← Eesti

1-22-4507/14

Obsah (8)§ 121§ 74§ 16§ 2§ 32§ 33§ 34§ 86

1-22-4507 KOHTUMÄÄRUS Kohus Viru Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 24. august 2022, Narva kohtumaja Kriminaalasja number 1-22-4507 (21233001268) Kohtunik Mari-Liis Avikson Kohtuistungi sekretär Il

) § 121 lg 2 p-de 2, 3 järgi üldmenetluses (psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks) Õigusvastase teo toimepanija AL Isikukood XXX, määratlemata kodakondsus, XXX, ei tööta, XXX, elukoht XXX Kriminaalkorras karistatud 1-l korral: - 18.09.2019 Viru Maakohtu otsusega

§ 121

lg 2 p-de 2, 3 järgi vangistusega 6 kuud,

§ 74

lg 1 ja 3 alusel

68 lg 1 kohaldamisega ärakandmata karistus 4 k 7 p on jäetud täielikult täitmisele pööramata katseajaga 2 aastat Tõkendit ei ole kohaldatud Kaitsja vandeadvokaadi abi Igor Belugin Kohtuistungi toimumise aeg 04.08.2022 RESOLUTSIOON Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) §-dest 199 lg 1 p 1, 401 ja 402 lg 1, kohus määras: KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel lõpetada A L suhtes menetlus kriminaalasjas nr 1-22-4507

(21233001268)kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. 1
(12)1-22-4507 Jätta A L suhtes sundravi kohaldamata. KrMS § 183 lg 1 alusel jätta menetluskulu, s.o riigi õigusabi tasu summas 1008 (üks tuhat kaheksa) eurot ja kohtupsühhiaatria ekspertiisi kulu 255 (kakssada viiskümmend viis) eurot Eesti Vabariigi kanda. Käesoleva määruse jõustumisel avalikustada arvutivõrgus A L nimi ja isikuandmed tähemärkidega. Määrus edastada kohtumenetluse pooltele. Edasikaebamise kord KrMS § 387 lg 1 alusel on menetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada määruskaebus Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama Viru Maakohtu Narva kohtumaja kaudu. ASJAOLUD JA MENTELUSE KÄIK 1. Viru Ringkonnaprokuratuur edastas 28.07.2022 Viru Maakohtule üldmenetluses menetlemiseks kriminaalasja A L kahtlustuses

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemises ühes ettepanekuga kohaldada õigusvastase teo toimepannud isikule, A L, ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi. Kriminaalasi registreeriti kohtute infosüsteemis (KIS) kriminaalasjana nr 1-22-4507 ja jagati kohtunik Mari-Liis Aviksoni menetlusse. 2. Nimetatud määruse kohaselt A L on esitatud kahtlustus selles, et ta 23.11.2021 kella 01:55 paiku XXX korteris kägistas oma elukaaslast I L ajal, kui kannatanu magas oma voodis. Kui kannatanu ärkas, lõi L L mitu korda käega vastu pead ja vastu õlavart. Sellise tegevusega tekitas L kannatanule hulgaliselt hematoome vasakul õla- ja küünarvarrel, hematoomid mõlemal kõrvalestal ja verejooksu vasakust kõrvast, hematoomid vasaku silma all, huulte sisepinnal ning näo paremal küljel alalõua piirkonnas. A L oli teo toimepaneku ajal kehtiv karistus

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi Viru Maakohtu 18.09.2019 otsuse alusel kohtuasjas nr 1-19-6941. Selliselt tegutsedes pani A L toime

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnustega teo, s.o teisele isikule valu ja tervisekahjustusi tekitava kehalise väärkohtlemise lähisuhtes ja korduvalt.

  1. Viru Maakohtu 04.08.2022 määrusega andis kohus A L kohtu alla ja jätkas eelistungit kohtuliku arutamisega kinnisel kohtistungil 04.08.2022 Viru Maakohtu Narva kohtumaja ruumides. Kohtuistungile pidas kohus põhjendatuks kutsuda A L ja viimase kaitsja Igor Belugini ning prokurör Andreas Kanguri. Ka pidas kohus põhjendatuks kannatanu I L, tunnistajate J E ja J S ning ekspert G B ülekuulamist.
  2. Prokurör jäi kohtuistungil selle juurde, et Aleksandr Lukin on toime pannud õigusvastase teo, mis on kvalifitseeritav

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.

Samuti leidis prokurör, et jätkuvalt on põhjendatud A L seoses tema ohtlikkusega ja ravivajadusega kohaldada ambulatoorset sundravi, kuna eeltoodu kohaldamiseks on kõik tingimused täidetud. Prokurör esitas kriminaalasja arutamisel kaks taotlust. Esimeses taotluses palus prokurör parandada eksitava kirjavea määruses, mille prokuratuur saatis kohtusse. Selles määruses on 2

