← Eesti

3-21-2933/31

Obsah (5)§ 235§ 203§ 204§ 104§ 47

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 5. mai 2022, Tallinn Haldusasja number 3-21-2933 Haldusas

) § 121 lg 4 ja § 235 lg 1). Määruse resolutsiooni punktid 1 ja 2 ei ole edasikaevatavad (

§ 235lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. X esitas 17.12.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista välja 500 euro suurune hüvitis kahju eest, mis tekitati talle väidetavalt sellega, et Tallinna Vanglas anti talle valesid ravimeid ning seejärel toimetati ta haiglasse, kus ta pidi viibima samas ruumis inimestega, kes võisid põdeda COVID-19 haigust. Vastuseks 13.01.2022 kaebuse käiguta jätmise ja puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmise määrusele teatas kaebaja 24.01.2022, et pöördus sellise kahju hüvitamise nõudega Tallinna Vangla poole alles 24.01.2022 ning ootab sellele vangla vastust. 3-21-2933
  2. Tallinna Halduskohtu 08.02.2022 määrusega tagastati kaebus. Kaebaja ei ole kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast (vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8). Vangla ei ole kaebaja taotlust veel lahendanud, mistõttu on halduskohtu poole pöördumine ennatlik. MÄÄRUSKAEBUSE PÕHJENDUSED
  3. X palub 01.03.2022 Tallinna Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 08.02.2022 määrus ning teha uus määrus, millega saata asi tagasi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt puudutab see kaebaja karistamist väidetava markeri varguse katse eest vangla klassist. Kaebajale määrati trahv 20 eurot. Kaebaja ei ole talle etteheidetavat tegu toime pannud ning tema karistamine on alusetu. Marker oli klassis vabalt kättesaadav. Kaebaja ei viinud markerit klassist välja tahtlikult. Kaebaja vajas markerit selleks, et kirja panna aadress avalduse kirjutamiseks. Ta on ka varem teistelt kirjatarbeid laenanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus leiab halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 204 lg-le 1 ja § 207 lgle 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (

§ 203

lg 1; § 121 lg 4) ning määruskaebus on tähtaegne (

§ 204lg 1).

Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (

§ 104lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

  1. Ringkonnakohus selgitab, et praeguses haldusasjas ei ole vaidluse all kaebaja karistamine markeri võimaliku varguse katse eest, vaid kaebaja nõue hüvitada talle 500 euro suurune kahju, mis tekitati talle väidetavalt sellega, et Tallinna Vanglas anti kaebajale valesid ravimeid ning seejärel toimetati ta haiglasse, kus ta pidi viibima samas ruumis inimestega, kes võisid põdeda COVID-19 haigust. Ringkonnakohus ei pea aga vajalikuks jätta määruskaebust käiguta, sest sõltumata määruskaebuse põhjendustest on halduskohus tagastanud kaebuse õigesti.
  2. X selgitas 13.01.2022 vastuses halduskohtule, et esitas vanglale taotluse kahju hüvitamiseks alles 24.01.2022 ning kaebuse esitamise ajaks ei olnud vangla taotlust lahendanud. Sama kinnitas Tallinna Vangla 14.03.2022 vastuses kohtunõudele. Seega ei saanud halduskohus kaebaja kaebust ühelgi juhul menetleda kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu. Kaebeõiguse olemasolu tehakse kindlaks kaebuse esitamise aja seisuga.
  3. Eelnevast erinevale seisukohale asumiseks ei anna alust asjaolu, et Riigikohtu 28.06.2021 määrusega nr 3-21-30 muudeti varasemat kohtupraktikat seoses kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisega. Kokkuvõtvalt märkis Riigikohus viidatud määruses, et kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi on pädevad lahendama halduskohtud (p 28).
  4. Riigikohus märkis viidatud määruse nr 3-21-30 p-s 27, et tegelikkuses mõjutab vangistus, vangla haldusõiguslikud otsused ja kinnipidamisrežiim oluliselt kinnipeetavate ravi praktilist korraldust (ravi rahastamine, raviga seotud väljasõidud teise vanglasse või raviasutusse, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite lubamine kambrisse). Samuti on arsti hinnangud olulised kinnipidamisrežiimi kujundamisel (tööle määramine, julgeolekumeetmete kasutamise lubatavus). Eriti keeruline on era- ja avalik-õigusliku komponendi eristamine olukorras, kus 2

