detsembril 2021 üldmenetluses tehtud otsus Apellandid X kaitsja, kannatanute C ja Q lepingulised esindajad Prokurör ringkonnaprokurör Eneli Laurits X Süüdistatav isikukood XXXXXXXX; viibib vahi all Tallinna Vanglas Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel; pensionär; kriminaal- ja väärteokorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Meelis Masso Kannatanute lepingulised esidajad Vandeadvokaat Yaroslav Radziwill ja jurist Andrei Vesterinen RESOLUTSIOON Ringkonnakohus otsustas: 1. Tühistada Harju Maakohtu 14. detsembri 2021 otsus X-le
Mõista X-le
Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. 1
lg 1 ja § 418 lg 1 järgi.
jaanuaril 2021 kella 19.30 paiku Tallinnas XXX korteris ses korteris elanud W. Nimelt tulistas X tulirelvast Taurus 38 Special W pihta kaks lasku, põhjustades W-le eluohtlikud vigastused, mille tüsistusena tekkis W-l äge verekaotus sisemisest ja välisest verejooksust (verekaotusšokk), südame tamponaad ja mõlemapoolne suuremahuline õhk-verirind, mille tulemusel W suri
lg 1 järgi on X-le esitatud süüdistus tulirelva ja laskemoona ebaseaduslikus käitlemises, mis seisnes selle ebaseaduslikus soetamises, valdamises ja hoidmises. Süüdistuse kohaselt valdas X relvaluba omamata revolvrit Taurus 38 Special nr ML27765 ja 10 laskekõlblikku tulirelva padrunit, st tsiviilkäibes piiratud tulirelva ja selle laskemoona. 2 Tulirelva koos laskemoonaga ostis X ebaseaduslikult Tallinnas Kadaka turult umbes
lg 1 ja § 418 lg 1 järgi.
lg 1 alusel mõistis kohus X-le karistuseks 14 aastat vangistust,
lg 1 järgi aga 2 aastat 6 kuud vangistust.
MS § 428 lg 1 p 4 alusel lõpetas kohus tsiviilhagi menetluse kompromissis sätestatud tingimuste täitmisel. Kohus rahuldas kannatanute seadusliku esindaja Y taotluse hüvitada talle saamata jäänud sissetulek osaliselt, mõistes riigieelarvest tema kasuks välja 288,30 eurot. Maakohus mõistis X-lt riigi kasuks välja järgmised menetluskulud: - DNA-ekspertiisi kulud 2166 euro ulatuses; - surnu kohtuarstliku ekspertiisi ja kaasnenud uuringute kulud summas 627 eurot; - lasujäägiekspertiisi kulu summas 495 eurot; - tulirelvaekspertiisi kulu summas 420 eurot; - määratud kaitsja tasud kokku 517,20 eurot; - ambulatoorse kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi kulu 1267,80 eurot; sundraha 1460 eurot; - kannatanute seaduslikul esindajal Y-l töölt eemal viibitud aja tõttu tekkinud menetluskulu 288,30 eurot.
lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo kohta märkis kohus, et X on end selle toimepanemises süüdi tunnistanud. 3.1 Kohus leidis, et
X ütlustele tuginedes luges kohus tõendatuks, et X ostis revolvri Taurus ja padrunid
Kohtuotsuse kohaselt puudus vaidlus selles, et „05.01.2021 kella 19:36 paiku toimus XXX korteri esikus X käes olnud tulirelvast kahe lasuga tulistamine, mille tagajärjel sai surmavalt haavata W, kes saadud vigastustesse suri haiglas samal päeval kell 20:50.“ Kohus tuvastas, et X ajendiks ülakorrusele minekuks oli väidetavalt sealt kostnud ja X häirinud müra või lärm, mille tõttu ta oli üles minnes vihane. X on kirjeldanud, et teda on vähemalt
Kohus möönis, et Riigikohtu praktika kohaselt ei ole välistatud, et piinaval viisil toime pandud tapmisena võib olla käsitatav see, kui laps näeb pealt vanema tapmist ja teo toimepanijal on tahtlus panna tapmine toime lähedase juuresolekul. Tapmise sel alusel piinavaks lugemine eeldab aga seda, et lähedase juuresolek põhjustas tapetule märkimisväärseid surmaeelseid üleelamisi ja kannatusi. Seda kohus ei tuvastanud. Kohus leidis, et W kliiniline surm saabus suhteliselt kiiresti (5 minutiga). Selle aja vältel suutis kannatanu paluda abi, kuid ei maininud oma laste nimesid ega kutsunud neid enda 5 juurde. Maakohus järeldas sellest, et W ei adunud enam laste juuresolekut või nende puudumist, ta oli meeleliselt hõivatud enda seisundiga, mistõttu ei saanud reaalselt nende loetud minutite jooksul tegelik laste juuresolek temale märkimisväärseid kannatusi ega üleelamisi põhjustada. Kohus ei pidanud võimalikuks ka teo kvalifitseerimist üldohtlikuna
Kohtu hinnangul ei olnud tuvastatav, et laste elule või tervisele oleks olnud reaalne oht. Kohus märkis, et ei saa täie veendumusega väita, kus asusid lapsed tulistamise hetkel ja keda sihtis X. Kohus ei nõustunud ka kaitsja seisukohaga, et X tegu tuleks kvalifitseerida
