Obsah (13)

§ 563§ 172§ 657§ 238§ 329§ 662§ 667§ 5521§ 4771§ 551§ 378§ 654§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 16. veebruar 2022. a, Tallinn Kohtuasja number 2-17-7190 Kohtu

§ 563lg 7 kohaselt ebaõnnestunuks.

1. Kohus nõustus vanemate seisukohtadega, et on vaja muuta
2. juuni
3. a määruses määratud hooldusõiguse ulatust

§ 563lg 7 p 3 mõttes.

Kohus märkis, et sisuliselt on vanemad vaielnud aastate vältel laste viibimiskoha osas suhtlusõiguse kaudu. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole lahendanud menetluseaegseid erimeelsusi; ka kohtutäituri ega perelepitaja sekkumine ei andnud tulemusi. Vanemate erimeelsus hooldusõiguslikes küsimustes on aastate jooksul pigem süvenenud, konfliktid on lahvatanud koolis ja terapeudi valimisel. Vanemad on menetluse jooksul olnud teineteise suhtes süüdistavad, vastutöötavad ja koostöövaenulikud.

1. Kuigi laste ainuhooldusõigust soovivad endale nii ema kui ka isa, leidis maakohus tuginedes laste määratud esindaja ja linnavalitsuse esindaja seisukohtadele, et vanemate ühine hooldusõigus tuleb lõpetada ja anda emale üle täielik ainuhooldusõigus. Maakohus tõi välja, et menetluse kestel ei ole tõendamist leidnud ema ohtlikkus või mittekohane käitumine, mille tõttu tuleks tema hooldusõiguse ulatust vähendada. N on naasnud ema juurde ning psühholoogi sõnul ei ole laps valmis isaga kohtuma. C vastuseis emaga suhtlemisel väheneb. Hooldusõiguse täielikku üleandmist isale kohus põhjendatuks ei pidanud, sest see ei vastaks laste huvidele. D ei ole alates
2. a isaga elanud ning psühholoogi sõnul ei ole ta selleks valmis. Lisaks viitas kohus isa vaenulikule käitumisele. Kohus ei pidanud põhjendatuks hooldusõiguse jagamist vanemate vahel laste kaupa, sest laste huvides on elada ja kasvada koos. Laste suhted on lähedased ja kokkuhoidvad.
3. Kohus pidas vajalikuks täpsustada
4. juuni
5. a määrusega määratud suhtlusõiguse ulatust

§ 563lg 7 p 2 mõttes.

Kuivõrd isa ei ole kohtu hinnangul lastele ohtlik, ei ole põhjust piirata isa ja laste vahelist suhtlust, eriti olukorras, kus laste endi ning laste ja vanemate suhtlus on taastumas. Seetõttu ei ole suhtluskorra määramisel takistuseks ka isa ja noorima lapse ning ema ja vanima lapse vahepealne suhtluspaus. Maakohus määras laste ja vanemate vahelise suhtluskorra etapiliselt jätkates esmalt laste ja vanemate kohtumistega Tallinna Perekeskuses ning pärast selle ammendavust lähtudes

1. juuni
2. a määruses määratud suhtluskorrast, mida kohus pidas ühiselt mõistetavuse ja võimalike vaidluste ärahoidmiseks vajalikuks täpsustada.
3. Viimaks selgitas kohus, et kohtutäitur saab määrata pärast hoiatuse tegemist täitemenetluse võlgnikule sunniraha ning kasutada TMS § 179 lg 4 alusel suhtluskorra lahendi täitmiseks jõudu eeldusel, et kohus on andnud jõu kasutamiseks loa. Sellest järeldas kohus, et kohtutäituril on õigus määrata võlgnikule sunniraha ilma, et kohus seda täiendavalt

§ 563lg 7 p 1 mõttes määruses märgiks.

Määruse sundtäitmise korral on kohtutäituril vajaduse tekkides õigus ise taotleda kohtult luba jõu kasutamiseks. 20.

§ 172

lg 1 ja 3 koosmõjus jättis kohus alaealiste esindaja tasu ja kulu Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda, v.a Y

1. aprilli
2. a määruskaebusega seotud kulu, mille kohus jagab poolelioleva määruskaebemenetluse raames. Määruskaebus
4. mail
5. a esitas Y määruskaebuse, millega vaidlustas Harju Maakohtu
6. aprilli
7. a kohtumääruse täielikult ning palus teha uus määrus, millega palus lõpetada X ainuhooldusõigus C, N ja D viibimiskoha määramise osas ning anda ainuhooldusõigus C, N ja 9 2-17-7190 D elu-, ja viibimiskoha ning hariduse ja terviseküsimuses üle Y-le; määrata kindlaks laste huvidele vastav suhtluskord laste emaga ning jätta menetluskulud X kanda.
8. Määruskaebuse esitaja taotles võtta vastu määruskaebusele lisatud tõendid; arutada tsiviilasja kohtuistungil; kuulata lastele sobivas keskkonnas kohtu poolt ära poolte alaealised lapsed C, N ja D ning seoses 2.-
9. detsembril
10. a toimunud Nt puudutavate sündmustega, koguda tõendeid Politsei- ja Piirivalveametilt või prokuratuurilt, sh paluda Politsei- ja Piirivalveametil esitada ülevaade või kirjeldus lapse N poolt politseiametnikule antud ütluste kohta; jätta määruskaebusega seotud menetluskulud X kanda.
11. Määruskaebuse esitaja leidis, et maakohus jättis tähelepanuta laste isa menetluse jooksul esitatud tõendid laste ema ohtlikkuse ja mittekohase käitumise osas, mistõttu tegi laste huvidega vastuolus oleva lahendi. Samuti ei põhjendanud maakohus, miks jättis laste isa väited kõrvale.
12. Laste isa juhtis tähelepanu, et maakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et ema suhtes ei ole ühtegi kriminaalmenetlust algatatud. Määruskaebuse esitaja viitas enda
13. septembril
14. a avaldusega koos esitatud tõenditele, mis kinnitavad kriminaalasja algatamist ja isa väiteid ema vägivalduses kohta laste suhtes. Laste isa tõi määruskaebuses välja menetluses esitatud tõendid, mille osas ei võtnud maakohus seisukohta. Laste isa asus seisukohale, et ema juures viibides esineb lastel äratuntav oht nende heaolule või igati põhjendatud kahtlus, et laste ema ei suuda lastele tagada laste kehalist puutumatust ning turvalist elukeskkonda. Laste isa heitis maakohtule ette, et kohus on põhjendamatult tuginenud kohaliku omavalitsuse ja laste esindaja arvamusele, kuigi nad ei ole olnud laste isa suhtes objektiivsed. Samuti ei ole kohus pööranud sisulist tähelepanu laste ütlustele, mh sooviga elada isaga ega Z seisukohtadele. Väited ema ja laste suhte paranemise kohta olid laste isa arvates alusetud.
15. Laste isa viitas asjaolule, et laste ema teadlikult ei võimalda lapse ja isa vahelist suhtlust ning laste isa ei saa lastele helistada alates aprillist
16. a, sest isa number on blokeeritud. Lisaks ei ole kohus arvestanud seda, et ema ei soovinud perelepituses osaleda.
17. Määruskaebuse kohaselt on maakohtu etteheited
18. mai
19. a määruse mittetäitmise kohta alusetud – määratud kohtumised ja teraapiad HS juures on olnud fiktiivsed ning kohtumisi ei ole tegelikult toimunud. Laste isa on aga lastega õigel ajal kohal olnud. Seevastu laste ema rikub
20. märtsi
21. a Harju Maakohtu määrust.
22. Laste isa märkis, et maakohus on jätnud lahendamata tema
23. detsembril
24. a esitatud taotluse koguda Politsei- ja Piirivalveametilt prokuratuurilt tõendeid
25. detsember
26. a kuni
27. detsember
28. a aset leidnud ja
29. detsembri
30. a menetlusdokumendis kirjeldatud Nt puudutavate sündmuste kohta, sh paluda Politsei- ja Piirivalveametil esitada ülevaade või kirjeldus lapse N poolt politseiametnikule
31. veebruaril
32. a antud ütluste kohta. Samuti on kohus tähelepanuta jätnud isa taotluse jätta kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja ja lapse esindaja arvamused asja lahendamisel arvesse võtmata.
33. Lisaks tõi laste isa välja, et N õppeedukus on ema juures elades äärmiselt halvaks muutunud, mistõttu emale hooldusõiguse üleandmine haridusküsimuses on põhjendamatu. Menetluse edasine käik
34. X palus jätta määruskaebus rahuldamata ning arvestades Y taotlust arutada asja kohtuistungil avaldas, et esitab enda seisukoha kohtuistungil. Laste ema viitas, et määruskaebus 10 2-17-7190 põhineb menetluse jooksul esitatud väidetel, mis ei ole leidnud tõendamist ning märkis, et laste isa on teadlikult eiranud kohtulahendite täitmist. Ühtlasi on selle tulemusena algatatud kriminaalasi. X tõi välja, et maakohtu lahendi resolutsioon on vastuolus kohtupraktikaga, sest selles pole määratud

