KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised

) § 69 alusel täiendavaid julgeolekuabinõusid alates 13.02.

1. Erinevalt Viru Vangla 08.08.
2. a käskkirjast võimaldati varasemate käskkirjadega kaebajal liikuda nelja tunni vältel päevas väljaspool kambrit, et leevendada üksikvangistuse negatiivset mõju. Selle aja jooksul oli kaebajal võimalik ka helistada. Lisaks võeti nimetatud käskkirjaga kaebajalt ära võimalus tegeleda individuaalse klaveriõppega. Kaebaja suhtes pikendati täiendavaid julgeolekuabinõusid seaduses sätestamata alustel, milleks on süüdimõistmised ca 10–25 aastat tagasi, kustunud distsiplinaarkaristused, kaebaja süü puudumise tõttu lõpetatud menetlused ja kaebaja väljaütlemised, millega ta kritiseeris ametnike poolt kaebaja õiguste rikkumist. Käskkirja andmise seisuga puudusid igasugused asjaolud, mis oleksid kinnitanud kaebaja ohtlikkust. Vangla ei saanud arvestada 08.08.2019 hommikul koostatud ettekannetest tulenevat, sest kaebaja süü nendes kirjeldatud rikkumiste toimepanemises ei olnud veel distsiplinaarmenetluse raames tuvastatud.
3. Halduskohus tagastas 06.01.
4. a määrusega kaebuse helistamist reguleerivate Viru Vangla kodukorra p-de 13.9.1.1 ja 13.9.1.4 tühistamise nõudes ning võttis ülejäänud osas kaebuse 19.02.
5. a määrusega menetlusse. Halduskohus jättis 01.04.
6. a määrusega kaebuse läbi vaatamata osas, milles kaebaja taotles Viru Vangla 12.07.
7. a korralduse nr 1-4/810-1, 18.07.
8. a korralduse nr 1-4/839-1 ja 19.07.
9. a korralduse nr 1-4/851-1 õigusvastasuse tuvastamist, ja samuti osas, milles kaebaja taotles Justiitsministeeriumilt mittevaralise kahju tekitamise eest 2000 euro suuruse hüvitise väljamõistmist. Kaebaja nimetatud määruseid ei vaidlustanud ja need on jõustunud.
10. Tartu Halduskohus rahuldas 28.06.
11. a otsusega kaebuse tühistamisnõude osas ja tühistas Viru Vangla 08.08.
12. a käskkirja nr 6-4/194-
13. Halduskohus jättis kaebuse tuvastamis- ja kohustamisnõuete osas läbi vaatamata. Halduskohus põhjendas oma otsust järgmiselt. 5.1.

§ 69

lg 1 näeb ette, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub

või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Kuigi täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine otsustakse kaalutlusõiguse alusel, saab kaalutlusõiguse kasutamine ning täiendavate julgeolekuabinõude 3 kohaldamise otsustamine ja meetme valik toimuda alles pärast

§ 69lg-s 1 nimetatud aluse tuvastamist.

Tartu Ringkonnakohus selgitas 28.05.

1. a otsuses asjas nr 3-19-656, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamisel ei teosta vangla kaalutlusõigust ega saa otsustada aluse esinemise üle otstarbekuse kaalutlusest lähtuvalt. Vastavalt ei saa täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamise osas kohaldada HKMS § 158 lg-t 3 ega lähtuda selles sätestatud kohtuliku kontrolli piirangust. 5.
2. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on rõhutanud, et arvestades üksikvangistuse kohaldamises seisneva meetme raskust, on riigiasutused kohustatud enne sellise meetme rakendamist hindama kõiki antud juhtumi asjaolusid (EIK 06.03.
3. a otsus asjas Gorbulya vs Venemaa, nr 31535/09, p 75 ja seal viidatud varasemad lahendid). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkiri peab võimaldama teha kindlaks, et ametivõimud on läbi viinud uue hindamise, võttes arvesse mis tahes muutusi kinnipeetava asjaoludes, olukorras või käitumises (EIK 13.11.
4. a otsus asjas A.T. vs Eesti (nr 2), nr 70465/14, p 73). Täiendavad julgeolekuabinõud on erakorralised meetmed, mille kohaldamine on

§ 69lg 1 järgi lubatud üksnes ohuolukorras.

