Obsah (5)

§ 118§ 121§ 64§ 58§ 63

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Apellandid Prokurör Süüdistatav Kaitsja Kannatanud Tallinna R

§ 118lg 1 p-de 1 ja 6 ning 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi Harju Maakohtu 6.

detsembril 2021 üldmenetluses tehtud otsus vanemprokurör Andra Sild, Kermo Männi kaitsja vandeadvokaat Siim Mõistlik ja kannatanu X vanemprokurör Andra Sild Kermo Mänd isikukood 39202080256, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel, XXX, elukoht XXX; Varem kriminaalkorras karistamata; tõkendiks on elektrooniline valve vandeadvokaat Siim Mõistlik X Y (seaduslik esindaja XXX, esindaja SL, lepinguline esindaja advokaat Kadi Sitska) RESOLUTSIOON 1. Ringkonnakohus otsustas tühistada Harju Maakohtu 6. detsembri 2021 otsus järgmistes osades: Kermo Männi teo kvalifitseerimises

§ 118

lg 1 p 1 järgi ja sellega Kermo Männi

§ 118

lg 1 p 6 järgi süüdi tunnistamata jätmises; Kermo Männi

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 alusel 17.

septembri 2019 ja 26. mai 2020 episoodides süüdi tunnistamise ning Kermo Männile

§ 121lg 2 p 2 ja 3 alusel mõistetud karistuse osas.

2. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega: 1 tunnistab Kermo Männi süüdi

§ 118

lg 1 p-de 1 ja 6 järgi ja

§ 121lg 2 p 3 järgi (4.

septembril 2020 toime pandud teos); mõistab Kermo Männi talle

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi esitatud süüdistuses 17.

septembri 2019 ja 26. mai 2020 episoodides õigeks; jätab

§ 118

lg 1 p-de 1 ja 6 järgi kvalifitseeritud teo puhul muutmata maakohtu otsusega Kermo Männile selle teo eest mõistetud 9-aastase vangistuse; mõistab Kermo Männile

§ 121

lg 2 p 3 alusel karistuseks 4 kuud vangistust; jätab muutmata maakohtu otsusega Kermo Männile mõistetud liitkaristuse.

1. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.
2. Kermo Männile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi Advokaadibüroole Vares & Mõistlik makstava tasu suuruseks määrata 276 eurot. eest Apellatsioonimenetluse kulu jätta riigi kanda. OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanud saavad esitada kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Kermo Männile on esitatud süüdistus

§ 118

lg-te 1 ja 6 ning

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.

§ 118lg-te 1 ja 6 alusel on esitatud K.

Männile süüdistus selles, et ta kasutas

1. septembril 2020 kella 06.00 ja 13.13 vahelisel, täpsemalt tuvastamata ajal, korduvalt täpselt tuvastamata füüsilist vägivalda oma lapse Y (sünd. XX.XX.XXXX) suhtes. Selle vägivalla tulemusel sattus Y
2. septembril 2020 üliraskes seisundis SA Tallinna Lastehaigla intensiivravi osakonda. Vastavalt isiku kohtuarstliku ekspertiisiaktile nr 20E-AOI0229 esines Y-l tervisekahjustusena värske vasakpoolne kõvakelmealune verevalum koos vähese ämblikvõrkkelmealuse verevalumiga mõlemal pool otsmiku-, kiiru- ja oimupiirkonnas ning suuraju mõlema poolkera tursega, verevalumid mõlema silma võrkkestas ja võrkkesta ees, samuti kohtuarstlikul läbivaatusel sedastatud nahamarrastus ja nahaalused verevalumid kukla piirkonnas. Lisaks kujunes Y-l raskete tervisekahjustuste tulemusena välja nägemisnärviatroofiast tingituna nägemisfunktsiooni kaotus. 2

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi on K.

Männile esitatud süüdistus selles, et ta kasutas korduvalt füüsilist vägivalda oma elukaaslase X suhtes. Süüdistuse kohaselt võttis K. Mänd

1. septembril 2019 kella 13.00-14.00 paiku ühe käega oma raseda elukaaslase X kaela ümbert kinni ning pigistas umbes 5-7 sekundit, mille tulemusena oli kannatanul raske hingata ja tekkis õhupuudus. Lisaks põhjustas Kermo Mänd oma tegevusega X-le valu ning punased laigud kaela piirkonnas.
2. mail 2020, täpsemalt tuvastamata kellaajal tõukas K. Mänd süüdistuse kohaselt elukaaslast X ühe käega vastu rindkeret ning lõi X lahtise käega vastu pead ja kõrva. Sellise tegevusega põhjustas K. Mänd kannatanule füüsilist valu.
3. juulil 2020 ajavahemikul 15.00-15.55 lükkas K. Mänd süüdistuse kohaselt elukaaslast X parema käega vastu rindkeret, mille tagajärjel kaotas kannatanu tasakaalu ning kukkus pikali maha põrandal olevate mänguasjade otsa. Oma tegevusega põhjustas K. Mänd kannatanule füüsilist valu vasaku jala ja tuhara piirkonnas.
4. septembril 2020 05.27 ja 06.18 vahelisel ajal tõukas K. Mänd süüdistuse kohaselt elukaaslast X ühe käega 2–3 korda vastu rindkeret, mille tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu rindkeres.
5. Harju Maakohus tegi
6. detsembril 2021 otsuse, millega tunnistas K. Männi süüdi

§ 118

lg 1 p 1 järgi ning

§ 121lg 2 p 2 ja 3 järgi 17.09.2019, 26.05.2020 ja 04.09.2020 episoodides.

30.07.2020 episoodis mõistis kohus K. Männi

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

Kohus mõistis K. Männile

§ 118

lg 1 p 1 järgi karistuseks 9 aastat vangistust,

§ 121lg 2 p 2 ja 3 järgi aga 6 kuud vangistust.

Liitkaristust mõistes luges kohus kergema karistuse raskemaga kaetuks. Kohus pidas tõendatuks seda, et Y tervisekahjustused tekitas just K. Mänd, kes oli ajal, kui Y tervisekahjustused sai, ainus temaga olnud täiskasvanu. Kohus ei pidanud võimalikuks, et Y-l olnud vigastused oleks saanud tekitada tema 3-aastane vend.

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 alusel mõistis kohus K.

Männi süüdi kohtus ütluste andmisest keeldunud X kohtueelses menetluses antud ütluste, X ja K. Männi sõnumivahetuse ning tunnistajate ütluste põhjal (tunnistajad vahendasid peamiselt süüdistatavalt ja kannatanult kuuldut). Ühes episoodis mõistis kohus K. Männi õigeks põhjusel, et kohtu hinnangul ei saanud kannatanu haiget mitte K. Männi teo, vaid mänguasjade otsa kukkumise tõttu.

1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni kannatanu X, prokurör ja K. Männi kaitsja. Kannatanu apellatsiooni jättis ringkonnakohus
2. mai 2022 määrusega läbi vaatamata. Apellatsioonina pealkirjastatud menetlusdokumendi on esitanud ka K. Mänd, kuid seda tükk aega pärast apellatsioonitähtaja möödumist ning apellatsioonide arutamisele määramist, mistõttu käsitab ringkonnakohus seda menetlusdokumenti K. Männi kirjaliku seisukohana. 3
3. Prokurör taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist K. Männi

§ 118lg 1 p 6 järgi süüdi mõistmata jätmise ning K.

Männile

§ 118

lg 1 p 1 järgi mõistetud karistuse ja

§ 64lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas.

Prokurör taotleb ringkonnakohtult K. Männi süüdi tunnistamist

§ 118lg 1 punktide 1 ja 6 järgi ning tema karistamist 11aastase vangistusega.

Ka liitkaristuseks taotleb prokurör K. Männile 11-aastast vangistust. Prokurör vaidlustas esialgu ka K. Männi tõkendit, kuid loobus hiljem ses osas apellatsioonist. Prokurör märgib, et K. Männile oli esitatud süüdistus nii

§ 118lg 1 p 1 kui ka p 6 järgi.

Viimase järgi oli esitatud süüdistus põhjusel, et Y-l oli talle põhjustatud raskete tervisekahjustuste tulemusena tekkinud nägemisnärviatroofiast tingitud nägemisfunktsiooni kaotus. Harju Maakohus asus otsuses seisukohale, et tõendamist on leidnud Kermo Männi süü

§ 118lg 1 p 1 järgi, kuid mitte p 6 järgi, sest K.

Mänd ei pidanud maakohtu hinnangul võimalikuks ega möönnud, et tema tegevus võib põhjustada (ja põhjustaski) Y pimedaks jäämise. Ümberkvalifitseerimist põhjendas kohus üksnes ühe lausega: „Asjatundja MI küll selgitas, et Y-l tuvastatud tervisekahjustusi silmas pidades on nägemisfunktsiooni kadu tüüpiline tagajärg, mis antud juhul ka realiseerus, kuid kohtu hinnangul ei pidanud K. Mänd vaatamata kõigele võimalikuks pidama ja möönma, et tema tegevus võib põhjustada (ja põhjustaski) Y pimedaksjäämise.“ Prokurör märgib, et

§ 118

lg 1 p 1-7 järgi saab süüdi mõista ka isikut, kes põhjustas enamohtliku tagajärje ettevaatamatusest. Küll peab raske tagajärje põhjustanud isikul olema tuvastatud tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (

§ 121lg 1 alt 1) vastav tagajärg.

