← Eesti

2-21-15494/88

Obsah (15)§ 667§ 662§ 238§ 477§ 558§ 317§ 5§ 550§ 442§ 463§ 5631§ 696§ 172§ 173§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 17. august 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-15494 T

) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 667lg 2 alusel tühistada ja määruskaebus rahuldada.

Ringkonnakohus saab teha uue määruse, millega rahuldab avaldaja avalduse vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja lõpetatud osas avaldajale ainuhooldusõiguse üleandmiseks.

  1. Avaldaja esitas
  2. juunil 2022 uute dokumentaalsete tõenditena avaldaja abielutõendi, Harju Maakohtu
  3. novembri
  4. a tagaseljaotsuse tsiviilasjas nr 2-20-9436 ja avaldaja arveldusarve väljavõtte, mida maakohtu menetluses ei esitatud.

§ 662

lg 3 järgi võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Arvestades asja sisu on esitatud tõendid asjassepuutuvad ja need tuleb võtta asja juurde (

§ 238lg 1).

  1. Kolleegiumi hinnangul rikkus maakohus oluliselt menetlusõigust, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi.
  2. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud isale menetlusdokumentide avalikul kättetoimetamisel

§-s 317 sätestatut.

§ 477

lg 9 järgi edastatakse hagita menetluses menetlusdokumendid menetlusosalistele kohtu valitud viisil ning menetlusdokumendid tuleb kätte toimetada üksnes juhul, kui see on seaduses ette nähtud. Kolleegium leiab, et kuna avalduses on esitatud nõue isa vastu ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ning kohtul on praeguses vanema õigusi laste suhtes puudutavas asjas

§ 558

lg 1 järgi kohustus vanemad ära kuulata, siis tuli isale vähemalt kätte toimetada avaldus ja kohtukutsed. 15.

  1. Maakohus toimetas isale avalduse, menetlusse võtmise ja riigi õigusabi andmise määrused ning kohtukutse
  2. detsembri
  3. a ärakuulamisele kätte
  4. novembri
  5. a määruse alusel avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu (tl 54–55). Lisaks on maakohus isale avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte toimetanud kohtukutse
  6. jaanuari
  7. a ärakuulamisele (vt
  8. detsembri
  9. a ärakuulamise protokoll, tl 60). Kolleegium selgitab, et otsustus avalikustada dokumendid väljaandes Ametlikud Teadaanded tuleb

§ 317

lg 1 kohaselt teha määrusega ning määrust on vajalik ka põhjendada selliselt, et kõrgema astme kohus saaks vajadusel kontrollida, kas avaliku kättetoimetamise eeldused olid täidetud. Selliseid sisulisi põhjendusi Harju Maakohtu 25. novembri 2021. a määrusest ei nähtu. 15.2.

§ 317

lg 1 p 1 järgi on avaliku kättetoimetamise esimene keskne eeldus see, et kohtule ei ole teada, kus on menetlusosalise elu- või viibimiskoht. Praeguses asjas on maakohus avaliku kättetoimetamise eeldusena proovinud

  1. novembri
  2. a määruses nimetatud menetlusdokumente kätte toimetada isa e-posti aadresside kaudu, millelt kättesaamise kinnitust ei tulnud. Maakohtul ei õnnestunud menetlusdokumente kätte toimetada ka tähitud kirjaga avalduses märgitud isa aadressil. Samas ei nähtu toimiku materjalidest, milliseid toiminguid on maakohus ise teinud, selgitamaks välja isa elu- või viibimiskoht. Kolleegium selgitab, et kohus peab tegema vajadusel ka ise järelepärimisi menetlusosalise viibimiskoha väljaselgitamiseks (vt Riigikohtu
  3. märtsi
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-14, p 11). Seejuures on 5