Kohus leidis, et X-l ei olnud tugevat hingelise erutuse seisundit, vaid teda valdas tavapärane ärritusest tingitud viha. Ilmselgelt oli viha suur, kuid viha ei tähenda vältimatult tugevat hingelise erutuse seisundit. Seda on kinnitanud ka kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiisis tuvastatu. X-l ei esinenud psüühikahäireid ega selliseid kognitiivseid defitsiite, mis põhjustaksid tahtest olenematut käitumist. Seega ei ole ka eriteadmisi omavad eksperdid tuvastanud X käitumises meditsiiniliselt hingelise erutuse seisundile viitavaid tunnuseid. Märgitud tunnuseid ei esine ka X teoeelses ega -järgses käitumises. Vastupidi: X tegevus on olnud väliselt sihikindel ja rahulik. Ühtlasi sedastas kohus, et tuvastamist ei leidnud, et lärmi või müra oleks tekitatud just X häirimiseks, nagu viimane paistis arvavat. W korterist ei kostunud erilist lärmi ja müra, vaid X taluvuspiir müra suhtes oli keskmisest inimesest madalam. Kohus leidis, et naaberkorterist kostvat olmemüra, sh laste olemasolust tingitud helisid ei saa käsitada X solvamisena või vaimse vägivallana tema suhtes. Kohus märkis, et lärmi tekitasid X arvates lapsed, kuid kannatanuks osutus ema ehk W, keda X ei ole süüdistanud ei lärmi tekitamises ega (vaimses) vägivallatsemises. Asjaolu, et W ei nõustunud X pretensioonidega müra/lärmi osas, ei ole samuti käsitatav solvamisena. W ei saa vastutada selle eest, kui X ise tundis ennast „lambana“ vms, sest enda tunnete eest vastutab X ise. Kohus ei tuvastanud ühtegi sõna ega tegu, millega W oleks X autunnet ja väärikust solvanud. Väljendit „mis te siin riidlete“, mille peale X ennast alandatuna tundis, ei saa pidada objektiivselt solvavaks, ka juhul, kui jaatada teoreetiliselt lärmi olemasolu sel juhul. 3.3
lg 1 järgi karistust mõistes võttis kohus arvesse, et X tunnistas end ses teos süüdi ja andis igakülgseid ütlusi relva omandamise ja käitlemise kohta. Samas pidas kohus oluliseks, et tulirelva ebaseaduslik käitlemine kestis 21 aastat ning lõppes teise inimese tapmisega. Kohus leidis, et neist asjaoludest tulenevalt ei saa pidada X vanust karistust kergendavaks asjaoluks. Kohus möönis, et koguse mõttes on käideldu puhul tegemist äärmiselt väikese kogusega. Samas tõi kohus välja, et ühtegi teadaolevat takistust seaduslikult relvaloa taotlemiseks ei ole X-l olnud. Tulirelv ja laskemoon ei sattunud juhuslikult X valdusesse, vaid ta ostis selle ise Kadaka turult. Arvestades tulirelva ja laskemoona väikest kogust, kuid ebaseadusliku valduse märkimisväärselt pikka aega, leidis kohus, et X süü vastab
6 Kohus leidis aga, et X käitumises esineb raskendav asjaolu, nimelt
Kohus leidis, et ebaseadusliku tulirelva käitlemise tulemusena teise inimese surma saabumine on raske tagajärje põhjustamine. Sellest tulenevalt pidas kohus kohaseks karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust.
lg 1 järgi mõistetud karistuse kohta märkis kohus, et võtab arvesse järgmisi asjaolusid: ilma eelneva tülita ja kannatanu provokatsioonita toimus teineteise järel kaks lähilasku, kannatanu surm saabus lühikese aja jooksul, rünne oli kiire ja intensiivne. Karistust kergendavateks asjaoludeks on
lg 1 p 3 kohaselt puhtsüdamlik kahetsus ja kahju vabatahtlik hüvitamine
Kohus ei arvestanud karistust kergendava asjaoluna X vanust. Asjaolu, et X on – nagu kaitsja väljendus- kohtu all oma elu viimases etapis, on tingutud tema enda käitumisest. Karistust raskendavaks asjaoluks luges kohus selle, et tulistamist, ema kukkumist ja vähemalt suremise algust nägid pealt hukkunu W lapsed ehk 4-aastane C ja 6-aastane Q. Teine vastutust raskendav asjaolu oli kohtu hinnangul süüteo toimepanemine muul madalal motiivil
Madalaks motiiviks pidas kohus seda, et X tulistas W kättemaksuks. Kõiki märgitud asjaolusid arvesse võttes leidis kohus, et X süü on äärmiselt suur ning talle tuleb mõista karistus sanktsiooni ülamäära lähedasena ehk 14 aastat vangistust. Arvestades X-le mõistetud raskeima vangistuse määra, pidas maakohus kohaseks mõista liitkaristus kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemise teel, mõistes liitkaristuseks vangistuse 14 aastat. 4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni X kaitsja ning kannatanute esindajad. 4.1 X kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist X
lg 1 järgi süüdi tunnistamise osas ning
Kaitsja taotleb
lg 1 järgi kvalifitseeritud teo ümberkvalifitseerimist
või
lg 1 järgi ja sellest tulenevalt uue karistuse mõistmist.
Veel taotleb kaitsja Y taotluse töölt eemal viibitud aja tõttu tekkinud menetluskulude hüvitamiseks läbi vaatamata jätmist või alternatiivselt X-lt 288,30 euro väljamõistmise tühistamist ja selle riigi kanda jätmist. Juhul, kui Ringkonnakohus ei saa ise asja lahendada, palub kaitsja saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. 7 Kaitsja leiab, et maakohus on kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, sest jättis alusetult kõrvale esitatud kaitseversioonid. Kaitsja arvates jättis maakohus põhjendamatult kõrvale võimaluse, et tegemist võis olla teadvustamata lähilaskudega kannatanu pihta. Maakohtu järeldus, et lasud toimusid ilma kannatanu sekkumiseta, on vastuolus tuvastatud asjaoludega. Samuti jättis kohus põhjendamatult kõrvale versiooni, et X pani tapmise toime äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis. Kui lähtuda sellest, et kaks korda vajutas päästikule X ilma kannatanu sekkumiseta, siis tulnuks maakohtul kvalifitseerida tegu ümber
järgi, tuvastades subjektiivse külje juures mitte kavatsetuse, vaid kaudse tahtluse
lg 4 järgi.