Lisaks on oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis

§ 118lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni.

Seega on vaja tuvastada, kas Kermo Männi tahtlus ulatus sellise tervisekahjustuse tekitamiseni, mis põhjustas Y-le nii eluohtliku seisundi kui ka tõi kaasa nägemisfunktsiooni kaotuse. Harju Maakohus tuvastas, et K. Mänd pidi oma varasema elukogemuse pinnalt teadma, kui haprad on 4 kuu vanused imikud ja kuidas nendega peab käituma. Kohus tuvastas, et K. Männi rakendatud vägivald oli korduv. Erialaspetsialistid pidasid võimalikuks nii lapse korduvat raputamist kui tema paiskamist või löömist vastu kõvu, tömpe pindu. Maakohus asus seisukohale, et isegi oma stressisituatsioonis ja äkkvihas pidi süüdistatav möönma, et tema tegevus võib põhjustada ohu neljakuuse imiku elule. Küll aga leidis maakohus, et K. Mänd ei pidanud võimalikuks pidama ja möönma, et tema tegevus võib põhjustada (ja põhjustaski) Y pimedaksjäämise. Prokurör sellise hinnanguga ei nõustu. Prokurör leiab, et täisjõus mees, kes raputab jõuliselt ning korduvalt ja/või lööb-viskab vastu tömpi pinda nelja kuu vanust habrast imikut, peab võimalikuks pidama absoluutselt igasuguse vigastuse ja igasuguse tagajärje saabumist – alates hematoomidest ja luumurdudest kuni mitmesuguste puuete ja lapse surmani välja. Selle võimalikuks pidamiseks ei ole vaja, et teo toime pannud isik teaks võimalike vigastuste täpset tekkemehhanismi või tüüpilisi diagnoose, mis raputatud lapse diagnoosiga tavaliselt kaasnevad. Raputamise puhul ei ole rünne suunatud mingisse kindlasse kehapiirkonda (nagu oleks löömise või noahoobi puhul), raputamine hõlmab kogu keha ning eriti imiku pead. Iga keskmise elukogemusega ja normintellektiga inimene teab, 4 et jõuline raputamine (eriti korduv raputamine) põhjustab imiku ajule vigastusi, aga ajuvigastused võivad väljenduda absoluutselt igasugustes terviseprobleemides, sest aju juhib kogu keha funktsioneerimist, sh kõiki tema elundite toimimist, ka nägemist. Kermo Mänd pidi mõistma nii seda, et laps võib jääda kurdiks, halvatuks või lõpetab hingamise kui ka seda, et laps võib jääda pimedaks. Hinnangut, et K. Mänd pidas võimalikuks absoluutselt igasuguse tagajärje saabumist, toetavad ka Y vigastused ja raputatud laste statistika. Nagu asjatundja MI märkis, ütleb statistika, et 35 protsenti raputatud lastest paraneb. Nii raskeid vigastusi nagu Y-l näevad arstid Eestis ühelkahel korral aastas. Sellest võib järeldada, et vägivald Y vastu pidi olema märksa jõulisem kui on raputatud laste puhul keskmiselt. On eluliselt usutav, et K. Mänd pidi ära tundma, et selline füüsiline mõjutus pisikese imiku suhtes võib lapsele tuua kaasa absoluutselt igasuguse tagajärje. Prokurör rõhutab, et nägemisfunktsiooni kaotus on raputatud lapse sündroomi puhul täiesti tüüpiline tagajärg. Voluntatiivsest külje puhul on abipakkuvateks kriteeriumiteks isiku teoeelne ja -järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine. Nagu maakohuski tuvastas, sai K. Mänd aru, et lapse tervisega on midagi juhtunud, kuid talle kiire abi hankimise asemel keskendus hoopis sellele, et ta saaks teada, kus täpselt asub tema elukaaslane ja lapse ema X. Seega oli K. Männile ka pärast lapse vigastamist ja oma käitumise tagajärgede nägemist lapse elust ja tervisest tähtsam tema enda haavatud ego. Samuti ei teinud Kermo Mänd lapsega oldud päevade jooksul midagi, et last rahustada, sest ta keskendus elukaaslasele sadade sõnumite saatmisele. Kolmandaks on maakohus tuvastanud, et K. Mänd kasutas imiku suhtes vägivalda korduvalt. Lahendis 3-1-1-142-05 on Riigikohus nentinud, et imiku raputamise puhul subjektiivset külge hinnates on oluline selgitada välja, kas tegemist on olnud ühekordse juhtumiga või on laps olnud väärkohtlemise ohvriks korduvalt. Järeldus isikul enda teo ohtlikkusest ja selle võimalikest tagajärgedest arusaama puudumise kohta on kaheldavam juhul, kui last väärkoheldakse lühema aja vältel mitu korda. Prokurör märgib, et K. Mänd oli 5. septembri 2020 hommikul armukade, magamata, kurnatud, ärritunud ja stressis ning elas tugevalt üle seda, et elukaaslane võib olla teda petnud. Maakohus tuvastas, et K. Mänd suunas tol päeval kogu oma energia elukaaslasele sõnumilaviini saatmisele. Närvilise õhkkonna tõttu rahutu ja pidevalt karjuv imik oli Kermo Männile tüütu koorem. K. Mänd soovis – nagu maakohus ka tuvastas – last vaigistada, et ta saaks segamatult süveneda oma raevu ja enesehaletsusse. Ta vaigistas lapse vägivallaga, saades täiel määral aru oma teo ohtlikkusest ja mööndes igasugust tagajärge. Kõige ilmekamalt näitab absoluutselt igasuguse tagajärje möönmist, igasuguse tagajärjega leppimist asjaolu, et K. Mänd ei kiirustanud oma lapsele abi otsimisega. Isegi siis, kui ta helistas perearsti nõuandeliinile ja vastuseks lapse olukorra kirjeldusele soovitati kutsuda kiirabi, ei kutsunud K. Mänd kiirabi, vaid jättis lapse elu n-ö saatuse hooleks. Karistusse puutuvalt nõustub prokurör maakohtu hinnanguga, et Kermo Männi süü on suur. Ta ei tunnistanud oma tegusid ja sellest tulenevalt ei avaldanud ka kahetsust. K. Mänd võttis oma ajaliselt sündinud normaalse arenguga lapselt õiguse ja võimaluse täisväärtuslikule elule. 5 K. Mänd venitas kiirabi kutsumise ehk lapsele adekvaatse abi otsimisega sihilikult isegi siis, kui oli täielikult mõistnud, et on oma last raskelt vigastanud ja laps vajab abi. Arvestades teo tagajärge (tõenäoliselt ei hakka Y mitte kunagi käima, rääkima ega nägema ning ta jääb sügava vaimse puudega isikuks), raskendavaid asjaolusid ehk süüteo toimepanemist teadvalt noorema kui 12-aastase pereliikme vastu (

§ 58

p 3,4), samuti kergendavate asjaolude puudumist peab Kermo Männile

§ 118

lg 1 p 1 ja 6 järgi mõistetav karistus jääma sanktsiooni ülemmäära lähedale.

§ 118lg 1 p 1 ja 6 järgi on võimalik karistada 4–12-aastase vangistusega.

Prokurör taotleb K. Männi süüdimõistmist ka

§ 118lg 1 p 6 järgi ning tema karistamist üheteistaastase vangistusega.

5. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist K. Männi süüdi tunnistamises

§ 118lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi ning palub mõista K.

Mänd talle esitatud süüdistuses täies ulatuses õigeks. Kaitsja leiab, et uuritud tõendite põhjal ei ole võimalik täielikult kõrvaldada kahtlust, et K. Mänd ei ole Y suhtes füüsilist vägivalda tarvitanud. Teo K. Männile inkrimineerimine eeldaks, et oleksid välistatud kõik võimalused, et Y suhtes võis kuriteo toime panna mõni kolmas isik. KrMS § 7 lg 3 lähtuvalt tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekuks tõlgendada tema kasuks. Arvestades eeltoodut tuleb K. Mänd

§ 118lg 1 punkti 1 järgi õigeks mõista.

