TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-20-1462 Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg 17. august 2021 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi Andrus Lutsu kaebus T

) § 59 lg 1 ja 4 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab eeltoodu kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks.

1. Kaebaja väitel tõendab tema elektroonilist jälgimist see, et kui ta kaamera kinni kattis, siis nõudis valvur kohe katte eemaldamist. Kaebaja ei ole oma väidet tõendanud. Tegemist on kaebaja sõnadega, mida ei kinnita mingid muud tõendid. Lisaks nõustub kohus vastustajaga selles, et kaebaja väide on aja jooksul muutunud. 18.07.2017 koostatud avalduses väitis kaebaja, et kahel korral kattis ta kaamera ajalehega (tl 20 pöördel). 11.05.2020 koostatud kahju hüvitamise taotluses väitis kaebaja, et kattis kaamera silma väikese paberitükiga (tl 11) ning kohtumenetluses, et see oli 2 x 2 cm suurune ajalehetükk (tl 37). Tegemist on erinevate väidetega. Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja nimetas oma algses avalduses väikest paberi- või ajalehetükki ajaleheks. Kaebaja võis muuta väidetavalt kaamera ette paigutatud eseme kirjeldust lähtudes vastustaja selgitusest, et valvuril on ka visuaalse vaatluse põhjal kohustus nõuda kambri sisustuselementidele kinnitatud esemete 3 eemaldamist. Kaebaja väite muutumine tekitab kahtluse, kas kaebaja väidetud juhtumid tegelikult toimusid ja kui toimusid, siis millised olid täpsemad asjaolud.
2. Kohtu hinnangul ei ole võimalik koguda tõendeid kaebaja väite tõendamiseks. Vastustaja selgitas kohtule, et puuduvad vanglaametnike ettekanded selle kohta, et kaebajalt oleks nõutud kaamerale kinnitatud katte eemaldamist. Kaebuse esitamise ajal oli vaidluse all olevast perioodist möödas ligikaudu 3 aastat, praeguseks ligikaudu 4 aastat. Kohus ei pea usutavaks, et kaebaja väite kohta oleks võimalik koguda muid tõendeid, näiteks et vanglaametnikud toimunut sedavõrd täpselt mäletaksid, et võimalik oleks koguda tunnistajate ütlusi. Seega ei saa enam kindlaks teha, kas kaebajalt nõuti kaameralt katte eemaldamist, kui jah, siis kui suure esemega oli kaamera kaetud, kas seda eset sai märgata tavapärase järelevalve käigus, kui pikk aeg jäi kaamera katmise ja eseme eemaldamise korralduse andmise vahele jne. Kohus märgib, et kaebaja väljendas juba 18.07.2017.a selgitustaotluses kavatsust esitada vanglale lähiajal kahjunõue, kuid tegi seda alles 13.05.
3. Kaebaja ei ole küll ületanud kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaega, kuid taotluse sedavõrd hilise esitamisega võttis kaebaja riski, et asjaolude tõendamine võib osutuda raskemaks või võimatuks.
4. Vastustaja positsioonilt on tegemist negatiivse asjaolu tõendamisega, kuna vastustaja väidab, et kaamera ei olnud sisse lülitatud. Negatiivset asjaolu (asjaolu puudumist) ei saa tõendada. Vastustaja on esitanud kaudseid tõendeid, mis muudavad tema väite usutavaks. Kaebaja pöördus kohe pärast vaidluse all olevat perioodi vastustaja poole selgituste saamiseks ning vanglaametnik kinnitas oma 01.08.2017.a ja 14.09.2017.a vastustes (tl 19, 21), et kaebaja puhul puudus elektroonilise jälgimise vajadus ja kaamera ei olnud sisse lülitatud. Vastustaja viitas ka sellele, et kaebaja kurtis arstile probleemide üle vanglas, kuid ei maininud seejuures võimalikku videovalvet (tl 45).
5. Kokkuvõttes ei ole tõendatud, et kaebajat jälgiti vaidluse all oleval perioodil elektrooniliselt. Kohus saab seega hinnata, kas õigusvastane oli kaebaja paigutamine kambrisse, milles oli valvekaamera, olenemata sellest, et kaamerat tegelikult ei kasutatud. VangS § 41 lg 2 alusel allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses toodud piirangutele. Üheks selliseks on VangS § 7 lg 1 nimetatud pidev järelevalve kinnipeetava üle. VangS § 66 lg 1 ja 11 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas ning järelevalve täpsema korralduse kehtestab valdkonna eest vastutav minister. Justiitsministri määruse „Järelevalve korraldus vanglas“ § 2 p 1 alusel on üheks järelevalvetoiminguks vanglas isikute ja ruumide visuaalne või elektrooniline jälgimine. Visuaalse järelevalve puhul tuleb seda teostaval vanglaametnikul (toimkonna liikmel) määruse § 12 lg 1 p 5 ja lg 2 alusel teha ringkäik sisevalvepiirkonnas vähemalt kord tunnis ning ringkäiku tehes kontrollida kambris toimuvat.
