Väärteoasi nr 4-21-164 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. aprill 2021.a, Jõgeva kohtumaja Väärteoasja number 4-21-164 (kohtuistung toimus 16.03.2021.

§ 15

lg 1 p 1, väärtegu kvalifitseeriti

§ 227lg 3 järgi.

1. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 28.12.
2. a otsusega väärteoasjas nr 2780,20,013624 leiti, et G.L on pannud toime väärteoprotokollis kirjeldatud teo.

§ 227

lg 3 alusel määrati G.L-ile karistuseks rahatrahv 80 trahviühikut, s.o 320 eurot ja

§ 227lg 5 p 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks.

1. 12.01.2021.a esitas G.L kohtule kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks talle mõistetud lisakaristuse, s.o juhtimisõiguse äravõtmise, osas. G.L on seisukohal, et käesoleval juhul täidaks rikkumise eest mõistetud põhikaristus, s.o rahatrahv, oma eripreventiivse eesmärgi. Ta saab kinnitada, et ta ei pane toime uusi samalaadseid rikkumisi. Remi lepa arvates ei nähtu väärteootsusest, millised on need kaalutlused, miks menetleja leidis, et põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav, miks tema puhul on võimalus uus rikkumine toime panna tavapärasest suurem ja ta on ühiskonnale jätkuvalt ohtlik ja seetõttu on vaja määrata lisakaristus.
2. Tartu Maakohtu 26.01.
3. a määrusega võeti G.L-i kaebus menetlusse ning edastati kaebuse koopia kohtuvälisele menetlejale. Kohtuvälisel menetlejal paluti edastada kirjalik seisukoht kaebuse kohta.
4. Kohtuväline menetleja esitas kirjaliku seisukoha 12.02.
5. a, milles teatas, et ei nõustu G.L-i esitatud kaebusega. Kohtuväline menetleja leiab kokkuvõtvalt, et rahatrahvi ja lisakaristuse kohaldamine konkreetse menetlusaluse isiku asjas omab eripreventiivset eesmärki, mahub etteantud karistusraamidesse ja on proportsionaalne. Tulenevalt VTMS § 132 p 1 taotleb kohtuväline menetleja jätta asjas tehtud otsus muutmata ja kaebus rahuldamata.
6. Tartu Maakohtu 02.03.
7. a määrusega määrati G.L-i arutamisele. Kaebust arutati avalikul kohtuistungil 16.03.
8. a. kaebus kohtulikule KOHTU SEISUKOHT
9. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, väärteotoimikuga, kuulanud ära menetlusaluse isiku, kohtuvälise menetleja seisukohad ning tunnistajad, leiab, et Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 28.12.
10. a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2780,20,013624 tuleb jätta muutmata ja G.L-i kaebus rahuldamata.
11. 26.11.
12. a koostatud väärteoprotokolli kohaselt heidetakse G.L-ile ette suurima lubatud sõidukiiruse ületamist mitte vähem kui 58 km/h. Nimelt juhtis G.L 26.11.2020 kella 22.37 ajal Jõgevamaal, Jõgeva- Põltsamaa mnt
13. km mootorsõidukit kiirusega 153 km/h +-5 km/h. Suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul on 90 km/h. Sellega rikkus G.L

§ 15

lg 1 p 1, pannes toime

§ 227lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo.