Süüdistatav on järjekindlalt jäänud kogu kriminaalmenetluse vältel seisukohale, et tema Y suhtes vägivalda tarvitanud ei ole. Süüdistatav väitis kohtus, et viibis sagedasti korterist väljas ega olnud kogu aeg lastega. Ta olevat käinud umbes iga poole tunni järel 5-15 minutiks trepikoja ees suitsetamas. Süüdistatava harjumust käia trepikoja ees suitsetamas on kinnitanud ka tunnistaja F. Samuti väitis süüdistatav, et käis nädalavahetuse jooksul korduvalt, sh

1. septembri 2020 hommikul kaupluses, jättes lapsed üksi koju. Seda kinnitavad ka pangakonto väljavõtted. Kaitsja möönab, et kohus on hinnanud otsuses süüdistatava esitatud oletusi selle kohta, mis võis Y-le süüdistuses märgitud vigastusi tekitada, kuid ei ole kaitsja hinnangul kõiki kahtlusi kõrvaldanud. Kohus leidis, et Y suhtes ei saanud tarvitada vägivalda Ü, sest Ü ei oleks oma ea ja kasvu tõttu olnud võimeline imikut raputama või lööma niivõrd tugevalt, et see oleks tekitanud selliseid tagajärgi. Kaitsja märgib vastuseks sellele seisukojale, et asjatundja MI vastas kohtu küsimusele, et ei ole võimalik määratleda, kui suurt jõudu lapse suhtes rakendati. Seega ei ole võimalik ka hinnata, kas Ü võis hüpoteetiliselt kannatanule süüdistuses märgitud vigastused tekitada või mitte. Selle, et vigastused võis tekitada X, välistas kohus vigastuse tekkimise võimalikust aja lähtuvalt. Kaitsja leiab sarnaselt kohtuga, et ses küsimuses on tähtis, millal ja millises koguses kannatanu viimati sõi. Kaitsja leiab aga, et andmed on nii erinevad, et aluseks võetud tõendid ei pruugi kajastada tegelikke asjaolusid. Seejuures on oluline, et ekspert AV tuvastas ekspertiisi käigus, et kannatanul võisid esineda traumale viitavad tunnused juba
2. septembril 2020 ning muutis oma seisukohta kohtuistungil üksnes lähtuvalt eeldusest, et kannatanu sõi
3. septembri hommikul suure toidukoguse. Ka asjatundja MI sidus oma arvamuse just viimase toidukorra 6 aja ja toidukogusega. Kuivõrd ei ole võimalik kõrvaldada kahtlusi, kas üldse ja kui palju süüdistatav Y-le
4. septembril 2020 süüa andis, ei saa olla täielikult kummutatav ka versioon, mille kohaselt võis vigastused Y-le tekitada ka X. Kaitsja leiab veel, et isegi juhul, kui füüsilise vägivalla kasutamist süüdistatava pool kannatanu vastu hüpoteetiliselt eeldada, ei ole uuritud tõendite pinnalt üheselt tuvastatav süüdistatava tahtlus Y-le raske tervisekahjustuse tekitamisel.

§ 118

lg 1 punktis 1 märgitud raske tervisekahjustuse tekitamise kuriteokoosseis eeldab toimepanijalt vähemalt kaudset tahtlust. Kaitsja hinnangul ei ole uuritud tõendite pinnalt võimalik seda üheselt tuvastada. Pigem viitavad asjaolud süüdistataval sellekohase tahtluse puudumisele: - raputamise puhul on vägivalla tarvitaja jaoks tegemist eluliselt siiski ühekordse käitumisaktiga, mis võib ajaliselt kesta väga lühikest aega. Seega kui vigastus võis tekkida ka üksnes lapse raputamise teel, siis on eluliselt siiski tegemist sündmusega, mis stressiolukorras võib toimuda väga kiiresti ning mille puhul ei saa rääkida korduvast vägivalla kasutamisele suunatud tahteaktidest; - süüdistatav oli erakordselt tugevas stressiseisundis, mis võis oluliselt pärssida tema adekvaatsust ja toimetulekut igasugustes stressi tekitatavates olukordades. Süüdistatava jaoks oli süüdistuses märgitud ajaperiood kahtlemata erakordselt stressirohke, mil kumuleerus nii magamatusest, suhteprobleemidest kui lastega toimetulematusest tekkinud pinge. Kaitsja ei nõustu kohtuga, nagu ei omaks tahtluse hindamisel määravat tähtsust see, et stressi peamine tekkepõhjus ei olnud kannatanu Y käitumine, vaid kannatanu X-ga tekkinud suhteprobleemid. Tugevas stressiseisundis inimene ärritub kergemini suhetes kõigi inimeste ja olukordadega; - uuritud tõendite pinnalt ei olnud võimalik tuvastada, milline pidi olema kannatanule vigastuste tekitamiseks rakendatav jõud. Kaitsja hinnangul tuleb

§ 118

lg 1 p-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu puhul määratleda, kas toimepanija tahe hõlmas teise isiku tervise kahjustamist või piirdus üksnes valu tekitamisega. Kannatanul puudusid välised vigastused, mida saaks seostada füüsilise vägivalla kasutamisega. Ka märkis asjatundja MI kohtule kindlalt, et seda, millist jõudu rakendati, ei ole võimalik kuidagi määratleda. Kui ei ole võimalik määratleda tervise kahjustamise viisi ega ka rakendatud jõudu, siis on keeruline rajada tõsikindlale alusele ka järeldust, et süüdistataval teise isiku tervise kahjustamise tahe üldse esines. - süüdistatava puhul ei ole lähedased mitte kunagi täheldanud mingisugust vägivalda laste suhtes. Tunnistaja U ütluste kohaselt on ta näinud süüdistatavat kasvatamas nii oma õdesid kui ka oma lapsi ega ole kunagi täheldanud laste suhtes vägivaldset käitumist. Ka süüdistatava elukaaslase X ütlustest ei nähtu, et süüdistatav oleks laste kallal vägivallatseja. Sotsiaalprogrammi „Hoolivad isad: turvalisem elu lastele“ läbiviija on oma lõpparuandes märkinud, et „Kermo käitumisest ega suhtumisest ei ilmnenud programmi jooksul ühtegi vägivallale viitavat tunnust. Ta suhtles nii teiste programmis osalejate kui grupijuhtidega viisakalt ning rääkis nii lastest, kui laste emast empaatilisel toonil. Kermo jutus ei kõlanud vägivalda ega hoolimatust pooldavaid hoiakuid“. Seda näivad kinnitavat ka tunnistaja F ütlused, mille kohaselt on ta küll kuulnud süüdistatavat lastega mängimas ja aega veetmas, kuid 7 mitte kunagi nende peale vihaselt karjumas. Kaitsja ei nõustu seejuures kohtu järeldusega nagu võiks kannatanu X 5. septembril 2020 kell 15.32 saadetud sõnumist „…eile kui sa närvasid siis ei teinud sa lastele midagi“ lugeda välja, et süüdistatav on laste suhtes vägivaldne. Kaitsja juhib tähelepanu ekspert AV ekspertarvamuse punktile 6, milles lahatakse X poolt ülestunnistatud vägivalla ning vanema ajukahjustuse võimalikku seost. Sellest tulenevalt võib kannatanu eelviidatud küsimus olla tingitud mitte süüdistatava, vaid pigem kannatanu enda varasemast vägivaldsest käitumisest oma lapse vastu. Kaitsja märgib, et kui kohtu hinnangul pidi lapsevanemast süüdistatav võimaliku vägivallateo toimepanemisel (sh. lapse raputamisel) teadma, et lapse peapiirkond on õrn ning kaelalihased nõrgad, siis praktikas esineb lastevanemate seas siiski teadmatust selle osas, et lapse pea kontrollimatu edasi-tagasi liikumine võib viia lapse tervise kahjustumiseni. Samuti tuleb tahtlus tuvastada kitsalt teo toimepanemise hetke seisuga. Kaitsja hinnangul ei pruukinud süüdistatav tugevas stressiseisundis endale oma lapse tervise kahjustamise võimalikkust teadvustada ega oma võimalikku jõudu ka lõpuni kontrollida. Sellest lähtuvalt ilmselt ei ulatunud süüdistatava tahtlus Y tervise kahjustamiseni. Sellega haakub muuhulgas ka süüdistatava hilisem käitumine, kus ta otsis läbivalt nii oma elukaaslaselt kui perearstiliinilt abi seoses oma poja Y tervise halvenemisega ning väljendas nõutust toimuva ja selle põhjuste osas. Juhul, kui kohus siiski leiab, et maakohtu järeldused süüdistatava poolt Y suhtes vägivalla toimepanemise osas on paikapidavad, siis tuleks kaitsja hinnangul

§ 118

lg 1 punkti 1 järgi kvalifitseeritud tegu ümber kvalifitseerida § 121 lg 2 järgi, seoses tõendamata tahtlusega. K. Männi

§ 121lg 2 punktide 2-3 järgi süüdimõistmise osas vaidlustab kaitsja maakohtu otsust argumendiga, et Kr

MS § 15 lg-s 3 kohaselt ei tohi isiku süüditunnistamine täielikult ega valdavas ulatuses tugineda tunnistajal, keda süüdistataval ega kaitsjal pole olnud võimalik küsitleda. Maakohtu otsus tugines valdavalt kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlustele. Seetõttu ei ole maakohtu otsus kooskõlas eelviidatud kaitseõigust tagava põhimõttega.

