1-21-1578 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. juuni 2022 Tallinn Kohtuasja number 1-21-1578 Kohtukoosseis Eesistuja Inna Ombler, liikmed Orvi

§ 338

p 2) ning rikkunud oluliselt menetlusõigust (

§ 338p 3).

Samuti leiab apellant, et kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik (

§ 338p 1). Apellant vaidlustab maakohtu otsuse ka M.Soometsalt menetluskulude väljamõistmise osas. 3

§ 107lg 3 p 1 nõuetele, kuna selles pole kohustuslikku uuringute kirjeldust.

Ekspertiisiaktis konstateeritakse üldsõnaliselt vaid, et eksperdiuuringud viidi läbi vastavalt EKEI DNA- ekspertiiside ja -uuringute üldjuhendile DNA-TJ-00 ja DNA-tõendi kaalu hindamise tarkavara EuroForMix abil (DNA-MR-LR01) on akrediteeritud Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt (akrediteerimistunnistus nr L127) ning ekspertiisi käigus viidi läbi 2 tõepärasuhte arvutust. Eksperdi arvamuse kujunemine pole ekspertiisiaktis nr 20E-GE1073 jälgitav ega kontrollitav ning ekspert ei kirjeldanud ka kohtuistungil sisuliselt ega usaldusväärselt, kuidas uuringutulemusteni ekspertiisiaktis jõuti, seega on tegemist lubamatu tõendiga, millele tuginemisega on kohus rikkunud kriminaalmenetluse norme. 3.5 Apellant leiab, et 10.09.2020 jälitustoimingu protokoll on lubamatu tõend ja prokuratuuri 13.08.2020 varjatud jälgimise luba nr PL9963/2020, mille alusel protokollis kajastatud toiming teostati, on ebaseaduslik. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul kasvas salajane menetlustoiming, s.o varjatud jälgimine, üle avalikuks menetlustoiminguks, s.o kahtlustatava kinnipidamiseks ning et sellise mittejälituse jälitustoimingu protokolli kandmine ei tee toimingust jälitust, kuna seaduslik luba oli A. Martinsoni asukohas jälgida varjatult A. Martinsoni ja temaga kohtunud isikuid. Apellandi hinnangul õigustab kohus ebaseaduslikku jälitustegevust ning on küsitav, kas oli lubatav M. Soometsa varjatud jälgimine pärast XXX tänavalt lahkumist. Jälitustoimingu loa sõnastus: „A. Martinsonga kohtuvate isikute varjatud jälgimine, kelle osas on põhjendatud alus arvata, et neil võib olla seos uuritavate kuritegudega“, on sõnastatud üldsõnaliselt ja annab uurimisasutusele pädevuse otsustada ise keda varjatult jälgida ja kelle suhtes esineb selleks nõuetekohane põhjendatud 4

§ 47

lg 2 sätestatud kaitsja kohustustega vastuolus olevaks, et kaitsjad peaksid võistlevas menetluses kõrvaldama vastuolusid prokuratuuri tõendites. Maakohus on asunud ise tõendites vastuolusid kõrvaldama ja selgitama, mida mõtles tunnistaja Y, mööndes, et tunnistajal võisid olla mälus eksimise momendid ning sellega asus kohus selgelt toetama süüdistavat poolt. Kaitsja leiab, et Y pani 09.09.2020 varjatud jälgimisel nähtud asjaolud kirja jälitustoimingu protokolli kontoris, mida kinnitavat ka tunnistaja W ütlused. Järelikult viibis tunnistaja kontoris jälituse vahemikus, s.o 09.09.2020 kell 18.36-20.39 kuni A. Martinsoni kinnipidamiseni, ega saanud osaleda sündmuskoha vaatluses kell 18.40 kuni 18.50, milles kajastati narkootilise aine leidmine, mida protokollis Õ. Seega ei toimunud kas varjatud jälgimist või seda ei protokollitud n-ö online. M. Soometsa sõiduauto läbiotsimise protokollist nähtub, et seda alustati kell 18.45. Seda protokollis Õ, kes järelikult ei saanud samuti osaleda sündmuskoha vaatluses samal ajal. Järelikult ei kajasta protokollid ausalt ja objektiivselt menetlustoimingute käiku narkootilise aine leidmise kohta ja neid ei saa lugeda lubatavateks ja usaldusväärseks, neile tuginemisega rikkus kohus menetlusõiguse norme. 3.7 Apellandi hinnangul võimaldavad tunnistajate W ja Y ütlused järeldada, et A. Martinsoni poolt M. Soometsale narkootilise aine üleandmist 09.09.2020 kohtumisel ei toimunud, kuna seda ei ole vahetu varjatud jälgimise teostaja öelnud ning see ei kajastu ka 10.09.2020 jälitustoimingu protokollis. Y kinnitas, et XXX maja eest toimunu oli toimingu läbiviijatele hästi näha ja kui midagi oleks üle antud, siis seda oleks nähtud ning Y oleks selle protokollinud. Kaitsja hinnangul on seega usutavalt tõendatud asjaolu, et M. Soomets andis sel kohtumisel A. Martinsonile paberilehe nendevahelise küttepuude ja teenustööde arvestustega, mida pole jälitustoimingu protokollis kajastatud põhjusel, et varjatud jälgimist teostav isik seda ei näinud, unustas Y-le öelda või viimane ei märkinud seda protokolli. Kaitsja hinnangul annavad süüdistatavate ütlused täiendava aluse arvata, et varjatud jälgimist kajastava protokolli koostamisega on manipuleeritud, see on koostatud tagantjärgi vms, kuna süüdistatavate hinnangul kestis nende kohtumine ajaliselt kauem, kui protokollis on märgitud. Liiati, ei viibinud W ega Y ise jälgitava XXX kinnistu läheduses, vaid olid kontoris arvuti ja töölaua taga, ega saa protokollis kajastatu õigsust kinnitada. 5

§ 7lg-st 3 tulenevalt.

