KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. juuni 2013, Tallinn Kriminaalasja number 1-13-2006 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Pavel Gon

§ 120Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 3.

aprilli 2013 aasta otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Z.S ja kaitsja Paavo Paal Prokurör Prokuröri abi Deniss Medvedev Süüdistatav Z.S, ik: XXX, varem kriminaalkorras karistatud, vahi all ei viibinud Kaitsja Paavo Paal järgi RESOLUTSIOON Tühistada täies ulatuses Harju Maakohtu 03. aprilli 2013 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-132006 Z.S-i süüdistuses

§ 120järgi.

Uue otsusega: 1. Mõista Z.S

§ 120järgi esitatud süüdistuses õigeks.

1. Z.S-i suhtes kohaldatud tõkend- elukohast lahkumise keeld- tühistada kohtuotsuse jõustumisel.
2. Apellatsioonid rahuldada.
3. Menetluskulud jätta riigi kanda. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS:
4. Z.S on kohtu alla antud süüdistatuna

§ 120

järgi selles, et tema, 14.11.2012 kella 18:43 ajal, viibides xxxxxxxxxxxxx asuvas majas, ähvardas suhtlusportaali www.iha.ee vahendusel oma tuttavat T Hut, pöördudes tema poole lausega „järgmine laip mis jääb mu kinnistule haisema on sinu oma“. Kannatanu T H võttis seda ähvardusena oma elu ja tervisele. Kannatanu võttis eeltoodud ähvardust tõsiselt, kuna oli teadlik süüdistatava varasemast kriminaalsest karistatusest kirvega ähvardamise eest ja pidas oma elu ja tervist reaalselt ohustatuks. Seega ähvardas Z.S tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega teist inimest, kellel oli alust karta ähvarduse täideviimist, s.t pani toime ähvardamise, s.o

§ 120järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus tunnistas Z.S-i süüdi

§ 120

järgi ja karistas rahalise karistusega 200 päevamäära ulatuses, see on 640 eurot.

§ 74

lg 6 p 1 ja § 65 lg 2 alusel suurendas mõistetud rahalist karistust Harju Maakohtu 13.10.2011 kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, mis on 10 kuud ja mõistis liitkaristuseks vangistuse 10 kuud ja rahalise karistuse 200 päevamäära ulatuses, see on 640 eurot.

§ 74

lg 6 p 2 alusel määras maakohus, et liitkaristuse osaks olev 10 kuud jätta täitmisele pööramata eelmises kohtuotsuses toodud tingimustel ning liitkaristuse osaks olev rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt. Z.S-i suhtes kohaldatud tõkend - elukohast lahkumise keeld - tühistada kohtuotsuse jõustumisel. APELLATSIOONID:

1. Süüdistatav taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist täiendavale uurimisele. Leiab, et kohus on teda ebaõiglaselt süüdi mõistnud ja tõendeid mitte märganud, osaliselt neid ka fabritseerinud ning tuginenud ainult kannatanu ütlustele. Kohtu poolt K S poolt antud ütluste tõendi hulgast väljajätmine tugineb oletustel. KS ei ole väljendanud mõtteliselt ega sõnaliselt, et ta kardab elukaaslasest ilma jäämist. Süüdistatav selgitas kohtuistungil, miks ta andis kohtueelsel menetlusel ja kohtus erinevaid ütlusi, kuid kohus seda ei arvestanud. Samuti ei nõustu süüdistatav kohtu seisukohaga, et KSe ja süüdistatava ütlused lähevad vastuollu süüdistatava reaktsiooni ja täpse asendi kohta, leides, et detailides pole suudetud oma ütlusi enne kohtuistungit kooskõlastada. Seetõttu jättis kohus KSe sellekohased ütlused tõenditest välja. Süüdistatav möönab, et ütlustes on erinevusi, kuid seda seetõttu, et sündmusest on möödunud palju aega. Süüdistatava hinnangul näitab see 2 pigem seda, et nad ei leppinud ütlustes elukaaslasega kokku. Kohus jättis ka tähelepanuta, et KS sai antud kriminaalasja algatamisest teada alles siis kui prokurör teavitas süüdistatavat kaitsja määramisest. Süüdistatav leiab, et kohtueelsel uurimisel oleks pidanud üle kuulama ka KSe, kui tunnistaja. Tunnistaja K K ütlustest on kohus teinud omavolilise oletuse. K Kees ütluste kohaselt provotseeris kannatanu süüdistatavat, kuid kes kirjutas ähvarduse tema ei teadnud. Süüdistatav leiab, et asjas ei saa tugineda tema eelmisele kriminaalasjale, nagu seda on kohus teinud, kuna need on oma teomoelt täiesti erinevad. Samuti leiab süüdistatav, et süüdistused on arusaamatud. Nimelt on kannatanu väitnud, et vajutas sõnumit saades kohe videomärgile ning nägi kohe selle kaudu süüdistatavat. Kannatanu tegi sellest ka väljavõtte, mille edastas politseile. Lähemal uurimisel on aga näha, et nende kahe pildi tegemise vahe on umbes 6 minutit. Tekst ilmus 18:43, aga pilt, millelt on näha süüdistatava nägu, tehti 18:
2. Kohus jättis nimetatu tähelepanuta. Seega ei saa selle põhjal lugeda tõendatuks, kes oli ähvarduse kirjutamisel arvuti ees. Maakohus on märkinud, et pole oluline süüdistatava kavatsus, vaid kuidas kannatanu ennast tundis. Kohtulikul uurimisel selgus, et kannatanu läks politseisse mitu päeva hiljem, sõbra soovitusel, kuigi kohtuotsusest selgub, et kannatanu olevat kogu aeg hirmu tundnud. Arusaamatuks jääb kohtulikul uurimisel ka asjaolu, miks kannatanu ei tundnud hirmu siis kui ta istus nädal aega hiljem, peale politseile avalduse tegemist, alkoholijoobes süüdistatava autosse. Teatavasti oleks pidanud ta just siis olema vihane ja kardetav, kuid kannatanu väitel ta teda ei kartnud. Kohus luges oluliseks ka vale, et süüdistataval oli põhjust kannatanut vihata, kuna kannatanu tõttu olevat tal väga suuri probleeme Loomakaitse Liiguga ja ettevõte, milles ta töötas lõpetas tegevuse. Süüdistatav juhib tähelepanu sellele, et OÜ Tublid Loomad ei ole tegevust lõpetanud ning ta töötab endiselt seal. Ka Loomakaitse Liit ei tekitanud mingeid suuri probleeme, vaid lihtsalt helistati talle. Seega mingit isiklikku suurt viha sealt tekkida ei saanud. Ainus, mis süüdistatava jaoks oli häiriv, oli asjaolu, et kannatanu käis öösel ilma loata tema maadel, kus oli ka silt mis seda keelas.
3. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue, õigeksmõistva otsuse tegemist. Kohus kohaldas vääralt materiaalõigust ning rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, tunnistades Z.S-i süüdi

§ 120alusel ning palub maakohtu otsus tühistada.

Kaitsja leiab, et Z.S-i süüdimõistmine on põhjendamatu, kuna täielikult on tõendamata talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemine - süüdistuses kirjeldatud sisuga sõnumi saatmine. Samuti on põhjendamata, et kannatanul oleks süüdistuses kirjeldatud ajal olnud alust karta Z.S. Materiaalõigust on maakohus vääralt kohaldanud, mõistes süüdimõistetu süüdi väidetava teo eest olukorras, kus ei ole tõendamist leidnud, et süüdistatavale omistatav lause on sellise sisuga, kus kannatanul oli alust karta tema suhtes ebaseaduslike tegude täideviimist. Maakohus ei põhjendanud, miks ta peab süüdistuses nimetatud lauset ähvardavaks. Seetõttu on maakohus rikkunud motiveerimiskohuse nõuet, sest maakohtu otsuse motiveerivast osast ei nähtu, milles seisnes ähvardus (