(12)1-22-4507 õigusevastase teo toimepaneku kohana ekslikult märgitud XXX, tegelik koht on XXX. Teine prokuratuuri taotlus oli seotud sellega, et arusaamatutel põhjustel on kohtule saadetud määruses tõendite osas tabeli viimased kaks rida kuskile kadunud nii kohtule saadetud määruses kui ka kaistjale saadetud määruses. Seal peaksid kirjas olema kaks asitõendit: politseiametniku vormikaamerate videosalvestised ja häirekeskusesse tehtud telefonikõne salvestis. Need salvestised on kriminaaltoimikus olemas. Kriminaaltoimikus on olemas ka nende salvestiste vaatlusprotokoll. Selle materjaliga on tutvunud kaitsja. Seetõttu palus prokuratuur puuduolevad read siis ka lugeda sinna juurde prokuratuuri tõendite hulka, neid tõendeid täna uurida. Prokuratuur esitas ka uue kohtusse saatmise määruse, kus on eeltoodud määruses olevad vead kõrvaldatud.
  1. Kannatanu I L keeldus kohtuistungil ütluste andmisest isiklikul põhjusel KrMS § 71 lg 1 p 5 alusel. Samas tõi kannatanu kohtuvaidlustes välja, et hetkel A L ravi on muudetud ja tema elukaaslane on rahulik. Kannatanu hinnangul probleemid on tingitud sellest, et mõnikord venitakse järjekorraga haiglas. Muidu A L on rahulik, rahumeelne ja nad ei riidle. Viimase aja jooksul ei kuulnudki A L mingit halba sõna. Arvestades juhtunut, hakkasid nüüd arstid kohe A L kohta otsima, et poleks viivitusi. Hetkel A L on absoluutselt rahumeelne inimene ega joo. Neil kodus alkoholi ei olegi. Kannatanu arvamuse kohaselt sundravi kohaldamine toob kaasa A L seisundi halvenemise. Praegu A L võtab ravimeid nii palju nagu talle määratud on ning kõik on korras.
  2. A L samuti keeldus kohtuistungil ütluste andmisest. Talle inkrimineeritud õigusvastase teo toimepanemise osas avaldas ta, et ei mäleta seda. Ta ei nõustunud sellega, et talle kohaldatakse ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi. Ta läheb justkui ravile haiglasse iga poole aasta tagant. A L oli arvamusel, et lausa on need kaks juhtumit seoses sellega, et oli pikk järjekord, ta ootas kaks kuud ja ei võinud siis haiglasse minna. Võimalik on, et just selle tõttu olidki halvemaks muutunud olekud. Ta oli arvamusel, et sundraviga ei kaasne kasu. Ta tahtis ka öelda, et alkoholi osas oli tal kontroll. Ta käis registreerimas ja kahe aasta vältel ei tarvitanud alkoholi.
  3. A L kaitsja oli nõus, et uuritud tõendid viitavad sellele, et kahtluses kirjeldatud kehalise väärkohtlemine kannatanu suhtes pani toime nimelt A L. Selles osas asjas vaidlust pole. Ekspert tuli järeldusele, et A L ei ole süüdiv, kuna kahtluses kirjeldatud teo toimepanemise ajal tema ei olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima seoses vaimuhaigusega. Selles osas asjas ka vaidlust pole. Samas kaitsja leidis, et ambulatoorse sundravi kohaldamine põhjendatud ei ole A L. Asja materjalidega on tuvastatud, et eksperdi poolt märgitud ägenemise aeg A L on seotud ainult alkoholi tarvitamisega. A L tarvitab alati korrektselt talle määratud ravimit. A L pidevalt läbib vabatahtlikult vajalikku ravi. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  4. Kohus, uurinud ja hinnanud kõiki kriminaaltoimikus olevaid tõendeid kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt, leiab, et kohtuliku uurimise tulemusena leidis usaldusväärselt tõendamist see, et A L on toime pannud

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo süüdimatusseisundis, kuid käesoleval juhul pole põhjendatud sundravi kohaldamine.

  1. Kohus arutas seda kriminaalasja üldmenetluse sätteid järgides, kuna prokuratuur esitas kriminaalasja nr 21233001268 kohtusse saatmise määruses sellekohase taotluse vastavalt KrMS § 400 lg-le
  2. Tulenevalt KrMS §-st 394 tõendamiseseme asjaolud KrMS §-s 393 nimetatud isiku puhul on: 1) õigusvastane tegu; 2) süüdimatu seisund õigusvastase teo toimepanemise ajal, haigestumine pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse ärakandmist või haigestumine kohtueelse menetluse või kohtumenetluse ajal; 3) vaimne 3

(12)1-22-4507 seisund kriminaalmenetluse ajal; 4) tema edasise käitumise ohtlikkus iseendale või ühiskonnale; 5) psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadus. KrMS § 401 lg 1 kohaselt määrust tehes peab kohus otsustama: 1) kas toime on pandud õigusvastane tegu; 2) kas teo on pannud toime isik, kelle suhtes taotletakse psühhiaatrilise sundravi kohaldamist; 3) kas isik on õigusvastase teo toime pannud süüdimatus seisundis või on ta haigestunud pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse ärakandmist, või kohtueelse menetluse või kohtumenetluse ajal; 4) kas kohaldada psühhiaatrilist sundravi. Kohtu seisukoht A L poolt

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemise osas 23.11.2021 kella 01:55 paiku XXX asuvas korteris 10.

§ 121

lg 2 p 2 ja 3 kohaselt on karistatav teise inimese tervise kahjustamine, samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine, kui see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes ja korduvalt. Objektiivsest küljest seisneb

§ 121

sätestatud kuriteo objektiivne koosseis kahes teos: tervise kahjustamine ja valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav (näiteks löömine ja peksmine). Löömine on inimese keha järsk mehhaaniline mõjutamine.

