RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 182 lg-st 5, pidanuks kohus jaotama tsiviilhagiga seotud menetluskulu riigi ja kannatanu vahel, mitte jätma seda süüdistatava kanda. 4. Kassatsioonivastuses leiab kannatanu, et ringkonnakohtu otsust tuleb jätta muutmata ja kassatsioon rahuldamata, prokuratuur palub aga jätta rahuldamata kassaatori taotluse mõista K. Mänd õigeks. 2

§ 363lg 4 p-st 1 juhindudes käsitlemata.

Küll aga on kaitsjal õigus selles, et kohtud eksisid kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse tegemisel. Lähtudes

§ 191

lg-st 3, annab kolleegium järgnevalt hinnangu kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustusele tervikuna, olenemata selle vaidlustamise ulatusest (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-89-16, p 20 ja
3. juuli
4. a otsus nr 1-18-10214/92, p 38). (I) Menetluskulu hüvitise saamiseks õigustatud isikud ja ositi tasumise võimalus
5. Kolleegium märgib esmalt, et maakohus sõnastas kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse ebakorrektselt, mõistis hüvitise kannatanu menetluskulu katteks ekslikult välja riigi kasuks ja ringkonnakohus pole neid vigu parandanud.
6. Mõistes kelleltki välja rahasumma, peab kohus lahendi resolutiivosas lisaks väljamõistetava summa suurusele ja isikule (või isikutele), kellelt raha välja mõistetakse, märkima ka isiku (isikud), kelle kasuks raha välja mõistetakse. Mõistes raha välja mitme isiku kasuks, peab kohtuotsusest üheselt ilmnema, kellelt kelle kasuks milline rahasumma välja mõistetakse. Kui raha mõistetakse välja erinevatel alustel (nt nii haginõude kui ka menetluskulu katteks), peab kohtuotsuse resolutiivosast nähtuma seegi, millise nõude katteks üks või teine rahasumma on välja mõistetud. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. juuni
8. a otsuse nr 1-18-5732/226 resolutiivosa punktid 8.3, 8.5 ja 8.7–8.12.)
9. Kohtupraktikas on selgitatud, et kui süüdistataval tekib kriminaalmenetluse seadustiku
10. peatüki sätete alusel kohustus hüvitada menetluskuluna kannatanu lepingulisele esindajale makstud tasu (

§ 175

lg 1 p 1), tuleb see summa mõista välja kannatanu, mitte aga riigi kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-1-1-67-13, p 11). Riik kõnesoleval juhul hüvitamiskohustuse osapool ei ole.
3. Menetletavas asjas mõistis maakohus otsuse resolutiivosa
4. punktis K. Männilt menetluskulu hüvitisena välja 8807 eurot 90 senti, märkimata seejuures, kelle kasuks ta selle summa välja mõistab. Resolutiivosa punktis 9 viitas maakohus otsuse lisaks olevale makseinfo lehele, mille kohaselt tuleb kogu menetluskulu hüvitis tasuda Maksu- ja Tolliameti pangakontole ehk riigile. Samas hõlmab menetluskulu hüvitis, mille maakohus süüdistatavalt välja mõistis, ka hüvitist kannatanu lepingulisele esindajale makstud tasu eest summas 4074 eurot. Ringkonnakohus maakohtu sellist otsustust ei muutnud. Seega sisuliselt mõistsid kohtud süüdistatavalt riigi kasuks välja ka menetluskulu hüvitise selle osa, mille saamiseks on õigustatud hoopis kannatanu.
5. Osutatud viga on kandunud edasi ka menetluskulu hüvitise ositi tasumise korraldusse. Nimelt määrasid kohtud, et süüdistatav võib kogu temalt välja mõistetud menetluskulu hüvitise tasuda 12 kuu jooksul igakuiste osamaksetena, mille suurus on vähemalt 733 eurot 75 senti (viimase osamakse puhul 736 eurot 65 senti). 11.

§ 180

lg 3 teise lause kohaselt võib kohus jätta osa menetluskulust, mille muidu peaks hüvitama süüdistatav, riigi – mitte aga mõne menetlusosalise – kanda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. septembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-76-10, p 8). Niisamuti laieneb ka

§ 180

lg 3 neljandas lauses ette nähtud ositi tasumise võimalus üksnes sellisele kriminaalmenetluse kulu hüvitisele, mis mõistetakse süüdistatavalt välja riigi kasuks.