6. Eeltoodu tähendab, et järelevalve all olek on üks vangistusega kaasnevatest paratamatutest piirangutest. Kinnipeetav peab arvestama ja leppima sellega, et tema tegevust võidakse suvalisel ajahetkel vaadelda, kusjuures see toimub vähemalt sagedusega üks kord tunnis. Õigusvastaseks ei saa pidada seda, kui kambris on olemas järelevalve tegemist võimaldavad sisustuselemendid.
7. Kaebaja viitab Tallinna Halduskohtu 05.07.2017.a otsusele asjas 3-16-2147, kus kohus tegi 4 kindlaks kinnipeetava elektroonilise jälgimise õigusvastasuse. Selle kohtuasja asjaolud on praegusest vaidlusest erinevad, kuna tõendamist leidis kinnipeetava pidev (ööpäevaringne) elektrooniline jälgimine. Käesolevas asjas ei ole tõendatud kaebaja mistahes kestusega elektrooniline jälgimine, rääkimata pidevast jälgimisest. Kohus märgib lisaks, et Eesti kohtupraktika ei ole valvekaamera kasutamise osas ühtne - Tallinna Ringkonnakohus leidis 16.01.2014.a otsuses asjas 3-12-1379, et elektrooniline jälgimine ei anna alust mittevaralise kahju hüvitamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohus on pidanud eraelu puutumatuse riiveks seda, kui vanglas toimub kõigi kambrite pidev elektrooniline jälgimine (kohtuasi Gorlov jt vs Venemaa, nr 27057/06) ja õiguspäraseks seda, kui elektrooniliselt jälgitakse konkreetset kinnipeetavat administratsiooni põhjendatud otsuse alusel (kohtuasi Van der Graaf vs Holland, nr 8704/03). Ka nendes asjades oli videojärelevalve tegemine tõendatud. Kohtule ei ole teada, et Euroopa Inimõiguste Kohus oleks võtnud seisukoha praegusele kohtuasjale sarnase olukorra kohta, s.t kui kambris on kaamera, mis ei ole sisse lülitatud.
8. Juba ühe kahju hüvitamise eelduse ehk vastustaja õigusvastase tegevuse puudumine välistab kahju hüvitamise nõude rahuldamise. Kohtu hinnangul ei saa lisaks möönda kaebajal mittevaralise kahju tekkimist. RVastS § 9 lg 1 alusel võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
9. Kaebaja väitel on tal tekkinud tervisekahju. Kohtuasjas esitatud tõendid seda ei kinnita. Kaebaja tervisekaardi väljavõte (tl 40-41, 45) näitab, et kaebaja viibis 08.05.2017 dr Marika Miti vastuvõtul, avalikult kättesaadava tervishoiutöötajate registri põhjal on tegemist psühhiaatriga. Teemaks oli ravi - varem kaebaja võttis Alventat, nüüd ravimiks Venlafaxini. Probleemiks higistamine. Arst selgitas, et tegemist on sama ravimiga. Kaebaja kurtis, et on ärev ja pinges, vahistamist peab ülekohtuks, kohtuistung veel tulemata. Arst määras diagnoosiks segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon ning raviks jätkuvalt Venlafaxini 75 mg H (hommikul). 05.06.2017 viibis kaebaja taas dr Miti vastuvõtul. Kaebaja kurtis, et on rahulolematu uurimise tulemustega ja tunneb, et talle on ülekohut tehtud. Närviline, ei maga. Kaebaja diagnoos jäi samaks. Arst määras lisaks varasemale ravile ka Mirtazapini 15 mg Õ (õhtul). 07.06.2017 ja 23.08.2017 on kaebaja kurtnud rohket higistamist, arstide arvates on tegemist psühhiaatriliste ravimite kõrvaltoimega.
