). Maakohtu otsusest ei ole võimalik järeldada, kas kostja rikkus hoolsuskohustust või mitte. Samuti ei ole maakohus vastanud kõigile hageja väidetele, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust (

§ 436ja § 442 lg 8).

Kolleegium saab need rikkumised kõrvaldada, hinnates iga etteheidetava rikkumise puhul, kas kostja on rikkumise toime pannud, ning täiendades selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Kuid vaatamata eespool toodud minetustele jättis maakohus õigesti hagi rahuldamata. 12.

  1. Hoolsuskohustuse rikkumise hindamisel tuleb lisaks võlaõigusseaduse
  2. peatükis sätestatud käsunduslepingu sätetele arvestada advokaadi kutsetegevuse ja kutse-eetika (advokatuuriseaduse ja Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi) nõuetega ning kaitsja õiguste ja kohustustega kriminaalmenetluses (KrMS § 47). Advokatuuriseaduse (AdvS) § 40 lg 2 järgi peab õigusteenus olema õigeaegne ja asjatundlik ning põhinema asjaolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Advokaat peab vajaduse korral koguma kliendi huvides tõendeid. AdvS § 44 lg 1 p 1 järgi on advokaat kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise, säilitades kutseau ja väärikuse. 12.
  3. Hageja heidab maakohtule ette, et maakohus jättis kohaldamata Eesti Advokatuuri juhatuse
  4. novembri
  5. a otsusega kinnitatud „Kriminaalmenetluses kaitsjana riigi õigusabi osutamise juhendi“ (õigusabi osutamise juhend).

§ 436

lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi kohaldab õigust kohus, mistõttu ei ole kohus kahju hüvitamise nõude hindamisel seotud hageja viidatud õigusliku alusega ja võib hagi alusena esitatud asjaoludel rahuldada hageja nõude ka muul õiguslikul alusel. Kuivõrd maakohus kostja hoolsuskohustuse täitmist iga etteheidetava rikkumise puhul eraldi ei käsitlenud, siis puudus ka vajadus juhendi põhjal käsundi täitmist hinnata. Kolleegium märgib, et õigusabi osutamise juhend aitab küll sisustada õigusteenuse osutamise kvaliteeti, kuid sellest üksi hagi rahuldamiseks ei piisa. Hagi rahuldamise eeldusena on vaja tuvastada ka teised kahju hüvitamise eeldused, sh põhjuslik seos.

