2-19-10964/46

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Margo Klaar, Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 4. märtsil 2022. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-10964 Tsiviilasi Aktsiaseltsi MEDISOFT hagi Eesti Vabariigi (Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse kaudu) vastu 409 793,28 euro ja viivise nõudes või alternatiivselt 348 035,62 euro ja viivise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 12. novembri 2021. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Aktsiaseltsi MEDISOFT apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 454 253,04 eurot Menetlusosalised ja nende Hageja (apellant) Aktsiaselts MEDISOFT (registrikood esindajad ringkonnakohtus 10047646), lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Talts Kostja (vastustaja) Eesti Vabariik (Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse kaudu, asutuse registrikood 70009770), lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando Kohtuistungi toimumise aeg 14. veebruar 2022 RESOLUTSIOON 1. Jätta Harju Maakohtu 12. novembri 2021. a otsus lõppjärelduses muutmata, muutes osaliselt selle põhjendusi.

2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta Aktsiaselts MEDISOFT kanda.

1(17) Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud 1. Aktsiaselts MEDISOFT (hageja) esitas 23. juulil 2019 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse kaudu, TEHIK, kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevuse 409 793,28 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 15. märtsist 2019 kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 409 793,28 eurot. Alternatiivselt palus hageja kostjalt välja mõista 348 035,62 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 15. märtsist 2019 kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 348 035,62 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja tugines peamiselt järgmistele väidetele:

-16.02.2018 sõlmisid hageja töövõtjana ja kostja tellijana riigihanke korras töövõtulepingu (leping) ravimitega seotud menetlusprotsesside infosüsteemi SamTrack loomiseks hinnaga 397 200 eurot, millele lisandub käibemaks;

-töö pidi valmima 16 kuu jooksul alates 22.02.2018 – 21.06.2019;

-lepingu esemeks olevad tööd sisaldusid lepingu lisas 1 „Tehniline kirjeldus“ koos lisaklausliga, et edukal pakkujal tuleb läbi viia täiendav äriprotsesside analüüs;

-08.03.2019 kirjas tõi hageja välja kõik veel teostamisele kuuluvad üksikud töölõigud ning nende teostamise tähtajad;

-15.03.2019 taganes kostja lepingust seoses tööde teostamise vahetähtaegade rikkumisega ja lepingu tähtaegse täitmise võimatusega (lepingu p-d 9.2.6. ja 9.4.), samuti sulges juurdepääsu projektikeskkonda, mis muutis tööde jätkamise võimatuks.

Seoses lepingu kohase täitmisega märkis hageja järgmist:

-algne tööde järjekord ei arvestanud andmebaasi ülesehitust ehk tööde teostamine lepingus sätestatud etappide kaupa oli ebamõistlik ja vastuolus andmebaasi programmeerimise põhimõtetega;

-hageja pidi lepingust tulenevalt muutma ja täiendama tööde aluseks olevat äriprotsesside analüüsi ja selle ca 90% ulatuses ümbertegemise tulemusena muutus etappidesse jagatud tööde järjekord;

-03.10.2018 kirjas tunnistas, et lepingu täitmise viivitused on tekkinud kostjast tulenevatest asjaoludest ja korduvalt on viibinud kostja juhiste andmine hagejale;

-28.11.2018 leppisid pooled suuliselt kokku, et hageja ei pea esitama etapiviisilisi tööde üleandmise-vastuvõtmise akte ning võib tööd üle anda ühe aktiga lepingu lõpus ja kostja ei pea maksma töövõtutasu osade kaupa, vaid kõigi tööde üleandmisel ja nende lepingule vastavuse kontrollimise järgselt;

2(17)

-pärast 28.11.2018 ei esitanud hageja kostjale enam tööde üleandmise-vastuvõtmise akte ning kostja ei nõudnud nende esitamist;

-14.12.2018 nõudis kostja I etapi tööde üleandmist ning andis täiendava tähtaja II etapi tööde üleandmiseks hiljemalt 25.01.2019;

-15.03.2019 olid tööd valmis 73,02% ulatuses;

Kostja taganemine lepingust on toimetu. Lepingust taganemise avalduse esitas kostja I etapi tööde üleandmise esitamise tähtajast umbes 3 kuud hiljem ja II etapi tööde esitamise tähtajast üle 1 kuu hiljem. Hageja võis uskuda, et tööde teostamise vahetähtaegade rikkumise tõttu taganemist ei toimu ja lepingu täitmine jätkub. Kostja avaldas korduvalt soovi lepingu täitmist jätkata ja esitas vastuväiteid üksnes vaheetappide tähtaegse mittetäitmise osas.

Kostja vastuoluline käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja jättis hagejale mulje, et ta ei kavatse pärast täiendava tähtaja möödumist lepingust taganeda. Ei esine asjaolusid, mis annaks aluse lepingust taganeda enne kohustuse sissenõutavaks muutumist (VÕS § 117 mõttes).

Hageja ei keeldunud oma lepinguliste kohustuste täitmisest ja kinnitas korduvalt, et täidab oma lepingulised kohustused. Kostja ei ole eelnevalt hagejat lepingust taganemise kavatsusest teavitanud.

Kohustuse rikkumine on aset leidnud kostjast tuleneva asjaolu tõttu. VÕS § 117 alusel ei või tellija lepingust taganeda, kui tema suhtes esinevad VÕS § 101 lg-s 3 sätestatud asjaolud.

Tellija lepingust taganemise õiguse hindamisel tuleb muuhulgas arvestada VÕS §-s 111 sätestatut.

VÕS § 111 lg 3 järgi ei või kohustuse täitmisest keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Sellises olukorras on taganemisõiguse kasutamise hea usu põhimõttega vastuolus ja sellest tulenevalt lubamatu.

Kostja poolt viidatud lepingu p 2.3. on VÕS § 42 lg 1 alusel tühine tüüptingimus. See tingimus kahjustab hagejat ebamõistlikult, sest paneb lepingust tulenevad riskid täielikult hagejale. Samuti on lepingu p 9.5. tühine tüüptingimus.

Hageja nõuab kostjalt kokkulepitud töövõtutasu VÕS § 655 lg 1 alusel. Normikohaldamisel ei ole oluline see, kui suures osas hageja lepingu täitis, sh ei ole vaja tuvastada, milline konkreetne töö sai tehtud ja mis jäi tegemata. Küll aga tuleb töövõtutasust maha arvata see, mille hageja lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis. Hageja on nõudest maha arvanud tema poolt säästetu alates 15.03.2019 – 21.06.2019 (töövõtulepingu täitmise tähtaeg).

Kui lepingust taganemine oli õiguspärane, nõuab hageja alternatiivselt töövõtutasu teostatud tööde eest VÕS § 189 lg 2 p 1 alusel. VÕS § 655 lg 2 ei välista töövõtja tasunõuet juba tehtud töö eest.

Töövõtulepinguga oli kokku lepitud töö teostamise mahuks 14 232 tundi ning töövõtutasuks 397 200 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja teostas arendustöid 10 392 tundi. Teostatud tööde hinnaks on seega 290 029,68 eurot, millele lisandub käibemaks. Seega on hageja poolt kostjale üleantu rahaliseks väärtuseks VÕS § 189 lg 1 p 1 tähenduses 348 035,62 eurot.