1. Apellatsioonimenetluses on oma kirjaliku seisukoha esitanud K. Mänd (
2. detsembril 2021 ja
3. mail 2022), Y eestkostja lepinguline esindaja ning prokurör.
4. Süüdistatav vaidleb
5. detsembril 2021 esitatud kirjalikus seisukohas vastu prokuröri väitele, et K. Mänd on elektroonilise järelvalve ajal kasutanud Ü suhtes füüsilist vägivalda. Ta kinnitab, et on teinud plaane, kuidas saaks lastele kasulik olla. Vangi mineku korral ei saa ta teha tööd ja kogub vaid võlgu. Kannatanu X ütluste kohta märgib K. Mänd, et kannatanu andis K. Mändi süüstavaid ütlusi, et menetleja juurest pääseda.
6. mail 2022 esitatud menetlusdokumendis vaidleb K. Mänd vastu maakohtu seisukohale, et just tema oli see, kes Y-le raske tervisekahjustuse põhjustas. 8 K. Mänd leiab, et tervisekahjustused võis põhjustada X. K. Männi väitel näitavad erinevad andmed, et X on varem korduvalt Y-le traumasid põhjustanud. Ta pole suuteline lastega üksi olema. K. Mänd märgib, et
7. septembri 2020 tüli käigus käis tema mitu korda õues ja X jäi lastega üksi.
8. septembrist on ka pilt, kus X on Y-ga, kellel on pea täiesti punane. Probleemid Y-ga algasid kohe samal hommikul. Ta märgib, et X on valetanud ja manipuleerinud. Kuigi X andis K. Männile väidetavalt arstilt kuuldu alusel nõu, mida haige lapsega teha, näitab K. Männi väitel X kõnelogi, et ta ei ole arstile helistanud. K. Mänd märgib, et X ei ole erinevalt temast laste vastu huvi tundnud ja neil külas käinud.
9. Kannatanu esindaja nõustub oma kirjalikus seisukohas prokuröri apellatsioonis toodud seisukohtadega, kaitsja apellatsioon tuleb aga tema hinnangul jätta rahuldamata. Kannatanu esindaja ei nõustu kaitsja seisukohaga, et uuritud tõendite pinnalt ei ole lõpuni võimalik kõrvaldada kahtlust, et süüdistatav ei ole kannatanu Y suhtes füüsilist vägivalda tarvitanud. Kannatanu esindaja märgib, et teatud juhtudel esineb nn pööratud tõendamiskoormus, kus mingite asjaolude tõendamise kohustus võib lasuda ka süüdistataval. Kui süüdistatava väitel võis kuriteo panna toime mõni kolmas isik, peab ta looma võimaliku versiooni, kes võis ja sai siseneda võõrasse korterisse ja võõra lapse suhtes tarvitada vägivalda. Kannatanu esindaja ei pea põhjendatuks ka kaitsja seisukohta, et süüdistatav ei pruukinud tugevas stressiseisundis endale oma lapse tervise kahjustamise võimalikkust teadvustada ega oma võimalikku jõudu ka lõpuni kontrollida. Kannatanu esindaja leiab, et isegi kui K. Mänd konkreetselt ei suutnud tol hetkel ette näha kehavigastust, mille ta tekitab, antud juhul lapse pimedaks jäämise, siis pidi ta ometigi kogenud lapsevanemana (tegemist on Kermo Männi teise lapsega) teadma, et lapse raputamisel liigub lapse toestamata pea ja kael jõuliselt edasi tagasi, üles-alla, ette-taha või veel muul moel ning tagajärjeks on raske ja elukestev vigastus. Veel märgib kannatanu esindaja, et K. Mänd on kogu menetluse aja otsinud endale õigustusi ning püüdnud näidata teisi vastutavana selle eest, mis tema lapsega on juhtunud. K. Mänd pole oma tegu tunnistanud ega kahetsenud, mida ilmestab ka 31.05.2022 kohtusse saadetud nn apellatsioon. Lisaks apellatsioonivastusele on kannatanu esindaja saatnud ringkonnakohtule Kermo Männi e-kirja kannatanu esindajale, mis iseloomustab kannatanu esindaja hinnangul suurepäraselt K. Männi suhtumist oma teosse.
10. Kaitsja apellatsioonile esitatud kirjalikus vastuses leiab prokurör, et apellatsioon tuleks jätta rahuldamata. Prokuröri hinnangul on välistatud, et Y raske tervisekahjustuse võis põhjustada X või Ü. Erinevalt kaitsjast leiab prokurör, et teo toimepanemise aeg on leidnud tõendamist ja see välistab võimaluse, et tervisekahjustuse võis põhjustada X. Y tervisehäired ilmnesid
11. septembril 2020 ning eksperdi ja asjatundja ütluste kohaselt võtab ajuturse süvenemine aega 3 kuni 5–6 tundi. 9 Mis puutub 3-aastasesse Ü, siis on eksperdi arvamusega tõendatud, et Y-l tuvastatud vigastused tekkisid kas imiku jõulise raputamisega, mille käigus lapse pea kontrollimatult edasi-tagasi liikus; imiku pea löömisel vastu ümbritsevaid kõvasid tömpe esemeid või pindu; või imiku jõulisest viskamisest/paiskamisest kõvale tömbile pinnale. Kõigi nende tegevuste puhul pidi kasutama jõudu, milleks ei ole võimeline kõhetu, tollal 98 cm pikkune väikelaps. Prokurör rõhutab, et imikud ei saa sugugi igal rappumisel-raputamisel viga, ammugi mitte nii raskelt viga. Y vigastused olid märkimisväärselt rängad isegi võrreldes teiste raputatud lastega, seega kasutati tema suhtes suuremat jõudu kui kasutab üks keskmine enesekontrolli kaotanud täiskasvanu.

§ 118

lg 1 p 1 eeldab, et süüdistatava tahtlus ulatuks sellise tervisekahjustuse tekitamiseni, mis põhjustas ohu Y elule. Tuleb tuvastada, kas Kermo Mänd pidas vähemalt võimalikuks ja möönis, et imiku jõuline raputamine ja/või tema voodisse paiskamine või tema pea löömine vastu voodit on tegu, mis võib põhjustada eluohtliku kehavigastuse. Prokurör jääb selle juurde, et täisjõus mees, kes raputab jõuliselt ja korduvalt nelja kuu vanust abitut imikut, peab võimalikuks pidama absoluutselt igasuguse tagajärje saabumist kuni lapse surmani välja. Kermo Mänd on kahe lapse isa ega hoidnud imikut käes esimest korda. Ta teadis hästi, et imiku kael ei kanna ning ainuüksi lapse hellal tõstmisel tuleb tema pead toetada. Kermo Mänd on normintellektiga täiskasvanud mees ning pidi väga hästi ka stressihetkel mõistma, et teeb lapsele viga, kui teda jõuliselt raputab või viskab. Nagu maakohus tuvastas, on

§ 121lg 2 p 2,3 süüdistuses X kohtueelses menetluses antud ütluste puhul täidetud Kr

MS § 291 lg 3 sätestatud tingimused. Sellises olukorras võib ütluste kasutamist tõepoolest välistada KrMS § 15 lg 3 sisalduv reegel, mis sedastab, et kohtuotsus ei või tugineda üksnes või valdavas ulatuses isiku ütlustel, keda süüdistataval ja kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Prokuratuur jääb seisukohale, et lisaks kannatanu X kohtueelses menetluses antud ütlustele tugines maakohus süüdimõistmisel ka teistele tõenditele: tunnistaja N ütlustele, tunnistaja F ütlustele, süüdistatava ja kannatanu omavahelise sõnumisuhtluse protokollile, tunnistaja B ütlustele. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 10. Kohtukolleegium leiab, et K. Männi tegu vastab nii

§ 118lg 1 p 1 kui ka p 6 tunnustele, kuid see ei too kaasa K.

Männi karistuse muutmist.

§ 121

lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritud tegu tuleb aga ümber kvalifitseerida

§ 121lg 2 p 3 järgi ning K.

Mänd tuleb

1. septembri 2019 ja
2. mai 2020 episoodides mõista õigeks.

§ 121lg 2 p 3 alusel mõistab ringkonnakohus K.

Männile uue, kergema karistuse, mis ei muuda aga K. Männile mõistetud liitkaristust. I

1. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et Y raske tervisekahjustus põhjustati
2. septembril 2020, mis välistab võimaluse, et tervisekahjustuse oleks saanud põhjustada
3. septembri hommikul kodust lahkunud X. 10
4. Tõsi on see, et eksperdiarvamuses on peetud võimalikuks, et Y tervisekahjustus võis tekkida juba
5. septembril
6. Eksperdi ütluste kohaselt andsid selleks alust K. Männi X-le saadetud sõnumites olnud info, et laps nuttis juba
7. septembril pidevalt ja sõi vähe. Eksperdi selgituse kohaselt on raputatud lapse sündroomi varasteks sümptomiteks just raskesti lohutatav nutusus ning imemis- ja neelamishäired. Samas on nii ekspert AV kui ka asjatundjana üle kuulatud MI selgitanud, et ainuüksi nutust järeldusi teha ei saa, sest laps võib nutta paljudel põhjustel. Seetõttu pidas ekspert oluliseks infot söömise kohta – kui Y sõi korralikult veel
8. septembri hommikul, tähendab see, et siis ei olnud tal veel imemis- ja neelamishäired tekkinud. See omakorda välistab võimaluse, et trauma oli tekkinud juba
9. septembril. Lähtudes K. Männi X-le saadetud sõnumitest ja Häirekeskusele tehtud kõnes öeldust, lugeski maakohus tõendatuks, et Y sõi
10. septembri hommikul. Kaitsja leiab, et K. Männi erinevatel ajahetkedel esitatud väited Y söömise kohta on nii erinevad, et seavad kahtluse alla selle, kas Y ikkagi sõi
11. septembri hommikul. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa K. Männi ühelgi ajahetkel esitatud väiteid selle kohta, kas Y
12. septembri hommikul sõi, pidada teistega diametraalselt vastuolus olevateks, nagu väidab kaitsja. Kõigil kordadel on K. Mänd väitnud, et Y
13. septembri hommikul sõi, K. Männi erineval ajal esitatud väited lähevad lahku ainult küsimuses, kui palju ta sõi. Tõsi küll, kui väide selle kohta, kui palju laps sõi, on iga kord täiesti erinevad, võiks see anda põhjust küsimuseks, kui palju väidet, et laps sõi, üldse uskuda saab. Ringkonnakohtu hinnangul saab suurest erinevusest rääkida vaid kohtus antud ütluste ning X-le ja Häirekeskusele öeldu vahel. Kui viimastele väitis K. Mänd, et Y sõi 150–180 ml, siis kohtus antud ütluste kohaselt heal juhul poole sellest. Kuigi X-le ja Häirekeskusele nimetas K. Mänd erinevat toidukogust, ühendab neid väiteid see, et sisuliselt on K. Mänd mõlemal juhul väitnud, et Y sõi
14. septembri hommikul korralikult. Kohtus antud ütlusi eristabki teistest väide, et K. Mänd küll sõi, aga vähe, st tema toitmisega oli
15. septembri hommikul probleeme. See, et need, erinevatest tõenditest pärinevad väited on omavahel vastuolus, ei tähenda, et kohus ei võigi neist tõenditest mingeid järeldusi teha ja peaks võtma seisukoha, nagu poleks võimalik seda tuvastada, kas Y
16. septembri hommikul sõi. KrMS § 61 lg-st 2 tulenev kohtu kohustus hinnata tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt tähendab muu hulgas seda, et omavahel vastuolus olevate tõendite puhul peab kohus hindama, kas on põhjust pidada ühte tõendit teisest usaldusväärsemaks. Niisiis on küsimus selles, kas pidada usaldusväärseks X-le ja Häirekeskusele öeldut või kohtus antud ütlust. Viimasega seoses tuleb nentida, et prokurör on K. Mändi küsitledes esitanud väite, et K. Männi kohtus antud ütlused erinevad ka tema kohtueelses menetluses antud ütlustest. Paraku ei aita see väide kohut K. Männi ütluste usaldusväärsuse küsimuses edasi, sest prokurör ei ole oma väidet KrMS § 289 lg-s 1 sätestatud korras kohtule kontrollitavaks teinud. See ei tähenda siiski, et kohus peab pidama usaldusväärseks just süüdistatava kohtus antud ütlusi. Maakohus leidiski, et K. Männi kohtuistungil antud ütlused ei ole usaldusväärsed. Kohus märkis, et süüdistatav kuulati üle pärast kõikide tõendite uurimist ning arvestades seda, kui oluliseks pidasid mõlemad meditsiinilise haridusega spetsialistid seda millal ja kui palju laps sõi, sai K. Mänd oma ütlusi toidu koguse osas viia kooskõlla oma kaitseversiooniga. Ringkonnakohus tõdeb, et süüdistatava ülekuulamine pärast teiste tõendite uurimist annab talle võimaluse arvestada ütluste andmisel teistest tõenditest pärineva infoga, kuid ainuüksi sellele tuginedes süüdistatava ütlusi vähem 11 usaldusväärseks lugeda ei või. Vastasel juhul tuleks lugeda süüdistatava ütlusi teistest tõenditest vähem usaldusväärseks alati, kui süüdistatav annab ütlusi pärast teiste tõendite uurimist (mida küll tõendite uurimise järjekorda reguleeriv KrMS § 286 ega süüdistatava ülekuulamist reguleeriv § 293 otsesõnu ei nõua, kuid mis on kohtupraktikas kujunenud normiks). Selline süüdistatava ütluste teistest tõenditest vähem usaldusväärseks lugemine oleks vastuolus KrMS § 61 lg-ga
17. Kuigi eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus maakohtu põhjendusi K. Männi ütluste ebausaldusväärseks lugemise kohta ebapiisavaiks, nõustub kohtukolleegium maakohtu järeldusega. Ringkonnakohus peab eelkõige usaldusväärseks K. Männi X-le saadetud sõnumit, õigemini sõnumeid. Nimelt ei ole K. Männi
18. septembril kell 20.21 X-le saadetud sõnum, et Y sõi hommikul pärast ärkamist 150 ml, ainus, milles on jutt sellest, et Y hommikul sõi. Kohe pärast seda, kui K. Mänd andis
19. septembril kell 13.13 X-le teada, et on lapse pärast mures, kirjutas ta ka: „Sõi kell 7 hommikul.“ Mõni minut hiljem (kell 13.17) lisas K. Mänd: „Sõi ühe korra tund hiljem meeletu kisa tund aega järjest ja sellest ajast magab ja kägise.“ Kell 14.01 saadetud sõnumis viitas K. Mänd taas sellele, et Y sõi viimati kell seitse hommikul: „Ja viimati sõi nüüd 7h tagasi.“ Seega väitis K. Mänd X-le päeva jooksul korduvalt, et Y sõi viimati hommikul kell seitse. Seejuures oli sõnumite saatmise põhjus just soov kirjeldada X-le lapse seisundit, sest Y sai aru, et lapsega on midagi valesti ja ta soovis X-lt abi küsimuses, mida lapsega teha. Arvestades, et K. Mänd püüdis X-le näidata, kui halb lapse seisund on, ei ole põhjust arvata, et ta samal valetas selle kohta, millal laps viimati korralikult sõi. Väite, et
20. septembri hommikul pärast ärkamist laps sõi, muudab usutavamaks asjaolu, et sama väidet kordas K. Mänd
21. septembril Häirekeskusele tehtud kõnes. See, et K. Mänd rääkis Häirekeskusele tehtud kõnes suuremast toidukogusest kui X-le saadetud sõnumis, ei sea söömise fakti ennast kahtluse alla, kuna näitab ringkonnakohtu hinnangul, et K. Mänd soovis näidata, et kui laps
22. septembri hommikul sõi, sõi ta korralikult. Ringkonnakohtu hinnangul toetavad järeldust, et Y sai süüdistuses kirjeldatud tervisekahjustuse just
23. septembri hommikul, veel teisedki K. Männi sõnumid X-le, milles ta on kirjeldanud muutusi lapse käitumises. Eelkõige väärib tähelepanu K. Männi kell 13.17 saadetud sõnum, milles ta ütleb, et Y hakkas ohjeldamatult nutma umbes tund pärast söömist, nuttis tund aega järjest ja sellest ajast magab ja kägiseb. Nii ekspert kui ka asjatundja on oma ütlustes selgitanud, et ajutrauma puhul on trauma tekke ja sümptomite ilmnemise vahel tavaliselt ajaaken. Seejuures on asjatundja nimetanud sündmuste toimumise ja sümptomite vahelise tavalise ajavahemikuna umbes ühte tundi. Ühtlasi selgitas ekspert, et üks võimalik esimesi sümptomeid ongi raskesti lohutatav nutusus. Nii ekspert kui ka asjatundja selgitasid ka järgnevat neuroloogiline seisundi halvenemise kulgu. Ekspert kirjeldas, et tekivad imemis- ja neelamishäired ja hakkavad kujunema teadvushäired, võivad tekkida ajukelmete ärritusnähud (tahapoole kaardus kehaasend). Selline seisund hakkab eksperdi sõnul arenema mõne tunni möödudes ja siis süveneb üha. Ka asjatundja sõnul kulub ajuturse süvenemiseks ehk loiduse ja krampide tekkeni 3 kuni 5–6 tundi. K. Männi sõnumeist tulebki välja, et pärast suurt nutuhoogu
24. septembri hommikul laps justkui magas ja teda ei õnnestunud äratada. X-le esimeste sõnumite saatmise ajaks (kell 13.13 ehk umbes kuus tundi pärast hommikusööki) olid lapsel juba tekkinud krambid. Seega osutab K. Männi sõnumeist näha olev sümptomite avaldumine eksperdi ja asjatundja selgituste kontekstis just võimalusele, 12 et Y pidi saama ajutrauma
25. septembri hommikul. See välistab võimaluse, et Y-le oleks saanud ajutrauma tekitada X.
26. Sarnaselt maakohtuga leiab ringkonnakohus, et Y-le ei saanud tekitada süüdistuses kirjeldatud tervisekahjustusi ka tema vend K. Mänd. Maakohus leidis, et Ü, kes oli toona kolmeaastane, ei oleks olnud võimeline Y mingi esemega korduvalt nii tugevasti lööma või teda raputama või millegi vastu paiskama nii tugevalt, et tekitada selliseid tervisekahjustusi. Kaitsja vaidleb sellele vastu väitega, et asjatundja MI sõnul ei ole võimalik määratleda, kuivõrd suurt jõudu lapse suhtes rakendati. Apellant leiab, et sellest tulenevalt pole võimalik välistada, et Y vigastused tekitas tema vend Ü. Kohtukolleegium tõdeb, et maakohtu küsimusele, kas ta saab mingil skaalal anda hinnangu, kui jõuline oli see väline sekkumine, mis Y-le ajutrauma tekitas, vastas MI, et ta ei saa sellist hinnangut anda. See, et väärkohtlemise raskust ei saa hinnata mingi skaala alusel, ei tähenda aga ringkonnakohtu hinnangul, et selle raskuse kohta poleks üldse võimalik mingeid järeldusi teha. MI ütlustestki ilmneb, et ka nn raputatud lapse sündroomi puhul ei ole kahjustused alati sama raskusega, Y ajukahjustused kuuluvad raskemate hulka (MI ütluste kohaselt 35 % lastest paraneb, Y vigastustest tulenev prognoos on, et ta jääb lamavaks haigeks). Nagu on selgitanud ekspert, on kannatanu suhtes rakendatud energia vähemalt üks tegureist, millest vigastuste raskus sõltub. Ekspert leidis, et isegi sülest pillamine oleks liiga väikse energiaga selliste vigastuste tekkimiste jaoks. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus sarnaselt maakohtule seisukohal, et kolmeaastasel lapsel ei ole sellist jõudu, mida oleks olnud vaja Y vigastuse tekitamiseks. Ühtlasi leiab ringkonnakohus, et apellatsioonis ei ole ümber lükatud maakohtu teist argumenti, miks ei saanud Y ajutraumat põhjustada tema vend. Maakohus osutas sellele, et Y-l ei olnud väliseid vigastusi. Nimelt võis süüdistatava välja pakutud versioonide kohaselt lüüa Ü Y mängumõõgaga või 11-sentimeetrise metallist mänguautoga. Sarnaselt maakohtuga on ringkonnakohus seisukohal, et Y löömisel kõva mänguasjaga oleks pidanud tal olema sellele viitavad vigastused, seda enam, et Y ajukahjustuse tekitamine eeldas rohkem kui ühte lööki (asjatundja MI on oma ütlustes rõhutanud, et raputatud lapse sündroomile iseloomulikud ajukahjustused ei teki ühe löögi tagajärjel, vaid kannatanu pea peab olema mitu korda edasitagasi liikunud). Y ainus pea piirkonnas tuvastatud vigastus oli kerge marrastus kuklapiirkonnas, mille puhul oli võimalik, et tegemist on üldse nn kurenoka jäljega. Ka ekspert leidis ütlustes, et löögi puhul pidanuks olema välised vigastused rohkem väljendunud, v.a juhul, kui löödi vastu polsterdatud pinda. Seetõttu pidas ekspert kõige tõenäolisemaks Y ajutrauma tekkepõhjuseks raputamist. II
27. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaitsja seisukohaga, et täidetud ei ole

