1-09-9875 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23.november 2010. a Tallinn Kriminaalasja number 1-09-9875 Kohtukoosseis Eesistuja Julia Katškovska

§ 263p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 19.

jaanuari

1. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava J.T kaitsjad Helina Luksepp ja Vello Luik Prokurör Steven-Hristo Evestus Süüdistatav J.T XXX elukoht XXXXXXX XXXXXXX XXXX XX, töökoht M., karistatus puudub Kaitsjad Vandeadvokaat Helina Luksepp ja advokaat Vello Luik RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu
2. jaanuari
3. a otsus J.T süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 p 1 järgi täies mahus ning teha uus otsus, millega mõista J.

§ 263p 1 järgi õigeks.

2 Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 23.novembril

1. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Harju Maakohtu
3. veebruari
4. a otsusega üldmenetluses mõisteti J.T süüdi KarS § 263 p 1 järgi ja karistati rahalise karistusega 140 päevamäära ulatuses summas 21 315 krooni.
5. J.T mõisteti süüdi vägivallaga toime pandud avaliku korra raskes rikkumises, mis seisnes selles, et ta
6. märtsil
7. a kella 02.53 ajal Tallinnas XXXX XXXXXXXX XX asuva ööklubi B. ees tänaval lõi ühe korra rusikaga näkku A. R. ning üritas veel korduvalt rusikatega näkku lüüa, kuid viimasel õnnestus löökide eest kõrvale põigelda. Sellise tegevusega eiras ta avalikus kohas tavade ja heade kommetega kinnistunud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas ja igaühe avalikku kindlustunnet ning tekitas A. R. füüsilist valu.
8. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatava kaitsjad H. Luksepp ja V. Luik, kes taotlesid kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega J.

§ 263p 1 järgi õigeks mõista. Kaitsjad märgivad kohtuotsuse tühistamise alustena Kr

MS § 338 p-des 2 ja 3 loetletud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise. Kaitsjate poolt esitatud apellatsioonid on analoogse sisuga ning nende põhiväited on järgmised. 3.1 Käesolevas kriminaalasjas on alustatud menetlust KrMS § 193 lg 1 nõudeid rikkudes, sest kriminaalmenetluse alustamiseks puudusid ajend ja alus. Rikutud on ka KrMS § 226 lg 4 p 1 sätteid, sest kohtusse saadetud süüdistusaktile ei ole lisatud koopiat kuriteoteatest või muust KrMS §-des 195 ja 197 loetletud dokumendist, mis on kriminaalmenetluse alustamise aluseks. Süüdistatavat kohtu alla andes kohus ei kontrollinud süüdistusakti vastavust seaduse nõuetele. 3.2 Kriminaaltoimikust ei nähtu, mis põhjusel viis kohtueelse uurimise läbi Keskkriminaalpolitsei. Seetõttu on kaitsjad seisukohal, et kohtueelse menetluse viis läbi uurimisasutus, kes selleks pädevust ei omanud. 3.3 Turvakaamera salvestus ei ole kohtukõlbulik tõend, sest seda ei ole ära võetud ühegi uurimistoimingu käigus. 3 3.4 Tunnistajate K. K. ja H. A. ütlused ei ole usaldusväärsed, sest need on omavahel vastuolus ja ei ole kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Tunnistaja H. A. kinnitab, et ta vormistas ööklubi B. juures J.T poolt toime pandud õiguserikkumise politsei patrullekipaaži lehel. Infosüsteemis POLIS aga sellist sündmust registreeritud ei ole. 3.5 Kaitsjad viitavad riigikohtu praktikale avaliku korra rikkumise asjades ja leiavad, et J.T käitumises puudub KarS § 263 p 1 objektiivne koosseis, sest esitatud süüdistuses ega kohtuotsuses ei ole märgitud, mis moodustab avaliku korra rikkumise põhikoosseisu. Kannatanu löömine on J.T-le süüksarvatav tegu ning löömise ärajätmise korral tegu alles ei jäägi. Kvalifitseeriv tegu ehk löömine võib osutuda eraldiseisvaks kuriteoks, kuid see tegu ilma avalikus kohas teiste isikute rahu rikkumiseta või muu avaliku korra rikkumiseta ei saa moodustada KarS § 263 ettenähtud kuriteokoosseisu. Konstateering, et tegu toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimise KarS § 263 järgi. Vajalik on tuvastada, kelle rahu konkreetselt rikuti. 3.6 J.T käitumises puudub kvalifitseeriva tunnusena kehaline väärkohtlemine ehk kannatanule valu põhjustamine, sest kannatanu A. R. on valu põhjustamist lausa eitanud. 3.7 Kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et J.T oli tahtlus avalikku korda raskelt rikkuda ning seda ei ole ümber lükatud ka kohtuotsuses.