2

1. Käesolevas asjas ei ole vaidlust teo faktiliste asjaolude üle. Menetlusalune isik tunnistab lubatud suurima sõidukiiruse ületamist väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas (t lk 16). Ka oma vastulauses väärteoprotokollile (t lk 20) G.L lubatud sõidukiiruse ületamist ei eita. Kohtuistungil jäi G.L varasemalt avaldatu juurde ning selgitas täiendavalt asjaolusid, mis viisid kiiruse ületamiseni.
2. Rikkumine on tõendatud ka vahetult pärast sündmust Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrulltalituse välijuht xxxxxxxxxxx poolt üle kuulatud tunnistaja xxxxxxxxopa 26.11.2020 ütlustega tunnistaja ülekuulamise protokollis (t lk 18). Lisaks kuulati liiklusjärelevalvet teostanud ja kiiruse ületamise fikseerinud politseiametnikud tunnistajatena üle kohtuistungil. Nii xxxxxxxxxxx kui xxxxxxxxxxx ütluste kohaselt teostasid nad liiklusjärelevalvet Jõgeva-Põltsamaa maanteel. Patrullsõiduk oli pargitud JõgevaPõltsamaa mnt
3. km asuvasse bussipeatusesse suunaga Puhu risti ehk Põltsamaa poole. Kell 22.37 fikseerisid nad lauges vasakkurvis möödasõitu tegeva sõiduki kiiruseks 153 km/h. Kiirus läks ka suuremaks. Sõiduk liikus Põltsamaa poolt Jõgeva suunas. xxxxxxxxxxx andis sõidukile peatumismärguande. Kontrollimisel osutus juhiks G.L. Sõiduk oli BMW xxxxxxx. Isik tunnistas oma süüd.
4. Kiirusmõõturi kasutamise protokoll kinnitab, et fikseeritud on kiirusmõõturi lugem 153 km/h teelõigul, kus lubatud sõidukiirus oli 90 km/h (t lk 17). Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/-5 km/h. Seega menetlusalune isik ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 58 km/h. Sõidukiirus mõõdeti vastava koolituse läbinud ja pädeva politseiametniku poolt (t lk 22). Mõõtevahend Stalker DSR 2X S.N DP019597 oli taadeldud (t lk 21) ning kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt on järgitud mõõtmisel mõõtemetoodikat.
5. Kohtuistungil uuriti lisaks videosalvestisi (t lk 13). Kohtuväline menetleja selgitas, et esimesel videosalvestisel on näha, kuidas menetlusalune isik suurel kiirusel teostab möödasõidu. Patrullsõiduk seisab suunaga Põltsamaa poole, Põltsamaa poolt läheneb kaks sõidukit, vahepeal viskab kiirusmõõturi aknas kiirust 81 km/h, mis on sõiduki kiirus, millest teostati möödasõitu. Möödasõitja kiirus on 153 km/h. Kiirus kasvas kuni 158 km/h. Sel ajal, kui patrullsõiduk lülitas tööle sinise-punase märgutule, hakkas kiirus kahanema. Parempooleses aknas on fikseeritud õigusrikkuja sõidukiirus. Teine video vasakpoolses aknas on patrullsõiduki kiirus, kui ta sõidab õigusrikkuja sõidukile järgi.
6. Kõike eelnevat arvesse võttes on selge, et G.L juhtis 26.11.2020 mootorsõidukit rikkudes

§ 15

lg 1 p 1 lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 58 km/h ning järelikult on tema käitumises

§ 227lõikes 3 toodud kvalifitseeritava väärteo objektiivse külje tunnused.

1. Lisaks objektiivsetele tunnustele peavad olema täidetud ka süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused, milleks on KarS § 12 lg 3 kohaselt tahtlus või ettevaatamatus. KarS § 16 lg 1 tulenevalt tahtlus on kavatsetus, otsene või kaudne tahtlus. G.L on pannud väärteo toime otsese tahtlusega. KarS § 16 lg 3 järgi paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Arvestades, et G.L ületas kiirust mitte vähem kui 58 km/h, siis pole kahtlustki, et sellise kiiruse ületamine on mootorsõiduki juhile selgelt tajutav ja tegemist on juhi teadliku valikuga.
2. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Seega on kohtuväline menetleja süüteo õigesti kvalifitseerinud. 3
3. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 17.

§ 227

sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest.

§ 227

lg 3 alusel karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.

§ 227

lg 5 p 2 sätestab, et lg 3 sätestatud süüteo eest võib lisakaristusena kohaldada ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuni kuue kuuni. 18. Kohtuvälise menetleja 28.12.2020. a otsusega määrati

§ 227

lg 3 alusel G.L-ile karistuseks rahatrahv 80 trahviühikut, s.o 320 eurot ja

§ 227lg 5 p 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks. 19. Karistust kergendava asjaoluna Kar

S § 57 mõttes on kohtuväline menetleja võtnud arvesse menetlusaluse isiku esitatud vastulauset, seal toodud põhjendusi ning kahetsust. Kohtul sellele vastuväiteid ei ole. Karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes ei esine.

