Obsah (11)

§ 633§ 631§ 436§ 654§ 652§ 386§ 378§ 442§ 162§ 174§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 28.02.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-3519 Kohtuasi X hagi Kodumaa Lae

) § 657 lg 1 p 2 alusel hagi rahuldamise ulatuse osas tühistada. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha asjas ise uue otsuse, millega rahuldab hageja hagi osaliselt, kuid suuremas ulatuses, kui seda tegi maakohus. Samuti tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja teeb uue menetluskulude jaotuse. Maakohtu otsust tuleb täiendada otsustusega tühistada maakohtu 10.03.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.

1. Esmalt käsitleb ringkonnakohus hageja esitatud apellatsioonkaebust (I), seejärel kostja vastuapellatsioonkaebust (II), ning võtab asja lahendamise tulemuse kokku (III). Seejärel lahendab ringkonnakohus rakendatud hagi tagamisega seonduva (IV); ning jaotab menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus (V). I
2. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus lähtub maakohtu otsuse kontrollimisel maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest, välja arvatud osas, mis puudutab 25.09.2017 laenulepingu (sh võlgnevuse tasumise kokkuleppe) ülesütlemist ja perioodi, millelt kostja saab arvestada viivist. Muus osas ei ole hageja apellatsioonkaebuses kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse järeldada, et maakohus rikkus asjaolude tuvastamisel ning järelduste tegemisel õigusnorme. 14 2-21-3519 (1.) 12.

§ 633

lg 2 punkti 2 kohaselt märgitakse apellatsioonkaebuses apellandi selgelt väljendatud taotlus, märkides ära, millises ulatuses apellant esimese astme kohtu otsust vaidlustab ning missugust ringkonnakohtu lahendit apellant taotleb.

1. Hageja on palunud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi täielikult rahuldada ja tunnistada täiteasjas sundtäitmine lubamatuks (II kd tl 101, p 2). Kuigi hageja ei ole selgelt väljendanud, millises ulatuses ta maakohtu otsuse tühistamist taotleb, tuleneb apellatsioonkaebuse põhjendavast osas (II kd tl 98p, p 5), et hageja taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, milles tema hagi jäi rahuldamata. Kohus saab apellatsioonkaebuse taotluste sõnastust vajaduse korral tõlgendada (vt ka RKTKo 3-2-1-16311, p 32 ja 3-2-1-142-12, p 35).
2. Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. (2.)
3. Hageja on apellatsioonkaebuses märkinud, et ta vaidlustas hagis täitedokumendi kohasuse, täitemenetluse lubatavuse ja täitmisele esitatud nõude ja nõude aluseks olevad lepingud, ning vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse samadel põhjustel (II kd tl 98p, p 6). Hageja on ära nimetanud õigusnormid, mille vastu maakohus hageja hinnangul eksis (II kd 98, p 3). Sellest lähtuvalt on hageja apellatsioonkaebuses suures osas korranud maakohtu menetluses esitatud asjaolusid ja seisukohti. Apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamata. Vastavalt

§ 631

lg-le 1 saab apellatsioonkaebuses tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt (seadustiku § 652) tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Sellest tulenevalt saab maakohtu otsuse tühistamise aluseks olla õigusnormi rikkumine või see, et arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks teha teistsugune otsus, ning seda tuleb apellatsioonkaebuse põhjenduses ka märkida (

§ 633lg 3).

Üldine viide sellele, et hageja vaidlustab maakohtu otsuse samadel põhjendustel, milles hageja esitas hagiavalduse, ei ole maakohtu otsuse tühistamise alusena piisav.

1. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks maakohus ületanud täitmisele esitatud nõude piire, kui tunnistas intressinõude sundtäitmise lubatuks osas, mida kostja täitmisavalduses ei nõudnud (kostja esitas täitmisele intressinõude 6577,13 eurot, kuid kohus pidas lubatavaks täitmist suurema intressivõla, s.o 21 476,12 euro, osas). Hageja kui ühishüpoteegiga koormatud kinnisasjade omaniku (pantija) suhtes toimub täitemenetlus ühishüpoteegi realiseerimiseks – s.o kostja realiseerib täitemenetluses hageja korteriomanditele seatud ühishüpoteegist tulenevat õigust korteriomandid täitemenetluses müüa. Seega tuli maakohtul hinnata, millised nõuded olid hüpoteegiga tagatud (tagatiskokkulepe ja selle sisu) ning millises summas on kostjal nõuded laenusaaja vastu. Kostja on täitmisavalduses esile toonud, kui suur on ühishüpoteegiga tagatud nõue ja millest see koosneb (põhivõlg, intress ja viivis). Maakohus tuvastas, et ühishüpoteegiga tagatud nõue on erinev, kui kostja oli täitmisavalduses märkinud – erinesid nii põhivõla, intressi kui ka viivise võlgnevuse summad. Hüpoteeki ei või realiseerida ilma tagatava nõudeta (asjaõigusseaduse § 325 lg 1). Järelikult tuli maakohtul ühishüpoteegiga tagatud nõue ja selle suurus kindlaks teha. Seejuures ei olnud maakohtul takistatud nõude kogusummat ületamata kostja kõrvalnõuete summasid ümber arvestada. Hüpoteegiga tagatud nõude ja selle osiste kindlakstegemisel ei ole seost tsiviilkohtumenetluses hageja poolt hagi muutmist puudutava normistikuga. 15 2-21-3519
2. Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole sõnaselgelt juhtinud poolte tähelepanu sellele, et 25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepingud ning võlgnevuse tasumise kokkulepe võivad olla käsitatavad deklaratiivse võlatunnistusena. Siiski ei too 25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepingute ning võlgnevuse tasumise kokkuleppe kvalifitseerimine deklaratiivse võlatunnistusena kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Seda, et maakohus pole andnud pooltele võimalust avaldada selle kohta arvamust, ei saa sellele vaatamata maakohtule ette heita. Seetõttu ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul rikkunud menetlusõiguse norme, kui hindas 25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepinguid ning võlgnevuse tasumise kokkulepet deklaratiivse võlatunnistusena. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt, muutes ja täiendades ka maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohus ei ole oma seisukohti otsuses selles osas piisavalt põhjendanud (