  1. A L keeldus kohtuistungil ütluste andmisest, tuues kohtuistungil välja, et ei mäleta neid sündmusi. Samas nõustus ta prokuröri ja kaitsjaga, et põhjuseks on alkohol.
  2. Kohtu hinnangul on usaldusväärselt tõendatud kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu täitmine A L poolt 23.11.2021 kella 01:55 paiku XXX aadressil asuvas korteris kannatanu I L kohtueelsel uurimisel antud ütlustega (tl 1-9), mis on kohtu hinnangul käesoleval juhul lubatavaks tõendiks ja mille tegelikkusele vastavuses ei ole kohtul alust kahelda, kuna need haakuvad ka teiste avaldatud ja kohtu jaoks usaldusväärsete tõenditega. Üldjuhul on lubatud tõendiks deponeeritud ütlused (KrMS § 291 lg 2), kuid erandina võib kohus isiku varasemad deponeerimata ütlused vastu võtta, kui täidetud on KrMS § 291 lg-s 3 sätestatud tingimused. See tähendab, et deponeerimata ütlused võib tõendina vastu võtta, kui ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses, kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks ja tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid. Seega pole seaduses sätestatud keeldu avaldada ja kasutada tõendina sellise tunnistaja varasemaid ütlusi, kellel on KrMS § 71 järgi õigus keelduda ütluste andmisest. Riigikohus on selgitanud, et KrMS §-s 71 nimetatud isikul tuleb teha lõplik otsus ütluste andmise või sellest keeldumise kohta juba kohtueelses menetluses. Kui ta jätab kohtueelses menetluses mingil põhjusel enese mittesüüstamise privileegi kasutamata ja annab ütlusi, ei saa ta hiljem kohtus ütluste andmisest keeldumise korral enam arvestada sellega, et kohus jätab tema varem antud ütlused tõendina vastu võtmata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. märtsi
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-24-13, p 13). Kannatanu I L ütluste kohaselt 22.11.2021 nad tarvitasid õhtul koos A kodus köhavastast rahvarohtu, mis koosnes 1 liitrist viinast ja 0,5 liitrist mee segust. Kannatanu jõi umbes 200 grammi, A umbes 1 liitri. Nad ei tülitsenud. Mõlemad ei tarvitanud õhtul neid ravimeid, mis olid neile välja kirjutatud (kannatanule unerohi, A unerohi ja rahustid). Kella 23:00 paiku läks kannatanu magama, kuna tundis kerget joovet. A jäi ärkvele. Mingil hetkel lülitas A teleri maksimaalse helitugevusega sisse. Kannatanu püüdis seda keelata, A polnud sellega rahul, seepärast hakkas ta köögis olles kannatanu juustest kinni haarama. Peale seda kannatanu saatis tütrele SMS-i, et A tahab teda tappa. Kannatanu hinnangul A silmad olid klaasjad, agressioon kannatanu vastu oli loomalik, A justkui poleks oma tegudest üldse aru andnud. Kannatanu läks magamistuppa magama. Mingil hetkel ärkas selle peale, et A istus tema peal ja peksis teda kahe käega rusikatega vastu nägu ja pead. Kuna magas paremal küljel, siis tabasid kõik löögid pea ja keha 4

(12)1-22-4507 vasakut külge. Lööke oli üle 10, täpselt ei oska öelda. Ei mäleta, mis hetkel hakkas A teda kägistama kannatanu enda kuldketiga, kas löömise ajal või enne seda. Kett rippus kannatanu kaelal ning kägistamise ajal tegi A ketti katki. A kägistas sellise jõuga, et kannatanu kaotas lämbumise ajal teadvuse. Hiljem avastas, et hirmust, valust, sellest, et keha oli viidud teadvuseta olekusse, roojas uriini ja väljaheiteid. Jooksis korterist välja, koputas korterisse nr XXX, kus avas meesterahvas, lasi sisse, andis T-särgi ja hommikumantli. Kannatanu rääkis temale kõigest, mis juhtus. Naaber kutsus kohe kiirabi ja politsei. Kannatanut viidi kiirabiga Narva haiglasse, kus vaadati üle, tehti uuringuid ja lasti koju. Arstid ütlesid, et peab oma seisundit jälgima. Ütluste andmisel tundis ennast väga halvasti saadud traumade tõttu, endiselt tunneb fantoompigistamist kaelal, kogu keha valutab, pea käib ringi, oli iiveldus, on raske hingata, liigub ainult ema abiga.
  1. Seda, et eeltoodud kannatanu ütlused vastavad tegelikkusele tõendavad tunnistaja J S poolt kohtuistungil antud ütlused (KoTo, tl 40 pöördel), mis on kooskõlas kannatanu I L ütlustega. Erinevus nende ütlustes seisneb pisiasjades. Nimelt avaldas kannatanu, et koputas korterisse nr XXX ja naaber andis temale oma naise T-särgi ja hommikumantli. Tunnistaja avaldas kohtuistungil, et ta kuulis koputust, seejärel helistati uksekella. Antud riideesemete osas ütles tunnistaja, et andis kannatanule T-särgi. Kohtu hinnangul eeltoodud pisidetailis seisnev lahknevus isikuliste tõendiallikate ütlustes on selgitatav toimunust möödunud ajaga.
  2. Ka tunnistaja J E kohtuistungil antud ütluste kohaselt (KoTo, tl 43 pöördel) kannatanul oli verd näol, oli näha, et löögid tabasid nägu. Kannatanu nimetas enda elukaaslast kui isikut, kes lõi talle korduvalt näkku.
  3. Kannatanu läbivaatuse protokoll (tl 10-29), kiirabikaardi koopia (tl 30) ja Narva Haigla patsiendikaart (tl 31-32) haakuvad eeltoodud isikuliste tõendiallikate ütlustega ja kinnitavad I L kuriteojärgselt fikseeritud kehavigastusi. Nimelt tuleneb kiirabikaardist see, et patsiendil koljusisene vigastus ning isiku läbivaatusel fikseeriti see, et esineb hematoom näopiirkonnas. Patsiendikaarti kohaselt oli kannatanul diagnoositud huule ja suuõõne pindimine vigastus, õlaja õlavarre kontusioon. Samad vigastused nähtuvad ka isiku läbivaatuse protokollist. Seega on eeltoodud tõendid omavahel kooskõlas, kuna vigastuse tekitamise koht kattub neis tõendites ning üldteada on see, et hematoom ei teki koheselt ning isiku läbivaatus toimus ajaliselt hiljem.
  4. Häirekeskusesse tehtud kõne ning politseiametnike vormikaamerate videosalvestised, mis kajastuvad asitõendi vaatlusprotokollis 23.05.2022 (tl 38-44), kinnitavad asjaolu, et 23.11.2021 häirekeskusesse helistas tunnistaja Juri Sizonenko, kes teavitas kannutanu juuresolekul politseid nii sellest, mis hetkel toimub tema korteris kui ka edastas politseile kannatanu poolt saadud informatsiooni õigusvastase teo toimepanemise asjaoludest. Ka nähtub kõnest, et aeg-ajalt oli kuulda naisterahva ehk kannatanu vastuseid häirekeskuse töötaja küsimustele. Analüüsides eeltoodud kõne sisu, leiab kohus, et tunnistaja J S on ühetaoliselt edastanud talle teadaolevat tõendusteavet, mis suurendab tema kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust. Nimelt on ta selles kõnes välja toonud, et kannatanu nägu on üleni verine. Ka videosalvestisest nähtub, et naisterahva suu on verine.
  5. Seega on eeltoodud usaldusväärsete tõenditega kogumis usaldusväärselt tõendamist leidnud see, et A L enda käitumisega täitis 23.11.2021 kella 01:55 paiku XXX asuvas korteris kehalise väärkohtemise objektiivse koosseisu. Kannatanu I L ütlustega on tõendatud ka süüdistatava tegevuse tulemusena valuaistingu tundmine, kuna tema ütluste kohaselt ta tundis valu.
  6. Riigikohtu
  7. mai 2015 otsuse kohaselt kriminaalasjas nr 3-1-1-29-15 valu organismi kaitsefunktsioonina on käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima. Üldtuntud on asjaolu, et valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik tunneb valuna, on subjektiivne nähtus. Valu subjektiivsust silmas pidades tuleb valu tekitava kehalise väärkohtlemise tuvastamiseks kõigepealt kannatanu 5
(12)1-22-4507 ülekuulamisel küsida, kas ta tundis valu. Kui vastus sellele küsimusele on eitav, siis tuleb üldjuhul asuda seisukohale, et valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivne koosseis on tuvastamata. Ei saa aktsepteeritavaks pidada seda, et tervel inimesel aistingu olemasolu loetakse tuvastatuks tema enda ütlusi arvestamata jättes. Kui kannatanu kinnitab valu tundmist, siis tuleb täiendavalt hinnata, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu olemasolu. Sellise lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetu süüditunnistamine kuriteos olukorras, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse valu tekkimise võimalikkust. Kohus leiab, et käesoleval juhul, arvestades seda, et A L lõi mitu korda kannatanut käega vastu pead ja vastu õlavart, mille tulemusena tekkisid tuvastatud vigastused, on kannatanul valuaistingu esinemine A L teo tagajärjena ka objektiivse kõrvalseisja seisukohast talle omistatav.
  1. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eeldusi tuvastades ei saa subjektiivse koosseisu selgitamisel lähtuda tavajuhtudele omastest nõuetest. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohus
  2. aprilli 2016 määruses kriminaalasjas nr 3-1-1-108-15 p-s
  3. Sama määruse ps 16.2 on Riigikohus selgitanud, et ulatuses, milles see on üksikjuhtumil konkreetse vaimuseisundi eripära arvestades võimalik, tuleb teo subjektiivse koosseisu tuvastamisel lähtuda ka isikut tema enda sõnade kohaselt motiveerinud ettekujutustest. See võib olla vajalik siis, kui isikut tema sõnade kohaselt motiveerinud ettekujutust saab kvalifitseerida nn loomulikuks tahteks või loomulikuks teosooviks. Üldjuhul puudub alus rääkida näiteks ettevaatamatust süütamisest siis, kui isik ise kinnitab sellise teo tahtlikkust. Samas on just selles erimenetluses sagedamini põhjust jätta subjektiivse koosseisu hindamisel ja eeskätt tahtluse tuvastamisel arvestamata isiku enda selgitused teda ajendanud motiivide kohta, kui need on ilmselges vastuolus objektiivse teopildiga (objektiivse koosseisuga).
  4. Kohtu hinnangul annavad kannatanu ütlused aluse asuda seisukohale, et löögi sooritamine A L poolt oli tahtlik tegevus ning selle pani ta toime vähemalt kaudse tahtlusega.

