(8)menetledes arvestatakse kinnipeetava vanglasisesel isikuarvel kasutamiseks olnud rahalisi vahendeid ja taotletud riideesemete ja jalanõude saamise põhjendatust (vajadust). Riideesemeid ja jalanõusid ei väljastata, kui kinnipeetava kolme kuu keskmine vaba raha jääk on suurem kui taotluses soovitud eseme maksumus. Kinnipeetaval, kes on vangistuses viibinud vähem kui kolm kuud, võetakse arvestuse aluseks ühe kuu keskmine rahasumma, alla 30 päevane periood võrdsustatakse ühe kuuga. Kaebaja oli taotluste esitamise ajal viibinud vangistuses rohkem kui kolm kuud, mistõttu tuli kontrollida, kas tema kolme kuu keskmine vaba raha jääk oli suurem kui taotluses soovitud eseme ehk kõrgendatud voodriga talvejalatsite eeldatav maksumus. Tallinna Vangla kodukorra seletuskirjas on punkti 11.4.1 kohta selgitatud üksnes seda, et selles on kehtestatud kord ja tingimused, kuidas toimub riideesemete väljastamine vähekindlustatud kinnipeetavale.

1. Kohus kontrollib järgnevalt, kas Tallinna Vangla keeldus õiguspäraselt eraldamast kaebajale riigieelarvest talvejalatseid Tallinna Vangla kodukorra punkti 11.4.1 alusel.
2. Tallinna Vangla on vaidlustatud vastustes ja vaideotsuses tuginenud nii sellele, et kaebajal oli piisavalt raha, et taotleda talvesaabaste ostmist eritellimusena kui ka sellele, et vajadus talvesaabaste järele puudus, sest kaebajal juba olid kambris isiklike esemete hulgas ortopeedilised saapad, mis olid ka talveilmadega kasutatavad.
3. Tallinna Vangla 28.01.2022 vastuse lisas 5 on esitatud kaebaja asjade nimekiri Tallinna Vanglas. Nimekirjast nähtub, et kaebajal olid alates 03.08.2020 ehk Tallinna Vanglasse saabumisest kambris mustad ortopeedilised ilma paelteta saapad (lk 15). Alates 13.05.2021 olid kaebajal kambris ketsid (lk 14). Alates 15.09.2021 oli kaebajal kambris 5 paari tavalisi sokke (lk 16).
4. Kohus ei nõustu Tallinna Vangla seisukohaga, et kaebajal puudus vajadus talvesaabaste järele. Tallinna Vangla lähtus sellest, et kaebajal oli juba olemas üks paar saapaid, mis on sokkide ja pikkade püksisäärte abil ka talvise ilmaga kantavad. Tallinna Vangla märkis 24.01.2022 vaideotsuses, et kuna kaebaja liigub ratastoolis ja tal on olemas kambris isiklike varade hulgas nahast ortopeedilised saapad ja 5 paari sokke ning vangla poolt väljastatud pikad vormipüksid, mida tal on võimalik panna saabaste säärte peale nii, et lumi sinna sisse ei satuks, siis puudub ka reaalne vajadus väljastada riigieelarvest talvejalanõusid. Kohtumenetluses on Tallinna Vangla juurde lisanud, et invajalutusbokside tingimused seal viibimiseks reeglina mingeid spetsiifilisi jalanõusid ei vaja, sest seal puuduvad lumehanged ja sügavad lombid, seega saab seal ilma probleemideta liikuda ka mittespetsiifiliste talvejalatsitega. Kohtu hinnangul ei välista vastustaja esitatud põhjendused vajadust talvejalatsite järele. Talvesaabaste eesmärk on tagada jalgade soojas püsimine mitte üksnes lume või lompide sees kõndimisel, vaid talvel värskes õhus viibimisel üleüldiselt. Kaebaja jalalabad on kohtule teadaolevalt osaliselt amputeeritud. Võib eeldada, et sellise seisundi puhul vajavad jalad suuremat kaitset külma eest. Kaebaja tõi 22.12.2021 registreeritud vaides välja, et tema jalaköndid kardavad külma (Tallinna Vangla 28.01.2022 vastuse lisa 1, lk 8). Seega ei pruukinud sokkide ja pikkade püksisäärte kasutamine tagada piisavat soojust talviste miinuskraadide puhul, eriti kuna tegemist oli isikuga, kelle jalad ei olnud terved. Eesti kliimas on tavapärane, et sügisel ja talve kõige külmematel kuudel kantakse erinevaid saapaid. Seega ei saanud Tallinna Vangla keelduda kaebajale talvejalatsite riigieelarvest eraldamisest vajaduse puudumise tõttu.