§ 436lg 1).

17.

1. 16.06.2021 määruses on maakohus viitega Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-2-1-11610 (p 40) märkinud, et kohtu antud õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatusena ning kohus peab üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (I kd tl 180, p 15 esimene lõik). Samuti märkis maakohus, et tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et pooltel oleks vaidlust nõude õigusliku aluse üle (samas, p 15 neljas lõik). Kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ja sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (samas, p 15 kolmas lõik). 17.
2. Hageja väitis, et uude lepingusse (s.o 3.10.2019 laenuleping) kanti üle varasema lepingu arusaamatult kujunenud laenujääk, kuid sellest hoolimata on 03.10.2019 lepingu nr 03-102019 näol tegemist uue lepinguga […] (I kd tl 169p, p 9 esimene lõik). Seejärel väitis hageja, et viimasena sõlmitud laenulepingu järgne põhivõlg oli lepingu kohaselt 200 000 eurot […], kuid hageja ei tunnista põhivõlga summas 200 000 eurot, kuna pole selge, kuidas see kujunes (vt I kd tl 170p, p 16). Nii väitis hageja, et talle on arusaamatu, kuidas kujunes täitemenetluses nõutav põhivõlg 215 049,32 eurot, aga ka see, kuidas oli kujunenud 3.10.2019 laenulepingus põhivõlana (s.o laenusumma) märgitud summa 200 000 eurot. 3.10.2019 laenulepingus märgitud põhivõlg 200 000 eurot oli hagejale arusaamatu seetõttu, et hageja käsituse kohaselt oli 3.10.2019 laenuleping uus ja 25.09.2017 laenulepingust eraldiseisev laenuleping, mille alusel kostja laenusummat välja ei maksnud (vt ka II kd tl 65, p 2.8.) – [s]eejuures ei tunnista hageja ka põhivõlga summas 200000 eurot, kuna pole selge, kuidas see kujunes. Viimase laenulepingu alusel kostja laenusummat välja ei maksnud (I kd tl 170p, p 16). Muid vastuväiteid hageja laenusummale (põhivõlale) ei esitanud. 17.
3. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus mõistnud hageja seisukohti selliselt, et 3.10.2019 laenulepingus toodud laenusumma suurus ei ole vaidlusalune üksnes hageja menetluslikust positsioonist lähtuvalt. Asjaoluna ei ole hageja põhivõla (200 000 eurot) suurust vaidlustanud. Samuti ei ole pooled vaielnud selle üle, kui palju laenusaaja on laenulepingu alusel kostjale makseid teinud. Seeläbi on hageja ise kinnitanud, et võlgnevuse tasumise kokkuleppes fikseeriti intressivõlgnevuse suurus (vt II kd tl 65, p 2.7.2.). Pooled ei oleks saanud intressivõlgnevuse suurust võlgnevuse tasumise kokkuleppes fikseerida, kui neil oleks olnud erimeelsus põhivõla suuruse üle. Menetluses on hageja väitnud, et kõik kostjale tehtud maksed tuleb arvestada põhivõla katteks (I kd tl 4, p 16). Seda väites on hageja samuti lähtunud oma positsioonist menetluses, mille kohaselt laenuleping oli näilik tehing ning et 25.09.2017 laenulepingu pooleks oli hageja, mitte laenusaaja. Selle tõttu oli hageja seisukohal, et laenulepingutele tuleb kohaldada tarbijakrediidi sätteid, mis välistavad kostja intressi- ja viivisenõude (I kd tl 3–4, p-d 8–16). Ka 5.08.2021 menetlusdokumendis (hageja lõplik seisukoht) väidab hageja vaid seda, et täitmisele esitatud võlg ei ole nii suur kui 16 2-21-3519 täitmisavalduses märgitud (3.10.2019 laenulepingus märgitud põhivõlg 200 000 eurot on täitmisavalduse kohaselt 215 049,32 eurot), sest kõik laenulepingu alusel tehtud maksed tuleb arvestada põhivõla katteks, arvestades, et laenulepingule tuleb hageja hinnangul kohaldada tarbijakrediidi sätteid (vt I kd tl 185, p 6 ja seal viidatud hagi p 16 koostoimes selle hagi p-dega 11 jj – I kd tl 3p–4). 17.
4. Ringkonnakohtu hinnangul väljendas hageja ise eelmises punktis viidatud seisukohtadega, et 3.10.2019 laenulepingu puhul oli tegemist deklaratiivse võlatunnistusega ja sellest maakohus ka juhindus. Sarnaselt tõlgendas maakohus ka 25.09.2018 ja võlgnevuse tasumise kokkulepet, mida ei saa samuti maakohtule ette heita. 25.09.2018 sõlmiti sarnastel asjaoludel, mis 3.10.2019 laenuleping – s.o vajaduse tõttu pikendada laenu tagastamise tähtaega. 25.09.2018 laenulepingu ja 3.10.2019 laenulepingu kvalifitseerimist deklaratiivse võlatunnistusena ei välista see, et laenulepingutes ei ole kirjas poolte kokkulepet, et nad käsitavad lepingut deklaratiivse võlatunnistusena. Võlgnevuse tasumise kokkuleppe tekst on samuti selge ja äratuntav on lepingupoolte ühine tahe (VÕS § 29 lg 1 esimene lause), et pooled soovisid fikseerida laenusaajal 4.09.2020 kostja ees oleva võlgnevuse suuruse (I kd tl 148, p 1). Võlgnevuse tasumise kokkuleppe kohta märkis hageja maakohtu menetluses üksnes seda, et hageja ei nõustu, et intressivõlgnevuse suuruse fikseerimisega muutus intressivõlg põhivõlaks ja kostja ei saanud intressivõlalt viivist arvestada (II kd tl 65, p 2.7.2.). Hageja on selgelt väljendanud, et tegemist oli kokkuleppega, milles fikseeriti intressivõlgnevuse suurus (samas). 17.
