1-12-10303/75

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. august 2013, Tartu, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-12-10303 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Aarne Sarjas ja Tiit Lõhmus Kriminaalasi J.B süüdistuses KarS § 120 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
2. juuli 2013 otsus Apellatsiooni esitaja J.B kaitsja advokaat Andres Veski Prokurör Milvi Väin Süüdistatav Kaitsja J.B , isikukood XXX, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel- eesti keel, keskharidus, töökoht - XXX OÜ, ehitaja, varem kriminaalkorras karistatud kuuel korral Advokaat Andres Veski RESOLUTSIOON
3. Maakohtu otsus J.B süüditunnistamises ja karistamises KarS § 120 järgi tühistada.
4. Mõista J.B talle esitatud süüdistuses KarS § 120 järgi õigeks.
5. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
6. Kaitsja apellatsioon rahuldada. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Tartu Maakohtu
8. juuli 2013 otsusega tunnistati J.B süüdi KarS § 120 järgi ja mõisteti talle karituseks rahaline karistus 30 päevamäära, s.o 972 eurot. Kohtuotsusega tunnistati süüdi ja karistati KarS § 120 järgi ka R. Laos, kelle osas apellatsioonimenetlust aga ei toimu. J.B tunnistati KarS § 120 järgi süüdi selles, et tema, olles alkoholijoobes, saatis R.L. mobiiltelefonilt 26.05.2012 kella 02.15 ajal J.K. mobiiltelefonile ähvardava sisuga sõnumi, mille sisuks oli, et J.K. peab oma asju remontima. Samal ööl lõhuti Valgas XXX asuva, J.K. tütrele C.K. (sünd 21.05.1996) kuuluva suvila seitse akent ja 26.05.2012 kella 17 paiku visati sisse Valgas XXX J.K. elukoha korteri nr 1 aken. J.K. l on olnud alust karta ähvarduse täideviimist oma vara, XXX euro väärtusega suvila ja XXX euro väärtusega korteri rikkumiseks, kuna mõnitavaid sõnumeid saatis J.B 26.05.2012 mitmel korral ja ähvardusi vara hävitamiseks on öelnud J.K. ning tema pereliikmetele ka varem. Maakohtu otsuse kesksed motiivid on järgmised. 1.1 Kannatanu J.K. , süüdistatavate R.L. ja J.B ütlustega on tuvastatud, et J.B saatis 26.05.2012 kella 02.15 ajal kannatanu J.K. mobiiltelefonile ähvardavasisulise sõnumi. Sõnumi sisu kinnitab asitõendi vaatlusprotokoll, milles on vaadeldud kannatanu J.K. mobiiltelefonile saadetud sõnumeid. 26.05.2012 kell 2.15 on R.L. mobiiltelefonilt edastatud sõnum „kukk on ju kukk. Remoodi asju ära t6mble. Mine menti“. Enne kirjeldatud sõnumit, s.o 26.05.2012 kell 2.03, on R.L. telefoninumbrilt kannatanu J.K. telefonis vastu võetud sõnum „Tömba nahhui pede pede urood . s“. Hulgaliselt solvava sisuga sõnumeid on süüdistatav J.B edastanud kannatanu J.K. ka sama päeva hommikul, sealhulgas kell 09.06 „Nnsso nosso ootab tema pauguvana muumiorus k6ike juhtub suhu ju tal j6uab paugu. Maik. Kahtu sinust kukeke eks sa oled tobuke ja oled nosssssso“, kell 11.53 „Mendi kukk“. Kuigi eeltoodud sõnumite saatmises ei ole süüdistatav J.B-le süüdistust esitatud, st tegemist on süüdistusest väljapoole jäävate asjaoludega, ei ole neid võimalik kõrvale jätta. Nimelt on oluline etteheidetava sõnumi sisu tõlgendamiseks ja mõistmiseks hinnata, millises kontekstis sõnum saadetud oli. Lähtudes süüdistatav J.B poolt saadetud sõnumite sisust, ei saa kuidagi järeldada, et kell 2.15 edastatud sõnumiga soovis ta välja näidata muret suvila pärast, mille eest kannatanu J.K. ja tunnistaja R.K. väidetavalt ebapiisavat hoolt kannavad. 1.2 KarS § 120 objektiivne süüteokoosseis eeldab, et oleks tuvastatud olulises ulatuses vara rikkumisega ähvardamine. KarRS § 8 p 1 järgi on oluline kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus kümnekordselt. Kuriteo toimepanemise ajal kehtinud 11.06.