§ 120

tähenduses) ja seega on võetud ka süüdistatavalt kaitseõigus – tegemist on kaitseõiguse olulise rikkumisega. Maakohus ei ole piisavalt motiveerinud, miks ta jätab arvestamata nii süüdistatava kui tema elukaaslase poolt antud ütlustega. Maakohus peaks lähtuma enamast, kui ainult elukaaslase võimalikust hirmust oma elukaaslase vanglakaristuse kandmisest. 3 Samuti märgib kaitsja, et kannatanu ütlused viivitamatu väljatrüki tegemise kohta veebikeskkonnast ja sellest tulenevalt ka asjaolu kohta, et väidetava lause on just süüdistatav kirjutanud, on kaheldavad ning ei saa olla aluseks Z.S-i süüdimõistmiseks. Kaitsja leiab, et kohus ei ole piisavalt arvestanud kannatanu enda tegevusega Z.S-i suhtes, samuti ei motiveerinud kohus, miks ta jätab arvestamata tõenditega, mis näitavad kannatanu enda aktiivsust Z.S-iga suhtlemisel. Tõendamist on leidnud, et just kannatanu initsiatiivil mindi süüdimõistetu maatükile ning esitatud on tõendeid, mille kohaselt oli kannatanu eesmärgiks leida Z.S süüstavaid tõendeid. Selles osas on maakohtu otsus motiveerimata. Kaitsja hinnangul ei ole maakohtu menetluses leidnud ümberlükkamist versioon, mille kohaselt esitas kannatanu politseisse avalduse väidetava ähvardamise kohta seetõttu, et ta tundis ennast ähvardatuna, vaid seetõttu, et tal oli süüdistatava suhtes isiklik vihavaen. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

1. Süüdistatav loobub kriminaalasja täiendavale uurimisele saatmise taotlusest. Palub võtta aluseks kaitsja apellatsioonis esitatu. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsusega Z.S-i õigeksmõistmist. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja apellatsioonide alusel tühistamisele ei kuulu. Palub jätta apellatsioonid rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
2. Kolleegium, tutvunud toimiku materjalidega apellatsioonide väidetega, ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele. 6.
3. Kaitsja on, viitamata menetlusnormile, märkinud, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust kuna kohtuotsus pole piisavalt motiveeritud. Sisuliselt on kaitsja seega leidnud, et kohus on rikkunud põhistamiskohustust, milline on KrMS § 339 lg 1 p 7 ettenähtud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Samas on aga kaitsja taotlenud ringkonnakohtus uue otsuse tegemist, mistõttu on kaitsja apellatsioon vastuolus nii seadusega kui ka vastuoluline põhistuse ja taotluse osas. Nimelt näeb

§ 341lg 1 ja 2 ette, et kui apellatsioonikohus tuvastab maakohtu poolse olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise Kr