5. Ringkonnakohtu hinnangul loobus laenusaaja 25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepingute ning võlgnevuse tasumise kokkuleppega vastuväidete esitamise õigusest, mis seonduvad põhivõla suurusega. Kui laenulepingu pooled panevad kirja kokkuleppe sõlmimise aja järgse laenusumma suuruse (25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepingud) ja võlgnetava summa (võlgnevuse tasumise kokkulepe), ei ole seda võimalik õiguslikult hinnata muul moel, kui deklaratiivse võlatunnistusena. See, kas laenujäägi kujunemine oli hagejale arusaadav või mitte, ei oma tähtsust õigusliku hinnangu andmisel kokkuleppele, millega laenujääk fikseeriti. 17.
6. Kuigi maakohus ei väljendanud, et 25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepingute ning võlgnevuse tasumise kokkulepe võivad olla hinnatavad deklaratiivse võlatunnistusena, pidi selline õiguslik käsitlus hagejale tema enda seisukohti ja vaidluse asjaolusid arvestades olema selgelt äratuntav. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et maakohtu õiguslik hinnang ei saanud hagejale tulla üllatusena. Hageja osaleb menetluses lepingulise esindaja kaudu, mille tõttu ei saa hageja väita, et ta iseenda seisukohtade õiguslikku külge ei teadvustanud. 17.
7. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses ka väitnud, et talle oleksid väidetavalt üllatava õigusliku kvalifikatsiooni tõttu tekkinud mingisugused õiguslikud tagajärjed – hageja ei ole toonud esile, et tal oleks jäänud selle tõttu esile toomata mõni faktiline asjaolu või jäänud esitamata tõend, ega selliseid asjaolusid apellatsioonkaebuses esitanud ja tõendeid sellele lisanud. Ka seetõttu ei ole maakohtu tõlgendus 25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepingutest ning võlgnevuse tasumise kokkuleppest kui deklaratiivsest võlatunnistusest käsitatav maakohtu poolse rikkumisena. 17.
8. Pooled ei ole menetluses toonud esile asjaolusid, mille tõttu võiks kohtul olla kohustus täiendavalt kontrollida, kas 25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepingud ning võlgnevuse tasumise kokkulepe on osas, milles neis on fikseeritud laenusaaja võlgnevuse suurus kostja ees (deklaratiivne võlatunnistus), sõlmitud tüüptingimustel. Sellest, et laenulepingus sisalduv viivisekokkulepe oli sõlmitud tüüptingimustel, ei järeldu, et ka 25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepingud ning võlgnevuse tasumise kokkulepe on osas, mis neis sisaldub deklaratiivne võlatunnistus, sõlmitud tüüptingimustel. Ringkonnakohus viitas eelnevalt, et hageja ei 17 2-21-3519 vaidlustanud maakohtu menetluses asjaoluna laenusaaja põhivõlgnevuse suurust ega seda, palju laenusaaja on kostjale laenulepingu alusel tasunud.
9. 25.09.2018 laenulepingu osas on hageja väitnud maakohtu menetluses, et 25.09.2018 laenuleping vormistati laenusuhte pikendamiseks (I kd tl 1p, p 2 kolmas lõik). Seeläbi on hageja väljendanud hinnangut, et 25.09.2018 laenuleping oli 25.09.2017 laenulepingu lisa. Hageja leidis, et poolte vahel on sõlmitud kaks erinevate tingimuste ja numbritega laenulepingut, s.o 25.09.2017 laenuleping, millele aasta hiljem sõlmiti lepingumuudatus (s.o 25.09.2018 laenuleping) ning 3.10.2019 laenuleping (I kd tl 170p, p 15). Apellatsioonkaebuses väidab hageja aga vastuoluliselt, et 25.09.2018 kui ka 3.10.2019 on uued laenulepingud (II kd tl 98p, p 7 viimane lause). Ringkonnakohus leiab, et kui laenulepingule tehakse muudatusi selliselt, et laenuleping vormistatakse tervikuna uue laenulepinguna, ei tähenda see, et tegemist poleks varasema laenulepingu lisaga. Lähtuda tuleb kokkuleppe sisust, mitte sellest, kuidas osapooled kokkuleppe vormistasid või seda omavahelises suhtluses nimetasid.
10. Maakohus leidis õigesti, et laenulepingud ei ole näilikud tehingud ning neile ei kohaldu elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi sätted. Ringkonnakohus järgib selles osas maakohtu põhjendusi, neid kordamata (

