aprilli 2022 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja, vandeadvokaat Eve Jundas Prokurör Merike Lugna Süüdistatav Kaitsja Priit Tammiste, elukoht: XXX; isikukood: 38204244911; Eesti Vabariigi kodanik; haridus: XXX; emakeel: eesti keel; töökoht: XXX. Kriminaalkorras karistamata. Eve Jundas RESOLUTSIOON
lg 2 p 2 järgi ja karistati vangistusega 6 kuud.
lg 1, 3 alusel jäeti mõistetud karistus täielikult tingimuslikult täitmisele pööramata, kui P. Tammiste ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle katseajaks
lg 1 alusel pandud kontrollnõudeid ja kohustusi: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.
Tammistele lisakohustus osaleda kriminaalhooldaja valitud sotsiaalprogrammis.
p 1 alusel arvata katseaja algust alates kohtuotsuse kuulutamisest ja käitumiskontrolli nõuete osas pärast kohtulahendi jõustumist. 1.1 Menetluskuludena mõisteti P. Tammistelt riigituludesse tunnistaja kohtusse ilmumise kulu 20 eurot, riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu ja kulud kokku 913,44 eurot ning sundraha 981 eurot, s.o kokku menetluskulu 1914,44 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel P. Tammistel määrati tasuda välja mõistetud menetluskulud ositi 12 kuu jooksul, kohustades teda tasuma igakuiselt kuu viimaseks kuupäevaks 159,54 eurot ning viimasel kuul 159 eurot. 1.2 P. Tammiste anti kohtu alla süüdistuses
Tammistel köögis abikaasa X-ga sõnaline vaidlus, mille peale P. Tammiste ärritus ning lõi kaks korda ähvardavalt jalaga X suunas, lausudes oma abikaasale: “Ma kustutan su ära“. Seejärel sai X enda kätte panni, mille peale P. Tammiste lükkas abikaasa käest ära panni ja tõukas X kahe käega kuuma pliidi vastu. Tõukamise tagajärjel sai kahjustada P. Tammiste otsaesine uksepiidal oleva naela tõttu. X haaras enda kätte uuesti panni ja lõi mitu korda vastu P. Tammiste pead ning õlga. P. Tammiste lõi naise käest ära panni ning surus X kogu kehaga vastu köögisaart ning lõi kipsis käega vastu naise nägu. X tundis valu. X sai enda kätte akutrelli, millega ta lõi P. Tammistet ühe korra ribidesse. P. Tammiste võttis naise käest ära akutrelli ja võttis kinni X juustest ning lükkas naise jõuliselt vastu köögisaart. X lõi lükkamisest ära enda pea ning kaotas teadvuse. Seejärel lõi P. Tammiste teadvusele tulnud X jalaga vastu pea vasakut poolt. Järgnevalt peksis P. Tammiste köögis oleval tugitoolil istunud naist labakäega mitu korda vastu nägu, X tundis jälle valu. Abikaasade tülisse sekkus X täisealine tütar C, kelle oli XXX tallu appi kutsunud 11 aastane W. P. Tammiste ei allunud lahkumise korraldusele ning asus köögist välja lükkama C. X asus oma tütart C kaitsma, mispeale P. Tammiste andis X kätte akutrelli ja provotseerivalt andis korralduse naisele teda ära tappa. X ei allunud provokatsioonile ning P. Tammiste lükkas naise koos tugitooliga põrandale maha ja surus põlvega vastu paremat kätt. X tundis küünarvarres valu. C asus oma ema X kaitsma ja tiris P. Tammistet ära. Seepeale tõukas P. Tammiste C vastu riiulit. Vägivalda sekkus X, kes seljatagant lõi enda valdusesse saanud potikaanega vastu P. Tammiste kukalt. P. Tammiste keeras end X poole ning naine lõi teda potikaanega vastu otsaesist, mille tõttu tekkis kulmu peale ca 5 cm haav. P. Tammiste ähvardas oma naiselt lapsed ära võtta ning X hakkas oma meest takistama, võttes kinni ta käest, mispeale 2 / 11 mees haaras kinni naise juustest ning mõlemad kukkusid tugitooliga põrandale. X tundis vägivalla ajal korduvalt valu ja hirmu. Kogu füüsilise ja vaimse vägivalla ajal viibisid kõrvaltoas 4 alaealist last. 1.3 Maakohus leidis, et P. Tammiste on toime pannud süüks arvatud kuriteo
