KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 4. veebruar 2022, Tallinn Kohtuasja n

) § 159 lg-ga 1 katkes nii laenulepingust tuleneva nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumine ja nõuete aegumine algas uuesti. Täitmisavalduses kajastatud laenulepingust tuleneva nõude 93 186,37 euro aegumistähtaeg lõppes seega

1. veebruaril 2016 kl 24.
2. Hagiavalduses kajastatud viiviste osas, mida ei olnud kajastatud täitmisavalduses, s.o viiviste 68 510,09 euro (70 302,81-1792,72) osas kohaldub

§ 144

, mis sätestab, et koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Täitmisavalduses kajastamata kõrvalnõuetest tulenev viivisenõue aegus

1. detsembril 2015 kl 24.
2. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
3. Harju Maakohus rahuldas
4. novembri
5. a otsusega kostja taotluse aegumise kohaldamiseks ning jättis hagi võla nõudes rahuldamata nõuete aegumise tõttu. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohus tuvastas, et vaidlus puudub selles, et poolte vahel sõlmiti
6. jaanuaril 2009 laenuleping, mille kohaselt hageja kohustus andma kostjale laenu 1 100 000 krooni (70 302,81 eurot) ning kostja kohustus laenusumma tagastama ja intressid tasuma hiljemalt
7. detsembril
8. Kohus leidis, et poolte õigussuhtele tuleb kohaldada laenulepingu sätteid. 3

§ 146

lg 1 järgi kolm aastat ning aegumistähtaeg algab

§ 147lg 1 kohaselt alates nõude sissenõutavaks muutumisest.

Nõue muutus

§ 147lg 2 järgi sissenõutavaks 31.

detsembril 2012, mil oli laenu tagastamise ja intressi tasumise tähtaeg. Seega algas sellest kuupäevast aegumistähtaeg. Kohus leidis – ja vaidlus ka selles puudus –, et laenulepingust tuleneva nõude aegumise saab lugeda katkenuks laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmitud ühishüpoteegilepingu täitmiseks esitamisega

1. veebruaril
2. Sellest kuupäevast algas uuesti aegumise kolmeaastane tähtaeg, mis oleks uue katkemise või peatumiseta lõppenud
3. veebruaril
4. Maakohtu hinnangul on põhjendatud hageja väide, et aegumine katkes taaskord
5. veebruaril 2015 kostja tasaarvestusavalduse tegemisega. Vaidlus puudub selles, et kostja tegi tasaarvestusavalduse
6. veebruaril
7. Seda tuleb käsitada hageja nõude tunnustamisena

§ 158lg 1 tähenduses, mille tagajärjeks on see, et aegumine katkes ja algas uuesti.

Samas ei pidanud maakohus põhjendatuks lugeda aegumine katkenuks iga kord, kui kostja on samale tasaarvestusavaldusele tuginenud. Samuti ei nõustunud kohus hagejaga selles, et kuna kostja on avaldanud, et tasaarvestusavalduse tegemine ei ole seni õnnestunud, siis tuleks lugeda, et kostja jätkuvalt tunnustab hageja nõuet. Aegumine sai katkeda kostja tasaarvestusavalduse tõttu vaid

1. veebruaril
2. Kohus ei nõustunud hagejaga, et aegumine tuleks lugeda peatunuks ajal, mil kostja on esitanud alusetuid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagisid. Sellist aegumise peatumise alust seadusest ei tulene. Aegumise kohaldamist ei välista ka asjaolu, et hageja viidatud tsiviilasjade lahendid kinnitavad, et hagejal on kostja vastu kehtiv nõue. Samuti ei välista aegumise kohaldamist see, et hageja nõue hüpoteegi realiseerimiseks on jätkuvalt osaliselt täitmisel. Maakohtu hinnangul ei ole kostja aegumise vastuväide vastuolus hea usu põhimõttega võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 2 järgi. Aegumise vastuväite rahuldamine ei võta hagejalt õigust rahuldada oma nõuet hüpoteegi realiseerimise teel. Kuna pooled ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuks aegumise katkemine või peatumine pärast
3. veebruarit 2015, möödus kolmeaastane aegumistähtaeg hiljemalt
4. veebruaril
5. Hagi esitati kohtule
6. märtsil
7. Seega on hageja nõue, sh nii põhinõue kui ka kõrvalnõue, aegunud ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Kuna kohus leidis, et hageja nõue on aegunud, tegi kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 alusel asjas lõppotsuse ning asja edasi ei menetlenud. Kuna hagi jäi rahuldamata, jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda. 4

§ 157lg 1 järgi 10-aastane aegumistähtaeg, mistõttu nõue ei ole aegunud.

