← Eesti

1-22-4883/7

Obsah (5)§ 209§ 25§ 384§ 121§ 81

1-22-4883 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 12. september 2022, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-22-4883 (22730000157) Kohtunik Inna Ombler Vaidlu

§ 209lg 2 p 3 – § 25 lg 1 tunnustel Y (ik XXXXXXXXXXX) suhtes.

  1. X (reg kood XXXXXXXX) on äriühing, mis tegeles arvutisüsteemide haldus- ja hooldusteenuste osutamisega. Nimetatud äriühingu juhatuse liige perioodil 12.12.2008 kuni 12.12.2018 oli Y ja äriühingu aktsionärid on teiste hulgas olnud W või temaga seotud äriühingud ning Y või temaga seotud äriühingud.
  3. a detsembris müüdi X äritegevus C OÜ-le (reg kood XXXXXXXX; praeguse nimega F OÜ; kustutatud 24.08.2018; edaspidi C). Nimetatud äriühing oli teiste hulgas Y kontrolli all. W ei ole kuulunud omanikeringi või juhtorganitesse. Kirjeldatud tehingust on avaldaja valduses kaebuse esitamise hetkel osanike lepingu ja ettevõtte võõrandamise lepingu projektid. Tehingu keskne põhimõte oli see, et X müüs talle kuulunud ettevõtte C-le ning vastusooritusena sai viimase osanikuks. Ametlikult oli X C osanik perioodil 01.04.2012 kuni 27.12.2012, misjärel võõrandati AS-le X kuulund C osa nominaalväärtusega 3 196 eurot OÜ-le G (reg kood XXXXXXXX), mis on Y kontrolli all. Avaldajale teadaolevalt ei saanud kirjeldatud tehingust X vastusooritust OÜ-lt G. 1 / 13 1-22-4883
  4. Lisaks ei olnud avaldajale teadaolevalt selliseks tehinguks X nõukogu nõusolekut ning tehingu tegemist kergendas asjaolu, et üleantava C osad olid registreeritud EVK-s, mistõttu ei olnud C osa võõrandamiseks vajalik notariaalset tehingut. Eelkirjeldatud tehingutega, s.o
  5. a detsembris X poolt äritegevuse C-le võõrandamine ja seejärel X poolt eelkirjeldatud tehingu vastusooritusena saadud C osa võõrandamine OÜ-le G, viidi sisuliselt kogu X vara viimase kontrolli alt ära OÜ G kontrolli alla, seega Y kontrolli alla.
  7. a detsembris müüdi C äritegevus omakorda D AS-le (reg kood XXXXXXXX). C
  8. a majandusaasta aruande kohaselt oli viimase käibevarad kokku 31.12.2015 seisuga 340 730 eurot, kuid 31.12.2016 seisuga 1 035 352 eurot.
  9. 04.01.2017 muutis C ärinime, milleks sai F OÜ. F OÜ jagunes 04.05.2017 eraldumise teel. F OÜ oli jagunev ühing ja L G OÜ (reg kood XXXXXXXX) ning N OÜ (reg kood XXXXXXXX) olid omandavad ühingud. F OÜ andis jagunemisel osa oma varast üle omandavatele ühingutele L G OÜ ja N OÜ. Nimetatud äriühingutel puudus seos W või tema äriühingutega.
  10. 26.07.2018 kirjutas Y W-le ja Ü-le järgmist: […] „sinu palvel nagu ütlesin hakkasin ka oma nõudeid siis kirja panema konkreetsemalt kuigi ütlesin, et seda ei ole mõtet teha kuna see ainult kisub vanu negatiivseid mälestusi välja, olen jõudnud suurusjärguni 250-300tuh juba kindlasti, veel ei ole kõike jõudnud läbi vaadata.“[…]
  11. 24.08.2018 kustutati äriregistrist F OÜ. F OÜ (jagunev ühing, reg kood XXXXXXXX) jagunes jaotumise teel, andes oma vara üle omandavatele ühingutele: L G OÜ ja N OÜ. Nimetatud äriühingutel puudus seos W või tema äriühingutega.
  12. 13.09.2018 avaldati Ametlikes Teadaannetes X kohta kustutamishoiatus XXX. Seejärel tegi avaldaja RIK-le taotluse likvideerimismenetluse algatamiseks, välistamaks äriühingu menetluseta kustutamist.
  13. 12.11.2018 esitas avaldaja pankrotihoiatuse AS-le X, millele järgnes 10.12.2018 pankrotiavaldus Harju Maakohtule. Pankrotiavalduses märgiti nõude suuruseks 151 164 eurot.
  14. 04.12.2018 sai X ainuosanikuks S OÜ (reg kood XXXXXXXX), mille juhatuse liikmeks on T.
  15. 11.12.2018 esitas teiste hulgas A avalduse, millise kohaselt määrati Y asemele juhatuse liikmeks A. Lisaks kutsuti nõukogust tagasi W ja Ü ning määrati nende asemele nõukogu liikmeteks H, J ja K.
  16. 17.12.2018 esitas Y kontrolli all olev OÜ G X vastu hagi hinnaga 349 348,76 eurot. Põhinõuetena nõuti laenulepingute alusel 103 455,43 eurot, käsunduslepingu alusel 111 973,48 eurot ning käsundita asjaajamise alusel 23 049,47 eurot. Seejuures esitati omakäeliselt allkirjastatud laenulepingud, mille maksetähtaegadeks oli üldjuhul üks aasta. 2 / 13 1-22-4883
  17. Harju Maakohtu XX.XX.XXXX määrusega tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX kinnitati X ja Y kontrolli all oleva OÜ G vaheline kompromiss, millisega X (juhatuse liikmena A) kohustus tasuma 173 338,42 eurot OÜ-le G.
  18. 08.04.2019 ajutise pankrotihalduri aruandes märgiti, et hinnates X maksevõimet ilma avaldaja vaidlusaluse nõudeta, siis tuginedes suuresti tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX kinnitatud OÜ G nõudele X vastu, on viimane maksevõimetu.
  19. 29.04.2019 kuulutati avaldaja avalduse tsiviilasjas nr 2-18-18672 välja X pankrot. alusel Harju Maakohtu määrusega
  20. 06.05.2019 esitas X pankrotimenetluses OÜ G nõudeavalduse summas 173 338,42 eurot, mis tulenes ülalkirjeldatud tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX XX.XX.XXXX tehtud määrusest. Nimetatud nõue tunnustati pankrotimenetluses 18.03.2021 nõuete kaitsmisel n-ö automaatselt, kuivõrd tegemist oli jõustunud kohtulahendiga.
  21. X pankrotihaldur on nõudnud informatsiooni ja alusdokumente äriühingu juhatuse liikmelt A-lt seoses OÜ G poolt esitatud võimaliku aegunud nõude tunnustamisega. A vastas: „Kinnitan veelkord oma 29.01.21 vastuses Teile märgituga seonduvat, et tuginesin seekord 2019.a. jaanuaris nimetatud asjas (ts asi X-XX-XXXXX) oma teadmistele, kogemustele, juriidilisele hinnangule ja endise juhatuse liikme Y kinnitustele, millega ta tunnistas G OÜ poolt esitatud nõuet X AS-i vastu, mistõttu ei olnud see aegunud ning selles asjas sõlmitud kompromiss oli sel hetkel ainuvõimalik, mõistlik ja kasulik […] Mis puudutab raamatupidamisdokumente, siis olen Teile juba pankrotimenetluse alguses oma 25.03.2019 vastuse (lisatud manuses) punktis 1 vastanud, et sain eelmiselt juhatuse liikmelt vaid nõuetega seonduvad dokumendid (laenulepingud jne), mis on vastavate tsiviilasjade (nr X-XXXXXXX ja nr 2-18-18672) toimikutes.“ Lisaks palus A oma 18.03.2021 e-kirjas X pankrotihalduril küsida nõude tunnistamise aluseks olnud dokumente varasemalt juhatuse liikmelt Y-lt.
  22. 11.11.2021 vastas Y X pankrotihaldurile päringule järgnevalt: „Selline taotlus on minu jaoks pisut kummastav, sest see on ju aastatagustest kohtudokumentidest selgelt näha, aga soovides kõigi osapoolte vaeva vähendada, kinnitan veelkord, et ma ei ole kunagi soovinud, et G OÜ nõuded X vastu oleks aegunud või muul moel lõppenud. See poleks olnud majanduslikult põhjendatud. Olen seda kinnitanud ka A-le. Sellega on minu hinnangul täidetud pankrotihalduri taotlus. Lisaks, ei ole minule kummastav see taotlus vaid ka kogu X pankrotimenetlus, sest mis mõtet on menetleda täiesti varatu ühingu pankroti, kus vara ei ole ja kuhu seda ka ei ole kusagilt tekkimas.“
  23. Eeltoodud põhjendustel esineb põhjendatud kuriteokahtlus, et Y on pannud toime

