← Eesti

1-22-4327/7

1-22-4327 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number 13. september 2022, Tallinn, kirjalik menetlus 1-22-4327

(20730000123)Kohtunik Orvi Koik Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri
  1. juuni 2022 . a kaebuse läbi vaatamata jätmise määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X esindaja advokaat Maria Abramenkova, kaebus RESOLUTSIOON
  2. Jätta muutmata Riigiprokuratuuri
  3. juuni
  4. a määrus, millega jäeti läbi vaatamata X esindaja Maria Abramenkova kaebus kriminaalmenetluse lõpetamisele.
  5. Esitatud kaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. 14.04.2020 alustati Põhja Ringkonnaprokuratuuris menetlust kriminaalasjas nr 20730000123 KarS § 201 lg 1 tunnustel selles, et C (endine C) on ajavahemikul 15.10.2019 - 23.12.2019 ebaseaduslikult omastanud enda ja Itaalia kodaniku, X ühise lapse, alaealise Y vara kogusummas 8268,41 eurot.
  7. 21.04.2022 tunnistati antud kriminaalasjas kannatanuks alaealine Y, kelle esindajaks määrati riigi õigusabi korras Advokaadibüroo Lion Law vandeadvokaat Mirjam Fray.
  8. C-le esitati 01.06.2021 kahtlustus KarS § 201 lg 1 järgi. 23.11.2021 kvalifitseeriti esitatud kahtlustus ümber ning sellest hetkest kahtlustati C KarS § 171 lg 1 järgi.
  9. 27.04.2022 lõpetati Põhja prefektuuris kriminaalasja menetlus KrMS § 199 lg 1 p 1 järgi seoses kriminaalmenetluse aluse puudumisega. Põhja Ringkonnaprokuratuuris anti lõpetamiseks luba 02.05.
  10. Kriminaalmenetlus lõpetati põhjusel, et ei tuvastatud, et C lapse kontolt võetud raha omastas või kasutas seda isiklikul otstarbel. Seetõttu ei ole Y raha kasutamisega talle tekitatud olulist varalist kahju, mis vastaks KarS § 121 p-s 1 ära toodud piirmäärale ja puudub kriminaalmenetluse alus KarS § 199 lg 1 p 1 järgi. 1
(4)
  1. Kriminaalmenetluse lõpetamisega ei nõustunud X ja vaidlustas selle esindaja vahendusel Riigiprokuratuuris. Kaebaja palus kontrollida, kas menetlus kriminaalasjas nr 20730000123 lõpetati seaduslikult. Samuti palus kaebaja käsitleda X antud asjas kannatanuna. Riigiprokuratuuri määrus
  2. Riigiprokuratuur jättis 20.06.
  3. a määrusega X lepingulise esindaja advokaat Maria Abramenkova kaebuse läbi vaatamata, kuna X ei ole antud asjas kannatanu ega esinda asjas faktilist kannatanut. 6.1 Riigiprokuratuur ei nõustunud kaebaja käsitlusega, et kuna X ise avas oma lapsele hoiukonto ning tema ja sugulased kandsid raha sellele kontole, siis on seeläbi kannatanuks ka X. Lapsele kingitud vara valitseti tema nõusolekuta ning C rikkus sellega perekonnaseaduse (PKS) § 128 lg 2 nõudeid. Riigiprokurör selgitas, et X-le ei ole tekitatud sellist kahju, mis oleks seostatav KarS § 201 või § 171 nimetatud süüteokoosseisudega. Kuigi X väidab, et C omastas Y-le tema ja sugulaste poolt kingitud raha, siis sellest tulenevalt ei saa X kui üks raha kinkijatest sellele vaatamata olla kannatanu KrMS § 37 lg 1 tähenduses, kuna tema ei saanud kahju hilisema võimaliku kuriteo läbi. 6.2 Antud kriminaalasjas tunnistati KrMS § 37 lg 4 järgi kannatanuks Y. Kuna kannatanu on alaealine, kelle ainsat hooldusõiguslikku vanemat kahtlustati tema suhtes toimepandud võimalikus kuriteos, siis määrati Y-le esindaja riigi õigusabi korras KrMS § 41 lg 31 p 1 alusel. Seega on kriminaalasjas Y kui tegeliku kannatanu huvid igati kaitstud ning seda ka KrMS § 207 lg-s 2 ettenähtud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise õiguse võimaliku kasutamise osas. X ei saa antud kriminaalmenetluses olla ka kannatanu Y esindajaks (seaduslikuks esindajaks) kuna tal puudub lapse suhtes C-ga ühine hooldusõigus. Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.
