lg 1 ja § 263 lg 1 p 1 järgi lühimenetluses (kiirmenetluse korras) Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 30.mai 2022 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Jelena Ivanova kaitsja adv. Merike Allikmäe Süüdistatav Jelena Ivanova (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Merike Allikmäe Helen Kiviloo Prokurör RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 30.mai 2022 otsus Jelena Ivanova suhtes muutmata. Süüdistatava kaitsja adv.Merike Allikmäe apellatsioon jätta rahuldamata. Määrata Advokaadibüroole Küünemäe ja Partnerid apellatsioonimenetluses adv. Merike Allikmäe poolt Jelena Ivanovale riigi õigusabi osutamise eest makstavaks tasuks koos käibemaksuga 64,80 eurot. Välja mõista Jelena Ivanovalt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 64,80 eurot, mis tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Jelena Ivanovale eraldi dokumendina 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu 30.mai 2022 otsusega tunnistati Jelena Ivanova süüdi - - -
lg 1 järgi ning mõisteti temale karistuseks 9 (üheksa) kuud vangistust.
lg 1 p 1 järgi ning mõisteti temale karistuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust.
lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning mõisteti Jelena Ivanovale liitkaristuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning loeti Jelena Ivanova poolt kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 (üks) aasta vangistust.
lg 1 ja lg 2 alusel Jelena Ivanovale mõistetud vangistusest (1 aasta) tuleb koheselt ära kanda 3 (kolm) kuud vangistust.
lg 1 alusel arvati Jelena Ivanova koheselt kandmisele kuuluva karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning loeti koheselt kandmisele kuuluva karistusaja algust alates tema kinnipidamisest, s.o 28.05.2022.a.
lg 1-3 alusel Jelena Ivanovale mõistetud vangistusest (1 aasta) ei pöörata osaliselt täitmisele vangistus 9 (üheksa) kuud kui Jelena Ivanova ei pane 1 (ühe) aasta ja 7 (seitsme) kuu pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ning järgib
lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid.
lg 2 p 2 alusel on Jelena Ivanova kohustatud käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama alkoholi.
lg 2 p 8 alusel on Jelena Ivanova kohustatud käitumiskontrolli ajal osalema sotsiaalprogrammis.
p 1 alusel arvestada Jelena Ivanovale määratud katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 30.05.2022.a. KrMS § 275 lg 1 alusel kohaldada Jelena Ivanova suhtes tõkendina vahistamist kuni kohtuotsuse jõustumiseni või koheselt ärakandmisele kuuluva karistuse ärakandmiseni, võttes Jelena Ivanova vahi alla kohtusaalist. Jelena Ivanova mõisteti süüdi:
lg 1 järgi selles, et tema 25.05.2022 kella 16:15 paiku viibides Tallinnas Rahumäe raudteejaamas tõukas X´i perroonilt raudtee rööbastele ning lõi teda ühel korral rusikaga näkku, millise tegevuse tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu.
lg 1 p 1 järgi selles, et tema 25.05.2022 kella 16:40 paiku viibides rongis, mis sõitis liinil Turba – Tallinn (reis nr 562), s.o avalikus kohas, rikkus tahtlikult korrakaitseseaduse § 55 lg 1 p 1, 2 (Avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt ning samuti on keelatud teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada/ ja § 54 /Avalik koht on määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, 2 ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk) nõudeid, nimelt enne rongist väljumist Balti jaamas vaguni ukse juures lõi ühel korral rusikaga pea piirkonda Y´it, kes saadud löögi tagajärjel kukkus selili põrandale. Löömisega tekitas Jelena Ivanova kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse – hematoomi ja muhu vasakul pool otsmiku piirkonnas. Jelena Ivanova selline tegevus häiris rongis sündmuse vahetus läheduses viibinud asjasse mittepuutuvate isikute rahu ja turvatunnet. APELLATSIOONI SISU: Süüdistatava kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja uue otsusega kergema karistuse mõistmist. Kaitsja teeb ettepaneku karistada Jelena Ivanovat uue otsusega järgmiselt:
lg 1 järgi 6 kuud vangistust.