Kostja vastuväited 2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja esitas hagile peamiselt järgmised vastuväited:

3(17)

-Lepingu järgi oli hageja kohustatud andma kokkulepitud tööd kostjale üle etappide kaupa järgmiselt: I etapi tööd 22.07.2018; II etapi tööd 22.11.2018; III etapi tööd 24.02.2019; IV etapi tööd 21.06. 2019;

-hageja ei andnud töid kostjale kokkulepitud tähtajaks ega lepingust taganemise ajaks üle;

-hageja esitas I etapi tööd kostjale vastuvõtmiseks: esimest korda 20.07.2018; teist korda 21.09.2018.a; kolmandat korda 28.11.2018;

-hageja esitas II etapi tööd kostjale vastuvõtmiseks 28.11.2018;

-kostja keeldus tööde vastuvõtmisest nendes esinenud puuduste ja vaegtööde tõttu ning määras hagejale tööde üleandmiseks täiendava tähtaja;

-III etapi töid ei ole hageja kostjale vastuvõtmiseks esitanud;

Seoses tööde etappidesse jaotamisega märkis kostja järgmist:

-tööde jaotamine etappidesse ning etappide kestuse määramine 16 kuu piires oli pakkujate endi kohustuseks;

-hanke tehnilise kirjelduse p-s 5.1 ja hankemenetluses toimunud teabevahetuse käigus avaldas kostja, et riigihanke alusdokumentide seas pakkujatele kättesaadavaks tehtud äriprotsesside analüüs ei ole piisavalt ajakohane ja spetsiifiline, mistõttu tuleb hankelepingu pooleks oleval töövõtjal teha uus analüüs;

-hageja pakkumusest nähtuvalt oligi hageja planeerinud vastava detailanalüüsi tegemise tööde I etappi, samuti oli analüüsi osa planeeritud iga järgneva etapi algusesse;

-kostja esitas hankedokumentides üksnes eeldatava tööde jaotuse ja ajaplaani, mille osas võisid pakkujad teha hankemenetluses muudatusi, st esitada pakkumuses omapoolse tööde jaotuse ja ajaplaani, mis oleks saanud hankelepingu tingimuseks;

-hageja võis enne lepingu sõlmimist pakkuda ise välja tööde jaotuse etappidesse ning nende kestuse ning hageja muutis kahe esimese etapi kestust võrreldes hanke tehnilises kirjelduses toodud eeldatava ajaplaaniga;

-hagejal oli juba enne hankemenetluses pakkumuse tegemist ja hankelepingu sõlmimist võimalik analüüsida tööde etappidesse jaotamist ja nende kestust.

Seoses lepingu muutmisega märkis kostja järgmist:

-lepingu p-de 9.1 ja 11.2 järgi sai lepingut muuta vaid kirjalikus vormis;

-hageja pole tõendanud, et kostja andis nõusoleku hankelepingu muutmiseks.

Seoses lepingust taganemisega ja selle õigeaegsusega märkis kostja järgmist:

-kostjal oli õigus leping ühepoolselt ilma ette teatamata üles öelda, kui hageja on lepingut oluliselt rikkunud (lepingu p 9.2);

-oluliseks rikkumiseks loeti lepingujärgsete kohustuste korduvat täitmata jätmist, sh tähtaegselt tööde teostamata jätmist (p 9.2.6.);

-poolel oli õigus leping igal ajal ette teatamata üles öelda, kui teine pool rikub lepingut ning ei ole lepingu rikkumist kõrvaldanud 21 päeva jooksul alates talle lepingu rikkumisest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatamisest (p 9.4);

-kostja andis hagejale I etapi tööde üleandmiseks täiendava tähtaja kuni 20.09.2018 ja II etapi tööde üleandmiseks täiendava tähtaja kuni 25.01.2019.

-hageja ei andnud ühegi etapi töid kostjale üle kokkulepitud tähtajaks, täiendatavateks tähtaegadeks ega lepingust taganemise ajaks.

Riigihangete seaduse (RHS) 8 lg 7 ja TsÜS § 77 lg 3 järgi tuli nii hankeleping kui ka kõik selle muudatused sõlmida vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Juhul, kui poolte tahteavaldused hankelepingu muutmiseks on tehtud suuliselt, nagu hageja väidab, ei saa kokkulepet hankelepingu muutmiseks lugeda sõlmituks (VÕS § 11 lg 2) või tuleks see lugeda 4(17) tühiseks (TsÜS § 83 lg 1). Lepingu muutmiseks hageja poolt soovitud viisil puudusid seaduses (RHS § 123 lg 1) ja hankelepingus (p 11.2) sätestatud alused.

Hagejal oli võimalik töid teostada ja kostjale üle anda hankelepingus sätestatud etappides. Hageja kannab riski seoses tööde mahu etappidesse jaotamisega ning etappide kestuse prognoosimisega.

Kostja ei nõustunud hagejaga väitega, et hankemenetluse käigus kostja poolt pakkujatele esitatud analüüsidokument oli puudulik, mistõttu tuli teostada analüüs, mille tulemusena selgus, et tööde tegemisel ei saanud hankelepingus sätestatud etappe järgida. Kui hageja ei näinud ette uue analüüsi mahtu ning asjaolu, et analüüsi tulemustest lähtudes on vajalik teha lepingujärgseid tööd hankelepingus kokkulepitust erinevas järjekorras, on see hageja enda risk. Kostja poolt pakkujatele esitatud äriprotsesside analüüsi puudulikkus ei ilmnenud alles pärast lepingu sõlmimist tööde teostamise käigus. Vajadusel oleks pidanud hageja leidma täiendavaid ressursse, et lepingus kokkulepitud etappe järgida.

Kuna vaidlusalune hankeleping ei ole kestvusleping VÕS § 195 lg 3 mõttes, mida saaks üles öelda, siis tuleb hankelepingu p-des 9.2 ja 9.4 sätestatut käsitleda lepingust taganemise alustena. VÕS § 116 lg 1, mille kohaselt võib üks lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud, sh juhul, kui teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust selleks antud täiendava tähtaja jooksul (VÕS § 116 lg 2 p 5). Kostjal tekkis õigus hankelepingust taganemiseks nii lepingu p 9.2.6 ja 9.4 alusel kui ka VÕS § 116 lg 1 ja lg 2 p 5 järgi.

Olukorras, kus kostjal oli tekkinud õigus hankelepingust taganemiseks, ei oma tähtsust asjaolu, kas hageja oleks jõudnud kõik tööd lõpetada lepingujärgseks lõpptähtajaks 21.06.2019.

Arvestades kostja antud täiendavaid tähtaegasid taganes kostja hankelepingust vähem kui 2 kuud pärast hagejale II etapi tööde üleandmiseks antud täiendava tähtaja möödumist. Selleks ajaks ei olnud mõistlik aeg lepingust taganemiseks lõppenud. Lepingupool peab taganema lepingust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui talle on selge, et teine lepingupool ei suuda oma lepingulisi kohustusi täita.

Seoses hageja hüvitise nõudega tehtud tööde eest märkis kostja järgmist:

-hageja ei teostanud nõuetekohaselt ega andnud kostjale üle mitte ühegi etapi töid;

-hagejal oli õigus esitada kostjale arve iga etapi lõppemisel pärast üleandmise-vastuvõtmise aktide allkirjastamist (p 4.2.);

-kostja ei pidanud tegema ettemakseid (p 4.3.);

-lepingu ülesütlemisel punktis 9.4. sätestatud alustel ei ole teisel poolel õigust nõuda ülesütlemisega seoses tekkinud kahju hüvitamist või lepingujärgse tasu maksmist, sh ei ole täitjal (so hagejal) õigust nõuda tellijalt mingit kahjuhüvitise maksmist ega saamata jäänud tulu selle tõttu, et tellija ütles lepingu üles enne selle kogumahu täitmist (p 9.4.);

-hagejal ei olnud lepingu tingimuste järgi õigust nõuda kostjalt kahjuhüvitise maksmist ega saamata jäänud tulu juhul, kui kostja ütleb lepingu üles selle punkti 9.3 alusel pärast mõne etapi tööde vastuvõtmist või punkti 9.5 alusel korraliselt;

-lepingu korralisel ülesütlemisel (lepingu p 9.3 või 9.5 alusel) pidi kostja tasuma hagejale üksnes teostatud ja kostja poolt vastuvõetud tööde eest.

Hageja ei ole lepingujärgseid töid ühegi etapi osas nõuetekohaselt üle andnud ning kostja ei ole neid vastu võtnud, mistõttu ei saa olla vaidlust, et lepingust taganemise hetkeks ei olnud hagejal tekkinud õigust lepingus kokkulepitud tasule või selle osale.