(10)Lääne-Harju vallavalitsuse lastekaitsetöötajal ja lastele määratud esindajal õnnestunud isaga ühendust saada telefoni teel (vt tl 37 pöördel, 40, 53). Lisaks on laste riigi õigusabi korras esindaja maakohtule korduvalt avaldanud isa telefoni numbri, mille kaudu on esindaja isaga ühendust võtnud (tl 40, 53). Seega oli maakohtul olemas isa telefoni number, kuid maakohus ei pidanud vajalikuks ise isaga ühendust võtta ning teda ärakuulamisele kutsuda või teda telefoni teel ära kuulata. Maakohus on vaidlustatud määruses tuginenud vaid teiste isikute poolt avaldatud asjaoludele. Eelnevast tulenevalt ei teinud maakohus piisavalt toiminguid isa asukoha väljaselgitamiseks, mistõttu ei olnud menetlusdokumentide (sh kohtukutse ärakuulamisele) kättetoimetamine avalikult põhjendatud. 15.
  1. Ringkonnakohus kõrvaldas maakohtu rikkumise. Nimelt sai ringkonnakohus isaga kahel korral ühendust telefoni teel (tl 139, 171).
  2. juuni
  3. a telefonivestluse käigus selgitas kohus tõlgi vahendusel isale tsiviilasja sisu ning kuna isik keeldus kohtule oma aadressi avaldamisest, jäeti talle materjalid ringkonnakohtu kantseleisse. Samuti teavitas kohus laste isale, et teda oodatakse
  4. augustil 2022 kell 11.00 ärakuulamisele (tl 171). Isa ärakuulamisele ei ilmunud. Seega on kohus teinud kõik võimaliku, et isa teaks vaidluse toimumisest ja selle sisust ning saaks selle kohta arvamust avaldada.
  5. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus oluliselt rikkunud

§ 5

lg-st 3 ning § 477 lg-test 5 ja 7 tulenevat uurimispõhimõtet, jättes avaldaja nõuded ja nõuete aluseks olevad asjaolud välja selgitamata. 16.1. Hooldusõiguse asju lahendatakse

§ 550

lg 1 p 2 järgi hagita menetluses, kus kohaldub uurimispõhimõte.

§ 5

lg 3 ning § 477 lg-tes 5 ja 7 sätestatud uurimispõhimõtte kohaselt on sellises menetluses kohtul kohustus selgitada välja asja lahendamiseks vajalikud asjaolud. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et olukorras, kus vanema taotlused jäävad kohtule ebaselgeks, peab kohus paluma vanemal ebaselgused kõrvaldada (Riigikohtu

  1. novembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794/104, p 20.4). Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud asja lahendamisel need põhimõtted tähelepanuta. 16.
  3. Maakohus menetles avaldaja avaldust vanemate ühise hooldusõiguse täielikult lõpetamise ja emale üleandmise nõudes, alternatiivselt ühise hooldusõiguse osaliselt lõpetamise ja lõpetatud osas emale üleandmise nõudes. Kolleegiumi hinnangul oli avaldaja avaldus ebaselge, sest sellest ei olnud võimalik aru saada, kas avaldaja soovib hooldusõiguse täielikult või osaliselt lõpetamist või hoopis teatud küsimustes ühele vanemale otsustusõiguse andmist. Seega tulnuks maakohtul esmalt välja selgitada avaldaja nõuded ning nende aluseks olevad asjaolud. 16.
  4. Ringkonnakohus kõrvaldas maakohtu rikkumise, paludes avaldajal nõudeid täpsustada. Samuti palus kohus välja tuua nõude aluseks olevad asjaolud (tl 137). Avaldaja täpsustas
  5. juuni
  6. a menetlusdokumendis oma nõudeid ja nende aluseks olevaid asjaolusid. Viidatud menetlusdokumendist tulenevalt on avaldaja esitanud nõude ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja lõpetatud osas avaldajale üleandmiseks, alternatiivselt soovib avaldaja saada avalduses märgitud hooldusõiguse küsimustes otsustusõigust.
  7. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus oluliselt rikkunud ka

§ 442

lg-st 8 (koosmõjus

§ 463lg-ga 2) tulenevat põhjendamiskohustust.

Maakohus ei ole analüüsinud avaldaja, kohalike omavalituste ja lastele määratud esindaja väiteid seoses isa suhtumisega lastesse koos- ja lahuselu ajal. Kolleegiumi hinnangul võivad need väited tõendatuse korral viidata asjaolule, et isa ei ole võimeline emaga hooldusõigust ühiselt teostama. 18. Täpsustatud avalduse kohaselt palub avaldaja lõpetada vanemate ühise hooldusõiguse laste viibimiskoha määramise, hariduse, huviringide, tervise ja varahooldusõiguse osas ning anda 6