lg 1 p 1 järgi 9 kuud vangistust.
lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning mõista Jelena Ivanovale liitkaristuseks 9 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning lugeda Jelena Ivanova poolt kandmisele kuuluvaks karistuseks 6 kuud vangistust.
lg 1 ja lg 2 alusel Jelena Ivanovale mõistetud vangistusest 6 kuud tuleb koheselt ära kanda 1 kuu vangistust.
lg 1 alusel arvata Jelena Ivanova koheselt kandmisele kuuluva karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning lugeda koheselt kandmisele kuuluva karistusaja algust alates tema kinnipidamisest, s.o 28.05.2022.a.
lg 1-3 alusel Jelena Ivanovale mõistetud vangistusest 6 kuud ei pöörata osaliselt täitmisele vangistus 5 kuud kui Jelena Ivanova ei pane 1 (ühe) aasta pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ning järgib
Esitatud taotlust põhjendab apellant alljärgnevalt. Kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud menetlusnorme. Apellant leiab, et antud juhul tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega (KrMS § 339 lg 2). Maakohus on hinnanud tõendeid vääralt ja teinud neist ebaõigeid järeldusi. Kohus on mitmed olulised asjaolud jätnud tähelepanuta ning ei ole oma järeldusi veenvalt motiveerinud. Kohus märkis, et kannatanu X on valu tundmist kinnitanud kannatanuna ülekuulamisel politseis, kuid ta ei ole selgitanud, kui suurt valu ta tundis ja seda ei ole menetluse käigus temalt ka küsitud. Kohus on mõistnud küll karistuse sanktsioonis ettenähtud karistuse miinimumi lähedases suuruses, kuid siiski ülemäära rangena, sest ei ole piisavalt arvestanud kohtualuse süü suurust. Seda on siiski võimalik hinnata kergemalt, arvestades, et tsiviilhagi ei ole esitatud, et kohtualune on oma süüd kohtus tunnistanud ning vabandanud kannatanu ees. Jelena Ivanova ütlustest nähtub, et perroonile minnes ta ütles kannatanule vigases eesti keeles „Palun vabandust.“ Süüdistatav avaldas kohtuistungil kahetsust, paludes kannatanute ees vabandust. Kohus võttis arvesse karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid J. Ivanova karistust raskendavad asjaolud on
p-des 3 ja 13 sätestatud süüteo toimepanemine kõrges eas inimese suhtes ja alaealise juuresolekul. Tähelepanuta on jäänud asjaolu, et kannatanud ei ole soovinud Jelena Ivanovale karmi karistust.
Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Apellant leiab, et Jelena Ivanova ei olnud nii ohtlik kui järeldas kohus. Jelena Ivanova puhul piisanuks tema süüdi mõistmisel leebemast karistusest, et mõjutada süüdistatavat edaspidi 3 loobuma kuritegude toimepanemisest. Jelena Ivanova on öelnud, et ta on suuteline inimest lööma, aga ta ei tea miks, kuid ta soovib elada seaduskuulekat elu. Kohus ei ole tema puhul arvestanud, et Jelena Ivanova on varem kriminaalkorras karistamata isik. Kuid isegi kui agressiivsus on tema iseloomus olemas, siis ei olnud see nii intensiivne, et perroonil olevad inimesed või Balti jaamas vaguni ukse juures ootavad reisijad oleksid sekkunud ja püüdnud teda takistada. Kohus arvestas, et kannatanule ei tekitatud tõsiseid vigastusi, kuid karistuse määra valikul sellega ei arvestanud. Jelena Ivanova puhul on piisav talle leebema karistuse ja lühema ajalise reaalse vangistuse kohaldamine. Kohus ei ole piisavalt arvestanud kohtualuse isikut ega süü suurust. Tsiviilhagi antud asjas ei ole esitatud. Tähelepanuta on jäänud asjaolu, et kumbki kannatanutest ei ole soovinud Jelena Ivanovale karmi karistust. Jelena Ivanova on isik, keda varem pole kordagi karistatud kriminaalkorras ning tegelikkuses tal puudus soov kuritegusid toime panna. Talle on määratud töövõimetus. Kui