näeb ette vastutuse tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Kohtupraktikas on aktsepteeritud seisukohta, et kannatanupoolne provokatsioon võib olla ka pikaajaline või süstemaatiline ning seda tuleb käsitada üksikutest tegudest koosneva tervikteona. X maakohtus antud ütluste kohaselt oli ta käinud ülakorruse naabreid umbes kümme korda korrale kutsumas, kord ütles W talle, et proovigu ise viie lapsega hakkama saada; kord aga, et nad on vaiksed nagu hiirekesed. Viimane kord enne seda, kui ta seal ukse taga käis, kas aasta või poolteist aastat varem ütleski W, et nad on vaiksed nagu hiired, mis sa siin riidled. X sai sellest aru, et ta on „lollakas lihtsalt“ ja tundis ennast nagu „lammas“, sest probleem jäi lahendamata. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusega, et väljendit „mis te siin riidlete“, mille peale X end alandatuna tundis, ei saa pidada objektiivselt solvavaks ning W ei ole X autunnet või väärikust solvanud. Apellant on seisukohal, et olukorras, kus on tuvastatud, et naabrite müra suhtes keskmisest tundlikum X oli ülakorruselt tuleva lärmi tõttu kannatanud aastaid, siis oli X
Veel vaidleb kaitsja vastu maakohtu seisukohale, et lapsed nägid tulistamist pealt. Selle kohta ei ole ühtegi otsest tõendit. Vaidlust ei ole selles, et vahetult enne laske tegi W köögis süüa ja lapsed vaatasid elutoas televiisorit, mistõttu on põhjust arvata, et lapsed ootasid kohe-kohe valmivat toitu ja olid hõivatud televiisori vaatamisega ning nende tähelepanu äratasid alles esikust kostuvad lasud. Esimestena sündmuskohale jõudnud tunnistajad ei näinud kohe lapsi ema juures. Seetõttu on õige maakohtu järeldus, et arvestades alaealiste laste vahendatud ütlusi ja X enda antud ütlusi, ei saa kohus täie veendumusega väita, kus asusid lapsed tulistamise hetkel ja keda sihtis X. Nii ei saanud maakohus väita, et lapsed nägid tulistamist pealt. Kaitsja leiab, et maakohus on
lg 1 järgi karistust mõistes lugenud põhjendamatult karistust raskendavaks asjaoluks
Selline käsitus rikub
§-s 59 sätestatud keeldu, mille kohaselt karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei arvestata karistuse kohaldamisel, kui neid on seaduses kirjeldatud süüteokoosseisu tunnustena. Apellant on seisukohal, et W surma põhjustamisega saabunud ebaõigus on juba hõlmatud X karistamisega W tapmise, provotseeritud tapmise või ettevaatamatusest surma põhjustamise eest. Ka rikuks
Õige ei ole maakohtu seisukoht, et X süü
lg 1 järgi 10 kvalifitseeritud teo toimepanemisel on selle raskendava asjaolu tõttu keskmisest suurem ja karistuseks tuleks mõista sanktsiooni keskmisest suurem karistus. Apellant taotleb selles osas vabaduskaotusliku karistuse kergendamist, arvestades, et raskendavad asjaolud puuduvad ja arvestades kergendava asjaoluna seda, et X on selles osas oma süüd algusest peale tunnistanud ja kahetsenud. Lõpetuseks ei nõustu apellant maakohtu otsustusega, et kannatanute seadusliku esindaja Y taotlus 288,30 euro hüvitamiseks kuulub menetluskuluna väljamõistmisele X-lt. Maakohtule oli esitatud ja kohtu poolt otsuses kinnitatud kompromissileping, mille punkti 3 kohaselt jäid kannatanute kõik menetluskulud nende endi kanda. Sellises olukorras tulnuks maakohtul jätta Y taotlus läbi vaatamata või jätta need kulud KrMS § 182 lg 4 alusel riigi kanda, sest olukorras, kus kõik kannatanute esindajad olid kinnitanud oma allkirjadega kompromissilepingus, et nende kohtu- ja kohtuvälised kulud jäävad nende endi kanda, oleks äärmiselt ebaõiglane nende väljamõistmine X-lt. 4.2 Kannatanute esindajad taotlevad X süüdi tunnistamist
Apellatsiooni kohaselt nägid ohvri lapsed tapmist pealt ning tulistamine toimus olukorras, kus lapsed võisid samuti pihta saada. Harju Maakohus on õigesti möönnud, et Riigikohtu praktika kohaselt võib ema tapmine 4- ja 6-aastase lapse juuresolekul kvalifitseeruda tapmiseks piinaval ja julmal viisil. Kohus asus aga ekslikult seisukohale, et laste juuresolek ja ohtu seadmine ei põhjustanud W-le enne surma selliseid kannatusi, mis annaks alust rääkida mõrvast
Maakohus leidis, et tema tulistamise pealt nägemine Q ja C poolt võis tekitada W lisakannatusi, kuid tegemist ei olnud märkimisväärse surmaeelse üleelamisega. Oma arvamust põhjendab kohus sellega, et 1) ohvri surm saabus kiiresti, 2) tapetu suutis peale laske väljendada vaid abipalvet, oigas, ei maininud oma laste nimesid ega kutsunud neid enda juurde ning 3) ei adunud laste juuresolekut, oli meeleliselt hõivatud enda seisundiga ja seeläbi ei kannatanud tavalisest rohkem. Kannatanute esindajad leiavad, et maakohtu otsuses nimetatud viit minutit ei saa pidada füüsilise ja hingelise valu kontekstis lühiajaliseks. Asjaolu, et W oigas, viitab sellele, et ta oli teadvusel ja püüdis rääkida, kuid kopsu läbistav laskevigastus ei lasknud tal sõnu hääldada. On täiesti arusaadav, et sellises seisundis inimene ei olnud võimeline hääldama oma laste nimesid ega kutsuma neid enda juurde. Ei ole eluliselt usutav, et ema, kes oli terve päev lastega, ei adunud laste juuresolekut, ei mõelnud nende ohutusest ja tulevikust. Juba see, et ta ei olnud enam füüsiliselt võimeline kannatanuid kaitsma, tekitas talle märkimisväärseid kannatusi. Ta tundis kindlasti ülisuurt hirmu laste tervise pärast vahetult enne tulistamist, selle käigus ja peale seda. Need tugeva intensiivsusega üleelamised ei pidanud kestma pikka aega, et olla märkimisväärsed. 11 Kannatanute esindajate hinnangul oli väikses esikus tulistamine üldohtlik, kuna ka lapsed oleksid võinud pihta saada. On selge, et täiskasvanu keha ja seejärel mitu kapi puukihti läbinud kuul oli lastele ohtlik, kui nad oleks olnud tulejoonel. Maakohus ei pööranud tähelepanu sellele, et sündmuskoha vaatlusprotokolli järgi seisid valmis sõrnikud köögilaual, praktiliselt kapi poolt peatatud kuuli sirgel tulejoonel. Y ütluste kohaselt meeldivad Q ja C-le sõrnikud. Ka meeldis neil praadimise ajal ema kõrval olla. Kui keegi koputas uksele, jooksid lapsed tavaliselt välja, et näha, kes tuli. Seega oli reaalne oht, et kuulid oleks võinud tabada ema taga või lähedal seisnud last. Veel leiavad kannatanute esindajad, et maakohus on liitkaristuse mõistmisel kohaldanud põhjendamatult absorptsioonipõhimõtet. Riigikohus on korduvalt väljendanud arvamust (3-1120-16 p 16, 1-17-9941 p 5.4), et erinevate kuritegude puhul tuleb „pigem hoiduda absorptsioonipõhimõtte rakendamisest”. Kuna isikuvastane kuritegu ei moodusta kogumit üldohtliku kuriteoga, oleks Harju Maakohus pidanud raskeimat üksikkaristust suurendama. Kergema karistuse kaetuks lugemine raskemaga ei ole apellantide meelest põhjendatud. 