Nõue ei saa olla aegunud ka seetõttu, et see on jätkuvalt osaliselt täitmisel. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et aegumist ei saa lugeda katkenuks iga kord, kui kostja on samale tasaarvestusavaldusele tuginenud. Võlgnik on tasaarvestusavaldusega seotud kogu aja kuni hetkeni, mil kohus leiab, et tasaarvestusavaldus ei ole kehtiv või on tühine. Kostja kinnitab nõude olemasolu ka aegumise vastuväite esitamisega. Kostja on hageja nõudeid erinevates olukordades ja menetlustes korduvalt tunnustanud: - tsiviilasjas nr 2-19-12266 toimunud

1. oktoobri
2. a kohtuistungil avaldas kostja, et tasaarvestuse tegemine ei ole seniajani õnnestunud. Seega on kostja hageja nõuet tunnustanud, sh
3. oktoobril 2020; - kostja esitas
4. veebruaril 2015 hagejale tasaarvestusavalduse, tasaarvestades hageja nõude oma väidetava nõudega; - kostja on
5. veebruari
6. a tasaarvestusavaldusele tuginedes algatanud hageja vastu mitmeid tsiviilasju (nr 2-15-2938 ja nr 2-15-2515). Need hagiavaldused ja tsiviilasjad tõendavad, et kostja on pidevalt püüdnud oma väidetavaid nõudeid hageja nõuetega tasaarvestada, mistõttu on kostja hageja nõudeid tunnustanud ja tunnustab ka praegu. Lisaks, hageja nõuete aegumine on olnud peatunud mh ajal, mil kostja on esitanud alusetuid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagisid, sest need hagid olid seotud sundtäitmise lubamatuks tunnistamisega kostja tasaarvestuse tõttu, millega kostja tunnustas hageja nõudeid. Kuna kostja on soovinud oma nõudeid hageja nõudega tasaarvestada, siis on ta selgelt hageja nõudeid tunnustanud. Kostja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagide esitamine tuleks võrdsustada aegumise peatumisega. Lisaks sellele, et menetluste (nr 2-13-21550, nr 2-15-2515, nr 2-19-12266) ajaks on aegumine peatunud, on kostja nende hagide esitamisega hageja nõudeid ka tunnustanud. Hageja leiab jätkuvalt, et kostja aegumise vastuväide on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna just kostja tegevuse tõttu ei ole hagejal õnnestunud laenulepingu tagatisi realiseerida. Vastustaja seisukoht
7. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 5

§ 157lg 1 järgi 10-aastane aegumistähtaeg.

9.

1. Pooled ei vaidle menetluses selle üle, et nad sõlmisid
2. jaanuaril 2009 laenulepingu (I kd, tl-d 5–6), mille kohaselt hageja kohustus andma kostjale laenu ja kostja kohustus selle tagastama koos intressidega
3. detsembril 2012 (vt maakohtu otsuse p 7). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et laenulepingust tulenevate kostja kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid pooled
4. veebruari
5. a hüpoteegi seadmise lepingu, milles sisaldus kokkulepe kohesele sundtäitmisele allumise kohustuse kohta (I kd, tl-d 7–10). Viidatud
6. veebruari
7. a lepingu alusel, mis on täitedokument täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 19 tähenduses, on hageja algatanud kostja vastu täitemenetluse. 9.
8. Riigikohus on leidnud, et hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes tähendab sisuliselt hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava täitedokumendist tuleneva nõude andmist ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud (
9. mai
10. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11056, p 28). Seega tuleb eristada laenulepingust tulenevat nõuet, millele

§ 146

lg 1 järgi kohaldub 3-aastane aegumistähtaeg, ja täitedokumendist tulenevat nõuet, millele

§ 157lg 1 järgi kohaldub 10-aastane aegumistähtaeg.

9.3. Praeguses menetluses on hageja esitanud nõuded, mis tulenevad poolte vahel sõlmitud laenulepingust. Järelikult leidis maakohus õigesti, et hagi esemeks olevatele nõuetele kohaldub

§ 146lg 1 järgi 3-aastane aegumistähtaeg (vt maakohtu otsuse p-d 8 ja 9).

