Obsah (8)

§ 80§ 81§ 34§ 83§ 40§ 44§ 90§ 95

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 10. august 2022, Tallinn Kohtuasja n

) § 80 järgset vindikatsiooninõuet, mis on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest. Aegumise hindamisel oleks mõistlik lähtuda sellest, millal hagejad isa surmast ja varade asukohast teada said ning milliseid samme astuti selleks, et vara tagasi saada. Juhul, kui hageja I teadis end olevat isa pärija ning arvas end jätkuvalt olevat asjade omaniku ka peale

1. juuli
2. a Eesti Kunstimuuseumi külaskäiku, siis pidanuks tal omanikuna vastav väljanõudeõigus tekkima hiljemalt alates
3. juuli
4. a. Hagi esitamise lõplikuks tähtajaks oli
5. juuli
6. a. Hagi esitati
7. augustil 2020, seega enam kui aasta pärast tähtaega. Maakohtu otsus ja põhjendused
8. Harju Maakohus jättis
9. aprilli
10. a vaheotsusega rahuldamata kostjate taotluse aegumise kohaldamiseks, kuivõrd hagi ei ole aegunud. 3 Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hagetav vara omandireformi objektiks ning vaidluse lahendamisel kuuluvad kohaldamisele

sätted.

§ 80

lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab ning sama paragrahvi 2 lõike kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusesse.

§ 81

kohaselt piisab omandiõiguse tunnustamiseks, kui omanik tõendab, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel.

§ 34

lg 1 ja 2 järgi on valdus seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas see põhineb seaduslikul alusel või mitte ning valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.

§ 83

lg 1 järgi peab kostja nõude vaidlustamiseks tõendama, et hageja ei ole omanik või et asja omanik on kostja või et kostjal on õigus asja vallata mõne asjaõiguse või muu õiguse alusel. Kui

§ 83

lg 1 alusel hageja omand vaidlustatakse, siis tuleb vastavaid väiteid kontrollida, lähtudes väidetava omandi tekkimise aja õigusaktidest. TsÜS § 155 lg 2 kommentaaride kohaselt on valdus

§ 40

lg 2 järgi omavoliline, kui see on saadud valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumise või äravõtmisega. Kohtu ette ei ole toodud, et Q ja W oleksid vaidlusaluste kunstiesemete valduse vabatahtlikult kellelegi kolmandale isikule enne

1. juunil 1941 üle andnud. Olukorras, kus Q
2. aastal arreteeriti ja
3. aastal hukati ning W küüditati
4. aastal Venemaale, ei saa kuidagi asuda seisukohale, et nad andsid
5. aastal nõusoleku vaidlusalustest esemetest loobumiseks.

§ 40

lg 4 järgi omavolilise valduse tagajärgede eest vastutab ka selle valduse pärija, samuti muu õigusjärglane, kui viimane valduse omandamisel eelkäija valduse omavolilisusest teadis. Õigusjärglasena tuleb mõista iga isikut, kes omavoli toimepanijalt valduse saab. Oluline on see, et perekond X valdusest on vaidlusalused esemed ilmselt nende tahte vastaselt välja läinud ja on praegu kostja I või kostja II valduses. Seega ei ole hagejate nõue aegunud. Apellatsioonkaebus 3. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu vaheotsuse ning teha uus otsus, millega kohaldada aegumist, teha lõppotsus ja lõpetada tsiviilasja menetlus. Menetluskulud palusid kostjad jätta hagejate kanda. Kostjad leidsid, et maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta kostjate olulised argumendid. Eesti Vabariik peab tagastama ainult ORAS §-s 11 nimetatud vallasvara. Hagejatel puudub vindikatsiooninõue, mistõttu langeb ära ka küsimus selle aegumisest TsÜS-i järgi. Uuemas kohtupraktikas on asutud seisukohale, et Eesti Vabariik peab tagastama üksnes ORAS §-s 11 nimetatud vallasvara. Omandireformi väliselt vara tagastamisele või väljanõudmisele ei kuulu. Seega on maakohus aegumist hinnates kvalifitseerinud nõude materiaalõiguslikult ebaõigesti. Kuivõrd hagejatel ei eksisteeri

§ 80nimetatud vindikatsiooninõuet, ei saa tõusetuda ka küsimus, kas selline nõue on aegunud või mitte. Isegi kui Ts

ÜS § 155 oleks asjas kohaldatav, siis rakendas maakohus antud sätet vääralt. Kohus lahendas aegumise küsimuse TsÜS § 155 lg 2 järgi, aga pidanuks lähtuma TsÜS § 155 lg-st 1, mille kohaselt on omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude aegumistähtaeg 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Maakohtu viidatud

§ 40lg 4 reguleerib hoopis valduse kaitse küsimusi.

Valduse rikkumise korral oleks võimalik esitada valduse rikkumisest tulenev nõue

§ 44alusel (negatoorhagi).