1. Menetlusalune isik on kaebuses taotlenud kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist talle mõistetud lisakaristuse, s.o juhtimisõiguse äravõtmise, osas. G.L on seisukohal, et käesoleval juhul täidaks rikkumise eest mõistetud põhikaristus, s.o rahatrahv, samuti oma eripreventiivse eesmärgi. G.L selgitas nii oma vastulauses, kaebuses kui kohtuistungil, et juhtimisõiguseta kaotab ta töökoha. Tema elu- ja töökoha vaheline vahemaa on ligikaudu 25 kilomeetrit. Töö on graafiku alusel, mistõttu kasutab ta tööle sõitmiseks oma isiklikku sõiduautot. Bussiga tööle jõudmiseks tuleks tal esmalt sõita Põltsamaale ja sealt Imaverre, aga öisel ajal busse ei liigu. Menetlusalune isik on veendunud, et tema töögraafikut ei ole võimalik selliselt ümber teha, et talle säiliks võimalus tööl käia. Sissetuleku kaotamisega satuks keerulisse olukorda ka tema ülalpidamisel olev elukaaslane, kes on Põltsamaa Ühisgümnaasiumi
2. klassi õpilane (t lk 4). Vastulauses viitas menetlusalune isik oma raskele rahalisele olukorrale, ta maksab üüri, laenu, järelmaksu, kütuse ja muude kulutuste eest. Samuti soovitakse koos elukaaslasega muretseda uus eluase. Kohtuistungil selgus, et praegu elatakse menetlusaluse isiku vanemate juures, eluasemele enam kulutusi ei ole. Teise töökoha leidmist ei pea G.L võimalikuks, tuginedes sealjuures oma tuttavate kogemusele, mitte reaalsetele tööpakkumistele.
3. Riigikohtu 20.03.2017.a lahendist asjas nr 3-1-1-6-17 p 17 tuleneb, et juhtimisõiguse äravõtmine ei ole meede, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel ning Kars § 50 lg 2 tulenevalt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Menetlusalune isik on kaebuses selgitanud, et juhtimisõigust on tal vaja oma elukohast tööle sõitmiseks, mis ei välista isikult juhtimisõiguse äravõtmist. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Kuigi G.L-i sõnul ei võimalda tema töö iseloom töögraafikut selliselt muuta, et tal oleks võimalik ajutiselt tööle sõitmiseks kasutada ühistransporti, ei ole ta seda võimalust 4 tööandjaga tegelikult arutanud. Õigusrikkumist toime pannes pidanuks menetlusalune isik arvestama asjaoluga, et õigusrikkumise toimepanemise eest määratav karistus võib olla range ning võidakse piirata ka tema juhtimisõigust. Karistus ei pea ega tohigi olla mugav, vaid peab olema distsiplineeriv ja avaldama mõju isiku seadusekuulekusele. Kohus on ka seisukohal, et isik, kes vajab oma igapäevatöös või -elus mootorsõidukit, peab selle kasutamisel üles näitama erilist hoolikust ja vastutustunnet ning täitma kõiki Liiklusseaduse sätteid, et mitte kannatada juhtimisõiguse peatamisega kaasnevaid võimalikke eraelulisi tagajärgi.
4. Oluline on, et põhi- ja lisakaristus kogumis ei ületaks süüdistatava süü suurust. Riigikohus on 16.05.
5. a lahendis asjas nr 3-1-1-18-17 p 13 märkinud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Sama otsuse p 16 on Riigikohus asunud seisukohale, et olukorras, kus

§ 224

lg 2 sätestab toimepandud väärteo eest sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise ka põhikaristusena, kuid isikule on määratud keskmisest suurem rahatrahv (800 eurot) ja puuduvad kaalukad eripreventiivsed argumendid lisakaristuse kohaldamiseks, ületas ka 4 kuuks juhtimisõiguse äravõtmise määramisel põhi- ja lisakaristus kogumis tema süü suurust.

1. Käesolevas asjas ei ületa G.L-ile määratud põhi- ja lisakaristus kogumis isiku süü suurust. Kohtuväline menetleja on G.L-ile määranud rahatrahvi, mis jääb sanktsiooni keskmisest määrast allapoole ja juhtimisõiguse äravõtmise, mida on kohaldatud sanktsiooni alammääras. Erinevalt G.L-i seisukohast leiab kohus, et põhikaristus üksi ei ole käesoleval juhul piisav karistuse eesmärkide saavutamiseks.
2. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et menetlusaluse isiku süü piirkiiruse ületamises on kahtlemata suur. G.L on ületanud kiirust olulises määras, s.o mitte vähem kui 58 km/h, mis on

§ 227järgi keskmisest raskem rikkumine.