§ 209

lg 2 p 3 ja

§ 25lg 1 kohaselt kvalifitseeritava suures ulatuses kelmuse katse.

Kelmuse katse seisnes Y poolt X uuele juhatuse liikmele Aile ebaõige ettekujutuse loomises selles, et OÜ G laenulepingutest tulenevad nõuded ei ole aegunud. 21. Olukorras, kus A oli tegelikult teadlik, et nõuded on aegunud, vastutavad A

§ 384

lg 1 ja Y

§ 384lg 1 – 22 lg 3 kohaselt kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises.

3 / 13 1-22-4883

  1. Lisaks ei ole välistatud, et OÜ G on X poolt võlgnetud laenusummad tegelikkuses juba tagasi saanud. Nimelt oli avaldajale teadaolevalt X ja C vahel sõlmitud ettevõtte võõrandamise lepingu lisas 1 „Üleantavast Ettevõttest välistatud vara“ kirjeldatud, millised osanike poolt antud laenud lähevad C-le üle. Sellise kokkuleppe tulemusena võidi
  2. a detsembris C ja D AS tehinguga seotult asjakohane võlgnevus OÜ-le G lugeda täidetuks. Avaldajal ei ole nimetatud lisale ja lepingule juurdepääsu. 23.

§ 209

lg 1 kohaselt on kuriteona karistatav teisele isikule varalise kahju tekitamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil.

§ 209

lg 2 p 3 sätestab kvalifikatsioonina suure ulatuse, mis on

§ 121p 2 alusel rohkem kui 40 000 eurot.

Riigikohus on seoses vahetult enne pankroti väljakuulutamist kohtuliku kompromissiga alusetu nõude tunnustamisega leidnud: „Kolleegium märgib sedagi, et kui pankrotistunud isiku võlausaldaja või viimase esindaja esitab võlgniku pankrotimenetluses tunnustamiseks nõude, mille alusetust ta teab, on see üldjuhul karistatav

§ 209, mitte § 384 lg 1 järgi“ (RKKKm 1-19-7473/180, p 43).“ 24.

Arutatavas asjas on alust kahtlustada, et tegelikkuses oli OÜ G poolt perioodil 11.12.2009 kuni 25.03.2012 sõlmitud laenulepingutest tulenev nõue X vastu aegunud. Seega oli OÜ G ja endise (perioodil 12.12.2008 kuni 12.12.2018) X juhatuse liikme Y poolt vastupidise väitmine alates 12.12.2018 X juhatuse liikmele A-le ebaõige ettekujutuse loomine.

§ 209

mõttes jäi tegu katse staadiumisse, kuivõrd X ei ole teinud varakäsutust OÜ-le G. Arvestades seda, et kõik OÜ G perioodil 11.12.2009 kuni 25.03.2012 antud laenud olid eranditult üheaastase maksetähtajaga, oleksid need tunnustamata aegunud hiljemalt 25.03.