(10)talle nendes asjades üle ainuhooldusõigus. Alternatiivselt soovib avaldaja eelviidatud asjade osas otsustusõiguse üleandmist.
  1. Kolleegium märgib, et vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab hooldusõigus, mis tähendab PKS § 116 lg 2 mõttes seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara (varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud olulisi asju (otsustusõigus), samuti on hooldusõiguslik vanem PKS § 120 lg 1 järgi üldjuhul lapse seaduslik esindaja (esindusõigus). PKS § 118 lg 1 järgi peavad vanemad teostama lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus PKS § 119 järgi vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, piirates vajadusel tema otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi. Vanemate lahuselu korral võib aga otsustusõiguse üleandmise asemel olla osal juhtudel vajalik vaadata vanemate ühine hooldusõigus tervikuna üle ning muuta seda vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse. Selleks saab kohus PKS § 137 lg 1 alusel vanema nõudel ühise hooldusõiguse lõpetada ja anda ühele vanemale ainuhooldusõiguse (vt ka Riigikohtu
  2. veebruari
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 24).
  4. Ema on esitanud oma esmase nõude PKS § 137 lg 1 alusel. PKS § 137 lg 1 esimese lause kohaselt on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada. Ema on avalduses selgitanud, et kasvatab nelja last üksi ning isa ei osale laste kasvatamises. Isa ei tunne laste vastu huvi ning ei suhtle nendega peaaegu üldse. Samuti ei toeta isa oma lapsi materiaalselt. Vanemate vahel ei ole koostööd, et võtta üksmeelselt vastu otsuseid lapsi puudutavates küsimustes. 20.
  5. Asja materjalidest nähtuvalt elavad vanemad alaliselt lahus ning ema on uuesti abiellunud. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus, otsustavad nad üldjuhul lapsega seotud olulisi asju PKS § 145 lg 1 järgi endiselt ühiselt. Kohtupraktikas on leitud, et vanemate tõsised ja korduvad erimeelsused lapse kasvatamise küsimustes võivad viidata sellele, et vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine ei pruugi olla lapse huvides (vt Riigikohtu
  6. juuni
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p 20). Hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale ei tohiks takistada lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist. Ühise hooldusõiguse lõpetamisel saab arvestada mh asjaolu, et vanemad ei suuda lapse hooldusõiguslike küsimuste üle pingete ja erimeelsusteta otsustada (vt nt Riigikohtu
  8. novembri
  9. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794/104, p 17). 20.
  10. Lääne-Harju valla seisukohast nähtub, et vanematega kohtumistel on selgunud, et vanemate omavahelised suhted on pingelised, nad peaaegu ei suhtle teineteisega ega vaheta omavahel lastesse puutuvat olulist infot. Ka on esiletoodud juhtum, kus isa ei andnud nõusolekut laste elukoha registreerimiseks Tallinnasse. Laste ema sai elukoha registreeritud lastekaitsetöötaja abil (tl 35 pöördel, 37). Erimeelsusele laste elukoha registreerimise küsimuses viitab ka Tallinna linn. Lastekaitsetöötaja suhtles
  11. juunil 2022 isaga, kes avaldas, et vanematel oli vaidlus laste viibimiskoha üle (tl 163 pöördel). Samuti on menetluse kestel ilmnenud, et laste dokumendid on isa käes, kes keeldub neid emale üle andmast (tl 142). Lastele määratud esindaja hinnangul on vanemate suhted sedavõrd pingelised, et nad ei suuda ühiselt hooldusõigust teostada (tl 128 pöördel). Asja materjalidest nähtuvalt ei osale isa laste kasvatamises, kuid vaatamata sellele takistab ta emal lastega seotud hooldusõiguslikes küsimustes otsustamist. Eelkõige on see seotud asjaoluga, et vanemate vahel puudub koostöö ning vanemate omavaheline suhtlus oli konflikte 7
(10)juba abielu ajal. Vanematevahelised erimeelsused on lahuselu ajal üksnes süvenenud. Kolleegium leiab, et selline olukord ei ole kooskõlas PKS § 118 lg-st 1 tuleneva põhimõttega, et vanemad teostavad laste suhtes ühist hooldusõigust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas laste igakülgset heaolu. Isa poolt laste dokumentide emale tagastamisest keeldumine ei ole samuti kooskõlas laste huvidega, sest see takistab lastega seotud ametlike toimingute tegemist, sh arstiabi saamist, lasteaeda ja kooli registreerimist.