  4. a määrusega asjas nr 2-17-4101 anti Y ainuhooldusõigus C-le. Vastuväited Riigiprokuratuuri määruse seisukohtadele
  5. Tallinna Ringkonnakohtule adresseeritud kaebuses taotletakse Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetlust jätkama. 7.1 Kaebaja esindaja leiab, et kriminaalmenetluse lõpetamise põhjendused ei vasta seadusele ega mõistlikkuse põhimõttele. Seonduvalt põhjendustes märgitud kohtukulude kandmise vajadusega, märgib kaebuse esitaja, et kui kohus jättis poolte menetluskulud nende endi kanda (v.a. lapse kulud riigi kanda), siis lapse ema ei saa otsustada omavoliliselt, et ta võtab lapse raha, mille lapse isa ja isapoolsed sugulased lapsele kinkisid ja kasutada neid enda menetluskulude katteks. On absurdne olukord kus lapse ema kasutas lapse isa raha selleks, et vaielda lapse isaga kohtus. Menetleja kriminaalmenetluses ei ole pädev otsustamaks, kelle nõue on tsiviilmenetluses õigem ja mis on lapse jaoks parem. Lapse ema kaitses oma huve ja laps ei pea selle eest maksma temale kingitud rahaga. Lisaks märgib kaebaja, et hooldusõiguse asjades määrab kohus lapsele määratud esindaja riigi arvel. Seega ei pea laps maksma kohtumenetluse eest oma rahaga. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks uurija jõudis järeldusele, et lapse rahaga ema lepingulise esindaja eest maksmine on põhjendatud ja et see olukord vastab lapse huvidele ja seadusele. Vastavalt seadusele ei olnud lapse emal õigust kasutada seda raha isegi lapse püsikulude rahuldamiseks ilma lapse isa ja isapoolsete sugulaste nõusolekuta. 7.2 Lapsele kingitud raha oli mõeldud selleks, et laps saaks seda kasutada 18-aastaseks saamisel õppimiseks või õppimise eesmärgil teise riiki kolimiseks. Hetkeseisuga jäi laps tühjade kätega. Lapse isa ja isapoolsed sugulased kandsid iga lapse sünnipäeva puhul 1000 eurot Y hoiukontole. Hetkeseisuga on möödunud juba 3 aastat hoiukonto sulgemisest ja Y jäi ilma täiendavast 3000 eurot. 2
(4)7.3 Riigiprokuröri kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamise määruses on sätestatud: Riigiprokurör leiab, et kaebaja poolt etteheidetaval teol võivad olla nii omastamise ehk KarS § 201 sätestatud kuriteo kui ka hooldusõiguse teostamise nõuete rikkumise ehk KarS § 171 sätestatud kuriteo tunnused. Kuivõrd KarS § 171 on erinormiks, tuleks kriminaalmenetlust jätkata just selle sätte järgi. Seejuures tuleb analüüsida Y-le tekitatud kahju suurust ja hinnata kas see vastab KarS § 121 p-s 1 ära toodud piirmäärale. Kaebaja arvab, et kriminaalmenetlus on ebaseaduslikult lõpetatud. 7.4 Vaatamata sellele, et riigiprokurör leidis, et kaebaja ei ole kannatanuks, on riigiprokuröril õigus kontrollida kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkust ka järelevalve korras. Antud juhul pole riigiprokurör seda teinud. Lapse isa on seisukohal, et ta on kannatanuks, kuna tema poolt kingitud raha oli valitsetud lapse ema poolt ilma lapse isa juhisteta ning seadusvastaselt. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  1. Ringkonnakohus tutvunud Riigiprokuratuuri 20.06.
  2. a kaebuse läbi vaatamata jätmise määruse, sellele esitatud kaebuse ja kriminaalmenetluse materjalidega, leiab, et käesoleval juhul on kaebus jäetud seaduslikult ja kooskõlas kohtupraktikaga läbi vaatamata.