1. Kolleegium märgib, et maakohus on vaidlustatud otsuses ekslikult märkinud, et nõude aegumistähtaeg algas
2. detsembril 2012, mil oli laenu tagastamise ja intressi maksmise tähtpäev ja mil nimetatud nõuded muutusid sissenõutavaks (maakohtu otsuse p 9). Ringkonnakohus täpsustab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

§ 135

lg 1 järgi algas aegumistähtaja kulgemine nõuete sissenõutavaks muutumisele järgnevast päevast, s.o 1. jaanuarist 2013. Vastavalt

§ 136lg-le 2 oleks 3-aastase aegumistähtaja viimane päev olnud 31.

detsember

1. Nimetatud ebatäpsus maakohtu otsuse põhjendustes ei ole mõjutanud asja lahendust.
2. Maakohus leidis õigesti, et laenulepingust tuleneva nõude aegumine katkes ja algas uuesti
3. veebruari
4. a hüpoteegi seadmise lepingu täitmiseks esitamisega. 6

§ 159

lg 1 redaktsiooni kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Riigikohus on leidnud, et hüpoteegiga tagatud laenulepingust tuleneva nõude sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamise tagajärjeks on

§ 159

lg 1 järgi nii kohese sundtäitmise kokkuleppest kui täitedokumendist kui ka laenulepingust tulenevate nõuete aegumise katkemine, eeldusel, et hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi ka isiklik võlgnik (vt

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-1611056, p 29). Praeguses asjas ei vaidle pooled selle üle, et kostja on hüpoteegiga koormatud kinnisasjade omanik, ja see nähtub ka hageja esitatud kinnistusraamatu väljavõtetest (I kd, tl-d 16 pöördel ja 21 pöördel). Maakohus tuvastas, et
3. veebruari
4. a hüpoteegi seadmise leping esitati täitmiseks
5. veebruaril 2013, mistõttu katkes sellel kuupäeval ka laenulepingust tulenevate nõuete aegumine, mis algas uuesti ja oleks uue katkemise või peatumiseta lõppenud
6. veebruaril 2016 (maakohtu otsuse p 11). Ringkonnakohtu istungil täpsustas hageja, et tegelikult esitati
7. veebruari
8. a hüpoteegi seadmise leping täitmiseks
9. veebruaril 2013 (
10. jaanuari
11. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:02:30). Kolleegium leiab, et tegemist on uue asjaoluga, millele hageja ei saa apellatsioonimenetluses tugineda, kuna selleks ei esine TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud aluseid. Maakohtu menetluses väitis hageja, et ta esitas kohtutäiturile täitmisavalduse
12. veebruaril 2013 (vt hagiavalduse p 1.4). Kolleegium möönab, et hagiavalduse lisana nr 3 esitatud täitmisavaldusest nähtub Tallinna kohtutäitur Mati Kadaku büroo tempel
13. veebruari 2013 kuupäevaga (I kd, tl 11 pöördel), kuid maakohus ei pidanud poolte esitatud tõenditest ise asjaolusid otsima ning oma menetlusdokumentides väitis hageja, et täitmisavaldus esitati
14. veebruaril
15. Kostja seda kuupäeva ei vaidlustanud, vaid lähtus aegumise vastuväite esitamisel ka ise eeldusest, et hageja pöördus täitmisavaldusega kohtutäituri poole
16. veebruaril 2013 (vt kostja
17. mai
18. a menetlusdokumendi p-d 2.1–2.2). Seega lähtus ka maakohus hageja nõuete aegumist hinnates põhjendatult asjaolust, et
19. veebruari
20. a hüpoteegi seadmise leping esitati kohtutäiturile täitmiseks
21. veebruaril
22. Kolleegium märgib, et sissenõudja on ise märkinud täitmisavaldusele selle esitamise kuupäevana
23. veebruari 2013 (I kd, tl 12 pöördel), mistõttu see võis olla täitedokumendi täitmiseks esitamise tegelik aeg vaatamata sellele, et kohtutäituri büroo templil on märgitud paar päeva hilisem kuupäev. See, kas lugeda täitmisavalduse esitamise päevaks
24. veebruar 2013 või
25. veebruar 2013, ei mõjuta praegusel juhul asja lahendamise tulemust. Nõude aegumise 3-aastase tähtaja alguse osas täpsustab kolleegium maakohtu otsuse p 11 põhjendusi. Kooskõlas