1. 12.aprilli 2010.a. kohtuotsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu otsuse ja mõistis J.T õigeks.
2. Prokuröri kassatsiooni alusel arutas kriminaalasja Riigikohus ning tühistas 22.septembril 2010.a. oma otsusega nr.3-1-1-60-10 ringkonnakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse ja saatis kriminaalasja apellatsioonikohtule uueks arutamiseks.
3. Riigikohus nõustus ringkonnakohtuga selles, et J.T käitumises puudub nii Kars prg. 263 p.1 kui ka KarS prg. 121ettenähtud kuriteo koosseis. Samas leidis Riigikohus, et ringkonnakohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme jättes põhjendamata kohtuotsuses, miks ei ole J.T käitumises tuvastatav KarS prg. 25 lg 2 ja 121 ettenähtud süüteo tunnused. Ka juhtis Riigikohus apellatsioonikohtu tähelepanu nendele asjaoludele, mida tuleb arvestada uuel kriminaalasja arutamisel teise astme kohtus. Esiteks, kas ei ole tegemist osapoolte kokkuleppel toimunud kaklusega ja teiseks, kas J.T vastutuse küsimuse lahendamisel on kohaldatav KarS prg. 31 lg-s 1 sätestatu e. kas tema vastutuse küsimus tuleb lahendada lubatavuseksimuse eeskirjade järgi.
4. Apellatsioonikohtu istungil jäid kaitsjad oma apellatsioonis esitatud taotluse juurde ning taotlesid süüdistatava õigeksmõistmist.
5. Prokurör taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega J.T süüdimõistmist KarS prg. 15 lg 2 ja 121 järgi. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: 4
6. Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, samuti arvestades vastavalt KrMS prg. 364 lg 1 p.-le 1 Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-60-10 väljendatud seisukohti, tuli alljärgnevatele järeldustele.
7. Kriminaalasjas on tuvastatud ja vaidlust ei ole selles, et süüdistatav ja kannatanu viibisid süüdistuses näidatud ajal süüdistuses näidatud kohas ja nimelt, ööklubis B.. Lahkudes üheaegselt klubist, tekkis neil garderoobis sõnavahetus. Tekkinud verbaalset tüli mindi lahendama väljapoole ööklubi ruume - õue. Seejuures ei oska ka kannatanu täpselt öelda, kelle ettepanek oli õue edasi rääkima minna. Kannatanu ei eita, et idee algatajaks võis olla ka tema. Maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt on A. R. andnud ööklubi garderoobis toimunu kohta ütlusi, et "/--/ siis läks vahepeal ütlusteks ka, ei mäleta kuidas see oli, siis läksime õue, ei mäletagi, kumb selle ettepaneku tegi, igatahes õues me olime ning seal läks kähmluseks" (kd 2, tl 40).
8. Riigikohtu kriminaalkolleegium on soostunud ringkonnakohtu
9. septembri 2010 otsuses märgituga, et J.T ei realiseerinud enda käitumisega KarS § 121 objektiivset koosseisu. Seega puudub alus selle küsimuses edasiseks käsitlemiseks. Eelnev aga ei tähenda, et isiku karistusõiguslik vastutus KarS § 121 järgi oleks välistatud. Osundatud lahendis on Riigikohus edasiselt märkinud, et kontrollida tuleb isiku käitumise võimalikku vastavust süüteokatse koosseisule, s.o võimalikku vastutust KarS § 25 lg 2 § 121 järgi. Koosseisu tasandil tuleb selleks tuvastada, et J.T pidas vähemalt kaudse tahtluse tasandil võimalikuks ning möönis, et tema poolt sooritatud löök kannatanu tabamisel põhjustavad talle valu ning realiseerivad sel viisil KarS § 121 objektiivse koosseisu tunnused. Isegi kui nimetatud asjaolud ei realiseerunud – nagu käesoleval juhul on tuvastamist leidnud -, on alust rääkida katseteost KarS § 121 mõttes. KarS § 121 objektiivse koosseisu realseerimisele suunatud tahtlust J.T käitumises tuleb ringkonnakohtu hinnangul jaatada. Süüdistatava tahtlust kannatanu löömisel vähemalt füüsilise valu tekitamiseks kinnitab tema objektiivne käitumine. Nii see löök, millega J.T tabas kannatanut, kui ka teised löögid, milliste tabamise kannatanu suutis tänu oma kiirele reageeringule ära hoida, olid suunatud kannatanu peapiirkonda e. näkku. Tegemist oli sihipäraste löökidega ja kohtukolleegium leiab, et eeltoodud asjaolud annavad põhjendatult aluse väiteks, et süüdistatav pidas vähemalt kaudse tahtluse tasandil võimalikuks ning möönis, et tema poolt sooritatud löök kannatanu tabamisel põhjustab temale (kannatanule) valu.