  1. Hageja mõisteti süüdi karistusseadustiku (KarS) § 137 lg 1 järgi, s.o eraviisilises jälitustegevuses. Hageja heidab kostjale ette, et ta jättis esitamata kriminaalmenetluses olulised tõendid (e-kirjavahetuse ja kõnede eristuse), mis oleksid välistanud tema süüdi mõistmise. Maakohus analüüsis neid tõendeid ning leidis, et isegi kui need tõendid oleksid kriminaalmenetluses kaitsja poolt esitatud, siis võimalikust ebaseaduslikust jälgimisest ette teatamine ei muuda tegu lubatavaks. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et isegi kui kaitsja oleks kõnealused tõendid esitanud, ei oleks see mõjutanud kriminaalasja lahendamise tulemust. Kolleegium peab vajalikuks täiendada maakohtu otsuse põhjendusi järgnevaga. 13.
  2. Kolleegiumi hinnangul on kostja rikkunud oma hoolsuskohustust, sest ei kogunud kliendi huvides tõendeid. Õigusabi osutamise juhendi § 2 lg 5 järgi peab kaitsja vajaduse korral koguma kliendi huvides tõendeid. Sama sätestab AdvS § 40 lg 2 teine lause. Kostja pidi teadma, et hageja väiteid kinnitavad tõendid on olemas. Kostja osales
  3. septembril 2013 hageja kahtlustatavana ülekuulamisel. Selle käigus avaldas hageja, et W oli jälgimisest teadlik. Nimelt helistas hageja W-le ning saatis talle elektrooniliselt esimese oktoobrikuu jälgimise kokkuvõtte, teiste kokkuvõtete saatmise kohta hageja täpselt enam ei mäletanud (kd I, tl 54–55). Lisaks sellele on põhjendatud hageja etteheide tõendite esitamata jätmise kohta apellatsioonimenetluses. Kostja pidi tõendite esitamise vajalikkusest olema teadlik, sest 8 kriminaalasjas tehtud maakohtu otsuses on märgitud (maakohtu otsuse lk 11), et asjaolu, et kannatanu oli teadlik maja ümber käimisest ja jälgimisest, kohtus tõendamist ei leidnud. 13.
  4. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kõnealused tõendid ei oleks õigeksmõistvat kohtuotsust kaasa toonud. Kõnede eristuse (kd III, tl 49–51) mõju kriminaalasja lahendamise tulemusele on käsitletud vaidlustatud otsuse p-s 23 ja kolleegium nõustub maakohtuga. Kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse p-s 10.2 on märgitud, et kõnede eristus ei oma asja lahendamisel määravat tähtsust, sest see ei kajasta kõnede sisu (kd I, tl 39– 44). E-kirjavahetuse (kd II, tl 82–87) mõju kriminaalasja lahendamise tulemusele on käsitletud vaidlustatud otsuse p-s 22 ja ka selles osas nõustub kolleegium maakohtuga. Maakohus on kolleegiumi hinnangu õigesti leidnud, et hageja
  5. oktoobri
  6. a e-kiri sisuga „hakkan nüüd last eemalt jälgima et sa teaks“ ei muuda hageja tegu õiguspäraseks, sest e-kirjas pole täpsustatud, kes, millal ja milliste vahenditega hakkab last jälgima, samuti saadeti jälgimiste kokkuvõtted W-le pärast nende toimumist. 13.
  7. Kolleegium märgib vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele järgmist. Kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse p-s 8.2 on kolleegium e-kirjavahetuse osas märkinud, et varjatud jälgimise järgselt kannatanule kokkuvõtte ja piltide edastamine ei välistaks eelnevalt toimepandud jälgimise ebaõigust, sest kuriteo objektiivne koosseis on täidetud juba jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt teise isiku varjatud jälgimisega. Eelneva etteteatamise kohta on kriminaalkolleegium otsuse p-s 9.2 märkinud, et see väide on tõendamata. Kolleegium leiab, et ka praeguses asjas esitatud e-kirjad (kd II, tl 82–87) ei tõenda, et hageja on iga kord enne W elukoha jälgimisele asumist teavitanud seal elavaid inimesi oma tegevusest ning veelgi enam, et talle oleks antud selleks nõusolek. 13.
  8. Kolleegiumi hinnangul on W
  9. oktoobri
  10. a e-kirjas (kd II, tl 85) avaldatu „jätka samas vaimus“ sarkastiline reaktsioon hageja poolt saadetud e-kirjadele. Isegi kui lähtuda sellest, et hageja arvas, et on saanud W-lt oma tegevusele heakskiidu, ei välista see tema teo koosseisupärasust ega õigusvastasust. Nagu kriminaalasjas tehtud kohtuotsustes märgitud, heidetakse hagejale ette varjatud jälgimist. W üldine teadmine, et hageja käib tema pere tegevust jälgimas, ei tähenda, et ta oleks olnud igast konkreetsest korrast teadlik. Seda teadlikkuse küsimust on kohtud ka kriminaalmenetluses käsitlenud ja jõudnud järeldusele, et seda, millal täpselt neid jälgimas käidi, W ei teadnud. Kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse p-s 10.2 on põhjendatud, miks ei oleks teistsugusele järeldusele