§ 654lg 6).

Hageja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, milles täpselt maakohus eksis, kui leidis, et laenulepingud ei ole näilikud tehingud. Sellest, et maakohus hageja hinnangul eksis, ei saa veel järeldada maakohtu eksimust. Mis laenulepingute puhul oli sellist, mille maakohus hageja arvates tähelepanuta jättis, apellatsioonkaebusest ei tulene.

1. Väidet, et laenukohustuse tagamist puudutavad kokkulepped (eelkõige 29.04.2019 tagatiskokkuleppe p-d 5.
2. ja 5.1.1.) on näilikud tehingud, sest ka laenulepingud sõlmiti näilike tehingutena, ei ole hageja maakohtu menetluses esitanud. Hageja seisukohad maakohtus olid kokkuvõtvalt järgmised: laenuleping oli näilik tehing, sest laenusaajaks on hageja, mitte kostja; 29.04.2019 tagatiskokkulepe tagas laenusaaja, mitte hageja kohustusi; 29.04.2019 tagatiskokkulepe tagas üksnes 25.09.2017 laenulepingust ja selle muudatustest tulenevaid nõuded; ning seetõttu ei ole kostja nõuded hageja hinnangul tema vastu ühishüpoteegiga tagatud (I kd tl 3, p-d 8 ja 9). Apellatsioonkaebuse väide, et ka 29.04.2019 tagatiskokkulepe on näilik tehing, on vastuolus nii hageja maakohtus esitatud seisukohtadega kui ka apellatsioonkaebuse muude seisukohtadega (vt I kd tl 99p, p 14, kus hageja käsitab tagatiskokkulepet kehtivana ja leiab, et see tagab üksnes 25.09.2017 laenulepingust tulenevaid nõudeid), ega viiks hagejat hagiga taotletud eesmärgini (täiteasjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseni) isegi, kui 29.04.2019 tagatiskokkulepe oleks näilik tehing. Kuivõrd hageja nimetatud väidet maakohtus ei esitanud, jätab ringkonnakohus selle

§ 652lg 4 alusel tähelepanuta.

Hageja viide tagatiskokkuleppe näilikkusele ei ole ainult õiguslik väide, vaid seondub konkreetsete faktiliste asjaoludega, mis tehingu näilikkuse sisustavad.

§ 652

lg 4 välistab uute õiguslike käsitluste esitamise kaudu menetlusse uute asjaolude toomise. Uute asjaolude esitamise lubatavust ei ole hageja põhjendanud.