§ 16

lg 4 kohaselt isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Eeltoodud isikulise tõendiallika ütluste kohaselt eelnes füüsilisele rünnakule konflikt köögis seetõttu, et A L kuulas telerit maksimaalsel tugevusel siis, kui kannatanu läks magama. Pärast konflikti läks kannatanu magamistuppa. Kannatanu ütluste kohaselt ründas A. L teda siis, kui kannatanu magas teises toas ning ei saanud kuidagi rünnakut ennetada või ennast kaitsta. Ründamise intensiivsus (kägistamine ja mitmekordsed löögid pea piirkonda) osutab sellele, et A L vähemalt pidas võimalikuks, et rünnaku tagajärjel saab kahjustatud kannatanu tervis ning viimane tunneb ka valiaistingut. 21. Kohtule esitatud usaldusväärsete tõenditega leidis seega tõendamist see, et 23.11.2021 kella 01:55 paiku XXX asuvas korteris A L kägistas oma elukaaslast I L ajal, kui kannatanu magas oma voodis. Kui kannatanu ärkas, lõi A. L I. L mitu korda käega vastu pead ja vastu õlavart. Sellise käitumisega tekitas ta kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi. Seega on A L toime pannud õigusvastase teo, mis tuleb kvalifitseerida

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi, sest kehaline väärkohtlemine pandi toime lähisuhtes ning korduvalt. Lähisuhe on kahe või enama inimese vaheline pere-, sugulus-, põlvnevus-, hõimlus- või armastussuhe, sõltumata sellest, kas suhte osapooled jagavad elukohta. Lähisuhtes õigusvastaste teo toimepanemine on kohtu hinnangul tõendamist leidnud kannatanu ütlustega, millistest nähtub, et A L on I L elukaaslane. Ka A L ei eitanud kohtuistungil, et ta on I L elukaaslane. Seega on põhjendatud jaatada peresuhte olemasolu ja kehalise väärkohtlemise toimepanemist lähisuhtes. Korduvust tõendab asjaolu, A L oli teo toimepaneku ajal kehtiv karistus

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. Nimelt 6

(12)1-22-4507 on teda varasemalt karistatud Viru Maakohtu 18.09.2019 otsusega kriminaalasjas nr 1-196941. Kohus ei tuvastanud kohtuliku uurimise ajal õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kohtu seisukoht A L süü osas 22.