viinud ka kõnede eristus, mida maakohus vastu ei võtnud (ja mille vastu võtmist ringkonnakohtult ei taotletud). Kohus selgitas, et telefoni kõneeristus annab informatsiooni edastatavate sõnumite edastamise fakti, kestuse, viisi ja vormi ning edastaja või vastuvõtja kohta, aga ei kajasta tehtud kõnede sisu. Kohus tõdes, et selle üle, et hageja ja W telefoni teel tihedalt suhtlesid, vaidlust pole. Kriminaalasjas tehtud nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuses on toodud välja, et W pere tegemisi käidi jälgimas pimedal ajal. Kohtud tegid sellest igati põhjendatult järelduse, et hageja ja Q tahtsid jälgida W majas toimuvat varjatult. 13.
  11. W soovitus hagejale, et too jätkaku samas vaimus, ei välista ka hageja teo õigusvastasust. Lisaks sellele, et selline soovitus on mõeldud sarkastilisena, on see nii üldine, et ei saa õigustada konkreetseid varjatud jälgimisi. Kannatanu nõusolekut õigusvastasust välistava asjaoluna seaduses nimetatud ei ole, see tuleneb üksnes kohtupraktikast. Senise kohtupraktika kohaselt saab kannatanu nõusolekust rääkida konkreetse tema vastu toime pandud kuriteokoosseisule vastava teo kontekstis (vt pikemalt kannatanu nõusoleku kohta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  12. septembri
  13. a otsus asjas nr 1-20-2071 lähenemiskeelu rikkumisega seoses). Kõnealuses asjas oli kaitseväide, et kannatanu ise oli ka mingitel kordadel süüdistatavaga suhelnud, näidates seega, et ta on hoolimata lähenemiskeelust suhtlemisega nõus. Ringkonnakohus asus kriminaalasjas nr 1-20-2071 seisukohale, et süüdistatav pani iga kord, kui ta kannatanuga suhtles, toime kuriteokoosseisule vastava teo, kuid nendel juhtudel, 9 kui kannatanu oli selle suhtlusega ise nõus või lausa otsis ise kontakti, välistas kannatanu nõusolek süüdistatava teo õigusvastasuse (ringkonnakohtu otsuse lk 9). Praeguse asja seisukohalt on oluline Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht, et kannatanu nõusolek kehtis ainult nende konkreetsete juhtude kohta, kui ta ise vabatahtlikult suhtles süüdistatavaga, kuid tema sellekohane nõusolek ei laienenud kogu suhtlusele. Eeltoodust tulenevalt peab luba olema seotud konkreetse ja piisavalt määratletud ajal ja kohas toime pandava teoga. Praegusel juhul ei ole aeg kuidagi määratletud. Kuna asjaolud, mille kaebustes välja toomata jätmist hageja kostjale ette heidab, ei välista hageja teo koosseisupärasust ega õigusvastasust, ei oleks nende argumentide esitamine apellatsioonis või kassatsioonis kaasa toonud hageja õigeksmõistmist.
  14. Hageja heidab kostjale ette, et kostja jättis W ristküsitlemisel eeluurimisel antud ütlused usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldamata. Samuti olid hageja hinnangul W ütlused vastuolus e-kirjavahetusega ning seega ebausaldusväärsed. Maakohus leidis, et isegi kui mõned üksikud sõnastuse või detailide vastuolud kannatanu ütluste vahel eeluurimisel ja kohtuistungil olid, siis ei olnud need W ütluste kõrvalejätmiseks piisavad (vaidlustatud otsuse p 26). Kolleegium ei näe alust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale. 14.
  15. Kolleegium märgib vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väitele järgmist. Hageja tugineb W ütluste vastuolule, mille kohaselt W kohtuistungil eitas, et talle oleks saadetud perioodil
  16. oktoober–
  17. november 2013 teade, et hageja jälgib tema elukohta (vt kriminaalasjas toimunud maakohtu
  18. novembri
  19. a istungi protokoll; kd I, tl 25). Kannatanuna ülekuulamisel
  20. veebruaril 2014 on W avaldanud, et „ühel korral küll X ühes mulle saadetud meilis mainis, et tema sõbranna, vist oli ka see Katrini nimi kirjas, olevat näinud, et mingis toas tuli põleb ja et kuskil pandi tuli kustu või midagi sellist, ma täpselt ei mäletagi enam“ (kd II, tl 136 pöördel). Kolleegium leiab, et W ütluste tõendikogumist kõrvalejätmiseks alus puudus, seda isegi koosmõjus e-kirjavahetuse ja kõnede eristusega. 14.
  21. KrMS § 289, mis reguleerib tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimiseks tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist, ei näe ette, et vastuolu korral tuleb isiku ütlused igal juhul kõrvale jätta. Vastuolu korral peab kohus hindama, kas ütluste andjat saab tõendiallikana usaldada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  22. juuni