5(17) Lepingu regulatsioon, mille kohaselt vabaneb kostja lepingust taganemise korral lepingujärgse tasu maksmise kohustusest, on kooskõlas VÕS § 188 lg-ga 2, mille kohaselt juhul, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingu p-s 9.4 kokkulepitu välistab ka hageja nõude lepingu alusel üleantu tagastamiseks VÕS § 189 lg 1 alusel või selle väärtuse hüvitamiseks sama paragrahvi lõike 2 alusel. Kuna VÕS § 189 on dispositiivne, võivad pooled taganemise õiguslikke tagajärgi ise kokku leppida. Praegusel juhul leppisid pooled leppinud lepingu p-s 9.4 kokku, et kui kostja taganeb lepingust hageja rikkumise tõttu, ei ole ta kohustatud maksma hagejale mistahes tasu ega hüvitist.

Tegemist oli töövõtulepinguga, mis oli suunatud konkreetse tulemuse saavutamisele ja lepingujärgsete tööde lõpptulemuseks pidi olema kasutuskõlblik infosüsteem, mis pidi hõlmama kogu ravimitele müügiloa andmise menetlust. Puudub vaidlus, et sellist lõpptulemust kostja ei saanud.

Hageja väited tema poolt teostatud tööde mahu kohta ei oma tähtsust. Kostjal oli nii lepingu kui seaduse järgi õigus lepingust taganeda, mis vabastas kostja lepingujärgse tasu maksmise kohustusest, leping oli suunatud konkreetse tulemuse saavutamisele, mis jäi saavutamata, ja hageja poolt lepingu täitmiseks tehtud tööd olid kostja jaoks kasutud.

Maakohtu otsus ja põhjendused 3. Harju Maakohus jättis 12. novembri 2021. a otsusega hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:

-pooled sõlmisid riigihankemenetluse tulemusena 16.02.2018 hankelepingu (leping), mille esemeks oli ravimitega seotud menetlusprotsesside (müügiloa taotluse menetlemine jms) SamTrack (tarkvara) loomine;

-riigihanke dokumendid sisaldasid analüüsi, mis pidi hõlbustama andmekogu loomist ja ka klauslit, et see analüüs vajab muutmist ja täiendamist;

-hageja selgitas mh, et analüüs vajab muutmist ja täiendamist, hageja sai selle analüüsi kohta enne pakkumuse esitamist täiendavaid küsimusi esitada ja kostja vastas hageja küsimustele;

-tööde teostamine ja üleandmine oli jagatud neljaks etapiks ja tööd tuli anda üle pärast iga etapi teostamist lepingu lisas 1 toodud tähtaegadel (lepingu p 3.7): I etapi tööd 22.07.2018; II etapi tööd 22.11.2018; III etapi tööd 24.02.2019; IV etapi tööd 21.07.2019;

-hageja ei andnud ühegi etapi osas lepingu nõuetele vastavalt teostatud töid kostjale üle kokkulepitud tähtajaks ega ka hankelepingust taganemise ajaks:

a)hageja esitas I etapi tööd kostjale vastuvõtmiseks 20.07.2018, teist korda 21.09.2018 ning kolmandat korda 28.11.2018, kuid kostja keeldus nende vastuvõtmisest töödes esinenud puuduste ja tegemata tööde tõttu ning määras hagejale nõuetekohaste tööde üleandmiseks täiendavad tähtajad;

b)hageja esitas II etapi tööd kostjale vastuvõtmiseks 28.11.2018, mille vastuvõtmisest kostja 14.12.2018 kirjaga keeldus töödes esinenud puuduste tõttu ning määras hagejale nõuetekohaselt teostatud tööde üleandmiseks täiendava tähtaja (25.01.2019);

-III ja IV etapi töid hageja kostjale vastuvõtmiseks ei esitanud;

-tellijal oli õigus tööde vastuvõtmisest keelduda, kui tööd ei vastanud esitatud nõuetele ja kvaliteedile või neis esineb muid puudusi või vigu (p 3.5);

-tööd loeti vastuvõetuks pärast seda, kui tellija on allkirjastanud tööde üleandmise vastuvõtmise akti (p 3.9);

6(17) - - kostja ei allkirjastanud tööde üleandmise vastuvõtmise akte töödes esinenud puuduste tõttu ning hageja ei vaielnud sellele vastu; hageja kinnitas, et etappides ettenähtud tööd ei olnud tähtaegadeks valmis; tellijal ei olnud kohustust üleandmise vastuvõtmise akti allkirjastada, kui üleantud töödes ilmnevad vead või muud puudused, töödes esinevatest vigadest või puudustest pidi tellija teavitama täitjat kirjalikult, tuues välja vigade või puuduste esinemise ja annab puuduste kõrvaldamiseks tähtaja (p 3.10); kostja teavitas hagejat puudustest ja andis täiendavaid tähtaegasid töö tegemiseks ja puuduste kõrvaldamiseks, kuid ka nendeks tööd ei valminud ja puuduseid ei kõrvaldatud; kostja esitas hagejale 15.03.2019 avalduse hankelepingust taganemiseks ning hageja on saanud kõnealuse taganemisavalduse kätte; pärast 15.03.2019 hageja enam töö tegemiseks ja üleandmiseks loodud veebikeskkonda ligipääsu ei omanud ja tööd ei jätkanud.

Lepingu suuline sõlmimine ega muutmine ei olnud lubatud. Maakohus viitas lepingu p-le 9.1, RHS § 8 lg-le 7, TsÜS § 77 lg-le 3 ja §-le 83. Riigihangete seaduses sätestatud vorminõude eesmärk on tagada riigihangete konkursi läbiviimise läbipaistvus ja kontroll ning kõigi pakkujate võrdse kohtlemise tagamine. See eesmärk tagab selle, et parima pakkuja ja hankija vaheline leping ja selles tehtud muudatused on kõigile riigihangete registri vahendusel tajutavad. See eesmärk eeldab, et muul viisil, kui seaduses sätestatud vormis, sõlmitud lepingud ja selle muudatused on tühised. Seega sõltumata sellest, mida poolte tunnistajad hankelepingu muutmise kohta selgitasid, oleks lepingu muutmise kokkulepe igal juhul pidanud kehtivuse saavutamiseks olema sõlmitud vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kuna sellises vormis hankelepingu muutmise kokkulepet ei ole, siis lepingut kehtivalt muudetud ei ole. Kuid lisaks leidis maakohus, et poolte tunnistajate ristivastupidiste ütluste alusel ei ole kohtul võimalik tõsikindlalt tuvastada ka seda, et lepingut oleks suuliselt muudetud.

Vorminõude rikkumist ei saa ületada VÕS § 6 lg-s 2 sätestatud hea usu põhimõttele tuginedes.

Ainuüksi heas usus toimimine ei kõrvalda seaduses sätestatud vorminõude järgimata jätmise tagajärgi.

Hageja ei ole vaielnud vastu sellele, mis on kirjas kostja vastustes üleandmise vastuvõtmise aktide kohta, milles kostja kirjeldab töös esinevaid puudusi. Seega oli kostja õigustatud töid mitte vastu võtma, sest need olid oluliste puudustega või üldse tegemata.

VÕS § 635 lg 1 koostoimest VÕS §-ga 14, samuti RHS §-dest 45 ja 46 võimaldavad töövõtjal küsida tellijalt hankemenetluses lisateavet. Kui töö on enne valmimist muutunud tellija juhise tõttu teostamatuks ja töövõtja on tellija juhist piisavalt kontrollinud (VÕS § 641 lg 3), kohaldub VÕS § 653, mille järgi võib töövõtja lepingu üles öelda ja nõuda tehtud tööle vastavat tasu osa ja tasus mittesisalduvate kulude hüvitamist. Praegusel juhul ei ole hageja kasutanud võimalust hankelepingu ülesütlemiseks. Samuti ei ole hageja väitnud, et töid ei olnud võimalik lõpule viia.

Hageja on väitnud, et töid ei saanud teha etappide kaupa lepingus sätestatud viisil ega ka järgida etappideks ettenähtud tähtaegu. Kohtu ette pole toodud asjaolusid, miks ei olnud võimalik hankemenetluse käigus ette näha, et hankija ette pandud tööde järjekord ei ole sobilik ja miks ei olnud analüüsi muutmine võimalik selliselt, et lepingu tähtaegu ja etappe saaks järgida. Kohtu ette pole toodud asjatundja või eksperdi arvamust, mille alusel järeldusi teha infosüsteemi aluseks olnud projekti puuduste kohta või selle muutmise või ümbertegemise erinevate võimaluste üle.