  2. Avaldajal on põhjendatud kahtlus, et tegelikkuses Y poolt X nimel laenusuhte tunnustamist ei toimunud ning seda järgmistel põhjustel. Esiteks Y kinnitas 26.07.2018, et hakkas alles nõudeid kirja panema. Selline väide viitab üheselt asjaolule, et varasemalt ja seejuures perioodil, mis hõlmab OÜ G nõuete X vastu aegumise kuupäeva 25.03.2016, ei olnud Y-l tahtlust oma nõudeid X vastu realiseerida. Selline huvi tekkis alles pärast
  3. a, kui osapoolte vahelised suhted jahenesid. Eeltoodu ei haaku Y väitega A-le, et OÜ G nõuded X vastu ei ole aegunud, kuivõrd Y hakkas nende nõuetega tegelema alles
  4. a. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa juba aegunud nõuet tunnustada, mistõttu ei saanud Y tegevus
  5. a mõjutada asjaolu, et OÜ G nõuded X vastu olid aegunud. Teiseks ei ole Y esitanud X pankrotimenetluses dokumentaalseid tõendeid selle kohta, et tema varasema juhatuse liikmena tunnustas OÜ G nõudeid. Kolmandaks teoeelne ja teojärgne tegevus viitavad üheselt sellele, et Y eesmärgiks oli vältida OÜ G nõude osas vaidlust X pankrotimenetluses. PankrS § 1003 lg 4 p 1 (varasemalt PankrS § 103 lg 4) kohaselt loetakse kaitsmiseta tunnustatuks mh nõue, mis on rahuldatud jõustunud kohtulahendiga. Seega võimaldab konkreetse nõude osas jõustunud kohtulahendi saamine vältida pankrotimenetluses teiste võlausaldajate poolt vastuväidete esitamist nõuete kaitsmisel, sh aegumise vastuväidet. Nimetatud õigusnormi eesmärk on vältida sama nõude osas n-ö topelt vaidlusi esmalt tavapärases tsiviilkohtumenetluses ning hiljem pankrotimenetluses. Samas võimaldab ülalkirjeldatud õiguslik instituut teatud juhtudel välistada teiste võlausaldaja poolt põhjendatud vastuväidete tegemise ja seeläbi saada pankrotimenetluses tunnustatud nõuded, mis on tegelikkuses alusetud. See on võimalik olukorras, kus võlgnik ja/või võlausaldajad on 4 / 13 1-22-4883 teadlikud peatselt saabuvast pankrotimenetlusest ning võlgnik ja/või võlgniku juhatuse liige on võlausaldaja kontrolli all. Sellisel juhul on võlausaldajal ja võlgnikul võimalik kiiresti pöörduda kohtu poole, mis kinnitab pooltevahelise kompromissi (TsMS § 430).
  6. Seejärel alles pärast avaldaja poolt 12.11.2018 pankrotihoiatuse esitamist asuti kiiresti tegutsema: 04.12.2018 sai X ainuosanikuks S OÜ, mille juhatuse liikmeks on T. 11.12.2018 määrati Y asemel juhatuse liikmeks A. Lisaks kutsuti nõukogust tagasi W ja Ü ning määrati nende asemele nõukogu liikmeteks H, J ja K. 17.12.2018 esitas Y kontrolli all olev OÜ G X vastu hagi hinnaga 349 348,76 eurot. XX.XX.XXXX Harju Maakohtu määrusega tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX kinnitati X ja Y kontrolli all oleva OÜ G vaheline kompromiss, millega X (juhatuse liikmena A) kohustus tasuma 173 338,42 eurot OÜ-le G. 06.05.2019 esitas X pankrotimenetluses OÜ G nõudeavalduse summas 173 338,42 eurot, mida tunnustati automaatselt.
  7. 20.06.2022 teatisega jättis Põhja Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse nr 22730000157 alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises märgiti kokkuvõtvalt järgmist.
  8. Kuriteoteatest ja selle lisadest ei nähtu, milles seisnes see konkreetne pettuslik tegu, mille Y OÜ G juhatuse liikmena X nimel tegutsenud A suhtes toime pani. Pettus seisneb tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldamises vastaspoolele varakäsutamise sooritamise eesmärgil. Kuriteokaebusest ei nähtu asjaolusid, milliseid tegelikkusele vastavaid asjaolusid Y on moonutanud (nt võltsinud dokumente, fabritseerinud nõude ja avaldanud väärinformatsioon nõude olemasolu kohta jne). Materjalidest nähtub selgelt, et Y avaldas laenulepingu ja sellega seotud asjaolud A-le, kellel oli võimalus neid hinnata ja teha nende pinnalt järeldused. A kinnitas ka oma vastuses pankrotihaldurile, et ta hindas ise tekkinud olukorda ja kujundas selle pinnalt enda seisukohad. Seega pidi A hindama ka nõude aegumise küsimust olemasolevate dokumentide ja teabe pinnalt. Sellest saab järeldada, et sõltumata sellest, mida Y A-le avaldas, kujundas A ise seisukoha, et nõuded pole aegunud. Kindlasti toetab seda järeldust ka asjaolu, et A ise pole pöördunud õiguskaitseorganite poole kaebusega võimalikust pettusest.
  9. Kuriteokaebuse lahendamise kontekstis on esitatud teabe pinnalt sisuliselt võimatu hinnata seda, kas OÜ G nõue X vastu oli objektiivselt võttes aegunud või mitte. Nõude olemasolu ja selle kulgu võivad mõjutada väga paljud erinevad faktilised ja õiguslikud asjaolud, aga kuivõrd kaebaja pole olnud ka kummagi äriühingu juhatuste liige, siis arusaadavalt ei saa ta ka omada täielikku ülevaadet nõuetega seonduvatest asjaoludest.
  10. OÜ G nõude olemasolu osas toimuvad hetkel tsiviilkohtus vaidlused, kus menetlusreeglite kohaselt tuleb ühel või teisel poolel oma seisukoht tõendada. See protsess peaks andma ka jõustunud kohtulahendiga lõpliku selguse nõuete olemasolu osas. Isegi kui tsiviilmenetluses leiab tuvastamist, et Y ja A vahelise tehingu ajal oli nõue objektiivselt aegunud, ei tähenda see veel kuriteotahtluse olemasolu olukorras, kus mõlemad tehingu pooled hindasid sarnaselt olukorda juriidiliselt ebaõigesti. Seega peab tsiviilmenetlus andma vastused nõuete olemasolu ja kehtivuse osas, sest kuriteokaebus ei sisalda mingisugust sellist täiendavat informatsiooni, mille alusel oleks võimalik teha lõplikke tõsikindlaid järeldusi. Tsiviilõigussuhete ja kuriteotunnuste otsimise eesmärgil kriminaalmenetluse alustamine ei ole lubatav. 5 / 13 1-22-4883
  11. Ka kuriteokaebuse lisana esitatud e-posti kirjavahetusest ei ole võimalik välja lugeda, kas nõue on aegunud, kas seda on tunnustatud vms ja kas selle tehingu osalised seda teavad või mitte. Selle jutu kontekst näitab seda, kellel palju nõudeid sellel ajal (
  12. a) võib olla, mitte ei näita nõude aegumise või tunnustamisega seonduvaid asjaolusid. Samas nähtub kuriteokaebuse lisast 6, et ka kuriteokaebuse esitaja on oma 12.06.2018 e-kirjas pidanud OÜ G nõuet olemasolevaks ja mitte aegunuks. Samas selgitas prokuratuur veelkord, et ei saa anda olemasolevate materjalide pinnalt lõplikku hinnangut nõude olemasoluga seonduvate asjaolude kohta.
  13. Arvestades eeltoodut, ei ilmne kõnealuses sündmuses

§ 209

koosseisu olemasolu, kuivõrd kaebuses viidatud tehingu puhul ei nähtu, mis olid need pettuslikud andmed või asjaolud, mille tulemusena sattus kuriteokaebuse esitaja eksitusse. Samuti ei ole selge, kas nõuded olid objektiivselt olemas või mitte ja seega puudub võimalus anda hinnangut, kas vaidlusaluste asjaolude pinnalt oli üldse objektiivselt võttes võimalik kaebuses viidatud kuritegu toime panna. Prokuratuur leidis, et kuivõrd eelpooltoodud argumentidel ei olnud objektiivselt võttes kaebuse lahendamise hetkeks selge ka nõuete olemasolu, siis ei saa ka ette heita Y-le ja A-le

§ 384

lg 1 kooseisus sätestatud teo toimepanemist või nimetatud kuriteotunnuste ilmnemist nende käitumises. Juhul, kui vaidlusalune tehing ja nõue oli seaduspärane ja selle väljamõistmine kohtu poolt põhjendatud, ei saa asuda seisukohale, et vastavasisuliste toimingute teostamine oleks põhjustanud X maksejõuetust.