§ 2

lg 2 kohaselt saab isikut karistada teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

§ 32

lg 1 teise lause kohaselt isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub seaduses sätestatud süüd välistav asjaolu.

§ 33

kohaselt isik on süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane.

§ 34

p 1 kohaselt ei ole isik süüdiv, kui ta teo toimepanemise ajal ei olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima seoses vaimuhaigusega. Isik on süüdimatu, kui tema suhtes esinevad nii juriidilised kui ka meditsiinilised süüdimatuse tunnused. Süüdimatuse meditsiinilised tunnused on loetletud

§ 34

p-des 1-5 ning nende esinemise teo toimepanemise ajal tehakse kindlaks ekspertiisiga.

  1. Viitega Riigikohtu 31.05.2017 lahendi nr 3-1-1-105-16 p-le 20 ja lahendi nr 1-167389/30 p -dele 11-12 märgib kohus, et süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste tuvastamise järgselt peab kohus järgnevalt hindama õigusvastase teo toime pannud isiku arusaamisvõimet (kas ta oli võimeline oma käitumise ebaõigsusest aru saama) ja käitumise juhtimise võimet (kas ta suutis teo ajal oma tegevust juhtida) ning seost temal tuvastatud häire ja tema arusaamisja/või juhtimisvõimetuse vahel. Teisisõnu, meditsiiniliste kriteeriumide tuvastamise järel tuleb kontrollida isiku võimet normikuulekalt käituda ehk selgitada välja süüdimatuse juriidiliste tunnuste esinemine. Seega tuleb lahendada küsimus, kas tuvastatud haiguse (praegusel juhul traumajärgse ajukahjustuse sündroom ja skisotüüpne häire) ning isiku poolt toime pandud õigusvastase teo (kehaline väärkohtlemine) vahel esineb ka sümptomaatiline seos.
  2. Selgitamaks välja, kas A L oli teo toimepanemise ajal süüdimatus seisundis määras kohtuväline menetleja tema suhtes ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi. Ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ekspertiisi akt nr 42 valmis 18.04.2022 (tl 72-80) ning tegemist on kohtu hinnangul usaldusväärse ja kohtukõlbuliku tõendiga, kuna kohtulikult on kontrollitav see, kuidas ekspert on enda vastavasisuliste järeldusteni jõudnud.
  3. Nähtuvalt sellest ekspertiisiaktist on ekspert-psühhiaater Georgi Belotserkovski vastanud talle esitatud küsimustele, et A L põeb traumajärgset ajukahjustuse sündroomi, alkoholisõltuvust ja skisotüüpset häiret, mistõttu ta ei olnud oma teo toimepanemise ajal võimeline aru saama oma tegude keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima seoses vaimuhaigusega (skisotüüpne häire), mida süvendab veelgi traumajärgse ajukahjustuse sündroom ning alkoholi ja psühhotroopsete ravimite koostarvitamine. Skisotüüpne häire esines A L konkreetselt teo toimepanemise ajal. Skisotüüpne häire on psüühikahäire, mille puhul on isikul häiritud adekvaatne taju- ja reageerimisvõime. Seda süvendab veelgi orgaaniline ajukahjustus, mis on tekkinud koljuluu murru ja pikaajalise teadvuseta oleku tagajärjel ning alkoholi ja psühhotroopsete ravimite koostarvitamine. Eksperdi arvamuse kohaselt juhul, kui isik ei tarvita alkoholi ja võtab korrapäraselt ravimeid, siis seisund püsib stabiilne. A L võime maailma normipäraselt tajuda sõltub tema psüühilisest seisundist. Ägenemise ajal on see võime oluliselt häiritud. Tekivad emotsionaalne ebapüsivus, agressiivsed reaktsioonid, kontrolli alanemine oma tegude üle. Ekspert märkis ka seda, et väljaspool haiguse ägenemist on see võime häiritud vähesel määral. Ekspertiisi tegemise ajal 04.03.2022 ei olnud isiku võime maailma normipäraselt tajuda häiritud. A L esinevad psüühilised haigused on kroonilised, ta vajab psühhotroopsete ravimite regulaarset manustamist ägenemiste vältimiseks ja psüühilise seisundi stabiilsena hoidmiseks. Ekspertiisi ajal ei olnud ekspertiisialusel psühhootilisi ilminguid, mistõttu praegusel ajal ta ei kujuta ohtu endale ega teistele. 7