Kui hageja leidis, et hankelepingut ei ole selle sõlmitud kujul võimalik täita, oleks ta pidanud vastutuse vältimiseks lepingu üles ütlema. Hageja seda teinud ei ole.

7(17) Hageja on võtnud riigihanke pakkumust esitades ja hankelepingut sõlmides enda kanda riski, kui ta ei suuda hiljem lepingut täita.

Tasunõude sissenõutavuse hindamiseks peab esmalt tuvastama, kas töövõtja ja tellija vahelises töövõtulepingus lähtus tasu sissenõutavus töö valmimisest või töö vastuvõtmisest.

Töö etapiviisilisel tegemisel on töövõtja tasunõude hindamiseks vajalik tuvastada, milliseid töid etapp hõlmas, millised tööd sellest etapist olid tegemata ning milline oli selle etapi eest ettenähtud tasu. Kui tööd tehakse etapi kaupa, toob see kaasa erisused tasu sissenõutavuses, sest etapi tööde vastuvõtmise eeldusi tuleb hinnata eraldi. Eristada tuleb kohustuse mittetäitmist ja kohustuse mittekohast täitmist. Kui töö vastuvõtmises on kokku lepitud etapiviisil, kuid tegemist on mittetäitmisega ehk selle etapi töid ei ole tehtud, ei muutu töövõtja tasunõue selle etapi tööde eest sissenõutavaks.

Kuna tööd ei valminud ka täiendatavateks tähtaegadeks, oli kostjal alus üleandmise vastuvõtmise aktide (I ja II etapp) allkirjastamisest keelduda ja tööd on vastu võtmata.

Seoses hageja tasunõude tekkimise ja sissenõutavaks muutumisega, samuti hageja alternatiivse tasunõudega tuvastas maakohus järgmist:

-täitjal oli õigus esitada arve iga etapi lõppemisel pärast üleandmise vastuvõtmise aktide allkirjastamist (p 4.2);

-hageja tasunõue sai muutuda sissenõutavaks pärast iga etapi lõppemist ja üleandmise vastuvõtmise aktide allkirjastamist ka kostja poolt;

-kostja ei ole akte allkirjastanud ja hageja pole kostja pretensioone tööde üleandmisele vaidlustanud, mistõttu ei ole hageja tasunõue muutunud sissenõutavaks;

-kui pool ütles lepingu üles punktis 9.4 toodud alusel, ei olnud teisel poolel õigust nõuda üles ütlemisega seoses tekkinud kahju hüvitamist või lepingujärgse tasumaksmist; täitjal ei olnud õigust nõuda tellijalt mingit kahju hüvitise maksmist ega saamata jäänud tulu selle tõttu, et tellija ütles lepingu üles enne selle kogumahu täitmist;

-kui tööde tulemused ei vastanud lepingu tingimustele, loeti seda täitjapoolseks oluliseks lepingurikkumiseks, mille korral oli tellijal õigus leping üles öelda või lepingust taganeda (p 7.10);

-lepingu ülesütlemisel ei olnud teisel poolel õigust nõuda ülesütlemisega seoses tekkinud kahju hüvitamist või lepingujärgse tasu maksmist, sh ei ole täitjal (s.o hagejal) õigust nõuda tellijalt mingit kahjuhüvitise maksmist ega saamata jäänud tulu selle tõttu, et tellija ütles lepingu üles enne selle kogumahu täitmist (p 9.4);

-kui kostja taganeb lepingust hageja rikkumise tõttu, ei ole ta kohustatud maksma hagejale mistahes tasu ega hüvitist (p 9.4).

Hageja rikkus töövõtulepingut oluliselt, sest hageja ei ole esitanud kostjale nõuetekohaselt teostatud töid ei lepingus määratud algseks tähtajaks, kostja määratud täiendavaks tähtajaks ega ka hageja enda poolt välja pakutud tähtaegadeks, mistõttu on põhjendatud kostja seisukoht, et hageja ei täida oma kohustusi ka edaspidi, sh lepingujärgseks lõpptähtajaks 21. juuniks 2019.

Seoses lepingust õigeaegse taganemisega tuvastas maakohus järgmised asjaolud:

-kostja määras hagejale korduvalt täiendavaid tähtaegu lepingujärgsete kohustuste täitmiseks:

a)I etapi tööde üleandmata jätmisel lepingus sätestatud tähtajaks (22. juuli 2018) määras kostja hagejale nende üleandmiseks täiendava tähtaja kuni 20. september 2018;

b)II etapi tööde üleandmise tähtaeg oli hankelepingu järgi 22. november 2018 ning kostja andis hagejale täiendava tähtaja nende üleandmiseks kuni 25. jaanuar 2019.

-kostja esitas hagejale lepingust taganemise avalduse 15. märtsil 2019.

8(17) Maakohus järeldas, et kuna kostja taganes lepingust vähem kui 2 kuud pärast hagejale II etapi tööde üleandmiseks antud täiendava tähtaja möödumist, ei olnud mõistlik aeg lepingust taganemiseks lõppenud.

Töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise lepingurikkumise tõttu ja selle ülesütlemisel VÕS § 655 lg 1 järgi on erinevad õiguslikud tagajärjed. Pooltel on töövõtulepingust taganemise korral võimalik nõuda üleantu tagastamist või üleantu väärtuse hüvitamist, kuid ülesütlemisel seevastu kokkulepitud tasu, millest on vajadusel tehtud mahaarvamised. VÕS § 637 lg 4 sätestab, et kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel.

Kuna hageja rikkus oluliselt pooltevahelist töövõtulepingut, jättes nõuetekohaselt teostatud tööd tähtajaks esitamata, oli kostjal õigus lepingust taganeda. Seetõttu pole hagejal kostja vastu kehtivat nõuet tasu või hüvitise väljanõudmiseks lepingu ega seaduse alusel.

Tulenevalt lepingu p-st 9.4 ei pidanud kostja maksma lepingust taganemise korral hagejale tasu ega kahjuhüvitist. Eeltoodu välistab ka hageja nõude lepingu alusel üleantu tagastamiseks VÕS § 189 lg 1 alusel või selle väärtuse hüvitamiseks sama sätte lg 2 alusel, kuna pooled leppisid taganemise õiguslikke tagajärgedes ise kokku, st kui kostja taganeb lepingust hageja rikkumise tõttu, ei ole ta kohustatud maksma hagejale mistahes tasu ega hüvitist.

Hagejale hüvitise ja tasu maksmise kohustust pole kostjal ka seetõttu, et hageja ei ole tõendanud, et tööd oleks tehtud. Hageja ei ole kostjale esitanud nõuetekohaselt teostatud töid (tööde I-IV etappi) tähtaegselt, mida kostja oleks saanud vastu võtta. Kostja on selgitanud, et ta ei saanud hageja esitatust midagi kasutada ja kogu riigihange tuli uuesti korraldada ja kõigi töödega uuesti alustada. Hageja ei ole sellele vastu vaielnud. Kostja ei ole ühtegi esitatud töödest vastu võtnud, kuna need olid oluliste puudustega. Hageja on küll väitnud, et ta oli lepingu lõppemise hetkeks teostanud ca 2/3 töödest, kuid see on hinnanguline väljendus. Kui palju tegelikult tehti ja kui palju üleandmiseks esitati, seda pole kohtule esitatu alusel võimalik tuvastada.

Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebus 4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda.

Hageja leiab, et maakohus rikkus TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud põhjendamiskohustust ja kohaldanud vääralt materiaalõigust. Maakohtu otsus on üllatuslik, sest kohus jättis eelmenetluse ülesanded nõuetekohaselt täitmata ning kohus ei selgitanud, millised hageja esitatud faktilised asjaolud on kohtu hinnangul tõendamata. Maakohus jagas tõendamiskoormise ebaõigesti, rikkudes TsMS § 230 lg-t 1.