  1. Kolleegiumi hinnangul on ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine põhjendatud ka seetõttu, et isa ei osale laste elus, mis viitab asjaolule, et isa ei ole huvitatud ühise hooldusõiguse teostamisest. Kolleegium selgitab, et vanemate hooldusõiguse muudatuste üle otsustades teeb kohus PKS § 123 ning § 137 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi, sh vanemate vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. 21.
  2. Lääne-Harju vald on avaldanud, et isa ei toetanud lapsi ei vaimselt ega materiaalselt pärast kooselu lõppemist. Ema ja laste abistamisega tegelesid ema vanemad ja kohalik omavalitsus (tl 36 pöördel). Tallinna linn on avaldanud, et isa ei ole näidanud üles initsiatiivi laste elus osalemiseks ning lastega seotud küsimustes otsib isaga kontakti ema. Isa on näidanud välja ükskõiksust oma alaealiste laste suhtes (tl 125 pöördel, 163 pöördel). Isa pole tundnud huvi, kuhu kooli või lasteaeda lapsed lähevad. Ka lastele määratud esindaja on seisukohal, et laste isa ei näita aktiivselt initsiatiivi ühise hooldusõiguse teostamiseks, laste abistamiseks ja lastega aktiivseks suhtlemiseks (tl 128 pöördel). 21.
  3. Eelnevast tulenevalt on isa näidanud välja ükskõikset suhtumist oma laste suhtes. Ühise hooldusõiguse lõpetamisel tuleb mh arvestada vanemate valmisolekut last kasvatada. Kolleegium ei ole veendunud isa valmisolekus koos emaga ühist hooldusõigust teostada ja oma lapsi kasvatada. Isal oli võimalik avaldada arvamust tema kahjuks esitatud asjaolude kohta ning lisaks tähendas tema ärakuulamisele ilmumata jätmine ka vanemate lepitamise proovimisest loobumist. Eeltoodud asjaolud viitavad isa äärmiselt ükskõiksele suhtumisele ning veenavad kohut selles, et emal on võimatu laste igakülgset heaolu silmas pidades isaga ühise hooldusõiguse teostamine. Ühist hooldusõigust on võimalik teostada eelkõige siis, kui mõlemad vanemad on aktiivsed ja osalevad oma ühiste laste elus. 21.
  4. Kolleegiumi hinnangul tuleb arvestada ka seda, et asjas on tõendamist leidnud isa aastate jooksul toime pandud kahjustav tegevus nii ema kui ka laste suhtes. Avaldusest nähtuvalt on isa kasutanud ema ja laste suhtes vaimset ja füüsilist vägivalda. Ka Lääne-Harju vald on oma seisukohas erinevaid kokkupuuteid perega kirjeldades jõudnud järelduseni, et isa oli abielu ajal ema ja laste vastu emotsionaalselt, füüsiliselt, majanduslikult ja vaimselt vägivaldne (tl 36 pöördel). Isa piiras ja kontrollis ema ja laste sotsiaalseid suhteid, mis takistas laste kognitiivsete ning sotsiaalsete oskuste arengut ning ema võimalust pöörduda abi saamiseks perevõrgustiku või kohaliku omavalitsuse poole. Veel nähtub Lääne-Harju valla seisukohast, et isa jätkas ema ja laste emotsionaalset ja vaimset väärkohtlemist ka pärast vanemate lahkuminekut (tl 36 pöördel). Samuti on kohalik omavalitsus saanud anonüümseid teateid, milles on viidatud peresisesele vägivallale ja sellele, et lapsed võivad vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatada (tl 48 pöördel). Vähemalt ühte vägivalla episoodi tõendab ka menetluses esitatud sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri väljavõte politsei juhtumi kohta, kust nähtub, et
  5. juunil 2020 on toimunud peretüli, mille juures viibisid lapsed (tl 34).
  6. Vanema hooldusõiguse lõpetamise üle otsustades lähtub kolleegium põhimõttest, et mõlema vanema ühine hooldusõigus tuleb säilitada võimalikult suures ulatuses (Riigikohtu
  7. veebruari
  8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 30). Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik. Sellises olukorras tuleb eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist 8
(10)kohtus selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku hoolitsust võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu korral lapse suhet mõlema vanemaga (vt Riigikohtu
  1. mai