  1. Riigiprokuratuuris registreeriti 01.07.2022 X pankrotihaldur vandeadvokaat Magnus Brauni kaebus, milles paluti tühistada Põhja Ringkonnaprokuratuuri 20.06.2022 menetlusotsustus, millega jäeti kriminaalmenetlus alustamata, ja alustada kriminaalmenetlust. Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses leiti kokkuvõetult järgmist.
  2. Pettuslik tegu oli Y poolt ebaõige ettekujutuse loomine A-le seoses nõuete aegumisega. 16.03.2021 A väidab: „Kinnitan veelkord oma 29.01.21 vastuses Teile märgituga seonduvat, et tuginesin seekord 2019.a. jaanuaris nimetatud asjas (ts asi X-XX-XXXXX) oma teadmistele, kogemustele, juriidilisele hinnangule ja endise juhatuse liikme Y kinnitustele, millega ta tunnistas G OÜ poolt esitatud nõuet X AS-i vastu, mistõttu ei olnud see aegunud ning selles asjas sõlmitud komrpomiss oli sel hetkel ainuvõimalik, mõistlik ja kasulik.“ Sellest nähtub, et A tugines endise juhatuse liikme Y kinnitusele. 17.12.2018 OÜ G poolt esitatud hagiavaldusele ei ole lisatud nõude tunnustamist kinnitavaid dokumente. Samamoodi ei käsitleta nõue tunnustamist kompromissi kinnitavas määruses. Asjaolu, et Y alles 26.07.2018 asub nõudeid kirja panema ja neid välja selgitama viitab, et varasemalt ei oldud sellega tegeletud. Kuna aegumise katkemiseks nõude tunnustamine eeldab aktiivset tegevust, siis järeldub eeltoodust, et enne vastavat kirja ei oldud nõudeid tunnustatud. Vastupidisel juhul oleks 26.07.2018 Y ja temaga seotud äriühingute nõuded X vastu olnud juba selged, mitte n-ö väljaselgitamisel. Selleks ajahetkeks olid nõuded juba igal juhul aegunud, kuivõrd perioodil 11.12.2009 kuni 25.03.2012 sõlmitud laenulepingute hiliseim tagastamise tähtaeg oli 25.03.2013 – nõue aegub kolme aastaga ja juba aegunud nõude aegumine ei saa katkeda ehk hiljemalt 26.03.2016 olid kõik nõuded aegunud. W ei tunnustanud OÜ G nõudeid X vastu.
  3. Nõude aegumist on võimalik objektiivselt hinnata. Nõude aegumist hinnatakse igapäevaselt erinevates menetlustes, sh kriminaalmenetluses. Õiguskirjanduses on täiendavalt leitud, et

§ 209mõttes võib varakäsutusena tegevusetusena käsitleda nõude aeguda laskmist (J.

Sootak,

. Komm. vlj. 2021, § 209/p 11). Tsiviilvaidluste pidamine ei mõjuta karistusõiguslikku hinnangut. 6 / 13 1-22-4883 Riigiprokuratuuri määrus

  1. Riigiprokurör, tutvununa kuriteokaebuse ja selle lisadega, kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise, Riigiprokuratuurile esitatud kaebuse ja selle lisaga, asus seisukohale, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsustuse tühistamiseks alus puudub. Seda järgnevatel kaalutlustel.
  2. Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses leitakse, et Y käitumine
  3. a, mis lõppastmes päädis X ja OÜ G vahel kohtuliku kompromissi kinnitamisega, võib olla käsitletav kelmuse või selle katsena.

§ 209

(kelmus) kriminaliseerib tegelike asjaolude moonutamise, mille tulemusena satub petetu eksimusse, sooritab eksimuse tõttu varakäsutuse ja saab varakäsutusest tingituna vahetut varalist kahju. Subjektiivsest küljest nõuab kelmus vähemalt kaudset tahtlust kõigi objektiivset koosseisu sisustavate asjaolude osas, lisaks vähemalt otsest tahtlust tegelike asjaolude moonutamise osas ja eesmärki saada varalist kasu.