Hageja ei nõustu sellega, et kostja on kehtivalt lepingust taganenud. Hageja pidi vastavalt poolte kokkuleppele andma kõik lepingujärgsed tööd korraga üle lõpptähtajaks. Hageja ei nõustu sellega, et lepingu suuline muutmine ei olnud lubatud. Hageja viitab VÕS § 13 lg-le 3. Poolte koostöö ja hagejapoolne lepingu täitmine jätkus (sealjuures ei esitanud hageja enam vaheakte), mistõttu oli hagejale kostja käitumisest aru saada, et lepingut on muudetud.

9(17) Hageja tõendas, et pooled saavutasid suulise kokkuleppe ning muutsid lepingus sätestatud tööde etappe ja nende üleandmise korda. 28. novembril 2018 sõlmitud kokkuleppele tuginedes lähtus hageja lepingu lõpptähtajast, milleks oli 21. juuni 2019 ning kavatses kõik lepingus kokkulepitud tööd täielikult ja nõuetekohaselt esitada hiljemalt lepingu lõpptähtajaks.

Hageja ei ole lepingut oluliselt rikkunud. Pooled muutsid 28. novembril 2018 lepingut selliselt, et hageja ei anna töid üle etapiviisiliselt. Isegi juhul, kui hageja rikkus vahetähtaegu, siis ei ole tegemist olulise lepingurikkumisega, mis õigustaks kostjapoolset lepingust taganemist. Hageja kinnitas, et kokkulepitud lõpptähtajaks (21. juuniks 2019) on tööd valmis, kuid kostja tõkestas 15. märtsil 2019 hageja ligipääsu projektikeskkonda. Hageja ei rikkunud oluliselt lepingut, sest tööde teostamise lõpptähtaeg ei olnud saabunud, töös esinevad puudusi oli võimalik likvideerida ning hageja oli valmis kõik puudused likvideerima ja nõuetekohase töö üle andma.

Kostja koostatud hankedokumentides olid tööetapid jaotatud äärmiselt ebaproportsionaalselt, millele juhtis hageja korduvalt tähelepanu ja mida on kostja tunnistanud. Maakohus eeltoodu osas seisukohta ei võtnud, rikkudes TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut. Hageja märgib, et kui tellija on töövõtjale riigihanke raames andnud sootuks valed andmed või andmete puudulikkus on võimalik avastada alles töö teostamise käigus, siis ei saa eeldada, et sellest tulenevat riski kannataks töövõtja. Hageja viitab Riigikohtu lahendile asjas nr 2-15-15662, p-le 18.

Vaheetappide tähtaegade järgimata jätmine oli tingitud kostjast, mh ei olnud kostja VÕS § 101 lgst 3 tulenevalt õigustatud lepingust taganema. Tellija lepingust taganemise õiguse hindamisel tuleb mh arvesse võtta VÕS §-s 111 sätestatut. VÕS § 111 lg 3 järgi ei või kohustuse täitmisest keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. J. Heinmets ja T. Piirsalu ütlustega on tõendatud, et hageja oli 15. märtsi 2019 seisuga teostanud oma tööd ca 3/4 ulatuses (73,02% ulatuses) ning kostja on esitanud vastuväiteid üksnes vaheetappide tähtaegsuse osas. Sellises olukorras on taganemisõiguse kasutamine hea usu põhimõttega vastuolus ja sellest tulenevalt lubamatu. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga selles, et kohtule esitatu alusel ei ole võimalik tuvastada, kui palju tegelikult tehti ja kui palju üleandmiseks esitati.

Kostja käitumine oli vastuolus hea usu põhimõttega TsÜS § 138 ja VÕS § 6 alusel. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas see, kus võlausaldaja on oma vastuolulise käitumisega jätnud võlgnikule mulje, et ta ei kavatse pärast täiendava tähtaja möödumist lepingust taganeda. Kostja kinnitas ka 3. oktoobri 2018 kirjas hagejale, et teeb kõik selleks, et projekt õnnestuks ja koostöö jätkuks positiivselt ja tulemuslikult. Eeltoodu osas ei ole maakohus otsuses seisukohta võtnud.

Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga selles, et kostja taganes lepingust mõistliku aja jooksul.

Kostja nõudis 14. detsembril 2018 hagejalt I etapi tööde viivitamatult üleandmist ning andis hagejale täiendava tähtaja II etapi tööde üleandmiseks hiljemalt 25. jaanuaril 2019. Lepingust taganemise avalduse esitas kostja alles 15. märtsil 2019 ehk I etapi tööde üleandmise esitamise tähtajast umbes 3 kuud hiljem ja II etapi tööde esitamise tähtajast 1 kuu ja 20 päeva hiljem. Kui taganemist pikema aja jooksul pärast tähtaja möödumist ei järgne, võib teine pool uskuda, et rikkumisele tuginedes taganemist ei toimu ja lepingu täitmise jätkub. Hageja leiab, et kostja oli taganemisavalduse esitamisel kaotanud õiguse tugineda asjaolule, et hageja on kahel korral tööde teostamise vahetähtaegu rikkunud. Lepingust taganemise mõistliku aja hindamisel tuleb arvesse võtta ka seda, et lepingu p 9.4 järgi on pooltel õigus leping igal ajal ette teatamata üles öelda, kui teine pool rikub lepingut ning ei ole lepingu rikkumist kõrvaldanud 21 päeva jooksul alates talle 10(17) lepingu rikkumisest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatamisest. See tähendab, et kui ühel poolel on rikkumise kõrvaldamiseks aega üksnes 21 päeva, ei ole mõeldav ja lepingulise tasakaaluga kooskõlas olukord, kus samale rikkumisele tuginedes on poolel õigus taganeda mitmeid kuid hiljem.

Kostja ütles töövõtulepingu VÕS § 655 lg 1 alusel üles. Juhul, kui hageja ei olnud lepingut oluliselt rikkunud, st ei olnud täidetud eeldused lepingust taganemiseks, saab kostja tahteavaldust lepingu lõpetamiseks pidada ülesütlemisavalduseks VÕS § 655 lg 1 järgi. Kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu. Hageja viitab Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-64-11, p 11.

Kui maakohus jõudis järeldusele, et kostja taganes lepingust, siis oleks maakohus pidanud rahuldama hageja alternatiivse nõude.

Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega selles, et lepingu p 9.4 välistab hageja tasunõude. VÕS § 655 lg 2 ei välista töövõtja tasunõuet juba tehtud töö eest. Hageja leiab, et lepingu p 9.4, mis välistab mistahes hüvitisnõuded on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus.

Hageja on tuginenud hagis ka sellele, et hankelepingu säte, mis paneb lepingust tulenevad riskid täielikult töövõtjale, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 mõttes. Maakohus ei ole selles osas kohtuotsuses seisukohta võtnud, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud põhjendamiskohustust. Tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus.

Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega selles, et VÕS § 189 on dispositiivne ulatuses, mis on sätestatud lepingu p-s 9.4. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et VÕS §-s 189 sätestatust erineva kokkuleppe lubatavuse hindamisel on põhikriteerium poolte kohustuste tasakaalu mingiski ulatuses säilitamine. Kui tagastamiskohustused üldse välistatakse, muudetakse sellega taganemise põhiolemust (sisuliselt ülesütlemiseks), mis saab olla lubatud vaid siis, kui see on õigustatud lepingu olemuse ja muude sanktsioonide piisavusega. Eriti piiratud peaks olema lepinguvabadus tüüptingimuste puhul § 42 järgi.

Juhul, kui tellija on töövõtulepingust kehtivalt taganenud, saab töövõtja nõuda eelkõige üleantu väärtuse hüvitamist VÕS § 189 lg 2 p 1 järgi. Töövõtulepingu esemeks oleva töö tellijale tagasi andmine on asjaoludest nähtuvalt (mh materjalide ja töökulu osas) olemuslikult välistatud.

Maakohus asus üllatuslikule seisukohale, et kostjal ei ole hagejale hüvitise ja tasu maksmise kohustust ka seetõttu, et hageja pole tõendanud, et tööd oleks tehtud. Maakohus ei selgitanud, millised hageja esitatud faktilised asjaolud on kohtu hinnangul tõendamata. Maakohus ei ole täitnud TsMS §-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesandeid ja on rikkunud kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustust. Hageja on seisukohal, et ta on tõendanud teostatud tööde väärtuse. Pool, kes tugineb töö lepingutingimustele mittevastavusele, on kohustatud tõendama temale üleantu tegeliku väärtuse, kui see on väiksem lepingus kokkulepitud hinnast. Kostja oli kohustatud tõendama, et temale üleantu väärtus on väiksem kui hageja poolt esile toodu ja tõendatu. Maakohus jagas tõendamiskoormuse ebaõigesti.