§ 563lg-st 8 tulenevalt, milliseid sunnivahendeid saab rakendada.

Sellest tulenevalt taotles X määrata ka vastavad sunnivahendid.

1. Laste esindaja nõustus maakohtu määruse põhjendustega ning leidis, et määruskaebus on põhjendamatu, mistõttu tuleb see jätta rahuldamata. Laste esindaja jäi enda varasemate seisukohtade juurde. Lisaks tõi laste esindaja välja, et pärast seda, kui N oli isa juurest oma koju naasnud, on poeg regulaarselt käinud HS juures ja teraapia on avaldanud lapsele positiivset mõju. Laste isa väited ei ole ajendanud laste parimatest huvidest, vaid suunatud põhjendamatult lastekaitsetöötaja, laste esindaja ja kohtu tegevuse kahtluse alla seadmiseks.
2. Tallinna Ringkonnakohus kuulas
3. detsembril
4. a ära laste ema,
5. detsembril
6. a laste isa ja laste esindaja ning
7. detsembril
8. a C.
9. jaanuaril
10. a toimus laste ema, laste isa, laste esindaja ja eestkosteasutuse ärakuulamine.
12. detsembri
13. a ärakuulamisel taotles laste ema võtta asja juurde
14. detsembril
15. a saadetud vastuses kohtunõudele oleva prokuratuuri
16. oktoobri
17. a kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate, et tõendada, et isal on muster esitada ema vastu kuriteoteateid. Lisaks, kui ei ole esitatud, siis võtta tsiviilasja juurde Politsei- ja Piirivalveameti
18. märtsi
19. a vastuskirja andmesubjekti päringule. Kui on juba varasemalt esitatud, siis tagastada.
20. Laste isa esitas
21. detsembril
22. a tõendina perekeskuse väljastatud andmed seoses vanemate ja lastega kohtumistega.
24. detsembril
25. a esitas laste isa ettepaneku, mis puudutab vanemate ja laste edasist suhtlus- ja hooldusõigust.
26. Laste ema esitas
27. detsembril
28. a esialgse õiguskaitse taotluse, mida täiendas ringkonnakohtu korraldusel
29. detsembril
30. a. Laste ema palus kohtul kohaldada esmast õiguskaitset lapse C suhtes psühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimiseks, kuna tegemist on abi vajava lapsega või alternatiivselt rakendada kohtu poolt muid abinõusid kohtu õiglasel äranägemisel lapse C parimate huvide tagamise kaitseks ja lapse vaimse tervise kahjustamise lõpetamiseks laste isa poolt, vajadusel piirata isa suhtlusõigust lapsega, kohustada isa laps emale välja andma või määrama lapsele erieestkostja. Laste ema hinnangul on C abivajav laps, mida saab tõendada ainult psühholoogilise ekspertiisiga. Lisaks on vajadus C isa võimu ja mõjutuste alt välja tuua, et isa ei kahjustaks lapse psüühikat. C tuleb isa perest eraldada ja suunata lapse tahtest allumatule ravile PERH psühhiaatriakliinikusse. Küsimusi, mida küsida eksperdilt ja millised peaksid olema ekspertiisi küsimused, on menetlusosalised esitanud juba maakohtule.
31. Laste eestkosteasutus nõustus, et C on abivajav laps. Lastekaitsetöötaja hinnangul on vajalik C vaimse tervise hindamine professionaali poolt ning teraapia lapse toetamiseks ja lapse ja ema lähedase suhte taastamiseks. Lapse seisundit tuleks hinnata esimesel võimalusel. Lapse seisundi hindamiseks on vajalik mõlema lapsevanema kaasamine. Seda, kas C seisundit peaks hindama kohtuekspertiisi käigus või kohtu poolt valitud kliinilise psühholoogi-terapeudi poolt, saab otsustada kohus (muuhulgas olenevalt ekspertiisi kättesaadavusest). Eestkosteasutus ei toetanud käesoleval ajal X alternatiivsete nõuete rahuldamist. 11 2-17-7190
32. Laste esindaja leidis, et laste ema esialgse õiguskaitse taotlus on iseenesest põhjendatud, kuid selle eesmärgi kiiremaks saavutamiseks tuleks kaaluda ekspertiisi asemel teiste meetmete rakendamist. Laste esindaja tõi välja, et C vaimne tervislik seisund ja abivajadus on hädavajalik välja selgitada kliinilise psühholoogi poolt ning tagada alaealise C osalemine teraapias.
33. Eestkosteasutus esitas
34. detsembril
35. a Tallinna Perekeskuses ajavahemikul märts kuni november
36. a toimunud laste ema ja isa ning laste kohtumiste aruanded.
37. veebruaril
38. a esitas eestkosteasutus Tallinna Perekeskuses jaanuaris
39. a toimunud laste ema ja isa ning laste kohtumiste aruande, samuti ülevaate kohtumistega seotud vahepealsetest arengutest.
40. HS esitas
41. veebruaril
42. a vastuse kohtunõudele, milles andis teada, et N käib tema juures nõustamisel, kus tegeletakse lapse ärevusega. Põhjust, miks N ei soovi isaga kohtuda, ei ole laps välja toonud. Prognoosi isa ja lapse suhtluse taastumise osas pole võimalik teha. Tähelepanekuid seoses D osas ei ole.
43. Z esitas
44. veebruaril
45. a vastuse kohtunõudele, milles andis teada, et kohtus viimati Cga
46. juunil
47. Informatsiooni, mille alusel saaks Z kujundada enda seisukohta C kohta tal ei ole. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
48. Kolleegium leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel koosmõjus §-ga 659 tühistada osas, millega maakohus andis C ainuhooldusõiguse üle emale. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega annab C ainuhooldusõiguse isale. Ringkonnakohus määrab võtta ära Y-lt C hooldusõiguse C ja X suhtlemise korraldamisel ja C vaimse tervisega seotud küsimustes ning X-lt N ja D hooldusõiguse N ja D ning Y suhtlemise korraldamisel. Ringkonnakohus määrab C-le tema vaimse tervise hindamise ja vajadusel teraapia korraldamiseks ning C-le, N-le ja D-le nende ja lahus elava vanema suhtlemise korraldamiseks erieestkostja, kelleks on laste igakordse alalise elukoha kohalik omavalitsus. Tulenevalt muudatustest hooldusõiguses muudab ringkonnakohus osaliselt maakohtu määratud laste C, N ja D ning vanemate X ja Y suhtlemise korda (maakohtu määruse p 3.3). Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