§ 118lg 1 p 1 subjektiivse kuriteokoosseisu tunnused.

13 15. Esmalt tuleb märkida, et nii maakohtu otsuses kui ka apellatsioonis väljendatud seisukoht, nagu eeldaks

§ 118

lg 1 punktis 1 märgitud raske tervisekahjustuse tekitamise kuriteokoosseis toimepanijalt täies ulatuses vähemalt kaudset tahtlust, on ekslik. Raske tervisekahjustuse tekitamine kujutab endast

§-s 121 sätestatud kehalise väärkohtlemise enamohtlikku koosseisu. Sellest tulenevalt kehtib

§ 118

lg 1 puhul

§-s 19 sätestatu, mille kohaselt vastutab isik enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. Niisiis piisab isiku süüdimõistmiseks

§ 118

lg 1 p 1 järgi, kui tal on tahtlus teo suhtes ja tervisekahjustuse suhtes, kuid tervisekahjustuse eluohtlikkuse suhtes vähemalt ettevaatamatus (täpsemalt hooletus – vt

. Kommenteeritud väljaanne.

1. vlj. Tallinn
2. § 118 komm 2.1.).
3. Samas tuleb tõdeda, et subjektiivse koosseisu tuvastamisel on maakohtul olnud eksimusi. Kaitsja leidis maakohtus kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05 tehtud Riigikohtu otsusele viidates, et kui isiku stressiseisund või afektiivne ärritus toob kaasa lapse ühekordse tugeva raputamise või muu mittekorduva vägivalla, puudus tal arusaam teo ohtlikkusest ja võimalikest tagajärgedest. Maakohus leidis, et kaitsja viidatud kohtupraktika ei ole aktuaalne, sest K. Männile on süüdistuses heidetud ette korduvat vägivalla rakendamist, mitte ühekordset käitumisakti, ning kohus on eksperdi ja asjatundja ütlustest tulenevalt lugenud selle asjaolu tõendatuks. Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et kuigi ka süüdistuses räägitakse korduvast vägivallast, ei ole praeguses menetluses tuvastatud mingeid asjaolusid, mis viitaks K. Männi teo korduvusele õiguslikus tähenduses (see, et süüdistuses räägitakse nt korduvast löömisest olukorras, kus tegelikult on ilmne, et juriidilises tähenduses mõeldakse ühte kuritegu, on levinud). Uuringutel leiti küll Y-l oli ka varasemast üks ajuverevalum, kuid tuvastatud ei ole, et selle oleks põhjustanud just K. Mänd. Seda, et K. Mänd oleks süüdistuses märgitud ajavahemiku jooksul (kella 06.00-st kuni 13.13-ni
4. septembril 2020) Y korduvalt (s.o mitme eraldiseisva teona) raputanud, peksnud ja/või kuhugi vastu paisanud, praeguses menetluses tuvastatud ei ole. MV ja MI, kelle ütlustele on maakohus viidanud, on ilmselgelt mõelnud korduvat tegu üldkeelelises tähenduses (mingi teo või käitumise sooritamist mitu korda). Lapse raputamine nii, et ta pea liigub järjest mitu korda edasi-tagasi, või lapse mitu korda järjest millegi vastu paiskamine ei tähenda korduvat vägivalla tarvitamist tema suhtes. Ses tähenduses korduv käitumine on ka see ühekordne raputamine, millest on oma otsuses rääkinud Riigikohus: ka Riigikohus räägib teost, mis tõi kaasa raputatud lapse sündroomi. Seega on maakohtu põhjendus, millele tuginedes pidas maakohus kaitsja viidatud Riigikohtu lahendit asjassepuutumatuks, ekslik. Asjaolu, et raputamine või muu vägivald hõlmas mitut liigutust, mille tulemusel lapse pea liikus mitu korda edasi-tagasi, ei tähenda, et karistusõiguslikult poleks tegemist ühe teoga. Sellest hoolimata ei välista kaitsja viidatud Riigikohtu otsus K. Männi vastutust. Esiteks tuleb märkida, et kõnealuse Riigikohtu otsuse tegemise ajal eeldas

§ 118

tahtlust kõigi objektiivse kuriteokoosseisu tunnuste suhtes ning Riigikohtu otsus omabki tähtsust just tahtluse tuvastamise kontekstis.

§ 118

on aga muudetud ning muudatusest tulenevalt peetakse

§ 118

lg-s 1 loetletud enamohtlike tagajärgede puhul piisavaks ettevaatamatust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni 2015 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-15, p 10). Riigikohtu kriminaalkolleegium ütles
2. märtsil 2006 kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05 tehtud 14 otsuses, et lapse ühekordse tugeva raputamise või muu mittekorduva vägivalla puhul on enam alust arvata, et isikul puudus arusaam enda teo ohtlikkusest ja võimalikest tagajärgedest. See tähendab, et Riigikohtu hinnangul ei pruukinud last ühel korral raputanul olla tahtlust raske tagajärje suhtes. Riigikohtu seisukoht ei välista aga ettevaatamatust raske tagajärje suhtes. Kuna kehtiva seaduse järgi ongi ses osas piisav ettevaatamatus, ei välista järeldus, et isik ei saanud tagajärje eluohtlikkusest aru, enam erinevalt Riigikohtu otsuse tegemise ajast isiku vastutust

§ 118lg 1 p 1 järgi.

Teiseks tuleb märkida, et Riigikohtu otsuses öeldu ei ole absoluutne reegel. Tahtluse või ettevaatamatuse tuvastamine sõltub siiski konkreetse juhtumi asjaoludest. Viidatud Riigikohtu otsuses öeldu tähendab üksnes, et lapse ühekordse kehalise väärkohtlemise puhul on pigem põhjust järelduseks, et