Seetõttu saab eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist kohaldada üksnes ajutiselt olukorras, kus

§ 69lg 1 järgi nõutav ohulävend on ületatud (Tartu Ringkonnakohtu 06.08.2020.

a määrus asjas nr 3-20-1314, p 16). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks on piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada. Täiendavate julgeolekuabinõude kui ennetavate meetmete rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (Riigikohtu 19.05.

1. a otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 17). Eelviidatud sätetest ning kohtupraktikast lähtuvalt tuleb kohtul praeguses asjas hinnata, kas vastustaja tuvastas vaidlustatud käskkirja andmisel õigesti asjassepuutuvad faktilised asjaolud ning tegi nende pinnalt põhjendatult järelduse, et kaebaja on jätkuvalt ohtlik teistele isikutele ja esineb raske õigusrikkumise toimepanemise oht. Vastustaja pidi kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamisel veenduma, et lähitulevikus on piisavalt tõenäoline kaebaja rünne teiste isikute vastu või tõsise õigusrikkumise toimepanemine (vt Tartu Ringkonnakohtu 28.05.
2. a otsuse nr 3-19-656, p-d 24 ja 25). 5.
3. Kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on asjakohane arvestada kõiki isikuga seotud asjaolusid, sh varasemat karistatust ja teisi tema käitumise kohta teadaolevaid asjaolusid. Samuti ei pruugi olla asjakohatud vangla tähelepanekud, et kinnipeetav ei austa oma käitumisega vanglas kehtivat korda ega suhtu lugupidavalt vanglas töötavatesse isikutesse. Küll tuleb kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid hinnata kogumis, võttes sealjuures arvesse nende tähtsust ja osakaalu ohu kindlakstegemisel. 5.
4. Viru Vangla on kohaldanud kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid alates 13.02.2012, pikendades nende kohaldamist iga kuue kuu järel. Ka enne nimetatud kuupäeva oli kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatud, kuid nende kohaldamise kuupäevadest ei saa siiski järeldada regulaarsust. Kohaldatavate meetmete pikendamise otsustamisel oli vanglal
5. a augustis õigusaktidest ja kohtupraktikast tulenevalt kohustus hinnata, mis ja kuidas on kaebaja käitumises muutunud pärast abinõude kohaldamise pikenemist kuni seitsme ja poole aastani ning kas sellest saab jätkuvalt veenvalt tuletada ohuolukorra püsimist. Mida rohkem möödub aega varem täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks alust andnud tegude toimepanemisest, seda vähem peaksid need teod omama kaalu edaspidi täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajaduse hindamisel. 5.
6. Vangla põhjendustest ei nähtu, et vangla oleks käskkirjas käsitletud kaebaja rikkumiste ja tema väidetava negatiivselt meelestatuse pinnalt veendunud selles, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsustamise ajal oli piisavalt tõenäoline, et kaebaja ründab mõnda teist isikut ja paneb toime tõsise õigusrikkumise. Vangla märkis 4 käskkirjas, et ta ei saa olla täielikult veendunud, et kaebaja teistele isikutele enam ohtu ei kujuta, leidmata samas, et esinenud oleks jätkuv ohuolukord. 5.
7. Käskkirja andmisele eelnenud kuue kuu osas viitas vastustaja ühele juhtumile (26.04.2019), mil kaebaja oli ärritunud ning tema käitumine vanglaametnikega oli agressiivne. Kuigi juhtumi kohta koostatud ettekandest ei saa järeldada, et kaebaja oleks vanglaametnikku millegagi ähvardanud, iseloomustab ka see tegu kaebajat siiski agressiivse ja ettearvamatu kinnipeetavana. Käskkirja andmisele eelnenud aastasesse perioodi mahub lisaks 26.04.
8. a juhtumile 03.12.2018 toimunud intsident, mil kaebaja kasutas vanglaametniku suhtes kõrgendatud hääletooni ning viitas võimalikule väljaheidetega viskamisele vanglaametnike suunas. Võrreldes varasema perioodiga, millest mõnel aastal on fikseeritud juhtumeid kaebaja agressiivsest ja ähvardavast käitumisest peaaegu igakuiselt (nt juuli kuni oktoober 2017), on kaebaja käitumises vaidlustatud käskkirja andmisele eelnenud aasta jooksul tuvastatud selgelt vähem agressiivsuse väljendamise juhtumeid. Selle arvesse võtmist käskkirjast aga ei nähtu. 5.
9. Kohus ei nõustu vangla poolt kohtuistungil avaldatud seisukohaga, et julgeolekut ohustavaks tegevuseks