1. Laste isa esitas määruskaebuses taotluse, millega palus koguda Politsei- ja Piirivalveametilt või prokuratuurilt tõendeid seoses 2.–
2. detsembril
3. a toimunud Nt puudutavate sündmustega, sh paluda Politsei- ja Piirivalveametil esitada ülevaade või kirjeldus lapse N poolt politseiametnikule antud ütluste kohta. Laste isa selgitas, et kuigi maakohus oli kohustatud lahendama kõik varasemalt esitatud taotlused, ei lahendanud maakohus tema
4. detsembri
5. a taotlust. Kolleegium juhib määruskaebuse esitaja tähelepanu Harju Maakohtu
6. novembri
7. a määrusele, milles maakohus lahendas ülalmärgitud taotluse (kd VII, tl 22-25). Kohtute Infosüsteemist nähtub, et maakohtu määrus toimetati laste isa lepingulisele esindajale kätte
8. novembril
9. a. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ning leiab, et tulenevalt

§ 238lg 1 p-st 2 puudub alus nimetatud tõendite kogumiseks ja taotluse rahuldamiseks.

43. Kuigi üldjuhul peavad menetlusosalised

§ 329

lg 1 järgi esitama tõendid ja vastuväited nii vara, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik, ning hilinenult tõendi võib kohus

§ 238

lg 3 p 3 alusel jätta vastu võtmata, võib menetlusosaline siiski määruskaebuse põhjendamiseks esitada

§ 662

lg 3 järgi uusi asjaolusid ja tõendeid ning ringkonnakohus võib määruskaebust läbi 12 2-17-7190 vaadates

§ 667lg 3 II lause järgi vajadusel ka koguda uusi tõendeid.

Seejuures peab aga ringkonnakohus kontrollima, et tõendid oleksid

§ 238

tähenduses asjakohased ja lubatavad (v.a

§ 238lg 3 p 3).

Praegusel juhul käib vaidlus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse üle andmise üle, mistõttu on kolleegiumi hinnangul laste ema

1. detsembril
2. a esitatud dokumentaalne tõend (Põhja Ringkonnaprokuratuuri
3. oktoobri
4. a kriminaalmenetluse alustamata jätmise teade), laste isa
5. mail
6. a määruskaebuse lisana esitatud dokumentaalne tõend (väljavõte N õpitulemustest) ning eestkosteasutuse
7. detsembril
8. a esitatud dokumentaalsed tõendid (Tallinna Perekeskuse aruanded ajavahemikul märts kuni november
9. a toimunud laste ema ja isa ning laste kohtumistest) ja
10. veebruaril
11. a esitatud dokumentaalsed tõendid (Tallinna Perekeskuse aruanne jaanuaris
12. a toimunud laste ema ja isa ning laste kohtumistest ning ülevaade vahepeal toimunust) asjakohased ja lubatavad ning ringkonnakohus võtab need vaidluse lahendamisel arvesse. Kuivõrd laste ema on juba varasemalt esitanud Politsei- ja Piirivalveameti
13. märtsi
14. a vastuskirja andmesubjekti päringule (kd VII, tl 73), jätab ringkonnakohus selle tsiviilasja juurde võtmata. Laste isa
15. detsembril
16. a tõendina esitatud perekeskuse väljastatud aruanded seoses vanemate ja lastega kohtumistega ajavahemikul märts kuni november
17. a on osaliselt kaetud ning loetamatud. Kuivõrd eestkosteasutus esitas antud tõendi täies mahus, jätab ringkonnakohus laste isa esitatud perekeskuse väljastatud aruanded tsiviilasja juurde võtmata.
18. Määruskaebuse esitaja on esitanud taotluse kuulata lastele sobivas keskkonnas kohtu poolt ära alaealised lapsed C, N ja D.

§ 5521

lg 1 kohaselt peab kohus kuulama ära vähemalt 10-aastase lapse.

§ 5521lg 3 järgi võib kohus lapse ärakuulamisest loobuda üksnes mõjuval põhjusel.

Arvestades, et D (s xx.xx.xxxx) on 9-aastane, ei kuula kohus last ära. Kuigi N (s xx.xx.xxxx) on menetluse kestel saanud 11-aastaseks, loobub ringkonnakohus lapse ärakuulamisest. Tegemist on lapsega, kelle järjekordne aktiivne kaasamine kohtumenetlusse ja kontakt võõra inimesega võib tekitada täiendava pingeolukorra, mis koormab last psüühiliselt olukorras, kus teda tuleks võimalikult palju pingetest säästa. Lapsega on menetluse vältel vestelnud kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajad, laste esindaja ja terapeudid, kes on edastanud enda seisukohad kohtule;

1. juunil
2. a on Harju Maakohtus tsiviilasja menetlenud kohtunik lapsed isiklikult ära kuulanud (kd VI, tl 52). Eelnevat arvestades ei ole kolleegiumil põhjust asuda seisukohale, et D ja N huve aitaks paremini kaitsta see, kui ringkonnakohus kuulaks lapsed isiklikult ära. Kuivõrd ringkonnakohus kuulas C
3. detsembril
4. a ära, jääb isa taotlus osaliselt rahuldamata.
5. Kolleegium selgitab kõigepealt, et lepitusmenetluse esmaseks eesmärgiks on lepitada suhtlemist korraldava määruse rikkumise puhul vanemaid, s.o toetada nende suhtlust ja aidata vanematel leida lapsega suhtlemisel ilmnenud probleemidele lahendus, et hoida ära last koormav täitemenetlus.
6. Samas võib

§ 563

lg 7 p 3 kohaselt kohus lepitusmenetluse ebaõnnestumise järel teha muudatusi ka vanema õigustes lapse suhtes, kui lapsega suhtlemise korra täitmise tagamiseks ei piisa vaid lapsega suhtlemise korra muutmisest. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine sõltub eeskätt otstarbekusest – millisel viisil on vanemad valmis ja suutelised edaspidi lapse suhtes hooldusõigust teostama nii, et sellega oleks kõige paremini tagatud lapse huvid. Kolleegium selgitab, et PKS § 118 lg 1 järgi peavad vanemad teostama lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal PKS § 137 lg 1 I lause järgi õigus taotleda kohtult hagita menetluses, et 13 2-17-7190 lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Sellisel juhul teeb kohus PKS § 137 lg 2 p 2, § 137 lg 3 ja § 123 järgi esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi, sh vanemate vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elutingimusi.