  23. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 20.2). Kohtupraktikas omaks võetud seisukoha kohaselt tuleb jätta ütlused tõendikogumist välja osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  24. aprilli 2015 otsus asjas nr 3-1-1-25-15, p 7). W kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahel ei ole diametraalset vastuolu. Tema kohtueelses menetluses antud ütlused on tsiteeritud osas üsna ebamäärased ja neist ei tule välja, et W oleks informeeritud tema koduse elu tahtlikust jälgimisest. Seda, et kuskil toas tuli põles, võib märgata ka lihtsalt majast möödudes, ilma kedagi tahtlikult jälgimata. 14.
  25. Lisaks sellele on kohtupraktikas leitud, et üksnes asjaolu, et tunnistaja ütlused ei riimu üheselt mõne teise asjas kogutud tõendiga, ei muuda tunnistaja ütlusi aprioorselt ebausaldusväärseks. Ka n-ö riimumata tõend ei pruugi olla ebausaldusväärne (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  26. veebruari
  27. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 14). Praeguses asjas, kuna tegemist on isikulisest tõendiallikast pärineva teabe usaldusväärsuse hindamisega, tuleb ühe keskse momendina uurida ütluste kujunemist ja võimalikku muutust ajas ehk teisisõnu seda, kas isik on enda ütlustes olnud järjepidev (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  28. detsembri
  29. a otsus asjas nr 3-1-1-66-15, p 11). Kolleegiumi hinnangul on maakohus sellele asjaolule tähelepanu pööranud, tuues välja, et kriminaalasjas toimunud maakohtu istungil vastas kannatanu konkreetse ajavahemiku osas esitatud prokuröri küsimusele ning W reaktsioonist („jätka samas vaimus“) saab järeldada, et ta ei pööranud sellele suuremat 10 tähelepanu. Kolleegiumi hinnangul saab e-kirjavahetuse põhjal teha järelduse, et W ei saanud tegelikult aru, millist tegevust hageja lapse jälgimise all silmas peab. Nii eeluurimisel kui ka asja kohtulikul arutamisel antud ütluste kohaselt on W hageja tegevuse hukka mõistnud, selgitades, et jälgimine on toimunud tema teadmata, see tuli üllatusena ning selliseks tegevuseks ei oleks ta hagejale luba andnud (vrd
  30. veebruari
  31. a ülekuulamine: „Minu ja minu lapse jälgimisega ja pildistamisega ilma minu loata ja ilma minu teadmata on tõsiselt häiritud ja rikutud minu ja minu lapse, samuti minu elukaaslase, kes elab minuga, rahu ja kindlustunnet ning isikliku elu privaatsust,“; maakohtu
  32. novembri
  33. a istung (vastus prokuröri küsimusele, kas hageja teatas talle perioodil
  34. oktoober–
  35. november 2013, et ta tuleb W elukoha aia taha vaatama, mis kodus toimub ja teeb sellest fotosid): „Ei, sellist teadet ei ole ma saanud.“). Ka ülejäänud hageja väited W ütluste ebausaldusväärsuse kohta ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.
  36. Hageja heidab kostjale ette, et kostja ei sisustanud hageja süüdimõistmist välistavaid karistusõiguslikke kategooriaid nagu eksimus, hädaseisund vms. Maakohus on hageja väiteid hinnanud ja leidnud, et need on põhjendamatud. Kolleegium nõustub maakohtuga. Kolleegium märgib vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väitele, et kriminaalasjas tehtud maakohtu otsuses on õigusvastasust ja eksimust teo keelatuses analüüsitud (maakohtu otsuse lk 10–11). Praeguses asjas pidi hageja tooma esile asjaolud ja esitama tõendid selle kohta, et kostja ei tegutsenud vajaliku hoolsusega ning kriminaalmenetluses esitamata asjaolud oleksid süüdimõistmise välistanud. Esitatud asjaolusid ja tõendeid tuleb tsiviilasja menetluses hinnata kriminaalmenetluse reeglite järgi. KrMS § 61 lg 2 järgi hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Maakohus on seda ka teinud. Nii hageja kui ka kostja olid veendumusel, et hageja tegu oma last sellisel viisil jälgida oli lubatav. Selliste asjaolude pinnalt kujundati välja kaitsestrateegia, kaitseakt ja kohtuvaidlus (kd I, tl 22; kd III, tl 124–125). Kuigi kostja koostatud kaitseaktile saab ette heita õigusliku vormi puudulikkust, siis kostja hoolsuskohustuse rikkumiseks seda praegusel juhul pidada ei saa, sest aktis on KrMS § 227 lg 3 järgi kõik kaitseaktis vajalik märgitud.
  37. Hageja heidab kostjale ette, et ta ei vaidlustanud kaebuses alama astme kohtu otsuse peale järgmisi asjaolusid: kriminaalasjas tehtud otsusest ei nähtu, millest tulenevalt kohtud järeldasid, et hageja tegevuse eesmärgiks oli koguda andmeid W käitumise kohta lapse kasvatamisel; W aias käidi ainult viimase kutsel ning hagejal puudus andmete varjamise eesmärk. Maakohus ei ole kõiki hageja väiteid hinnanud, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kolleegium saab selle rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi. 16.
