1-11-4593/20

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2012, Tartu, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-11-4593 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Aarne Sarjas ja Maarika Kuusk Kriminaalasi K.U süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
2. septembri 2012 otsus Apellatsiooni esitaja K.U kaitsja advokaat Valli Kallaste Prokurör Ülle Hõrak K.U , isikukood XXX; elukoht XXX; XXXX kodanik; XXXX; emakeel - XXXX; tXXXX, XXXX; varem kriminaalkorras karistamata Advokaat Valli Kallaste Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
3. Maakohtu otsus K.U süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
4. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1
5. Tartu Maakohtu
6. septembri 2012 otsusega tunnistati K.U süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 50 päevamäära, s.o summas 160 eurot. Kohus arutas K.U-le KarS § 121 järgi esitatud süüdistust selles, et ta 1.02.2011 kella 16.00 paiku XXX teel lõi tahtlikult alaealisele J.K. ühel korral rusikaga rinnaku alla kõhtu, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja rinnaku piirkonnas vähese turse. Kuigi K.U ennast talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ei tunnistanud, leidis kohus, et tema süü on leidnud täielikult tõendamist. Kohtuotsuse motiivid on kokkuvõtlikult järgmised. 1.1 Kohus tuvastas, et süüdistuses märgitud ajal kohtumine süüdistatava ja kannatanu vahel toimus. Tõendid on aga vastuolulised selles, mis juhtus süüdistatava ja kannatanu kohtumise käigus. Nii on kannatanu kohtus kinnitanud, et süüdistatav tuli autost välja tema juurde, rääkis midagi vene keeles ja lõi teda vasaku käega kõhu piirkonda nn kolmnurka. Kannatanu väitel oli tal valus, ta kummardus ja jooksis vanaema V.S. juurde. Süüdistatava ütluste kohaselt tuli ta küll autost välja, kuid J.K. hakkas kohe eest ära jooksma, mistõttu süüdistatav kannatanuga üldse rääkida ei saanudki ega saanud ka teda puudutada. 1.2 Tunnistaja S.B. ütluste kohaselt kõndis ta J.K. paar sammu tagapool ja nägi, kui autost välja tulnud mees läks J.K. juurde ja lõi teda rusikaga rindkeresse. Peale lööki J.K. natuke kummardus ja jooksis vanaema poole. Tunnistaja O.-D.A. ütluste kohaselt tuli K.U küll autost välja, kuid J.K. hakkas kohe eest ära jooksma, mistõttu süüdistatav kannatanuga üldse rääkida ei saanudki ega saanud ka vägivalda kasutada. Seega on vahetult sündmuskohal viibinud isikute ütlused vastuolulised selles, kas süüdistatav kannatanut lõi või mitte. Kohtu hinnangul suurendab kannatanu ja tunnistaja B. ütluste usaldusväärsust nende haakuvus mitmete muude tõenditega. 1.3 Tunnistaja V.S. kohtuistungil antud ütluste kohaselt jooksis tütrepoeg J.K. tema poole, nuttis, hoidis rinnust (kolmnurgast) kinni, kurtis valu ja rääkis, et Aleksandr oli teda löönud. Kannatanu seadusliku esindaja V.K. ütluste kohaselt 1.02.2011 peale 16 sai ta telefonitsi pojalt J.K. teada, et viimane sai peksa. Õhtul nägi, et pojal on rinnakorvi all kolmnurgas punane laik ja J. tundis valu. Poeg ütles, et teda lõi D. isa. Tunnistaja T.K. kohtuistungil antud ütluste kohaselt 01.02.2011 peale kooli sai ta emalt teada, et süüdistatav oli venda J.K. rünnanud. Umbes tund aega hiljem nägi ta venda ka ise ja vennal oli rindkerel kolmnurga piirkonnas suur punane laik. Tunnistaja V.P. kohtuistungil antud ütluste kohaselt sai ta vägivalla tarvitamisest J.K. suhtes teada koolis kas kohe järgmisel päeval või peale nädalavahetust. J.K. oli endast väga väljas ja ütles, et D. isa tuli talle kallale, võttis rinnust kinni. 