9. a vastu võetud Vabariigi Valitsuse määruse nr 90 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on töötasu alammääraks täistööajaga töötamise korral kuus 278,02 eurot. Seega on töötasu alammäära kümnekordne summa vähemalt 2780,20 eurot. Kannatanu J.K. ütluste kohaselt hindab ta XXX , Valgas asuva suvila väärtuseks XXX eurot ning XXX , Valgas asuva korteri väärtuseks XXX eurot. Seega on tegemist varaga olulises ulatuses. 1.3 Kohtu hinnangul oli kannatanu J.K. l alust arvata ähvarduse täideviimist, st et süüdistatav J.B tegevuse tulemusena tuleb kannatanul hakata oma vara taastama, parandama. Sealjuures kartis kannatanu J.K. nii tema tütrele kuuluva suvila kui ka korteri pärast. Kannatanu J.K. ja tunnistaja R.K. ütluste kohaselt oli nende tütrele kuuluva suvila aknaid, aga ka katust juba varasemalt käidud lõhkumas. Seda kinnitavad ka J.B ütlused. Samuti on isikuliste tõenditega tuvastatud, et varasemalt on kannatanu J.K. ja tema pere elukohaks oleva korteri aknaid 2 sisse visatud, hoovi põletatud ja aastast aastasse suvilat lõhutud. Lähtudes varasemast ning saadetud sõnumi tekstist, mis ei konkretiseerinud „remontimist“ vajavaid asju täpsemalt, oli kannatanu J.K. l põhjust karta korteri, aga ka suvilahoone rikkumist või hävitamist. 1.4 Süüdistust suvila akende lõhkumises J.B-le ega kellelegi teisele käesolevas kriminaalasjas esitatud ei ole (õiendist nähtuvalt on selles osas alustatud väärteomenetlust). Sellest olenemata kinnitab kohtu arvates sama päeva hommikul avastatud fakt suvila akende lõhkumisest seda, et kannatanu J.K. kartus ähvarduse täideviimise kohta oli igati põhjendatud. Talle sõnumiga edastatud ähvardus oli realiseerunud – tal tuli hakata suvilat remontima. Seega on vara hävitamisega ja lõhkumisega ähvardamisega ajaliselt seondunud ka tegelik tagajärg, mis kinnitab, et kartus ähvarduse täideviimise ees ei olnud pelgalt subjektiivne hirmutunne, vaid põhines reaalselt tajutud ja olemas olnud ohul. 1.5 Kohus on seisukohal, et süüdistatav J.B, saates 26.05.
10. a R.L. kasutuses olevalt mobiiltelefonilt kannatanu J.K. ähvardava tekstiga sõnumi „kukk on ju kukk. Remoodi asju ära t6mble. Mine menti“ teadis, et ta paneb toime vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise. Sõnumi sisust, selle saatmise kontekstist järelduvalt tahtis süüdistatav J.B kannatanu J.K. t vara rikkumise või hävitamisega ähvardada. Süüdistatav J.B , olles teadlik, et varasemalt on kannatanu J.K. vara (suvilat ja korterit) rikutud ja hävitatud, pidi olema teadlik, et kannatanu J.K. võtab sellesisulist ähvardust tõsiselt.
11. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja advokaat A. Veski, taotledes otsuse tühistamist ja J.B õigeksmõistmist talle esitatud süüdistuses. Kaitsja peamised argumendid on järgmised. 2.1 Apellant ei eita, et sõnumid kannatanule saatis J.B , kuid kaitsja hinnangul ei saa nõustuda järeldusega, et nende sisu oli ähvardav. Millegagi ei ole leidnud kinnitust, et suvila varasemate lõhkumiste taga oleks olnud J.B; seega ei ole usaldusväärselt tuvastamist leidnud ka need asjaolud, millel kannatanu kartus põhineb. 2.2 KarS § 120 koosseis eeldab, et oleks tuvastatud olulises ulatuses vara rikkumisega ähvardamine. Tõendamist ei ole leidnud, kui suurt varalist kahju akende lõhkumisega kannatanule tekitati. Tõsikindlalt ei saa ka väita, et J.K. l oli sõnumi sisust tulenevalt alust karta vara täielikku hävitamist. Võttes aluseks asjaolu, et varem oli lõhutud suvila aknaid ja J.K. seostas seda J.B tegevusega, oleks J.K. varasemale tegevusele tuginedes võinud karta jällegi samalaadset tegevust ehk siis akende lõhkumist, mille seonduva kahju tekkimine ei ulatu aga olulise kahjuni KarS § 120 mõttes.
12. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku
13. augusti 2013 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega
14. augustini
15. 3.1 Nimetatud kuupäevaks esitas kohtule enda seisukoha riiklik süüdistaja, kes peab apellatsiooni põhjendamatuks ning palub jätta see rahuldamata. Vastuses märgitakse, et maakohtu otsuses on põhjalikult analüüsitud J.K. kartust oma pere vara pärast. Ähvardus oli suunatud tulevikku, mistõttu ei saa tekitatava kahju hindamisel arvestada kunagi varem tekitatud kahjudega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 3 Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide, apellatsiooni väidete ning esitatud seisukohtadega, leiab, et kaitsja argumendid väärivad tähelepanu ning maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Konkreetselt selgitab ringkonnakohus järgmist.
16. Karistusseadustiku §-s 120 sätestatud kuriteokoosseisu objektiks on inimese vaimne tervis, mille ründamiseks süüdlane kasutab psüühilist vägivalda. Seejuures ei eeldata, et ründajal oleksid kuriteo toimepanemise hetkel ka olemas ründevahendid, millega ta ähvardab. Kuriteokoosseisu realiseerimiseks piisab, kui kannatanus kutsutakse esile sedavõrd tugev hirmuaisting, et ta leiab, et on alust karta selle ähvarduse täideviimist (vt RKKKo 3-1-1-11-00). Ähvardamine KarS § 120 mõttes tähendab võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, vara rikkumine või hävitamine olulises ulatuses) tekkimise ettekujutuse loomist kannatanul. Seejuures ei oma tähendust, kas selline loodud mulje on tegelikkuses ka reaalne või pelgalt näiline. Oluline ei ole seegi, kas ähvardaja saab ja ka tahab enda ähvardust realiseerida. Karistusseadustiku § 120 realiseerimiseks piisab, kui ähvardus tekitab objektiivselt tõsiseltvõetava mulje ja näib ka ähvardatule tõsiselt mõelduna.
17. Silmas tuleb samas pidada, et KarS § 120 koosseisu ei realiseeri mitte igasugune ütlus või tegu, mis on tõlgendatav ähvardusena, vaid ainult selline, mille sisust või olemusest on võimalik kas otseselt või ka kaudselt mõista, et ähvardatakse tapmise, tervisekahjustuse tekitamise või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega. Seetõttu peab ähvardaja poolt öeldu olema konkretiseeritav ning mõistetav nimetatud asjaolu(de)na. Kannatanul peab seejuures tekkima arusaam, et ähvardust tuleb võtta tõsiselt („on alust karta ähvarduse täideviimist“). Selles osas on Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitanud, et ähvardus peab lisaks kannatanule tunduma reeglina reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (nn objektiivne tõsiseltvõetavus, vt otsuse p 4). See tähendab, et süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja ning tema poolt toimepandu tekitaks reeglina hirmu ka objektiivsele kõrvalseisjale (RKKKo 3-1-1-59-11, p 9.2).