  38. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjust kostjale ette heita, et ta maa- või ringkonnakohtu otsust vaidlustades ei esitanud väidet, et kohtuotsustest ei selgu, millest tulenevalt kohtud järeldasid, et hageja eesmärk oli koguda andmeid W käitumise kohta lapse kasvatamisel (see on andmetena, mida hageja soovis koguda, nimetatud sõnaselgelt ära juba süüdistuses). Kriminaalasja lahendanud maakohus on seda järeldust ammendavalt põhjendanud ja ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga (vt kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse p 9). Kolleegium märgib, et KarS § 137 räägib eraviisilisest jälitustegevusest teise isiku suhtes (mis praegusel juhul seisnes varjatud jälgimises) tema kohta andmete kogumise eesmärgil. See tähendab, et eesmärk peab olema teise isiku kohta andmete kogumiseks, mitte aga nende andmete varjamiseks, lisaks sellele pidi olema tahtlus tegutseda (jälgida) varjatult. 16.
  39. Kriminaalasjas tehtud maakohtu otsuses on märgitud, et ei ole „võimalik lahutada lapse elu ja pere elu, kus laps kasvab. Kui jälgitakse last, siis sellega kaasneb ka terve pere jälgimine. Teisest küljest süüdistatavate ütlused, et nad kogusid vaid lapse olukorra kohta andmeid, on ümber lükatud Q kirjade sisuga, kust on näha, et jälgitud ja kirjeldatud on kõigi majas viibinud isikute tegevust.“ (maakohtu otsuse lk 9). Kohus lisas: „...X enda õigustuseks öeldu, et tegi 11 kõike lapse huvides, sest laps ei saanud kuidagi terveks ning lapse ja isa jutt lapse kasvatamistingimuste kohta ei läinud kokku, ei tee tema käitumist lubatavaks.“ See viimane asjaolu näitab selgelt, et jälgimise eesmärk ei olnud kuidagi isoleeritult seotud lapse tegemistega, vaid hagejale pakkuski huvi see, kuidas W lapse eest hoolitseb. Mis puutub hageja väitesse, et majas toimuvat jälgiti lapse enesetapumõtete pärast, siis ei ole hageja selgitanud, kuidas see aeg-ajalt toimunud jälgimine pidi tagama lapse turvalisuse. Hädaseisund välistab kuriteokoosseisule vastava teo õigusvastasuse ainult siis, kui tegu on ohu tõrjumiseks sobiv ehk kohane ja kahjustatud õigushüve jaoks säästvaim. Kriminaalasjas tehtud maakohtu otsuses refereeritud hageja ja Q ütlustest nähtub, et hageja püüdis saada kinnitust sellele, et isa ei hoolitse lapse eest piisavalt või ei tee temaga tegelemisel õigeid valikuid (millele viitab ka see, et saadud infot kasutati hooldusõiguse üle käivas kohtuasjas). Maakohtu otsuse kohaselt tegi hagejale muret lapse tugev köha, mis ei läinud üle: ema heitis isale ette, et kuigi laps koolis ei käinud, siis ujuma viidi teda ikka. Soov teada, mida isa lapsega teeb, tähendab selgelt eesmärki koguda andmeid isa kohta. Seda, et sooviti koguda andmeid sisuliselt kogu pere kohta, näitab kriminaalasjas tehtud kohtuotsustes välja toodud tõik, et pildistamisel on püütud jäädvustada maja elutoas toimuvat.
  40. Hageja heidab kostjale ette, et ta ei hoiatanud ega suunanud hagejat hoiduma ennast süüstavate ütluste andmisest. Maakohus hageja väidet ei hinnanud, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kolleegium saab selle rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi. Kostja ei osanud öelda, kas ta selgitas hagejale ütlustest andmise keeldumise õigust või soovitas ütluste andmisest keelduda (vt ringkonnakohtu
  41. jaanuari
  42. a istungi protokoll, ajamärk 00:20:51). Tulenevalt õigusabi osutamise juhendi §-st 10 peab kaitsja hoolitsema selle eest, et kaitsealune oleks õigeaegselt ja õigesti teavitatud oma menetlusõigustest, nende kasutamise korrast ja õigustest loobumise tagajärgedest. Kolleegiumi hinnangul eeldas kriminaalasjas kujundatud kaitsestrateegia hageja poolt ütluste andmist. Nii hageja kui ka kostja olid veendumusel, et hageja poolt avaldatavad asjaolud välistavad kuriteokoosseisu. Hagejale on KrMS § 8 p 1, § 34 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 35¹ lg 1 järgi selgitatud kahtlustatava õigusi ja kohustusi
  43. septembri
  44. a ülekuulamisel (kd I, tl 53–55). Lisaks on kriminaalasja lahendanud maakohus selgitanud hagejale