5. Ringkonnakohtu määrusega pooltele kirjalike seisukohtade ja taotluste esitamiseks antud tähtaja jooksul esitas oma vastuse apellatsioonidele prokurör. Oma täiendavad seisukohad esitas kaitsja. Kannatanute esindajad esitasid menetluskulude hüvitamise taotluse. 5.1 Prokurör leiab apellatsioonidele esitatud vastuses, et ei kaitsja ega kannatanute esindajate argumendid ei anna põhjust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohaga, et kohus on kaitseversiooni ilma argumentideta kõrvale jätnud. Kohus on kohtuotsuse lehekülgedel 27–29 analüüsinud, kas X tegu võiks olla kvalifitseeritav
Kohtu seisukoht on selgelt jälgitav ning asjaolu, et see ei ühti kaitsja seisukohaga, ei ole materiaalõiguse väär kohaldamine. Prokurör leiab, et kaitsja apellatsioonis välja toodud asjaolud, mis peaks näitama X tookordse käitumise ebatüüpilisust ja seega tema tugevat hingelist erutust, ei olnud tegelikult X puhul ebatüüpilised. See, et X ei lahkunud kodust, nagu oli plaaninud, vaid läks ülakorrusele korda looma, ei olnud X puhul ebatüüpiline. Ka ei näita prokuröri hinnangul tugevat hingelise erutuse seisundit see, et X ei märganud lapsi. Sel õhtul oli W-ga juhtunu kindlasti domineeriv mälestus ning lapsed olidki kõrvalised, sest nad olid taustal. Prokurör on seisukohal, et X tugeva hingelise erutuse seisund ei ole tuvastamist leidnud. Ka
Kohus on analüüsinud põhjalikult, miks on alust heita kahel korral päästikule vajutamist ette just X-le. See, et X tagantjärgi mõtleb, et ta tegelikult ei tahtnudki sellist tagajärge, ei muuda tegu olematuks. Prokuröri hinnangul on maakohtu otsusest selgelt ja arusaadavalt võimalik jälgida, kuidas kujuneb kohtu siseveendumus. Otsusest on aru saada, millistel alustel on X süüdi mõistetud ja 12 miks mõistis kohus just sellise karistuse, nagu ta tegi. Prokurör soostub täiel määral kohtu seisukohadega ning on arvamusel, et kaitsja apellatsioonis toodu ei anna alust kohtuotsuse muutmiseks. Kannatanute esindajate apellatsiooni kohta märgib prokurör, et kohtus uuritud tõendid ei toeta apellantide väiteid. Prokurör nõustub apellantidega, et ema tapmine laste nähes, s.h eriti, kui ema näeb laste reaktsiooni ja tajub laste valu, hirmu ja kannatusi, suurendab märkimisväärselt ka ema enda kannatusi. Riigikohus on kannatanute esindajate viidatud lahendi punktis 20 sedastanud: „Et tapmist lähedase juuresolekul käsitada piinaval viisil toimepanduna, peab kohus muu hulgas tuvastama, kas lähedase juuresolek põhjustas tapetule märkimisväärseid surmaeelseid üleelamisi ja kannatusi.“ Selliseid asjaolusid praeguses kriminaalasjas ei tuvastatud. W oli laste poole seljaga ja surres neid ei näinud. Harju Maakohus on õigustatult viidanud ka surma kiirele saabumisele, mille puhul on eluliselt usutav, et saabus teadvusetu oleku faas, mil millegi teadvustamine on ebatõenäoline. Prokurör peab tõendatuks, et lastele tekitas kuriteo pealtnägemine korvamatut ja märkimisväärset kahju, aga vastassuunas mitte. 5.2 X kaitsja kinnitab täiendavalt esitatud kirjalikus seisukohas, et jääb esitatud apellatsiooni juurde, kannatanute esindajate apellatsiooni palub kaitsja jätta rahuldamata. Ühtlasi taotleb kaitsja, et menetluskulud jäetaks riigi kanda. Lisaks taotleb kaitsja arestitud Renault Megane’i kohest tagastamist. Kannatanute esindajate apellatsiooni osas nõustub kaitsja prokuröri argumentidega, miks ei vasta tegu
Ka ei nõustu kaitsja kannatanute seisukohaga, et Harju Maakohus oleks liitkaristuse mõistmisel pidanud kohaldama asperatsioonipõhimõtet. Maakohus oma otsustust nõutaval viisil põhjendanud ja pealegi vastab mõistetud karistus pea raskeima karistuse ülemmäärale, milleks on 15 aastat. Sõiduauto kohese tagastamise taotlust põhjendab kaitsja järgmiselt. Kohtuotsuse resolutiivosa punktis 6 otsustas maakohus tulenevalt tsiviilhagi osas kompromissi saavutamisest ja kinnitamisest kohtu poolt vabastada aresti alt tsiviilhagi tagamiseks arestitud mootorsõiduki Renault Megane reg nr XXXXXX ning anda see üle X poolt volitatud isikule. Kuna kohtuotsus ei ole tänaseks jõustunud ja selle jõustumine võtab ilmselt veel pika aja, siis taotleb kaitsja auto viivitamatut tagastamist. Tsiviilhagi tagamiseks pole enam vajadust ja sõiduki jätkuval seismisel politsei parklas kaotab see oma väärtust. KrMS § 124 lg 3 sätestab, et asitõend või äravõetud ese tagastatakse omanikule või senisele õiguspärasele valdajale viivitamata, kui see ei takista kriminaalmenetlust. Kuna mootorsõiduki Renault Megane reg nr XXXXXX X-le või tema poolt volitatud isikule tagastamine ei takista enam kriminaalmenetlust, siis taotleb kaitsja selle sõiduki viivitamata tagastamist. 13 6. Kaitsja on esitanud taotluse X-le apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks ning kannatanute esindajad on esitanud taotluse kannatanutele nende apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada üksnes X-le
Muus osas apellatsioonide väited ringkonnakohtu hinnangul maakohtu otsuse muutmiseks alust ei anna. Kohtukolleegium käsitleb kõige pealt apellatsioonide argumente, mis puudutavad W surma põhjustamise kvalifitseerimist. Ringkonnakohus põhjendab esmalt, miks ei ole alust X teo kvalifitseerimiseks
või 117 lg 1 järgi (I) ning seejärel, miks ei näe ringkonnakohus alust teo ümberkvalifitseerimiseks
Seejärel (III) käsitleb ringkonnakohus apellatsioonides esitatud argumente, millele tuginedes taotleti X-le mõistetud karistuste muutmist.