kohus oleks arvestanud õigesti Jelena Ivanova isikulisi parameetreid, siis on võimalik, et selle tulemusel oleks mõistetud talle leebem karistus. Selline rikkumine on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Apellatsioonile esitas vastuväited kannatanu X. Kannatanu selgitab vastuseks apellatsioonile, et tema on andnud ülevaate uurijale ülekuulamisel füüsilisest valust ning toimunud vahejuhtumist. Jelena Ivanova ebaadekvaatses olekus vigases eesti keeles vabanduse palumine ei muuda juhtunut olematuks ja ei peaks mingil moel kergendama karistuse määra. Kannatanu selgitab, et kuna süüdistataval on niigi juba makseraskused ei ole ta esitanud ka tsiviilhagi. Lisaks ei muudaks rahasumma juhtunut olematuks ning põhjustaks süüdistatavale veel enam rahalisi raskuseid, sealjuures finantsilist pingeolukorda ning võimaliku taolise juhtumi kordumist. Jelena Ivanova on kohtuistungil oma süüd tunnistanud, mille järgselt on ühtlasi ka kohus juba karistust kergendanud. Jelena Ivanova esindaja sõnul ei ole kannatanud soovinud süüdistatavale karmi karistust. Käesolev väide on meelevaldne ja kannatanu leiab, et see on tema sõnadega manipuleerimine ning tema poolt kogetu pisendamine. Kannatanu väidab, et ei ole kordagi väitnud, et ei soovi süüdistatavale karmi karistust. Käesolev intsident oli traumeeriv nii temule kui ka tema alaealisele lapsele ning seda kogemust ei pisenda ükski ebaadekvaatses seisundis öeldud vabandus. Kaitsja apellatsioonis kirjapandust tunnistab Jelena Ivanova, et on ohtlik nii endale kui teistele, väites, et on suuteline inimest ründama, kuid ei ole päris täpselt kindel mis põhjusel. Väide, et toimunu ei olnud piisavalt intensiivne, sest kõrvalised isikud ei sekkunud on ennatlik järeldus. See, miks inimesed ei sekkunud võib omada mitmeid põhjuseid, näiteks võis olla ka pealtnägijatel hirm, et mis juhtub siis kui nemad sekkuvad või teisalt lihtsalt silm kinni pigistada. Jelena Ivanova esindaja ei viibinud rongijaamas ega hiljem ka rongis, et hinnata olukorra tõsidust ja intensiivsust. Jelena Ivanova kaitsja sõnul arvestas kohus asjaoluga, et kannatanutele ei põhjustatud raskeid kehavigastusi, kuid oma otsuses seda ei väljendanud. Kannatanu leiab, et lisaks füüsilisele rünnakule, põhjustas toimunu ka psühholoogilisi kannatusi ning nende põhjustamist ei tohiks alahinnata. Kokkuvõtval kinnitab kannatanu, et jääb enda poolt edastatud seisukohtade juurde ning ei leia, et süüdistatava karistuse kergendamine oleks asjakohane. Tallinna Ringkonnakohtu 20.juuli 2022 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 2.juulini 2022. Määratud tähtajaks apellatsioonimenetluse pooled kirjalikke seisukohti ei esitanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: 4 Kohtukolleegium, tutvunud esitatud apellatsiooniga ja toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alus puudub. Kohtukolleegiumi hinnangul ei teki apellatsiooniga tutvumisel kahtlust selles, et apellatsioonimenetluse vaidlusesemeks on süüdistatavale mõistetud karistus ja selle rangus. Eesmärgiga viia šokivangistuse määr miinimumini on kaebaja vaidlustanud ka vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest mõistetud üksikkaristuste pikkust, liitkaristuse pikkust ja katseaja pikkust. Maakohtule on apellant heitnud ette karistuse mõistmisel materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, menetlusnormide rikkumist (apellant leiab, et antud juhul tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes) ja tõendite väära hindamisega neist ebaõigete järelduste tegemist. Selgituseks märgib kaitsja , et kohus on mitmed olulised asjaolud jätnud tähelepanuta ning ei ole oma järeldusi veenvalt motiveerinud. Kohtukolleegiumi hinnangul on sisuliselt tegemist põhjendamatu apellatsiooniga, kuid kuna ringkonnakohtu soov on vastata apellatsiooniväidetele sisuliselt ja kummutada kaitsja väärad seisukohad, siis ei jäänud apellatsioon ka läbi vaatamata kui ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohtus vaatab selle läbi apellatsiooni korras. Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel eelkõige tuvastada süüdistatava süü suurus (