1. Arvestades seda, et praegusel juhul elavad vanemad lahus ning mõlemad vanemad soovivad laste ainuhooldusõigust endale, saaks kolleegiumi hinnangul kohus PKS § 137 lg 2 p 2 järgi keelduda vanemate ühist hooldusõigust lõpetamast üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanematest ainuhooldusõiguse andmine ei oleks kooskõlas laste huvidega (oleks laste huvidega vastuolus). Asjas ei ole aga esitatud selliseid asjaolusid, mille alusel kohus saaks järeldada, et vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine ei oleks laste huvidega kooskõlas. Kuigi eelduslikult on laste parimates huvides see, et neil on kaks hooldusõiguslikku vanemat, kes üksmeelselt otsustavad lapse elu puudutavaid olulisi küsimusi, on vanemate tõsiste erimeelsuste ja koostöö puudumise korral põhjendatud nende ühine hooldusõigus lõpetada, sest erimeelsused takistavad vanematel lapsi puudutavaid otsuseid vastu võtta ja laste elu sujuvalt korraldada. Hooldusõiguse lõpetamata jätmine oleks kujunenud olukorras selgelt vastuolus laste huvidega. Kui kohus vanemate ühist hooldusõigust ei lõpeta, jätkavad vanemad lapsi puudutavate küsimuste üle vaidlemist ega suuda jõuda kokkuleppele. Vanemate omavahelise vaidluse edasikestmisel kannatavad oluliselt laste huvid, kuna nende elukorraldust puudutavad olulised küsimused võivad jääda õigel ajal otsustamata, muuhulgas põhjustavad vanemate vahelised erimeelsused ja koostöö puudumine lastele emotsionaalseid läbielamisi. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et vanem kaotaks ühise hooldusõiguse lõpetamise järel võimaluse osaleda laste elus.
2. Praegusel juhul lõpetati Harju Maakohtu
3. juuni
4. a määrusega vanemate ühine hooldusõigus C, N ja D suhtes viibimiskoha osas ning anti lõpetatud osas ainuhooldusõigus laste emale. Kolleegium nõustub maakohtuga, et lepitusmenetluse ebaõnnestumise järel oli arvestades asjas kogutud tõendeid ja kõiki asjaolusid, põhjendatud teha muudatus vanemate hooldusõiguses ning lõpetada vanemate ühine hooldusõigus N ja D suhtes ka muudes valdkondades ning anda N ja D ainuhooldusõigus laste emale. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti järeldanud, et laste isa suhtumine kehtivasse kohtumäärusesse, laste ema vastu korduvalt esitatud süüteoteated ning politsei väljakutsed, otsitud põhjustel lepitaja ja psühholoogi abi vastu võtmata jätmine, lapse mitte-eakohane ja ebavajalik kaasamine potentsiaalselt konfliktsetesse ametitoimingutesse (kohtutäituri juures käimine) ning igasuguse konstruktiivse vanemliku koostöö eiramine kogumis tingib vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise ning N ja D ainuhooldusõiguse emale andmise.
5. Peamiseks laste isa etteheiteks on, et maakohus jättis tähelepanuta menetluses esitatud tõendid laste ema ohtlikkuse ja mittekohase käitumise osas ning tegi seetõttu laste huvidega vastuolus oleva lahendi. Laste isa juhtis tähelepanu asjaolule, et maakohtu järeldus, mille kohaselt ei ole laste ema suhtes alustatud ühtegi kriminaalmenetlust, on ebaõige. Kuigi maakohtu järeldus ei ole päris korrektne, ei anna see alust anda N ja D hooldusõigust üle isale või piirata laste ja ema suhtlemise õigust. Arvestades, et perioodil
6. jaanuar
7. a kuni
8. märts
9. a oli registreeritud laste isa poolt 18 süüteoteadet X vastu (kd VII, tl 73), oli uurimisasutusel kriminaalmenetluse seadustikust tulenevalt vastava aluse olemasolul kohustus alustada kriminaalmenetlus. Teatud süüteoteadete alusel alustaski Politsei- ja Piirivalveamet kriminaalmenetlust. Samas nähtub tsiviilasjas esitatud tõendite pinnalt hulgaliselt olukordi, kus uurimisasutus on kriminaalasja laste ema suhtes jätnud alustamata või alustanud ning siis lõpetanud süüteokoosseisu puudumise tõttu (kd III, tl 99; kd III, tl 66; kd III, tl 67; kd IV, tl 14 2-17-7190 122; kd VII, tl 73; kd VIII, tl 38). Vaatamata sellele, et laste ema oli Politsei- ja Piirivalveameti
10. märtsi
11. a vastuskirja kohaselt seotud seitsme kriminaalmenetlusega, ei olnud talle nendest üheski esitatud kahtlustust (kd VII, tl 73).
12. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu isa esitatud tõenditest, et ema oleks tahtlikult teinud lastele haiget või neid vigastanud. Seda kinnitavad ka kriminaalmenetluse alustamata jätmise või lõpetamise teatised. Mis puutub laste isa menetluse käigus esitatud helisalvestistesse ja videotesse, siis ei pruugi need kolleegiumi hinnangul anda objektiivset ülevaadet tegelikult juhtunust. Laste küsitlemine on keeruline ning vajab erialaseid teadmisi. Võrreldes täiskasvanuga võib laps unustada mõningaid aspekte kiiremini, anda ebatäpsemaid vastuseid ning olla rohkem mõjutatav suunavatele küsimustele. Kuigi laste isa esitatud helisalvestistest ja videotest on kuulda laste solvunud hääletooni, ei selgu, et ema tegevus oleks olnud suunatud laste tahtlikule kehalisele väärkohtlemisele. Teised menetlusosalised peale isa ei ole esile toonud, et ema oleks olnud vägivaldne, ka eestkosteasutusele ei ole teada antud, et lapsed oleksid ema juures viibides ohus. Seejuures märgib ringkonnakohus, et vaatamata laste isa vastavatele väidetele ei ole ringkonnakohtul alust kahelda laste määratud esindaja või eestkosteasutuse esindaja põhjendamatus kallutatuses või vaenulikus suhtumises laste isasse. Nii lastele määratud esindaja kui ka eestkosteasutuse esindaja puhul on tegemist pädevate menetlusosalistega, kes on kujundanud menetluse vältel enda seisukohti ning lähtunud seejuures laste huvidest. Eeltoodust tulenevalt ei teki kolleegiumil tsiviilasjas esitatud tõendite pinnalt arusaama, et ema juures viibides esineks lastel oht nende heaolule või põhjendatud kahtlus, et laste ema ei suuda lastele tagada laste kehalist puutumatust ning turvalist elukeskkonda.
13. Laste isa väite kohaselt ei ole maakohus pööranud sisulist tähelepanu laste ütlustele, mh sooviga elada isaga ega Z seisukohtadele. Kolleegium selgitab, et kuigi lapse vanuse kasvades on laste arvamusel, soovidel ja eelistustel üha suurem kaal, ei pruugi laste soovitu kõiki asjaolusid ja laste huve arvestades olla alati lastele parim. Ka juhul, kui laps avaldab arvamust, et ta ei taha vanemaga koos elada või suhelda, peab kohus küll sellega arvestama, kuid selgitama välja, kas lapse vastuseis on kindel, miks on laps vanemaga suhtlemisele vastu, millistel asjaoludel on see vastuseis tekkinud ning kas tema vastuseis võiks mingisugustel tingimustel kaduda. Hooldus- ja suhtlusõigust määrates peab kohus juhinduma lapse huvidest, kuid lapse soov ja lapse huvi ei ole sünonüümid. Kolleegium selgitab, et lapse vastuseisust kui määravast asjaolust saab kohus vanema ja lapse õigusi määrates juhinduda üksnes siis, kui laps on väljendanud järjepidevalt tugevat vastuseisu ning tema tahe on autonoomselt kujunenud ja mõistetav. N puhul tuleb arvestada, et tema läbisaamine vanematega on kohtumenetluse jooksul kardinaalselt muutunud. Kuigi N lahkus