10. Eelnevaga tuvastas ringkonnakohus seega, et J.T pani tahtlikult toime KarS § 121 realiseerimisele sunnatud teo, mis on õiguslikult kvalifitseeritav KarS § 25 lg 2 - § 121 järgi. See ei tähenda edasiselt vältimatult süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. Juhindudes muuhulgas RKKK otsuse nr 3-1-1-60-10 p-s 17.2 märgitust, leiab ringkonnakohus, et J.T käitumises esines õigusvastasust välistav asjaolu ja nimelt kannatanu konkludentselt antud nõusolek enda võimaliku kehalise väärkohtlemise suhtes. Lihtsamalt väljendatuna – kannatanu arvestas koos J.T-ga ööklubi garderoobist lahkudes, et olukord tipneb neil omavahelise füüsilise konfliktiga, milles 5 kumbki osapool võib realiseerida (või tema suhtes realiseeritakse) KarS § 121 ehk siis teise isiku kehalise väärkohtlemise koosseisu. Et tegemist oli vastastikuse füüsilise konfliktiga, seda kinnitab ka asjaolu, et kannatanu omalt poolt lõi vähemalt ühel korral, mida ta ise tunnistab ka J.T. Kannatanu nõusolekut enda võimalikuks füüsilise väärkohtlemiseks kinnitab kohtukolleegiumi arvates ka kannatanu enda edasine tegevus e. tegevusetus - õiguskaitseorganitele kriminaalmenetluse alustamiseks avalduse esitamata jätmine. Seejuures märgib kohtukolleegium, et vastastikune kaklus iseenesest välistab hädakaitseõiguse (Riigikohtu otsus nr.3-1-1-60-10 p.17.2).
11. Osundatud lahendis on Riigikohtu kriminaalkolleegium nimetanud kannatanu nõusolekut seadusüleseks õigustavaks asjaoluks, mis välistab koosseisupärase teo õigusvastasuse: tegemist on „teadliku ja vabatahtliku koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine“. Kuigi iseenesest võib vaielda, kas nõusoleku näol on tegemist juba koosseisupärasust või alles õigusvastasust välistava asjaoluga, siis tulenevalt KrMS § 364 lg 1 p-st 1 puudub ka selle kriminaalasja raames alus selle küsimuse täiendavaks lahkamiseks. Viidatud KrMS-i sättest tulenevalt on käesolevas kriminaalasjas riigikohus asetanud selle õigusvastasuse tasandile ning sellest johtuvalt lähtub sellest ka ringkonnakohus.
12. Edasiselt tuleb lahendada ka küsimus, millisel määral/ulatuses on isik üleüldse pädev lubama talle kuuluvate, nn individuaalsete õigushüvede kahjustamist (karistusõiguse dogmaatikas nimetatakse seda asjaolu ka nõusolevaks võõrkahjustuseks), seda ka nt kehalise puutumatuse osas. Üksmeel valitseb õiguskirjanduses ja ka praktikas sisuliselt vaid selles, et isik ei ole pädev lubama kahjustada nn võõrandamatuid õigushüvesid nagu seda on nt inimelu. Seega, keegi ei saa õiguslikult siduvalt/tähendust omavalt lubada enda tapmist. Seda seisukohta kinnitab ka Riigikohtu otsuses nr. 3-1-1-122-05 tuvastatud asjaolud ja nendele antud karistusõiguslik hinnang. Küll aga on võimalik, et see kehtiva nõusoleku piir ulatub nt KarS §-s 118 kriminaliseeritud tegudeni, s.o isik saab nõustuda (õigusvastasust välistavalt) endale raske tervisekahjustuse tekitamisega (nt teadlik seksuaalvahekord HI-viiruse kandjaga, enda elundi loovutamine vms). Mõistagi sõltub lahendus konkreetse kriminaalasja tehioludest. Kuid üksmeelselt ollakse seisukohal selleski, et isik, kelle vastutusvõime ei ole piiratud ning keda ei ole mingites asjaoludes viidud eksitusse (ning käesolevas kriminaalasjas tuleb mõlema nimetatud asjaolu esinemist eitada), saab anda õiguslikult siduva nõusoleku enda kehaliseks väärkohtlemiseks KarS § 121 tähenduses.