§ 1803

§ 424

ei võimalda pikendada kriminaalmenetluses rahuldatud haginõude täitmise tähtaega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus asjas nr 3-1-1-2-12, p 8). Seega polnud kohtutel seaduslikku alust määrata ositi tasumisele seda osa K. Männilt välja mõistetud menetluskulu hüvitisest, mille saamiseks on õigustatud kannatanu. 12.

§ 191

lg 3 kohaselt on kolleegiumil võimalik eespool osutatud vead kassatsioonimenetluses parandada. Selleks tuleb mõista K. Männilt välja eraldi summad riigi ja kannatanu kasuks ning määrata

§ 180

lg 3 neljanda lause alusel ositi tasumisele üksnes see osa menetluskulu hüvitisest, mis mõistetakse välja riigi kasuks.

1. Kriminaalmenetluses on menetluskulude hüvitisnõude õigustatud subjektiks süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti. Seejuures tuleb menetluskulud hüvitada sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti nimetatud isikute enda või mõne muu isiku arvel. Ka viimasel juhul tuleb menetluskulu välja mõista isikule endale, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt, kannatanult, tsiviilkostjalt või kolmandalt isikult tema huvides makstud õigusabitasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a otsus nr 1-19-9061/92, p 11.) Osutatud seisukoht käib selliste olukordade kohta, kus menetlusosalise eest on menetluskulu kandnud menetlusväline isik. Kolleegiumi hinnangul ei laiene see aga juhtumitele nagu praegune, kus menetluskulu on enda vara arvel kandnud füüsilisest isikust menetlusosalise seaduslik esindaja (

§ 41lg 1).

Kuna kuludokumentide kohaselt tekkis kannatanu H. M-i lepingulisele esindajale tasu maksmise kohustus tema eestkostjal Anija vallal (Anija Vallavalitsuse kaudu), tuleb ka menetluskulu hüvitis välja mõista Anija valla kasuks. (II) Süüdistatavalt kannatanu kasuks väljamõistetava menetluskulu hüvitise suurus 14. Teiseks on kohtud eksinud kannatanu menetluskulu hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Nii mõistsid kohtud süüdistatavalt välja ka määruskaebemenetluse kulu, mille hüvitamist ei saanud kannatanu (enam) nõuda. Lisaks jätsid kohtud ekslikult kohaldamata

§ 182

lg 5 teise lause, lähtudes kannatanu kogu apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu hüvitamisel üksnes

§ 180lg-st 1.

15. Tunnistades K. Männi süüdi H. M-ile raske tervisekahjustuse tekitamises, mõistsid kohtud süüdistatavalt

§-de 175 lg 1 p 1 ja 180 lg 1 alusel menetluskuluna välja 4074 eurot kannatanu lepingulisele esindajale makstud tasu. Maakohtule esitatud kannatanu menetluskulu hüvitamise taotluse ja sellele lisatud spetsifikatsiooni kohaselt kulus kannatanu advokaadist esindajal 5,5 tundi kriminaalasja materjalidega tutvumiseks; 4,5 tundi tsiviilhagi koostamiseks; 1,75 tundi selleks, et osaleda määruskaebemenetluses, milles vaieldi maakohtu otsustuse üle kaasata H. M. Anija valla kaudu kriminaalmenetlusse ja ennistada tsiviilhagi esitamise tähtaeg; 6,5 tundi kohtuistungil osalemiseks ja 6 tundi kohtuvaidluseks. Õigusteenuse tunnihind koos käibemaksuga oli 168 eurot.

1. Osutatud spetsifikatsioonist nähtub esmalt, et H. M-i lepingulisele esindajale makstud tasust oli 294 eurot (1,75 h x 168 €/h) seotud määruskaebemenetlusega, milles a) süüdistatava kaitsja vaidlustas edukalt maakohtu
2. septembri
3. a määruse, millega kohus kaasas H. M-i Anija valla kaudu kriminaalmenetlusse ja ennistas tsiviilhagi esitamise tähtaja, ning b) kannatanu esindaja kaebas edutult ringkonnakohtu
4. oktoobri
5. a määruse peale, millega maakohtu 4

§-st 187. Märgitu tähendab, et kannatanul ringkonnakohtus tekkinud määruskaebemenetluse kulu jäänuks

§ 187

lg 1 kohaselt riigi (mitte süüdistatava) kanda, Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluse kulu pidanuks

§ 187lg 2 esimese lause järgi kandma aga kannatanu ise.