MS § 339 lg 1 p-de 1-11 tähenduses, tuleb ringkonnakohtul maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul puuduvad ringkonnakohtul volitused asuda kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ise kõrvaldama. Ülaltoodust lähtuvalt puudub KrMS § 339 lg 1 p 7 ettenähtud rikkumise tuvastamisel ringkonnakohtul seadusest tulenev võimalus uue otsuse tegemiseks. Riigikohtu lahendites ( nt. nr 3-1-1-92-11) on korduvalt sedastatud põhimõte, et kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus, peab ringkonnakohus apellandi väiteid kontrollima. Eeltoodust tulenevalt annab kolleegium esmalt hinnangu maakohtu poolt menetlusnormi olulise rikkumise osas. Riigikohus on oma korduvates lahendites/ nt otsus 3-1-1-75-11/ esitanud kohtuotsuse põhistatuse üldise tähendusena kohtu siseveendumuse kujunemise jälgitavuse, mis sisuliselt 4 tähendab et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on kõikidele esitatud ja vahetult uuritud tõenditele hinnangu andnud ning kooskõlas KrMS § 312 p-s 2 sätestatuga ka põhjendanud, milliseid tõendeid ja miks ei lugenud usaldusväärseks, mistõttu kolleegium ei nõustu apellatsioonides tehtud etteheitega, et maakohtu otsuses põhjendused puuduvad. Apellatsioonidest tulenevalt peab kolleegium vajalikuks ka osutada, et asjaolu, kui apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt ja rikkunud sellega menetlusõiguse norme. 6.2. Tõendite hindamise osas on apellatsioonides leitud, et otsuse tegemisel on tuginetud vaid kannatanu ütlustele, jättes tähelepanuta teised tõendid, sh süüdistatava ütlused. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt süüdistatava ütlustele antud hinnang on kooskõlas nii seadusega kui ka Riigikohtu korduvates lahendites antud juhistega. Nimelt on Riigikohus sedastanud, et kohus ei saa isikulise tõendiallika ütlustele tugineda valikuliselt, vaid peab andma hinnangu tõendiallika usaldusväärsusele tervikuna (RKKKo 31-1-31-12, p 9). Olukorras, kus süüdistatav on ristküsitlusel ja kohtueelsel uurimisel andnud diametraalselt erinevaid ütlusi ja ta pole suutnud erinevuse põhjust kohtule veenvalt selgitada, ei saa kohus tema ütlustele tugineda valikuliselt, vaid need tuleb tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta. Maakohtus on prokurör, süüdistatava ristküsitlemise käigus vastuoluliste ütluste andmise tõttu, taotlenud tema kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist ning maakohus on sellise taotluse ka seaduslikult rahuldanud. Nimelt on kohtueelsel uurimisel süüdistatav tunnistanud, et tema kirjutas kannatanule süüdistuses esitatud ähvarduse, kuid kohtulikul uurimisel on süüdistatav sellist tegu eitanud ning on väitnud, et hoopis tema elukaaslane kirjutas ähvarduse kannatanule. Otsuses on põhistatud ka miks kohus ei hinda veenvaks süüdistatava selgitust sellest, et kohtueelsel uurimisel soovis säästa oma elukaaslast ning kolleegium nõustub maakohtuga. Kohus on andnud oma hinnangu ka kohtuistungil K.Se, kes on süüdistatava elukaaslane, poolt antud ütluste usaldusväärsusele. Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrolli kooskõlas KrMS § 289 pole kohtus toimunud, seega on tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel aluseks tunnistaja kohtuistungil antud ütlused. Tunnistaja ütluste kui isikulise tõendiallika puhul sõltub nende usaldusväärsus muu hulgas ka tunnistaja isikuomadustest ning ütluste usaldusväärsuse osas järelduste tegemisel saab toetuda sellele kui hästi suudab tunnistaja oma ütlustes taastada toimunud sündmusi, vestluste sisu ja ka detaile, mis ei ole kuriteoga iseenesest seotud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistusega sellest, et tunnistaja K.S kui tõendiallikas ei ole usaldusväärne ning tema ütlused ei ole ka eluliselt usutavad. Kolleegium leiab, et ei ole eluliselt usutav, et kannatanul oli üldse vajadus K. Selt portaalis aru pärida looma korjuse kohta, kuna A.S oli isikuks, kes kannatanule sellise info andis ja käskis seda ka vaatama minna ning sellisest Z.S-i käitumisest teatada. Samuti puudus tal vajadus kutsuda Z.S vaatama mida ta oli kirjutanud kuna Z.S lebas tema ütluste kohaselt sealsamas tema seljataga diivanil. Samuti on tunnistaja K.Se ütlused vastuolus kannatanu ütlustega sellest, et süüdistuses esitatud ähvardusele eelnevalt oli ta jututoas juba paar tundi, kusjuures oli enne ähvardust ka jututoas just Z.S-iga rääkinud. Ähvardus oli tehtud kell 18.43.52 mispeale ta avas kasutaja veebikaamera ja arvuti taga istus Z.S. Tema edastas faili politseile. 5 Ülaltoodud kannatanu ütlustele on oma apellatsioonides toetunud ka süüdistatav ja kaitsja, kes on leidnud, et kriminaalasja materjalide juurde lisatud videopildi väljatrükk näitab kellaaega 18.49, ehk siis kuus minutit hiljem, mis apellantide arvates peaks seadma kannatanu ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla ning andma ka aluse Z.S-i õigeksmõistmiseks. Kolleegium sellise väitega ei nõustu. Kannatanu ütlusi nimetatud ajavahe kahtluse alla ei sea, kuna väljatrüki tegemise aeg või faili saatmise aeg ei peagi ühtida ajaga mil kannatanu veebikaamera avas. Asjaolu, et tõendina käsitatud videopildi väljatrüki aeg on hilisem 6 minutit, ei välista kuigivõrd kannatanu poolt edastatut, et koheselt ähvarduse järgselt oli veebikaameras näha süüdistatav. Kaitsja on leidnud, et maakohus ei ole põhjendanud miks ta peab süüdistuses nimetatud lauset ähvardavaks, otsusest ei nähtu milles ähvardus seisnes, tegemist on kaitseõiguse olulise rikkumisena. Kohtukolleegium sellise etteheitega ei nõustu. Maakohus on esitanud oma põhjenduse miks kohus leiab, et tegemist oli kannatanu jaoks veenva tapmisähvardusega, seda enam, et kannatanule edastatud lause “ järgmine laip, mis jääb mu kinnistule haisema on sinu oma“ on juba oma sisult tapmisega ähvardamine. Kuidas on maakohus aga kaitseõigust rikkunud pole apellatsioonis avatud. Kaitsja väited sellest, et kannatanu initsiatiivil mindi süüdistatava kinnistule pole antud juhul asjakohased ning on ka ebatäpsed. Nimelt on kannatanu käinud Z.S-ile kuuluval kinnistul oktoobris 2012 ehk siis enne Z.S-i poolt kannatanule edastatud ähvardust, mistõttu puudub seos ähvarduse veenvusega. Samuti tuli initsiatiiv maatükile minna mitte kannatanult vaid süüdistatava elukaaslaselt K.Selt, kes palus kannatanul loomakorjuse olemasolu kontrollimist ja vastava asutuse poole pöördumist. Ähvardamine peab olema veenev, st kannatanul peab olema alust karta ähvarduse täideviimist. Maakohus on esitanud oma põhjendused miks ta leiab, et kannatanul oli tegelik põhjus oma elu ja tervise pärast karta. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et ähvardaja varasem käitumine ja nimelt tema varasem karistatus teise isiku ähvardamise eest, mis oli kannatanule teada, võib muuta ähvarduse kannatanu jaoks veenvaks, kuid kolleegiumi veendumuse kohaselt peab see siiski kuidagi edaspidi arusaadavalt väljenduma. Antud juhul ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et pärast ähvarduse esitamist suhtles kannatanu jututoas süüdistatavaga edasi, mingeid ähvardusi rohkem ei tehtud. Samuti on tuvastatav, et kaks nädalat pärast ähvarduse tegemist lepiti jututoas kokku kohtumisest ja ühisest Hiiu Grilli minekust. Kannatanu on andnud ütlusi, et kuigi ta tundis hirmu, läks ta kokkulepitud ajal süüdistava autosse, kus viibis ka viimase elukaaslane, et koos sõita Hiiu Grilli ja seal aega veeta ning koos ka aega veedeti. Kohus on küll ülaltoodud asjaolud tuvastanud kuid on ekslikult jõudnud järeldusele, et sellele vaatamata on kuriteo koosseis täidetud. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-59-11 sedastanud, et