  1. Esiteks eeldab kelmuse objektiivne koosseis niisiis pettust, s.o tegelike asjaolude moonutamist. Kui võlausaldaja nõue on tegelikkuses aegunud, võib võlgnikule vastupidise väite esitamine (nt väites, et ilmnenud on asjaolu, mis õiguslikult katkestaks nõude aegumise) olla käsitatav koosseisupärase teona, s.o tegeliku asjaolu moonutamisena. Kui lähtuda kuriteokaebuses ja Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses püstitatud hüpoteesist, et OÜ G nõuded olid kompromissi sõlmimiseks aegunud ja et Y väitis võlgnik X uuele juhatuse liikmele vastupidist, võib kõnealune tegu olla käsitletav tegelike asjaolude moonutamisena. Teiseks eeldab kelmus, et asjaolude moonutamisest tulenevalt satub petetu eksimusse, s.o et pettuse tõttu tekib petetul tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutus. Kuriteokaebuses esitatud ühe versiooni kohaselt ei teadnud X uus juhatuse liige A, et OÜ G nõuded olid (vähemalt kaebaja hüpoteesi kohaselt) aegunud, ja Y poolt vastupidise väite esitamise tulemusena asuski A seisukohale, et esinevad asjaolud, millest tulenevalt ei ole nõuded veel aegunud. Seega võib asuda seisukohale, et A võis sattuda eksimusse. Kuigi lõppastmes tõusetuks siin küsimus kannatanu eneseohustamisest (vt ülevaatlikult RKKKo 1-20-3046/33, p-d 37-38 koos viidetega varasemale praktikale), mis välistaks eksimuse kui n-ö vahetagajärje objektiivse omistatavuse Y-le, siis in dubio pro duriore põhimõttest lähtuvalt tuleb kriminaalmenetluse alustamisel siiski lähtuda hüpoteesist, et just Y kinnitus nõuete tunnustamise aluseks olevate asjaolude esinemise kohta oli A eksimuse kujunemises määrava tähtsusega. Kolmandaks peab kannatanu eksimuse tõttu sooritama varakäsutuse, s.o teadlikult muutma oma vara koosseisu. Materiaalõiguslikult kujutab kohtulik kompromiss kompromissilepingut VÕS § 578 tähenduses (RKTKo 2-17-6579/47, p 12). Kompromissleping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel, sealjuures loetakse ebaselguseks ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes (VÕS § 578 lg 1). Kompromisslepingu tulemusena senine nõue reeglina asendub kompromisslepingust tuleneva nõudega (VÕS § 578 lg 2). Seega toimub kompromisslepingu sõlmimisel õiguslikus mõttes varakäsutus: endised nõuded (ja nendega kaasnevad ebaselgused ja õiguslikud vaieldavused) lõppevad ja tekib uus kompromisslepingust tulenev (vaieldamatu) nõue. Varakäsutusena oleks kõnealusel juhul seega käsitatav kohtuliku kompromissi sõlmimine.
  2. Riigiprokurör märkis, et kelmusena ei ole karistatav mitte igasugune pettusliku teoga kannatanu varakäsutuseni viimine (või kelmuse katse kontekstis igasugune püüdlus viia 7 / 13 1-22-4883 kannatanu pettuse teel varakäsutuse sooritamiseni), vaid sellise teo kelmusena käsitlemine eeldab objektiivsest küljest ka kahju tekkimist. Võimaliku kahju olemasolu kohta tuleb märkida järgmist. Prokuratuurile esitatud materjalidest tulenevalt olid X varasfääris enne kompromissi sõlmimist OÜ G erinevatest lepingulistest ja lepinguvälistest võlasuhetest tulenevad kohustused summas 349 348,76 eurot. Vähemalt osaliselt on nimetatud kohustuste olemasolu – sh nii OÜ G poolt AS-le X antud suuremahuliste laenude tagastamise kohustust kui ka Y-le töötasu väljamaksmise kohustust – kirjavahetuses tunnistanud (mitte pankrotimenetluse kontekstis „tunnustanud“) ka W, kes on kuriteokaebuse esitaja Q OÜ juhatuse liige, X endine nõukogu esimees ja aktsionär. Nimelt märkis W kuriteokaebusele lisatud kirjavahetuses, et tema arvutuste järgi on OÜ-l G nõudeid X vastu suurusjärgus 202 000 eurot (s.o „202k“ – kuriteokaebuse lisa 6, lk 4). Kuigi poolte vahel näib olema vaidlus nõuete täpsema ulatuse osas, siis üldjoontes pole vaidlust, et AS-l X olid OÜ G ees suuremahulised laenukohustused ja ka suuremahuline töötasu maksmise kohustus. Nii puudus riigiprokuröri hinnangul kaebuse lahendamise hetkel alus arvata, et OÜ G nõuete näol oli tegemist näiliste nõuetega.
  3. Pärast OÜ G ja X vahel kohtuliku kompromissi kinnitamist tekkis poolte vahele uus õigussuhe, millega X kohustus OÜ-le G seniste nõuete (kogusummas 349 348,76 eurot) täitmise asemel tasuma kokku 173 338,42 eurot. Kuna varakäsutuse vahetu tulemusena asendusid X varasfääris varasemad kohustused (laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmine, käsunduslepingust tulenevalt töötasu maksmine, käsundite asjaajamine) kompromissist tuleneva uue kohustusega, tuleb hinnata nende kohustustega seotud nõuete väärtusi ja seeläbi tuvastada varakäsutuse vahetu mõju X varasfäärile. Sealjuures pole oluline mitte nõuete bilansiline väärtus, vaid reaalväärtus, mille määramisel tuleb arvestada nõude õiguslikku ja faktilist realiseeritavust. Nii kuriteokaebuse kui ka Riigiprokuratuurile esitatud kaebuse kandva seisukoha järgi olid OÜ G nõuded kompromissi kinnitamiseks aegunud. TsÜS § 142 lg 1 teise lause kohaselt võib pärast nõude aegumist kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. See tähendab, et nõude aegumise näol on tegemist võlgniku kestva vastuväitega keelduda kohustuse täitmisest, mitte aga nõuet lõpetava asjaoluga. TsÜS § 143 kohaselt võetakse nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel ja kohus ei või aegumist kohaldada omal algatusel (RKTKo 3-2-1-180-14, p 12). Seega ei mõjuta aegumine nõude olemasolu ega selle sissenõutavust, vaid annab võlgnikule selle täitmise suhtes vastuväite. Lisaks tuleb Riigiprokuratuuri hinnangul arvestada, et arutataval juhul on ka vastava vastuväite olemasolu vähemalt prokuratuurile esitatud materjalide valguses vaieldav. Nimelt kuigi juba aegunud nõude aegumise tähtaja kulgemine ei saa nõude aegumisjärgse tunnustamise teel enam katkeda (tähtaeg on juba lõppenud), võib nõude aegumisjärgne tunnustamine olla käsitletav näiteks võlatunnistuse või garantiina. Seega ei ole välistatud, et nõude aegumisjärgne tunnustamine on siiski pooltevahelist võlasuhet muutnud. Igal juhul on aga selge, et OÜ G kompromissieelsete nõuete (bilansilise väärtusega 349 348,76) sissenõutavuse osas esines ebaselgus, mis aga ei välista kõnealuste nõuete õiguslikku realiseeritavust. Ebakindlused nõude õigusliku realiseeritavuses vähendavad aga nende nõuete reaalväärtust, st nende reaalväärtus on väiksem kui bilansiline 349 348,76 eurot. Kompromissiga kohustus X tasuma OÜ-le G 173 338,42 eurot. Bilansiliselt vähenesid seega võlgniku kohustused kompromissi sõlmimisega (349 348,76 - 173 338,42 =) 176 010,34 ulatuses. Seevastu on kõnealune kompromiss VÕS § 578 lg 1 mõttes (üldpõhimõttena) selge ja vaieldamatu nõudena õiguslikult realiseeritavam.
  4. Riigiprokurör tõi välja, et nõuete väärtuse hindamisel tuleb lisaks nende õiguslikule realiseeritavusele arvestada ka nende faktilist realiseeritavust. Kuriteokaebusest ja sellele 8 / 13 1-22-4883 lisatud materjalidest nähtuvalt oli X pärast
  5. a ümberkorraldusi (vt lähemalt määruse p 1.1.2) varatu, sel puudusid töötajad ja majandustegevus, samuti raamatupidamisdokumendid. Ajutise pankrotihalduri ettekande kohaselt tuvastati vara 30,90 euro ulatuses (AS SEB Pank arvelduskontol 0,62 eurot, AS Swedbank arvelduskontol 29,41 eurot ja ettemaksukontol 0,87 eurot), mh ei tuvastatud tagasivõitmisperspektiiviga tehingud. Kuna võlgnik oli esitatud materjalidest nähtuvalt varatu, ei olnud kõnealused nõudeid, s.o ei kompromissile eelnenud OÜ G laenulepingutest, käsunduslepingust ja käsundita asjaajamisest tulenevad nõuded (bilansilise koguväärtusega 349 348,76 eurot) ega kompromissi sõlmimisele järgnenud kompromisslepingust tulenev nõue (bilansilise väärtusega 173 338,42 eurot) faktiliselt realiseeritavad. Kuna kõnealused nõuded olid faktiliselt realiseerimatud, tuleb need nõuded sõltumata nende õiguslikust realiseeritavusest lugeda väärtusetuks. Seega varakäsutuse tulemusena asendusid senised väärtusetud nõuded kompromisslepingust tuleneva uue väärtusetu nõudega, st kompromissi tulemusena ei toimunud varasfääris negatiivset muudatust. Nii puudub piisav alus arvata, et varakäsutuse, s.o kompromissi sõlmimise vahetu tulemusena oleks saldopõhimõtte järgi AS-l X tekkinud vahetu varaline kahju. Seega kaebaja konstrueeritud versioon kohtuliku kompromissi sõlmimiseni viinud pettusest ei vastaks kelmuse tunnustele: isegi kui kelmuse muude objektiivse koosseisu tunnuste täidetust saaks in dubio pro duriore põhimõttest lähtuvalt kriminaalmenetluse alustamise üle otsustamise kontekstis jaatada, puuduvad piisavad viited vahetu varalise kahju tekkimisele. Sellest tulenevalt ei saa aga sedastada ka piisavat kahtlust, et toime on pandud kelmuse tunnustele vastav tegu.
  6. Riigiprokurör märkis, et kaebuses viidatakse, et tegemist võib olla kelmuse katsega. Kõnealuse etteheite kontekstis (s.o X esindaja väidetav eksitamine kompromissi sõlmimiseks) puudub alus käsitlemaks seda hüpoteetilist tegu kelmuse katsena, kuna varakäsutus on toimunud ja varakäsutusega kaasnev kahju pidanuks vahetult selle varakäsutuse tulemusel ka saabuma. Lisaks langeb kelmuse (kõlbmatu) katse ära ka põhjusel, et isegi kui lähtuda kuriteokaebuses esitatud hüpoteetilisest versioonist, ei saanud X varalise seisuga (täpsemalt varatusega) kursis olnud X endise juhatuse liikme Y teoplaan hõlmata kompromissi sõlmimisega AS-le X kahju põhjustamist: ta oli kursis, et nõuded pole ei enne ega pärast kompromissi sõlmimist faktiliselt realiseeritavad ehk need on reaalväärtuseta. Seega ei saanud ka ta teoplaan hõlmata varakäsutuse tulemusena X varasfääris negatiivse varalise muudatuse põhjustamist.
  7. Kuigi Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses heidetakse Y-le pettusliku teona ette eeskätt kompromisslepingu sõlmimisega seonduvat, viidatakse kaebuse (nagu ka kuriteokaebuse) lõpus aga ka Riigikohtu määruse 1-19-7473/180 p-s 43 obiter dictum väljendatud selgitusele, mille kohaselt kui pankrotistunud isiku võlausaldaja esitab võlgniku pankrotimenetluses tunnustamiseks nõude, mille alusetust ta teab, on see üldjuhul karistatav