(3)3-21-2933 arst hindab täiendava ravi vajalikkust. Ühest küljest on diagnoosimine ja ravi määramine osa võlaõigusseadusega reguleeritud tervishoiuteenusest. Teisalt on tegemist avalik-õigusliku otsustusega, kas kinnipeetaval on VangS § 49 alusel õigus saada teenuseid (vrd otsustused sotsiaaleluruumi või lasteaiakoha andmiseks, vt Riigikohtu 24.03.2015 määrus nr 3-3-4-1-15, p 10; Riigikohtu 05.04.2017 otsus nr 3-2-1-128-16, p 13 jj). Era- ja avalik-õiguslike suhete tiheda läbipõimumise tõttu ei ole võimalik kinnipeetavatele tervishoiuteenuste osutamisega seotud vaidlusi piiritleda ainult era- või avalik-õiguslikeks. Kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tuleb alati silmas pidada avalik-õiguslikku raamistikku (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 lg 1, VangS § 49 jj, valdkonda reguleerivad määrused) ja raviteenuse osutamine erineb eraõiguslikule vormile vaatamata tavapärastest tervishoiuteenuse osutamise lepingutest. 9. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eelneva tõttu lähtuda VangS § 11 lg-tes 5 ja 8 sätestatud kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõuetest ka olukorras, kus kinnipeetav vaidlustab talle vangla meditsiiniosakonna poolt osutatud raviteenuse kvaliteeti (praegusel juhul ebaõigete ravimite manustamine) ning meditsiiniosakonna tegevust kinnipeetava ravimisel, milliste vaidluste lahendamine kuulus enne üldkogu lahendi tegemist maakohtu pädevusse. Viidatud sätteid tuleb mõista vaidealluvust ja kohustuslikku kohtueelset menetlust reguleerivate sätetena vangistuse, aresti või eelvangistuse täideviimisel isikul vanglaga tekkiva avalik-õigusliku suhte raames. Tegemist on erinormiga üldist vaidealluvust sätestava haldusmenetluse seaduse § 73 lõike 1 suhtes ja eriseadusega ette nähtud kohustusliku vaidemenetlusega

§ 47lõike 1 tähenduses (vt Riigikohtu 02.12.2021 otsus nr 3-20-992, p 9).

Kohtupraktika ühtlustamise eesmärgiks oli anda kõigi vangla poolt kinnipeetavatele meditsiiniteenuse osutamisega seonduvate vaidluste lahendamine halduskohtute pädevusse. Nagu eelnevalt selgitatud, on kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamisele omased mitmed avalik-õiguslikud aspektid ning teenuse osutamine – sõltumata selle eraõiguslikust iseloomust – on hõlmatud vangla otsustuspädevusega, erinevalt tervishoiuteenuse osutamisest väljaspool kinnipidamisasutust. Vanglas meditsiiniteenuse osutamine on hõlmatud vangistuse täideviimise eesmärkidega ning seda osutatakse kinnipeetava ja vangla vahel tekkinud avalikõigusliku suhte raames. Seetõttu on vanglas meditsiiniteenuse osutamine, sh raviga seonduvad otsustused käsitatavad vangla tegevusena VangS § 11 lg-te 5 ja 8 mõttes. Nende vaidlustamiseks tuleb kinnipeetaval läbida kohustuslik kohtueelne menetlus. 10. Eelneva tõttu jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 08.02.2022 määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 3

(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.