§-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Vastupidisel juhul puudub alus heita ähvardajale ette

§ 120objektiivse koosseisu realiseerimist.

Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma 6 välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Tunnistaja K.K poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli ka tema ajal, mil ähvardus ilmus, avalikus jututoas ning samuti koos teistega luges kannatanu ja süüdistatava vestlust. Tegelikult oli vastastikune ütlemine ja tüli ning kannatanu poolt oli eelnevalt tehtud etteheited koera korjuse kohta ning viidatud ka Z.S-i kinni minekule. Nii tema kui ka teised jututoas viibijad sekkusid ja seejärel rahunesid kõik maha. Kaks nädalat pärast sündmusi ütles kannatanu jututoas, et tahab Hiiule tulla ja tegi ise ettepaneku, et süüdistatav võtaks ta auto peale. Hiiu Grilli, kus ta töötas tulid süüdistatav, tema elukaaslane Kadri, Alice ja kannatanu. Kõik oli normaalne, kõik suhtlesid omavahel rahulikult, mingit vaidlust ei olnud. Absoluutselt ei võinud aru saada, et kannatanu kardab süüdistatavat, nad suhtlesid ja süüdistatav pani korra kannatanule käe ka õlale, kannatanu ei kartnud. Räägiti niisama elust. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul kannatanu ülaltoodud käitumisega ning ka objektiivse kõrvalvaatajana tunnistaja K.K ütlustega on tuvastatav, et süüdistatava poolt esitatud ähvardus järgnes kannatanu ja süüdistatava sõnavahetusele seonduvalt koerakorjusega süüdistatava kinnistul ehk kannatanu sai aru, et tegemist on olukorraga, kus süüdistatav võis olla häiritud ja impulsiivne ka oma väljaütlemistes. Kuigi lause oli tapmisähvarduse sisuga, järgnes sellele nii süüdistatava kui kannatanu sõnavahetus kus lauseid, millel oleks jätkuvalt ähvardav sisu või mis juba kirjutatud ähvardust kinnitaks, ei esitatud. Seega oli tegemist süüdistatava poolt ühekordse teoga. Kannatanu ütluste kohaselt pärast ähvarduse kirjutamist on ta ka süüdistatavaga püüdnud suhelda ja talle privaatselt kirjutanud ehk mitte avalikus jututoas, kuid Z.S talle ei vastanud( t.lk. 17). Samuti on tuvastatav et kannatanu suhtles vahetult paari nädala pärast süüdistatavaga rahulikult, veedeti koos seltskonnas aega. Eeltoodu annab kolleegiumile aluse jõuda järeldusele, et kuigi kannatanu on kohtuistungil kinnitanud, et ta kartis süüdistatavat, siis lähtuvalt tema enda käitumisest ning ka nii kannatanuga kui süüdistatavaga koos olnud isiku ütlustest tulenevalt pole tuvastatav