Vastus apellatsioonkaebusele 5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

11(17) RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsust on lõppjärelduses õige, kuid osaliselt tuleb muuta selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

I 7. Seaduslik ja põhjendatud on maakohtu seisukoht, et vaidlusalust lepingut sai muuta kehtivuse saavutamiseks vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja suulises vormis (või konkludentselt) muudetud leping oleks tühine.

7.1. Nimetatud seadusandja tahet kinnitavad ka RHS seletuskirja lehekülgedel 22-23 RHS § 8 kohta toodud selgitused.1 Selgituste kohaselt ei too RHS-s sätestatud korra rikkumine hankelepingu sõlmimisel automaatset hankelepingu tühisust, kui seda ei ole RHS-s eraldi sätestatud. Hankelepingu tühisuse toob aga kaasa hankelepingu vorminõude rikkumine, kuivõrd eelnõu ei sisalda enam sellesisulist erisätet, vaid kehtib TsÜS § 83 lg-s 1 sätestatud üldreegel. RHS kohaselt on võimalik tuvastada hankelepingu olemasolu ka juhul, kui see ei olnud sõlmitud kirjalikult, vaid kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, st RHS-s sätestatud kohustusliku vormi mittejärgimine ei too kaasa hankelepingu tühisust. Hankelepingu sõlmimise vormi leebemaks muutmise tõttu ei ole võimalik eelnõu kohaselt aga aktsepteerida olukorda, kus hankeleping sõlmitakse suuliselt, mistõttu ei ole eelnõus erisätet, mis jätaks hankelepingu sõlmimise kohustusliku vormi mittejärgimisel hankelepingu kehtima.

7.2. Seletuskirjaga koosmõjus tuleb arvestada, et varem (kuni 01.09.2017) kehtinud RHS § 5 lg 3 nägi ette, et hankelepingu kirjaliku vormi mittejärgmine ei mõjuta hankelepingu kehtivust.

7.3. Maakohus on asjakohaselt põhjendanud, milline on riigihangete läbiviimisel sätestatud kirjalikku taasesitamist võimaldava vorminõude eesmärk ja funktsioon ning miks on suulises vormis sõlmitud lepingud või selle muudatused tühised. Riigihangete puhul on oluline pakkujate võrdne kohtlemine ja lepingutingimuste (järelikult ka muudatuste) läbipaistvus.

7.4. Põhjendatud on ka maakohtu seisukoht, et praegusel juhul ei saa vorminõude rikkumist ületada VÕS § 6 lg-s 2 sätestatud hea usu põhimõttele tuginedes. Maakohtu viidatud Riigikohtu praktika on tehtud küll kinnisasjade omandamise kokkulepete kohta, kuid on analoogia alusel kohaldatav ka praeguses vaidluses. Lisaks puudub alus väita, et võlausaldaja lõi oma vastuolulise käitumisega võlgnikule mulje, et ta ei kavatse pärast täiendava tähtaja möödumist lepingust taganeda. Ainult asjaolust, et tellija kinnitas 03.10.2018 kirjas töövõtjale, et teeb omalt poolt kõik, et projekt õnnestuks ja koostöö jätkuks positiivselt, seda järeldada ei ole võimalik, kui kostja nõudis tuvastatud asjaoludel tööde üleandmist täiendatavateks tähtaegadeks.

8.VÕS § 13 lg-s 3 sätestatu kohaselt, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et VÕS § 13 lg 3 ei ole praeguses asjas kohaldatav, kuna ei reguleeri lepingu muutmist olukorras, kui rikutakse mitte lepingus kokkulepitud vorminõudeid, vaid seadusest tulenevaid vorminõudeid.

9.Seetõttu ei oma asjas tähendust, kas pooled lepingut suuliselt muutsid või mitte ja maakohtu alternatiivsed põhjendused selle kohta, et lepingut suuliselt ei muudetud, kinnitavad maakohtu siseveendumuse kujunemist, kuid ei oma tähendust vaidluse lahendamisel. Tulenevalt eeltoodust 1 Kättesaadav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/d8709d7d-cf5c-45c6-8576-1b7e86c80a8a 12(17) puudub vajadus hinnata apellandi väiteid lepingu väidetava suulise või konkludentse muutmise kohta ja sellega seoses esitatud seisukohti tõendite hindamise kohta maakohtu poolt.

II 10. Kuna tööd tuli üle anda esialgses lepingus sätestatud tähtaegadel etapiviisiliselt, oli maakohtu tuvastatud asjaoludel kostjal õigus lepingust taganeda, sest hageja ei andnud esimese ja teise etapi töid üle ka peale täiendava tähtaja andmist. Seega nendest etappidest tulenevad kohustused olid muutunud sissenõutavaks ja VÕS § 117 lg-s 1 sätestatu, mis reguleerib taganemist enne kohustuse sissenõutavaks muutumist, kohaldamisele ei kuulu.

11.Maakohus viitas kostja põhistustele, et tööde etappide tähtajad olid kostja jaoks oluline tingimus, et tagada tööde valmimine lõpptähtajaks ja omada pidevat ülevaadet, kuidas ja kas tööd valmivad. Pooled võivad lepingus kokku leppida selles, mis on oluline lepingurikkumine ja nii on pooled lepingu p-s 9.2.6 kokku leppinud, et hageja poolseks lepingu oluliseks rikkumiseks loetakse lepingujärgsete kohustuste korduvat (vähemalt kahel korral) täitmata jätmist, sh tähtaegselt tööde teostamata jätmist.

11.1. Hageja viitab tunnistaja X tunnistajana antud ütlustele, mille kohaselt oleks RIA rahastanud projekti ka siis, kui vahetähtajad oleksid üle läinud. Asjas ei oma tähendust, et RIA oleks projekti rahastanud ka vahetähtaegade ületamisel, sest RIA polnud lepingu pooleks, kellel oleks olnud kohustus täita lepingut ja järgida lepingu vahetähtaegu.

11.2. Seoses sellega, et kostja ei öelnud lepingut üles mitte üksnes tööl esinenud puuduste tõttu, vaid ka tähtaegade mittejärgimise tõttu, ei ole asjas kohaldatav hageja poolt viidatud Riigikohtu praktika tsiviilasjas 2-18-13432. Nimetatud lahend räägib töö puudustest, mis takistavad selle eesmärgipärast kasutamist ja töövõtja valmidusest need tööd parandada või uue töö tegemisega kõrvaldada. Samal põhjusel ei oma asja lahendamisel tähendust hageja tegutsemine kuni kostja poolt vastatavate ligipääsude sulgemiseni vajalikus projektikeskkonnas. Maakohus ei saanud erialateadmisteta võtta seisukohti tehnilistes küsimustes, kas kõigi lepingujärgsete tööde teostamine oli lepingu lõpptähtajaks teostatav. Nimetatule on maakohus hageja tähelepanu juhtinud (10.11.2020 kohtuistungi protokoll 00:42:14). Hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlused on küll tõendiks, kuid neil ütlustel on hüpoteetiline iseloom ja need ei kinnita seetõttu hageja väiteid.

III 12. Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et maakohus ei ole sisuliselt analüüsinud, mis oli vahetähtaegade möödalaskmise põhjus ega ole sellega otsuse tegemisel arvestanud.

Põhjendamatud on apellandi väited, et kostja suhtes esinesid VÕS § 101 lg-s 3 sätestatud asjaolud.