Lubatud sõidukiirus on kehtestatud selleks, et tagada turvaline liiklemine. Mida rohkem juht ületab lubatud sõidukiirust, seda enam seab ta ohtu nii ennast kui kaasliiklejaid. Samuti väheneb juhi reaktsioonikiirus ning suureneb võimalikus liiklusohtlikus situatsioonis kahju tekitamise tõenäosus. G.L on tahtlikult pannud toime raske liiklusalase rikkumise ning asjaolu, et tema sõit ei lõppenud traagiliste tagajärgedega ei enda ega kaasliiklejate jaoks, ei vähenda rikkumise raskusastet. Menetlusalune isik on enese süü vähendamise eesmärgil pidanud oluliseks, et rikkumine on pandud toime õhtusel ajal, kus liiklustihedus on väga väike. Tee ääres ei olnud elumaju, kust võiks ootamatult keegi teele joosta või sõita. Seega ei olnud tema arvates tegemist enamohtliku teelõiguga, milleks kindlasti on näiteks Tallinn-Tartu maantee, kust ta ära keeras. Nähtavus selles kohas oli hea, seega oleks ta saanud koheselt kiirust vähendada, kui oleks näha vastutulevat sõidukit. Kohus G.L-iga ei nõustu. G.L pani rikkumise toime pimedal ajal kell 22.30, mil liiklusolude tajumine ei ole võrreldav valge aja oludega ning samuti ei ole nii kergesti märgata 5 sõiduteel kergliiklejaid ega liikuvaid loomi. Kohtuistungil uuritud tõendite põhjal selgus, et vahetult seal, kust sõiduk möödasõitu tegi, on mõlemal pool ristmikud. Puhu ristist rikkumise toimepanemise kohani on kilomeeter. Seal võib liikuda ka jalakäijaid, kergliiklusteed puuduvad. Ümbruses on kõrvalteid ja hooneid. Tegemist on tugimaanteega, kus võib liikuda ka teisi sõidukeid, jalakäijaid, jalgrattureid. Lisaks sooritas G.L möödasõitu eesliikuvast sõidukist- see on kõige ohtlikum manööver liikluses. Menetlusalune isik on tunnistanud, et möödasõit ei olnud sel hetkel kohustuslik, ta sooritas seda enda ees liikunud elukaaslasest ja tegemist oli kuidagi „tahan näidata“ olukorraga, mis veelgi ilmestab G.L-i ükskõikset suhtumist kehtestatud reeglitesse.

1. Riigikohtu 13.12.
2. a lahendist nr 3-1-1-112-13 p 11 tulenevalt ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks.
3. G.L-i süü suurust arvesse võttes, on põhjendatud tema mootorsõiduki juhina liikluses osalemisest eemaldamine määratud ajaks. Karistusregistri andmetest nähtub, et kehtivaid karistusi G.L käesolevalt ei ole, kuid kohtuistungil tunnistas menetlusalune isik, et vahetult pärast juhtimisõiguse saamist on teda samalaadse süüteo eest tegelikult korra karistatud. Karistuse mõistmisel kohus seda arvestada ei saa, kuid G.L-i isikut see siiski iseloomustab. Eelkõige aga lähtub kohus käesoleval juhul sellest, et sõidukiiruse valik on juhi teadlik otsus, mis ei saa sõltuda teistest liiklejatest. Lubatud sõidukiiruse ületamine on tahtlikult toime pandud süütegu, üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga. Selline sõidukiirus ei saa jääda juhile märkamatuks ning tõestab selgelt, et konkreetne tegu on toime pandud tahtlikult ning mõjutab üldist liiklusohutust oluliselt. Kõik see annab kohtule alust arvata, et G.L-i puhul on oht samalaadse rikkumise toimepanemiseks tavapärasest suurem ja tema eemaldamine liiklusest on põhjendatud.
4. Arvestades kokkuvõtvalt teo toimepanemise asjaolusid, G.L-i süü suurust, õiguskorra kaitsmise huve ning karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke, on kohtu hinnangul põhjendatud isikule määratud põhikaristus 80 trahviühikut, s.o 600 eurot ning lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks. Marek Vahing Kohtunik 6