(12)1-22-4507
  1. Kohtu hinnangul tõendab eelnimetatud ekspertarvamus, et A L esineb vaimuhaigus, s.o skisotüüpne häire, mille mõjul ta pani õigusvastase teo toime ja ei olnud õigusvastase teo sooritamise ajal suuteline aru saama oma tegude keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima.
  2. Eeltoodud seisukoha õigsust kinnitavad ka ekspert Georgi Belotserkovski poolt kohtuistungil antud ütlused (KoTo, tl 49-49 pöördel), mille kohaselt sellises seisus, mis ta oli tol ajal ei olnud A L võimeline oma tegude keelatusest aru saama. Nimelt märkis ekspert, et esiteks L on vaimselt haige. Teiseks, temale süüks arvatava teo ajal esines selline asjaolu, et ta oli väga palju alkoholi tarvitanud. Lisaks temal esinevale ajukahjustusele on ta võtnud alkoholi suurt kogust ühes psühhotroopsete ainetega, millest oligi tingitud see ootamatu tagajärg, mida ei olnud võimalik siis ette näha. Lisaks on see seonduv ka sellega, et alkoholi tarvitamine on keelatud üheaegselt psühhotroopsete ainetega. Kohtul puudub alus kahelda eksperdi järeldustes ehk selles, et kõik eelnimetatud asjaolud mõjutasid A L käitumist. Seega on põhjendatud jaatada seda, et A L õigusvastase teo toimepanemisel ei olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima seoses vaimuhaigusega.
  3. Hinnates A L puhul tema haiguse ja õigusvastaste tegude sümptomaatilise seose olemasolu, leiab kohus, et A L käitumine õigusvastaste tegude toimepanemise ajal annab aluse jaatada sümptomaatilise seose olemasolu, kuna tema käitumine ehk magava kannatanu kägistamine ja löömine oli ebaadekvaatne. Siinkohal tuleb arvestada seda, et kannatanu läks magama kella 24.00 paiku (kell 23:40 saatis tütrele SMS-i ja läks magama), kõne häirekeskusele oli tehtud kell 1:59 öösel. Seega oli viimase A L ja kannatanu suhtlemise ning häirekeskuse teavitamise ajaline vahe ca 2 tundi. See viitab kohtu hinnangul päris pikale ajavahemikule köögis toimunud konflikti ja kannatanu ründamise vahel (peale mida kannatanu jooksis korterist välja ning koputas naaberkorterisse). Seega ei ole kuidagi põhjendatud asuda seisukohale, et A. L käitumine pärast konflikti, mil ta ründas intensiivselt magavat kannatanut, oli adekvaatne ning mõistuspärane. Kannatanu pärast konflikti toimumist köögis ja tütrele saadetud SMS-i ei lahkunud korterist ega kutsunud abi, vaid läks teise tuppa magama. See viitab kohtu hinnangul sellele, et ka kannatanule olid A L käitumisaktid ootamatud ning erinesid viimase tavapärasest käitumisest. Kohtu arvates ei ole seega kahtlust, et õigusvastase teo ja psüühikahäire vahel on sümptomaatiline seos.
  4. Kohtul puudub ka igasugune kahtlus selles osas, et ekspert saab enda eriteadmisi rakendades vastata talle ekspertiisimääruses edastatud küsimustele. Kohtu eeltoodud seisukoha õigsust kinnitab ka see, et kohtu poolt vastu võetud ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktist nr 92 (tl 67-71) nähtuvalt on ekspert Georgi Belotserkovski ka varasemalt jõudnud sarnasele arvamusele seoses A L vaimuhaigusega, tuues ka varasemalt välja, et kahtlustataval A L esineb traumajärgne ajukahjustuse sündroom, alkoholisõltuvus ning skisotüüpne häire. Isik ei olnud talle inkrimineeritud kuriteo toimepaneku ajal võimeline aru saama oma tegude tähendusest ja neid juhtima. Erinevus seisneb eeltoodud ekspertiisiaktide vahel selles, kas isik on võimeline osalema eeluurimisel, esinema kohtus ja kandma süüdimõistmisel karistust. Kohtu hinnangul kinnitab eeltoodu, et ekspert on enda järeldustes uuringutulemusi hinnanud ja andnud põhjendatud ekspertarvamuse talle teadaolevate andmete alusel, mis esinesid konkreetsel ajahetkel.
  5. Arvestades kannatanu I L ütlustest nähtuvaid õigusvastase teo toimepanemise asjaolusid, tunnistajate J E ja J S ütlusi ja ka eksperdi Georgi Belotserkovski eeltoodud arvamust ning kohtuistungil antud selgitusi on kohtu hinnangul põhjendatud asuda seisukohale, et A L ei olnud talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemise ajal võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Tema käitumine ehk magava kannatanu kägistamine ning seejärel löömine, oli ebaadekvaatne. Seda kinnitavad ka kannatanu ütlused, mille kohaselt esiteks ta magas siis, kui teda rünnati, teiseks 8
(12)1-22-4507 kui ta enda korterist trepikotta jooksis pani A L kohe ukse tema järel lukku. Tunnistaja J E ütluste kohaselt keeldus A L politseile ust avamast. Kohtu hinnangul tuleneb eeltoodust, et A L reaktsioonid välisärritajatele olid häiritud ning tema reaktsioon oli 23.11.2021 ebaadekvaatne. Seega on A L karistamine välistatud, kuna ta ei olnud õigusvastase teo toimepanemise ajal süüdiv.
  1. Kuna A L ei olnud talle inkrimineeritava teo toimepanemise ajal süüdiv, sest ei olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele juhtima, ei saa teda toimepandud teo eest karistada ja kriminaalasi tuleb lõpetada KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Kohtu seisukoht A L sundravi kohaldamise vajalikkuse osas
  2. Nii

§ 86lg 1 kui ka Kr

MS § 394 p 4 seavad psühhiaatrilise sundravi kohaldamise obligatoorseks aluseks menetlusele allutatu ohtlikkuse iseendale või ühiskonnale. Seega, olles tuvastanud õigusvastase teo sooritamise süüdimatusseisundis, tuleb kohtul sundravi menetluses järgnevalt hinnata isiku ohtlikkust. Seejuures on oluline rõhutada, et kõrgeima astme kohus on leidnud, et

§ 86

lg-t 12 tuleb tõlgendada viisil, mille kohaselt tuleb ka ambulatoorse sundravi puhul tuvastada indiviidi ohtlikkus

§ 86lg 1 ja Kr

MS § 394 p 4 mõttes, kuid olukorras, kus tema ohtlikkuse prognoos ei tingi vabaduse võtmist statsionaarse sundravi kohaldamise näol, võib kohus isikule määrata ka ambulatoorse sundravi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31.03.2017 määrus nr 3-1-1-106-16 p 31). Ühiskonnaohtlikkus tähendab ohtu teistele (RKKKm 3-1-1-105-16, p 24). Eeskätt tulevad kõne alla teiste inimeste elu ja tervis, aga ka muud karistusseadustikuga kaitstud õigushüved (RKKKm 3-1-1-121-12, p 13).

§ 86

lg 1 tuleb tõlgendada nii, et inimese ohtlikkus endale on sekundaarne: see muutub aktuaalseks siis, kui isiku ühiskonnaohtlikkust eitada. Lisaks sellele peab isiku ohtlikkus enesele olema sundravi rakendamiseks väga kõrge: tarvis on märksa suuremat ohtlikkusmäära kui teistele ohtlikkuse (ühiskonnaohtlikkuse) puhul (vt Tartu Ringkonnakohtu 09.04.2020 määruse p 67).