  2. a määrus tsiviilasjas nr 220-1708, p 19). Ema on selgitanud, et lapsed ei mäleta enam oma isa ning on temast võõrdunud. Kolleegiumi hinnangul on see eluliselt usutav, eriti nooremate laste puhul. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole lastel isaga lähedast ega usalduslikku suhet. Ka ei ole isa näidanud üles huvi hooldusõiguse teostamise vastu. Kolleegiumi hinnangul on hooldusõiguse osaliselt lõpetamine ja lõpetatud osas ainuhooldusõiguse määramine ühele vanemale põhjendatud, kui teine vanem ei osale laste kasvatamises emotsionaalselt ega majanduslikult ning ei huvitu ka lastega suhtlemisest. Vanemate ühise hooldusõiguse osaliselt lõpetamist on toetanud ka lastele määratud esindaja ning kohalikud omavalitsused.
  3. Kolleegiumi hinnangul esineb alus ka ühise varahooldusõiguse lõpetamiseks. PKS § 136 lg 1 kohaselt eeldatakse, et lapse vara on ohustatud, kui vara hooldaja rikub lapse ülalpidamise kohustust või varahooldusõigusega seotud muid kohustusi või kui ta ei täida varahooldusõiguse kohta kehtivaid kohtu korraldusi. Harju Maakohtu
  4. novembri
  5. a tagaseljaotsusega on isalt laste kasuks välja mõistetud igakuine elatis (tl 145). Ema on avaldanud, et isa lastele elatist ei maksa, mida kinnitab ka ema esitatud arveldusarve väljavõte (tl 147–155). Lisaks on kohalikule omavalitsusele esitatud pere suhtes teade, milles väljendatakse muret, et isa võtab peretoetused (sh lapsetoetuse) endale (tl 36). Kolleegiumi hinnangul saab eeltoodud asjaoludest järeldada, et isa kuritarvitab hooldusõigust ning laste vara ohtu seadmine on varahooldusõiguse lõpetamata jätmisel tõenäoline.
  6. Lääne-Harju vald on palunud kohtul kaaluda lastele erieestkostja määramist hariduse ja tervise küsimuste üle otsustamiseks. PKS § 209 lg 1 esimese lause järgi isikule, kes on vanema hoolduse all või kellele on määratud eestkostja, määratakse erieestkostja nendeks toiminguteks, mida vanemad või eestkostja ei saa teha. Kolleegiumi hinnangul ei ole erieestkostja määramise eeldused praegusel juhul täidetud, sest läbi hooldusõiguse muudatuse on võimalik laste heaolu ja turvalisus tagada. Asja materjalidest nähtub, et emal on olnud raskusi laste kasvatamisel. Samas on ema selgitanud, et ta on uuesti abiellunud ning lastel on uue perekonnaga tugev emotsionaalne side. Seega ei kasvata ema lapsi enam üksi ja tal on laste kasvatamisel toeks uus abikaasa. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et emal oleks tema isikust või tema hakkama saamisest lastega tulenevalt probleeme või raskusi laste hariduse ja tervise küsimuste üle otsustamisel. Suutmatuse nende asjadega tegeleda põhjustas ennekõike vanemate pingelised suhted ning isa osavõtmatus laste kasvatamises. Lisaks ei ole erieestkostja seadmise vajadust välja toonud Tallinna linn, kes on käesoleval ajal laste huve kaitsma õigustatud asutus. Kolleegium leiab, et ühise hooldusõiguse osaliselt lõpetamine ja lõpetatud osas ainuhooldusõiguse andmine emale tagab laste heaolu ning eakohase arengu, sest ema ei pea lapsi puudutavates küsimustes isaga kontakti otsima. Nii jäävad ära ka konfliktid vanemate vahel, mis on siiani ema ja laste elu oluliselt mõjutanud. 25.

§ 5631

järgi on vanema hooldusõiguse kuuluvuse asjas tehtud määrus isiku perekonnaseisuandmetes muudatuste tegemise alus. Kohus saadab määruse jõustumisest arvates kümne päeva jooksul perekonnaseisuasutusele hooldusõiguse andmete kandmiseks rahvastikuregistrisse. 26.

§ 696lg 3 esimene lause võimaldab esitada määruse peale määruskaebuse Riigikohtule. Menetluskulude jaotus 9

(10)27. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi korras määratud esindajate tasu ja kulud, mis jäid riigi kanda. Kolleegium ei pea vajalikuks maakohtu menetluskulude jaotust

§ 172lg-le 1 tuginedes muuta.

28. Juhindudes

§ 173lg-st 1 märgib kolleegium ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse.

Kolleegium leiab, et arvestades kohtuasja olemust ja määruskaebuse rahuldamist, tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud samuti jätta

§ 172

lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi korras määratud esindajate tasu ja kulud, mis tuleb

§ 172lg 3 alusel jätta riigi kanda.

Ringkonnakohus määrab riigi õigusabi korras määratud esindajate õigusabikulud kindlaks eraldi määrusega, juhul kui vastavad taotlused esitatakse. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. 29. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.