1.4 Kohtu hinnangul on süüdistuses märgitud sündmuse asjaolude osas (et süüdistatav lõi kannatanut) KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt lubatavad tõendid ka kannatanu seadusliku esindaja V.K. , tunnistajate V.S., T.K. ja V.P. ütlused, kellele kannatanu peale juhtunut on toimunust rääkinud. V.S. on juhtunust kannatanu vahendusel saanud teada vahetult peale sündmust, sest kannatanu jooksis kohe V.S. juurde. V.K. ja T.K. on kannatanu vahendusel toimunust saanud teada samal õhtul. Kuigi V.P. on kannatanu juhtunust rääkinud järgmisel koolipäeval, järeldub V.P. ütlustest, et kannatanu oli ilmselgelt veel juhtunu mõju alla. V.P. on kinnitanud, et J.K. oli silmnähtavalt endast väga väljas. 1.5 Kohus ei pea eluliselt usutavaks kaitsja kohtuvaidluse käigus avaldatud versiooni, et toimunust oma perekonnaliikmetele rääkides kasutas kannatanu süüdistavaga kohtumist ja oma varem saadud vigastust ära kartusest enda varasema käitumise pärast süüdistatava poja suhtes, keda süüdistatava ja tema abikaasa teada oli J.K. varem löönud. Kannatanu jooksis kohe peale juhtunut vanaema V.S. juurde. Nii kannatanu ütlustest tuleneb ja nähtub ka sündmuskoha skeemilt, et 2 vanaema juurde oli äärmiselt lühike maa ja kannatanu jõudis sinna mõne minuti jooksul. Ei ole eluliselt usutav, et niivõrd lühikese aja jooksul kannatanu jõudis välja mõelda kaitsja kirjeldatud ja kohtu arvates suhteliselt keeruka tegevusplaani. Seda enam, et tegemist on puudega alaealisega, kes tema ema V.K. kinnitusel õpib koolis lihtsustatud programmi alusel. Nii kannatanu kui süüdistatava ütlustest järeldub, et nende kohtumine sel päeval oli täiesti juhuslik, kui kannatanu suundus vanaema poole ja süüdistatav reisilt tulles suundus oma kodu poole. Seega ei saanud kannatanu seda kohtumist ette näha ja kaitsja kirjeldatud tegevusplaani ette valmistada. Peale selle ei ole kohtu arvates tõendatud, et süüdistuses kirjeldatud tervisekahjustuse oli kannatanu saanud juba varem. 1.6 Peale selle, et V.K. , T.K. kui V.S. on juhtunust teada saanud kannatanu J.K. vahendusel, on nad peale juhtunut ka ise näinud kannatanu kehal punast laiku piirkonnas, kuhu kannatanu väitel süüdistatav teda oli löönud. Kannatanu J.K. ja tunnistaja T.K. ütluste kohaselt pöördusid nad samal õhtul, s.o 1.02.2011 ka arsti juurde Räpina haiglasse. Kohus möönab, et mõningast segadust tekitab asjaolu, et Räpina Haigla AS poolt on väljastatud mitmesuguse sisuga arstitõendeid J.K. vastuvõtul viibimise aja kohta. Nii on Räpina Haigla AS Lõuna Prefektuurile väljastanud esmalt 16.02.2011 tõendi nr 24 (tl 51, varem tl 4), mille kohaselt J.K. viibis vastuvõtul 1.02.2011 kell 7.
7. Seejärel on Räpina Haigla AS väljastanud Lõuna Prefektuurile sama kuupäeva ja numbrit kandva tõendi uuesti 23.02.2011 (tl 48, varem tl 5), mille kohaselt J.K. viibis vastuvõtul 1.02.2011 kell 7.30 kuni 1.02.2011 kell 8.
8. Tõendil on käsikirjaline ja S.S. nimelise pitsatijäljendiga kinnitatud parandus: 17.30 kuni 18.00 õige! Kohtumenetluse käigus on Räpina Haigla AS 04.09.2012 prokurörile faksi teel väljastanud juba eespool nimetatud kuupäeva ja numbrit kandva tõendi (tl 49), mille kohaselt J.K. viibis kirurgi vastuvõtul 01.02.2011 kell 17.
