1-22-4867 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 12. september 2022, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-22-4867 (21231701745) Kohtunik Pavel Gontšarov Va

§ 121

lg 2 p 2 järgi selles, et 19.07.2021 kella 23:20 paiku Tallinnas XXX asuva kortermaja lähistel tõukas ta kahe käega enda elukaaslast X (X), mille tulemusena kannatanu kukkus kõhuli. Sellise tegevusega Y tekitas X-le füüsilist valu ning tervisekahjustused: vasaku käe küünarnukil marrastuse ja vasakul põlvel marrastuse ning verejooksu.

1. 30.06.
2. a (allkirjastatud 01.07.
3. a) määrusega lõpetas Põhja Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel.
4. 06.07.
5. a esitas kannatanu esindaja kaebuse kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele. Riigiprokuratuuri määrus
6. Riigiprokuratuuri 08.08.
7. a määrusega jättis Riigiprokuratuur esitatud kaebuse rahuldamata. Riigiprokurör märkis, et süüdistuskohustusmenetluse käigus kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkuse ja põhjendatuse hindamisel ei saa ühelegi prokurörile ette kirjutada seisukohti tõendatuse osas. Lähtuvalt prokuratuuriseaduse § 2 lõikest 2 on prokurör oma tööülesannete täitmisel sõltumatu ning tegutseb ainult seaduse alusel ja siseveendumuse järgi. Seega kuulub Riigiprokuratuuri poolt üksnes kontrollimisele, kas prokuröri koostatud lõpetamise määruses 1

§ 121

lg 1 kohaselt teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Riigikohtu selgituse kohaselt

§ 121

lg-s 1 kriminaliseeritud kehaline väärkohtlemine sisaldab kahte karistatavat teoalternatiivi, milleks on tervise kahjustamine (

§ 121

lg 1 alt I) ja valu tekitamine (

§ 121

lg 1 alt II) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 05.06.2018 otsus asjas 1-17-105/35, p 11). Subjektiivne koosseis eeldab

§ 121

tahtlust (Kurm, M.

. Komm. vlj. 2021. § 121/p 6). Riigiprokuratuur pidas vajalikuks märkida, et isikule süüksarvatud teo karistatavuse tuvastamisel, tuleb juhinduda

§ 2lg-s 2 sätestatud kolmeastmelisest deliktistruktuurist.

Selleks hinnatakse esmalt teo koosseisupärasust, seejärel selle õigusvastasust ja lõpuks süüd (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30.10.2006 otsus asjas 3-1-1-95-06, p 6). See tähendab, et isegi juhul, kui Y tegevuses esineb

121 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseis, tuleb hinnata järgmisena, kas tegu oli õigusvastane. Kui tegu on õigusvastane, saab edasi analüüsida süüküsimust. Seega ei saa piirduda ainult objektiivse ja subjektiivse koosseisu analüüsimisega. Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses märgib kaebaja, et X poolt toime pandud provokatiivne käitumine ei ole tõendamist leidnud. Lisaks märgib kaebaja Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses, et X ei ole Y autot lõhkunud ja seda ei tõenda mitte ükski objektiivne tõend. Kui siiski leida, et Y tegevuses esineb