  45. novembril 2015 toimunud istungil tema õigusi, st et tal on õigus keelduda ütluste andmisest ning et antud ütlusi võidakse kasutada tema vastu (kd I, tl 30 pöördel). Kostja on ringkonnakohtu
  46. jaanuari
  47. a istungil selgitanud, et hageja tahtis väga ütlusi anda ja rõhutada, et tema tegevus oli tingitud eelkõige lapse heaolu kontrollimisest (kd IV, tl 71, ajamärk 00:20:51). Asjaolusid kogumis hinnates leiab kolleegium, et hageja oli õigeaegselt ja õigesti teavitatud, et tal on õigus ütluste andmisest keelduda ning et antud ütlusi võidakse kasutada tema vastu. Kostja ei pidanud täiendavalt neid õigusi hagejale selgitama.
  48. Samuti heidab hageja kostjale ette seda, et kostja ei tuginenud süüdistuse puudustele ega sellele, et kohus on teda süüdi mõistes süüdistusest (ajaperiood ei alga
  49. oktoobrist 2013) väljunud. Hageja väitel ei sisalda süüdistusakt selliseid faktilisi asjaolusid nagu kannatanute teadmatus nende jälgimisest ega fotoaparaadiga seotud asjaolusid. Lisaks ei ole süüdistusaktis märgitud W elukaaslase Z kohta andmete kogumise eesmärki. Maakohus hageja väiteid ei hinnanud, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kolleegium saab selle rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi. 18.
  50. Kolleegium leiab, et hageja etteheited kostja poolt kõnealuste asjaolude esile toomata jätmise kohta ei ole põhjendatud. Nende esitamine apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses ei oleks mõjutanud kriminaalasja lahendamise tulemust. Esiteks ei pea süüdistus kajastama iga detaili, vaid peab kirjeldama teo asjaolusid sellise täpsusega, et oleks tuvastatav, et tegu vastab 12 süüdistatavale inkrimineeritava kuriteokoosseisu tunnustele. Süüdistusest tuleb välja see, et kannatanud ei olnud nende jälgimisest teadlikud – süüdistuses on öeldud, et hageja ja Q vaatlesid ja fotografeerisid kannatanute tegevust „salaja“ ning panid toime „varjatud jälgimise“. Seega ütleb süüdistus, et tegutseti kannatanute teadmata ja nende eest varjatult. KarS § 137 mõttes ei ole oluline, kuidas teavet kogutakse ja talletatakse. Kuna tõendite järgi hageja ja Q pildistasid elamus toimuvat, on see ka süüdistuses välja toodud (see on ka asjaolu, mis kinnitab soovi koguda andmeid – majas olijate elukorraldust iseloomustavaid asjaolusid; pildistamisega need andmed jäädvustati). Selles kontekstis ongi oluline vaid pildistamise fakt, mitte aga see, millega pildistati. 18.
  51. Mis puudutab hageja väidet, et süüdistuses pole märgitud, et hagejal ja Q-l oleks olnud Z suhtes andmete kogumise eesmärk, siis süüdistusest nähtub, et see on taotluslik. Kui süüdistust lugeda, ilmneb, et prokurör ongi lähtunud sellest, et eesmärk oli just W kohta andmete kogumine. Süüdistuse kohaselt tegutsesid süüdistatavad „eesmärgiga koguda andmeid W käitumise kohta C kasvatamisel“, st prokurör on süüdistuses määratlenud andmed, mida koguda sooviti. Seega, süüdistuse kohaselt jälgiti salaja nii W, C kui ka Z, kuid seda kõike tehti just W kohta andmete kogumiseks. Kuna salaja jälgiti ka Z, kahjustati ka tema õigushüve (õigust eraelule) ja seetõttu on ta ka KrMS § 37 lg 1 kohaselt kannatanu.
  52. Hageja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et kostja ei selgitanud talle, et kui võimalused õigeksmõistva otsuse tegemiseks puuduvad, oleks olnud otstarbekas lõpetada menetlus lihtmenetluses (nt kokkuleppemenetlus). Maakohus hageja väidet ei hinnanud, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kolleegium saab selle rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi. 19.
  53. Kolleegiumi hinnangul on hageja etteheited põhjendatud, sest õigusabi osutamise juhendi §-d 10 ja 11 hõlmavad endas ka kaitsja kohustust selgitada kaitsealusele erinevaid menetlusliike. Selgitatavate menetlusõigustena tuleb mõista kõiki õigusi, mis menetlusseadustik kahtlustatavale või süüdistatavale annab. Selliste õiguste hulka kuulub ka õigus taotleda asja arutamist lühi- või kokkuleppemenetluses. Kuid vaatamata sellele, et kaitsja jättis hagejale lihtmenetluse võimalused tutvustamata, ei saanud see kolleegiumi hinnangul mõjutada asja lahendamise tulemust. 19.
  54. Kostja selgitas ringkonnakohtu
  55. jaanuari