§ 69

lg 1 tähenduses tuli antud juhul pidada ka kaebaja poolt keelatud viisil asjade vahendamist avatud osakonnas ja kartseris olevate kinnipeetavate vahel. Viru Vangla 08.08.

1. a ettekannete nr 6-20/4003-1, nr 6-20/4008-1, nr 6-20/4009-1, nr 6-20/4011-1 kohaselt võttis kaebaja 05., 06., 07., 08.,
2. ja 10.06.2019 ning 07.07.2019 erinevatelt kinnipeetavatelt trellukse alt vastu esemeid, mille omakorda edastas V7 osakonnas kartserirežiimil paiknevale kinnipeetavale ja vastupidi. Iga nendes ettekannetes kajastatud teo eest (kokku 8) karistati kaebajat noomitusega (Viru Vangla 09.09.
3. a käskkiri nr 6-3/651-1). Vaieldamatult on tegemist kinnipeetavatele keelatud (Viru Vangla kodukorra p 1.12.19) ning vangla julgeolekut ohustava tegevusega. Samas puuduvad vaidlustatud käskkirjas igasugused põhjendused selle kohta, miks tulenes vangla hinnangul sellest kaebaja tegevusest sedavõrd suur oht, et see pidi tingima kaebaja jätkuva liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramise olukorras, kus neid samu kaebaja vabadusi oli juba piiratud. Ettekannete kohaselt pani kaebaja need rikkumised toime ajavahemikul 05.06.–07.07.
4. See tähendab, et viimasest vanglaametnike poolt tuvastatud sellisest rikkumisest oli vaidlustatud käskkirja andmise ajaks möödunud ca üks kuu. Seega, isegi kui kaebaja vastavast tegevusest oleks saanud konkreetsete asjaolude pinnalt järeldada ohuolukorra esinemist

§ 69

lg 1 tähenduses, puuduvad käskkirjas ja ka vaideotsuses igasugused andmed selle kohta, et sellist ohtu oleks saanud jaatada ka vaidlustatud käskkirja tegemise ajal. 5.8. Vangla ei tuvastanud nõuetekohaselt kaebajast lähtuva ohu esinemist

§ 69lg 1 tähenduses.

Ainuüksi sel põhjusel on käskkiri materiaalselt õigusvastane ning puudub vajadus hinnata vangla kaalutlusõiguse alusel tehtud konkreetsete meetmete rakendamise otsustuse proportsionaalsust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. Vastustaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu 28.06.
2. a otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. 6.
3. Vastustaja leiab, et halduskohus asus vastuolus HKMS § 158 lg 3 teise ja kolmanda lausega hindama kaalutlusotsuse otstarbekust ning tegi sisuliselt haldusorgani eest uue kaalutlusotsuse. 6.
4. Vastustaja ei nõustu halduskohtu järeldusega, et vangla ei tuvastanud kaebajast tulenevat ohtu. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et vangla põhjendustest ei nähtu, et vangla oleks veendunud selles, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsustamise ajal oli piisavalt tõenäoline, et kaebaja ründab mõnda teist isikut ja paneb toime tõsise õigusrikkumise. Samuti ei ole õige, et vangla märkis käskkirjas, et ta ei saa olla täielikult veendunud, et kaebaja teistele isikutele enam ohtu ei kujuta, leidmata samas, et esinenud oleks jätkuv ohuolukord. Sõnastus „ei ole veendunud, et kaebaja enam ohtu ei kujuta” on sisult sama, 5 mis „on veendunud, et võib kujutada ohtu”. Oht teisele isikule, olgu selleks teine vang või mõni ametnik, on tõsise õigusrikkumise oht ning seega oli vaidlusaluses käskkirjas seda käsitletud. 6.
5. Halduskohus leidis ebaõigesti, et puudusid

