Obsah (4)

§ 424§ 73§ 50§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. aprill 2018. a Tallinn Kriminaalasja number 1-17-11912 Kohtukoosseis Orvi Koik, Ivi Kesküla ja Sten Lind

§ 424järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 05.

märtsi 2018.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava H.Z kaitsja vandeadvokaat Avo Pärmann Merry Tiitus Prokurör Süüdistatav H.Z, isikukood: XXX; elukoht: XXX; kodakondsus: EV kodanik; emakeel: eesti keel; haridus: XXX; XXX. Kaitsja vandeadvokaat Avo Pärmann Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu

1. märtsi 2018.a kohtuotsus H.Z suhtes muutmata. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS: 1
2. H.Z-ile oli süüdistus esitatud selle, et tema 29.09.2016 kella 18:30 ajal juhtis Pärnumaal Tõstamaa vallas Seliste külas Audru-Tõstamaa-Nurmi maantee poolt mööda Murru küla teed suunaga XXX talu poole mootorsõidukit Kia Carnival [XXXXXX]. Isikul tuvastati alkoholijoove 2,10±0,07 mg/g. Seega juhtis H.Z mootorsõidukit joobeseisundis, millega rikkus Liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 nõudeid. Liiklusseaduse § 69 lg 1 kohaselt ei tohi juht olla joobeseisundis. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 punktile 1 loetakse mootorsõidukijuht alkoholijoobes olevaks, kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1, 50 milligrammi alkoholi või rohkem. Seega H.Z, mootorsõiduki juhtimisega joobeseisundis, pani toime

§ 424järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS:

1. Pärnu Maakohtu
2. märtsi 2018 otsusega üldmenetluses tunnistati H.Z süüdi

§ 424

järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust.

§ 73

lg 1, 3 alusel jäeti mõistetud karistus täielikult tingimuslikult täitmisele pööramata, kui H.Z ei pane 1 aasta 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvati alates kohtuotsuse kuulutamisest.

§ 50

lg 1 p 1 alusel kohaldati lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuuks. Sama otsusega lahendati ka asitõendite ja menetluskuludega seonduv. APELLATSIOON: 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava H.Z kaitsja Avo Pärmann. Kaitsja taotleb tühistada Pärnu Maakohtu otsus, millega H.Z tunnistati süüdi

§ 424

( 424 lg 1) järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ning teha asjas uus otsus, millega mõista H.Z esitatud süüdistuses õigeks. 3.1 H.Z ei tunnistanud end süüdi. Ta selgitas kohtus, et saabus XXX tallu Tõstamaal küll alkoholi tarvitanuna ja oma autos, kuid kaasasõitjana. Nimelt oli ta joonud enne sõidu ettevõtmist alkoholi ning palunud kaupluse juures peatunud tema jaoks tundmatul noormehel end tallu sõidutada, kus ta lootis eest leida oma lapse ema TT. See selgitab ka vajaduse võtta sõiduks oma auto, kuna TT mitteleidmisel olnuks vaja H.Z toimetada edasi koju. Noormehe nõusolekul asuti sõitma teise auto saatel, mille roolis oli noormehe kaaslane. Niiviisi saabuti XXX tallu, mispeale 10 € vaevatasuks saanud noormees lahkus. HH kutsus tallu politseinikud, kes saabusid umbes poole tunni möödudes ning hakkasid olukorda selgitama. Seega ei pidanud H.Z joobnuna auto juhtimisel kinni politseiametnikud, vaid menetlust alustati HH ütluste alusel. H.Z selgitas kohtuistungil, et oli enne politseiametnike saabumist ka kohapeal majas tarvitanud õlut ja lisaks veel autos kaasavõetud alkoholi. Tunnistaja HH möönis kohtuistungil, et oli vähemalt kaks ajavahemikku, millest üks umbes viieminutine ja teine lühem, mil H.Z polnud tema vaateväljas. Sõiduauto läbivaatust ei teostatud ning seetõttu saab lugeda tõeseks H.Z väide salongis olnud alkoholist ja selle tarvitamisest XXX talu õues peale sinna saabumist. Seega ei ole võimalik täpselt kindlaks teha H.Z joobe astet XXX tallu jõudmisel. Tähelepanuväärne on tõik, et väidetavalt õigusrikkumise toime pannud H.Z , kuuldes HH helistamas ja politseid välja kutsumas, ei lahkunud talust, milleks tal oli pea pool tundi aega. Ilmselgelt oli H.Z kindel, et tema käitumine oli olnud seaduskuulekas . 2 3.2 TT ja HH ei saa lugeda täiesti neutraalseteks tunnistajateks. Esimene on H.Z lapse ema, kellega mõni aeg varem oli lahenenud H.Z-ile soodsalt kohtulik vaidlus lapse hooldusõiguse üle. Süüdimõistev kohtuotsus parandaks ema väljavaateid võimalikel edasistel protsessidel. HH on TT lähedane sõbranna. Tunnistajate ebaobjektiivsust kinnitab kaudselt fakt, et talus viibinud ja juhtimisõigust mitte omanud KK lahkus sealt sõiduauto roolis enne politseiametnike saabumist. Nii tõsisest rikkumisest ei pidanud HH aga vajalikuks viimaseid informeerida. Käesoleva kriminaalasja materjalide kohaselt ei ole H.Z olnud ainsatki liiklusalast rikkumist, mis seab kahtluse alla tunnistajate väited tema varasematest joobnuna sõitmistest. Toodud põhjustel ei saa kohtu järeldustega H.Z süüst nõustuda. PROKURÖRI SEISUKOHT:

1. Prokurör palub jätta süüdistatava kaitsja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Pärnu Maakohtu
2. märtsi 2018 kohtuotsus muutmata. 4.1 Olles tutvunud apellatsiooniga, on prokuratuur seisukohal, et esitatud apellatsioonis korratakse peaasjalikult samu väiteid, mis toodi välja maakohtu kohtuistungil ning millele esimese astme kohus on juba hinnangu andnud. Prokuratuuri arvates on maakohtu otsus seaduslik, kuna kohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohus on hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses on välja toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Eeltoodust tulenevalt on prokuratuuri hinnangul maakohus tõendeid analüüsides jõudnud õige järelduseni H.Z süüs. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
3. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega, prokuröri seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. 5.1 Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Kaitsja taotleb maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning maakohtu otsusest nähtub, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad (lk 58-62). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. mai
5. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, 3 kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 5.2 Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele.
6. Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud süüdistatava H.Z ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. aprilli
8. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja
9. septembri
10. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohus on veenvalt põhjendanud miks ta ei pea süüdistatava ütlusi usaldusväärseks (lk 59-60). Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Seejuures on maakohus järginud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-131-13 p 11-14 märgitud seisukohti. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanu asjaolu, et maakohus asus seisukohale, et süüdistatava H.Z ütlused ei ole osaliselt usaldusväärsed ja jättis need tõendikogumist välja, mistõttu ei saanudki maakohus neid ütlusi tõendina arvestada. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud süüdistatava H.Z ütlused ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. 6.1 Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate tunnistajate HH ja TT ütlused ja teised kriminaalasjas kogutud tõendid kogumis usaldusväärsemateks süüdistatava H.Z poolt antud erinevatest ütlustest.