5. Kohtu hinnangul oleks Tallinna Vangla saanud talvejalatsite riigieelarvest eraldamisest keelduda üksnes kaebaja majandusliku seisundi alusel. Tallinna Vangla kodukorra punkti 11.4.1 kohaselt tuleb omavahel võrrelda kinnipeetava kolme kuu keskmist vaba raha jääki ja taotluses soovitud eseme maksumust. Kui kolme kuu keskmine vaba raha jääk on soovitud eseme maksumusest suurem, loetakse kinnipeetav võimeliseks eset oma raha eest ostma. Tallinna Vangla märkis 18.12.2021 vastuses nr 5-8/21/32653-1, et K-Rahast nähtuvalt on kaebaja viimase kolme kuu sissetulek olnud 315 eurot, millest arvestades maha nõuete- ja vabanemisfondi minevad summad on kaebajal vanglasisesel isikuarvel kasutamiseks rahalisi vahendeid 126 eurot. Tallinna Vangla ei toonud välja, mis on nende hinnangul soovitud eseme ehk talvejalatsite maksumus, vaid viitas vangla kaupluses olemasolevate jalatsite hindadele, mis ei ole talvesaabastega võrreldavad 6

(8)(plätud, tennised, spordijalatsid). Samuti ei selgu 18.12.2021 vastusest, millist kolme kuu pikkust perioodi vastuses viidatud K-Raha väljavõte täpsemalt hõlmab. Kohtumenetluse käigus on ka selgunud, et 18.12.2021 vastuses välja toodud ja 11.01.2022 vastuses üle korratud kaebaja kolme kuu keskmine vaba raha jäägi summa ei olnud õige. Tallinna Vangla avaldas kohtule 01.07.2022 vastuskirjas, et kaebaja 15.09.2021-15.12.2021 K-Raha väljavõtte kohaselt (lisatud vastuskirjale) oli kaebaja konto algjääk 6,04 eurot ning nimetatud ajavahemikul laekus talle täiendavalt 315 eurot. Väljavõttest ei nähtu, et nimetatud ajavahemikul oleks kaebajale nõuete- ja vabanemisfondi minevate summade mahaarvamisel jäänud isikuarvel kasutamiseks rahalisi vahendeid 126 euro ulatuses. 315 euro suuruselt summalt nõueteja vabanemisfondi minevate summade mahaarvamisel jäi kaebajale 100,54 eurot. Tallinna Vangla selgitas, et 18.12.2021 vastuse koostanud vanglaametnik ei säilitanud taotluse lahendamisel kasutatud K-Raha väljavõtet ning enam ei mäleta, missuguse arvutuskäigu tulemusena kujunes kaebaja isikuarvel kasutamiseks olnud rahaliste vahendite summaks 126 eurot. Kui lähtuda 01.07.2022 esitatud K-Raha väljavõttest, siis jäi kohtu arvutuste järgi kaebaja sissetulekust (315 eurot) pärast nõuete fondi ja vabanemisfondi kinnipeetavate maksete mahaarvamist (220,50 eurot) järele hoopis 94,50 eurot. Kohtu hinnangul kinnitab Tallinna Vangla 01.07.2022 vastuskiri, et talvejalatsite väljastamisest keeldumise põhjendamisel tugineti valedele andmetele kaebaja majandusliku seisundi kohta. Vastustaja ei osanud kohtumenetluses selgitada, kuidas 18.12.2021 vastuses kajastatud summa 126 eurot kujunes. Tagantjärgi ei ole võimalik veenduda ka selles, et keeldumise aluseks oli kaebaja majanduslik seisund perioodil 15.09.202115.12.2021, sest Tallinna Vangla 18.12.2021 vastustest ei selgu, mis perioodi täpsemalt kontrolliti. Tehtud on vaid üldsõnaline viide viimasele kolmele kuule. Tallinna Vangla väitis 01.07.2022, et 18.12.2021 vastuse koostanud vanglaametnik ei säilitanud taotluse lahendamisel kasutatud K-Raha väljavõtet. Isegi kui lähtuda sellest, et Tallinna Vangla kontrollis talvejalatsite väljastamisest keeldumisel perioodi 15.09.2021-15.12.2021, jääb ebaselgeks, miks valiti kaebaja majandusliku seisundi kontrollimiseks just see kolme kuu pikkune periood. Tegemist ei ole kolme kuuga vahetult enne keelduva otsuse tegemist (18.12.2021) ega enne kaebaja esimest taotlust talvejalatsite eraldamiseks (kohtule esitatud taotluste hulgast 01.06.2022 kuupäevaga taotlus). Seega on Tallinna Vangla 18.12.2021 vastus kaebaja majandusliku seisundi hindamise osas puudulike põhjendustega. Tallinna Vangla 11.01.2022 vastuses on viidatud aga perioodile 09.10.2021-09.12.2021, mis on hoopis kaks kuud pikk. Ka Tallinna Vangla 24.01.2022 vaideotsuses ei ole kaebaja majandusliku seisundi hindamise kohta täiendavat infot. 