3.9 Alternatiivselt taotleb apellant tühistada maakohtu otsus M. Soometsa karistamise osas ja mõista tunduvalt kergem karistus. Maakohus on süü suuruse hinnangu andmisel vastuoluline, leides, et kohtupraktikas leidub ka suurema ebaõigussisuga juhtumeid, mistõttu on kohane karistuse piir alla 1/3 sanktsiooni määra. Sellest võib järeldada, et kohus ei pea sellist tegu ülimalt raskeks kuriteoks. Teisalt leiab kohus, et juba esimese teoga rikkus M. Soomets raskelt normi, arvestades narkoaine kogust. Kohus on ebaõigesti süü suurusele hinnangu andmisel lähtunud mitte niivõrd süüteo toimepanemise asjaoludest, vaid koosseisutahtluse liigist, pidades kavatsetusega toime pandud tegu süüd suurendavaks asjaoluks. KarS § 56 lg 1 annab kohtule õiguse lugeda süüd suurendavateks mis tahes asjaolusid, kuid need peavad olema siiski tuletatud eelõige koosseisuteost ja tagajärgedest. Seega kohaldas maakohus karistuse mõistmisel ebaõigesti materiaalõigust, lugedes koosseisutahtluse liiki süüd suurendavaks asjaoluks. Samuti rõhutab kohus korduvalt, et puuduvad karistust kergendavad asjaolud, jättes arvestamata, et puuduvad ka karistust raskendavad asjaolud, samuti kohus ei põhjenda kui suure narkoaine sisaldusega kokaiini käitlemisel võiks osutuda eripreventsioon positiivseks ja narkoaine kontsentratsiooni ei saa käsitleda olukorda raskendavana. Kaitsja hinnangul on põhjendamatu M. Soometsale reaalse vangistuse (šokivangistuse) kohaldamine. Tegu oli esmakordne, kokaiini kogus 24, 5 grammi on pigem väike, narkoaine ei jõudnud tarvitajateni, mistõttu mingit kahju kaitstavale õigushüvele tekkinud ei ole, süüdistatava ülalpidamise on alaealine tütar, seega karistuse eesmärkide tagamiseks on võimalik ja piisav tingimusliku karistuse kohaldamine. 4. Süüdistatav A. Martinsoni kaitsja S. Reinsaar taotleb tühistada A. Martinsoni osas süüdimõistev otsus, hüvitada kriminaalmenetluses põhjustatud kahju ja menetluskulud. Apellant leiab, et maakohtus toimunud kohtulik uurimine oli ühekülgne, sest kohus jättis rahuldamata prokuratuuri tõendite usaldusväärsuse kontrollimisele suunatud tõendite kogumise taotlused. Kogutud tõendid on sedavõrd vastuolulised, et ei tohi olla süüdimõistva kohtuotsuse aluseks, sh on tõenäoline, et sündmuskoha Vana-Savi 2 vaatlusprotokoll võib olla võltsimise tunnustega ja pole usaldusväärselt võimalik veenduda selles, kuidas jõudis asja materjali juurde asitõendi vaatluse käigus vaadeldud narkootilist ainet sisaldav pakend. Kogutud tõendid ei viita süüdistatavate väidete ebausaldusväärsusele. Seega esineb A. Martinsoni ja M. Soometsa süüdiolekus kõrvaldamata kahtlus, mis tuleb

§ 7lõike 3 kohaselt tõlgendada nende kasuks.

4.1 Kaitsja arvates olid menetletavas asjas uurimisasutuse ametnikud 08.09.2020 kuupäevaks täielikus frustratsioonimeeleolus, kuna väga pikka aega kestnud jälitustegevus, sealhulgas A. Martinsoni suhtes, oli seni tulemusteta. Seetõttu võisid menetlejaid mitte just kõige õiguspärasematele tegudele motiveerida pärast kriminaalasja realiseerimist saadud pikaajaline puhkus ja kõrgemale ametipositsioonile üleviimine, mida kinnitavat Y kohtus antud ütlused. 4.2 Apellant leiab, et prokuratuuri 13.08.2020 varjatud jälgimise loa nr PL9963/2020 põhjenduse kvaliteet ja resolutsioon ei võimalda pidada lubatavaks tõendiks selle alusel kogutud teavet, kuna selle saamisel ja selleks loa taotlemisel ja andmisel ei ole järgitud seaduse nõudeid. M. Soometsa jälitamine pärast tema lahkumist XXX maja juurest vastab varjatud jälgimise tunnustele, sest politsei tegevus hõlmas tema jälgimist selliselt, et M. Soomets sellest aru ei saaks. Põhjendamatud on kohtu väited, mille kohaselt ei muuda 6

§ 7

lõikest 3 ei pea kaitsja mitte tõendama, et sündmuskoha vaatlusprotokoll on võltsitud, vaid peab ära näitama asjaolud, millele selline tees tugineb. Olukorras, kus tõenduslikult seda kummutada ei suudetud, tuleb otsus langetada süüdistatava kasuks (RKKKo 3-1-1-77-15). Maakohus on aga tõlgendanud kahtlused süüdistatava kahjuks, kuna kaitsja pole dokumentide võltsimist n-ö ära tõendanud, kuigi esinevad Arlet Martinsoni süüdiolekus KarS § 184 lõike 1 järgi kõrvaldamata kahtlused, mis

§ 7lõike 3 kohaselt tulnuks tõlgendada süüdistatava kasuks.

4.9 Kaitsja taotles ringkonnakohtult täiendavate tõendite kogumiseks esitada PPA-le kohtunõue kaitsja 26.08.2021 teabenõudes toodud andmete saamiseks, et täiendavalt kontrollida kogutud tõendusteabe lubatavust ja usaldusväärsust. 5. Prokurör esitas

§ 322lg 3 alusel kirjalikud selgitused apellatsioonides toodud taotluste osas.

Prokurör märkis, et soovib avaldada apellatsioonidele vastuväited kohtuistungil. Prokurör taotles tunnistajate Y ja Õ ülekuulamiseks. Prokurör nõustus A. Martinsoni kaitsja taotlusega rindkonnakohtule jälitustoimingu loa nr PL9963/2020 ning jälitustoimiku esitamiseks osutades, et jälitustoimingu seaduslikkuse küsimuse tõstatamisel apellatsioonimenetluses, tuleb ringkonnakohtul seda kontrollida (RKKKo nr 3-1-1-105-13, p 13.4). Prokurör leidis, et rahuldamata tuleb jätta apellant S. Reinsaare taotlus kohtunõude tegemiseks ja kaitsjale teabe esitamiseks seoses politsei 09.09.2020 teostatud toimingutega ja nendega seotud sõidukite asukohtade, raadioside salvestiste ja muu teabe saamiseks vastavalt kaitsja 26.08.2021 PPA-le esitatud teabenõudele. Kaitsja ei ole oma taotlust põhjendanud, ka apellatsioonis konstateeritakse, et kaitsja kordab taotlust, et apellatsioonimenetluse käigus otsustada teabe kasutamine tõendina. Samuti ei ole põhjendatud, miks ei saadud esitada seda taotlust kaitseaktis, kuigi C ütluste usaldusväärsuse kontrollimisega seotud asjaolud olid teada juba enne kaitseakti koostamist ning täitmata on

§ 321lg 6 eeldused taotluse rahuldamiseks.

6. Ringkonnakohtu istungil jäid kaitsjad jäid apellatsioonides juurde ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist apellatsioonides toodud motiividel. Kaitsjad esitasid taotlused A. Martinsoni ja M. Soometsa apellatsioonimenetluses tekkinud kulude hüvitamiseks. Süüdistatavad toetasid 8

§ 321

lg-le 6 võib apellant tugineda apellatsioonis maakohtus uurimata tõendile üksnes siis, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või kui ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel.