Kohtu hinnangul leidis tõendamist süüdistuses etteheidetu selles, et P. Tammiste pani 25.04.2021 kl 21.10 paiku pannud XXX talus XXX toime abikaasa kehalise väärkohtlemise, mis sai alguse sõnalisest konfliktist ja tipnes X löömisega. Kohus tuvastas süüdistuses loetletud teod ajajoonel, milles vahelduvad süüdistatava ja kannatanu aktiivsed toimingud. Kohus leidis, et süüdistuses kirjeldatud tegevust tuleb käsitleda kahes osas, s.o süüdistatava ja kannatanu tegevus kuni kannatanu teadvuse kaotuseni ning seejärel alates hetkest, mil süüdistatav peksis tugitoolis istuvat kannatanut näkku. Kohus jõudis uuritud tõendite põhjal järeldusele, et süüdistuse esimeses pooles kui ka viimases osas, on kannatanu ja süüdistatava vahel toimunu käsitletav vastastikuse kaklusena, milles kaitsja ja ründaja rollid vahetuvad ja mis välistab üldjuhul hädakaitseseisundi esinemist. Kohtu hinnangul täitis aga süüdistatava tegevus pärast kannatu teadvuse kaotust kannatanu suhtes
lg 1 objektiivse koosseisu tunnused, kuni hetkeni, kui kannatanu asus kaitsma C, lüües potikaanega süüdistatavat. Maakohus leidis, et kannatanu muutus kukkumise ja teadvuse kaotamise tulemusena võitlusvõimetuks ning teatud ajaks apaatseks, mis pidi süüdistatavale olema arusaadav. Kohtu hinnangul leidis tõendamist, et sellest alates jätkas P. Tammiste võitlusvõimetuks muutunud kannatanu suhtes ühepoolselt vägivalla tarvitamist, realiseerides oma tegevusega
lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu. Apellatsioon 2. Pärnu Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni P. Tammiste kaitsja E. Jundas. 2.1 Kaitsja nõustub maakohtu otsusega osas, milles kohus luges süüdistuses alguse ja lõpuosas kirjeldatu süüdistatava ja kannatanu vastastikuseks kakluseks. Apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse tühistamist
Alternatiivselt taotletakse apellatsioonis vähendada P. Tammistelt välja mõistetud menetluskulusid, kuna maakohus vähendas süüdistuse mahtu. 2.2 Apellatsiooni kohaselt ei ole P. Tammiste tahtlikult surunud kannatanule jalaga vastu kätt ega tekitanud vigastusi, samuti ei löönud kannatanut tahtlikult käega näkku. P. Tammiste võis astuda tahtmatult kannatanu käele. Kaitsja arvates pole välistatud, et süüdistatava tegevus, sh käele tekitatud vigastus, võis leida aset tegevuse ajal, mille kohus luges vastastikuseks kakluseks. Maakohtu otsusest polevat võimalik teha usaldusväärseid järeldusi, milline süüdistatava tegevus toimus ajavahemikul kannatanu teadvuseta olekust kuni potikaanega löömiseni. Süüdistatava arvates polevat 25.04.2021 sündmused nii süüdistuses kui ka otsuses esitatud ajaliselt õiges järjestuses. Kannatanu X, tunnistajate C, Q, F ja eriti alaealise tunnistaja W ütlused on sündmuste järjestuse osas vasturääkivad, samuti muude tähtsust omavate asjaolude osas. 2.3 Apellatsioonis leitakse, et maakohtu hinnang P. Tammiste ütlustele on süüdistava kallakuga. Maakohus oleks pidanud rohkem arvestama, et sõnalise konflikti algatajaks ja põhiliseks vägivalla tarvitajaks oli kannatanu. Maakohus ei arvestanud süüdistatava ütlusi, et pärast kukkumist ja hoolimata saadud peavigastusest, tõusis kannatanu varsti üles ja rüselemine kestis edasi enne tunnistajate tulekut. Kannatanu ei lamanud teadvusetult maas ja tema kukkumine konflikti ei lõpetanud, tugitooli istus kannatanu vahetult enne tunnistajate tulekut, maakohtu järeldus, et kannatanu polnud teadvuse kaotuse tõttu enam vastupanuvõimeline, on ekslik. Puuduvad usaldusväärsed tõendid, et kannatanu olnuks enne tunnistajate Q, F ja C saabumist teadvuseta. Kohus on tunnistajate ütlusi hinnanud valikuliselt ja süüdistava kallakuga. 3 / 11 2.4 Apellatsioonis leitakse, et maakohtu hinnang kannatanu ütlustele on ekslik, kuna kannatanu ei mäleta toimunut ilmselt ka ebakaine oleku tõttu ning ei ole osanud ajalises järjestuses sündmusi selgitada. Samuti ei osanud kannatanu täpsustada, kas P. Tammiste astus talle tahtlikult või kogemata käe peale. Apellatsioonis leitakse, et kannatanu ütlustest on näha, et tema käe peale astumine toimus pärast kannatanu poolt P. Tammiste löömist potikaanega. 