10. Otsuse punktis 16 toodud andmed ei tõenda seda, et kaebaja vaimne tervis on alates 05.04.2017 halvenenud ning et see toimus üksnes või peamiselt seetõttu, et kaebaja kambris oli valvekaamera. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kaebajal oleks varem diagnoositud segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon. Diagnoosist üksi ei saa aga järeldada kaebaja tervise halvenemist. Tervisekaardi andmetel tarvitas kaebaja varem ravimit Alventa ja arsti poole pöördumise ajal ravimit Venlafaxini. Arsti kinnitusel on tegemist sama ravimiga. Ka avalikult kättesaadavatel ravimiregistri andmetel on nii Alventa kui ka Venlafaxini serotoniini ja noradrenaliini ehk norepinefriini tagasihaarde inhibiitorite (SNRI) gruppi kuuluvad antidepressandid, mida kasutatakse depressiooni ja muude seisundite, nagu ärevushäirete raviks. Ravimi Venlafaxini väga sage kõrvaltoime (võib esineda rohkem kui ühel inimesel 10-st) on higistamine, sealhulgas 5 öine higistamine. Seega olid kaebajal juba enne vaidlusalusesse kambrisse paigutamist psüühikahäired, mille tõttu kaebajale oli määratud ravi, ning kaebaja ravi jäi 08.05.2017.a seisuga samaks. Kui kaebaja terviseseisund oleks olnud endisest raskem, siis tõenäoliselt oleks muutunud ka tema ravi. Tervisekaardi andmete põhjal ei avaldanud kaebaja arstile, et talle mõjub halvasti kambris paiknev kaamera. Kaebaja seostas oma probleeme vahistamise ja uurimisega. Kohus ei pea usutavaks, et psühhiaater jätab tervisekaardile märkimata olulised asjaolud, millega kaebaja oma vaimse tervise probleeme seostab. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et kaebaja taotlust lahendanud vanglaametnikul puudus õigus anda hinnangut tema tervislikule seisundile või tervisekaardi andmetele. Kui kaebaja taotleb hüvitist tervise kahjustamise eest, siis tuleb tal arvestada sellega, et vastustaja analüüsib tema väiteid ja tõendeid ning annab neile oma hinnangu.
11. Kaebaja väitel ei ole talle tekkinud kahju täielikult hõlmatud tervisekahjuga. Kaebaja sõnastuses on vastustaja lisaks tervise kahjustamisele rikkunud tema õigusi. Kohus selgitab, et õiguste rikkumine ei ole kahju hüvitamise nõude esitamiseks piisav, vaid õiguste rikkumine peab kaebajale olema põhjustanud kahju. See, millise RVastS § 9 lg 1 sätestatud kahju tekkimise alusega on kaebuse aluseks olevatel faktilistel asjaoludel tegemist, on õiguslik küsimus, millele annab lõpliku hinnangu kohus. Kohtu hinnangul taotleb kaebaja kahju hüvitamist eraelu puutumatuse rikkumise tõttu. Kaebaja viitab küll vangla kohustusele austada inimväärikust, kuid eraelu puutumatuse rikkumine on väärikuse alandamise suhtes erinormiks. Eraelu puutumatuse austamine on inimväärikuse austamise üks kitsam aspekt.
12. Mittevaraline kahju hõlmab isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Valu ja kannatusi ei saa objektiivselt mõõta või väljendada, seetõttu saab kohus lähtuda üksnes väidetavalt kahju põhjustanud juhtumi asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi. Kohtupraktika põhjal tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (vt näiteks Riigikohtu lahend 3-3-1-10-14, p 12.2). Praegusel juhul oli kaebaja olukorras, kus tema kambris paiknes kaamera, vastustaja kinnitusel oli see välja lülitatud, kuid kaebaja kahtles selles. Kaebaja võis olla mures seetõttu, et tema eraelu puutumatuse rikkumine on võimalik. Üksnes ohu olemasolu ei ole aga kahju tekkimise alusena piisav, kui kardetud risk tegelikult ei realiseerunud. See, et kaebaja sai ohu puudumise osas tugineda üksnes vastustaja kinnitusele, et kaamera ei tööta, ei saanud põhjustada kaebajale sellise intensiivsusega valu ja kannatusi, mida saaks käsitleda mittevaralise kahju tekkimisena.
13. Kokkuvõttes on täitmata kaks olulist kahju hüvitamise eeldust. Vastustaja tegevus oli õiguspärane ja kaebajal ei ole tekkinud kahju. Sel juhul ei ole muude kahju hüvitamise eelduste käsitlemine vajalik. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud. Selgitused 21.

§ 109

lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja.

§ 109

lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. 6 Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda. 22. Kohus vabastas kaebaja 18.06.2021.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest. Tegemist ei ole olukorraga, kus menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud (

§ 118lg 3).

Puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuses. 23.

§ 175

lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (

§ 175lg 3-5).

Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 7