9. 1.7 Hinnates kogumis kannatanu J.K. ja tunnistaja T.K. ütlusi ja erinevaid variante arstitõendist nr 24 loeb kohus tõendatuks, et J.K. pöördus arsti juurde siiski 01.02.2011 õhtul, mitte hommikul. Kuigi Räpina Haigla AS on vähemalt kahel korral väljastanud tõendi, mille kohaselt J.K. arsti juures viibimise aeg oli hommikul, on nad selle vea hiljem parandanud, tehes paranduse 23.02.2011 Lõuna Prefektuurile saadetud tõendis ja kinnitades sama veel 04.09.2012 faksi teel väljastatud tõendis. Kuna muud sisulist erinevust tõendite erinevates variantides ei ole, on eksimuse puhul kellaajas kohtu hinnangul tegemist ilmse trükiveaga. Esmases tõendis märgitud kellaaja 7.30 ja järgmises tõendis märgitud kellaaja 7.30 kuni 8.00 puhul on ilmselt trükkimata jäänud number üks. Sellele arvamusele annab alust ka asjaolu, et muud asjas uuritud tõendid ei kinnita J.K. arsti juurest käimist 01.02.2011 hommikul. Muud tõendid (kannatanu ütlused, tunnistaja T.K. ütlused) kinnitavad, et kannatanu käis arsti juures sama päeva õhtul. Kohtu hinnangul on põhjendatud lähtuda Räpina Haigla AS 04.09.2012 prokurörile faksi teel väljastanud 16.02.2011 tõendist nr 24 (tl 49), mille kohaselt J.K. viibis kirurgi vastuvõtul 01.02.2011 kell 17.
10. 1.8 Kohtu arvates kannatanu J.K. ütlused, tema seadusliku esindaja V.K. ütlused, tunnistajate T.K. , V.S., V.B. ja V.P. ütlused ja Räpina Haigla AS 16.02.2011 tõend nr 24 (tl 49) kogumis tõendavad, et K.U 1.02.2011 kella 16.00 paiku XXX lõi tahtlikult J.K. ühel korral rusikaga rinnaku alla kõhtu, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja rinnaku piirkonnas vähese turse. Nimetatud tõendid lükkavad ümber süüdistatava ja tunnistaja O.-D.A. ütlused selle kohta, et süüdistatav kannatanut ei löönud.
11. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja advokaat V. Kallaste, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja K.U õigeksmõistmist. Apellatsiooni põhiväited on seejuures järgmised. 3 2.1 Kaitsja hinnangul on jäänud ebaselgeks kannatanul vigastuste tekkimise aeg ja asjaolud. Siinkohal viitab apellant Räpina Haigla AS tõenditele, mille kohaselt on kannatanu J.K. viibinud arsti vastuvõtul 1.02.2011 hommikul 7.30-8.
12. Kohtumine süüdistatavaga leidis aset aga alles sama päeva õhtul. Mis alusel on arst teinud sellele tõendile omakäelise paranduse, ei ole aga selge. 2.2 Edasiselt viitab kaitsja konfliktile kannatanu ning süüdistatava poja vahel, mille käigus viimane sai kannatada. Seda asjaolu silmas pidades peab apellant tõenäoliseks, et süüdistatavat nähes ei jäänud J.K. ootama tema reaktsiooni, vaid jooksis kohe vanaema juurde, kellele valetas loo löömisest, leppides selle kokku ka vaimselt haige tunnistaja B. . 2.3 Kokkuvõtvalt on kaitsja hinnangul käesolevas kriminaalasjas rohkem kahtlusi kui usaldusväärseid tõendeid ning puudub alus süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks.
13. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku
14. oktoobri 2012 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega
15. oktoobrini
16. 3.1 Enda kirjaliku seisukoha apellatsiooni kohta esitas ringkonnakohtule prokurör Ü. Hõrak, kes palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Prokuröri hinnangul taotleb kaitsja maakohtu poolt juba käsitletud tõendite ümberhindamist, mis on aga põhjendamatu. Kohtuotsus on lugejale jälgitav ning motiveeritud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning tutvunud prokuröri poolt kohtule esitatud kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb täielikult tagajärjetuks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
17. Esmalt osundab ringkonnakohus kohtupraktikas maksvusele pääsenud menetlusõiguslikule arusaamale, mille kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo 3-1-1-115-04). Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei anna vähimalgi määral alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi K.U-le süüks arvatud käitumise ning ka sellele antud õigusliku hinnangu kohta. Tuleb soostuda prokuröri poolt väljendatud seisukohaga, et apellant ei taotle midagi muud kui maakohtus hinnatud ning süüdimõistva otsuse aluseks olnud tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt. Sellega seoses osundab kriminaalkolleegium veel ka arusaamale, mille kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul ning KrMS § 15 lg 2 p 2 võimaldab ringkonnakohtul oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (vt RKKKo 3-1-1-48-11). Sellest järeldub, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-41-11, p 25; 3-1-1-83-11, p 13). Tuleb soostuda prokuröri apellatsioonivastuses esitatud seisukohaga, et käesoleval juhul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. 4
18. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu seisukohad K.U süüküsimuse lahendamisel on selged, ammendavad ning vastuoludeta. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul tuvastanud loogiliselt ja arusaadavalt, et süüdistatav pani süüdistuses näidatud ajal ning viisil toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohus on põhjalikult kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust, s.o kehalise väärkohtlemise toimepanemine K.U poolt. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise K.U süüküsimuse lahendamisel. 5.1 Siinkohal tuleb märkida sedagi, kaitsja kordab apellatsioonis täpselt neid argumente, mida ta esitas K.U kaitseks juba maakohtus. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKm 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt RKKKo 3-1-1-92-11, p 15.1). See on ka suuresti põhjuseks, miks kajastas ringkonnakohus kohtuotsust koostades sedavõrd pikalt maakohtu otsuses sisalduvaid argumente (vt p-d 1.1-1.8); tuleb tunnistada, et maakohtu seisukohtadele, millega on juba vastatud apellatsioonis taasesitatud argumentidele, ei ole ringkonnakohtul omapoolselt lihtsalt midagi põhimõttelist või sisulist lisada (sarnane tõdemus nt ka Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsustes kriminaalasjades 1-1113628; 1-10-3821; 1-10-10901; 1-11-11324).