Hagejad esitasid aga vindikatsiooninõude kui omaniku nõude, kuid selle nõude aegumisele

§ 40lg 4 ei kohaldu. Isegi kui käesolevas asjas tuleks Ts

ÜS § 155 lg 2 sisustamisel juhinduda

§ 40

lg-st 4, ei ole tõendatud selles sättes nimetatud kahe ülejäänud olulise tingimuse esinemine. Hagejad ei ole tõendanud, et kumbki kostja valduse omandamise hetkel eelkäija valduse omavolilisusest teadis. Ka ei ole

§ 40lg 4 Ts

ÜS § 155 lg 2 kontekstis kohaldatav seetõttu, et kostja I ega ka kostja II ei saa mingil juhul olla

§ 40

lg 4 mõttes valduse pärijaks või muuks õigusjärglaseks, sest sisuliselt 4 tähendaks see kostja(te)le kunagise Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi õigusjärglase staatuse omistamist. Kummagi kostja näol ei ole aga tegemist Eesti NSV õigusjärglasega. Kuna maakohus lahendas aegumise küsimuse TsÜS § 155 lg 2 alusel, siis jättis ta otsuses täielikult käsitlemata kostjate sisulised argumendid seoses TsÜS § 155 lg-ga 1. Omavolina

§ 40

lg 2 mõttes saaks käsitada olukorda, kus kostja I või kostja II oleks kunagiselt omanikult otsese valduse ära võtnud. Praegu sellist olukorda ei esine. Vara äravõtmise fakt

1. aastal ei muuda veel tänase kostja I ega ka kostja II valdust omavoliliseks või ebaseaduslikuks. Vastustaja seisukoht
2. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et maakohtu vaheotsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
4. Hagejad esitasid kostjate vastu

§ 80

järgse vindikatsiooninõude, mis on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Maakohus tuvastas, et Q arreteeriti

1. augustil 1940, tema perekond küüditati Venemaale
2. aastal ning Q ja tema abikaasa ei ole vaidlusaluste kunstiesemete valdust enne
3. juunit 1941 vabatahtlikult kolmandatele isikutele üle andnud. Maakohus kohaldas tuvastatud asjaoludele TsÜS § 155 lg-t 2 ja leidis, et hagi ei ole aegunud, sest Q ja tema abikaasa ei andnud nõusolekut vaidlusalustest kunstiesemetest loobumiseks. Maakohus lähtus Riigikohtu praktikast, mille kohaselt on leitud, et kui nõutavad asjad pole omandireformi objektiks, siis kuuluvad kohaldamisele asjaõigusseaduse sätted, mitte asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (

RS) § 2 lg 2. Kui

§ 83

lg 1 alusel hageja omand vaidlustatakse, siis tuleb vastavaid väiteid kontrollida, lähtudes väidetava omandi tekkimise aja õigusaktidest (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-02, p 7).
3. Maakohus tegi vaheotsuse, millega jättis aegumise kohaldamata ja otsustas menetlust jätkata. Seejuures ei tuvastanud maakohus poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal, kas hagejad on kunstiesemete omanikud, vaid lähtus hagejate väidetest, et nad on nende asjade omanikud. Iseenesest ei ole välistatud otsustada nõude aegumise üle hagejate esiletoodud asjaolude alusel nende õigsust eeldades, kui vaidluse asjaolud seda võimaldavad. See eeldab aga, et hagejate esiletoodud asjaolud on nõude aegumise üle otsustamiseks piisavad. Kolleegium leiab, et jätnud poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal tuvastamata, kas hagejad on asjade omanikud, hindas maakohus valikuliselt poolte esiletoodud asjaolude õigsust ja tõendatust, jättes samas osa väiteid ja nende tõendamiseks esitatud tõendid kõrvale. Selliselt ei vasta otsus TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudele.
4. TsMS § 449 lg 3 järgi võib kohus teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Aegumise kohta otsuse tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe, mis on TsMS § 449 lg-s 3 sätestatud võimaliku 5 vaheotsuse või lõppotsuse tegemise eeldus nõude aegumise (vt Riigikohtu
5. mai
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-15, p 14). üle otsustamisel Maakohus leidis, et nõude õiguslikuks aluseks on

§ 80

.

§ 80

on vindikatsiooninõude alus ning sätestab selle eeldused (lg 1) ja nõude sisu (lg 2). Vindikatsiooninõude maksmapanekuks esitatav hagi (vindikatsioonihagi) on sooritushagi.

§ 80

lg 1 järgi on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab, ning lg 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Kuigi

§ 80

lg 2 viitab sellele, et omaniku nõue on suunatud lisaks asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse ka omandiõiguse tunnustamisele, ei ole omandiõiguse tunnustamise nõudel iseseisvat tähendust, vaid omandiõiguse tuvastab kohus

§ 80alusel esitatud vindikatsiooninõude rahuldamise eeldusena (vt nt Riigikohtu 25.

aprilli

1. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-53722/68, p 13;
2. oktoobri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-14, p 13).