§ 321

lg 6 kohaselt saab ringkonnakohtule uusi tõendeid esitada ainult juhul, kui maakohus keeldus põhjendamatult selle tõendi vastuvõtmisest või kui seda tõendit ei olnud maakohtumenetluse ajal võimalik esitada. Isiku täiendava ristküsitlemise alus ringkonnakohtus oleks see, kui on maakohtus on oluliselt rikutud menetlusõigust ja uus ristküsitlus on vajalik tehtud vea kõrvaldamiseks. Ühegi sellise aluse olemasolu A. Martinsoni kaitsja apellatsioonist ega prokuratuuri vastusest apellatsioonile ei ilmne. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu A. Martinsoni kaitsja apellatsioonis esitatud taotluse põhjendustest ega ringkonnakohtuistungil öeldust ühtegi põhjust, mis oleks takistanud PPA-le teabenõude esitamist taotleda kaitseaktis (sh nii esialgses kui ka 26.05, 27.05.2021 esitatud täiendatud kaitseaktis) ehk eelmenetluses. Ühtlasi juhib ringkonnakohus apellantide tähelepanu, et vastavalt

§ 2861

lg-le 1 võtab kohus vastu ainult sellise tõendi või korraldab ainult sellise tõendi kogumise, millel on kriminaalasjas tähtsust. Kaitsja on põhjendanud täiendavate tõendite kogumist eeskätt vajadusega kontrollida tunnistaja C ütlusteste usaldusväärsust.

1. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt toimus maakohtus tunnistaja C ristküsitlemine 25.08.2021 kohtuistungil. Järgmised istungid kohtuasjas toimusid planeeritult 06.09.2021 ning 14.09.
2. Alles 14.09.2021 toimunud kohtupäeva lõpus, kui arutati 22.09.2021 kohtuistungil planeeritavat, teatas A. Martinsoni kaitsja S. Reinsaar, et on edastanud 26.08.2021 PPA-le teabenõude, milles palus erinevat infot, mis puudutab tunnistaja C ütlusi, sh raadioside salvestisi, dokumente ja kiirreageerijatele edastatud infot. Kaitsja avaldas, et küsis PPA-lt teavet C ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Protokollis talletatu kohaselt ei põhjendanud kaitsja, miks ei ole kõnealust taotlust kohtule esitatud õigeaegselt, s.o eelmenetluses, seega enne tunnistaja C ristküsitlemist (kd III, tl 196). Kuna 22.09.2021 9

§ 297

ega § 2861 sätestatud nõudeid arvestades, tõendi esitamise vajadust ega selgitanud, miks taotlust ei esitatud eelmenetluses. Kaitsja avaldas vaid üldsõnaliselt, et tunnistaja ristküsitluses olevat ilmnenud mõningad sellised asjaolud, mille osas oli kaitsjal varem teistsugune info ning et kaugem eesmärk on kontrollida ka prokuratuuri kirjalikke tõendite lubatavust (kd IV, tl 28-29). 01.11.2021 kohtuistungil teatas kaitsja kohtule, et PPA ei nõustunud kaitsjale teabenõudes soovitud andmeid väljastama ning esitas

§ 297

alusel uuesti PPA-st info saamiseks kohtu abil, põhjendades kaitseaktis sellise taotluse esitamata jätmist asjaoluga, et vajadus olevat selgunud alles pärast tunnistaja T. Ci ristküsitlemist (kd IV, tl 92-94, 97-98). 11. Kohtukolleegiumi hinnangul lahendas maakohus kaitsja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks 02.11.2020 kohtuistungil kriminaalmenetlusõiguse nõudeid silmas pidades protokollilise määrusega ning jättis põhjendatult taotluse rahuldamata juhindudes

§ 297lg-test 2, 3 ja § 2861 lg-st 1 ja lg 2 p-dest 2 ja 3.

Maakohus tõi muuhulgas välja selle, et 01.11.2021 istungil kaitsja avaldatud selgituste kohaselt võib teabenõudega kogutavatel andmetel tähtsust olla tunnistaja C ja jälitustoimingute lubatavuse seisukohalt, mille üle otsustavat kaitsja aga siis, kui andmed on talle edastatud. Maakohus selgitas taotluse rahuldamata jätmisel põhjalikult, miks praegusel juhul on täitmata tõendite vastuvõtmise üldtingimused, taotluses puudub vajalik konkreetsus, täitmata on asjassepuutuvuse eeldused. Samuti puuduvad põhjendused, miks ei esitatud taotlust õigeaegselt (kd IV, tl 120-121). Sarnaselt maakohtuga leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et ka apellatsioonimenetluses puudub alus rahuldada kaitsja taotlust PPA-lt täiendava informatsiooni küsimiseks, võimaldamaks kaitsjal apellatsioonimenetluses lähtuvalt saadavast vastusest valikuliselt otsustada teabe kasutamist tõendina. Asjassepuutuvate tõendite esitamine on kohtumenetluse poolte ülesanne ning kohtul on alust asuda ise tõendeid koguma alles siis, kui tõendi kogumist taotlev kohtumenetluse pool näitab ära, et tal endal ei olnud võimalik seda tõendit hankida. Kõnealusel juhul ei leia aga ringkonnakohus seda, et taotletud tõendi kogumisel oleks

§ 2861

lg-st 1 tulenevalt kriminaalasjas tähtsust ning ei esine

§ 321lg-s 6 sätestatud eeldusi ringkonnakohtu poolt uute tõendite vastuvõtmiseks.

12. Süüdistatava M. Soometsa kaitsja T. Veeru ja A. Martinsoni kaitsja S. Reinsaar taotlevad apellatsioonides maakohtu otsuse tühistamist ja mõlema süüdistatava kohta õigeksmõistva otsuse tegemist. Kaitsjate apellatsioonide väited ja argumendid maakohtu otsuse vaidlustamisel on sisuliselt kattuvad. Mõlemad apellandid leiavad, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik. Maakohus on tuginenud süüdimõistva otsusel langetamisel lubamatutele ja ebausaldusväärsetele tõenditele ning jätnud põhjendamatult kõrvale süüdistatavate usaldusväärsed ütlused (

§ 339p-d 1, 3).

Kaitsjate väitel puudub vaidlustatud asjas usaldusväärne tõendikogum M. Soometsa ja A. Martinsoni süüdimõistmiseks KarS § 184 lg 1 järgi. Seega ei ole apellandid rahul maakohtu järeldustega ning taotlevad ringkonnakohtu poolt sisuliselt tõendikogumi ümberhindamist. 13. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul ning ringkonnakohus võib

§ 15

lg 2 p 2 kohaselt oma lahendi rajada maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib ringkonnakohus anda 10

§ 342

lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks esimese astme otsuse põhiosas käsitletud asjaolusid ja põhistusi täies mahus korrata. Seega annab kolleegium järgnevalt hinnangu apellatsioonides esitatud peamistele argumentidele ning lisab järgnevalt omapoolsed põhjendused.