12.1. Maakohus tuvastas, et riigihanke dokumendid sisaldasid analüüsi, mis pidi hõlbustama andmekogu loomist ja samas ka klauslit, et see analüüs vajab muutmist ja täiendamist. Samuti tuvastas maakohus, et hageja sai selle analüüsi kohta enne pakkumuse esitamist täiendavaid küsimusi esitada ja kostja vastas hageja küsimustele. Muuhulgas selgitas hageja, et analüüs vajab muutmist ja täiendamist. Maakohus viitas asjakohaselt ka Riigikohtu praktikale, mille kohaselt töövõtja, kellel tuleb oma töö teha kolmandate isikute koostatud plaanide alusel, peab kontrollima, kas need plaanid on sobivaks aluseks tema töödele ning puuduste korral neist tellijat teavitama (RKTKo nr 3-2-1-32-12 p 13; nr 3-2-1-76-16 p 15 ja nr 2-15-15662/55 p-d 17 ja 19).

12.2. Maakohus leidis põhjendatult, et kui tööd oli etappidesse jaotatud ebaproportsionaalselt, tulnuks hagejal esitada omapoolne pakkumine tähtaegade osas hankemenetluses. Nimetatut ei 13(17) väära ka asjaolu, et vastav asjaolu selgus alles pärast analüüsi valmimist ja tellija võis tagantjärele möönda vaheetappide ebaproportsionaalset jaotust.

13.Põhjendatud on apellandi väide, et maakohus on jätnud hindamata hageja 25.10.2019 menetlusdokumendi p-s 2.1. esitatud seisukoha, et tellija soovis erinevalt riigihanke tehnilisest kirjeldusest Euroopa andmemudeli (PMS LDM) kasutuselevõttu, mis tõi kaasa antud tööülesandes kuni kolmekordse töömahu ja keerukuse kasvu, mis omakorda väljendus täiendavas ajakulus.

Nimetatud menetlusliku minetuse saab ringkonnakohus kõrvaldada.

13.1. Riigihanke tehnilise kirjelduse (II kd, tl 12-26) lisa 11 p 1.1. kohaselt ei toetanud olemasolev infosüsteem ISO-standardeid, millele oli vajalik üle minna Euroopa ühtse infovahetuse võtmes.

Dokumendi eesmärk oli mh anda arendajale selged juhised ISO-standarditele vastava süsteemi loomiseks. Kostja 16.11.2019 menetlusdokumendi lisaks oleva tehnilise kirjelduse (I kd, tl 99103) p-st 4.2. nähtub, et projekti oodatavateks tulemusteks olid mh sünkroniseerimise teenus Euroopa Ravimiameti Data Management süsteemiga (kirjelduse lk 3) ja tuli luua sünkroniseerimisteenus EMA andmehalduskeskkonnaga ning andmete üle toomisel tuli neid muuta selliselt, et need vastaksid EMA andmehalduskeskkonnas olevate andmete struktuurile ja oleksid vastavalt kodeeritud (ISO IDMP standardid) (kirjelduse lk 4 ja 5). Hageja ei ole vastu vaielnud kostja seisukohale, et seetõttu oli loogiline kasutada just Euroopa andmemudelit. Samuti ei ole hageja ümber lükanud kostja väiteid, et samast dokumendist ei tulene, et arvestada tuleb vaid 19 olemiga, kuna dokumendi joonisel 7 on esitatud ISO standardile vastav kontseptuaalne mudel ja mitte olemite arvu näitav mudel.

13.2. Kui hagejale jäi seoses EMA-ga andmevahetuse tagamise ülesandega selgusetuks, millist konkreetset andmemudelit tarkvara arendamise tulemusel kasutusele soovitakse võtta, saanuks seda küsimust hankemenetluse käigus täpsustada. Tegemist ei ole olukorraga, kus tellija andis töövõtjale valed andmed või andmete puudulikkus oli võimalik avastada alles tööde käigus, nagu oli olukord apellandi poolt viidatud Riigikohtu lahendis (RKTKo 2-15-15662 p 18). Hageja ei ole ümber lükanud kostja väiteid, et ka lepingu täitmise ajal ei viidanud kostja kordagi asjaolule, et Euroopa andmemudelist lähtumine suurendab oluliselt töö mahtu ja sellega seoses töö viibimist.

13.3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et infosüsteemi aluseks olnud projekti puuduste kohta või selle muutmise või ümbertegemise erinevate võimaluste kohta tulnuks hagejal esitada vähemalt asjatundja arvamus, sest vastavate erialateadmisteta võib kohtul olla raske nimetatud asjaolusid hinnata.

14.Pooled ei vaidle selle üle, et lepingu täitmine pidi toimuma iteratiivselt, st arendusega seotud asjaolud pidid täpsustuma töö käigus jooksvalt ja hageja oli oma pakkumuses lubanud sellega arvestada. Arvestades tuvastatud asjaolusid, leidis maakohus põhjendatult, et tööde valmimine lepingus fikseeritud tähtaegadeks oli hageja risk. Hageja pidi hindama tööde valmimistähtaegade reaalsust, arvestades eelnevalt analüüsimata ülesande püstitust, jätma endale puhvrid või arvestama lisatööjõu hankimise vajadusega.

15.Maakohtu otsusest ei tulene järeldust, et kui hageja oleks lepingu üles öelnud VÕS § 653 toodud alusel, poleks ta saanud nõuda tasu osa tehtud töö eest. Seega ei ole maakohus asunud seisukohale, et kõik lepingu mittetäitmisega seonduvad riskid olid hageja kanda.

16.Põhjendatud on siiski apellandi seisukoht, et maakohus ei ole andnud hinnangut selle kohta, kas lepingu p 2.3 on tühine tüüptingimus. Hageja tugines asjaolule, et tingimus kahjustab töövõtjat seeläbi, et paneb kõik lepingust tulenevad riskid hagejale.

14(17) 16.1. Tingimuse osas läbirääkimiste toimumist pidanuks tõendama kostja kui tüüptingimuse kasutaja (VÕS § 35 lg 1, vt ka RKTKo 3-2-1-39-11 p 13). Kuna kostja ei ole seda teinud, võib eeldada tingimuse kasutamist hankelepingus kostja poolt tüüptingimusena.

16.2. Tüüptingimustel sõlmitud lepingute reguleerimise eesmärk on kaitsta nõrgema läbirääkimisvõimega lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavate ja ebaõiglaste lepingutingimuste eest. Seega tuleb vaidluse lahendamisel hinnata, kas kostja on nõrgema läbirääkimisvõimega pool, keda lepingu p-s 2.3 sätestatud tingimus ebamõistlikult kahjustab või on see tingimus tema suhtes ebaõiglane. Tugevamaks pooleks on tüüptingimuste kasutaja oma majandusliku positsiooni, olulise teabe või muude asjaolude tõttu ehk tegemist on pooltevahelise läbirääkimispositsiooni ebavõrdsusega.

16.3. Hageja peab endale kahjustavaks tüüptingimuseks lepingu p 2.3. teist lauset, mille kohaselt tellija eeldab, et täitja on lepingu esemeks olevate tööde valdkonna professionaal, kes saab aru ning võtab teadlikult enda kanda lepingu funktsionaalsete ja mittefunktsionaalsete nõuete täidetavuse ja tulemuse saavutatavuse riski. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et kõik lepingust tulenevad riskid ei olnud hageja kanda. Hagejal oli õigus leping üles öelda.

16.4. Kostja on esitanud kohtule riigi ja erasektori koostöös välja töötatud tarkvaraarenduse tüüplepingu (II kd, tl 153-159), milles sisaldub samasugune sätte p-s 2.3. Seega saab eeldada, et Eestis tegutsevad teised tarkvaraarenduslepingute sõlmijad kasutavad sama või sarnast tingimust.

Kostja on sellega põhistanud, et tüüptingimuse punkti 2.3 kasutamine on majanduskäibes lepingute puhul tavapärane. Antud juhul tuleb arvestada ka seda, et hageja ei ole VÕS § 1 lg 5 tähenduses tarbija, vaid äriühing, kes tegutses lepingu sõlmimisel professionaalina oma majandusvõi kutsetegevuses. Majandustegevuses tegutsevate lepingupartnerite puhul tuleb vähemalt eeldada, et lepingu osapoolel on endal võimalik otsustada, kas sõlmida pakutud tingimustel leping või mitte.

16.5. Seega tegemist on tüüptingimusega, kuid see ei ole tühine, sest lepingu p-st 2.3 ei ilmne asjaolusid, mis võimaldaksid ringkonnakohtul asuda seisukohale, et tegemist on tühise tüüptingimusega (VÕS § 42 lg 1 mõttes).