  56. a istungil, et neil oli hagejaga ainult üks versioon – lapsevanemal on õigus teada, kuidas laps temast eemal olles viibib. Teisi menetlusliigi valikuid ei olnud (kd IV, tl 71, ajamärk 00:20:51). Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja esile toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid selle kohta, et kostja täiendava selgituse puhul oleks ta olnud nõus lihtmenetluse kohaldamisega. Kuna hageja soovis kindlalt taotleda õigeks mõistmist, oli kokkuleppemenetlus välistatud – kokkuleppemenetlus eeldab kokkulepet süüdi tunnistamises ja karistuses (vt KrMS § 245). Lühimenetluses oleks kohus kriminaalasja lahendanud KrMS § 233 lg 1 järgi kriminaaltoimiku materjali põhjal ning üksnes selline menetlusliigi valik ei oleks kaasa toonud õigeksmõistvat kohtuotsust. Lisaks sellele märgib kolleegium, et hageja väide kõnealuse hoolsuskohustuse rikkumise kohta on ka vastuoluline. Hageja on menetluses läbivalt tuginenud sellele, et talle on tekkinud kahju, sest kostja hoolsuskohustuse rikkumise tõttu mõisteti ta kuriteo toimepanemises süüdi.
  57. Lõpetuseks heidab hageja kostjale ette, et kostja ei koostanud kohtuvaidlusteks teese, ei kooskõlastanud kaitsestrateegiat ega apellatsioon- ja kassatsioonkaebuste esitamist või nende sisu. Maakohus hageja väidet ei hinnanud, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kolleegium saab selle rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi. 13 20.
  58. Kolleegium nõustub hageja etteheidetega osaliselt. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kostjale saab hoolsuskohustuse rikkumisena ette heita kohtuvaidluste teeside koostamata jätmist. Sellist nõuet KrMS §-dest 299 ja 300 ei tulene. KrMS § 300 lg 3 järgi võivad kohtumenetluse pooled enne kohtu nõupidamistuppa lahkumist esitada oma kõne teksti selle lisamiseks kohtuistungi protokollile. Kriminaalasjas toimunud maakohtu
  59. jaanuari
  60. a istungil kandis kostja kohtuvaidluse sisu suuliselt ette, mis KrMS § 155 lg 2 p 10 kohaselt protokolliti (kd III, tl 124–125). Kohtuvaidlus vastas välja töötatud kaitsestrateegiale, mille kohaselt: hageja jälgis oma last, eesmärgiks oli saada lapse kohta andmeid ja W oli sellest teadlik (kd IV, tl 70–71, ajamärk 00:15:09). Nõustuda ei saa hageja väitega, et kaitsestrateegia oli kooskõlastamata. Hageja selgitas ringkonnakohtu
  61. jaanuari
  62. a istungil, et kohtus kaitsjaga esimest korda uurija juures ning pärast seda istusid nad pubis ja arutasid (kd IV, tl 70 pöördel, ajamärk 00:13:46). Kolleegiumi hinnangul ei saa kostjale ette heita õigusabi osutamise juhendi § 17 rikkumist, sest kostja on hagejaga kohtunud ning esitatud asjaoludest nähtuvalt peeti omavahel nõu. Kostja arvestas kaitsetaktika valikul hageja seisukohtadega, uskudes ka ise hageja avaldatud faktiliste asjaolude põhjal teo õiguspärasust. 20.
  63. Kolleegium nõustub hageja etteheitega osas, mis puudutab apellatsioon- ja kassatsioonkaebuste esitamise või nende sisu kooskõlastamist. Tulenevalt õigusabi osutamise juhendi § 25 lg-st 2 peab kaitsja pidama enne apellatsiooni või kassatsiooni esitamist nõu kaitsealusega, selgitades muu hulgas, millistele argumentidele kavatseb kaitsja kaebuses tugineda. Nõupidamise käigus peab kaitsja välja selgitama argumendid, mille väljatoomist kaebuses soovib kaitsealune. AdvS § 44 lg 1 p 2 sätestab, et advokaat on kohustatud teavitama klienti õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest. Kuid vaatamata sellele, et kostja jättis kaitsja kohustused kaebemenetluses nõuetekohaselt täitmata, ei saanud see kolleegiumi hinnangul mõjutada apellatsioon- ega kassatsioonkaebuste lahendamise tulemust. Kostja hoolsuskohustuse rikkumise tulemusena jäid kaebustesse lisamata argumendid, mille välja toomist oleks soovinud hageja. Samas, nagu eespool argumente eraldi käsitledes välja toodud, ei oleks asjaolud, mida soovis rõhutada hageja, välistanud tema teo koosseisupärasust ega õigusvastasust ega oleks toonud kaasa tema õigeks mõistmist.
  64. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus tuvastanud, et kostja on hagejale teenuse osutamisel rikkunud oma hoolsuskohustust. Kuid vaatamata sellele ei ole alust hageja nõuet rahuldada, sest nii nagu leidis ka maakohus, ei oleks hagejat ka juhul, kui kostja oleks tegutsenud kohase hoolsusega, KarS § 137 lg 1 järgi õigeks mõistetud. Seetõttu põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel VÕS § 127 lg 4 järgi puudub. Menetluskulude jaotus
  65. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta.
  66. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud kostjal puuduvad.