Seega puudus kohtutel hoolimata süüdimõistva kohtuotsuse tegemisest alus mõista süüdistatavalt välja ka kannatanul kõnesolevas määruskaebemenetluses tekkinud kulu. 17. Kannatanu H. M-i ülejäänud menetluskulu summas 3780 eurot on nii õigusteenuse spetsifikatsiooni kui ka kriminaalasja teiste materjalide kohaselt osaliselt seotud tsiviilhagiga. Seega toimisid kohtud vääralt, juhindudes kannatanu apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu hüvitamisel üksnes

§ 180

lg-st 1, mis reguleerib süüküsimuse lahendamisega seotud menetluskulu hüvitamist. Menetluskulu see osa, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tulnuks hüvitada või hüvitamata jätta

§ 182alusel.

(Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus nr 1-20-2438/33, p 51 ja viidatud otsus nr 1-18-5732/226, p 105.)
3. Tallinna Ringkonnakohtu
4. oktoobri
5. a määrus, millega tühistati maakohtu otsustus ennistada H. M-i tsiviilhagi esitamise tähtaeg, tähendab sisuliselt seda, et kõnesolev tsiviilhagi jäeti käsilolevas kriminaalmenetluses

§ 381

lg-s 3 ja § 225 lg-s 1 sätestatud tähtaja rikkumise tõttu läbi vaatamata.

§ 182

lg 5 teisest lausest tuleneb, et tsiviilhagi või avalikõigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmise korral muudel põhjustel kui õigeksmõistva kohtuotsuse tegemine või kriminaalmenetluse lõpetamine jaotab kohus tsiviilhagi või avalikõigusliku nõudeavalduse menetlemisega tekkinud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu ja riigi vahel. Seega polnud kohtutel alust mõista K. Männilt välja hüvitist kannatanu selle menetluskulu eest, mis oli seotud tähtaega rikkudes esitatud ja seetõttu läbi vaatamata jäetud tsiviilhagiga.

1. Spetsifikatsiooni järgi kulus kannatanu lepingulisel esindajal tsiviilhagi koostamiseks 4,5 tundi, millele vastav tasu oli 756 eurot. Samas on ilmne, et ka kannatanu esindaja tutvumine kriminaalasja materjalidega, samuti tema osalemine maakohtu istungil oli osaliselt – ehkki mitte ainult – seotud tsiviilhagiga. Kolleegium määrab hinnanguliselt, et kannatanu esindajale kriminaalasja materjalidega tutvumise ja kohtuistungil osalemise eest makstud tasust (kokku 1764 eurot) oli tsiviilhagiga seotud 1/3 ehk 588 eurot.
2. Eeltoodust tulenevalt loeb kolleegium tsiviilhagiga seotud kannatanu menetluskulu – lepingulisele esindajale makstud tasu – suuruseks 756 € + 588 € = 1344 eurot. See summa tuleb jätta menetluskuluna

§ 182lg 5 teise lause alusel kannatanu H.

M-i kanda. Kolleegium ei näe põhjust panna kõnesoleva kulu hüvitamise kohustust osaliselt või tervikuna riigile.

1. Seega kokku jääb H. M-i valitud esindajale makstud tasust kannatanu kanda 294 € + 1344 € = 1638 eurot.
2. Kannatanu lepingulisele esindajale tasus õigusteenuse eest H. M-i eestkostja Anija vald (Anija Vallavalitsuse kaudu). Kõnesolev tasu on käsitatav eestkostmiseks tehtud kulutusena perekonnaseaduse (PKS) § 191 mõttes. See tähendab seda, et PKS § 191 lg 2 kohaselt ei või Anija Vallavalitsus nõuda H. M-i lepingulisele esindajale makstud, kuid

§ 182lg 5 teise lause 5

§ 182lg-t 5 kohaldada (vrd viidatud otsus asjas nr 1-18-5732/226, p-d 107 ja 114).