§ 209

, mitte

§ 384lg 1 järgi.

Riigiprokurör selgitas, et Riigikohtu kõnealune märkus puudutab võlausaldaja käitumist võlgniku pankrotimenetluses ega ole vahetult asjakohane hindamaks võlausaldaja ja võlgniku käitumist enne viimase pankroti väljakuulutamist. Pankrotimenetluse kontekstis (s.o juhul, kui võlausaldaja esitab kaitsmisele teadlikult alusetu nõude) kaitseks

§-s 209 toodud kelmuse koosseis – nagu ka

§-s 384 toodud maksejõuetuse põhjustamise koosseis tervikuna – pankrotivõlgniku võlausaldajate varalisi huve (vt kaitstava õigushüve kohta nt RKKKm 1-19-9575/46, p 40). Seetõttu poleks Riigiprokuratuurile kaebuse esitanud pankrotihaldur käsitletav vastavas osas kannatanuna ja kaebajal puudub kõnealuses süüdistuskohustusmenetluses seega vastavas osas ka kaebeõigus (vt nt KrMS § 37 lg 1 ja KrMS § 207 lg 1; RKKKm 1-19-9575/46, p 46; hiljuti ka nt TlnRngKm 1-22-3201/3, p-d 9-10), mistõttu puudub pankrotimenetluses väidetavalt 9 / 13 1-22-4883 alusetu nõude esitamise osas (ja ka § 384 osas) alus pankrotihalduri kaebuse sisuliseks läbivaatamiseks.

  1. Eeltoodust olenemata märkis riigiprokurör järgmist. Pankrotimenetluses kaitsmisele alusetu nõude esitamise käsitamine kelmusena eeldab endiselt ka varalise kahju tuvastamist. Niisamuti eeldaks sellise teo käsitamine kelmuse katsena samuti vähemalt seda, et alusetut nõuet esitava „võlausaldaja“ teoplaani kohaselt tekiks võimaliku varakäsutuse tulemusena teistel võlausaldajatel kahju. Teiste võlausaldajate kahju seisneks eeskätt selles, et pankrotimenetluses alusetu nõude rahuldamisega rahuldatakse teiste võlausaldajate nõuded tegelikkuses põhjendatud ulatusest väiksemas ulatuses. Olukorras, kus pankrotivõlgnik on ajutise pankrotihalduri ettekandest nähtuvalt varatu ja puuduvad tagasivõitmise potentsiaaliga tehingud (st puudub ka tõsiseltvõetav perspektiiv pankrotivara suurendamiseks) ja selliseid järeldusi ümberlükkavaid seisukohti ei nähtu ka kuriteokaebusest ega pankrotihalduri kaebusest Riigiprokuratuurile, ei saa võlausaldajatele sellist kahju tekkida. Nimelt ka alusetu nõude esitamiseta ei oleks võlausaldajate nõudeid võimalik varatu pankrotivõlgniku pankrotivara arvelt faktiliselt realiseerida, mistõttu ei saa ka kõnealuse teo tulemusena võlausaldajatele vahetult kahju tekkida. Kõne alla ei tule ka kelmuse kõlbmatu katse. Nimelt annavad esitatud materjalid alust arvata, et X (pankrotis) varaline seis ja seega ka pankrotivara koosseis oli Y-le teada, mistõttu oli ta ka teadlik, et X pankrotimenetluses esitatud nõuded on faktiliselt realiseerimatud, mistõttu ei saanud tema teoplaan ega tahtlus hõlmata ka OÜ G nimel
  2. a kohtuliku kompromissiga kinnitatud nõude esitamisega teistele pankrotivõlausaldajatele kahju põhjustamist.
  3. Kuigi Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses ei vaidlustata kriminaalmenetluse alustamata jätmist

§ 384

tunnustel, selgitas riigiprokurör täiendavalt, et X oli kuriteokaebuses ja Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses kirjeldatud tegude toimepanemise hetkeks juba varatu. Esitatud materjalide kohaselt

  1. a varatuks ja täielikult maksejõuetuks muutunud AS-i X ei saanud enam OÜ-ga G
  2. a kohtuliku kompromissi sõlmimisega uuesti maksejõuetuks muuta ega ka – olukorras, kus X juba oli täielikult maksejõuetu – veel oluliselt vähendada selle maksevõimet

§ 384mõttes.