19. K.U huvides esitatud kaitseteesid on iseenesest ju kokkuvõetavad järgmiselt: a) kannatanu (ning sündmust vahetult pealt näinud tunnistaja S.B. ) annavad süüdistatava kohta teadvalt valeütlusi ning b) vigastuse, mis iseenesest kannatanult tõesti esineb, sai J.K. kunagi varem, kuna ta käis arsti juures 1.02.2011 hommikul (s.o enne süüdistatavaga kohtumist), mitte aga õhtul. Nagu eelnevalt mainitud, on maakohus need mõlemad kaitseteesid ringkonnakohtu hinnangul tõsikindlalt ümber lükanud ning kriminaalkolleegium peab vajalikuks lisada vaid järgmist.
20. Esmalt tuleks ringkonnakohtu hinnangul tõdeda, et sellise versiooni tõelevastavus oleks ilmselgelt liialt komplitseeritud. Nii tähendaks see esmalt tõesti seda, et J.K. ning S.B. oleks pidanud leppima sellise K.U süüstava versiooni omavahel kokku ning kooskõlastama asjassepuutuvad detailid juba enne kohtumist K.U ning J.K. vahel (see tõik johtub asjaolust, et ka süüdistatava kinnitusel jooksis kannatanu teda nähes kohe minema ning S.B. jäi sündmuskohale maha – seega puudus neil võimalus peale seda juhuslikku kohtumist ja enne seda, kui kannatanu J.K. jõudis enda vanaema juurde, mingit versiooni omavahel kooskõlastada); kuivõrd see kohtumine oli aga mõlema osapoole kinnitusel täiesti juhuslik, ei ole sellise tõele mittevastava süüstava versiooni kokkuleppimine kannatanu ja tunnistaja vahel ilmselgelt usutav ega ka mitte võimalik. 7.2 Teisalt tuleb tähele panna sedagi, et toimepandud ründe asjaolusid on J.K. kohe pärast selle väidetavat toimumist avaldanud mitmetele isikutele, kes on maakohtu menetluses ka tunnistajatena ristküsitletud. Ka need tunnistajate ütlused kinnitavad täiendavalt kannatanu ütluste usaldusväärsust; kui maakohus luges need ütlused lubatavaks tõendiallikaks tõendamiseseme asjaolude kohta KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel, siis ringkonnakohtu hinnangul on need ütlused käsitatavad lubatuna ka KrMS § 289 lg 4 tähenduses, s.o tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimise eesmärgil (selliselt ka RKKKo 3-1-1-113-06, p 20). Kuigi seaduses on nimetatud selgesõnaliselt juhtu, kus isik on kellelegi avaldanud võrreldes kohtus räägituga erinevat teavet, saab ja tuleb seda võimalust aktsepteerida ka vastupidises olukorras, s.o teistele isikutele avaldatut ei saa kasutada mitte ainuüksi tõendiallika usaldusväärsuse õõnestamiseks, vaid hoopis ka tema usaldusväärsuse kinnitamiseks. Käesoleval 5 juhul on kannatanu avaldanud toimunud ründe asjaolusid koheselt mitmetele isikutele, seda rünnet nägi vahetult pealt ka vahejuhtumi juures viibinud tunnistaja S.B. , mis kokkuvõtlikult kinnitavad süüdistuse versiooni toimunu kohta. 7.3 Edasiselt tuleks selle tõstatatud versiooni aktsepteerimiseks tõdeda sedagi, et teadvalt valeütlusi annab ka kannatanu vend T.K., kes on kinnitanud, et ta sai teada enda venna suhtes toimepandud ründest ning peale politseisse helistamist mindi õhtul koos arsti juurde (tlk 59 pöördel); nimelt esitab kaitsja väite, et tegelikkuses käis kannatanu arsti juures 1.02.2011 hommikul ja seal fikseeritud vigastuste põhjustamist üritab ta nüüd alusetult omistada K.U-le. See asjaolu muudab selle kaitsja esitatud versiooni usutavuse veelgi ebatõenäolisemaks. Lisaks