1. Maakohus leidis ebaõigesti, et pooltel ei olnud vaidlust selle üle, et kostja saatis 26.11.2020 laenusaajale ja hagejale võlanõude koos tingimusliku ülesütlemisavaldusega ning et laenuleping (sh võlgnevuse tasumise kokkulepe) lõppes 9.12.2020 (II kd tl 94 teine lõik). Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi, jättes need maakohtu otsusest välja. Kostja väitis hagile esitatud vastuses, et saatis 26.11.2020 laenusaajale ja hagejale võlanõude koos tingimusliku ülesütlemisavaldusega ja kuna kirjale 8.12.2020 konkreetset ettepanekut ei järgnenud, oli kostja sunnitud laenulepingu 9.12.2020 lõpetama. Hageja vastas sellele, et arusaamatuks jääb, millisel viisil laenuleping üles öeldi või mis hetkest loeb kostja laenulepingu üles öelduks – kostja esitatud e-kirjavahetusest ei nähtu laenuandja 18 2-21-3519 ülesütlemisavaldust (vt I kd tl 170 p 11). Kuivõrd maakohus tuvastas ebaõigesti, et pooled ei vaidle laenulepingu ülesütlemisavalduse laenusaajale ja hagejale saatmise üle ning et laenuleping (sh võlgnevuse tasumise kokkulepe) lõppes 9.12.2020, täiendab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi järgnevaga. 21.
2. Kostja esindaja AV saatis hagejale 26.11.2020 kell 17.08 e-kirja, millega AV soovis hagejale edastada võlanõude, kuid sellele lisatud võlanõuet ja ülesütlemisavaldust ei ole kohtule esitatud (I kd tl 152 – 26.11.2020 kell 17.08 saadetud e-kiri). Võlanõue ega ülesütlemisavaldus ei ole ka viidatud e-kirja sisuks – kahjuks pean saatma juhtkonna palvel edasi võlanõude. [...] Kuna laenugraafikust kinnipidamine pole õnnestunud, saadan edasi laenuvõlgnevusest tuleneva nõude (samas). E-kiri selle kohtule esitatud kujul ei võimalda kontrollida, kas võlanõue ja ülesütlemisavaldus hagejale 26.11.2020 kell 17.08 saadetud e-kirjale ka lisati, nii nagu kostja väidab. Kuigi hageja 4.12.2020 kell 13.44 saadetud vastusest nähtub, et hageja on võlanõude kätte saanud, sest viitab oma vastuses selle sisule ([k]irjas oli, et pean mõtted saatma 08.12 hiljemalt. See on esmaspäev – I kd tl 151p, 4.12.2020 e-kiri kell 13.44), ei kinnita see, et kostja oleks hagejale 26.11.2020 edastanud avalduse laenulepingu ülesütlemiseks. Seda, et kostja oleks 26.11.2020 väljendanud laenusaajale tahet laenuleping üles öelda, ei nähtu ka hageja 10.12.2020 kell 11.40 saadetud e-kirjast (I kd tl 151–151p). Viidatud e-kirjast nähtub üksnes see, et hageja astus samme, et korteriomandid ise võõrandada ja laen kostjale tagastada, kuid see ei võimalda järeldada kostja poolt tahte väljendamist laenulepingu ülesütlemiseks. 21.
3. 11.12.2020 kell 16.32 saatis AV hagejale järgmise sisuga e-kirja – kuna meie poolt saadetud hoiatavale kirjale
4. detsembriks Sinu poolset ettepanekut ei järgnenud olime sunnitud lepingu lõpetama seisuga 9.12.2020; I kd tl 151 – 11.12.2020 e-kiri kell 16.32). Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb AV 11.12.2020 kell 16.32 saadetud e-kirjast kostja tahteavaldus laenuleping laenusaajaga üles öelda. Tahteavaldus on väljendatud õigele isikule – hagejale kui laenusaaja juhatuse liikmele. Seda, et hageja (sh laenusaaja juhatuse liikmena) AV 11.12.2020 kell 16.32 saadetud e-kirja kätte sai, ei ole hageja maakohtu menetluses eitanud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 2 esimese lause järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. E-postiga saadetud teate saab lugeda kättesaaduks, kui see on jõudnud saajani ja tal on mõistlik võimalus teatega tutvuda. E-kiri on jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Majandus- ja kutsetegevuses tuleb eeldada, et isik kontrollib e-posti vähemalt kord päevas. Seega saab majandus- ja kutsetegevuses lugeda e-kirja kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse (vt RKTKo 3-2-1-123-07, p 12 neljas lõik). Eelnevast järeldab ringkonnakohus, et kostja ütles laenulepingu (sh võlgnevuse tasumise kokkuleppe) kooskõlas võlgnevuse tasumise kokkuleppe p-ga 4 ja 4.
5. laenusaaja poolse rikkumise tõttu (võlgnevus) üles 12.12.
6. Kuna hageja ei ole maakohtu menetluses eitanud, et sai AV 11.12.2020 kell 16.32 saadetud e-kirja kätte, tuleb laenulepingu ülesütlemise päevaks lugeda selle saatmisele järgnev päev, s.o 12.12.
7. Laenusaajaks oli juriidiline isik. Tagasiulatuvalt (s.o AV 11.12.2020 kell 16.32 saadetud e-kirjas märgitud 9.12.2020) ei saa lepingut üles öelda. Võlgnevuse tasumise kokkuleppe p-le 4.
8. ei ole pooled ülesütlemisavalduse kättesaamise osas tuginenud. 21.
9. Pooled ei vaidle selle üle, et AV 11.12.2020 e-kirja saatmise ajaks oli laenusaaja võlgnevuse tasumise kokkuleppe järgsete osamaksete tasumisega viivituses enam kui 60 päeva (vt I kd tl 148p, p 4). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostjal ei tulnud laenulepingu 19 2-21-3519 ülesütlemisest laenusaajat eelnevalt teavitada. Ka AV õigust kostjat esindada ei ole pooled kahtluse alla seadnud. 21.
10. Väite, et kostja pole tõendanud ülesütlemisavalduse kättesaamist hageja poolt, esitas hageja alles apellatsioonkaebuses. Sellest on omakorda tuletatav hageja vastuväide, et ta pole ülesütlemisavaldust kätte saanud, kuigi hageja seda apellatsioonkaebuses selgesõnaliselt ei väljenda. Ringkonnakohus jätab selle väite