järgi.
kohaselt peab selle hingelise erutuse seisundi olema põhjustanud teo toimepanija või tema lähedase suhtes vägivalda kasutanud või teda solvanud kannatanud. See, et W oleks midagi sellist teinud, ei ole tuvastatud. 8.1 Kohtukolleegium tõdeb, et maakohus on otsuses selgesõnaliselt lugenud tõendatuks asjaolud, mis näitavad, et X oli tugevas hingelise erutuse seisundis. Maakohtu otsuse kohaselt läks X W ukse taha vihast kantuna, kusjuures see viha oli ilmselgelt suur (maakohtu otsuse lk 28). Kohus on aga ekslikult leidnud, et see ei tähenda tugevat hingelise erutuse seisundit. Maakohtu otsusest nähtuvalt peaks tugev hingelise erutuse seisund olema maakohtu arvates olema midagi meditsiiniliselt tuvastatavat. Nii on maakohus märkinud, et tugeva hingelise erutuse seisundi puudumist X-l kinnitab kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiisis tuvastatu, mille kohaselt ei esinenud X-l psüühikahäireid ega selliseid kognitiivseid defitsiite, mis põhjustaksid tahtest olenematut käitumist. Kohus võtab oma seisukoha kokku sõnadega „Selliselt ei ole ka eriteadmisi omavad eksperdid tuvastanud X käitumises meditsiiniliselt hingelise erutuse seisundile viitavaid tunnuseid“. Selline käsitus on väär. Tugev hingeline erutuse seisund ei ole miski, mis peaks tingima tahtest olenematu käitumise. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et
Samuti ei tulene
§-st 115 ega karistusseadustiku üldosast, et tugev hingelise erutuse seisund peaks piirama isiku võimet oma tegevusest aru saada või seda juhtida. Seda on 14 selgitanud Riigikohus oma 19. veebruaril 2015 kriminaalasjas nr 3-1-1-1-15 tehtud otsuses. Viidatud otsuse punktis 11.1 ütleb Riigikohus: „Privilegeeritud koosseisu subjektiivne ehk tahteline külg on põhikoosseisuga sama – isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma.“ Samas otsuse punktis ütleb Riigikohus: „Nii nagu tapmise põhidelikti puhul, on ka provotseeritud tapmine süüline, s.t isik on teo toimepanemise hetkel täielikult võimeline aru saama enda teo keelatusest ja on võimeline enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele ka juhtima (
).“ Seega on maakohus tugevat hingelise erutuse seisundit välistades lähtunud ebakohastest asjaoludest. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt tähendab tugev hingelise erutuse seisund tugevat tundepuhangut ehk mingi emotsiooni äkilist intensiivset avaldumist. Seadus ei kirjuta ette, millise emotsiooni intensiivse avaldumisega tegemist peab olema. Seega võib ka ägeda vihahoo puhul olla tegemist tugeva hingelise erutuse seisundiga (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 3. jaanuari 2019 otsus kriminaalasjas nr 1-18-863, p 6). Maakohtu hinnanguga, et X läks W korteri ukse taha ägedast vihast kantuna, tuleb nõustuda – kuidagi teisiti ei oska ringkonnakohus selgitada, miks pidi X minema olukorda lahendama relvaga. Järelikult tegutses X tugeva hingelise erutuse seisundis. 8.2 Ainuüksi see, et X tegutses tugevas hingelise erutuse seisundis, ei anna aga alust kvalifitseerida tema tegu
Nagu on apellatsioonis märkinud kaitsja isegi, eeldab
äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Kaitsja leiab, et X solvamisena tuleb käsitada W korterist kostnud müra ja W vastuseid X-le, kui too käis müra pärast kaebamas. Ringkonnakohus peab neid väiteid alusetuteks. Mis puutub mürasse kui võimalikku solvavasse käitumisse, siis tuleb arvestada, et
mõte on see, et solvavalt käitub isik, kelle tugeva hingelise erutuse seisundisse sattunu tapab. Juba maakohus on juhtinud tähelepanu sellele, et müra tekitamist heitis X ette lastele, mitte Wle. Apellatsioonis ei ole selgitatud, miks on apellandi arvates laste tekitatud müra käsitatav W X solvava käitumisena. Pealegi on maakohus tuvastanud, et W korterist ei kostnud lubamatult suurt müra. Kohus on otsuses põhjalikult analüüsinud tõendeid väidetava müra kohta (maakohtu otsuse lk 13–14). Kohus leidis: „Kohus ei ole tuvastanud, et lärmi või müra oleks tekitatud just X häirimiseks nagu viimane paistis arvavat. Vastupidi, tegelikkuses leidis kinnitust see, et W korterist ei kostunud erilist lärmi ja müra …“ (maakohtu otsuse lk 27). Apellatsioonis ei ole esitatud argumente, mis seaks maakohtu tõenditele antud hinnangu kahtluse alla. Apellatsioonis on vaid märgitud, et X on müra suhtes keskmisest tundlikum. See ei iseloomusta aga W tegu, vaid seda, kuidas tajus olukorda X. Sarnaselt maakohtuga ei näe ringkonnakohus midagi solvavat ka X ütlustes kirjeldatud W vastustes müra pärast kurtnud X-le. Kaitsja apellatsiooniski refereeritud X ütlustest ei nähtu, et 15 W oleks temaga suheldes kasutatud solvavaid väljendeid või et tema vastustes oleks sisaldunud mingi halvustav hinnang X-le. W vastus, et proovigu X ise viie lapsega hakkama saada, on ehk küll sapine, kuid selles väljendub vaid seisukoht, et kui koos on suurem hulk lapsi, ei saa müra täielikult vältida. Tegemist ei ole sõnadega, millest peaks see, kellele nii öeldi, end kuigivõrd solvununa tundma. W vastus, et nad ongi kui hiirekesed, tähendab aga vaid seda, et W arvates olidki nad nii vaikselt kui võimalik. See, et X tundis end nende vastuste põhjal solvatuna ja lolliks tehtuna, ei tähenda, et igal juhul tulebki W öeldut käsitada X solvamisena. Ringkonnakohus on seisukohal, et
§-s 115 nimetatud solvamisega on tegemist vaid juhul, kui see, mida kannatanu ütles või tegi, on solvav mitte ainult tema tapja arvates, vaid ka neutraalse hindaja arusaama kohaselt (analoogselt ähvardamisega
kontekstis, mille puhul on nõutav, et ähvardus oleks tõsiseltvõetav mitte ainult ähvardatu, vaid ka neutraalse hindaja vaatepunktist). Teise isiku tapmist ei saa õigustada solvumine tema objektiivselt võttes viisaka suhtluse piiridesse jäänud käitumise peale.