§ 69

lg-s 1 sätestatud alused kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Halduskohtu otsuses viidatud asjas nr 3-19-656 ei olnud faktilised asjaolud täpselt samasugused võrreldes praeguse vaidlusega. Kuna viidatud vaidluses tugineti sellele, et kaebaja ei olnud pika aja, s.o eelmise käskkirja kehtivuse aja jooksul rikkumisi toime pannud, siis oli ringkonnakohtu poolt põhjendatud viidata

§ 69lg-s 1 märgitud aluste kindlakstegemise korrale.

Praeguses asjas tuvastas halduskohus, et kaebaja on rikkumisi toime pannud. Samuti tugines vangla muu hulgas sellele, et kaebaja on ohtlik vangla julgeolekule. Seega esinesid

§ 69lg-s 1 kirjeldatud alused täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks.

6.4. Arusaamatuks jääb halduskohtu otsuse p-s 43 esitatu, mille kohaselt „[…] puuduvad vaidlustatud käskkirjas igasugused põhjendused selle kohta, miks tulenes vangla hinnangul sellest kaebaja tegevusest [mitmekordsest keelatud esemete vahendamisest] sedavõrd suur oht, et see pidi tingima kaebaja jätkuva liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramise olukorras, kus neid samu kaebaja vabadusi oli juba piiratud.” Süstemaatiline distsipliinirikkumine on

§ 69

lg 1 järgi iseseisev alus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ning sellistele rikkumistele vangla vaidlusaluses käskkirjas ka viitas. Tegu ei olnud õiguste täiendava piiramisega piiratud õiguste olukorras. Vangla tõi välja, et kuna kaebaja pani rikkumised toime hoolimata sellest, et tema suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid, siis oli tema rikkumine seda kaalukam ning seegi oli üks põhjus kohaldada kaebaja suhtes vaidlusaluse käskkirjaga täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kuu aja möödumine viimasest tuvastatud rikkumisest ei olnud sedavõrd pikk aeg, et sellele tuginemine oleks igal juhul õigusvastane.

1. Kaebaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Viru Vangla apellatsioonkaebus on põhjendamatu ega anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus põhjendas otsuses piisavalt, miks ta leidis, et vaidlustatud käskkiri on õigusvastane. Halduskohus tugines õigesti kaebajat puudutavas analoogses asjas (haldusasi nr 3-19-656) tehtud Tartu Ringkonnakohtu 28.05.
2. a otsusele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
4. Halduskohus leidis õigesti, et vangla ei tuvastanud vaidlustatud käskkirja andmisel nõuetekohaselt kaebajast lähtuva ohu esinemist

§ 69lg 1 tähenduses.

Vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud vastuväited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 10.

§ 69

lg 1 näeb ette, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Täiendavate julgeabinõudena kohaldatavad meetmed on loetletud

§ 69lg-s 2.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et nii täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel ning et kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate 6 julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust nr 3-3-1-10-17, p 16 ja seal viidatud lahendid). (Riigikohtu 19.05.

1. a otsus asjas
2. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus asus vastuolus HKMS § 158 lg 3 teise ja kolmanda lausega hindama kaalutlusotsuse otstarbekust ning tegi sisuliselt haldusorgani eest uue kaalutlusotsuse. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Halduskohus viitas õigesti Tartu Ringkonnakohtu 28.05.
3. a otsusele asjas nr 3-19-656, mille p-s 18 selgitas ringkonnakohus, et: „[…] kaalutlusõiguse kasutamine ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamine ja meetme valik saab toimuda alles pärast

§ 69lg-s 1 nimetatud aluse tuvastamist.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse esinemises veendumiseks peab vangla hindama faktilisi asjaolusid ning vajadusel koguma tõendeid faktiliste asjaolude kindlaks tegemiseks. Kuigi nendele asjaoludele saab tugineda ka hiljem täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kaalutlusotsuse tegemisel, siis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamisel ei teosta vangla kaalutlusõigust ega saa otsustada aluse esinemise üle otstarbekuse kaalutlusest lähtuvalt. Vastavalt ei saa täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamise osas kohaldada HKMS § 158 lg-t 3 ega lähtuda selles sätestatud kohtuliku kontrolli piirangust.ˮ Praeguses asjas leidis halduskohus, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja andmise seisuga ei esinenud

§ 69lg-s 1 nimetatud aluseid.