13. Käesoleva kriminaalasja tehiolusid silmas pidades tuleb asuda seisukohale, et pärast konflikti tekkimist garderoobis läksid kannatanu ja J.T lihtsalt välja kaklema, kusjuures vältimatult arvestasid mõlemad osapooled, et teine osapool võib tema suhtes panna toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo (mõlemad osapooled aktsepteerisid, et neid võib tabada löök, mis võib põhjustada valu). Meeldib see riiklikule süüdistajale või mitte, tuleb ringkonnakohtu hinnangul seda konkludentselt antud nõusolekut aktsepteerida; omavaheline probleem otsustati klaarida rusikate abil ning olukorras, kus selle käigus ei kahjustatud kolmanda, asjassepuutumatu isiku õigusrahu/õigushüve KarS § 263 mõttes, puudub igasugune alus selles kakluses 6 osalenud isikule karistusõigusliku etteheite tegemiseks (sellises situatsioonis on tegemist hoopis teise õigushüve kahjustamisega, mille kahjustamisele kumbki osapooltest nõusolekut anda ei saa). Olukorra näitlikustamiseks osundab ringkonnakohus veel järgnevale. Näiteks ei pea mingi probleemi vms lahendamine füüsilises vormis leidma aset kindlasti koheselt ja mingi ööklubi vahetus läheduses. Isikud võivad kokku leppida ka kohtumises nt poksiringis, kus selgitatakse siis n.ö võitja. Vaatamata tehioludele teatavale välisele modifitseerimisele ei muutu asja põhiolemuses kummatigi absoluutselt midagi; ka sellises olukorras võib üks osapooltest saada märkimisväärseid tervisekahjustusi (põsesarna- või ninaluu murd, väljalöödud hammas vms) ning tunnistada tuleb, et sisuliselt on jätkuvalt tegemist lihtlabase kaklusega. Enda õiguslikult olemuselt on kirjeldatud olukorrad aga sisuliselt identsed. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei tule sellisel juhul aga karistusõiguslikku etteheidet teha kummalegi osapoolele, samuti siis n.ö „võitjale“.
14. Eeltoodu alusel asub ringkonnakohus seega seisukohale, et J.T käitumises esines õigusvastasust välistav asjaolu nõusoleva võõrkahjustuse näol. Enda konkludentse käitumisega (ning seda kohtumenetluses kinnitavate ütlustega) aktsepteeris kannatanu enda võimalikku kehalist väärkohtlemist KarS § 121 mõttes; tegemist on kriminaliseeritud käitumise mõttes seaduse tasandil ka absoluutse miinimumiga ning puudub igasugune alus argumendiks, et kannatanu ei arvestanud kujunenud olukorras sisuliselt kokkuleppel koos J.T-ga välja minnes, et teda võib tabada mõni löök. Situatsiooni kui tervikut arvestades on selline asjaolu, vastupidi, enam kui usutav. Ning nagu nähtub praeguse kriminaalasja piiridest (KarS § 121 toimepanemisele suunatud katse) ei üritanud J.T ka realiseerida sellest konkludentselt saavutatud kokkuleppest/nõusolekust enam. Ta kasutas kogu oma eesmärgipärase tegevuse kestel vaid n.ö. rusikajõudu ning arvestades kannatanu pikkust ( 188 cm) ja kehakaalu (125 kg) , ei olnud ka J.T ( pikkus 187; kaal 86 kg) sisuliselt väljavaateid raskemate tagajärgede saavutamiseks. Seega puudub igasugune alus edasiseks analüüsiks, kas võiks olla tegemist KarS § 31 lg-s 1 sätestatud olukorraga.
15. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 3 ja 4 ning § 340 lg 2 p-st 1 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu
16. jaanuari 2010.a otsuse J.T süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 p 1 järgi täies mahus ja teeb uue otsuse, millega mõistab ta süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi õigeks. Julia Katškovskaja Paavo Randma Sten Lind