18. Käesolevas kriminaalasjas on J.B-le esitatud süüdistus selles, et ta ähvardas rikkuda kannatanu J.K. vara. Punktides 4-5 märgitut arvesse võttes tuleb kriminaalkuriteo tuvastamiseks seega teha kindlaks, kas J.K. pidas J.B käitumise (s.o sõnumi saatmise) tõttu enda vara ohustatuks olulises ulatuses, s.o kas tal kujunes hirm, et J.B otsese või kaudse käitumise tulemil põhjustatakse tema varale oluline kahju. Võttes arvesse, et teo toimepanemise ajal oli ühe kuu töötasu alammääraks 290 eurot kuus (RT I, 28.12.2011, 55), pidi J.K. l seega tekkima tõsiseltvõetav alus arvata, et talle põhjustatakse varalist kahju 2900 eurot või enam (vrdl otsuse p 1.2). Tõendamist leidnud asjaolusid silmas pidades tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt.
19. Kriminaalkolleegium peab oluliseks toonitada, et sisustamaks mõistet KarS §-s 120, ei vaadelda mitte selle ohustatud vara kui terviku väärtust, vaid seda, seda konkreetset vara ähvardatakse kahjustada. Ehk teisisõnu tuleb võtta vaatluse alla vara väärtus enne ja pärast seda tegu, mille toimepanemisega kannatanut ähvardatakse; ähvarduse tulemil peab isikul tekkima arusaam, et tema majanduslik sfäär on ohustatud vähemalt 2900 euro ulatuses (s.o tema vara suhtes pannakse toime KarS § 203 järgi kvalifitseeritav kuritegu). Kui võtta vaatluse alla vara kui terviku väärtus, oleks tulemuseks, et kriminaalkuritegu on seegi, kui ähvardatakse murda 10 000 eurot maksva sõiduauto antenn, mille asendamine maksaks iseenesest vaid 100 eurot. Sellise käsitlusega ei saa arusaadavalt nõustuda. Seega on ilmselgelt materiaalõiguslikult väär maakohtu seisukoht, et kuivõrd suvila ja korter, mida kannatanu J.K. pidas silmas võimaliku ründeobjekti all, maksid vastavalt XXX ja XXX eurot, oli tegemist vara olulises ulatuses rikkumise või hävitamisega ähvardamisega (vt p-d 1.2-1.3). Selline seisukoht oleks aktsepteeritav juhul, kui kannatanule oleks loodud mulje, et need objektid hävivad ähvardatava teo tulemil täielikult; praegusel juhul see 4 ilmselgelt aga nii ei ole (tulenevalt p-des 9-10 märgitust ei pea ringkonnakohus seejuures vajalikuks peatuda küsimusel, kas maakohus on väljunud lubamatult süüdistuse piirest, kui heitis erinevalt süüdistusaktist J.B-le ette mitte vara rikkumisega, vaid juba hävitamisega ähvardamist – vt otsuse p 1.3).
20. Nagu öeldud, kaitstakse KarS §-ga 120 inimese vaimset tervist. Karistamisväärseks muutub ähvardaja käitumine siis, kui ähvarduse adressaadil tekib hirmutunne, et tema vara saab 2900 või enama euro ulatuses kahjustatud või hävitatud. Seega enne, kui üldse hakata vaagima, kas esitatud ähvardus on tõsiseltvõetav ka nn objektiivse kõrvalseisja vaatevinklist (vt p 5), tuleb esmalt tuvastada, et selline mulje kujunes ähvardatul, käesoleval juhul siis kannatanu J.K. l. Tema kohtus antud ütlused midagi sellist aga järeldada ei võimalda.