1. Kaitsjate apellatsioonide ühe keskse väitena rikkus maakohus kriminaalmenetlusõigust, tuginedes süüdimõistva otsuse langetamisel õigusvastaste jälitustoimingutega saadud lubamatutele tõenditele, mis on kogutud prokuratuuri ebaseadusliku loa alusel. Mõlemad apellandid leiavad, et prokuratuuri 13.08.2020 väljastatud luba nr PL9963/2020, mille alusel teostati 10.09.2020 jälitustoimingu protokollis kajastatud varjatud jälgimise toimingud, on ebaseaduslik. Kaitsjate hinnangul on prokuratuuri jälitustoimingu loa põhjendus ja sõnastus „A. Martinsonga kohtuvate isikute varjatud jälgimine, kelle osas on põhjendatud alus arvata, et neil võib olla seos uuritavate kuritegudega“ - üldsõnaline ja annab uurimisasutusele piiramatu pädevuse otsustada määruses nimetamata isikute osas põhjendatud kuriteokahtluse esinemise üle. Samas A. Martinsoni kaitsja möönab, et seadus ei nõuagi jälitustoimingu taotluses ja selle alusel väljastatavas loas subjekti nime esile toomist. Kaitsja leiab aga, et prokuratuur oleks pidanud viima läbi ka M. Soometsa suhtes põhjendatud kuriteokahtluse kontrolli, et otsustada tema suhtes jälitustoimingu loa andmine. Ringkonnakohus kaitsjate eeltoodud etteheidetega ei nõustu järgmistel põhjustel.
2. Kui kohtulikul arutamisel tõstatatakse kahtlus jälitustoimingu seaduslikkusest, lasub kohtul vastava taotluse esitamisel kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul (vt RKKKo nr 3-1-163-08, p 13.3). Selliselt on menetletaval juhul maakohus ka toiminud. Maakohus on kontrollinud kriminaalasja jälitustoimingute lubatavuse eelduseks olevaid kohtu kui ka prokuratuuri lube ning seda, kas tõendina kasutatav teave on saadud lubatud toimingute käigus ja lubades märgitud ajavahemikul. Maakohus on otsuse p-s 4.1.2 põhjalikult 11

§-s 1265 lg 1 sätestatud toimingute läbiviimiseks vastab seaduses sätestatud nõuetele. Seega on maakohus juba sisuliselt andnud seisukoha apellatsioonides esitatud kaitsjate väidetele jälitustoimingute seaduslikkuse küsimuses. Kolleegium peab vajalikuks märkida vaid järgmist. Kriminaalasjas esines A. Martinsoni osas põhjendatud kuriteokahtlus, et ta tegeleb ebaseaduslikult narkootilise aine käitlemisega suures koguses, mistõttu olid põhjendatud tema suhtes läbi viia salajase pealtkuulamise ja varjatud jälgimise toimingud kuriteo kohta tõendite kogumiseks. Kolleegiumi hinnangul on kõik toiminguid lubavad jälitusload nõuetekohaselt vormistatud. Ka 13.08.2020 prokuratuuri luba on piisavalt põhistatud ning kolleegiumil ei tekkinud kahtlusi loa (ega menetletavas asjas väljastatud ka ülejäänud prokuratuuri ja kohtu lubade osas) seaduslikkuse ega ka ultima ratiopõhimõtte järgimise osas. Vaidlusalusest loast nähtuvad asjakohased põhjendused selle kohta, miks tuleb käesolevas asjas uuritava kuriteokahtluse kohta tõendeid koguda jälitustoimingutega ning miks on see välistatud muude menetlustoimingute abil. Kolleegium kontrollis ka jälitustoimingu loas ette nähtud tähtaegadest kinnipidamist ning asub seisukohale, et kohtueelne menetleja on jälitustoimingute tegemisel loas ette nähtud tähtaegu järginud ning kõik jälitustoimingud teostati lubades toodud ajavahemike jooksul. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et prokuratuuri loa resolutsioon ei anna menetlejale põhjendamatuid volitusi kontrollimatuks põhiõiguste riiveks piiramatu arvu isikute suhtes üksnes sel põhjusel, et nad kohtuvad A. Martinsoniga. Jälitusloa sõnastus piiritleb selgesõnaliselt A. Martinsoniga kohtuvate isikute jälgimise võimaluse asjaoluga, et neil isikutel ja toimuvatel kohtumis(t)el on seos kriminaalasjas uuritavate kuritegudega, s.t tegu on isikutega, kes võivad samuti olla seotud narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisega. 18. Ringkonnakohus ei leia, et prokuratuur oleks pidanud M. Soometsa varjatud jälgimiseks väljastama tema suhtes eraldi jälitusloa. M. Soometsa, kui A. Martinsoniga kohtuva isiku varjatud jälgimine prokuratuuri 18.08.2020 loa PL9963/2020 alusel oli praegusel juhul seaduslik, kuna kriminaalasjas kogutud asjaolusid arvestades tõusetus kahtlus, et tegu võib olla sellise isikuga, kelle osas on põhjendatud alus arvata, et tal võib olla seos uuritavate kuritegudega. Neid asjaolusid on hinnanud ka maakohus, käsitledes tõenditest nähtuvat selle kohta, kuidas mõnda aega Eesti Vabariigist eemal viibinud M. Soomets kontakteerus 08.09.2020 A. Martinsoniga. Seejuures on maakohus otsuse p-des 2 ja 4.1.2 hinnanud 12

1265 lg-s 2 sätestatu kohaselt jälitustoimingu protokollis, mis on koostatud 10.09.2020. Käesoleval juhul on XXX maja hoovis toimunud kohtumise osas teostatud üksnes visuaalne jälgimine, mille käigus on fikseeritud minuti täpsusega kohtumisel asetleidnu, sh kell 18.27 M. Soometsa ja A. Martinsoni kohtumine ning kell 18.28 M. Soometsa liikumine XXX hoovist välja, mille ajal ta M. Soomets patsutab enne sõiduautosse Audi A6 reg märgiga XXXXXX istumist dressipluusi paremat taskut. Kolleegium nõustub maakohtuga, et käesolevas asjas ei ole jälitustoimingu tegemisel