Kuivõrd täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamisel ei teosta vangla kaalutlusõigust, siis ei olnud ka halduskohtul alust ega vajadust kaalutlusõiguse teostamise üle kohtulikku kontrolli teostada. Seetõttu ei saanud halduskohus praeguses asjas ka kaalutlusotsuse otstarbekust hinnata ega vangla eest uut kaalutlusotsust teha. Vastustaja etteheide on seega alusetu.

1. Viru Vangla 08.08.
2. a käskkirja resolutsiooni kohaselt pikendas vangla kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, kuna kinnipeetav on ohtlik vangla julgeolekule ning selleks, et ära hoida edaspidiseid raskeid õigusrikkumisi. Käskkirja põhjenduste kohaselt kasutas kaebaja pikema aja vältel süstemaatiliselt ära talle võimaldatud kambri lahtiolekuaegu ning vahendas korduvalt kaupa avatud režiimil olevate kinnipeetavate ja kartserirežiimil olevate kinnipeetavate vahel. Vangla hinnangul näitas selline käitumine, et kinnipeetav ei ole asunud õiguskuulekale teele ning jätkab rikkumiste toimepanemist ja enda käitumisega vangla julgeoleku ohtu seadmist. Lisaks pidas vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist vajalikuks teiste isikute elu ja tervise kaitseks. Vangla hinnangul on kaebaja puhul tegemist kindla käitumismustriga kinnipeetavaga, kelle vangistuses viibitud aega iseloomustavad järjepidevad ähvardamised, vägivallateod, oma tahte saavutamiseks enesevigastamised ning viimasel ajal ka ründed vanglaametnike vastu.
3. Vastustaja arvates ei ole õige halduskohtu järeldus, et vangla ei tuvastanud kaebajast tulenevat ohtu. Samuti ei ole õige, et vangla märkis käskkirjas, et ta ei saa olla täielikult veendunud, et kaebaja teistele isikutele enam ohtu ei kujuta, leidmata samas, et esinenud oleks jätkuv ohuolukord. Vastustaja leiab, et sõnastus „ei ole veendunud, et kaebaja enam ohtu ei kujuta” on sisult sama, mis „on veendunud, et võib kujutada ohtu”. Ringkonnakohus vastustaja väidetega ei nõustu. Vangistusseaduses ei ole sätestatud kriteeriume, mille alusel otsustada, kas isikuga seonduvad asjaolud kogumis ületavad ohu lävendi

§ 69lg 1 mõttes.

Halduskohus tugines Tartu Ringkonnakohtu 28.05.

1. a otsusele haldusasjas nr 3-19-656 ja selgitas, et vastustaja pidi kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamisel veenduma, et lähitulevikus on kaebaja rünne teiste isikute vastu või tõsise õigusrikkumise toimepanemine 7 piisavalt tõenäoline (vt Tartu Ringkonnakohtu 28.05.
2. a otsus asjas nr 3-19-656, p-d 24 ja 25). Viidatud otsuse p-s 23 selgitas ringkonnakohus järgmist: „Korrakaitseseaduses, mida vastavalt KorS § 1 lg-le 9 ei kohaldata vangistuse täideviimisele, on oht defineeritud olukorrana, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine (KorS § 5 lg 2). Ohust eristatakse ohukahtlust, mis on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal ei saa tõenäosust, et korrarikkumine aset leiab, pidada piisavaks, kuid mille puhul on alust arvata, et korrarikkumine ei ole välistatud. KorS regulatsioon ei ole käesolevale situatsioonile vahetult üle kantav, kuid põhimõte, et ohuolukorrast tuleb eristada olukorda, kus ei saa välistada kinnipeetava poolt rikkumise toimepanemist, on kooskõlas