§ 652lg 4 alusel tähelepanuta.

Hageja ei ole esile toonud asjaolusid ega põhjendusi, mis peaksid uue asjaolu apellatsioonimenetluses esitamise lubatavust võimaldama, ega selgitanud, miks hageja seisukohad on vastuolulised. 21.

1. Kokkuvõtvalt ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, et kostja poolt täitmisavalduse esitamise ajal ei olnud laenulepingust tulenevad kohustused muutunud sissenõutavaks. Kuivõrd kostja ütles laenulepingu 12.12.2020 üles, olid laenusaaja laenulepingust tulenevad kohustused täitmisavalduse esitamise ajaks (3.02.2021) muutunud sissenõutavaks. Järelikult saab kostja lisaks võlgnevuse tasumise kokkuleppes märgitud intressile (s.o intressivõlg 4.09.2020 seisuga 14 997,49 eurot) arvestada põhivõlalt intressi perioodi 5.09.2020–11.12.2020 eest. Muudatus intressi perioodis ei muuda aga intressi summat, mida ületavas osas maakohus täiteasjas sundtäitmise lubamatuks tunnistas (vt II kd tl 94, p 106). Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus lähtus intressi arvestamisel
2. a detsembri kuu osas üksnes 3.12.2020 sissenõutavaks muutunud intressi maksest ega arvestanud intressi päevade lõikes (vt I kd tl 39). Sellest lähtub ka ringkonnakohus. 21.
3. Viivist saab kostja arvestada põhivõlalt mitte perioodi 9.12.2020–2.02.2021 eest, nagu maakohus leidis, vaid alates 12.12.2020 kuni 3.02.2021 (s.o kuupäev, millise seisuga kostja oma nõude täitemenetluses esitas – I kd tl 80) ehk 54 päeva eest 0,2% tasumata summast päevas. Miks maakohus arvestas viivise lõpptähtpäevaks 2.02.2021, ei ole maakohus otsuses selgitanud. Ringkonnakohtu hinnangul on viivise arvestamisel põhjendatud lähtuda kuupäevast, millise seisuga kostja oma nõude esitas, s.o 3.02.
4. Eelnevast tulenevalt saab kostja nõuda täiteasjas viivist põhivõlalt 200 000 eurot perioodi 12.12.2020–3.02.2021 eest. Kuivõrd kostja on esitanud vastuapellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse viivise vähendamist puudutavas osas, käsitleb ringkonnakohus kostja viivisenõude suurust otsuse järgnevates punktides. 21.
5. Laenulepingu ülesütlemise materiaalsete eelduste täidetuse osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega korda neid (

§ 654lg 6).

22. Ringkonnakohus nõustub ja järgib maakohtu otsuse põhjendusi ka selles osas, et 29.04.2019 tagatiskokkulepe tagab nii 25.09.2017 laenulepingust kui ka sellele järgnevatest kokkulepetest (s.o 25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepingud ning võlgnevuse tasumise kokkulepe) tulenevaid laenusaaja kohustusi. Ringkonnakohus selles osas maakohtu põhjendusi ei korda (

§ 654lg 6).

1. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks kostja märkinud täitmisavalduses ebaõige laenu tagastamise tähtaja. 25.09.2018 laenulepingu p-i 1.2.
2. kohaselt oli laenu tagastamise tähtaeg 25.09.2019 (I kd tl 31). Kuivõrd 25.09.2018 laenuleping oli 25.09.2017 laenulepingu lisa, siis on kostja täitmisavalduses õigesti märkinud, et 25.09.2017 laenulepingu tähtaeg oli 25.09.2019 (I kd tl 80 alt kolmas lõik).
3. Hageja heidab maakohtu otsusele ette ka seda, et kohus rahuldas hageja taotluse viivise vähendamiseks, kuid ei väljendanud kohaldamisele kuuluvat viivise määra otsuse resolutsioonis ega seadnud viivisele hageja taotletud piirangut selliselt, et kõrvalnõuete summa 20 2-21-3519 ei ületaks põhinõuet. Ka see hageja etteheide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Lisaks muudab ringkonnakohus kostja vastuapellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsust osas, milles maakohus rahuldas hageja taotluse viivise vähendamiseks (vt kohtuotsuse järgnevad punktid). Sellegipoolest märgib ringkonnakohus, et kostja nõudis täiteasjas viivist 3.02.2021 seisuga ega esitanud viivisenõuet tulevikku suunatuna (I kd tl 80). Maakohus ei saanud seetõttu teha otsust viivisenõude suhtes, mida kostja ei ole täiteasjas esitanud. Täiteasjas esitatud viivisenõue ei ületa põhinõuet. Kuivõrd kostja esitas viivisenõude täiteasjas summaliselt kindlaksmääratuna, ei olnud maakohtul vajadust kajastada otsuses viivise määra. Maakohus võttis otsuse resolutsioonis seisukoha, millises ulatuses on kostjalt õigus täitemenetluses saadud raha arvel viivist nõuda.
4. Hageja on õigesti märkinud, et maakohus on otsuse p-s 91 ekslikult märkinud, nagu oleks maakohus menetlusosalised kohtuistungil ära kuulanud. See ei ole aga eksimuseks, mis saaks tingida maakohtu otsuse tühistamise. Ringkonnakohus muudab selles osas siiski maakohtu otsuse põhjendusi, jättes otsusest välja viite asja arutamisele kohtuistungil. Maakohus vaatas asja läbi kirjalikus menetluses (I kd tl 178, p 1).
5. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse osaliselt. Kostja saab täitemenetluses nõuda viivist perioodi 12.12.2020–3.02.2021, mitte perioodi 9.12.2020– 2.02.2021 eest, nagu maakohus leidis.
6. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kostja vastuapellatsioonkaebust. (II)
7. Kostja vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse. Kostja on põhjendatult leidnud, et maakohus vähendas alusetult kostja viivisenõuet, lähtudes hageja majanduslikust olukorrast. 28.
8. Maakohus on ühelt poolt õigesti märkinud, et viivise vähendamisel tuleb arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ning on seda ka teinud, leides, et põhivõlgniku (laenusaaja) majanduslik seisund ei anna alust viivise vähendamiseks. Teisalt lähtus maakohus aga hageja kui pantija olukorrast, mis ei ole põhjendatud. Kuivõrd hageja on hagiavalduse esitanud pantijana, mitte käendajana, ei saa hagejat viivise vähendamise vastuväite esitamisel käsitada käendajana. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus seda ka teinud, vaid lähtus hagejast kui pantijast, kui viitas viivise vähendamise alusena sellele, et sundtäitmine toimub füüsilise isiku suhtes (II kd tl 95p, kolmas lõik). Ringkonnakohus nõustub kostjaga ka selles, et maakohtu poolt selline viivise vähendamine oli kostjale üllatuslik (

§ 436

lg 4 rikkumine) – maakohus ei ole seda menetluses pooltega arutatud ega andnud pooltele võimalust selles osas arvamust avaldada. 28.

1. Viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ei ole vahetult seotud põhivõlgniku isikuga ja tegemist ei ole ka kujundusõigusega. Viivise vähendamisel arvestatakse võlgnikuga seonduvalt eelkõige vaid tema majanduslikku seisundit ja kohustuse täitmise ulatust, mis ei ole vahetult seotud võlgniku isikuga VÕS § 149 lg 1 tähenduses (vt RKTKo 3-2-1-139-14, p 16 esimene lõige). Seega on pantijal (ja käendajal) õigus esitada AÕS § 279 lg 7, VÕS § 149 lg 1 ja VÕS § 162 lg 1 või VÕS § 113 lg 8 alusel leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ja seda ka juhul, kui võlgnik ei ole taotlust ise esitanud (samas, p 17 esimene lõik). Juhul, mil taotluse esitab pantija, tuleb viivise vähendamisel arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte pantija majanduslikku seisundit vm asjaolusid. Võlaõigusliku lepingu on sõlminud põhivõlgnik ja võlausaldaja, viimane on lepingu sõlmimisel arvestanud eelkõige just võlgniku majandusliku võimega 21 2-21-3519 lepingut täita (samas, p 17 kolmas lõige). Seega tuleb kohtumenetluses viivise vähendamise taotluse esitamise korral tuvastada, kas ja millises ulatuses võinuks võlgnikul endal olla õigus taotleda viivise vähendamist. 28.
2. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsust osas, milles maakohus vähendas kostja viivise nõuet ja jätab maakohtu sellekohased põhjendused otsusest välja. Hageja taotlus viivise vähendamiseks jääb rahuldamata, sest laenusaaja majanduslik olukord ei andnud selleks alust. Ringkonnakohus järgib ka selles osas maakohtu otsuse põhjendusi, neid kordamata (

§ 654lg 6).

28.