§ 80

lg 1 alusel esitatud nõude eeldusena tuleb hagejatel tõendada, et nad on vaidlusaluste asjade omanikud ja et kostjad valdavad neid asju ilma õigusliku aluseta. 9. Ka vindikatsiooninõue allub aegumisele ja seda reguleerib TsÜS §-s 155 sisalduv erisäte. TsÜS § 155 lg 1 kohaselt on vindikatsiooninõude aegumistähtaeg 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Kui valdaja on valduse omandanud omavoliga (

§ 40lg 2), ei allu omavolilise valdaja vastu suunatud vindikatsiooninõue Ts

ÜS § 155 lg 2 kohaselt aegumisele. TsÜS § 155 lg 2 kohaldamise eelduseks on, et kunstiesemetele saadud valdus on omavoliline. Omavoli on valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine (

§ 40lg 2 esimene lause). Kolleegiumi hinnangul ei ole Ts

ÜS §-s 155 sisalduvat erisätet võimalik sellisel viisil maakohtu poolt tuvastatud asjaoludele (vt käesoleva otsuse p 6) kohaldada, sest olulised asjaolud, mis on vajalikud aegumise kohaldamiseks, on jäänud tuvastamata – kas hagejad on vaidlusaluste asjade omanikud ja kas nad valdavad neid asju ilma õigusliku aluseta.

§ 90

järgi kehtib valdaja omandi eeldus, s.t et isegi kui jaatada kehtiva

§ 90

alusel hagejate omandiõigust, siis peale asja üleandmist tuleks samuti eeldada igakordse valdaja omandiõigust. Alles seejärel saab TsÜS § 155 lg 2 eeldusena tuvastada, kas asjad on otsese valdaja tahte vastaselt tema valdusest välja läinud ning kas kostjad on hagejate suhtes omavolilised valdajad.

§ 40

lg-t 2 tuleb vaadata esmajoones

§ 95

lg 3 kontekstis, mis välistab üldiselt vallasasja üleandmisega heauskse omandamise, kui asi on omanikult varastatud, kadunud või muul viisil tahte vastaselt omanikul valdusest välja läinud. Samas leiab kolleegium, et maakohus tõlgendas

§ 40lg-t 4 õigesti.

Omavolilise valduse tagajärgede eest vastutuse ülemineku puhul ei ole oluline, kas isik, kes omavolitsejalt valduse sai, oli ka omavolitseja õigusjärglane või mitte. Oluline on see, et valdus läheb omavoli toimepanijalt praegusele valdajale üle. Õiguskirjanduses on leitud, et sellist seisukohta põhjendab normi eesmärk, milleks on anda algsele valdajale võimalus rakendada õiguskaitsevahendeid nii omavolitseja suhtes kui ka igaühe suhtes, kes asja valdab ja kellele on omavolitseja asja valduse üle andnud (Paal, K.

§ 40, komm 3.4 – Varul, P jt.

Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2014). Samas ei ole maakohus võtnud seisukohta kostjate vastuväite suhtes, et nad ei olnud valduse omavolilisusest teadlikud. Selliselt ei vasta otsus TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudele.

1. Menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades võib ringkonnakohus saata asja maakohtule sisuliseks läbivaatamiseks ka ilma, et ringkonnakohus aegumise kohaldumise üle otsustaks (vt Riigikohtu
2. mai
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-15, p 15). Seetõttu ei hinda kolleegium ülejäänud poolte apellatsioonimenetluses esitatud väiteid. Maakohtul tuleb vaidluse asjaolusid 6 arvestades kaaluda, kas aegumise kohaldamise küsimuse lahendamine enne asja sisulist lahendamist võimaldab menetlust lihtsustada ja kiirendada (TsMS § 2). Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kohus ei ole seotud poolte taotlustega vaheotsuse tegemiseks, vaid peab hindama, kas vaheotsuse tegemine on võimalik ja põhjendatud (vt Riigikohtu
4. märtsi
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-09, p 11). Vaheotsuse tegemine on kohtu õigus, mitte kohustus, st tegemist on diskretsiooniotsusega. Muu hulgas tuleb arvestada, et kui kohus jätab aegumise kohaldamata, ei saa aegumise üle otsustamisel lähtuda üksnes hagejate esiletoodud asjaoludest nende õigsust eeldades, vaid küsimus aegumisest tuleb lahendada, arvestades ka kostjate vastuväiteid ja asjas esitatud tõendeid. Kui vaheotsus, millega aegumist ei kohaldata, jõustub, ei saa pooled aegumisele tuginedes lõppotsust vaidlustada isegi juhul, kui asja sisulisel läbivaatamisel tuvastatavate asjaolude alusel ilmneb, et hagi on aegunud (vt Riigikohtu
6. märtsi
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-13, p 12).
8. Kuna maakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse uueks läbivaatamiseks maakohtule, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. (allkirjastatud digitaalselt) 7