KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev
- august 2022 Kohtuasja number 1-20-2867 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Tiit Lõhmus ja Ingeri Tamm Kohtuasi Timofei Janelise (isikukood 37602062222) suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustamine Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)
- juuli 2022 määrus Määruskaebuse esitaja Viru Ringkonnaprokuratuur, esindaja vanemprokurör Günter Koovit Menetluse vorm kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Viru Maakohtu
- juuli 2022 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA Menetluse käik
- Viru Maakohus jättis
- juuli 2022 määrusega Timofei Janelise suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamata. Lühidalt selgub määrusest järgmist. T. Janelis tunnistati Viru Maakohtu
- mai 2020 otsusega süüdi ja teda karistati karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 3, § 199 lg 2 p 9 ning § 200 lg 1 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi 2 aasta ning 7 kuu pikkuse vangistusega. Karistusaja algust arvati
- veebruarist 2020 ning see lõppeb
- septembril
- KarS § 871 lg 1 p-des 1–3 sätestatud tingimused T. Janelise suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks on täidetud, kuid nimetatud sätte kohaselt tuleb karistusjärgset käitumiskontrolli kohaldada KarS § 75 järgi ning KarS § 75 lg 1 p 1 kohaselt peab isik elama käitumiskontrolli ajal kohtu määratud alalises elukohas, mida T. Janelisel ei ole. Riigikohus on leidnud, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisel pole võimalik kohustada süüdimõistetut endale elukohta otsima. Kui süüdimõistetu vabanemisjärgne elukoht pole teada või see puudub, tuleb riigil (vangla sotsiaaltöötaja ja kohaliku omavalitsuse abiga) süüdimõistetu elukoht välja selgitada või enne karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise materjalide kohtusse saatmist süüdimõistetule elukoht leida (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- mai 2016 määrus asjas nr 3-1-1-45-16, p 7). Kuna alaline elukoht on karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise eelduseks ja T. Janelisel see puudub, ei ole karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine tema suhtes võimalik.
- Maakohtu määruse peale esitas Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Günter Koovit määruskaebuse, paludes maakohtu määrus tühistada ja kohaldada T. Janelise suhtes siiski karistusjärgset käitumiskontrolli. Prokuröri hinnangul ei peaks elukoha puudumine karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist takistama. Riigikohus on tõesti osutanud, et süüdimõistetut ei saa kohustada endale elukohta otsima, kuid praktikas on üha enam süüdimõistetuid asunud seda seisukohta kuritarvitama. On ilmselge, et karistusjärgne kontroll on süüdimõistetule lisakohustus, mille võtmisest vaatamata selle kasulikele mõjudele ei olda reeglina huvitatud ning selle vältimiseks on senise kohtupraktika kohaselt piisanud vaid oma vabanemisjärgse elukoha varjamisest. Sellega on oluliselt piiratud karistusjärgse käitumiskontrolli rakendamisvõimalusi. Prokuröri hinnangul on aga ilmselge, et vanglast vabanedes asub süüdimõistetu kuhugi elama, näiteks annab kohalik omavalitsus talle munitsipaalpinna, isik üürib ise endale eluaseme või asub elama sugulaste, sõprade või tuttavate juurde või pakub mõni rehabilitatsioonikeskus talle eluaseme. Seetõttu ei ole väga tõenäoline, et värskelt vanglast vabanenu ei leia endale elamiseks kohta, jääb pikemaks ajaks nn lageda taeva alla ja tema viibimiskohta ei ole võimalik tuvastada. Kui süüdimõistetu varjab oma vabanemisjärgset elukohta või see ei ole karistusjärgse käitumiskontrolli kohta tehtava kohtulahendi tegemise ajaks veel teada, on prokuröri arvates lahenduseks see, et isikule määratakse KarS § 75 lg 1 p 1 alusel kohustus elada kohtu määratud elukohas, millest isik peab määruse teinud kohut teavitama esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui kohtu määratud tähtajal (prokuratuuri ettepaneku