§ 118

lg-s 1 nimetatud tagajärgede suhtes ei olnud tahtlust (ka Riigikohus ise kasutab sõnastust „on enam alust arvata“). Ringkonnakohus on seisukohal, et mitu üksteisele järgnenud raputust, lööki või millegi vastu paiskamist ei näita tingimata raske tagajärje suhtes tahtluse puudumist. Pigem võib pidada üldarusaadavaks, et mida intensiivsem vägivald (nt mida rohkematest löökidest koosnev peksmine), seda suurem võimalus tõsisteks tervisekahjustusteks. Maakohus tõi välja, et kuna Y oli K. Männi teine laps, oli K. Männil teada, kui haprad on Y vanused lapsed ning kuidas peab nendega käituma (maakohus on küll kasutanud sõnastust „pidi olema teada“, mis viitab pigem ettevaatamatusele (sellele on Riigikohus juhtinud tähelepanu just kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05 tehtud kohtuotsuses, mida on käsitletud maakohtu otsuseski), kuid põhjendustest tervikuna on võimalik aru saada, et sõnaga „pidi“ ei tähista maakohus K. Männi kohustust, vaid kohtu enda järeldust). Kohus leidis, et K. Männi elukogemusest tulenevalt pidi olema talle teada (st saab teha järelduse, et ta teadis), et imiku pea piirkond on õrn ja kaelalihased ei ole veel tugevad – teatud vanuseni tuleb beebi pead toetada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna K. Männil oli väikse lapsega tegelemise kogemus olemas, saab teha järelduse, et ta teadis, et lapse hoolimatu kohtlemine võib põhjustada talle tervisekahjustusi. Ringkonnakohus ei kahtle ka selles, et K. Mänd sai aru, et pea puhul on n-ö haavatavaks kohaks just aju. Kohtukolleegium on seisukohal, et stressiseisund, mille olemasolu maakohus jaatas, ei saa välistada vanemal eelnevast olemas olevat teadmist, et lapse jõhker kohtlemine võib põhjustada raskeid tagajärgi. Stressiseind toob kaasa hoopis selle, et vanema tahtmine end välja elada või laps vaigistada kaalub hirmu sellise tagajärje ees üles, st sel hetkel suhtub vanem võimalikku tagajärge ükskõikselt. See tähendab aga just tegutsemist kaudse tahtlusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa tahtlus kuidagi välistada teised apellatsioonis välja toodud argumendid, nagu see, et K. Mänd on varem karistamata ja varem ei ole täheldatud tema vägivaldsust laste suhtes. III 17. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et maakohus on põhistanud seisukohta, et K. Männil puudus tahtlus Y nägemiskaotuse põhjustamiseks, äärmiselt napilt. Kohus on märkinud: 15 „Asjatundja MI küll segitas, et Y-l tuvastatud tervisekahjustusi silmas pidades on nägemisfunktsiooni kadu tüüpiline tagajärg, mis antud juhul ka realiseerus, kuid kohtu hinnangul ei pidanud K. Mänd vaatamata kõigele võimalikuks pidama ja möönma, et tema tegevus võib põhjustada (ja põhjustaski) Y pimedaksjäämise.“ Kohus on üksnes andnud teada oma seisukoha, aga ei ole seda põhjendanud, mistõttu jääb teadmata, mis asjaolu maakohtu hinnangul K. Männi tahtluse välistas. Ringkonnakohus ei nõustu aga prokuröriga, et lapse jõulise raputamise, mitmete löökide või millegi vastu paiskamise puhul pidas K. Mänd võimalikuks ükskõik millise raske tagajärje saabumist. Kohtukolleegium on eespool käsitlenud Riigikohtu otsust kriminaalasjas nr 3-1-1142-95, milles Riigikohus on andnud selgelt mõista, et imiku raputamisel ei ole raputaja tahtlus raskete tagajärgede suhtes sugugi enesestmõistetav. Ka on Riigikohus

§ 118

kohaldamist käsitlevas viimaste aastate praktikas korduvalt toonitanud, et toimepanija tahtlus peab hõlmama just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis tõi kaasa enamohtliku tagajärje (RKKKo 05.06.2018, 1-17-105/35, p 12; RKKKo 03.05.2019, 1-17-5883/77, p 9). Ringkonnakohus asus eespool seisukohale, et K. Männil oli kaudne tahtlus tervisekahjustuse suhtes, mis tõi kaasa rasked tagajärjed. Samas tuleb märkida seda, et isegi kui pimedaks jäämine ei ole raputatud lapse sündroomi puhul erandlik tagajärg, on see siiski tagajärg, mille peale igaüks ei tule. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna raputatud lapse sündroomist on viimastel aastatel avalikult rohkem räägitud, on tegemist tagajärjega, mida lapsevanem hoolsuskohustusest tulenevalt peab ette nägema. See ei tähenda siiski, et iga lapsevanem sellest tõepoolest teadlik on. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tõendeid, mis näitaks, et K. Mänd oli sellise tagajärje võimalusest teadlik. Sellest tulenevalt asub kohtukolleegium seisukohale, et K. Mänd põhjustas selle enamohtliku tagajärje ettevaatusest hooletuse vormis.

§-st 19 tulenevalt ei välista see aga tema vastutust

§ 118lg 1 p 6 järgi.

IV 18. Kaitsja vaidlustab K. Männi süüdi tunnistamist

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 alusel leides, et kohus on teinud süüdimõistva otsuse Kr

MS § 15 lg-t 3 rikkudes. Nimelt on maakohus tuginenud valdavas osas kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlustele, mis maakohtus avaldati. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei tohi isiku süüditunnistamine täielikult ega valdavas ulatuses tugineda tunnistajal, keda süüdistataval ega kaitsjal pole olnud võimalik küsitleda. Ringkonnakohus möönab, et

1. septembri 2019 ja
2. mai 2020 episoodi puhul tugineb süüdimõistev otsus sisuliselt täies ulatuses kannatanu ütlustel: kogu info selle kohta, mis väidetavalt toimus, pärineb kannatanu ütlustest. Tõsi küll,
3. mai 2020 episoodi puhul on kohus viidanud kannatanu ja süüdistatava vahelisele sõnumivahetusele, märkides, et kannatanu on
4. septembril 2020 saadetud sõnumites rääkinud nii lahtise käega löömisest kui ka sellest, et ta lõi vastu (mida ta tema ütlustest nähtuvalt tegi
5. mail 2020 toimunud tüli käigus). Maakohus leidis, et nende sõnumite seotus selle konkreetse konfliktiga „ei ole kohtu arvates täielikult välistatud“. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsuses tsiteeritud sõnumite sidumine
6. mai 2020 tüliga oletuslik. Sõnumites endis ega nende kontekstis ei ole sellist teavet, mis aitaks neid sõnumeid siduda konkreetse 16 süüdistuses toodud episoodiga. Arvestada tuleb, et sõnumivahetus toimub pärast just aset leidnud konflikti K. Männi ja X vahel. Seega, kuigi X viitab korduvalt sellele, et K. Mänd on üldse viimaste konfliktide ajal olnud vägivaldne, ei ole otsesõnu viidatud mingile konkreetsele varasemale konfliktile. Ringkonnakohtu hinnangul käivad maakohtu viidatud sõnumid ikkagi
7. septembri 2020 konflikti kohta. Sellele viitab kasvõi see, et mõlemad osapooled saavad ilma konkreetsele konfliktile viitamata aru, millisest vägivallast juttu on, ning tekib vaidlus selle üle, kes mida tegi (K. Mänd kirjutab X-le vastu, et just too lõi teda ja tema hoidis vaid X kinni ja tõukas teda (nii mõistab kohtukolleegium K. Männi sõnumit „Ma viskasin sind“)). X sõnum, milles ta väidab, et K. Mänd „tõmbas talle toas mõnusa latuka mööda pead“ sobib X ütlustega, et
8. septembril 2020 ärkas ta hommikul karjumise peale ja tundis läbi une lööki vastu pead. X viide sellele, et ta lõpuks lõi vastu on aga seostatav tema ütlusega, milles ta kirjeldas, kuidas ta
9. septembril 2020 lõi K. Mändi oma parema jalaga vastu sääreluud. Sõnumites kirjeldatud vägivallaga haakuvad ka X ütlused, et K. Mänd tõukas teda mitu korda ja ei lasknud teda tuppa minna, hoides teda kahe käega õlgadest kinni. Veel on maakohus
10. mai 2020 episoodi puhul maininud seda, et X sõnul kirjutas ta juhtunust sõbranna N-le, kuid ta ei mäletanud kas ta tegi seda kohe. Kohus märkis, et N tunnistajana ütlusi andes sündmusega külgnevat kuupäeva kohtule ei nimetanud. Kohus on selle kohta aga üksnes tõdenud, et kannatanu väitel ta sellest sõbrannale kohe ei kirjutanudki. Täpsemalt ei ole kohus N ütlusi selle episoodiga kuidagi sidunud. Ühtlasi peab ringkonnakohus märkima, et ka N ütluste puhul tuleks arvestada KrMS § 15 lg-st 3 nimetatud piiranguga. Nimelt näeb KrMS § 15 lg 3 ette, et kohtulahend ei või tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, kes on muudetud käesoleva seadustiku § 67 kohaselt anonüümseks, tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ega § 66 lõikes 21 nimetatud isiku ütlustele. KrMS § 66 lg 21 nimetab olukorrad, mille puhul on lubatud tugineda tunnistaja ütlustele teiselt isikult kuuldu kohta. N ütlused kajastavad just seda, mida X on talle rääkinud. Seega isegi juhul, kui X ütlustele lisanduksid N ütlused, tugineks süüdimõistev otsus selles episoodis täies ulatuses sellistele ütlustele, millele kohtulahend KrMS § 15 lg 3 kohaselt üksnes ega valdavas ulatuses tugineda ei või. Muud tõendid, millele kohus on viidanud (naabri ütlused tema korterisse kostnud tülide kohta, X
11. septembril 2020 saadetud sõnumites olevad väiteid, et K. Mänd on olnud viimase ajal olnud vägivaldne, B ütlused), on liiga üldised, et lugeda neid
12. septembril 2019 ja
13. mail 2020 toimunu tõendamisel olulisteks tõenditeks. Neis oleva info abstraktsuse tõttu saab neil olla vaid toetav, kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitav funktsioon. Eelnevast tulenevalt ei ole tõendatud, et K. Mänd tarvitas X vastu füüsilist vägivalda
14. septembril 2019 ja
15. mail
16. Viimase,
17. septembri 2020 episoodi puhul ei tugine maakohtu otsus Ringkonnakohtu hinnangul aga valdavas osas kannatanu ütlustele. Nagu eespool selgitatud, kirjeldavad ringkonnakohtu hinnangul
18. septembril 2020 toimunud konfliktis kasutatud vägivalda X ja K. Männi teineteisele saadetud sõnumid. Neis kirjeldatud sündmuste käik on piisavalt detailne, et pidada neid X ütlustega samaväärseks. Tõsi küll, nii X ütlustes kui ka K. Männile saadetud sõnumites on kirjeldatud sellistki vägivalda, mida süüdistuses mainitud ei ole. Nimelt heidetakse süüdistuses K. Männile ette vaid seda, et ta tõukas X 2–3 korda ühe käega vastu 17 rindkeret. X ütluste kohaselt tõukas K. Mänd teda 2–3 korda ühe käega vastu rindkeret, põhjustades sellega valu, siis, kui ta tahtis minna elutuppa lastega hüvasti jätma. Sõnumites X tõukamisest ei räägi, küll aga sellest, et lisaks „mõnusale latakale vastu pead“ sai ta veel „paar litakat“ enne kui vastu lõi. Kui vaadata sõnumitest nähtuvat sündmuste käiku, võib just viimasena mainituid pidada süüdistuses nimetatud tõukamisteks.
19. septembri 2019 ja
20. mai 2020 episoodide tõendamatuse tõttu langeb ära kehalise väärkohtlemise korduvus ning K. Männi tegu tuleb kvalifitseerida vaid