1265 lg-s 1 sätestatud nõudeid rikutud ning kogutud tõendeid ei saa apellatsioonides toodud põhjendustel lubamatuks pidada, kuna M. Soometsa suhtes jälitustoimingute läbiviimine A. Martinsoni suhtes väljastatud jälitustoimingu loa alusel oli õiguspärane. 19. Ringkonnakohus märgib siinkohal täiendavalt, et kehtiva kohtupraktika kohaselt on jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud isiku vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14). Nii on juhuleiu puhul mõõtuandev eeldatava kuriteo toimumise fakt, mitte aga tõenäolise kurjategija isik. Juhuslikult võidakse jälitustoimingute käigus avastada ka seda, et isik, kes ei ole allutatud jälitustoimingule, on tõenäoliselt toime pannud kuriteo, mis ei ole seni uurimisasutusele teada (vt nt RKKKo nr 31-1-92-13, p 9). Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks esimesena allutatud isiku (praegusel juhul süüdistatava A. Martinsoni) kõigi võimalike suhtluspartnerite suhtes eelneva jälitustoimingute loa (st pealkuulamiseks kohtu loa ja varjatud jälgimiseks prokuratuuri loa) nõudmine reaalne ja muudab jälitustoimingutega tõendite kogumise praktiliselt võimatuks. Võimalikud teised kahtlustatavad ja nende roll uuritavate tegude toimepanemisel selgitatakse sageli lõplikult välja alles jälitustoimingute tulemusena. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtadest oleks ka käesolevas asjas jälitustoimingule allutatud A. Martinsoni kõigi võimalike suhtluspartnerite varjatud jälgimiseks prokuratuuri eelneva loa nõudmine ebamõistlik. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et kohus peab olukorras, kus jälitustoiminguga saadakse teavet ka toimingule allumata isiku kuritegeliku käitumise kohta, tegema selliste toimingute seaduslikkuse järelkontrolli ning ex post järelevalve käigus saab tuvastada põhiõiguste riive põhjendatuse ja saadud teabe tõendina kasutamise lubatavuse. Käesoleval juhul on sama kriminaalasja käigus toimetatud jälitustoimingutega saadud tõendeid ka selle kohta, et koos A. Martinsoniga võib KarS §-s 184 ettenähtud kuritegu toime panna ka M. Soomets. Ringkonnakohus osutab, et kui õiguspäraselt tehtava jälitustoimingu käigus avastatakse mõnele muule kuriteole viitav teave, saab selle uue kuriteo menetlemisel tugineda seniste jälitustoimingutega kogutud tõenditele juhul, kui ka uue kuriteo puhul oleks jälitustoimingute tegemine lubatud (vt RKKKo-d nr 3-1-1-31-12, p 8.3 ja nr 3-11-10-11, p 19). Menetletavas asjas ei ole tõusetunud küsimust A. Martinsoni suhtes teostatud jälitustoimingute õiguspärasuses, mille käigus selgus, et ka M. Soometsa on alus kahtlustada KarS §-s 184 sätestatud kuriteo toimepanemises. Seega nõustub kolleegium maakohtuga, et KarS § 184 järgi kvalifitseeritava kuriteo kohta tõendite kogumine jälitustoimingutega oli 13

§ 1262

lg 2 kohaselt lubatav ja kooskõlas ultima ratio põhimõtetega ning käesolevas kriminaalasjas võib tugineda jälitustoimingutega kogutud tõenditele. 20. Kaitsjad on 10.09.2020 jälitustoimingu protokolli lubamatust põhistanud veel asjaoluga, et kõnealusesse protokolli on kantud 09.09.2020 toimunud kohtumiselt Pärnus XXX hoovist kell 18.28 sõiduautoga lahkunud M. Soometsa kahtlustatavana kinnipidamine samal päeval kell 18.36 Pärnu linnas Vana-Savi 2 hoonestatud alal. Kaitsjate järelduse kohaselt oli tegu M. Soometsa ebaseadusliku jälitamisega. Maakohus on otsuse p-des 3 ja 4.1.2 põhjalikult käsitlenud M. Soometsa kahtlustatavana kinnipidamise asjaolusid, kontrollides ka menetleja käitumise õiguspärasust jälitustoimingute läbiviimisel. Seejuures on kohtuotsuse p-s 4.1.2 maakohus juba andnud hinnangu 10.09.2020 jälitustoimingu protokolli seaduslikkusele ning vastanud kaitsjate väidetele M. Soometsa võimaliku ebaseadusliku jälitamise kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 10.09.2020 jälitustoimingu protokolli M. Soometsa kahtlustatavana kinnipidamise toimingu asjaolude kandmine ei muuda jälitustoimingu protokolli ebaseaduslikuks, kuna tegelikult M. Soometsa suhtes ei viidud läbi ebaseaduslikke jälitustoiminguid. Samuti ei ole põhjendatud kaitsjate arvamus, et selle jälitustoimingu protokolli vormistusliku aspekti tõttu tuleks M. Soometsa kahtlustatavana kinnipidamise toimingut käsitleda ebaseaduslikult läbiviidud jälitustoiminguna. Kolleegium leiab nõustuvalt maakohtuga, et jälitustoimingu protokolli mittevajaliku, s.o kahtlustatavana kinnipidamise toimingu kandmine, ei mõjuta praegusel juhul menetlustoimingu usaldusväärsust. Kolleegium nõustub maakohtuga selleski, et menetletavas asjas kasvas varjatud jälgimise toiming pärast jälitusega fikseeritud kohtumist, mille käigus toimus A. Martinsoni poolt M. Soometsale kokaiini üleandmine, üle avalikuks menetlustoiminguks. See tähendab, et kohtus tuvastatud asjaolude kohaselt anti PPA kiirreageerimise üksusele ülesandeks M. Soomets

§-s 217 sätestatud toimingute läbiviimiseks kahtlustatavana kinni pidada, mis leidiski aset kell 18.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kahe politseisõidukiga M. Soometsa kinnipidamisel osalenud ametnike eesmärk ei olnud teostada varjatult jälitustoiminguid tõendite kogumise eesmärgil, vaid pidada loetud minutite jooksul pärast kokaiini üleandmist kinni kahtlustatav. Maakohtuga saab nõus olla ka selles, et politseil ei olnud kohustust M. Soometsa kinni pidada XXX toimunud kohtumise käigus, arvestades muuhulgas taktikaliste asjaoludega, sh A. Martinsoni suhtes jälitustoimingute jätkamisega. Kolleegiumil ei ole sarnaselt maakohtuga tekkinud kahtlusi, et pärast kahtlustatavate kohtumist lõpetati M. Soometsa suhtes jälitustoimingud ning edasine politsei tegevus oli suunatud tema kinnipidamisele.
2. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjatega, et politsei tegutses M. Soometsa kinnipidamisel varjatult. Kaitsjad toetuvad süüdistatava versioonile, et ta ei olevat osanud erimärgistusteta sõidukeid seostada politseiga ning ei näinud politseitöötaja C märguannet peatumiseks. Sarnaselt maakohtuga ei ole kolleegiumil alust kahelda menetlustoimingus osalenud tunnistaja C poolt tajutus ja ristküsitlusega edasiantus, st vastavalt kriminaalpolitseilt saadud ülesandele M. Soometsa kinnipidamise läbiviimise, sh sõidu ajal kahtlustatavale kinnipidamise märguande andmise, M. Soometsa poolt selle eiramise ja edasi sõitmise koha. Samuti peab kolleegium sarnaselt maakohtuga usaldusväärseks C ütlusi ka nende asjaolude kohta, mis puudutavad tema poolt kinnipidamise toimingu käigus nähtut, sh M. Soometsa poolt sõiduki lahtisest aknast millegi väljaviskamise nägemist ning pärast kahtlustatava kinnipidamist kilesse mähitud pakendi leidmist Vana-Savi 2 hoonete vaheliselt alalt, milles kohtus tuvastatu kohaselt sisaldus A. Martinsoni poolt M. Soometsale üle antud kokaiin. C ütlused riimuvad 22.02.2021 asitõendi vaatlusprotokolliga, milles vaadeldakse M. Soometsa kahtlustatavana kinnipidamisel salvestatud PPA Lääne prefektuuri teabebüroo operatiivkeskuse kiirreageerimisgrupi tegevust 09.09.
3. Vaatlusprotokollis dokumenteeritu on salvestatud toimingus osalenud politseisõiduki Mercedes-Benz 14