näeb võrreldes tapmise põhikoosseisuga ette kergema karistuse, kuna tapja tegu on kannatanu käitumist arvestades mingil määral mõistetav. Seega on
koosseisu seisukohalt määrav kannatanu teo iseloom, mitte see, kui kergesti keegi solvub – ilmselgelt ei ole
mõte kohelda teistest leebemalt neid, kes solvuvad või ärrituvad tavalisest kergemini. 9. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole alust X teo ümberkvalifitseerimiseks
Alusetu on kaitsja etteheide, et maakohus ei ole sisuliselt analüüsinud võimalust, et lasud toimusid seetõttu, et kannatanu tiris relva enda poole ja selle tulemusel sattus X sõrm päästikule. Maakohus on küsimust, kas lasud said toimuda, otsuse lehekülgedel 21–24 põhjalikult käsitlenud. Seejuures ei lähtunud kohus ainult maakohtus toimunud uurimiseksperimendist, vaid on viidanud ka tulirelva ekspertiisi aktile, tulirelvaeksperdi ütlustele ja DNA-eksperdi ütlustele. Maakohus on konkreetsetele tõenditele viidates põhjendanud, miks ta ei pea tõendatuks sellist rüselust, mida kirjeldas X. Kohus on eksperdiarvamusele tuginedes märkinud, et kui X oleks relva hoidnud nii, nagu tema väitis, ei oleks saanud laske toimuda, sest revolvri trummel ei liikunud. Samuti on kohus kuuli trajektoori põhjal asunud seisukohale, et W ja X ei saanud olla teise lasu ajal sellises asendis, nagu on kirjeldanud X. Ka ei läinud kohtu hinnangul X kirjeldusega, kuidas nad W-ga mõlemad maha kukkusid, kokku fakt, et kohe pärast laske kohale saabunud naabri D ütluse kohaselt oli X siis püsti. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et maakohus on alusetult jätnud kõrvale X selgituse, kuidas ta ruttu püsti tõusis. Maakohus ei pidanud eluliselt usutavaks, et X vanuses ja tervisega meesterahvas (põlved opereeritud, liikus toetuskepi toel) suutnuks isegi kriisiolukorras ennast väga lühikese aja jooksul püsti ajada. Ringkonnakohus nõustub selle hinnanguga. Kaitsja viidatud asjaolu, et D ütluste kohaselt ulatas ta X-le tolle maas olnud kepi, näitab üksnes, et X oli lasknud kepist lahti, kuid ei tähenda tingimata, et ta pidi olema olnud kukkunud. 16 Kaitsja väite, et lasud võis põhjustada see, et X sõrm läks päästikule, kui W püüdis talt relva ära tõmmata, kummutab ringkonnakohtu hinnangul maakohtu tuvastatud asjaolu, et relva päästik käis suhteliselt raskelt ja vajas tugevat vajutamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaitsja esitatud versiooni toetavaid tõendeid. Apellatsioonis tsiteeritud X ütlusel, et „võib-olla ta (W) ennem tõmbas käe sinna päästikule“ ei ole ringkonnakohtu hinnangul tõenduslikku väärtust, sest kasutatud sõnastusest nähtuvalt on tegemist hüpoteesiga ja öeldu ei anna edasi seda, mida X oli tajunud ja mäletas. 10. Eelnevast tulenevalt ei lükka apellatsiooni väited ümber maakohtu otsusega tuvastatut, et X ilmus W korteri uksele laetud ja laskevalmis relv käes ning tema oli ka see, kes päästikule vajutas. Seejuures teadis X, et revolvrist tulistades on võimalik põhjustada surmavaid vigastusi. Sellest tulenevalt ei välista X tahtlust W surma suhtes tõik, et W haaras X relvast. II 11. Kohtukolleegium leiab, et alust ei ole ka X teo ümberkvalifitseerimiseks
10.1 Maakohus on möönnud, et tapmise toimepanemine ohvri lähedaste juuresolekul võib kujutada endast tapmist piinaval viisil. Kohtuotsuses on aga Riigikohtu praktikale tuginedes märgitud, et
lg 1 p-s 1 nimetatud piinav viis on seostatav üksnes ja vahetult tapetuga, mis tähendab, et teo kvalifitseerimiseks
lg 1 järgi tuleb tuvastada, et lähedase juuresolek põhjustas just tapetule märkimisväärseid surmaeelseid üleelamisi ja kannatusi. Maakohtu seisukoht on täielikult kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2017 otsusega kriminaalasjas nr 1-15-10119 ning sellele ei ole vastu vaieldud ka apellatsioonis. Apellatsioonis leitakse, et maakohus on eksinud leides, et W ei tundnud selle tulemusel, et ta suri laste juuresolekul, märkimisväärseid kannatusi. Ringkonnakohus tõdeb, et selle üle arutlemine, kas suremine oma väikeste laste juuresolekul võis ema jaoks olla piinav, tundub kalk. Tõsiasi on aga see, et teo kvalifitseerimiseks