§ 121

lõikes 1 sätestatud süüteokoosseis, tuleb edasi hinnata nagu eespool märgitud, kas tegemist oli õigusvastase teoga. Riigikohtu selgituse kohaselt mõistetakse süülise provokatsiooni all olukorda, kus isik põhjustab enda õigushüvede vastu suunatud ründe küll õigusvastase ja/või sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega, kuid mille eesmärgiks ei ole ründe väljameelitamine. Sellisel juhul ei ole ründe esile kutsunud isiku hädakaitseõigus välistatud, küll aga piiratud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23.04.2021 otsus asjas 1-20-3535/52, p 17). Sellisel juhul peab isik esmalt proovima konfliktsituatsioonist taanduda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25.03.2004 otsus asjas nr 3-1-1-17-04, p 11.3). Kui konfliktsituatsioonist taandumine ei ole võimalik, tuleb esmalt piirduda nn passiivse kaitsega, hoidudes ründaja õigushüvede sihilikust kahjustamisest. Alles seejärel, kui ka see käitumisviis on ammendunud või asjaoludest tingitult välistatud, on süüliselt ründe põhjustajal õigus kasutada nn aktiivset kaitset, kuid kohustusega eelistada kaitsevahendeid, mis ei lõpeta rünnakut otsekohe, vaid vähendavad ründega tekitatavat kahju (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23.04.2021 otsus asjas 1-203535/52, p 17). Käesolevas asjas esitatud materjalidest nähtub, et Y ja X vahel oli tekkinud tüli, mis oli põhjustatud sellest, et X näitas Y-le, et Y endine elukaaslane W saatis Messengeri vahendusel sõnumi. Sotsiaaleetiliselt ei saa pidada õigeks, et üks isik takistab teisel isikul lahkuda kohast, kust isik seda soovib. 20.07.2021 kannatanu X ülekuulamisprotokollist nähtub, et X tuli autost välja, seisis auto ette ja X ütles Y-le, et X ei liigu enne, kui Y ei anna võtmed X-le. Y sõitis autoga edasi ja X pidi sammu tagasi astuma. Nii nähtub kahtlustatava Y 05.08.2021 ülekuulamisprotokollist, et Y palus X-l, et X tules auto eest ära, kuid X seda ei teinud. Samuti nähtub tunnistaja C (C) 29.07.2021 ülekuulamise protokollist, et meesterahvas üritas autoga parkimiskohast vaikselt liikuma hakata, kuid naisterahvas natukene taganes, kuid eest ära ei tulnud. Sotsiaaleetiliselt ei saa pidada õigeks ka seda, kui üks isik kahjustab teise isiku asja. Nii nähtub kahtlustatava Y 05.08.2021 ülekuulamise protokollist, et X lõi telefoni käes hoides vastu auto kapotti nii, et Y ehmatas. Lisaks nähtub samast ülekuulamise protokollist nii see, et Y märkas järgmisel päeval, et tema musta värvi sõidukil Audi A6 (reg-nr XXXXXX) on kapotil umbes 2 cm suurune mõlk, kui ka see, et Y näitas mõlki X-le. Samuti on asja materjalides pildid sõiduautost, 2

§ 121lg 2 p-le 2 vastava tahtliku kehalise väärkohtlemise.