  1. Sundravi kohaldamisel tuleb hinnata isiku ohtlikkust ja seda konkreetsetele asjaoludele tuginedes põhjendada, kirjeldades, milles see väljendub: st tuleb eristada, kas inimene on ohtlik endale ja/või teistele (ühiskonnale), ning selgitada, milles ohtlikkuse prognoos seisneb. Ohtlikkuse hindamisel ongi tegu prognoosotsusega, mille kujundamisel tuleb muu hulgas arvestada isiku seniseid õigusvastaseid tegusid, tema käitumist ja diagnoositud psüühikahäire iseloomu (RKKK 31.05.2017 määrus nr 3-1-1-105-16, 1-16-7389/30 p 14).
  2. Ekspertiisikatist nr 42 nähtub selgelt, et A L ei kujuta praegusel ajal ohtu endale ega teistele. Kohtul puuduvad alused selles kahelda, seda enam, et selline järeldus on kooskõlas alljärgnevate asjaoludega.
  3. Isiku seisundit tuleb hinnata kohtumääruse tegemise aja seisuga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. novembri
  5. a määrus nr 1-16-7102/18, p 14). Mida kaugemale sellest kriminaalasja esemeks olnud teod jäävad, seda väiksem on nende mõju isiku ohtlikkuse hinnangule ning seda enam tuleb isiku jätkuvat ohtlikkust põhjendada muude asjaoludega. Arvestades A L ette heidetud toimepandud õigusvastastest tegudest möödunud aega ei saa üksnes nendele tegudele tuginevalt A L ohtlikkust jaatada.
  6. Prokuratuuri taotluse kohaselt leidis ekspert ekspertiisiaktis nr 42, et haiguse ägenemise vältimiseks ja ohu ennetamiseks teistele vajab A L ambulatoorse sundravi kohaldamist. Kohus, uurides vastavat ekspertiisiakti, leiab, et selline ekspertiisiakti käsitlus ei ole päris korrektne. Ekspertiisiakti p-st 8 tuleneb, et ägenemiste vältimiseks ja psüühilise seisundi stabiilsena hoidmiseks vajab A L psühhotroopsete ravimite regulaarset manustamist. Kohtuistungil leidis ekspert, et kui L täidab kõiki ettekirjutusi, siis ta ei ole ohtlik. Tal puuduvad pidevad luulemõtted, tal ei ole mingit teist häiret. Kui ta täidab kõiki ettekirjutusi, siis võib ta vabalt vabaduses viibida. 9