lg 1 ls 1) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr ja seda lähtudes sanktsiooni keskmäärast. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest. Riigikohus on oma otsuses 1-19-4150 p-s 27 selgitanud, et arusaam isiku süüst
lg 1 esimese lause tähenduses tekib eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii teo toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Kohtukolleegium märgib esitatud apellatsiooni taotluse aluseks olevate väidetavata rikkumiste osas järgmist. Esiteks, mida kaitsja mõtleb selle all, kui vaidlustab ainult karistust e ei vaidlusta ei kvalifikatsiooni ega ka mitte süüdistuse mahtu ja väidab, et maakohus on vääralt hinnanud tõendeid ja teinud neist ebaõigeid järeldusi, see jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks. Sellist rikkumist ei esine maakohtu otsuses. Apellatsioonis ei ole ka vaidlustatud ühtegi maakohtu järeldust, mis on olnud määravateks süüdistatavale karistuse mõistmisel. Apellant toob välja vaid need asjaolud, millised tema arvates pidanuks olema veel arvestatud karistuse mõistmisel. Karistuse mõistmisel otsuse motiveerimise nõuete rikkumist e KrMS § 339 lg 2 mõttes kriminaalmenetlusõiguse normide olulist rikkumist kohtukolleegiumi hinnangul samuti ei esine. Maakohus on oma karistusotsust veenvalt motiveerinud ja see on piisav mõistmaks süüdistatavale selle karistusmäära, mis on maakohtu poolt mõistetud. Kohtukolleegium ei eita, et on veel rida asjaolusid, millele ei ole otsesõnu maakohtu otsuses viidatud, kuid on siiski selgelt maakohtu seisukohtadest väljaloetavad ja millised iseloomustavad süüdistatava poolt toimepandud süütegude tehiolusid ja mõjutavad ka süü suurust. Paraku saaks need tegurid vaid suurendada süü suurust ja annaks aluse teha etteheiteid vaid selles, et süüdistatavat on vastupidi karistusõiguslikult liiga leebelt koheldud. 5 Nagu eelnevalt juba märgitud, saab karistuse osas kohtuotsuse tühistamine edasikaebemenetluses toimuda muuhulgas siis, kui on ebaõigesti kohaldatud materaalõigust. Mida see tähendab, sellele on oma selgituse andnud samuti Riigikohus juba eelviidatud otsuses p-s 28. Riigikohus selgitab, et materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega on tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt
See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises. Senises kohtupraktikas on käsitatud kaalutlusveana karistuse mõistmisel näiteks seda, kui kohus:
juuni 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-44-16, p 20);
järgi arvestada ka seda, kas kannatanu on juhuslikult nö tänaval ette sattunud isik või on eelnevalt kannatanuga näiteks ühes joomaseltskonnas oldud või on süüdlase ja kannatanu vahel mingitel muudel asjaoludel kujunenud vaenulikud suhted (naabrite nagelemised jms). Õiguskorra kaitsmise seisukohast on ohtlikum see vägivallatseja, kellele lihtsalt mingil momendil midagi ei meeldi või on tal endal mingid probleemid ja oma nö halva tuju väljaelamiseks minnakse tänaval valimatult kallale juhuslikule möödujale. Samamoodi avaliku korra raske rikkumine, mis küll juba eeldab avalikku kohta, kuid