§ 135

lg-ga 1 ei alanud laenulepingust tulenevate nõuete aegumise uus tähtaeg mitte

1. veebruaril 2013, vaid
2. veebruaril
3. Maakohus leidis õigesti ja kooskõlas

§ 136

lg-ga 2, et ilma uue katkemise või peatumiseta oleks nõuete aegumistähtaeg lõppenud

1. veebruaril 2016 (maakohtu otsuse p 11). 11.
2. Maakohus ei tuvastanud vaidlustatud otsuses siiski täpselt seda, millises ulatuses hageja laenulepingust tulenevate nõuete aegumine
3. veebruaril 2013 katkes ja uuesti algas. Kolleegium täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Pooled ei vaidle menetluses selle üle ja ka asjas esitatud tõenditest nähtub, et hageja esitas kostja vastu algatatud täitemenetluses täitmiseks nõude kogusummas 93 186,37 eurot, mis koosnes laenu põhiosast 70 302,81 eurot, intressist 21 090,84 eurot ja viivisest 1792,72 eurot ajavahemiku
4. jaanuar 2013 kuni
5. veebruar 2013 eest (I kd, tl-d 11–12).
6. veebruari
7. a hüpoteegi seadmise lepingus oli lepitud kokku hüpoteegisummas 91 393,66 eurot (≈ 1 430 000 krooni; I kd, tl 8)). Riigikohus on selgitanud, et täitmisavalduse esitamisega kaasneva aegumise katkemise toime laieneb laenulepingust tulenevatele nõuetele üksnes ulatuses, milles laenunõuded ei ületa hüpoteegisummat, st maksimaalses hüpoteegiga tagatud ulatuses (
8. mai
9. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11056, p 29). Seega sai hageja nõuete aegumine
10. veebruaril 2013 katkeda 7

§ 158lg 1 tähenduses (maakohtu otsuse p 12).

Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega, kuid täiendab neid aegumise katkemise ulatuse osas. 12.

1. Pooled ei vaidle ja kostja
2. veebruari
3. a tasaarvestusavaldusest (I kd, tl-d 162– 164) nähtub, et sellega tasaarvestas kostja oma väidetava nõude hageja vastu hageja nõuetega kostja vastu kokku 104 520,34 eurot, mis seisnesid 102 209,02 euro ulatuses
4. veebruari
5. hüpoteegi seadmise lepingu alusel täidetavast nõudest koos täitekuludega ja 2311,32 euro ulatuses tsiviilasjas nr 2-13-21550 kostjalt hageja kasuks välja mõistetud menetluskuludest (I kd, tl 163). Kostja on menetluses nõustunud sellega, et
6. veebruari
7. a tasaarvestusavaldusega tunnustas kostja hageja laenulepingust tulenevaid nõudeid (vt kostja
8. detsembri
9. a vastus hageja apellatsioonkaebusele, p 2.6; ringkonnakohtu
10. jaanuari
11. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:29:38), kuid pooled on erineval seisukohal aegumise katkemise ulatuse osas. Kui hageja arvates tunnustas kostja
12. veebruari
13. a tasaarvestusavaldusega kogu hageja laenulepingust tulenevat nõuet, siis kostja arvates piirdus nõude tunnustamine tasaarvestusavalduses toodud summaga (vt ringkonnakohtu
14. jaanuari
15. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:34:28 ja 00:34:45). 12.
16. Kolleegium leiab, et kostja tasaarvestusavaldust kui kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt

§ 75

lg-le 1 esmajoones vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Praegusel juhul ei nähtu poolte väidetest ja esitatud tõenditest, et hageja teadis kostja tahet või oleks pidanud seda teadma. Seega tuleb kostja tahteavaldust tõlgendada nii, nagu seda pidi mõistma hagejaga sarnane mõistlik isik. 12.