(12)1-22-4507
  1. Samas märkis ekspert kohtuistungil, et A L vajab ambulatoorset sundravi, sest neil pole võimalik jälgida teda, nad ei saa tema järele vaadata kui viimane viibib kodus ja A L olid juba tagasilangused. Kohtu hinnangul ei nähtu siit otsene ambulatoorse sundravi mõju haiguse ägenemisele ja ohu ennetamisele. Pigem on ambulatoorse ravi vajadus tingitud soovist kontrollida ravimite manustamist. Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 17 lg 1 järgi psühhiaatrilise sundravi eesmärgiks on psüühikahäire ravi, psüühikahäirest tuleneva ohtlikkuse vähendamine ning isiku toimetuleku taastamine iseseisvaks toimetulekuks ühiskonnas. Kohtu hinnangul ei saa käesoleval juhul nõustuda sellega, et A L ei ole võimeline ilma lisakontrollita ehk ambulatoorse ravi määramiseta läbima ravikuuri. Kohtu käsutuses olevatest andmetest nähtub, et A L on juba 28 korda ravil olnud, sh vabatahtlikult. Vabatahtlik ravi läbimine (seda enam, et oma algatusel) tähendab kohtu hinnangul aga seda, et isik on ilmselt huvitatud ka ravirežiimist kinnipidamisest ja seega peab suure tõenäosusega ka sellest kinni. Järelikult ei ole A L otstarbekas määrata ambulatoorset sundravi, käsitledes seda n-ö lisakontrolli vahendina.
  2. Samuti nähtub kohtule esitatud andmetest ning kohtuistungil antud ütlustest, et käesoleval ajal saab A L vajalikku ravi. Kehtiva praktika kohaselt ei saa sundravi kohaldada üksnes põhjusel, et isik keeldub ravist vabatahtlikult (viidatud määrused asjas nr 3-1-1-10516, p 23; asjas nr 3-2-1-155-13, p 41; vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu
  3. juuni
  4. a otsus asjas D.R. vs. Leedu, p 95). Samuti, arvestades
  5. a märtsis toimunud eksperdi ja A L vestlusest möödunud aega ning viimase avaldusi ravi vabatahtlikkuse kohta puudub alus asuda seisukohale, et ebaregulaarne ravimite manustamine toimub käesoleval ajal.
  6. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et menetlusele allutatu tegeliku ajakohase vaimse seisundi väljaselgitamiseks peab sundraviküsimust arutav kohus ka ise hindama enda poolt tajutuna isiku vaimset seisundit ja seda kohtulahendis kirjeldama (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14.11.2017 määrus nr 1-16-7102).
  7. 04.08.2022 eh 5 kuu möödumisel pärast psühhiaatrilist intervjuud, toimus kohtuistung. Isik ilmus kohtuistungile vabatahtlikult. Kohtuistungil käitus A. L adekvaatselt, vastas arusaadavalt ja täpselt kohtu küsimustele ning ei ägestunud ega käitunud muul moel kummaliselt. Ka nõustus ta süüdistaja ja kaitsjaga, et põhjuseks on alkohol. Ka oli ta kannatanuga sarnasel arvamusel, mille kohaselt sundraviga ei kaasne kasu. Samuti lisas, et alkoholi osas tal on olnud kontroll, kuna ta käis registreerimas ja kahe aasta vältel ei tarvitanud alkoholi ning kõik oli korras. Eeltoodud A. L seisukohtades ei ole alust kahelda. Viimane tunnistab ravivajadust ning ka seda, et ta ei tohi tarvitada alkoholi. Seega kohus ei näe neid asjaolusid, mille esinemise tõttu on põhjendatud jaatada sundravi kohaldamise põhjendatust. Käesoleval hetkel ei kujuta A. L ohtu ei endale ega ka ühiskonnale. Seda on üheselt kinnitanud kohtuistungil ka kannatanu, tuues välja, et isegi ühtegi halba sõna ei ole ei kuulnud A L. Ka kannatanu, kes elab A. L koos, on kinnitanud seda, et õigusvastase teo toimepanija manustab regulaarselt psühhotroopseid ravimeid.
  8. Seda, et käesoleval juhul puudub vajadus kohaldada sundravi kinnitab ka A L suhtes 29.10.2020 ja 18.04.2022 koostatud ekspertiisiaktide (tl 67-71 ka 72-80) kõrvutamine. Selliselt toimides on põhjendatud järeldada, et A. L seisund on nüüdseks paremaks läinud. Nimelt viimase ekspertiisiakti kohaselt on L võimeline osalema eeluurimisel, esinema kohtus ja kandma süüdimõistmisel karistust. Ligi kaks aastat tagasi jõudis ekspert diametraalselt vastupidisele arvamusele. Ka on märkimisväärne, et 29.10.2020 ekspertiisiakti p-st 10 nähtub, et kuna pärast õigusvastase teo toimepanemist on uuritav saanud statsionaarset psühhiaatrilist ravi, siis sundravi ta ei vaja. Eksperdi hinnangul vajas ta tol ajal toetusravi psühhotroopsete ravimitega ja jälgimist psühhiaatri juures. Seega eksperdi hinnangul on pärast õigusvastase teo toimepanemist statsionaarse psühhiaatrilise ravi saamine põhjuseks, miks mitte määrata toimepanijale sundravi. 18.04.2022 ekspertiisiaktist nähtuvalt sai A L ka pärast viimase õigusvastase teo toimepanemist statsionaarset psühhiaatrilist ravi Ahtme haiglas 17.0210
(12)1-22-4507 07.03.
  1. Kohus leiab, et ka eeltoodud asjaolud (seisundi paranemine ning eksperdi poolt toodud sundravi mittevajalikkuse põhjendus) vähendavad sundravi kohaldamise vajadust. Seda ka seetõttu, et alles hiljuti, s.o käesoleva aasta augustis vahetult enne kohtuistungit pöördus A. L samuti vabatahtlikult Ahtme Haiglasse statsionaarsele ravile.
  2. Kuna A L seisund on pikaajalise ravi foonil paranenud ning ta tunnistab ravi vajadust ja allub ravile vabatahtlikult, siis pole põhjendatud jaatada sundravi kohaldamise põhjendatust. Põhjendatud on asuda seisukohale, et 17.02-07.03.2022 läbiviidud statsionaarne ravi oli tulemuslik, kuna puuduvad igasugused andmed, et pärast seda oleks A L pannud toime mõne uue õigusvastase teo. Seda kinnitab kannatanu poolt kohtuvaidlustes välja toodu, mille kohaselt A L senine vabatahtlik ravi on tulemuslik. Seega ei ole põhjendatud asuda seisukohale, et A L on käesoleval ajal ohtlik, mis kinnitab seda, et sundravi kohaldamine on käesoleval ajal põhjendamatu. Mis puudutab tema tervenemise prognoosi, siis on ekspert sõnaselgelt väljendanud, et A L esinevat psüühikahäiret ei ole võimalik täielikult välja ravida. Kohus ei näe asjaolusid, millel oleks isiku sundravile saatmine käesoleval ajal vältimatult vajalik. A L allub vabatahtlikult määratud ravile, on pidevas kontaktis enda arstiga. Sundravi kohaldamise vastu räägib ka see, et seda ei hakkaks läbi viima õigusvastase teo toimepanija senine raviarst. A L tuleks ambulatoorse sundravi läbimisel käia perioodiliselt haiglas, mis asub kodust kaugel (Jämejala külas) ja kus teda ei ole ka enne ravitud ning mis tooks talle kaasa ka paratamatult päris suure lisakulu.
  3. Eeltoodu alusel lõpetab kohus A L suhtes kriminaalmenetluse

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi Kr

MS § 199 lg 1 p 1 näidatud alusel (puudub isiku süü) ning jätab tema suhtes

§ 86sätestatud sundravi kohaldamata. 44. Kuna käesolev lahend sisaldab A L terviseandmeid, tuleb see analoogia korras Kr

MS § 4081 lg-ga 2 avalikustada nii, et tema nimi nimi asendatakse tähemärgiga (Riigikohuski tugineb sundravi lahendite avalikustamisel mitte KrMS § 4081 lg-le 3 või 4 – mis näeb ette vaid resolutiiv- või lõpposa avalikustamist –, vaid lähtub sellest, et lahend on vaja avalikustada sisuliselt terviklikult – küll aga on tarvis peita menetlusele allutatu nimi). Menetluskulud

  1. KrMS § 183 sätestab, et kriminaalmenetluse lõpetamise korral hüvitab menetluskulud riik, kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti.
  2. Käesolevas kriminaalasjas on menetluskuludeks, mille kohta kohtule on esitatud selle suurust tõendavad tõendid, vastavalt KrMS § 175 lg 1 p-le 4 kaitsja Igor Belugini riigi õigusabi korras osutatud tasu kohtueelses menetluses summas 418, 80 ja kohtumenetluses summas 589, 20 eurot ja KrMS § 175 lg 1 p-le 3 riiklikul ekspertiisiasutusel, muul riigiasutusel või juriidilisel isikul seoses ekspertiisi tegemisega tekkinud kulu 255 eurot.
  3. KrMS §-st 183 tulenevalt jäävad menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigi kanda. Seega tuleb jätta menetluskulu kokku, s.o 1263 eurot Eesti Vabariigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Mari-Liis Avikson Kohtunik 11

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.