2.5 Apellandi arvates ei tõenda tunnistaja C ütlused usaldusväärselt sündmuste järjestust ega kannatanu teadvuseta olekut. Tunnistaja ei näinud kannatanut pikali, vaid kohale jõudes nägi teda istuvat tugitoolis ja P. Tammiste peksis kannatanut labakäega. W helistamisest ja kannatanu teadvuseta olekust kuulis C Q-lt. Tunnistaja F nägi sündmuskohal kannatanut istumas tugitoolis ja ei tea sündmuste järjestust, sh seda mis toimus kannatanu kukkumisel peavigastuse saamisest kuni tunnistajate tulekuni. Tunnistaja Q kinnitab, et alaealine õde W helistas, aga õe lauset täpselt ei mäletanud. Tunnistaja Q mäletab, et läks kannatanu ja süüdistatava kaklusele vahele. Tunnistaja M politseitöötajana ei tõenda asjast tähtsust omavat sündmuste ajalist kulgu ja järjestust. Alaealise tunnistaja W ütlustele on maakohus andnud samuti ebaõige hinnangu, lugedes kannatanu teadvuse kaotuse tõendatuks põhiliselt tema ütlustele tuginedes. W ei osanud tõendada kõiki sündmusi ajalises järjestuses. Apellandi hinnangul ei oska alaealine tunnistaja ilmselt anda hinnangut inimese teadvuseta oleku kohta, seega on ilmselt alaealise tunnistaja ütlused ebatäpsed ja vastuolulised ning maakohus ilmselt põhjendamatult hindas üle W ütlusi ning tegi neist ebaõiged järeldused. Sündmuse järjestust ja P. Tammiste süüd ei tõenda usaldusväärselt ka tunnistaja C-lt saadud salvestise vaatlusprotokoll ja politsei vormikaamera salvestis. 2.6 Apellandi arvates ei ole keskmisele tavapärasele inimesele ustutav, et teadvuseta olnud kannatanu ainult mõned minutid hiljem muutub taas agressiivseks ja vägivallatsejaks. Maakohtu järeldus, et kannatanu oli pärast rüselust kohtualusega vastu köögisaart ja lauda ning põrandale kukkudes kaotanud teadvuse ja muutunud võitlusvõimetuks, on ekslik. Meelevaldne on kohtu järeldus nagu tahtnuks kannatanu kaklust lõpetada ja see soov pidi olema märgatav ka kohtualusele. Alaealise tunnistaja W ütluste pinnalt tegi kohus meelevaldse järelduse, et kannatanu oli teadvuseta, ta nägi vaid, et kannatanu on pikali maas. Kannatanu ise sündmusi ei mäletanud täpselt. Maakohtu otsuses puuduvad motiivid ja tegevuse kirjeldus kannatanu ja kohtualuse vahel enne tunnistajate saabumist, kannatanu kukkumine rüselust ei lõpetanud. Kõiki tõendeid kogumis hinnates on süüdimõistev otsus P. Tammiste suhtes ebaõiglane ja arvestada tuleks, et kannatanu oli neis episoodides, milles kohus süüdistatava õigeks mõistis, aktiivsem pool, kannatanu mõistlikuma käitumise korral poleks juhtunut toimunud. Prokuratuuri vastus apellatsioonile
Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega P. Tammiste süüküsimuse osas. Kolleegium ei leia maakohtu otsusest vajakajäämisi tõendite hindamisel ja kohtuliku uurimise läbiviimisel. Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, sh hinnanud esitatud tõendite lubatavust ja usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad ja veenvad ning kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Asjaolu, et apellant ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei 5 / 11 tähenda, et maakohus poleks tõendeid kogumis õigesti hinnanud. Sel põhjusel ei pea ringkonnakohus KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks esimese astme otsuse põhiosas käsitletud asjaolusid ja põhistusi täies mahus korrata. Seega annab kolleegium järgnevalt hinnangu apellatsioonis esitatud peamistele väidetele, lisades omapoolsed põhjendused. 4.4 Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega süüdistuses kajastatud etteheite käsitlemisel, mille kohaselt süüdistuse esimeses ja viimases osas kirjeldatud kannatanu ja süüdistatava vahel toimunu on käsitletav vastastikuse kaklusena, milles kaitsja ja ründaja rollid vahetuvad (otsuse p-d 2, 5). Käsitledes selliselt kõnealustes süüdistuse osades kirjeldatud asjaolusid, ei mõistnud maakohus P. Tammistet selles osas ka süüdi. Kolleegiumil tuleb nõustuda süüdistuses kajastatud sündmuste ning P. Tammiste tegevuse käsitlemise järjestusega ajajoonel, mille on maakohus tuvastatud kannatanu ja tunnistajate ütluste ning kirjalike tõendite kogumiga. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et P. Tammistele süüdistuses kirjeldatud sündmuse asjaolusid ja etteheidetud tegevust tuleb käsitleda osadena. Apellatsioonist nähtuvalt ei vastusta kaitsja maakohtu hinnangut P. Tammiste ja kannatanu tegevusele süüdistuse esimeses osas, s.o kuni kannatanu kukkumiseni. Küll aga on apellandi üheks peamiseks väiteks, et kohtus uuritud tõenditega ei olevat kinnitust leidnud, et kannatanu kaotas süüdistatavaga rüseledes ja kukkudes teadvuse ning muutus selle tõttu võitlusvõimetuks, mis pidi olema märgatav ja arusaadav ka süüdistatavale. Apellandi väitel kannatanu kukkumine rüselust ei lõpetanud ning kohtuotsuses puuduvad motiivid selle kohta, mis toimus ajavahemikul kannatanu kukkumisest kuni tunnistajate saabumiseni. 4.5 Ringkonnakohus ei nõustu apellandi etteheitega, et maakohtu otsuses puuduvad motiivid ning kannatanu ja süüdistatava vahel toimunud tegevuse kirjeldus enne tunnistajate saabumist. Kolleegium leiab erinevalt apellandist, et maakohtu otsuses on põhjalikult käsitletud P. Tammiste ja X vahel toimunut enne kannatanu kukkumist ja teadvuse kaotamist ning kohus on andnud hinnangu seda osa käsitlevatele süüdistuse asjaoludele õiges ajalises järjestuses. Kohus on seejuures vaaginud kannatanu X kui ka süüdistatava ütlusi ning tuvastanud mõlema ütlustest nähtuvalt muuhulgas konflikti kulgu mõjutanud asjaolu, et kannatanu kukkus põrandale ning sai peavigastuse. Nii kinnitas süüdistatav, et tema kukkus kannatanu peale, kannatanu sai peavigastuse ja muhu otsa ette (kd I, tl 85 ja 86). Kannatanu ütluste kohaselt lõi ta kukkudes pea ära, kaotas teadvuse, mäletab episoodiliselt põrandal lamamist ning järgmise hetkena tugitoolis istumist, kui süüdistatav teda käega korduvalt vastu nägu lõi ja kohale olid jõudnud lapsed (kd I, tl 50, 53-54). Maakohus on märkinud, et kuni selle ajani toimunu kohta on süüdistatav ja kannatanu andnud riimuvaid ütlusi (otsuse p-d 3.1, 3.2). Lisaks kannatanu ja süüdistatava ütlustele kinnitavad kannatanu kukkumist ja selle järel teadvusetult köögi põrandal lebamist ka tunnistaja W ütlused, kes ema seisundi tõttu helistas vennale abi saamiseks. Seega ei tugine apellandi väide, et kannatanu pärast kukkumist ei olnud meelemärkuseta ega kaotanud võitlusvõimet, maakohtus uuritud tõenditele. Ühtlasi on ainetu apellandi seisukoht, et maakohus on ekslikult pidanud kannatanut sellest hetkest vastupanuvõimetuks. Kolleegiumi hinnangul ei kinnita kogutud tõendid mingilgi määral apellandi väidet, et kannatanu tegutses pärast kukkumist edasi ja tegi seda kuni tunnistajate sündmuskohale saabumiseni. 4.6 Apellatsioonis on kaitsja seadnud kahtluse alla kannatanu ütluste usaldusväärsuse sündmuste järjestuse ja teadvuse kaotamise fakti osas. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja etteheitega, et maakohtu hinnang kannatanu ütlustele on ekslik. Otsusest nähtuvalt on maakohus kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel muuhulgas arvestanud tõigaga, et kannatanu ei mäleta teatud ajaperioodi pärast kukkumist ja teadvuse kaotamist, kuni hetkeni, kui ta istus tugitoolis ja kohale olid jõudnud tunnistajad. Kolleegiumi hinnangul on meelevaldne apellandi väide, et sellise 6 / 11 mittemäletamise põhjustas kannatanu alkoholijoove. Kaitsja sellist väidet ei toeta kohtus uuritud tõendid. Maakohus tuvastas õigesti, et kannatanu mittemäletamise põhjuseks oli kukkumisest saadud peavigastus. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks välja tuua, et ristküsitluses kaitsja küsimustele vastates selgitas kannatanu, et ei mäleta vahepealseid sündmusi kukkumisest saadud teadvuse kaotuse tõttu ning kinnitas, et tarvitatud alkohol polnud kindlasti sündmuste osalise mittemäletamise põhjuseks. Samuti selgitas kannatanu, et teab, et alaealine tütar W helistas vanemale vennale ja õele, et ta on teadvuseta köögipõrandal pikali, aga vahepealse seisundi tõttu ei tea, kuidas sai istuma tugitooli, mäletab hetke, kui lapsed juba kohal olid (kd I, tl 53-54). Kolleegium osutab siinkohal nõustuvalt maakohtuga, et kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitavad ka tunnistaja M, s.o politseitöötaja kohtus antud ütlused ning politsei vormikaamera salvestiste vaatlused, millest nähtuvalt oli kannatanu X küll alkoholi tarvitanud, kuid tema joove erinevalt P. Tammistest oli väike. Seega ei olnud kolleegiumi hinnangul kannatanu sellises joobeseisundis, mis takistanuks tal sündmuseid mäletada ja neist aru saada. Kohtus uuritud tõendid kinnitavad, et just kannatanu suutis erinevalt süüdistatavast aduda ka eskaleerunud konflikti tõsidust, paludes lastel kutsuda politsei. Samas nähtub kannatanu ütlustest, et süüdistatav ärritus teadmisest, et politsei kutsuti. Lisaks ilmneb kohtus uuritust, sh vormikaameraga talletatust ning M ütlustest, et politsei saabudes oli süüdistatav väga tugevas alkoholijoobes, ega suutnud joobe tuvastamiseks mitmel korral indikaatorvahendissegi puhuda ning reageeris politseitöötajate korraldustele agressiivselt (kd I, tl 39 ja tl 76). Samuti ei saa kolleegium nõustuda apellatsioonis väidetuga, et kannatanu ei osanud täpsustada, kas P. Tammiste astus talle käe peale tahtlikult või kogemata. Kolleegium osutab, et kannatanu kirjeldas ristküsitluses, et pärast seda, kui süüdistatav lükkas ta tooliga ümber ja tiris juustest, astus ta pikali kukkunud kannatanu käele jalaga peale. Prokuröri täpsustavale küsimusele vastates kinnitas kannatanu, et süüdistatav tegi seda kindlasti meelega, kuna seisis kannatanu käe peale, et viimane ei saaks püsti tõusta (kd I, tl 51). Seega on ainetu kaitsja väide, et kannatanu kõne all olevat asjaolu kohtus täpsustada ei suutnud. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohtu hinnangul maakohus põhjendatult pidanud kannatanu ütlusi usaldusväärseks, kuna need on kooskõlas maakohtus uuritud tõenditega (vt maakohtu otsuse p-d 6.2 ja 7). 4.7 Kaitsja väitel pole usaldusväärsed ka alaealise tunnistaja W ütlused, et kannatanu X oli pärast kukkumist teadvuseta maas ning tunnistaja püüdis ema teadvusele tuua põse peale käega lüües. Apellant kasutab alaealise tunnistaja ütlusi kahtluse alla seades läbivalt fraasi „ilmselt“. Selliselt väidetakse apellatsioonis, et alaealine tunnistaja ei oska ilmselt anda hinnangut inimese teadvuseta oleku kohta ning seega on tema ütlused ilmselt ebatäpsed ja vastuolulised. Sellest omakorda järeldab kaitsja, et ilmselt on maakohus põhjendamatult hinnanud alaealise tunnistaja ütlusi üle ja teinud sellest ebaõige järelduse kannatanu seisundi kohta. Kolleegium nendib, et apellant ei põhjenda vähimalgi määral, millel põhinevad oletused, et ühteteistkümneaastane laps ei olnud võimeline ema seisundist aru saama ning tema ütlused kannatanud teadvuseta oleku kohta on ebausaldusväärsed. Samuti ei ole apellatsioonis üldse selgitatud, milles seisneb tunnistaja ütluste vastuolulisus. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt avaldati 28.03.2022 istungil prokuröri taotlusel KrMS § 2901 lg 1 p 2 alusel üheteistkümneaastase alaealise tunnistaja kohtueelsel menetlusel antud ütlused, mis olid videosalvestatud (kd I, tl 56). Kohtuistungil talletatu kohaselt ei vaielnud süüdistatav ega kaitsja vastu taotlusele avaldada tunnistaja W ütlused, vaid avaldasid üksnes soovi uurida videosalvestist. Tunnistaja ütluste avaldamise eel ega järel ei taotlenud süüdistatav ega kaitsja alaealise tunnistaja küsitlemist täiendavate asjaolude kohta, mh § 2901 lg-s 2 sätestatud alusel, selgitamaks täiendavate küsimustega võimalikke vastuolusid või ebatäpsusi kannatanu ütlustes. Seega tuleb apellatsiooni väiteid tunnistaja ütlustes sisalduvate vastuolude ja ebatäpsuse kohta hinnata paljasõnaliseks. Samuti ei nõustu kolleegium apellandiga, et maakohus on andnud alaealise tunnistaja W ütlustele ebaõige hinnangu. Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult pidanud alaealise tunnistaja ütlusi usaldusväärseks. Tunnistaja eakohaste ja 7 / 11 üksikasjalike ütluste pinnalt selgub usaldusväärselt, et väiksemate õdede ja vendadega toas viibinud ja neid vanemate tüli ajal lohutanud tunnistaja, nägi ühel hetkel kööki vaadates ema teadvuseta põrandal maas ning püüdis teda ka käega põsele lüües teadvusele tuua. Samuti helistas ta seejärel, nähtust ehmununa, abi kutsumiseks vennale Q-le ning teatas, et ema lebab põrandal ega reageeri. Selle telefonikõne peale kiirustasid Q, C F kohale. Tunnistajad kinnitavad, et pöördusid ema ja kasuisa juurde tagasi just W telefonitsi edastatud sõnumi pärast. Seega riimuvad alaealise tunnistaja ütlused selles osas tunnistajate ütlustega. Kolleegiumil pole sarnaselt maakohtuga tekkinud vähimatki kahtlust, et tunnistaja W nägi pealt ning mõistis õigesti, et põrandal lebav ja tema äratamiskatsetele mittereageeriv ema on teadvusetu. Seejärel suutis laps adekvaatselt reageerida ning abi kutsumiseks koheselt lähedastele helistada. 4.8 Apellatsioonis väidetakse, et maakohus on hinnanud tunnistajate ja kannatanu ütlusi valikuliselt ja süüdistava kallakuga, samuti leiab kaitsja, et lisaks kannatanule ja alaealise tunnistaja W ütlustele, olevat sündmuste järjestuse osas vasturääkivad ka tunnistajate C, Q ja F ütlused. Samuti ei andvat usaldusväärset teavet muud uuritud tõendid, sh tunnistaja C poolt sündmuskohal salvestatu, politsei vormikaameraga talletatu ega politseitöötaja ütlused. Kolleegium apellandiga ei nõustu ning leiab, et maakohus osutatud tõendeid põhjendatult pidanud usaldusväärseks ning neid kogumis ülejäänud tõenditega hinnates jõudnud õigele järeldusele P. Tammistele süüdistuses etteheidetud teo tõendatuse osas. Usaldusväärse tõendikogumi põhjal tuvastas maakohus, et kannatanu teadvusekaotus muutis ta vähemalt teatud ajaks apaatseks ja võitlusvõimetuks, mis pidi olema arusaadav ka süüdistatavale (otsuse p 6.1) ning W kõne peale sündmuskohale esimesena jõudnud tunnistaja C ja F nägid kannatanut istumas apaatses ja šokiseisundis tugitoolis. Tunnistaja C kinnitas, et jõudis esimesena majja ning sel hetkel istus šokis kannatanu köögis tugitoolis ja tal olid nähtavad vigastused, sh suur muhk otsmikul ning samal ajal P. Tammiste peksis toolil istuvat kannatanut käega vastu nägu. Seejuures kirjeldas C riimuvalt kannatanu ütlustega, kuidas P. Tammiste provotseerimiseks kannatanule akutrelli kätte pani soovitades, et ema ta ära tapaks, kannatanut juustest kiskus, tooli kannatanuga ümber lükkas ja talle jalaga käe peale astus (kd I, tl 60). Samuti kinnitas C, et kohale jõudes sai aru, et kannatanu polnud sellises seisundis, et oleks suutnud P. Tammistet rünnata ‒ ta oli läbi pekstud ning P. Tammiste oli agressiivsem pool. Tunnistaja C kirjeldas, kuidas pärast seda, kui süüdistatav lükkas kannatanu koos tooliga ümber ja kannatanu oli pikali, läks tunnistaja appi, püüdes P. Tammistet kannatanu pealt ära tõmmata, tirides süüdistatavat jope kraest. Seepeale ründas P. Tammiste ka tunnistajat ning tõukas teda. Seejärel läks tütrele appi kannatanu X ning lõi kätte saadud potikaanega süüdistatavat. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub seega, et õige pole apellandi väide, et maakohus võis eksida sündmuste järjestusega ning süüdistatav astus kannatanu käe peale alles hiljem, s.o pärast seda kui kannatanu oli haaranud tütre kaitsmiseks potikaane ja süüdistatavat sellega löönud. Õige on maakohtu poolt tuvastatu, et süüdistatav astus kannatanule tahtlikult käe peale pärast seda, kui oli ta tugitooliga pikali lükanud ja enne C sekkumist. Kolleegium märgib ka seda, et tunnistajate C, F ja Q ütlustes ei ilmne vastuolusid, millele üldistavalt apellatsioonis viidatakse. Tunnistajate F ja Q ütlused on küll vähem detailsed, kuid riimuvad siiski nii tunnistaja C, W kui ka kannatanu X ütlustega sündmuste järjestuse ning süüdistatava poolt kannatanu suhtes kasutatud vägivalla osas. Kuigi tunnistaja Q ei mäletanud ristküsitluses enam täpselt asjaolusid, mis seondusid sündmuskohale jõudmise, sh süüdistatava poolt kannatule akutrelli