41. HMS § 56 lg 1 sätestab, et kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. HMS 56 lg 2 sätestab, et haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Haldusakti põhjendamine on vajalik esmajoones selleks, et haldusakti adressaat saaks aru, miks tema suhtes just selline otsus tehti. Haldusakti põhjendamine tagab ka selle, et haldusakti õiguspärasus oleks hiljem kontrollitav. Kohus leiab, et Tallinna Vangla keeldumine talvejalatsite riigieelarvest väljastamisest oli puudulike põhjenduste tõttu õigusvastane, sest Tallinna Vangla tugines vajaduse puudumisele olukorras, kus kaebajal oli talvejalatsite järele vajadus ning pole arusaadav, kuidas kaebaja majanduslikku seisundit tegelikult hinnati. 42. Kaebaja on juhtinud tähelepanu sellele, et ta esitas ajavahemikul 14.04.2021-05.12.2021 kokku 67 taotlust erinevate riideesemete väljastamiseks, kuid sai vastuse alles 18.12.2021. Tallinna Vangla on 28.01.2022 esitanud kohtule kaebaja taotlused. Esitatud tõenditest nähtub, et kaebaja taotles esimest korda talviste saabaste riigieelarvest eraldamist 01.06.2021 (Tallinna Vangla 28.01.2022 vastuse lisa 4, lk 17). Hiljem taotles kaebaja sügis-talviste või üksnes talviste jalatsite väljastamist igakuiselt mitu korda kuus. Seega sai kaebaja kõige varasem taotlus vastuse enam kui 6 kuud hiljem. Tallinna Vangla on vastuses kaebusele selgitanud, et kuna kaebaja esitas massiliselt taotlusi, tekitas ta ise olukorra, kus tema taotlustele ei saanud tähtaegselt vastata. Kohus leiab, et see ei ole 7

(8)asjakohane põhjendus, sest haldusorgan peab suutma oma tööd selliselt korraldada, et haldusorganile esitatud taotlused saaksid lahenduse ettenähtud tähtaja jooksul pärast nende esitamist. Tallinna Vangla kodukorra punkti 11.1.4 kohaselt on kirjalikule pöördumise vastamise tähtaeg üldjuhul 30 päeva, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega oleks tulnud talvejalatsite riigieelarvest eraldamise taotlustele vastata 30 päeva jooksul alates nende esitamisest. Tallinna Vangla tõdes 11.01.2022 vastuses, et osad taotlused jäid tähtaegselt vastamata ja vabandas põhjendatud ebameeldivuste eest. Seega on Tallinna Vangla 18.12.2021 vastus õigusvastane ka menetlustähtaja rikkumise tõttu.

1. Kokkuvõttes leiab kohus, et Tallinna Vangla 18.12.2021 vastus nr 5-8/21/32653-1, 11.01.2022 vastus nr 5-8/21/32032-2 ning 24.01.2022 vaideotsus nr 5-15/21/617-2 olid õigusvastased osas, milles Tallinna Vangla keeldus talvejalatsite eraldamisest riigieelarvest.
2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on tehtud vastustaja kahjuks. Kaebaja ei ole taotlenud menetluskulu väljamõistmist kaebuse esitajalt. Kaebaja on riigilõivust menetlusabi korras vabastatud. Seega menetluskulude jaotamise küsimust ei tõusetu ning menetluskulud jäävad poolte enda kanda.
3. HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku või muu avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses oma algatusel kaebaja nime tähemärgiga, sest kohtuotsus sisaldab andmeid kaebaja tervise ja vanglasisese konto kohta. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 8