1. Eelnevast tulenevalt on kostjal laenusaaja vastu viivisenõue 21 600 eurot (= 200 000 × 0,2% × 54 päeva) (vt ka kohtuotsuse p-i 21.6.).
2. Maakohus leidis õigesti, et kostja ei võinud vastavalt VÕS § 113 lg-le 6 arvestada võlgnevuse tasumise kokkuleppes fikseeritud intressivõlgnevuselt viivist. Mitte miski võlgnevuse tasumise kokkuleppes ei viita sellele, et tegemist oleks olnud kompromissilepinguga, nagu kostja on väitnud. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et võlgnevuse tasumise kokkuleppega muutsid osapooled õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte vaieldamatuks osapoolte vastastikuste järeleandmiste teel, mis on kompromissi oluliseks tunnuseks VÕS § 578 lg 1 esimese lause järgi (vt ka RKTKo 3-2-1-175-14, p 17 kolmas lõik). Kostja ei ole põhjendanud, kuidas saaks kokkulepet maksegraafikus käsitada VÕS § 578 lg 1 esimeses lauses sätestatud tingimustele vastava kompromissilepinguna. Intressivõlgnevuse suuruse üle pooltel vaidlust ei olnud. Kokkulepe, mille kohaselt laenusaaja tasub võlgnevuse osamaksetena, ei vasta ringkonnakohtu hinnangul VÕS § 578 lg 1 tunnustele. Võlgnevuse tasumise kokkulepet ei muuda kompromissilepinguks seegi, et selle pooleks oli lisaks laenusuhte pooltele (laenusaaja ja kostja) ka hageja, ning et kokku lepiti laenulepingu ja võlgnevuse tasumise kokkuleppe ülesütlemise tingimustes. Hageja oli võlgnevuse tasumise kokkuleppe sõlmimisele kaasatud käendajana ning pooled reguleerisid hageja käendussuhtest laenusaaja võlgnevuse tõttu tekkida võivad (makse)kohustusi ja nende tingimusi (I kd tl 148–150, preambuli p (B) ning p-d 2, 3, 5 ja 7). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlgnevuse tasumise kokkulepe oli laenulepingu muutmise kokkulepe, mis on hinnatav deklaratiivse võlatunnistusena ega korda maakohtu põhjendusi (

§ 654lg 6).

Kuigi deklaratiivne võlatunnistus on võrreldav kompromissilepinguga (vt ka RKTKo 2-19-5601/61, p 16.4.), ei ole deklaratiivne võlatunnistus ja kompromissileping siiski samatähenduslikud. Sellest, et võlgnevuse tasumise kokkulepe on kvalifitseeritav deklaratiivse võlatunnistusena võlgnevuse suuruse osas, ei vii praegusel juhul hinnanguni, nagu võiks kostja nõuda võlgnevuse tasumise kokkuleppes toodud intressivõlgnevuselt viivist.

1. Eelnev ei muuda aga kostja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust, sest maakohus tunnistas intressivõlgnevuse osas sundtäitmise lubamatuks 21 476,12 eurot ületavas osas. Täitemenetluses nõudis kostja intressi, mille suuruseks oli 6577,13 eurot. (III)
2. Hageja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise ja kostja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamise tulemusel tuleb hageja hagiavalduses rahuldada osaliselt ning tunnistada 22 2-21-3519 sundtäimine täiteasjas lubamatuks järgnevaid summasid ületavas osas: põhivõlgnevus 200 000 eurot, intressivõlg 21 476,12 eurot ja viivisevõlg 21 600 eurot. (IV) 32.

§ 386

lg 2 esimese lause kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Hagi osalisel rahuldamisel tuleb kohtul tühistada hagi tagamise abinõud osas, milles need ei ole vajalikud kohtuotsuse täitmiseks rahuldatud nõude osas. See tuleneb mh

§ 378

lg-st 4, mille kohaselt ei tohi hagi tagamine olla kostja jaoks põhjendamatult koormav (vt V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne, lk 666). 33.

§ 442

lg 5 esimese lause järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsust ja tühistab maakohtu 10.03.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega peatati täitemenetlus täiteasjas kuni käesolevas kohtuasjas tehtud menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Hageja hagi jääb valdavas ulatuses rahuldamata. (V) 34. Täiteasjas sundtäidetava kostja nõude suuruseks oli 245 938,15 eurot (I kd tl 80). Ringkonnakohus asus eelnevalt seisukohale, et sundtäitmine on lubatav kokku 243 076,12 (= 200 000 + 21 476,12 + 21 600) euro ulatuses. See moodustab 98,8% täitmisavalduses märgitud kostja nõude summast. Sellest lähtuvalt tuleb menetluskulud

§ 162

lg 1 ja § 163 lg 1 alusel maakohtus ja ringkonnakohtus jätta 98,8% ulatuses hageja kanda ning 1,2% ulatuses kostja kanda. 35. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda

§ 174lg 4 järgi ka ringkonnakohus.

Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus

§ 177

lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing Parandatud Tallinna Ringkonnakohtu 01.03.2022 määrusega RESOLUTSIOON Parandada tsiviilasjas nr 2-21-3519 Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2022 otsuse päises ilmne ebatäpsus ja märkida otsuse päisesse kohtumääruse asemel kohtuotsus. 23