Nimelt piirdusid kaitsja toimingud, mis puudutasid tsiviilhagi, valdavalt maakohtu

1. septembri
2. a määruse vaidlustamisega. Selle eest määratud riigi õigusabi tasu on ringkonnakohtu
3. oktoobri
4. a määrusega jäetud riigi kanda.
5. Seega tuleb süüdistatavalt kannatanu apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu katteks

§ 180lg 1 alusel välja mõista 4074 € – 1638 € = 2436 eurot.

(III) Süüdistatavalt riigi kasuks väljamõistetava menetluskulu hüvitise suurus 25. Kolmandaks eksis ringkonnakohus K. Männi kaitsjale määratud riigi õigusabi tasu kui

§ 175

lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hüvitamiskohustuse jagamisel, kuna ei võtnud arvesse süüdimõistmise mahu vähenemist apellatsioonimenetluses.

1. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (Vt alates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a otsusest asjas nr 3-1-1-61-08, p 19.1; viimati
4. aprilli
5. a otsus nr 1-18-10100/141, p 11.) See tähendab sedagi, et üldjuhul peab kõrgema astme kohus, muutes süüdistatava süüdimõistmise mahtu, korrigeerima ka madalama astme kohtu kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. detsembri
7. a otsus nr 1-17-3371/311, p-d 121 ja 125).
8. K. Männi kaitsjale määrati kohtueelses menetluses ja maakohtus osutatud riigi õigusabi eest tasu 3478 eurot 90 senti. Tunnistades K. Männi süüdi H. M-ile raske tervisekahjustuse põhjustamises ja kolmes H-G. K. vastu toime pandud kehalises väärkohtlemises, kuid mõistes süüdistatava õigeks ühes kehalises väärkohtlemises, mõistis maakohus kõnesolevast summast K. Männilt riigi kasuks välja 3189 eurot 90 senti, jättes 289 eurot riigi kanda.
9. Ringkonnakohus ei sedastanud, nagu oleks maakohus menetluskulu hüvitamisel hinnanud K. Männi õigeksmõistmise osakaalu võrreldes süüdistuse kogumahuga liiga suureks. Samas mõistis teise astme kohus K. Männi õigeks veel kahes kehalises väärkohtlemises, tunnistades süüdistatava süüdi seega vaid ühes H-G. K. vastu toime pandud kehalises väärkohtlemises süüdistuses väidetud neljast. Kuna K. Männi õigeksmõistmise osakaal suurenes apellatsioonimenetluse tulemusel arvestataval määral, tulnuks ringkonnakohtul korrigeerida ka kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust.
10. Ringkonnakohtu kõnesolev tegemata jätmine on kassatsioonimenetluses kõrvaldatav. Kolleegium võtab aluseks maakohtu hinnangu, mille kohaselt moodustas süüdistus kõigis neljas H-G. K. vastu suunatud kehalises väärkohtlemises kokku umbes 1/3 süüdistuse kogumahust ja seega oli igas kehalises väärkohtlemises esitatud süüdistuse osakaal 1/12 süüdistuse kogumahust. Järelikult tuleb kaitsjale määratud riigi õigusabi tasust jätta riigi kanda 3/12 ehk ¼ ehk 869 eurot 73 senti ja mõista süüdistatavalt riigi kasuks välja ¾ ehk 2609 eurot 17 senti. 6

§ 361

lg 1 p-st 7, § 191 lg-st 3 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a ja Harju Maakohtu
3. detsembri
4. a otsuse osas, mis puudutab K. Männilt apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu eest hüvitise väljamõistmist ning selle menetluskulu ositi tasumisele määramist. Kolleegium teeb tühistatud osas ise uue otsuse, jättes ülejäänud osas kohtuotsused muutmata.
5. Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri
6. juuli
7. a määruse nr 16 § 1 lg-te 1, 6 ja 10 ning § 6 lg 3 alusel rahuldab kolleegium K. Männi kaitsja taotluse määrata talle kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest tasu 324 eurot (sh käibemaks).

§ 186lg 1 kohaselt jääb see menetluskulu riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 7