14. detsembril
15. a väidetava vägivalla tõttu emakodust isa juurde, läks ta
16. novembril
17. a emakoju tagasi (kd VII, tl 46) ning ei ole pärast seda isaga soovinud kohtuda ning psühholoogi arvates pole selleks ka jätkuvalt valmis (kd VII, tl 128). Seega ei ole võimalik praegu mingil viisil järeldada N tahet isaga elada, mistõttu ei annaks see ka alust tema suhtes hooldusõigust muuta. Ema ja D suhe on psühholoogi sõnul väga hea ja lähedane (kd V, tl 131), mistõttu puudub alus hooldusõiguse üle andmiseks laste isale ka D suhtes.
18. Mis puutub laste isa väitesse, et kohus on jätnud põhjendamatult arvestamata, et ema ei soovi perelepituses osaleda ega ilmunud kokkulepitud ajal kohale, juhib ringkonnakohus tähelepanu asjaolule, et maakohus on arvestanud asjaoluga, et perelepitaja kaasamine ei andnud tulemust (kd VI, tl 47-47 p; VI, 55-56; VI, tl 84). Seejuures ei ilmne perelepitaja Q selgitustest laste emale etteheiteid perelepituses mitteosalemise või hilinemise osas. Peamine põhjus, miks 15 2-17-7190 perelepitaja pidas lepitust ebaõnnestunuks, oli lastevanemate usaldamatus üksteise suhtes ning aktiivse kohtuvaidluse pidamine (kd VI, tl 84).
19. Ringkonnakohus on seisukohal, et määruskaebusele lisatud N õpitulemuste pinnalt ei saa üheselt järeldada, et lapse õpitulemused on seotud konkreetselt ema juures elamisega. Lisaks ei ole tõendist aru saada, millisel perioodil on sellised hinded saadud, kas tegemist on ühekordse olukorra ja ebaõnnestunud päevaga või pideva mustriga. Ärakuulamisel on laste ema avaldanud, et N tuleb koolis üldiselt toime, kuid raskusi on tekitanud eesti keel ja loodusõpetus, kuivõrd lapsel on probleeme tekstist arusaamise ja õigekirjaga (kd VIII, tl 49 p). Vaatamata sellele, et N-l võib olla teatud õppeainetes raskusi, ei tekita kolleegiumi hinnangul lapse hinnete väljavõte põhjendatud kahtlust, et laste ema ei suudaks toetada lapsi koolikohustust puudutavates küsimustes, mida kinnitab asjaolu, et laste ema on pöördunud N õpiraskustega seoses Rajaleidja keskuse poole (kd VIII, tl 49 p). Lisaks juhib kolleegium tähelepanu, et laste isal on ka pärast ühise hooldusõiguse lõpetamist võimalus toetada ja aidata enda lapsi koolitööde tegemisel.
20. Arvestades, et hooldusõiguse täielikult lõpetamata jätmine oleks kujunenud olukorras selgelt vastuolus laste huvidega, on maakohus õigesti lõpetanud vanemate ühise hooldusõiguse ka C suhtes, kuid jätnud ainuhooldusõiguse emale andmisel kaalumata, kas hooldusõiguse selliselt muutmine vastab ka tegelikule olukorrale ning võimaldab hooldusõiguslikul vanemal oma vanema õigusi ja kohustusi realiseerida last võimalikult säästval viisil. Riigikohus on selgitanud, et ühise hooldusõiguse lõpetamise vajadust ja seda, kummale vanemale peaks jääma ainuhooldusõigus, tuleb hinnata eraldi iga valdkonna ja lapse puhul (Riigikohtu
21. novembri
22. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 22.2). Seega ei saa pidada põhjendamatuks hooldusõiguse jagamist vanemate vahel laste kaupa tuginedes vaid laste huvile elada ja kasvada koos.
23. Kuigi kolleegiumil ei ole asjas esitatud seisukohti ja tõendeid arvestades alust arvata, et ema ei lähtuks last kasvatades ja tema elu korraldades lapse huvidest, tuleb silmas pidada ka lepitusmenetluse eesmärki, mille puhul on oluline olukorra võimalikult kiire ja rahumeelne lahendamine võimalikult vähem koormaval viisil ning laste stabiilse elukorralduse jätkumine. Vaidlust ei ole, et C elab alates
24. detsembrist
25. a isa juures (kd III, tl 160). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ning ka C vahetul ärakuulamise tajutu põhjal näib C ema suhtes äärmuslikult vaenulik. C avaldas ärakuulamisel, et juhul, kui ta peaks ema juurde elama minema, läheks ta sealt kohe isa juurde tagasi (kd VIII, tl 90A). Kuigi ema taotleb erinevate abinõude kohaldamist, kinnitas ema ringkonnakohtus toimunud ärakuulamistel korduvalt, et ei saa C jõuga enda juurde elama tuua (kd VIII, tl 49 p, 110 p). Selliselt ei vasta määratud hooldusõiguse režiim C tegelikule elukorraldusele ning vaidlus on sisulise lahenduseta. Vanemate omavahelise vaidluse edasikestmisel kannatavad aga oluliselt lapse huvid, kuna tema elukorraldust puudutavad olulised küsimused võivad jääda õigel ajal otsustamata. Arvestades, et ainuhooldusõiguse üleandmise puhul tuleb arvesse võtta ka seda, kumma vanema juures laps tegelikult elab, leiab ringkonnakohus, et noorukiikka jõudva lapse võimalikult stabiilse elukorralduse jätkumiseks on põhjendatud C ainuhooldusõigus anda isale. Laps soovib ise elada koos isaga ja välistab emaga elamise (VIII kd, tl 90A). C kirjeldas ärakuulamisel isa üdini positiivsena, kuid kirjeldust ema kohta võib pidada seevastu läbinisti halvaks, mis viitab ema ja lapse võõrandumisele. Sõltumata sellest, millisel põhjusel ema ja laps on võõrandunud, saab järeldada, et emal ei ole C-ga toimivat suhet ning selle taastamiseks oleks vaja abi. Nõmme Linnaosa Valitsuse arvamuses antud hinnangus nõustutakse emaga, et C on abivajav laps, sest tema lähedane suhe emaga on katkenud ning isa lapse ja ema suhtlemist ega lähedase suhte taastamist ei toeta. Lapsel on raske antud lojaalsuskonfliktis olukorrale lahendust leida, mistõttu 16 2-17-7190 vajab ta selleks professionaali tuge. Antud olukorra jätkumisel on arvamuse kohaselt suur oht lapse vaimse seisundi halvenemisele (kd VIII, tl 93). Ka laste esindaja on korduvalt viidanud C murettekitavale käitumisele, mida iseloomustab meeleolu kiire vahetumine (üks hetk nutab hüsteeriliselt, järgmisel hetkel on täiesti rahulik), tasakaalutus, mittekohane väljenduslaad ning on seisukohal, et laps vajab suunamist teraapiasse (kd IV, tl 190-191; kd V, tl 50 p; kd VI, tl 24-25; kd VII, tl 76).
26. Harju Maakohtu
27. mai