andmisega, siis ristküsitluse käigus varasemate ütluste avaldamisel mälu värskendamiseks, kinnitas Q, et õiged on kohtueelsel menetlusel antud ütlused, mille kohaselt ta nägi, kuidas P. Tammiste andis ema kätte akutrelli provotseerides, et kannatanu lööks teda sellega, kes seda aga ei teinud (kd I, tl 81). Pärast tunnistajate sündmuskohale saabumist P. Tammiste poolt kannatanu suhtes toime pandud vägivallateod on talletatud ka kohtus uuritud tunnistaja C telefoniga salvestatud videolõigule. Maakohus on otsuse p-s 6.2 välja toonud, et kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsust kinnitavad politseinike vormikaamera salvestiste vaatlustel fikseeritu ja politseitöötaja M ütlused, 8 / 11 millelt muuhulgas nähtub alkoholijoobes süüdistatava kontrollimatu ja noriv käitumine. Seega ei saa õigeks pidada apellandi väiteid, et tõendite kogum ei võimalda usaldusväärselt teha järeldusi sündmuste asjaolude ja järjestuse kohta ja P. Tammistele süüks arvatud vägivallateo asjaolude tõendatuse kohta. 4.9 Kolleegium pole nõus kaitsja väitega, et maakohtu hinnang P. Tammiste ütlustele on süüdistava kallakuga. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi etteheidetega tõendikäsitluse kallutatusele ning peab neid paljasõnalisteks. Sarnaselt on apellatsioonis heidetud maakohtule ette tõendite hindamisel tehtud vigu ka kannatanu ja tunnistajate ütluste käsitlemisel. Nende väidete põhjendamatust ringkonnakohus eelnevalt juba käsitles. Ringkonnakohus märgib veel, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt osutanud, et KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teisele aprioorselt neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Kolleegiumi hinnangul nähtub vaidlustatud maakohtu otsusest selgelt, et kohus on arvestanud kõiki asjaolusid, mis võivad mõjutada tõendite hindamist, sh isikuliste tõendite usaldusväärsusega seotud aspekte ning kohtuniku siseveendumuse kujunemine on otsuses jälgitav. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus hinnanud tõendeid erapooletult ja igakülgselt. Kokkuvõttes ei tuvastanud kolleegium KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtte rikkumist maakohtu poolt ega ka muid rikkumisi KrMS § 339 lg 2 tähenduses. 4.10 Apellant peab veel mitteusutavaks seda, et teadvuse kaotanud kannatanu muutus ainult mõned minutit hiljem jälle agressiivseks ning oli võimeline ründama süüdistatavat. Kolleegiumi hinnangul nähtub asjas uuritud tõenditest ning maakohtu otsuses kirjapandust, et kannatanu teadvusekaotus ei väldanud vaid mõne minuti. Maakohtu analüüsitud tõenditest ilmneb, et pärast kannatanu kukkumist üritas W ema teadvusele tuua, seejärel helistas lähedastele abi kutsumiseks, tunnistajate ütluste kohaselt sõideti pärast telefonikõne kohale ca 10-15 minuti pärast. Tunnistajate kohale jõudes kestis mõnda aega P.Tammiste ühepoolne vägivalla kasutamine kannatanu suhtes (tugitoolis istuva kannatanu käega näkku löömine, juustest tirimine, tooliga pikali lükkamine, käe peale astumine, C sekkumine). Alles seejärel suutis kannatanu toibuda ning ründas C kaitsmiseks süüdistatavat. Sarnaselt maakohtuga peab kolleegium usutavaks, et 15-20 minutit pärast oli kannatanu võimeline tütre kaitseks tegutsema. Seega leiab ringkonnakohus kokkuvõtvalt, et maakohtu esitatud põhjendused P. Tammiste süü tõendatuse osas on veenvad ning tõendite hindamisel tehtud järeldused on vastavuses kohtulikul uurimisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ja P. Tammiste süüdimõistmine
4.11 P. Tammistele mõistetud karistust pole apellatsioonis vaidlustatud. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas
sätestatuga ning kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning uue karistuse mõistmiseks. Kolleegium nõustub samuti maakohtu otsuses toodud põhjendustega