MS § 60 lg-st 1 ja § 62 p-st 1 tulenevalt olema tõendatud mingid faktilised asjaolud, millest saab järeldada, et tapmine on toime pandud piinaval viisil. Seetõttu on maakohus põhjendatult hinnanud seda, kuivõrd võis W olla surres võimeline laste juuresolekut aduma ja nende pärast muretsema. Maakohus tõi välja, et W surm saabus u 5 minuti jooksul, selle aja vältel palus ta abi ja oigas, kuid ei maininud laste nimesid ega kutsunud neid enda juurde. Maakohus järeldas, et kuna W surm saabus kiiresti ja enne seda oli ta meeleliselt hõivatud oma seisundiga, ei saanud suremine just laste juuresolekul põhjustada W-le märkimisväärseid kannatusi. 17 Laste esindajad leiavad apellatsioonis, et viit minutit ei saa pidada füüsilise ja hingelise valu kontekstis lühikeseks ajaks. Ühtlasi leiavad nad, et W oigamine viitab sellele, et ta oli teadvusel ja püüdis rääkida, kuid ei saanud seda teha kopsu läbistava laskevigastuse tõttu. Apellatsiooni kohaselt ei olnud W võimeline võimeline hääldama oma laste nimesid ega kutsuma neid enda juurde, kuid on põhjust eeldada, et terve päeva lastega olnud ema mõtleb neile. Apellantide seisukoht, et viit minutit ei saa pidada võimalike kannatuste kontekstis lühikeseks ajaks, oleks põhjendatud juhul, kui W oleks olnud kogu selle aja täie teadvuse juures. Maakohus on aga tuvastanud, et W oli teadvusel ja suutis pisut rääkida vahetult pärast tulistamist (kui kohale jõudis naaber D), varsti pärast seda lamas ja oigas ning kui kohale saabusid politseiametnikud, ei olnud W enam kontaktne. Apellatsioonis ei ole esitatud vastuväiteid maakohtu otsuses viidatud tõenditele tuginemisele ega esitatud argumente selle kasuks, et tõenditest tuleks teha teistsuguseid järeldusi, kui tegi maakohus. Seega näitavad tunnistajate ütlused, et kõnealuse viie minuti jooksul halvenes W seisund tegelikult kiiresti ja juba enne minuti täitumist ei olnud ta enam kontaktne. Kuivõrd tunnistajate ütlustest nähtub, et pärast tulistamist W palus abi ja oigas, on põhjendatud maakohtu järeldus, et sureva W meeled olid hõivatud tema enda seisundiga. Selle kohta, et W mõtted olid laste juures, annaks kinnitust eeskätt see, kui ta oleks kuidagi lastega suhelnud või vähemalt püüdnud suhelda. Vaidlus puudub selle üle, et viimase kohta tõendeid pole. Seda asjaolu seletavad apellandid väitega, et W-l olnud kopsu läbiv vigastus takistas tal füüsiliselt lapsi hüüda. See väide on vastuolus maakohtu tuvastatuga, et pärast laske palus W abi; maakohtu selle järelduse ümberlükkamiseks apellatsioonis argumente esitatud ei ole. Samas ei muudaks isegi see, kui apellantide väide peaks paika, tõsiasja, et ühestki tõendist ei nähtu mingit asjaolu, mis näitaks, et W mõtted olid enne surma seotud lastega. Tõendite puudumise tõttu on väited, et W pidi mõtlema oma lastele, paraku siiski kõigest oletused. Seetõttu on põhjendatud maakohtu järeldus, et tapmise toimepanemine piinaval viisil ei ole tõendatud, ning otsuse muutmiseks ses osas ei ole alust. 10.2 X teo kvalifitseerimiseks
lg 1 p 2 järgi ei olnud maakohtu otsuse kohaselt alust põhjusel, et ei olnud võimalik üheselt tuvastada, kus asusid lapsed tulistamise hetkel ja keda soovis tabada X. Kohus leidis, et sellest tulenevalt ei saa lugeda tõendatuks, et tulistamisega oleks ohtu asetatud ka laste elud. Kohtukolleegium peab märkima, et maakohtu otsus võib tunduda ses osas vastuoluline, kuna maakohus on samas asunud seisukohale, et tapmise raskendavaks asjaoluks on selle toimepanemine alaealiste juuresolekul. Kui aga maakohtu otsuses refereeritud tõenditesse süveneda, siis ilmneb aga tõepoolest, et neist nähtub veenvalt, et lapsed pidid tapmist pealt nägema, kuid samas ei nähtu neist tõendeist, kus lapsed täpselt olid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kui pole võimalik tuvastada, kus täpselt lapsed tulistamise hetkel olid, ei saa teha ka järeldust, et tulistamine oleks seadnud nende elud ohtu. Üldohtlikuks loetakse küll tulirelvast tulistamisest olukorras, kus isiku asemel, keda sihiti, või 18 lisaks temale võivad pihta saada ka teised, kuid see oht peab olema reaalne, mitte näilik või oletatav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. juuni 2009 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-3609, p 13.1 ja
. Kommenteeritud väljaanne. § 114 komm. 3.1.). Maakohtu seisukoht tähendab seda, et kohtul ei õnnestunud tuvastada reaalset ohtu lastele. Apellatsioonis heidetakse maakohtule ette, et kohus ei arvestanud, et esik oli väike, sellega, et W praadis lastele sõrnikuid ja lastel meeldis sel ajal tema kõrval olla, ega sellega, et kui keegi koputas uksele, jooksid lapsed tavaliselt vaatama, kes tuli. Need väited räägivad üldistatult sellest, kuidas lapsed võisid käituda või kus olla, ei näita aga seda, kus nad olid sel konkreetsel korral. Sellest tulenevalt ei lükka apellatsiooni argumendid ümber maakohtu seisukohta, et pole võimalik tuvastada, kus täpselt lapsed tulistamise ajal olid. Sellest tulenevalt jäävad ka apellantide väited, et tulistamisega seati ohtu laste tervis ja elu, oletuslikuks. 10.3 Kuigi juba eelnevast tulenevalt on välistatud X teo kvalifitseerimine
lg 1 p-de 1 ja 2 järgi, peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida apellantide tähelepanu sellele, et teo kvalifitseerimiseks
lg 1 p 1 ja 2 järgi tuleks lisaks sellele, et tegu on pandud toime piinaval viisil ja üldohtlikult, tuvastada seegi, et teo toimepanijal oli piinava viisi kui ka üldohtlikkuse suhtes vähemalt kaudne tahtlus.