Kannatanu sõnul tõukas Y teda kahe käega, mistõttu kukkus kannatanu pikali. Seevastu kahtlustatava sõnul ei soovinud ta X-le haiget teha ega teda pikali lükata. Kahtlustatava versiooni kohaselt ta suunas X kätega autost eemale. Seda tegi Y seetõttu, et X takistas tal lahkumist, kuid veelgi enam selleks, et peatada X poolt kahtlustatava vara rikkumine. Nimelt peksis X kahtlustatava sõnul auto ees seistes auto kapotti endal käes olnud telefoniga. Nimetatud tegevusest jäi autokapotile mõlk, mida kahtlustatav on suutnud prokuröri hinnangul veenvalt tõendada. Kuigi kannatanu ei tunnistanud algselt kirjeldatud moel varalise kahju põhjustamist, nähtub tema esitatud dokumentidest, et ta on sellegipoolest valmis kahtlustatava vastavat rahalist nõuet endapoolse nõudega tasaarvestama.“ Kannatanu ei ole nõustunud tasaarvestusega, millest prokurör vastava järelduse teinud on, jääb mõistetamatuks. Kannatanu on esitanud Y vastu hagi 451,11 euro nõudes. Mõistetamatu on, miks eelistab prokurör süüdisatava ütlusi kannatanu ütlustele ja muudele tõenditele. Esiteks on kannatanul välised vigastused ning lükkamist nägi pealt ka objektiivne tunnistaja N, kes on andnud ütlused, et „Tunnistaja mäletab, et naine ütles mehele, et ei lähe enne auto eest ära, kui mees talle võtmed tagasi annab. Mees üritas autoga vaikselt liikuda, mispeale naine natuke taganes, kuid eest ära ei tulnud. Ühel hetkel peatas mees auto, tuli autost välja, karjus naisele midagi sellist, et „tead lits, ma löön su maha“, võttis naisel kahe käega keha ümbert kinni ja lükkas naist täie jõuga. Naine kukkus kõhuli ja tunnistajale tundus, et ta sai haiget, kuna tõuge oli tugev.“ Määruses on prokurör märkinud viitega patrullpolitseiniku Z 20.07.2021 ettekandele, et „Patrulli saabumisel olid sündmuskohal XXX kinnises parklas kannatanu X ja tema naaber N. Tunnistaja N nägi enda sõnul sündmust aknast ning tema versioon ühtis kannatanu omaga.“ Kannatanu ei ole Y autot lõhkunud ja seda ei tõenda mitte ükski objektiivne tõend, mistõttu on ka kohatu prokuröri viide hädakaitsele. Kannatanu poolt toime pandud provokatiivne käitumine ei ole tõendamist leidnud ning ülalpool toodust nähtub, et kannatanu, korteri omanikuna, nõudis igati põhjendatult korteri võtmeid tagasi. Seega on prokuröri viited kannatanu poolsele provotseerivale käitumisele kohatud. Täielikult jääb mõistetamatuks prokuröri viide kõnesalvestistele, nagu oleks füüsiline väärkohtlemine teisejärguline olukorras, kus isik räägib, et ta tahab oma võtmeid kohe tagasi ega soovi, et Y korterisse tagasi tuleks. Ükski normaalne inimene ei soovi, et vägivaldne inimene tema koju vabalt sisse saaks tulla. Kannatanu kahjuks ei saa kasutada asjaolu, et teisi tema vastu suunatud vägivallategusid ei ole suudetud tõendada, eriti olukorras, kus prokuratuur on ka varem Y suhtes lähisuhtevägivallaga seonduvate kuritegude osas menetlust läbi viinud. Seega objektiivne menetleja ei saa olemasolevate relevantsete tõendite valguses asuda seisukohale, et puudub kuriteokoosseis, kuna kannatanu ei provotseerinud kahtlustatavat, vaid kaitses oma omandiõigust õiguspärasel viisil, ei lõhkunud kahtlustatava autot (seda ei näinud ka tunnistaja), objektiivne tunnistaja nägi, kuidas kahtlustatav tuli autost välja, karjus kannatanule midagi sellist, et „tead lits, ma löön su maha“, võttis kannatanul kahe käega keha ümbert kinni ja lükkas kannatanut täie jõuga. Kannatanu kukkus kõhuli ja tunnistajale tundus, et kannatanu sai haiget, kuna tõuge oli tugev. Riigiprokuratuur eelistab Y ütlusi kannatanu ütlustele. Kuna ringkonnakohus saab eelkõige kontrollida, kas mingis osas on tõendeid kogutud ebapiisavalt, siis antud juhul, kuna Y ei ole oma väiteid vähimalgi määral tõendanud ning need erinevad kannatanu ja objektiivse tunnistaja ütlustest märkimisväärselt, siis on menetlejal võimalik täiendavalt üle kuulata kannatanu ja ka tunnistaja N, et välja selgitada, kas kannatanu käitus provokatiiivselt või mitte ning kas kannatanu tegevus oli suunatud tema enese ja laste elukohaks oleva korteri korterivõtmete tagasisaamisele s.o omandi kaitsele ning kas Y oma vägivaldset tegevust alustades pidi möönma kannatanu jaoks negatiivse tagajärje saabumist. Lisaks eeltoodule on menetlejal võimalik kontrollida, kas Y auto kapotil ka faktiliselt oli mõlk ning jaatava vastuse korral välja selgitada ka mõlgi tekkimise aeg ning põhjus. Kannatanu eitab mis iganes viisil Y auto lõhkumist. 4