§ 69

lg 1 eesmärgi ning täiendavate julgeolekuabinõude olemusega, mistõttu saab sellest juhinduda

§ 69

lg 1 ja lg 3 rakendamisel.ˮ Ringkonnakohtu hinnangul ei toonud vastustaja kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamisel välja selliseid asjaolusid, mille põhjal oleks vanglal olnud alust pidada piisavalt tõenäoliseks, et kaebaja paneb lähitulevikus toime korrarikkumise. Ringkonnakohus möönab, et käskkirjas kaebaja varasemat käitumist kirjeldavad asjaolud viitavad võimalusele, et kaebaja võib agressiivselt ja ähvardavalt käituda. Sellisel juhul on tegemist aga ohukahtlusega, s.o olukorraga, kus rikkumise toimepanemise tõenäosust ei saa pidada piisavaks, kuid kaebaja varasemat käitumist arvestades on alust arvata, et korrarikkumine ei ole välistatud. Sellele vastab ka käskkirjas kasutatud sõnastus, mille kohaselt vangla „ei saa endiselt olla täielikult veendunud, et kinnipeetav X käitumine ei kujuta enam ohtu kaaskinnipeetavatele ja vanglaametnikele”. Üksnes ohukahtlus ei ole aga täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks piisav. 14. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et vaidlusaluse käskkirja andmise ajal puudusid

§ 69

lg-s 1 sätestatud alused kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Süstemaatiline distsipliinirikkumine on

§ 69

lg 1 järgi iseseisev alus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ning sellistele rikkumistele vangla vaidlusaluses käskkirjas ka viitas. Samuti tugines vangla muu hulgas sellele, et kaebaja on ohtlik vangla julgeolekule. Vastustaja on seisukohal, et ühe kuu möödumine viimasest tuvastatud rikkumisest ei olnud sedavõrd pikk aeg, et sellele tuginemine oleks igal juhul õigusvastane. Ringkonnakohus selgitab, et sellises olukorras ei olnud määrava tähtsusega see, kas üks kuu on või ei ole rikkumistes väljendunud ohule reageerimiseks liiga pikk aeg, vaid see, kas selle aja möödudes kujutas kaebaja endast jätkuvalt ohtu vangla julgeolekule. Halduskohus asus seisukohale, et isegi kui kaebaja vastavast tegevusest oleks saanud järeldada ohuolukorra esinemist

§ 69

lg 1 tähenduses, puuduvad käskkirjas ja ka vaideotsuses igasugused andmed selle kohta, et sellist ohtu oleks saanud jaatada ka vaidlustatud käskkirja tegemise ajal. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. 15.

§ 69

lg-st 1 tuleneb vastustaja kohustus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel tuvastada ja põhjendada meetme aluse olemasolu. Kaebaja ohtlikkuse hindamisel olukorras, kus puudub vahetu oht ja vajadus viivitamatuks tegutsemiseks, tuleb põhjalikumalt hinnata ka kaebajaga seotud olulisi asjaolusid ja arvestada olukorra muutumisest tingitud mõju. Halduskohus viitas asjakohaselt EIK seisukohale, mille järgi peab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkiri võimaldama kindlaks teha, et ametivõimud on läbi viinud uue hindamise, võttes arvesse mis tahes muutusi kinnipeetava asjaoludes, olukorras või käitumises (13.11.