kohaselt kahe nädala jooksul alates vabanemisest). Kuna karistusjärgset käitumiskontrolli kohaldanud kohus saadab kohtumääruse täitmiseks kontrollile allutatud isiku elukohajärgsele kriminaalhooldusosakonnale, on mõistlik, et isik teavitaks enda elukohast kõigepealt määruse teinud kohut, kelle andmed on isikule ka teada. Selline lahendus ei ole otseselt ka vastuolus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses nr 3-1-145-16 p-s 7 väljendatud seisukohaga, mille kohaselt ei saa süüdimõistetut kohustada endale elukohta otsima – süüdimõistetut ei kohustata endale elukohta otsima, vaid talle pannakse kohustus teavitada kohut enda elukohast. Tõsi, osutatud lahendis on Riigikohus märkinud, et juhul, kui süüdimõistetu vabanemisjärgne elukoht pole teada või see puudub, tuleb riigil (vangla sotsiaaltöötaja ja kohaliku omavalitsuse abiga) süüdimõistetu elukoht välja selgitada või enne karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise materjalide kohtusse saatmist süüdimõistetule elukoht leida. Alati selline lahendus aga ei tööta, kuna sel juhul on pahatahtlikul süüdimõistetul võimalik kohtus väita, et isegi kui tema elukoht on (tema aktiivse osavõtuta teiste isikute poolt) välja selgitatud või temale on elukoht leitud, siis see elukoht temale ei sobi ja/või sinna ta elama ei asu. Seega saab süüdimõistetu juba kohtuistungil anda sisuliselt kinnituse selle kohta, et välja selgitatud / temale leitud elukoht tema tegelikuks elukohaks ei saa ja sellises olukorras tuleb juba kohtulahendi tegemisel asuda seisukohale, et süüdimõistetu tegelik vabanemisjärgne elukoht on teadmata, mis justkui välistaks karistusjärgse käitumiskontrolli. Elukohast teavitamise kohustuse rakendamine aga võimaldaks süüdimõistetul sobiva elukoha leidmisel kohut kiiresti oma tegelikust elukohast teavitada ning selles elukohas saaks tema suhtes reaalselt ka käitumiskontrolli rakendada. Kui kohus on oma lahendis pannud süüdimõistetule kohustuse teavitada viivitamatult enda vabanemisjärgsest elukohast, siis selle kohustuse täitmisele motiveerib süüdimõistetut kindlasti ka KarS § 3314, sest kohustuse kuritahtlik täitmata jätmine võib tähendada kuritegu. Ringkonnakohtu seisukoht
- Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et T. Janelisele ei saa elukoha puudumise tõttu käitumiskontrolli kohaldada. Esiteks pole täiesti välistatud see, et inimesel tõesti peale vanglast vabanemist elukohta ei ole – kahjuks on olemas ka kodutuid inimesi. Prokuratuuri välja pakutut – kurjategija mitte ei pea otsima endale elukohta, vaid peab andma riigile teada oma elukoha aadressi – ringkonnakohus lahenduseks ei pea. Sisuliselt oleks niisugusel juhul ikkagi tegemist elukoha otsimise kohustusega, mida Riigikohtu hinnangul inimesele asetada ei saa. Niisiis jääb kriminaalkolleegiumi meelest üle kaks lahendust. Esimene on Riigikohtu välja pakutu: elukohata inimesele otsib elukoha avalik võim. Ringkonnakohus ei soostu prokuratuuriga selles, et 2
(3)niisugusel juhul võib karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise väärata see, kui inimene ütleb, et välja pakutud elukoht talle ei sobi või ta ei asu sinna elama. Kui isikule pannakse kohustus elada avaliku võimu poolt välja otsitud kohas, peab isik seda kohustust täitma sõltumata sellest, kas talle see meeldib või mitte. Kui ta seda ei tee, paneb ta muude eelduste täidetuse korral toime KarS § 3314 pärase kuriteo ja teda tuleb selle eest karistada. Teine võimalus on seadusandja sekkumine – per se ei ole välistatud käitumiskontrolli kohaldamine ka nii, et inimesel kindlat elukohta ei ole. Praegune seadus aga niisugust regulatsiooni ei sisalda, mistõttu tuleb jääda Riigikohtu välja pakutud variandi juurde: kui inimesel elukohta pole (või see pole teada), otsib talle elukoha avalik võim; kui avalik võim seda ei tee, ei saa kurjategijale karistusjärgset käitumiskontrolli kohaldada. Seetõttu ja juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu 15. juuli 2022 määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 3
(3)