süü suurust iseloomustab asjaolu, et vägivalda on kasutatud juhusliku mööduja suhtes ja jällegi on sihtmärgiks peapiirkond, kuhu süüdistatav kõrges vanuses naisterahvale rusikalöögi suunas. Kaitsja poolt apellatsioonis märgitud asjaolu, et kannatanult, kes küll väitis valu tundmist, ei ole küsitud, kui suur see valu oli, mida ta tundis, kohtukolleegiumi hinnangul karistusele kergendavalt ei mõju. Kohtukolleegiumi arvates on selline etteheide põhjendamatu. Süüdistus on esitatud ainult valu tekitamises e tervisekahjustust, mille esinemine kindlasti suurendab valu ja pikendab ka selle kestust, süüdistatav ei tekitanud kannatanule. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-50-13 p 12 selgitanud, et valulävi e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. septembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-60-10, p 16). Siiski tuleb märkida, et
koosseisu kontekstis ei või piirsituatsioonides eelviidatud tõdemusega 6 piirduda, vaid tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. Sama otsuse p 12.2 selgitab Riigikohus, et valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Praegusel juhul ei tekita kohtukolleegiumi hinnangul kahtlust asjaolu, et igale kõrvaltvaatajale on selge see, et kui inimene saab löögi näkku, isegi käega ja sellise, mis ei jäta nahale verevalumit, on see valus. Piisav on, kui kannatanult küsitakse, kas ta tundis valu ja kui ta seda tundis, siis olukorras, kus ka objektiivse kõrvalseisja seisukohast on valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb jaatada ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu olemasolu (3-1-1-29-15 p 11.1; 11.3). Nõustuda ei saa apellandiga ka selles, et maakohus ei ole arvestanud kannatanute arvamust karistuse osas. Kaitsja väidab, et kannatanud ei soovinud karmi karistust süüdistatavale. Maakohus ei olegi karistanud süüdistatavat karmilt. Karistuse osa, mis tuleb reaalselt vanglas ära kanda on lühiajaline ja sisuliselt möödub „šokivangistus“ edasikaebemenetluses. Süüdistatav J.Ivanova vabaneb vanglast enne kassatsioonitähtaja lõppu (kohtukolleegium arvestab ka otsuse tõlkimise vajadust). Kokkuvõtteks rõhutab kohtukolleegium, et maakohus on süüdistatavale karistuse mõistmisel arvestanud kõigi
sätestatud asjaoludega, on oma karistuse valikut motiveerinud ja seda selliselt , et otsuse lugejale on selge ja arusaadav, kuidas konkreetne karistusmäär on kujunenud. Arvestatud on nii karistust kergendavaid kui ka raskendavaid asjaolusid. Otsuse lugejale on ka piisavalt selge, millised on need konkreetsete vägivallaaktide tehiolud, millised mõjutavad süü suurust ja seda just süüd suurendavalt. Katseaeg, mida on vaidlustatud ja mis ei ole küll eraldi karistusliik ega -määr, on määratud minimaalseima, mis mõistetud liitkaristuse pikkuse juures üldse võimalik on. Kohtukolleegiumi hinnangul puudub kõiki eelnevaid asjaolusid arvestades põhjendatud alus karistuse kergendamiseks. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-test 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 30.mai 2022 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Süüdistatava kaitsja adv. Merike Allikmäe on esitanud ka taotluse hüvitada süüdistatavale apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabi kulud. Kaitsja kulutas apellatsioonimenetluses õiguabi andmisele kokku 35 minutit, mille eest on tasu 54 eurot ja koos käibemaksuga 64,80 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. Kuna KrMS § 185 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud, siis tuleb menetluskulud süüdistatavalt välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.