1265 lg-s 1 sätestatud jälitustoiminguna käsitleda menetleja tegevust, mille sisuks ja peamiseks eesmärgiks pole kriminaalmenetluses tõendusteabe kogumine (vt nt RKKKo 3-11-31-11, p 19.3). Kohus ei pea usutavaks süüdistatava M. Soometsa ütlusi, et ta ei mõistnud, et politsei soovib teda kinni pidada. Süüdistatava ütluste kohaselt olevat teda ramminud tumedat värvi buss paremale teeservale, mistõttu tema „tõmbas rooliga paremale, kuna sõidab ka rallikrossi“ (kd IV, tl 147), samuti märkis süüdistatav, et tal võis jalg minna „ähmaselt“ gaasipedaali pihta ja ta sõitis edasi, kuigi politseisõiduk rammis teda teelt välja (kd IV, tl 148). Maakohus on otsuse p-s 3.2 õigesti märkinud, et need juhtumid, kus kiirreageerijatele antakse korraldus pidada kinni kuriteokahtluse tõttu sõiduk ja kinnipidamise käigus üritatakse kõrvaldada asitõendeid, on võrdlemisi levinud. Ka praeguses asjas on kohtus uuritud tõenditega kindlaks tehtud, et M. Soomets, mõistes, et politsei soovib teda kinni pidada, üritas enne seda kõrvaldada asitõendit, ehk viskas autoaknast pakendi kokaiiniga välja ning reageeris alles seejärel politsei peatamismärguannetele. 22. Kaitsjatel on etteheiteid ka 10.09.2020 jälitustoimingu protokollis kajastatud toimingute usaldusväärsuse ning protokolli koostamise osas. Nii leiab M. Soometsa kaitsja, et tegelikult ei olevat 09.09.2020 kohtumiselt tulles M. Soomets dressipluusi taskut katsunud ning kohtumisel ei andnud A. Martinson M. Soometsale üle narkootilist ainet, kuna see jälitustoimingu protokollis ei kajastu. Tegelikult olevat M. Soomets andnud A. Martinsonile paberilehe kütepuude ja teenustööde arvestusega, mis on aga jäetud protokolli kandmata. A. Martinsoni kaitsja arvates on kõnealuses protokollis ossaliselt ebaõigesti kajastatud M. Soometsa ja A. Martinsoni 08.09.2020 telefonikõne. Kolleegium nende kaitsjate etteheidetega jälitustoimingu protokollile ei nõustu. Maakohus on põhjalikult analüüsinud jälitustoimingutega kogutud tõendeid, sh on kohus 10.06.2020 jälitustoimingus sisalduvast A. Martinsoni ja M. Soometsa vestlustest asjakohaselt välja toonud, et 08.09.2020 ja 09.09.2020 A. Martinson ja M. Soomets arutavad edaspidise kokkusaamise asjaolusid. Seejuures teeb A. Martinson 08.09.2020 telefonikõnes mõnda aega väljaspool Eesti Vabariiki tegutsenud M. Soometsale vihje viimasel raha olemasolu kohta ning kasutab muuhulgas M. Soometsa soove uurides väljendit: „Litsid ja triibud ja kõik asjad vä“. Seejärel lepitakse kokku omavahelise kohtumise asjaolud (kd V, tl 102). A. Martinsoni kaitsja väidab apellatsioonis), et jälitustoimingu protokollis on A. Martinsoni ja M. Soometsa telefonivestlus menetleja poolt ebakorrektselt kirja pandud, kuna tegelikult kuulduvat protokolli lisaks olevalt helisalvestiselt fraas „piibud“, mitte protokollitud „triibud“. Selline vormistuslik viga viitavat uurimisasutuse ametnike tahtele A. Martinsoni suhtes kokaiini käitlemises süüstavat teavet produtseerida. Ringkonnakohus, kontrollinud kaitsja taotlusel kriminaalasja jälitustoimingute seaduslikkust, tutvudes jälitustoimiku ning samuti konkreetse jälitustoiminguprotokolli ja selle lisaks oleva salvestisega, peab kaitsja S. Reinsaare väidet vääraks ja ainetuks, kuna protokollis kirjapandu vastab täielikult jälitustoimingu käigus talletatud telefonikõne sisule. Siinkohal peab kolleegium vajalikuks välja tuua järgmist. Kui prokurör taotles kohtuistungil 10.06.2020 jälitustoimingu protokolli uurimist, sh selle lisaks oleva DVD plaadil sisalduvate kõnede avaldamist n-ö ette mängimisega, teatas kaitsja S. Reinsaar, et ei pea vajalikuks seda vahetult kuulata. Kohus rahuldas prokuröri taotluse ning avaldati ka helisalvestis. Istungi protokollist nähtuvalt ei tõstatanud kaitsjad ega süüdistatavad salvestiste ettemängimisel mingeid küsimusi seoses võimalike vastuoludega helisalvestise ja jälitustoimingu protokollis kirjapandu vahel (Kd III, tl 113). Seega saab kolleegiumi hinnangul kaitsja S. Reinsaare viidet uurimisasutuse ametnike poolt tõenditega manipuleerimisele A. Martinsoni süüdimõistmise eesmärgil, pidada ainetuks ning pahatahtlikuks. Samuti peab kolleegium paljasõnaliseks M. Soometsa kaitsja etteheiteid 09.09.2020 varjatud jälgimise toimingu ebaõige kajastamise 15

§-s 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtetega on maakohus ka käsitlenud otsuse p-s 4.2.1, millega kolleegium nõustub. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et seega on meelevaldne ja oletuslik tunnistajate Y ning W maakohtus antud ütluste pinnalt järeldada, et Y ei saanud osaleda 09.09.2020 sündmuskoha vaatluse läbiviimisel, mille protokolli ta on allkirjastanud.

1. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjatega ka 09.09.2020 M. Soometsa sõiduauto läbiotsimisprotokolli usaldusväärsuse küsimuses. Vaidlustatud läbiotsimisprotokollist (kd I, tl 178-180) nähtuvalt on uurimistoimingu alguseks märgitud protokolli esimesel lehel kellaaeg 19.00 ning uurimistoimingu lõpuajaks protokolli viimasel lehel 19.
2. Protokolli p-s 8 kirjapandu kohaselt peeti M. Soomets kinni kell 18.36 ja toimetati koos sõiduautoga PPA Lääne prefektuuri sisehoovi Pärnus Pikk tn
3. Seejärel on märgitud, et läbiotsimist alustati kell 18.45 prefektuuri garaažis. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kõnealusel juhul eksisteerib küll vastuolu protokollis uurimistoimingu alguseks märgitud kellaaja, s.o 19.00 ja protokolli tekstis märgitud 18.45 vahel, millist minetust aga saab käsitada trükitehnilise veana. Millegagi pole kinnitust leidnud kaitsjate väide, et uurimistoimingut alustati just 18.45 ning seega ei saanud Õ viia läbi kell 18.40-18.50 sündmuskoha vaatlust koos Y-ga. Kolleegiumi hinnangul on usutav, et protokollis kajastatud toimingu läbiviimise alustamise ja lõpetamise ajad on õigesti fikseeritud, st läbiotsimine leidis aset ajavahemikul 19.00 kuni 19.
4. Selle asjaolu kummutamiseks kaitsjad tõendeid esitanud ole. Seega saab protokollis sisalduvat kellaaegade erinevust käsitada vormistusliku ja trükitehnilise minetusena, mis ei mõjuta selle usaldusväärsust. Mis ühtlasi tähendab, et õigeks ei saa pidada kaitsjate väidet, et Õ ei saanud viia läbi sündmuskoha vaatlust. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks osutada veel sellele, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tingi tõendi kogumist reguleerivate menetlusõiguslike sätete rikkumise tuvastamine alati ja automaatselt sellise tõendi lubamatust. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et tõendi lubatavuse üle otsustamisel tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas sellist tõendit poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Iseenesest võib olla põhjus ka eraldivõetult mitteoluliste rikkumiste kogumit käsitada menetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes siis, kui menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult. Kohtupraktika kohaselt saab lugeda tõendi üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka

§ 64lg 1).

Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (vt nt RKKKo-d nr 1-16-6179, p 58; nr 1-20-1208, p-32). Sarnaselt maakohtuga on kolleegium veendumusel, et käsil olevas asjas selliseid tahtlikke ning korduvaid minetusi menetleja tõendite kogumisel teinud ei ole. 25. Apellandid leiavad, et usaldusväärsed ei ole ka 22.02.2021 asitõendi vaatlusprotokoll 09.09.2020 kinnipidamisel osalenud PPA sõiduki pardakaamera salvestisele tehtud vaatlusele ning kinnipidamisel osalenud PPA töötaja C ristküsitlemisel antud ütlused. Ringkonnakohus osutab, et ka nende tõendite usaldusväärsuse kohta tõstatatud kaitsjate väidetele on maakohus (eeskätt otsuse p-s 3.2) seisukoha andnud, millega nõustudes kolleegium märgib veel järgmist. Maakohus on analüüsinud nii pardakaamera salvestise vaatlusprotokollile lisatud ja kohtus avaldatud videot kui ka fotosid ning nendib, et hoolimata asjaolust, et video vaatamisel ei ole hoomatav pardakaameraga talletatud M. Soometsa sõiduki aknast narkootilist ainet sisaldava pakendi välja viskamine, ei muuda see ebausaldusväärseks fotosid, millel kõnealune asjaolu on fikseeritud. Kohus ei leia, et A. Martinsoni kaitsja S. Reinsaare apellatsioonile lisatud fotod ning paljasõnaline väide, et menetlejate poolt fotol tähistatu ei ole narkootilise aine pakend vaid näiteks kaugemal taustal asuv puiduvirna heledam koht, annaks aluse hinnata ümber maakohtu seisukoha tõendi usaldusväärsuse kohta. Maakohus on analüüsinud 17

§ 107

lg 3 p 1 nõuetele, kuna selles puudub uuringute kirjeldus ning eksperdi arvamuse kujunemine ei ole jälgitav ja kontrollitav, samuti ei olevat kohtuistungile kutsutud ekspert kirjeldanud usaldusväärselt, kuidas uuringutulemusteni jõuti. Seega on kaitsja arvates kohus ekspertiisiaktile kui lubamatule tõendile tuginedes rikkunud kriminaalmenetluse norme. Samuti leiab apellant, et eksperdiarvamus, mille kohaselt ei saa DNA sisaldumist välistada, pole piisav isikut süüstavate järelduste tegemiseks. A. Martinsoni kaitsja S. Reinsaar leiab, et DNA segaproovi leidmine ei kinnita A. Martinsoni vahetut kokkupuudet narkootilise ainega, DNA sattumine pinnale on võimalik ka ülekandumise tulemusena ning ekspert ei saanud öelda, kas proovis A204066 DNA lookustes tulid esile M. Soometsa või A. Martinsoni alleelid. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et DNA ekspertiisiaktid nr 20E-GE0966 ja nr 20E-GE1073 (kd II, tl 154-172), millest viimane sisaldab ka tõepärasuhte arvutust, on lubatavad ja nende usaldusväärsuses ei ole põhjust kahelda. Samuti on usaldusväärsed ja põhjalikud 28.09.2021 kohtuistungil ekspert ML antud ütlused uurimistulemuste ja ekspertiisiaktide sisu selgitamise kohta (kd IV, tl 18-27). Maakohus on otsuse p-s 3.3 põhjalikult käsitlenud DNA ekspertiisidega tuvastatud ning ekspertiisiaktidega kooskõlas olevaid ekspert ML ütlusi. Esmalt toob ringkonnakohus välja, et 25.08.2021 kohtuistungi protokollis kajastatust nähtuvalt ei vaielnud kumbki kaitsja vastu prokuröri taotlusel kohtule esitatud DNA ekspertiisiaktide, s.o 06.10.2020 nr 20E-GE0966 ja 08.10.2020 nr 20E-GE1073 ekspertiiside vastuvõtmisele ja uurimisele, ega tõstatanud nende lubatavuse või usaldusväärsuse küsimust. Kaitsjad on taotlenud üksnes DNA ekspertiisis analüüsitud pakendi toimetamist kohtusse eksperdi küsitlemise ajaks (kd II, tl 128). Kolleegium märkis eelnevalt, et nõustub maakohtu seisukohaga DNA ekspertiisiaktide nr 20E-GE0966 ja nr 20E-GE1073 lubatavuse osas ning lisab veel järgmist. M. Soometsa kaitsja apellatsioonis tõstatatud etteheited DNA ekspertiisiakti nr 20E-GE1073 nõuetele mittevastamise kohta on põhjendamatud, kuna kõnealusel juhul nähtub nii menetleja ekspertiisimäärustest kui ka DNA ekspertiisiaktidest, et tegu on ekspertiisiülesandega, mis on lahendatud kahes ekspertiisiaktis. Seejuures viimases aktis sisalduv arvamus täiendab esimest ning sisaldab ka kehtivas kohtupraktikas nõutavat tõepärasuhte arvutust. Seega on ainetud kaitsja viited, et ekspertiisiakt 20E-GE1073 ei vastava

§ 107lg 3 p 1 nõuetele. 18

§ 7lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus.

Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii pole, on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Ringkonnakohus asub sarnaselt maakohtuga seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku kaitseteesid selle kohta, et menetlejad on A. Martinsoni ja M. Soometsa süüdilavastamise eesmärgil loonud kunstlikult tõendeid, ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isikute süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest, mis tuleks vältimatult tõlgendada süüdistatavate kasuks. 29. Apellatsioonides heidetakse ette, et maakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata süüdistatavate ütlused, sh kaitseväited, mille kohaselt baseerus nende omavaheline suhtlus üksnes küttepuude äril. Ringkonnakohus kaitsjatega nõustuda ei saa. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse p-s 3.4 toodud põhjendustega, milles kohus on käsitlenud süüdistatavate ütluste usaldusväärsust ning jõudnud järeldusele, et süüdistatavate ütlused ei riimu kohtus uuritud usaldusväärsete tõenditega. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu põhistusi üle korrata. Taotledes sellise põhjendusega oma kaitsealuste õigeksmõistmist esitatud süüdistuses, tuginevad kaitsjad mitte maakohtu poolt kindlakstehtule, vaid süüdistatavate versioonile asetleidnust Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendanud, miks ta hindab tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tuvastamisel muid tõendeid kogumis usaldusväärsemaks süüdistatavate ütlustest. Seejuures on maakohus välja toonud, et A. Martinson ja M. Soomets võisidki omada kokkupuuteid ka küttepuude äris, mis aga ei tähenda, et nad pole toime pannud KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritavat kuritegu. Seega on maakohus hinnanud süüdistatavate ütlusi koos teiste kogutud tõenditega ja asunud põhjendatult seisukohale, et süüdistatavate ütlused ei kinnita nende esitatud kaitseversiooni, et kogu nende suhtlus on seotud üksnes puiduäriga. Asjaolu, et apellandid ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei tähenda, et maakohus poleks tõendeid

§-st 61 tulenevalt kogumis õigesti hinnanud. 30. Kaitsjad leiavad, et käesolevas asjas puudub usaldusväärne tõendikogum A. Martinsoni ja M. Soometsa süüdimõistmiseks KarS § 184 lg 1 järgi, kui jätta kõrvale lubamatud ja ebausaldusväärsed tõendid, millele süüdistus tugineb. Ringkonnakohus kaitsjatega ei nõustu ning on otsuses eelnevalt põhjendanud, et kaitsjate väited tõendite lubamatusest ja ebausaldusväärsusest ei pea paika. Seega ei nõustu kolleegium ka kaitsjate seisukohaga, et käesolevas asjas tuleks

§ 7

lg 3 kohaselt tõlgendada kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused süüdistatavate süüdiolekus nende kasuks. Kohtupraktikas on võetud omaks, et isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus

§ 7

lg 3 tähenduses seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reopõhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust 20

§ 7lg 3 mõttes (RKKKo 3-1-1-49-16).

Kolleegium leiab, et käesolevas asjas ei haaku apellantide esitatud kaitseteesid ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida A. Martinsoni ja M. Soometsa süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tõendite hindamisel lähtunud

§-s 61 sätestatust ning kohtu seisukohad on ammendavad ja vastuoludeta. Maakohus on piisava põhjalikkusega käsitlenud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning jõudnud põhjendatult järeldusele A. Martinsonile ja M. Soometsale esitatud süüdistuse tõendatuses.

1. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et maakohtule ei ole alust ette heita apellatsioonides väidetud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Nii pole maakohtu otsusest võimalik leida vajakajäämisi tõendite hindamisel ning kohtulik uurimine ei ole olnud ühekülgne ja puudulik. Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, sh vaaginud tõendite lubatavust ja usaldusväärsust, samuti on kohus andnud seisukoha tõstatatud kahtlustele ja need kummutanud. Maakohtu otsuses toodud põhjendused on piisavad ja veenvad ning kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Seega nõustub kohtukolleegium üksmeelselt maakohtu järeldustega ning süüdistatavate käitumisele antud karistusõigusliku hinnanguga. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda kaitsjate apellatsioonide väited seada kahtluse alla maakohtu järeldusi A. Martinsoni ja M. Soometsa süüteo tõendatuse osas ja süüdistatavate tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 184 lg 1 järgi.
2. M. Soometsa kaitsja ei nõustu apellatsioonis süüdistatavale mõistetud karistusega. Kaitsja arvates on põhjendamatu M. Soometsale šokivangistuse kohaldamine ja karistuse eesmärkide saavutamiseks piisab tingimisi karistusest, samuti peab mõistetud olema tunduvalt kergem. Kaitsja põhjenduste kohaselt oli süüdistatava tegu esmakordne, kokaiini kogus 24.5 grammi on pigem väike, süüdistatava ülalpidamisel on alaealine laps, narkoaine ei jõudnud tarvitajateni, mistõttu mingit kahju kaitstavale õigushüvele tekkinud pole. Kaitsja leiab, et kohus on ebaõigesti lähtunud koosseisutahtluse liigist süü suurusele hinnangu andmisel, mitte süüteo toimepanemise asjaoludest. Ringkonnakohus kaitsja väidetega ei nõustu ning ei tuvastanud viga materiaalõiguse kohaldamisel. Kolleegium juhib tähelepanu, et maakohus on otsuses M. Soometsa kui ka A. Martinsoni süüdimõistmisel karistusliigi ja määra valikut oma ammendavalt põhjendanud. Seejuures on kohus arvestanud KarS § 56 kohaselt nii süüdistatavate süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada neid edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, samuti on kohus arvestanud õiguskorra kaitsmise huvisid. Tõele ei vasta kaitsja väide, et M. Soometsa puhul pole kohus seda teinud ja on lähtunud süü suurusele hinnangu andmisel eeskätt koosseisutahtluse liigist. . Maakohus küll märgib mõistetava šokivangistuse vaagimisel ära ka selle, et M. Soomets pani teo toime tahtlikult, mis aga ei tähenda, et kohus jättis arvestamata süüteo asjaolud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus neid asjaolusid põhjalikult käsitlenud, hinnates kokaiini pigem suuremat sõltuvuspotentsiaali ja kahjulikku toimet, samuti asjaolu, et menetletavas asjas tuvastatu kohaselt ületas ebaseaduslikult käideldud kokaiini kogus suurt kogust 37 kordselt. Samuti arvestas maakohus M. Soometsale karistust mõistes ka kõigi nende asjaoludega, mida kaitsja on apellatsioonis rõhutanud (sh alaealine ülalpeetav) selgitades, need pole hoidnud süüdistatavat rasket kuritegu toimepanemast. Kohus toonitas sedagi, et kuigi M. Soometsal puudub varasem karistus, siis kõnealuse juhtumi asjaolusid arvestades on süüdistatava suhtes õige osaline tingimisi karistuse kohaldamine, kuna kohtukoosseisul ei tekkinud siseveendumust, et süüdistatav suudaks oma teost teha piisavaid järeldusi täieliku tingimisi karistuse korral. Seejuures toob maakohus muude asjaolude kõrval välja ka selle, et M. Soomets püüdis kahtlustatavana kinnipidamise käigus tõendit kõrvaldada, 21

§s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest ning jätab juhindudes

§ 337lg 1 pst 1 maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.

Sel põhjusel jäävad süüdistatavate A. Marinsoni ja T. Soometsa apellatsioonimenetluse kulud

§ 185lg-st 2 tulenevalt nende endi kanda.

35. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 25.

jaanuari 2022.a otsuse A. Martinsoni ja M. Soometsa suhtes muutmata ja kaitsjate apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 22