28. a määrusega määrati esialgse õiguskaitse korras C-le, N-le ja D-le terapeudiks psühholoog HS ning kohustati X ja Y tagama laste osalemine psühholoogi vastuvõtul vastavalt HS määratud ajale ja korrale nii, et teraapial osalevate ja juuresviibivate isikute ringi määrab kindlaks HS (kd V, tl 158-159). Nõmme Linnaosa Valitsuse
29. juuni
30. a seisukohast nähtub, et HS pakkus Y-le mitmeid aegu, kuid Y e-postilt saabus automaatvastus, et ta viibib puhkusel kuni
31. aastani. Seejärel ilmus Y kooskõlastuseta HS ukse taha (kd VI tl 34). Ka HS on selgitanud, kuidas toimus Y-ga nõustamise aegade kokku leppimine ning
32. juunil
33. a saabusid Y koos C-ga küll nõustamisele, kuid hakkasid uksel nõudma D ja vastuseid küsimustele, kas nõustaja ikka teab, mis juhtumiga tegeleb ja mis kohtus räägiti. Vaatamata nõustaja ettepanekule edasi tulla ja asjadest rääkida, isa ja tütar lahkusid sõnagi lausumata. Seejuures hindas ka nõustaja C käitumist murettekitavaks – tüdruk aina korrutas õe D nime ning lapsega kontakti võimalik saada ei olnud. Nõustaja sõnul ei ole Y vaenuliku häälestatuse tõttu koostööd toimunud ja seega ei ole muutunud ka laste heaolu. Nõustaja hinnangul ei ole lastega isa juuresolekul võimalik mingit kontakti saada (kd VI, tl 71). Kohtutäituri Elin Vilippuse büroost
34. septembril
35. a saadetud e-kirjast nähtub, et Y maksis Harju Maakohtu
36. mai
37. a määrusest tuleneva kohustuse täitmiseks rakendatud sunniraha ära (kd VI, tl 117). Nõmme Linnaosa Valitsuse seisukohas ja HS
38. septembri
39. a kirjast nähtub, et HS pakkus Y-le juuli- ja augustikuuks kohtumisteks 8 aega. Kohale mindi vaid
40. augustil, kuid koridorist kaugemale ei jõutud, sest lapsed väitsid mitmeid kordi, et ei soovi seda (kd VI, tl 143, 144). Ringkonnakohus leiab, et menetluses kogutud andmetest sh ärakuulamisel avaldatust, saab järeldada, et isa hoiaku tulemusena on laps kogenud pinget ja umbusku nii nõustamise kui ka nõustaja isiku suunal, mistõttu on C jäänud vajaliku psühholoogilise abi ja toetuseta. Isa väitel kasutatakse ema ja C suhete parandamiseks jätkuvalt kliinilise psühholoogi Z abi (VIII, tl 109-110), kuid viimane teatas vastuseks kohtu päringule, et kohtus C-ga viimati
41. juunil
42. a (kd VIII, tl 126). Kolleegium saab kogutud materjalidest järeldada, et isa avaldused teise vanema rolli aktsepteerimise kohta lapse elus ning sellest tekkinud probleemidega tegelemise kohta on formaalsed ning sisuliselt ta seda ei mõista ega tunnusta. Ülaltoodud asjaolusid koosmõjus arvestades saab kolleegiumi hinnangul järeldada, et isa ei pruugi mõista täielikult lapse vajadusi ega juhinduda sellest tulenevalt täielikult C huvidest.
43. Juhindudes PKS § 122 lg-st 1, mille kohaselt ei kehti vanema hooldusõigus neis lapsega seotud asjades, mille jaoks on määratud erieestkostja ja PKS § 134 lg-tes 1 ja 3 sätestatust, peab ringkonnakohus põhjendatuks piirata C heaolu tagamiseks laste isa isikuhooldusõigust C vaimset tervist puudutavas küsimuses, sest C vaimse tervise hindamiseks ja vajadusel teraapia korraldamiseks määrab ringkonnakohus PKS § 209 lg 1 kohaselt erieestkostja. Osundatud norm võimaldab määrata isikule, kes on vanema hoolduse all või kellele on määratud eestkostja, erieestkostja nendeks toiminguteks, mida vanemad või eestkostja teha ei saa. Eelkõige määratakse erieestkostja päritud või kinkena saadud vara valitsemiseks, kui pärandaja või kinkija on määranud, et vanemad või eestkostja ei tohi seda vara valitseda, kuid olukorras, kus lapsega kooselava vanema tähelepanu on koondunud täielikult vaidlusele teise vanemaga ning ta ei suuda isiklikel põhjustel märgata sellega lapse vaimsele tervisele kaasnevaid tagajärgi, kuigi see oleks ilmselt lapse huvides, on põhjendatud määrata nendes küsimustes lapsele erieestkostja. 17 2-17-7190
44. Samuti leiab ringkonnakohus, et olukorras, kus vanemad ei toeta laste ja lahuselava(te) laste suhtlemist või ei ole see toetus piisav ning vanematevaheline koostöö puudub täielikult, ei ole praegusel juhul laste huvide kaitseks enam muud toimivat võimalust, kui piirata ka vanemate isikuhooldusõigust laste ja nendest lahuselava(te) vanema(te) suhtlemise korraldamisel ning määrata vanemate ja laste suhtlemise korraldamine erieestkostja ülesandeks.
45. Ringkonnakohus selgitab, et PKS § 143 lg 3 järgi ei ole lapse ja vanema suhtlusõiguse piiramisel määravaks lapse tahe, vaid see, et tuvastatud asjaoludel ei ole vanema ja lapse suhtlemine lapse huvides ning kahjustaks lapse tervist ja arengut (vt Riigikohtu
46. aprilli
47. a määrus tsiviilasjas 2-15-16111, p 18). Lapse tahet tuleb suhtluskorra määramisel küll arvestada, kuid see ei ole asja lahendamisel määrava tähendusega, vaid seda tuleb arvestada koosmõjus kõigi asjaoludega, et selgitada välja lapse huvidele vastav lahendus.
48. Vaatamata sellele, et C ei soovi suhelda emaga ning N ei soovi suhelda isaga, on lahus elava vanemaga suhtlemine siiski lapse huvides. Üldjuhul on lapse huvides omada sidet ja häid suhteid mõlema vanemaga. Üksnes erandlikel asjaoludel võib lapse huvides olla ühe vanemaga mitte suhelda. Eelkõige saab selliseks juhuks olla olukord, kus suhtlemine mõjub lapsele kahjulikult. Asjas esitatud tõendite pinnalt ei ole põhjust arvata, et praegu oleks tegu sellise olukorraga. Laste, C ja N vastuseisu ja võimalike hirmudega lahus elava vanemaga suhtlemiseks on vajalik tegeleda. Seda saab teha eelkõige nendevahelise suhtlemisega. Nii laste kui ka vanemate huvides on võimaldada neil üksteist taas tundma õppida. Laste ja vanemate suhte taastamine ei ole võimalik olukorras, kus nad üldse kohtuda ei saa.
49. Eelnevast tulenevalt ning arvestades, et vanemate vahel ei ole mingit vanemlikku koostööd ning määratud suhtluskorra täitmisel on vanematel jätkuvalt erimeelsused, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud eelkõige N ja isa ning C ja ema suhte taastamiseks ja laste ja vanemate suhtlemise korraldamiseks ning ka D-ga suhtlemise ühtse korralduse tagamiseks määrata PKS § 209 lg 1 järgi erieestkostja. Riigikohus on selgitanud, et vahendaja ehk erieestkostja võib kohus määrata ka vanema ja lapse suhtlemise korraldamiseks, kelle ülesandeks on vanemaid ja last tundma õppida ning otsustada paindlikult lapse heaolu ja kõiki asjaolusid arvesse võttes, millal ja kus laps lahus elava vanemaga kohtub ning lapsele ka selgitada, et vanem soovib lapsega edaspidi suhelda ja tema elus vanemana osaleda (vt nt Riigikohtu
50. novembri
51. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-14, p 20).