1. Kolleegium leiab, et hagejaga sarnane mõistlik isik mõistaks kostja
2. veebruari
3. a tasaarvestusavaldust selle sõnastuse ja selle tegemise asjaolude põhjal selliselt, et kostja tunnustas sellega hageja laenulepingust tulenevaid nõudeid 102 209,02 euro ulatuses, mis hõlmas nii neid nõudeid, mille osas oli kostja suhtes algatatud täitemenetlus, kui ka pärast täitemenetluse alustamist sissenõutavaks muutunud nõudeid kokku maksimaalselt 102 209,02 euro ulatuses. Kolleegiumi arvates ei saa kostja tasaarvestusavaldust tõlgendada nii, et ta tunnustas sellega hageja nõudeid ka osas, milles need muutusid sissenõutavaks pärast
4. veebruarit 2015 (eelkõige viivis), ega osas, milles
5. veebruari 2015 seisuga sissenõutavaks muutunud nõuded võisid ületada 102 209,02 eurot. 12.
6. Seega katkes
7. veebruari 2015 seisuga sissenõutavaks muutunud laenulepingust tulenevate nõuete aegumine maksimaalselt 102 209,02 euro ulatuses. Selles osas algas hageja nõuete aegumine uuesti
8. veebruaril 2015 (

§ 135lg 1) ning ilma täiendava katkemise või peatumiseta oleks nõuded aegunud 16.

veebruaril 2018 (

§ 136lg 2). 8

§ 158

lg-te 1 ja 2 tähenduses on käsitatav ka varem tehtud tasaarvestusele tuginemine, sh sellele tuginedes kohtumenetluse algatamine. Tasaarvestuse õiguslik toime on VÕS § 197 lg 2 kohaselt see, et tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses. Seega, kui kostja on pärast

1. veebruari
2. a tasaarvestusavalduse esitamist sellele tasaarvestusele tuginenud, mh kohtumenetlustes, on ta sisuliselt tuginenud sellele, et hageja nõue on tasaarvestatud ulatuses lõppenud. Järelikult ei saa juba toimunud tasaarvestusele tuginemist käsitada tasaarvestatud nõude tunnustamisena. Hageja poolt menetluses esitatud dokumentidest, mis seonduvad tsiviilasjadega nr 2-13-21550 (I kd, tl-d 188–197), nr 2-15-2515 (I kd, tl-d 172–177, 198–200), nr 2-15-2938 (I kd, tl-d 165– 171) ja nr 2-19-12266 (I kd, tl-d 18–20, 67–71, 154–161), samuti tsiviilasjaga nr 2-15-7337 (I kd, tl-d 150–153), ei nähtu, et kostja oleks hageja laenulepingust tulenevaid nõudeid tunnustanud. 13.
3. Hageja väitis nii apellatsioonkaebuses kui ka ringkonnakohtu
4. jaanuari
5. a kohtuistungil seda, et hageja nõude tunnustamisena tuleb käsitada mh kostja
6. oktoobri
7. a kohtuistungil tsiviilasjas nr 2-19-12266 öeldut, et tasaarvestuse tegemine ei ole seniajani õnnestunud (
8. jaanuari
9. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:47:40). Kolleegium nõustub kostja ja maakohtuga, et seda avaldust ei saa käsitada hageja laenulepingust tulenevate nõuete tunnustamisena (vt maakohtu otsuse p 12). Sellest ei nähtu selgelt kostja tahe tunnustada seda, et hagejal on tema vastu praeguses hagis esitatud nõuded. Kostja ei ole ise sellist tahet väljendanud ning lisaks on kostja lepinguline esindaja samal kohtuistungil vahetult pärast kostja sõnavõttu märkinud, et nad hageja nõuet ei tunnusta (I kd, tl 160 pöördel). Kolleegium märgib täiendavalt, et isegi kui sellel kohtuistungil oleks kostja hageja nõudeid tunnustanud, ei oleks see välistanud hageja nõuete aegumist, kuna ilma vahepealse aegumise katkemise või peatumiseta olid hageja nõuded
10. oktoobri
11. a kohtuistungi toimumise ajaks juba aegunud (need aegusid
12. veebruaril 2018, vt käesoleva otsuse p 12.4). 13.
13. Eelnevast tulenevalt nõustub kolleegium maakohtuga, et hageja nõuete aegumine sai tasaarvestuse tõttu katkeda vaid
14. veebruaril 2015 (maakohtu otsuse p 12).
15. Põhjendatud ei ole hageja väide, et tema nõuete aegumine on olnud peatunud ajal, mil kostja on esitanud tasaarvestusele tuginedes sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagisid. Maakohus märkis õigesti, et sellist aegumise peatumise alust seadusest ei tulene (vt maakohtu otsuse p 13). Nendele asjaoludele, millele hageja tugineb, on kõige lähem

§ 160lg 2 p 5, millele hageja tugines analoogia korras ringkonnakohtu 20.

jaanuari 2022. a istungil (kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:14:51).