  3. Esmalt juhib ringkonnakohus tähelepanu asjaolule, et Riigiprokuratuuri 20.06.
  4. a määrusega jäeti X (advokaadi vahendusel) kaebus sisuliselt läbi vaatamata, kuna kaebuse oli esitanud selle esitamiseks mitteõigustatud subjekt ehk kannatanuks mitteolev isik. Seega, kuna Riigiprokuratuur kriminaalmenetluse lõpetamist 20.06.
  5. a määruses sisuliselt ei hinnanud, pole ringkonnakohtul menetluslikku pädevust kontrollida kriminaalmenetluse lõpetamise põhjendatust. Seetõttu ei anna ringkonnakohus hinnangut kaebuses valdavalt kriminaalmenetluse lõpetamisele esitatud vastuväidetele. Ringkonnakohtul on menetluslik pädevus kontrollida üksnes kaebuse läbi vaatamata jätmise määruse seaduslikkust ja põhjendatust.
  6. Märkida tuleb sedagi, et kriminaalmenetluse nr 20730000123 lõpetamist vaidlustas Riigiprokuratuuris alaealise kannatanu Y (tunnistatud vaidlustatavas kriminaalasjas kannatanuks menetleja 21.04.2022 määrusega) esindaja vandeadvokaat Mirjam Frey. 14.06.
  7. a määrusega jättis Riigiprokuratuur kaebuse rahuldamata andes määruses hinnangu kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkusele ja põhjendatusele. Seega on ainetud kaebuse esitaja etteheited riigiprokurörile kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkuse hindamata jätmises. Ringkonnakohtule teadaolevalt kannatanu Y esindaja Riigiprokuratuuri 14.06.2022 kaebuse rahuldamata jätmise määrust ringkonnakohtule ei vaidlustanud.
  8. Kaebuses Riigiprokuratuuri kaebuse läbi vaatamata jätmise määrusele, leitakse, et lapse isa on kannatanuks, kuna tema poolt kingitud raha oli valitsetud lapse ema poolt ilma lapse isa juhisteta ning seadusvastaselt. Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et lapse ema, kellel oli lapse ainuhooldusõigus, ilma isa juhisteta lapsele kingitud raha valitses ei tekitanud lapse isale kahju, mis tingiks tema kannatanuks olemist KrMSi mõttes vaidlusaluses kriminaalasjas.
  9. Nagu Riigiprokuratuur juba märkis on KrMS § 37 lg 1 kohaselt kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga vahetult kahjustatud. Talle on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Kannatanu mõiste olemust ja sisu on kõrgeima astme kohus selgitanud määruses nr 3-1-1-97-10 ja märkinud, et KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga) tähendab seda, et 1) kannatanu kahju peab olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega ja 2) kuriteokoosseis, mille järgi 3
(4)kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Samuti on selgitatud, et hinnates, kas isikut saab käsitada kuriteos kannatanuna, tuleb lähtuda kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo asjaoludest ja kvalifikatsioonist kujul, nagu need on määratlenud prokuratuur.
  1. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuriga, selles, et X-le ei ole tekitatud kahju, mis oleks seostatav KarS § 201 või § 171 nimetatud süüteokoosseisudega. X, kui oma pojale Y-le raha kinkija, ei ole kannatanuks KrMS § 37 lg 1 tähenduses, kuna tema ei saanud saada kahju hilisema võimaliku kuriteo läbi. Isegi kui möönda kuriteo toimepanemist C poolt, siis oleks kuriteo tagajärjel kannatanuks ikkagi kingitud raha omanik, s.o alaealine Y. Seejuures on Y-le esindaja riigi õigusabi korras KrMS § 41 lg 31 p 1 alusel määratud ning esindaja on kasutanud ka õigust vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamine.
  2. KrMS § 207 annab sõnaselgelt kaebeõiguse ainult kannatanule, siis jättis Riigiprokuratuur seaduslikult X esindaja kaebuse läbi vaatamata. Riigiprokuratuuri seisukohta, et tegemist ei ole kannatanuga, oli kaebajal omakorda võimalik vaidlustada KrMS § 208 sätestatud korras.
  3. Eeltoodu alusel ning juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 208 lg-st 5 ning § 385 p-st 11, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 20.06.
  4. a määruse muutmata ning esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.