52. Juhindudes PKS § 122 lg-st 1, mille kohaselt ei kehti vanema hooldusõigus neis lapsega seotud asjades, mille jaoks on määratud erieestkostja ja PKS § 134 lg-tes 1 ja 3 sätestatust, peab ringkonnakohus põhjendatuks piirata N ja D heaolu tagamiseks laste ema isikuhooldusõigust N, D ja laste isa suhtlemist puudutavates küsimustes võttes emalt ära selles osas laste isikuhooldusõiguse, sest laste ja isa suhtlemise korraldamiseks määrab kohus erieestkostja. Samuti peab ringkonnakohus põhjendatuks piirata C heaolu tagamiseks laste isa isikuhooldusõigust C ja laste ema suhtlemist puudutavates küsimustes võttes isalt ära selles osas lapse isikuhooldusõiguse, sest C ja ema suhtlemise korraldamiseks määrab kohus erieestkostja. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et erieestkostja määramine ei tähenda siiski seda, et laste emal ja isal ei oleks suhtluse korraldamisel või C vaimse tervise tagamisel üldse rolli. Eelkõige peavad mõlemad vanemad tegema erieestkostjaga koostööd, käituma heas usus ning hoiduma tegevusest, mis kahjustab laste suhet teise vanemaga. 18 2-17-7190
53. Kolleegium leiab, et erieestkostjaks on põhjendatud määrata nii C vaimse seisundi kontrollimise ja vajadusel teraapia korraldamiseks kui ka laste ja vanemate suhtlemise korraldamiseks laste elukohajärgne kohalik omavalitsus, sest laste elukoht võib muutuda ning elukoha vahetumisel uue kohtuasja algatamine erieestkostja vahetamiseks oleks põhjendamatu. Erieestkostja ülesannete täitmine tuleb kohtu hinnangul jätta kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale, kellele tuleb anda võimalus kaasata oma ülesannete täitmisele ka asjatundjaid või spetsialiste, kui olukord seda tingib. Erieestkostja ülesanneteks tuleb määrata korraldada paindlikult lapse heaolu ja kõik asjaolusid arvesse võtta C vaimse tervise hindamine ja vajadusel teraapia pädeva spetsialisti poolt. Samuti abi osutamine N, D ja isa vahelise ning C ja ema vahelise kontakti saavutamisel ja selle loomisel, lahus elava vanema ja laste vastastikusel tundma õppimisel ning lahus elava vanema ja laste kohtumiste korraldamisel. Kolleegiumi hinnangul ei pea kohus täpselt erieestkostjale ette kirjutama, kuidas ja milliste vahenditega ta oma ülesandeid täidab, millist teavet vanematelt oma ülesannete täitmiseks nõuab või kuhu ja kellele ta järelpärimisi teeb, et oma ülesandeid täita, sest kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja näol on tegemist oma ala spetsialistiga, kelle tööülesannete hulka kuulub muuhulgas ka abivajavale lapsele abi osutamine, vanemate ja laste suhtlemise korraldamise organiseerimine, nende lepitamine jms.
54. Laste isa taotles määruskaebuses muuhulgas, et kohus määraks kindlaks laste huvidele vastava suhtluskorra laste emaga. Määruskaebuses laste isa konkreetseid ettepanekuid suhtluskorra osas ei esitanud.
55. detsembril
56. a esitatud seisukohas nõustus isa sellega, et N käib teraapias sõltumatu kliinilise lastepsühholoogi juures ning teraapiasse kaasatakse ka isa. Selline üleminekuperiood võiks kesta kuni kuus kuud – selle aja vältel võiks olla laste huvides menetluse peatamine. Igal nädalal suurendatakse isa ja poja koosviibimise aega ning pärast seda suhtleks isa pojaga vahelduva elukoha põhimõttel. D võiks vanematega suhelda vahelduva elukoha põhimõttel kahe nädala kaupa. C jätkab visiite Z juures, mõlemad vanemad otsivad ühiselt lahendusi ema ja lapse suhte taastamiseks; seejuures ema C isa juurest jõuga ära viia ei tohi. Laste ema, laste esindaja ega eestkosteasutus maakohtu määratud suhtlemise korrale vastuväiteid ei esitanud.
57. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määratud vanemate ja laste suhtlemise kord on sisult iseenesest mõistlik ja põhjendatud. Maakohus kehtestas suhtluskorra astmeliselt, mis pidi, arvestades C ja ema ning N ja isa suhtluspausi, andma neile võimaluse järk-järgult spetsialistide abil suhtlus taastada. Eestkosteasutus on ringkonnakohtule teada andnud, et Tallinna Perekeskus võimaldab veel kuut kohtumist (kd VII, tl 91, 108 p). Nõmme Linnaosa Valitsuse lastekaitsetöötaja
58. veebruari
59. a kirjast nähtub, et Tallinna Perekeskuses teenusega edasiminekuks on vajalik korraldada ümarlauakohtumine ning praegu kooskõlastatakse kohtumise aega. Lastekaitsetöötaja hinnangul on ümarlauakohtumine asjakohane, kui vanemad soovivad, et kohtumised lastega toimiksid ja olukord muutuks laste huvidest lähtuvalt soovitud suunas. Seega vaatamata sellele, et praegu ei ole N Tallinna Perekeskuses toimunud kohtumistel käinud ning ka ema ja C suhte taastumine ei ole oodatud viisil toimunud, on laste ja vanemate suhtlemise katkemise vältimiseks mõistlik kasutada ära teenusena pakutud kohtumised perekeskuses. Kuigi ei ole teada, milline kontakt erieestkostja kaasamise tulemusel N-l ja C-l lahus elava vanemaga tekib, on suhete taastumisel maakohtu määratud laste ja vanemate suhtlemise kord põhjendatud ning kooskõlas laste huvidega. Arvestades, et ema ja isa vahel puudub igasugune vanemlik koostöö, ei ole põhjendatud vanemate ja laste suhtlemine vahelduva elukoha põhimõttel. 19 2-17-7190
60. Kuivõrd ringkonnakohus muudab maakohtu määrust ainuhooldusõiguse üleandmise osas ning annab ainuhooldusõiguse laste emale N ja D osas ning isale ainuhooldusõiguse C osas, samuti määrab lahus elava vanema ja laste suhtlemise korraldamiseks erieestkostja, muudab ringkonnakohus maakohtu määratud suhtlemise korra punkti 3.3 (üldreegel ehk tavapärane suhtluskord) järgmiselt: isa ja N ning D suhtlevad iga paaris nädala neljapäevast, mil isa tuleb lastele haridusasutusse õppetöö lõppedes järele, kuni paaritu nädala esmaspäeva hommikuni, mil isa viib lapsed haridusasutusse. Kui lapsed ei viibi haridusasutuses, siis tuleb isa lastele nende elukohta järele kell 17.00 ning toob nende elukohta tagasi hiljemalt esmaspäeva hommikul kell 10.
61. Ema ja C suhtlevad iga paaritu nädala neljapäevast, mil ema tuleb lapsele haridusasutusse õppetöö lõppedes järele, kuni paaris nädala esmaspäeva hommikuni, mil ema viib lapse haridusasutusse. Kui laps ei viibi haridusasutuses, siis tuleb ema lapsele tema elukohta järele kell 17.00 ning toob tema elukohta tagasi hiljemalt esmaspäeva hommikul kell 10.
62. Selliselt on võimalik õdedel-vennal nädalavahetused koos veeta.
63. Kuigi laste ema on vastuses laste isa määruskaebusele ette heitnud, et maakohus ei määranud vastavalt