lg 1 p 1 kontekstis tähendab see praegusel juhul, et X oleks pidanud W pihta tulistades pidama vähemalt võimalikuks ja aktsepteeritavaks, et viimasele tekitab surres täiendavaid kannatusi see, et ta sureb oma laste silme all.
lg 1 p 2 kontekstis tähendab see, et X oleks pidanud saama aru, et pihta võivad saada teisedki peale W, ja leppima sellega. Kuigi apellatsioonis on taotletud X teo kvalifitseerimist
lg 1 p-de 1 ja 2 järgi, ei ole apellatsioonis esitatud argumente, mis näitaks, et X-l oli tapmise toimepanemiseks piinaval ja üldohtlikul viisil vähemalt kaudne tahtlus. Nii ei ole esitatud ka mingeid argumente lükkamaks ümber X väidet, et tema esikus lapsi ei näinud. III 12. Kaitsja vaidlustab X-le
lg 1 alusel mõistetud karistust, vaieldes vastu maakohtu järeldusele, et lapsed nägid tulistamist pealt. Kaitsja argument on, et seda järeldust pole toetamas ühtki otsest tõendit. Ringkonnakohus möönab, et otseseid tõendeid selle kohta, et lapsed oma ema tapmist pealt nägid, ei ole. Samas ei tulene seadusest ega kohtupraktikast, et seda asjaolu võiks tuvastada ainult otseste tõendite alusel. Maakohus on käsitlenud otsuses kaudseid tõendeid (sh tunnistajate ütlused selle kohta, mida lapsed neile vahetult pärast juhtunut rääkisid) ja kirjeldanud asjaolusid, mille põhjal tegi kohus järelduse, et lapsed nägid tapmist pealt (maakohtu otsuse lk 16–18). Maakohus on toonud otsuses välja, et naabrid kuulsid kohe pärast laske valju lapse kisa ning tunnistajate ütlustest tulenevalt on lapsed kirjeldanud, kuidas nad nägid juhtunut pealt. Kohus märkis: „Eelnevale tuginedes leiab kohus, et C ja Q on vahetult peale sündmust selle toimumise osas andnud tõepäraseid selgitusi. On ilmne, et ainult ise juures olles said nad näha, kes oli ukse avamisel selle taga (vana mees kepi ja relvaga), samuti on 19 ilmne, et ainult tulistamise nägemisest (revolver vana mehe käes, pauk, iseloomulik lõhn) ja ema kukkumise seostamisest sai neil tekkida hirm, paanika, mis väljendus karjumises- ema ära sure ja küsimused, kas ema jääb ellu.“ Maakohtu järelduse aluseks olevaid tõendeid ei ole apellatsioonis käsitletud ega esitatud mingeid argumente näitamaks, et neist ei saa teha sellist järeldust, nagu maakohus tegi. Kaitsja on piirdunud vaid väitega, et on eluliselt usutav, et lapsed ootasid valmivat toitu ja olid hõivatud televiisori vaatamisega hakkasid alles pärast laske tundma huvi esikus juhtunu vastu. Kaitsja väide, et selline sündmuste käik on eluliselt usutav ehk teisisõnu lihtsalt tavalise elukogemuse põhjal võimalik, ei kummuta maakohtu tõenditel põhinevat järeldust. Väide, et esimesena kohale saabunud naabrid lapsi ema juures ei näinud, on eksitav. Esimesena kohale jõudnud D pole väitnud, et ta ei näinud lapsi; tema sõnul seisis poiss köögis või keset tuba, tüdruk tuli lähemale teisest toast (kd I; tml. 60 pöördel). Seega ei olnud tunnistaja ütluste kohaselt lapsed kuskil teistes tubades ära, vaid tunnistaja nägi neid. Eelnevast tulenevalt ei anna apellatsiooni argumendid alust X-le
13. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et maakohus on X-le
lg 1 järgi karistust mõistes lugenud põhjendamatult raskendavaks asjaoluks raske tagajärje põhjustamise. X ei põhjustanud W surma talle
lg 1 järgi ette heidetud tegudega – tulirelva ja laskemoona soetamise, hoidmise ja valdamisega, vaid sellega, et tea pani tulirelva kasutades toime iseseisva,
Seega väljendab etteheidet tulirelva kasutamise ja sellega põhjustatud tagajärje eest just
Kuivõrd muudest X tulirelva ja laskemoona ebaseaduslikku käitlemist iseloomustavatest asjaoludest tulenevalt pidas maakohus X süüd keskmiseks, mõistab ringkonnakohus X-le
Kuivõrd maakohus luges aga X-le
lg 1 järgi mõistetud karistuse
lg 1 järgi mõistetud karistusega kaetuks, ei muuda
14. Kannatanute esindajad taotlevad X-le mõistetud liitkaristuse karmistamist leides, et kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemine ei olnud põhjendatud. Ringkonnakohus nendib, et karistusseadustik ei kehtesta sellele, millal lugeda kergem(
Mis puutub Riigikohtu seisukohtadesse, siis tuleneb neist endistki, et tegemist on soovituslike suunistega: riigikohus ütleb, et absorptsiooniprintsiibi rakendamisest tuleks „pigem hoiduda“, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale. Praegusel juhul raskem X-le mõistetud karistustest küll ei vasta sanktsiooni ülemmäärale, kuid jääb selle lähedale. Just sellega on maakohus põhjendanud, miks ta loeb kergema karistuse raskemaga kaetuks. Arvestades, et
lg 1 järgi mõistetud karistus on
lg 1 järgi mõistetud karistusest kordi pikem, samuti X eakust, millele on 20 viidanud – küll mitte liitkaristust käsitledes – ka maakohus, peab ringkonnakohus kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemist põhjendatuks. IV
MS § 337 lg 1 p 4, § 21 338 p 2 ja § 340 lg 2 p 4 alusel uue otsuse, kergendades X karistust. Kannatanute lepinguliste esindajate apellatsiooni jätab ringkonnakohus rahuldamata.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.