Seega puudub alus alustamaks kriminaalmenetlust ka A suhtes maksejõuetuse põhjustamise tunnustel ja ka Y poolt sellele kaasaaitamise tunnustel. 2012. a toimunud X vara ja majandustegevuse „ümberkorraldamise“ osas ei olnud riigiprokuröri hinnangul kaebuse lahendamise hetkel karistusõigusliku hinnangu andmine enam võimalik. Nimelt märkis riigiprokurör, et in dubio pro duriore põhimõttest lähtuvalt hüpoteetiliselt kõne alla tulevad kuriteokoosseisud oleksid teise astme kuritegudena tänaseks aegunud (

§ 81lg 1 p 2), mis välistab nende osas kriminaalmenetluse toimetamise (Kr

MS § 199 lg 1 p 2). Samas selgitas Riigiprokuratuur, et eelnevalt kirjapandu ei välista tsiviilõiguslike õiguskaitsevahendite rakendamist pankrotihalduri ja võlausaldaja poolt. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele

  1. Riigiprokuratuuri määrusele esitas kaebuse X pankrotihaldur M. Braun, kes taotleb Riigiprokuratuuri 18.07.2022 määruse tühistamist ja prokuratuuri kohustamist kriminaalmenetlust algatama.
  2. Riigiprokuratuuri 18.07.2022 määrusest on võimalik kokkuvõtvalt välja lugeda, et põhiküsimus

§ 209

lg 2 p 3 (kelmus suures ulatuses) tunnustel kriminaalmenetluse alustamise kohta taandub konkreetsetel asjaoludel reaalse varalise kahju olemasolu puudumisele. Kaebaja ei nõustu Riigiprokuratuuri põhjendustega, mille kohaselt kompromissi 10 / 13 1-22-4883 sõlmimise tulemusena ei toimunud X varasfääris negatiivset muutust (s.t ei tekkinud varalist kahju) X pankrotihaldur esitas Harju Maakohtule hagi tsiviilasjas 2-22-4555 Y vastu kahju hüvitamise (summas 694 622 eurot) ja viivise nõude ühes hagi tagamise taotlusega. Kohus pidas nõuet perspektiivikaks ning rahuldas kohtumäärusega hagi tagamise taotluse. Hagi rahuldamine AS-i X kasuks tähendaks äriühingu jaoks eelkõige seda, et võlausaldajad (sh Y kontrolli all olev OÜ G) saaksid oma nõuded äriühingu vastu vähemalt osaliselt rahuldada.

  1. Eeltoodust tulenevalt on väär Riigiprokuratuuri seisukoht, mille kohaselt on vara puudumise tõttu põhimõtteliselt välistatud kompromisslepingust tuleneva nõude (bilansilise väärtusega 173 338,42 eurot) faktiline realiseeritavus. Nimelt muutuks AS-i X poolt Y vastu tsiviilasjas nr 2-22-4555 esitatud hagi rahuldamisel OÜ G nõue summas 173 338,42 eurot X vastu ka faktiliselt realiseeritavaks. Arutataval juhul on kaebaja hinnangul olemas tõsiseltvõetav perspektiiv pankrotivara suurendamiseks, mistõttu tuleb varalise kahju olemasolu jaatada. Vastupidine lähenemine tekitaks olukorra, kus olenemata pankrotis oleva äriühingu nõuetest kolmandate isikute vastu, võiks pankrotistunud äriühingu vastu konstrueerida alusetuid nõudeid. See omakorda vähendaks teistele võlausaldajatele pankrotimenetluses väljamakstavaid summasid. Eeltoodut iseloomustab ka kõnealune asi, kuivõrd Q OÜ (võlausaldaja) on X pankrotimenetluses esitatud nõude summas 155 730 eurot. Olukorras, kus Y vastu X poolt esitatud nõue leiab rahuldamist, nt summas 200 000 eurot, väheneb OÜ G poolt X vastu esitatud alusetu nõude tõttu oluliselt Q OÜ-le X pankrotivarast väljamakstav summa – ilma OÜ G nõudeta summas 173 338,42 eurot võiks Q OÜ saada oma nõude rahuldatud kogu ulatuses summas 155 730 eurot. OÜ G nõude, summas 173 338,42 eurot, tõttu jääb selliseks summaks kindlasti vähem kui pool 155 730 eurost (PankrS § 153 lg 6). Olukorras, kus X kahjunõue Y vastu rahuldatakse suuremas ulatuses kui pankrotimenetluse kulud ja võlausaldajate nõuete kogusumma, siis saavad võlgnik (PankrS § 156 lg 1) või aktsionärid (PankrS § 156 lg 2) OÜ G nõude tõttu väiksemad väljamaksed.
  2. Y poolt sellisel viisil (alusetu nõude osas kompromissi tegemine) enda positsiooni tugevdamine võimalike X nõuete vastu pidi olema teadlik tegevus. Muul eesmärgil ei oleks pärast Q OÜ poolt 12.11.2018 pankrotihoiatuse esitamist X osas tehtud erinevaid toiminguid (nt kohtuliku kompromissi sõlmimine jne).
  3. Muus osas kordab kaebaja juba varasemalt Riigiprokuratuurile esitatud seisukohti ning leiab, et tuleb jaatada põhjendatud kuriteokahtlust

§ 209

lg 2 p 3 tunnustel, kuivõrd vastavate koosseisu tunnuste täidetust saab ja tuleb konkreetsetel asjaoludel sedastada. OÜ G alusetu nõude tõttu on X saanud kahju. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

  1. Ringkonnakohus, läbi vaadanud nii esitatud kaebuse, prokuratuuri määruse kui ka ringkonnakohtule edastatud dokumendid, leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ja kriminaalmenetluse alustamiseks.
  2. Ringkonnakohtu hinnangul on kriminaalmenetluse alustamata jätmisel menetlejate poolt kaalutud tähtsust omavaid asjaolusid ning selle käigus on jõutud põhjendatult järeldusele, et puudub kriminaalmenetluse alus KrMS § 199 lg 1 p 1 tähenduses. Uusi asjaolusid, mida prokurörid ei oleks kriminaalmenetluse alustamata jätmisel ja kaebuse rahuldamata jätmisel analüüsinud, ringkonnakohtule esitatud kaebus ei sisalda. Ringkonnakohus nõustub 11 / 13 1-22-4883 ringkonnaprokuröri ja riigiprokuröri põhjendustega

§ 209lg 2 p 3 - § 25lg 1 tunnuste puudumise kohta.