§ 160lg 2 p 5 ja lg 3 kohaselt aegumine peatub nõude 9

§ 160

lg 2 p 5 või muid

§-des 160–167 sätestatud aegumise peatumise aluseid saaks praegusel juhul kohaldada analoogia korras. Kohtumenetluse väliselt tehtud tasaarvestus on käsitatav nõude tunnustamisena

§ 158lg 1 tähenduses, mistõttu sellega kaasneb aegumise katkemine.

Juba tehtud tasaarvestusele tuginemine ei ole miski, mis peaks aegumist täiendavalt katkestama või peatama. 15. Põhjendatud ei ole ka hageja seisukoht, et menetluses esitatud nõue ei saa olla aegunud seetõttu, et see on jätkuvalt osaliselt täitmisel. Nagu kolleegium eespool selgitas, tuleb eristada laenulepingust tulenevate nõuete ja täitedokumendist tulenevate nõuete aegumist. Täitemenetluse algatamine võib küll katkestada ka laenulepingust tulenevate nõuete aegumise (vt käesoleva otsuse p-d 11–11.2), kuid täitemenetluse jätkumine ei too kaasa laenulepingust tulenevate nõuete aegumise peatumist. Sellist peatumise alust

1. ptk
2. jao sätetest ei tulene. Ka Riigikohus on kaudselt möönnud, et täitemenetluse ajaks laenulepingust tulenevate nõuete aegumine ei peatu, juhtides seadusandja tähelepanu sellele, et kui praktikas peaks osutuma suuremaks probleemiks nt hüpoteegiga tagatud laenudest tulenevate nõuete aegumine hüpoteegilepingu alusel toimuva täitemenetluse venimise tõttu, tuleks vajaduse korral kaaluda seaduses erandina mõnevõrra pikema aegumistähtaja kehtestamist või aegumistähtaja peatumise normide täiendamist (vt
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11056, p 35;
5. mai
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-15, p 12).
7. Kolleegium ei nõustu hagejaga selles, et kostja aegumise vastuväide on vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6). Selleks järelduseks ei anna alust ainuüksi see, et kostja on püüdnud takistada enda vastu algatatud sundtäitmist, kasutades selleks seadusega ette nähtud õiguskaitsevahendeid. Praeguse hagiga püüab hageja maksma panna oma laenulepingust tulenevaid nõudeid. Hageja ei ole põhjendanud, kuidas kostja käitumine mh täitemenetluse raames takistas tal aegumistähtaja jooksul oma laenulepingust tulenevate nõuetega kohtusse pöördumist. Pärast aegumistähtaja möödumist on kostjal seadusest tulenev õigus hageja nõuete aegumisele tugineda ja oma kohustuste täitmisest keelduda (

§ 142

lg 1), mistõttu selle õiguse kasutamist ei saa talle ette heita kui hea usu põhimõtte vastast käitumist. Kolleegium kinnitab maakohtu väljendatut, et aegumise vastuväite rahuldamine laenulepingust tulenevate nõuete osas ei võta hagejalt õigust ja võimalust rahuldada oma nõue käimasolevas täitemenetluses hüpoteegisumma ulatuses, arvestades täitedokumendist tuleneva nõude 10aastast aegumistähtaega.

1. Hageja nõude tunnustamisena, mis nõude aegumise katkestaks, ei ole käsitatav kostja poolt nõude aegumisele tuginemine. Muid asjaolusid, millega oleks võinud kaasneda hageja laenulepingust tulenevate nõuete aegumise katkemine või peatumine pärast
2. veebruarit 2015, ei ole hageja menetluses esile toonud. Seega järeldas maakohus põhjendatult, et hageja laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu koos kõrvalnõuetega (vt

§ 144) aegusid hiljemalt 16.

veebruaril 2018, mistõttu need olid hagi esitamise ajaks (

1. märts 2020) aegunud. Seega tegi maakohus põhjendatult TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse lõppotsusena, millega kohaldas hageja nõuetele aegumist ja jättis hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Kuna maakohtu otsus jääb asja sisulise lahenduse osas muutmata, ei ole vajalik seda muuta ka menetluskulude jaotuse osas (TsMS § 173 lg 3 esimene lause). 10