§ 123lg 1 (ohtu asetamine) koosseisule vastava kuriteo.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 08.08.
2. a määruse muutmiseks.
3. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul saab kohus kontrollida seda, kas olemasolevate tõendite põhjal on alus kellelegi süüdistuse esitamiseks, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riikliku süüdistusmonopoli kandmist. Seetõttu ei ole kohtu pädevuses ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Kohus võib küll jõuda seisukohale, et otsuse tegemiseks on vajalik ja võimalik koguda täiendavaid tõendeid. Nagu riigiprokurör oma määruses märkis, ei saa prokurörile kirjutada ette seisukohti tõendatuse osas.
4. Ringkonnakohtule kannatanu esindaja poolt esitatud kaebus, mis on pealkirjastatud, kui kaebus kriminaalmenetluse nr 21231701745 Riigiprokuratuuri 08.08.
5. a kaebuse rahuldamata jätmise määrusele, sisaldab endas suures osas sama teksti, mida juba Riigiprokuratuurile esitatud kaebus, milles vaidlustati Põhja Ringkonnaprokuratuuri 30.06.
6. a otsustust kriminaalmenetlus lõpetada. Nii on kaebuse põhjenduste esimesed kaks ja pool lehekülge sisuliselt kopeeritud juba varasemast kaebusest (lk 2 – lk 4 viienda lõiguni) ning viidatud Põhja Ringkonnaprokuratuuri lahendis esitatud seisukohtadele. Nende väidete osas on Riigiprokuratuur avaldanud omapoolse seisukoha ning kuivõrd ringkonnakohtule saab vastavalt KrMS § 208 lg-le 1 esitada kaebuse Riigiprokuratuuri määrusele, siis puudub kohtul pädevus (aga käesoleval juhul ka vajadus, kuivõrd riigiprokurör on juba neid väiteid käsitlenud) anda uuesti hinnang Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruses avaldatud seisukohtadele. Alljärgnevalt vastab ringkonnakohus kaebuses toodud vastuväidetele, milles vaidlustatakse Riigiprokuratuuri määruses avaldatut.
7. Kaebaja leiab, et prokuratuur eelistab Y ütlusi kanntanu ütlustele ning juhib tähelepanu asjaolule, et Y ei ole oma väiteid vähimalgi määral tõendanud ning need erinevad märkimisväärselt tunnistaja ja kannatanu ütlustest. Milliseid asjaolusid oma ütlustes kahtlustatav tõendama täpsemalt peaks, jääb esitatud kaebusest arusaamatuks. Samuti nagu see, mis on need märkimisväärsed erinevused ütlustes avaldatud asjaoludes, mis kriminaalmenetluse jätkamise seisukohalt sisulist tähendust omaksid. Kaebaja hinnangul peaks menetleja täiendavalt üle kuulama tunnistaja, et selgitada välja, kas kannatanu käitus provokatiivselt või mitte ning kas kannatanu tegevus oli suunatud korterivõtmete tagasisaamisele või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul pole põhjendatud menetluse jätkamise välja selgitamaks, kas kannatanu käitus provokatiivselt või mitte. Selline hinnang on antud kannatanu tegevusele prokuröri poolt ning selles osas jääb selgusetuks, kuidas ja mida täpsemalt peaks menetlus selles osas välja selgitama. Tunnistaja on oma ütlused andnud, see, kas tunnistaja peab kannatanu käitumist provokatiivseks või mitte, ei muudaks menetluse seisukohalt ja lõppjärelduses midagi, kuivõrd prokuratuuril on õigus olenemata tunnistaja hinnangust kannatanu käitumisele hinnata siiski X käitumine provokatiivseks. See, et kaebaja ei nõustu hinnanguga, justkui oleks kanntanu tegevus olnud provokatiivne, ei ole alus kriminaalmenetluse jätkamiseks. Seda, et kannatanu soovis tagasi saada oma korteri võtmeid, on märkinud oma ütlustes ka kahtlustatav. Seega pole selles sisulist vaidlust. Kahtlustatav selgitas vaid, miks ta neid tagasi ei andnud ning see, kas tal oli selleks alus või mitte, ei ole asjaolu, mille väljaselgitamiseks peaks tingimata kriminaalmenetlust jätkama. 5

§ 123lg 1 koosseisule vastava kuriteo.

Sellekohane seisukoht on üllatav, kuivõrd kannatanu ei ole varasemalt ei kannatanuna ülekuulamisel ega ka näiteks kõnes häirekeskusele väitnud, et Y oleks teda autoga ramminud. Seega on kaebuse vastav etteheide alusetu ja puudub alus kriminaalmenetluse jätkamiseks kontrollimaks, kas kahtlustatav võis toime panna kuriteo viidatud paragrahvi alusel.

1. Eelnevast tulenevalt nõustub ringkonnakohus riigiprokuröri põhjendustega sellest, miks on kriminaalmenetluse lõpetamine käesoleval juhul põhjendatud, ei korda neid siinkohal üle, märkides vaid, et kaebuses esitatu ei lükka prokuröri seisukohti ümber. Lisaks märgib ringkonnakohus sedagi, et vaid kaebaja subjektiivse hinnangu pinnalt justkui esineks isiku tegevuses kuriteo tunnused, ei saa kohus menetlejat kohustada menetlust jätkama ning et kannatanul on õigus prokuratuuri poolt kriminaalmenetluse lõpetamise määrus vaidlustada süüdistuskohustusmenetluse korras, kuid tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei ole kannatanul õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist.
2. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 208 lg-test 1, 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 08.08.
3. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 6