53. Kaebaja väidab, vastuseks Riigiprokuratuuri määrusele, et 18.07.2022 määrusest on võimalik kokkuvõtvalt välja lugeda, et põhiküsimus

§ 209

lg 2 p 3 tunnustel kriminaalmenetluse alustamise kohta taandub konkreetsetel asjaoludel reaalse varalise kahju olemasolu puudumisele. Samas jätab kaebaja tähelepanuta, et TsÜS § 143 kohaselt võetakse nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel ja kohus ei või aegumist kohaldada omal algatusel (RKTKo 3-2-1-180-14, p 12). Seega ei mõjuta aegumine nõude olemasolu ega selle sissenõutavust, vaid annab võlgnikule selle täitmise suhtes vastuväite esitamise võimaluse. Ringkonnakohus soostub Riigiprokuratuuriga, et kõnealusel juhul on ka vastava vastuväite olemasolu arutatava kriminaalasja materjalide foonil vaieldav. Riigiprokurör on ammendavalt ja nõuetekohaselt põhjendanud, miks ta leiab, et kaebuses esitatud etteheidete põhjal ei ole võimalik sedastada

§ 209lg 2 p 3 tunnuseid.

Riigiprokuratuuri määruses on veenvalt selgitatud sedagi, miks puudub praegusel juhul alus käsitleda seda hüpoteetilist tegu kelmuse katsena: kuna varakäsutus on toimunud ja varakäsutusega kaasnev kahju pidanuks vahetult selle varakäsutuse tulemusel ka saabuma. Ringkonnakohtu hinnangul peab paika Riigiprokuratuuri käsitlus sellest, et ka kelmuse (kõlbmatu) katse langeb ära põhjusel, et isegi kui lähtuda kuriteokaebuses esitatud hüpoteetilisest versioonist, ei saanud X varalise seisuga (täpsemalt varatusega) kursis olnud X endise juhatuse liikme Y teoplaan hõlmata kompromissi sõlmimisega AS-le X kahju põhjustamist: ta oli kursis, et nõuded pole ei enne ega pärast kompromissi sõlmimist faktiliselt realiseeritavad ehk need on reaalväärtuseta. Seega ei saanud ka tema teoplaan hõlmata varakäsutuse tulemusena X varasfääris negatiivse varalise muudatuse põhjustamist. 54. Samuti on riigiprokurör juba seoses kaebaja viitega kõrgeima kohtu praktikale, selgitanud, et Riigikohtu kõnealune märkus puudutab võlausaldaja käitumist võlgniku pankrotimenetluses ega ole vahetult asjakohane hindamaks võlausaldaja ja võlgniku käitumist enne viimase pankroti väljakuulutamist. Pankrotimenetluse kontekstis (s.o juhul, kui võlausaldaja esitab kaitsmisele teadlikult alusetu nõude) kaitseks

§-s 209 toodud kelmuse koosseis – nagu ka

§-s 384 toodud maksejõuetuse põhjustamise koosseis tervikuna – pankrotivõlgniku võlausaldajate varalisi huve (vt kaitstava õigushüve kohta nt RKKKm 1-19-9575/46, p 40). Seetõttu poleks Riigiprokuratuurile kaebuse esitanud pankrotihaldur käsitletav vastavas osas kannatanuna ja kaebajal puudub kõnealuses süüdistuskohustusmenetluses seega vastavas osas ka kaebeõigus (vt nt KrMS § 37 lg 1 ja KrMS § 207 lg 1; RKKKm 1-19-9575/46, p 46; hiljuti ka nt TlnRngKm 1-22-3201/3, p-d 910), mistõttu puudub pankrotimenetluses väidetavalt alusetu nõude esitamise osas (ja ka § 384 osas) alus pankrotihalduri kaebuse sisuliseks läbivaatamiseks. 55. KrMS § 193 lg 1 lubab kriminaalmenetluse alustamist juhul, kui selleks esinevad ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Kriminaalmenetluse ajendiks on kuriteoteade või muu kuriteole viitav teave (KrMS § 194 lg 1). Kriminaalmenetluse aluseks on kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis (KrMS § 194 lg 2). Ajendis peab olema piisavalt andmeid selle kohta, et toime on pandud kuritegu. Eeltoodu ei tähenda mõistagi seda, et kuriteoteate esitaja peaks kuriteoteates esitama asjaolusid ja fakte, mis tõsikindlalt tõendaksid kuriteo tunnuste esinemist. Küll aga peab kuriteoteade võimaldama kriminaalmenetluse alustamist otsustaval ametnikul sellise kuriteokahtluse tekkimist, mis ei ole pelgalt oletuslikku laadi. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või on see pelgalt teoreetiline (vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-60-10 p 11). Kriminaalmenetlust 12 / 13 1-22-4883 alustatakse üksnes siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Seega pelgalt uurimisasutusele või prokuratuurile kuriteoteate esitamine ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Seejuures ei ole lubatav kriminaalmenetluse alustamine, kui on ilmne, et kuriteoteates osundatud tegevus ei ole küllaldase konkreetsusega hõlmatav

eriosas sätestatud kuriteokoosseisust või kui kuriteoteade sisaldab üksnes kaebaja subjektiivset arvamust, et keegi on toime pannud kuriteo tunnustega teo. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteo tunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Lisaks tuleb arvestada, et liiga kergekäeline menetluse alustamine koormab liigselt õigussüsteemi ja võib kujutada endast kuriteos väidetavalt kahtlustatava isiku mitmete põhiõiguste intensiivset riivet. 56. Arutataval juhul leiabki ringkonnakohus, et kuigi kuriteoteatest võib sedastada selliseid väiteid, mis viitavad kuriteotunnustega teo toimepanemisele, ei ole ringkonnakohtule teadaolevast muust teabest lähtuvalt veenev, et X pankrotihalduri versioon toimunust ka tegelikult kuriteokaebuses väidetud kujul aset on leidnud. Asjaolu, et puudub alus kriminaalmenetluse alustamiseks aga ei tähenda, et pankrotihaldur ei võiks nõudeid esitada tsiviilkohtumenetluses. Arutataval juhul on põhjendatult jäetud kriminaalmenetlus alustamata

§ 209lg 2 p 3 - § 25 lg 1 tunnustel. Teisisõnu, ka ringkonnakohtu arvates puudub kriminaalmenetluse alustamiseks alus Kr

MS § 199 lg 1 p 1 mõttes. 57. Juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 ja § 385 p-st 11, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 18.07.2022 määruse muutmata ning esitatud kaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 13 / 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.