1. a otsus asjas A.T. vs Eesti (nr 2), nr 70465/14, p 73). 8 Vaidlustatud käskkirjas esitatud kaalutlused keskenduvad kaebaja varasemale käitumisele, sh on loetletud kaebaja poolt vangistuses toimepandud rikkumised alates
2. a. Vastustaja ei seostanud vaidlustatud käskkirjas enda väiteid kaebaja ohtlikkuse kohta täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise otsustamise ajal esinenud tegelike asjaoludega. Vangla märkis käskkirjas üksnes üldsõnaliselt, et kinnipeetava varasemat ja praegust vanglasisest käitumist arvestades on vangla julgeolek ja vanglas viibivate isikute julgeolek endiselt ohustatud. Käskkirjas esitatud põhjendustest ei nähtu, et kaebajast oleks ka veel kuu aega pärast viimase rikkumise toimepanemist tulenenud oht, mis oleks õigustanud tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Vangla on 08.08.2019 tuvastatud rikkumiste osas läbiviidud distsiplinaarmenetluses ka ise positiivse asjaoluna välja toonud, et kinnipeetav ei ole edaspidi sarnaseid rikkumisi toime pannud (Viru Vangla 09.09.
3. a käskkiri nr 6-3/651-1). Halduskohus tõi põhjendatult välja ka selle, et võrreldes varasema ajaga, millest mõnel aastal on fikseeritud juhtumeid kaebaja agressiivsest ja ähvardavast käitumisest peaaegu igakuiselt (nt juuli kuni oktoober 2017), on kaebaja käitumises vaidlustatud käskkirja andmisele eelnenud aasta jooksul tuvastatud selgelt vähem agressiivsuse väljendamise juhtumeid. Lisaks on jõustunud kohtulahendiga haldusasjas nr 3-19-656 tühistatud vaidlusalusele käskkirjale eelnenud Viru Vangla 08.02.
4. a käskkiri kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude pikendamise kohta muuhulgas seetõttu, et vangla jättis olukorras, kus varasemalt avaldunud kaebaja agressiivsus oli viimase aasta jooksul taandunud üheks verbaalse ründe intsidendiks, sellise muutuse arvestamata. Ka praegusel juhul piirdus vangla käskkirjas üksnes tõdemusega, et intsidentide arvu vähenemine ei anna alust oletada, et isik ei ole enam ohuks kaaskinnipeetavatele ja vanglaametnikele. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vastustaja ei ole tuvastanud ega nõuetekohaselt põhjendanud kaebajast lähtuvat ohtu teistele isikutele ja vangla julgeolekule meetmete kohaldamise pikendamise otsuse tegemise ajal. Samuti ei nähtu vastustaja kirjeldatud asjaoludest ega põhjendustest raske õigusrikkumise toimepanemise ohtu. Halduskohus leidis põhjendatult, et 08.08.
5. a käskkiri oli seetõttu õigusvastane.
6. Vastustaja on seisukohal, et kuna kaebaja pani rikkumised toime hoolimata sellest, et tema suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid, siis oli tema rikkumine seda kaalukam ning seegi oli üks põhjus kohaldada kaebaja suhtes vaidlusaluse käskkirjaga täiendavaid julgeolekuabinõusid. Viru Vangla märkis 09.09.
7. a käskkirja nr 6-3/651-1 põhjendustes 08.08.
8. a tuvastatud 8 rikkumise kohta, et esemete üleandmine kinnipeetavate vahel ei ole vanglas aktsepteeritav käitumisviis, kuna see võib raskendada distsipliini tagamist. Vangla leidis, et tegemist on raske rikkumisega, sest selline käitumine näitab lugupidamatut suhtumist vanglas kehtivasse korda. Vastustaja pidas distsiplinaarmenetluse tulemusena kohaseks karistada kaebajat iga rikkumise eest noomitusega. Viru Vangla eeltoodud põhjendused on ringkonnakohtu hinnangul vastuolulised. Ringkonnakohus selgitab, et rikkumise raskust on kohane arvestada distsiplinaarmenetluses karistuse määramisel. Seevastu isikust tuleneva ohu hindamisel asjaolu, et rikkumine pandi toime täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal, ei oma ajas muutumatut mõju. Ringkonnakohus peab vajalikuks juhtida veel kord vastustaja tähelepanu sellele, et täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamisel ja pikendamisel tuleb hinnata isikust lähtuvat ohtu vastavalt meetmete kohaldamise või pikendamise aja seisuga.
9. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus Viru Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28.06.
10. a otsuse muutmata. 9
11. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebajal ei ole apellatsiooniastmes väljamõistetavaid menetluskulusid tekkinud ja menetlusosalised ei ole ka menetluskulude väljamõistmist taotlenud, siis puudub vajadus lahendada apellatsioonimenetluse kulude jaotamise küsimust.
12. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab ringkonnakohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) 10