§ 424

objektiivsesse külge kuuluva koosseisupärase teo moodustab just nimelt mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis. Kolleegium nõustub maakohtuga, et mõlemad tunnistajad on konkreetselt näinud süüdistatavat juhtimas mootorsõidukit, mis võimaldas maakohtul teha tõsikindlat järeldust kuriteo toimepanemise kohta H.Z poolt. Nii on mõlemad tunnistajad kinnitanud, et nägid just süüdistatavat talu hoovi sõitmas , mitte kedagi teist isikut. Seega tunnistajate eelrefereeritud ütluste pinnalt on võimalik tõsikindlalt tuvastada süüdistuses kajastatud tõendamiseseme asjaolu, s.o H.Z poolt Kia Carnivel juhtimine ning tunnistajate ütlustest saab teha järelduse, et sõiduauto Kia Carnivel juht oli just H.Z , mitte keegi teine isik. Kolleegium nõustub maakohtuga, et just süüdistatav H.Z oli isikuks, kes juhtis süüdistuses märgitud kohas ja ajal mootorsõidukit, olles joobeseisundis. 4 6.2 Apellant märgib, et süüdistatav tarvitas talu õuel autos kaasvõetud alkoholi, mistõttu pole võimalik teha kindlaks joobe astet tallu jõudmisel. Ka tunnistaja X on möönnud, et oli kaks ajavahemikku, viie minutiline ja teine lühem, mil süüdistatav ei olnud tema vaateväljas. Kolleegium leiab, et apellant on tunnistaja HH antud ütlustele viidanud osas, mis sobilik valitud kaitsetaktikaga, kuid jätnud ilmselgelt tähelepanuta tunnistaja ütlused osas, et aeg mil H.Z ei näinud oli lühike, see ei olnud viit minutitki. Alkoholipudeleid H.Z kaasas ei olnud ning vahepeal H.Z autosse ei istunud ning kui ta oleks midagi joonud, siis oleks märganud seda. Ka tunnistaja TT on andnud ütlusi, et H.Z ei olnud võimalus toas juua, kuna tuppa minek ja tagasitulek käis nii kiiresti. Apellandi arvamus, et H.Z joove tallu jõudmisel ei olnud süüdistuses märgitud määras, ei ole kriminaalmenetluses tõendiks, kuna alkoholisisalduse määra isiku veres ei ole võimalik tuvastada arvamuse või kellegi ütluse alusel. Alkoholijoobe tuvastamine LS § 69 lg 2 p 1 sätestatud määras on võimalik vaid tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringu näiduga. 6.3 Kolleegiuil tuleb märkida, et apellandi esitatud kaitseversioon süüdistatava poolt alkoholi tarbimisest taluhoovis, ei ole ka eluliselt usutav. Seejuures tuleb süüdistatava kasuks tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-8-10, p 8). Arvestades ajavahemikku, mil sündmuskohale jõudis politsei, s.t vähem kui poolt tundi, siis ei ole võimalik asuda seisukohale ning ei ole eluliselt ustutav, et sellise lühikese ajavahemiku jooksul sai süüdistatav alkoholi tarbida sellises koguses (apellandi poolt märgitud mõned minutid, kui süüdistatav ei olnud tunnistajate vaateväljas), et joobe määr, mis tuvastatud ekspertiisiga saavutati sündmuskohas olles. Lisaks on sellise kaitseversiooni välistanud eelrefereeritud tunnistajate HH ja TT ütlused. 7. Kaitsja on leidnud, et tunnistajate HH ja TT ütlused ei ole usaldusväärsed põhjusel, kuna TT on süüdistatava lapse ema ning süüdimõistev kohtuotsus parandaks ema väljavaateid võimalike edasistel vaidlustel ning HH on TT sõbranna. Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et tunnistajate HH ja TT ütlused ei ole usaldusväärsed. Seda ei anna alust väita ka apellatsioonis toodu. Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtus toimunud kohtuistungil kohtumenetluse pooled taotlenud tunnistajate kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida nende usaldusväärsust, siis pole alust ka maakohtule ette heita isikute poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. Süüdistatav H.Z viibis maakohtu istungil oma kohtuasja arutamise juures, samuti viibis kohtuistungil tema kaitsja ning mõlemad on saanud ristküsitleda tunnistajaid, samuti oli süüdistataval ja kaitsjal võimalus süüstavate tunnistajate ütluste usaldusväärsust kontrollida. 7.1 Kolleegium leiab, et asjaolu, et ühe tunnistaja näol on tegemist süüdistatava lapse emaga ja teise tunnistaja näol on tegemist lapse ema sõbrannaga, ei muuda nende ütluste sisu ebausaldusväärseks. Ekslik on apellandi arusaam, nagu tuleks tunnistajate ütlused nimetatud põhjusel lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks. Taoline apellandi käsitlus on otseses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Tunnistajate ütluste hindamisel, kes on süüdistatava lapse ema või 5 lapse ema sõbranna, ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdselt teiste tõenditega. Teisalt muudaks sellise arusaama jaatamine isiku tunnistajana ülekuulamise üldse tarbetuks. Kolleegium leiab kokkuvõtvalt, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta tunnistajate HH ja TT ütluste ebausaldusväärsusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates tunnistajate ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, on süüdistatava H.Z süü temale inkrimineeritud kuriteos

§ 424järgi leidnud tõendamist.

1. Asjaolu, et süüdistataval ei ole varasemalt ühtegi liiklusalast rikkumist, ei lükka ümber esitatud süüdistust ning ei oma seejuures tõendusliku tähtsust süüdistatava süüküsimuse lahendamisel ning ei tähenda automaatselt seda, et süüdistatav tuleks temale esitatud süüdistuses õigeksmõista.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt lahendis nr 3-1-1-77-15 märkinud, et oluline on silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.
3. Mõistetud karistust pole apellatsioonis vaidlustatud. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas

§ 56

sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ka

§ 73sätete kohaldamise osas.

Apellatsioonis ei ole ka lisakaristust puudutavas osas mingeid argumente esitatud, kuid ringkonnakohus peab vajalikus märkida, et ka lisakaristuse kohaldamise osas kolleegium rikkumisi ei tuvastanud.

1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu
2. märtsi 2018 .a otsuse H.Z suhtes muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6