sellele, et tuleks tuvastada valeütluste andmine T.K. poolt (seda apellant kummatigi aga ei väida), pidanuks selle väärinfo esitamisel J.K. tegutsema teadmises, et Räpina Haigla AS väljastab talle lõppeks tõendi, kus visiidi hommikune kellaaeg on asendatud õhtusega; kuidas ning millistel viisidel võis J.K. sellist asjaolu kontrollida/saavutada, on taaskord arusaamatu. Apellatsioonis viitab kaitsja K.U veendumusele, et „arsti on käidud mõjutamas“ – miks ei ole selle arusaama valguses pidanud kaitsepool aga vajalikuks tõendi väljastanud arsti küsitlemist kohtus tunnistajana (vt tlk 14 asuv kaitseakt, kus täiendavate tunnistajate kutsumist kohtusse ei peeta vajalikuks), jääb ringkonnakohtule mõistmatuks. Seega on taaskord tegemist kontrollimatu kahtluse tõstatamisega, millel puudub igasugune usutavus ning tuleb seetõttu jätta tähelepanuta. Tuleb soostuda maakohtu otsuses sedastatuga, et politsei nõudel väljastatud dokumentidel oli kellaaja fikseerimisel lihtsalt eksitud (mingi reaalselt aset leidnud mõjutamise korral sellist eksimust vaevalt et esinenud oleks) ning toimunu tehiolusid tervikuna arvestades ei kõiguta see asjaolu vähimalgi määral ringkonnakohtu veendumust K.U süüs. 7.4 Selle kõige taustal tuleb veel viidata ka K.U kaitsepositsiooni muutumisele ajas, mis on tuvastatav kohtutoimiku pinnalt. Nimelt sätestab KrMS 227 lg 1, et enne eelistungit tuleb esitada kohtule kaitseakt, milles tuleb mh märkida, millised süüdistusaktis esitatud väited ja seisukohad vaidlustatakse ja millised võetakse omaks (KrMS § 227 lg 3 p 1). Nii on toimitud ka käesolevas kriminaalasjas ning kohtule esitatud kaitseaktis väidetakse, et kohtudes J.K. süüdistuses näidatud ajal K.U „tahtis kannatanut lüüa, aga viimane jooksis minema“ (tlk 14). Ehk siis – kaitseaktis on K.U võtnud omaks soovi kannatanut füüsiliselt rünnata. Kohtumenetluses ütlusi andes on süüdistatav sellest positsioonist aga täielikult eemaldunud, väites, et ta peatus lihtsalt selleks, et kannatanuga rääkida, kes aga minema jooksis (tlk 62 pöördel). See asjaolu näitab täiendavalt, et K.U ei anna toimunu kohta tõelevastavat teavet ning tema ütlused tuleb tõendikogumist kui ebausaldusväärsed kõrvaldada.
21. Arvestades p-des 7.–7.3 väljendatud seisukohti ning maakohtu otsuses sedastatut, leiab ringkonnakohus seega, et K.U süü talle inkrimineeritud kuriteos on leidnud täielikult tõendamist. Kaitsja viited kahtlustele, mis väidetavalt käesolevas kriminaalasjas esinevad ning mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks, on alusetud. Põhimõtte osas selgitab kriminaalkolleegium veel, et selle printsiibi poole on alust pöörduda alles tõendamisprotsessi lõppetapil, s.o siis, kui tõendikogumile antava tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs (vt RKKKo 3-1-1-12-07, p 8). Eeltoodust järeldub seegi, et põhimõte pole sedavõrd tõendamis-, kuivõrd ; kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks mõista, mitte aga langetada otsust isiku kahjuks. Sellekohast kahtlust kriminaalkolleegiumil käesolevas kriminaalasjas aga vähimalgi määral ei tekkinud, mistõttu jääb kaitsja esitatud apellatsioon edutuks. 6
22. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Aarne Sarjas Maarika Kuusk 7