§ 121lg 2 p 3 järgi, st lähisuhtes toime panduna.

V 19. Ringkonnakohus rahuldas prokuröri apellatsiooni osas, milles prokurör vaidlustas K. Männi teo kvalifitseerimist ainult

§ 118lg 1 p 1 järgi.

Prokurör on taotlenud, et K. Männi teo ümberkvalifitseerimisel karistataks teda 11-aastase vangistusega. Ringkonnakohus leiab, et K. Männi karistus tuleb hoolimata tema teo kvalifikatsiooni muutmisest jätta muutmata. Maakohus on karistanud K. Mändi

§ 118lg 1 sanktsiooni keskmist määra ületava karistusega.

Ringkonnakohus leiab, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada, et maakohtu hinnangul tegutses K. Mänd tugevas stressiseisundis olles. Lisaks leidis ringkonnakohus, et nägemise kaotuse põhjustas K. Mänd lapsele ettevaatamatusest hooletuse vormis. Neist asjaoludest tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsusega mõistetud karistus vastab endiselt K. Männi süü suurusele ja tema isikule. Samuti ei saa pidada 9-aastast vangistust pidada üldpreventiivseid kaalutlusi mittejärgivaks. 20. Kuivõrd kehalise väärkohtlemise süüdistuses leidis ringkonnakohus, et tõendamist on leidnud vaid üks episood kolmest, milles maakohus K. Männi süüdi mõistis, ning sellest tulenevalt langeb ära ka üks kehalise väärkohtlemise raskendav tunnus, tuleb mõista K. Männile

§ 121lg 2 p 3 järgi uus karistus.

Sarnaselt maakohtuga peab ringkonnakohus kohaseks karistusliigiks vangistust. Maakohus mõistis K. Männile üsna leebe, sanktsiooni alammäära lähedase vangistuse. Seetõttu ei pea ringkonnakohus põhjendatuks lihtsalt vähendada karistust sama palju nagu vähenes süüdistuse maht, st mõista karistuseks 1/3 maakohtu otsusega mõistetud karistusest. Ringkonnakohus ei pea lähisuhtevägivalla puhul õigeks kohaldada täiesti sanktsiooni alammäära lähedast (1-2 kuu pikkust) vangistust. Arvestades sedagi, et maakohtu otsusega tõendatuks loetust tulenevalt tekitas K. Mänd X-le valu mitu korda, peab ringkonnakohus põhjendatuks 4 kuu pikkust vangistust. 21. K. Männile tuleb

§ 63

lg-st 2 tulenevalt mõista liitkaristus

§ 64lg 1 alusel.

Lähtuvalt sellest, et K. Männile

§ 118

lg 1 p-de 1 ja 6 järgi mõistetud karistus ületab kordades

§ 121

lg 2 p 3 järgi mõistetud karistust, peab kohtukolleegium põhjendatuks kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemist. Seega jääb K. Männi liitkaristuseks endiselt 9 aastat vangistust. 18 VI

1. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus KrMS § 338 p-le 2 tuginedes osaliselt nii prokuröri kui kaitsja apellatsiooni, tehes KrMS § 337 lg 1 p-le 4 vastava lahendi. Ringkonnakohus tühistab KrMS § Harju Maakohtu
2. detsembri 2021 otsuse järgmistes osades: Kermo Männi teo kvalifitseerimises

§ 118

lg 1 p 1 järgi ja sellega Kermo Männi

§ 118

lg 1 p 6 järgi süüdi tunnistamata jätmises; Kermo Männi

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 alusel 17.

septembri 2019 ja 26. mai 2020 episoodides süüdi tunnistamises ning Kermo Männile

§ 121lg 2 p 2 ja 3 alusel mõistetud karistuse osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus vastavalt Kr

MS § 340 lg 2 p-le 2 ja lg 4 p-le 1 uue otsuse, millega: tunnistab Kermo Männi süüdi

§ 118

lg 1 p-de 1 ja 6 järgi ja

§ 121

lg 2 p 3 järgi; mõistab Kermo Männi

§ 121lg 2 p 2 ja 3 järgi esitatud süüdistuses 17.

septembri 2019 ja

1. mai 2020 episoodides õigeks ning kvalifitseerib Kermo Männi
2. septembril 2020 toime pandud teo ümber

§ 121

lg 2 p 3 järgi; jätab

§ 118

lg 1 p-de 1 ja 6 järgi kvalifitseeritud teo puhul muutmata maakohtu otsusega Kermo Männile selle teo eest mõistetud 9-aastase vangistuse; mõistab Kermo Männile

§ 121

lg 2 p 3 alusel karistuseks 4 kuud vangistust; jätab muutmata maakohtu otsusega Kermo Männile mõistetud liitkaristuse. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

1. K. Männi kaitsja on esitanud taotluse osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu määramiseks. Taotluse kohaselt on apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabiga seotud töö maht 255 minutit. Sellest tulenevalt taotleb kaitsja, et tasu suuruseks määrataks 230 eurot, millele lisandub käibemaks 46 eurot. Ringkonnakohus peab taotluses toodud töömahtu põhjendatuks ning kaitsja taotletud tasu jääb Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korras kehtestatu piiresse. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et taotlus tuleb rahuldada. Kuna ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt, jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 riigi kanda. Allkirjastatud digitaalselt Tühistatud osaliselt Riigikohtu 12.09.2022 otsusega 19 RESOLUTSIOON
2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
3. juuni
4. a ja Harju Maakohtu
5. detsembri
6. a otsus osas, millega: 1.1 Kermo Männilt mõisteti välja menetluskulu hüvitis 8807 eurot 90 senti ja riigi kanda jäeti kaitsjale makstud riigi õigusabi tasu 289 eurot; 1.2 otsustati, et Kermo Männil tuleb kogu menetluskulu hüvitis tasuda makseinfo lehel märgitud Maksu- ja Tolliameti pangakontole; 1.3 otsustati, et Kermo Mänd võib tasuda kogu menetluskulu hüvitise ositi 12 kuu jooksul, kusjuures igakuise makse suurus on 733 eurot 75 senti, viimasel kuul aga 736 eurot 65 senti.
7. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 2.1 mõista Kermo Männilt Eesti Vabariigi kasuks välja 4153 eurot 17 senti menetluskulu katteks (sh 1460 eurot sundraha, 2609 eurot 17 senti kaitsjale määratud riigi õigusabi tasu eest ja 84 eurot ekspertiisikulu). Kaitsjale enne apellatsioonimenetlust määratud riigi õigusabi tasust jätta 869 eurot 73 senti menetluskuluna riigi kanda; 2.2 määrata, et Kermo Mänd peab Eesti Vabariigi kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitise summas 4153 eurot 17 senti tasuma hiljemalt 12 kuu jooksul igakuiste osamaksetena, millest esimese 11 makse suurus on 346 eurot 9 senti ja viimase makse suurus 346 eurot 18 senti. Osamaksed tuleb tasuda iga kuu
8. kuupäevaks alates
9. oktoobrist 2022 makseinfo lehel näidatud pangakontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik; 2.3 mõista Kermo Männilt kannatanu X seadusliku esindaja XXX (XXX kaudu) kasuks välja 2436 eurot, jättes kannatanu menetluskulu ülejäänud osas XXX valla kanda.
10. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
11. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
12. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Vares & Mõistlik kassatsioonimenetluses Kermo Männile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 324 eurot (sh käibemaks). Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. 20