sätete, sh kontrollnõuete ja kohustuste ning kriminaalhooldaja määratud sotsiaalprogrammis osalemise kohaldamise osas. 4.12 Kaitsja taotleb apellatsioonis alternatiivselt, juhul kui Pärnu Maakohtu süüdimõistvat otsust ei tühistada, vähendada P. Tammistelt välja mõistetud menetluskulusid. Kaitsja leiab, et maakohus ei arvestanud maakohus kohtukulude väljamõistmisel süüdistuse mahu vähendamist. Kohtukolleegiumi hinnangul ei esine praegusel juhul aluseid maakohtu poolt tehtud menetluskulude otsustuse muutmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti lähtunud kriminaalmenetluse kulude väljamõistmise otsuse tegemisel KrMS § 180 lg 1 esimeses lauses sätestatust, mille kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. 9 / 11 Maakohus luges KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes mõistlikuks ja seega menetluskulu hulka kuuluvaks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Määratud kaitsja esitas kriminaalasja menetlemisel maakohtus RÕA tasutaotlusi summas kokku 913,44 eurot, mida maakohus pidas mõistlikuks ja vajalikuks kuluks. Samuti luges kohus KrMS § 175 lg 2 mõttes menetluskuluks KrMS § 178 lg 1 kohaselt makstava summa, s.o tunnistaja kohtusse ilmumise kulu 20 eurot. Lisaks mõistis maakohus süüdistatavalt KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel välja II astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha 1,5 palga alammäära ulatuses s.o 981 eurot. Seega kokku mõistis maakohus P. Tammistelt välja menetluskulu 1914, 44 eurot. Seejuures pidas maakohus KrMS § 180 lg 3 alusel õigeks võimaldada P. Tammistel menetluskulude tasumist ositi 12 kuu jooksul. Kolleegium osutab, et KrMS § 181 lg 1 alusel hüvitab riik menetluskulud õigeksmõistva kohtuotsuse korral. Menetletavas asjas aga sellist olukorda ei ole, mis võimaldaks lähtuda KrMS § 181 lg-s 1 sätestatust. Kuivõrd KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt hüvitab süüditunnistava kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu, jäävad kohtueelse ja maakohtu menetluse kulud süüdistatava kanda. Maakohtu järeldus, mille kohaselt on süüdistuse esimeses ning viimases osas, kannatanu ja süüdistatava vahel toimunu käsitletav vastastikuse kaklusena, menetluskulude vähendamise aspektist tähendust ei oma. Kolleegium leiab nõustuvalt maakohtuga, et menetluse esemeks olev P. Tammiste tegu on kuritegu ning see on praegusel juhul süüdistatavale hüvitamiskohustuse panemiseks piisav. (vt nt RKKKo-d nr 3-1-1-94-14, p 270 ja 3-1-1-107-13, p 19). Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul maakohus eksinud menetluskulude otsustuse tegemisel ning otsuse muutmiseks alust ei ole. 4.13 Apellant on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamiseks. Süüdistatava kaitsja E. Jundase 13.06.2022 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt taotletakse P. Tammistele apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamist kogusummas 259 eurot 20 senti, millest käibemaks moodustab 43 eurot 20 senti. Tasutaotlusest nähtuvalt on kaitsjal kulunud maakohtu otsusega tutvumiseks ja kliendiga suhtlemiseks 50 minutit ning apellatsiooni vormistamiseks ja selle sisu selgitamiseks kliendile 190 minutit. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtukolleegium peab taotlustes esitatud toiminguid vajalikeks, tasutaotlust põhjendatuks ja apellatsioonimenetluses süüdistatavale õigusabi osutamisel tehtud kulutuste eest taotletava tasu suurust vajalikuks ja mõistlikuks. Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamiseks kuulub rahuldamisele summas 259 eurot ja 20 senti (koos käibemaksuga). Seega tuleb Advokaadibüroo Legalia OÜ kasuks Eve Jundase õigusabiteenuse osutamisega välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 259 eurot ja 20 senti (sh käibemaks). KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse P. Tammiste suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. 4.14 Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 4. aprilli 2022.a otsuse P. Tammiste suhtes muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 10 / 11 11 / 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.