§ 563

lg 7 p-le 1, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada isa korrale kutsumiseks, avaldas laste ema ärakuulamisel, et C ei saaks ema juurde sunnimeetmete abil või jõuga tuua. Laste ema jäi seisukohale, et maakohtu määrust ei ole põhjust muuta (kd VIII, tl 110 p).

1. Seejuures rõhutab ringkonnakohus, et laste huvides on see, et mõlemad vanemad toetavad lapsi teise vanemaga suhtlemises. PKS § 143 lg 2 kohustab vanemat hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Laste vaimse ja füüsilise tervise parimates huvides on olukord, kus mõlemad vanemad panustavad teadlikult ühiste erimeelsuste ületamiseks. Vanemate vastastikune üksteise süüdistamine ei aita kaasa probleemi lahendamisele. Kuigi lastega seotud vaidlustes on vanemate pigem emotsionaalsusel kui ratsionaalsusel põhinev käitumine teatud määral arusaadav, peavad vanemad täitma kohtulahendit ja omavahelisi kokkuleppeid, samuti suhtuma teise vanemasse lugupidavalt ning seda eelkõige just laste huvides.
2. Laste ema esitas
3. detsembril
4. a esialgse õiguskaitse taotluse, mida täpsustas ringkonnakohtu korraldusel
5. detsembril
6. a. Laste ema palus kohtul esialgse õiguskaitse korras viia C suhtes läbi psühhiaatriline ekspertiis, kuna tegemist on abi vajava lapsega või alternatiivselt rakendada kohtu poolt muid abinõusid kohtu õiglasel äranägemisel lapse C parimate huvide tagamise kaitseks ja lapse vaimse tervise kahjustamise lõpetamiseks laste isa poolt, vajadusel piirata isa suhtlusõigust lapsega, kohustada isa laps emale välja andma või määrama lapsele erieestkostja. Laste ema hinnangul on C abivajav laps, mida saab tõendada ainult psühholoogilise ekspertiisiga. Lisaks on vajadus C isa võimu ja mõjutuste alt välja tuua, et isa ei kahjustaks lapse psüühikat. C tuleb isa perest eraldada ja suunata lapse tahtest allumatule ravile PERH psühhiaatriakliinikusse.
7. Esialgse õiguskaitse rakendamist hagita menetluses reguleerib

§ 4771

, mille lg 2 järgi kui esialgse õiguskaitse kohaldamine on seaduse järgi võimalik, võib seda teha, kui on vaja olemasolevat olukorda või seisundit säilitada või ajutiselt reguleerida, kui seadusest ei tulene teisiti. Esialgsele õiguskaitsele kohaldatakse hagi tagamise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Hagita perekonnaasja menetlemisel võib kohus

§ 4771

lg-te 1 ja 2 ning

§ 551

lg 1 järgi avalduse alusel või omal algatusel määrusega esialgse õiguskaitsena rakendada hagi tagamise abinõusid.

§ 378

lg 3 p-de 1, 2 ja 7 järgi võib kohus perekonnaasjas reguleerida menetluse ajaks mh vanema õigusi ühise lapse suhtes ja vanema suhtlemist lapsega, aga ka muid perekonnaga seonduvaid küsimusi, mille kiire lahendamine on 20 2-17-7190 asjaoludest tulenevalt vajalik. Kolleegiumi hinnangul ei ole ema taotluste rahuldamiseks alust. Arvestades menetlusosaliste seisukohti ja asjas kogutud tõendeid piiras ringkonnakohus isa hooldusõigust C vaimset tervist puudutavates küsimustes ning määras nendega seotud toiminguteks erieestkostja. Samuti määras ringkonnakohus erieestkostja ema ja C suhtlemise korraldamiseks. Erieestkostjal on õigus kasutada vajadusel oma ülesannete täitmisel asjatundjate ja/või spetsialistide abi. Ringkonnakohus leiab, et need abinõud tagavad lapse heaolu. 71.

§ 654

lg 22 alusel koostoimes

§-ga 659 esitab ringkonnakohus määruses resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 72. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud, mis jäid riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb

§ 172lg 1 esimese lause järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluste kulud.

Vanemad ja eestkosteasutused kannavad oma menetluskulud ise. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. 73.

§ 696lg 3 võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt) 21