IV 17. Maakohus on põhjendatult leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oli lepingust taganemise hetkeks teostanud tööd ca ¾ ulatuses ja tellija oli esitanud vastuväiteid üksnes vaheetappide tähtaegsuse osas. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja taganes lepingust mõistliku tähtaja jooksul.

17.1. Maakohus tuvastas, et I etapi tööde üle andmata jätmisel lepingus sätestatud tähtajaks (22.07.2018) määras kostja hagejale nende üleandmiseks täiendava tähtaja kuni 20.09.2018. II etapi tööde üleandmise tähtaeg oli hankelepingu järgi 22.11.2018 ning kostja andis hagejale täiendava tähtaja nende üleandmiseks kuni 25.01.2019. Kostja esitas hagejale lepingust taganemise avalduse 15.03.2019. Seega taganes kostja hankelepingust vähem kui 2 kuud pärast hagejale II etapi tööde üleandmiseks antud täiendava tähtaja möödumist ja maakohus on pidanud seda mõistlikuks tähtajaks taganemisel.

17.2. Ringkonnakohus leiab, et kostja võis anda hagejale veel teise etapi tööde tegemiseks täiendava tähtaja ja taganeda seejärel lepingust II etapi tööde nõuetekohasel üle andmata jätmisel 1kuu ja 20 päeva möödumisel.

15(17) 17.3. Lepingust taganemise mõistlikku aega ei saa automaatselt võrdsustada lepingu p-st 9.4 tuleneva tähtajaga, mille kohaselt on poolel teise poole rikkumise korral ja selle kõrvaldamata jätmisel leping õigus igal ajal ette teatamata üles öelda 21 päeva jooksul. Mõistliku aja hindamisel tuleb muuhulgas arvestada mh ka töö mittevastavuse hindamisele või poolte läbirääkimiste pidamisele kulunud ajaga. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et kostja taganes lepingust pärast seda, kui hageja oli kostja nõudmisel 08.03.2019 kirjaga informeerinud kostjat detailsest plaanist lepingu täitmise ajakava kohta (I kd, tl 149-150) ja kostja oli mõistnud, et lepingu tähtaegne täitmine kõikide etappide osas ei ole võimalik.

18.Kuivõrd maakohus leidis õigesti, et hageja rikkus lepingut oluliselt, puudub alus VÕS § 655 lg 1 kohaldamiseks.

19.Maakohus leidis, et tulenevalt lepingu p-st 9.4, mis välistas tellija taganemise korral töövõtja kahju või lepingujärgse tasu nõude, ei ole hageja nõue tehtud töö eest tasu saamiseks põhjendatud.

Maakohus märkis iseenesest õigesti, et VÕS § 189 on dispositiivne norm. Pooled on eri meelt selles, kas lepingu p 9.4 välistas tagastamiskohustused üldse, viies poolte kohustused sellega tasakaalust välja. Ringkonnakohus jääb eelnevalt toodud seisukohtade juurde, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga. Seetõttu pidanuks maakohus hindama, kas lepingu p 9.4 on tühine tüüptingimus VÕS § 42 järgi. Nimetatud menetlusliku minetuse saab ringkonnakohus kõrvaldada.

19.1. Tüüptingimuse tühisuse hindamisel tuleb arvestada lepingu olemuse ja sisuga (tarkvaraarenduse töövõtulepingu, mille eesmärgiks on konkreetse tulemuse saavutamine), samuti lepingupoolte huvidega ja üleantu väärtusega.

19.2. Saadu tagastamine sõltub lepingujärgsest sooritusest ja sooritused tuleb tagastada natuuras, nii nagu need on tehtud. Üldiseks piiriks tasu välistava kokkuleppe hindamisel on valitseva arvamuse kohaselt VÕS §-s 6 ning TsÜS §-des 86 ja 138 sätestatu. Lubatud on kokkulepped, millega välistatakse või piiratakse osaliselt tagasitäitmist, mh vastutust tagastamise võimatuse korral väärtuse hüvitamise eest (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, lk 933 ja 942).

19.3. Pooled vaidlevad, kas tagastamine on võimalik natuuras. Hageja on seisukohal, et töö tellijale tagastamine on olemuslikult välistatud, viidates seejuures materjalide ja tööjõukulule. Kostja on seisukohal, et hageja poolt lepingu järgi faktiliselt üleantu tagastamisel ei saa arvestada materjalide ja tööjõukuluga, sest hageja ei pidanud andma lepingu alusel viimaseid kostjale üle ja üleantu tähenduses tuleb käsitada üleslaetud tarkvara ja sellega seotud dokumentatsiooni, mistõttu on tagastamine VÕS § 189 lg 2 mõttes võimalik. Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, et antud juhul on saadu tagastamine põhimõtteliselt võimalik.

19.4. Poolte kohustuste tasakaalu hindamisel tuleb arvestada lisaks asjaoluga, et vaidlusaluse tarkvaraarenduse töövõtulepingu alusel loodu on mõlema poole esitatud asjaoludel nende jaoks väärtusetu. On eluliselt usutav, et kumbki pool sai teadmisi seda liiki tarkvara arendamisest, kuid seda ei saa arvestada saadu väärtuse määramisel. Hagejal ei ole võimalik tulenevalt töö spetsiifilisest otstarbest seni tehtut ära kasutada teise tarkvara loomisel või võõrandada seni tehtud tarkvara. Samamoodi ei saa kostja kasutada seni hageja poolt tehtud tööd ja ta on tellinud töö täismahus uuelt arendajalt. Järelikult on töö natuuras tagastamine küll võimalik, aga seni tehtul puudub turuväärtus.

16(17) 19.5. Kui tööde tähtaegne ja nõuetekohane valmimine oli hageja põhikohustuseks ja hageja võttis lepingut sõlmides vastava riski, pooleli jäänud töödel puudub tellija jaoks väärtus, ei riku lepingu p-s 9.4 kokkulepitu kolleegiumi hinnangul poolte huvisid viisil, mis kahjustaks hagejat ebamõistlikult (VÕS § 42 lg 1 mõttes). Seetõttu võisid pooled lepingus kokku leppida, et üleantu väärtuse tagastamist ei toimu ja lõppjärelduses on põhjendatud maakohtu seisukoht, et hagejal puudub kostja vastu tulenevalt lepingu p-st 9.4 tasunõue.

20.VÕS § 189 lg 3 kohaldamisele ei kuulu, kuna lepingu kohaselt ei olnud puudustega või vaegtöödel hinda. Seetõttu ei saa ka väita, et kostja oleks pidanud tõendama, et temale üleantu väärtus on väiksem kui hageja poolt esile toodu.

21.Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu alternatiivsete põhjendustega, et hageja ei ole tõendanud asjaolu, et tehtud töödest oli tehtud ligi 2/3. Maakohtu otsus ei saanud tulla hagejale üllatusena. Hagejat esindas vandeadvokaat ja hagejale pidi olema kostja väidetest arusaadav, et kostja ei võta omaks hageja väidet lepingu mahu 73,02% täitmisest ja tasu suurusest. Maakohus on juhtinud hageja tähelepanu asjaolule, et asjas oleks kohane esitada asjatundja arvamus (10.11.2020 kohtuistungi protokoll 00:25:06 ja 00:42:14), mille peale on hageja leidnud, et T. Piirsalu ja J. Heinsaar on spetsialistid ja piisab nende ülekuulamisest. Seega on maakohus hagejale selgitanud täiendavate tõendite esitamise vajadust, kuid hageja ei ole seda vajalikuks pidanud. Kuigi tööde teostamist hageja poolt kostjale kinnitavad lisaks eelmainitute ütlustele üle antud dokumendid, sh programmi kood, analüüsid, andmebaasi loomise skriptid, andmeülekande skriptid, JIRA väljavõte jmt, pole nendest dokumentidest ilma erialateadmisteta võimalik järeldada hageja tehtud tööde mahtu. Kuivõrd tööde maht on tõendamata, ei ole võimalik ka teoreetiliselt nende hinda määrata.

Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).

V 22. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

23.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 17(17)

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.