  1. Maakohus vabastas
  2. septembri
  3. a määrusega hageja hagiavalduse esitamisel riigilõivu 750 euro tasumisest (kd III, tl 9–11). Ringkonnakohtu
  4. novembri
  5. a määrusega määrati hagejale riigilõivu 750 euro tasumine osamaksetena (kd IV, tl 36–38), mis praeguseks on tasutud. Kolleegium leiab, et olukorras, kus maa- ja ringkonnakohtus rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad, on põhjendamatu, et maakohus otsustab eraldi määrusega riigilõivu riigituludesse väljamõistmise. Seega määrab kolleegium

§ 190lg 4 järgi riigilõivu riigituludesse väljamõistmise.

14 Kuna hageja vabastati riigilõivu tasumisest selle hilisema hüvitamise kohustusega

§ 190

lg 4 kohaselt, siis hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb riigilõiv riigituludesse täies ulatuses välja mõista. Kuigi

§ 179

lg 5 järgi tuleb üldjuhul kohtulahendi alusel raha riigituludesse tasuma kohustatud isikul täita lahend 15 päeva jooksul lahendi jõustumisest, siis võttes praeguses asjas arvesse, et hagejale anti menetlusabi selle hilisema hüvitamise kohustusega, määrab kolleegium, et riigilõiv tuleb riigituludesse tasuda 30 päeva jooksul lahendi jõustumisest.

§ 179

lg 9 järgi tuleb tasumisega viivitamise korral tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 25. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 15

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.