21. Nii küsib riiklik süüdistaja kannatanu J.K. lt konkreetselt, et kui ta oli saadetud sõnumi kätte saanud, siis „kui suures ulatuses vara pidi teie arvates kahjustada saama“, millele kannatanu vastab järgmiselt: „arvasin, et paar akent on katki löödud“. Küsimusele, et kas kannatanu kartis vaid akende lõhkumist, selgitab J.K. , et „mis nad muud ikka teevad, katust lõhuvad, aknaid peksavad, pärmi viskavad WC-potti, lollusi mis nad teevad“ (kd 2, tlk 114). Kannatanu on täiendava küsimise peale veel avaldanud, et süüdistatavad võivad käia ka auto kallal ning lõhkuda kodu aknaid, selgitades samas, et süüdistuses näidatud ajal oli tema käsutuses VW Passat väärtusega 300 eurot (samas). Kokkuvõtvalt on J.K. selgitanud, et tema vara kahjustatakse igal aastal 1000 euro eest (kd 2, tlk 115 pöördel). Ehk siis – kannatanu ütlustest ei ole vähimalgi määral aru saadav ega ka mitte kaude tuletatav, et ta tundis enda vara ohustatuna olulises ulatuses. On täiesti arusaamatu, millel rajaneb maakohtu järeldus selle kohta, et J.K. l oli alust karta enda vara täielikku hävitamist (vt p 1.3). Juba sel põhjusel on käesolevas kaasuses välistatud KarS § 120 inkrimineerimine süüdistatavale.
22. Enamgi veel – õige on ka apellandi osundus, et J.K. selgituste kohaselt ei mõistnud ta sõnumit mitte sellisena, et midagi hakkab tulevikus juhtuma, vaid selliselt, et midagi on tema varaga juba juhtunud. Juba eelmises punktis viidatud kannatanu vastusest nähtub, et tema hinnangul oli tema vara suhtes midagi juba toime pandud („paar akent on katki löödud“). Selline vastus ei ole juhuslik; enda korduvates vastustes selgitab J.K. , et kui sõnum tuli, siis „oli selge, et midagi on tehtud, aga öösel ei saanud minna suvilat vaatama“ (kd 2, tlk 113 pöördel) ning et „sain kohe aru, et suvilat on lõhutud, seda ei olnud vaja pikalt mõelda, see on lemmiktegevus neil“ (kd 2, tlk 114). Seega ei mõistnud kannatanu sõnumit mitte sellisena, et tema vara hakatakse kahjustama, vaid selliselt, et see kahjustav tegu on juba toime pandud. Kuivõrd KarS §-s 120 on kriminaliseeritud tulevase kahju tekitamise kui tulevikusündmusega ähvardamine, ei saa ka seetõttu rääkida KarS § 120 järgi kvalifitseeritavast kuriteost J.B käitumises.
23. Juba nimetatud põhjustel tuleb maakohtu otsus J.B süüditunnistamises ja karistamises tühistada. Vähimatki ainest ei näe kriminaalkolleegium ka võimalikul süüteokatse problemaatikal. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks peatuda küsimusel, kas J.K. üleüldse saab olla KarS § 120 järgi kannatanuks olukorras, kus suvila ning korter, mille kahjustamisega väidetavalt ähvardati, ei kuulunud sootuks talle, vaid tema tütrele (vt kd 2, tlk 73; tunnistaja R. K ütlused kd 2, tlk 117). Nimelt tuleb eristada ühelt poolt ähvarduse ohvrit ning teisalt kuriteo adressaati, kelle vastu ähvardatakse tegu toime panna. Enamikel juhtudel langevad ähvarduse ja kuriteo adressaat tõepoolest kokku; käesoleval juhtumil see nii aga ei ole. Kuid nagu öeldud, ei pea eelnevast johtuvalt ringkonnakohus sellel võimalikul lähisuhte problemaatikal ning ulatusel vajalikuks peatuda. 5
24. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg 2 p-st 1 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas uue otsuse. Kaitsja apellatsioon rahuldada. Paavo Randma Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 6