§ 120

objektiivsesse koosseisu kuuluv selline ähvardus, et kannatanul oli alust karta ähvarduse täideviimist ehk pole antud juhul tuvastatav seaduses ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis, mis antud juhul toob kaasa süüdistatava õigeksmõistmise ning sellest tulenevalt ka maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamise. Kuna kolleegium ei tuvastanud

§ 120

ettenähtud objektiivset koosseisu puudub vajadus esitada põhistust koosseisulise subjektiivse tunnuse esinemise osas. Ülaltoodu põhjal kohtukolleegium leiab, et maakohus on tõendite kogumiga tuvastatud faktilistele asjaoludele andnud eksliku hinnangu ning seetõttu kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mis on KrMS § 338 p 2 kohaselt kohtuotsuse tühistamise aluseks. 7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, , § 340 lg 1, lg 2 p 1 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 03. aprilli 2013 aasta otsuse kriminaalasjas nr 1-13-2006 millega Z.S mõisteti süüdi

§ 120järgi.

Teeb uue otsuse, millega mõistab Z.S-i õigeks ja rahuldab apellatsioonid.

1. Maakohtu otsusega mõisteti Z.S-ilt 180 lg 1 alusel välja menetluskulud. Ringkonnakohus tühistab maakohtu süüdimõistva otsuse ja teeb õigeksmõistva otsuse, seega jäävad menetluskulud KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda. 7
2. Apellatsioonimenetluses esitas kaitsja riigi õigusabi tasu hüvitamise taotluse. Vastavalt Eesti Advokatuuri juhatuse 15.12.2009 otsusega kinnitatud ja juhatuse
3. aprilli
4. a. otsusega muudetud „ Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ / edaspidi Korra/ punktile 16 on määratud kaitsjatasu kriminaalasja apellatsioonimenetluseks ettevalmistumise eest 18 eurot iga poole tunni kohta, kuid mitte rohkem kui 216,00 eurot. Kaitsja taotleb hüvitada kokku koos käibemaksuga 302,40 eurot. Taotluses on esitatud menetlustoimingud ja sellega kaasnev ajakulu järgmiselt. 1 tunni on kaitsja tutvunud kohtuotsuse, istungi protokolli ja süüdistusaktiga. 1 tunni on nõu pidanud apellatsiooni osas kaitsealusega, 1 tunni on istungiks ette valmistunud ja tutvunud kohtulahenditega, 2 tundi on tutvunud eeluurimistoimikuga, analüüsinud materjale ja koostanud apellatsiooni, 1 tunni on seejärel kohtunud kaitsealusega. Seega on apellatsioonimenetluseks ettevalmistumiseks kulutatud ajaks 6 tundi, summas
5. 00 eurot, ehk siis Korra p 16 ettenähtud maksimaalse summa. Kolleegium leiab, et selline taotlus on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu. KrMS § 175 lg 1 p 4 kehtestab, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Seega lasub vastava taotluse olemasolul ringkonnakohtul kohustus kontrollida kas taotluses äranäidatud toimingud olid vajalikud, kas äranäidatud kulutatud aeg on mõistlik, kooskõlas kriminaalasja materjalidega ja apellatsiooni piiridega ja põhjendatud. Taotluse lahendamisel kohtukolleegium arvestab, et süüdistus on esitatud vaid 1 episoodis, kriminaalasja materjalid on koondatud ühte toimikusse, seega pole ei süüdistuse ega ka toimiku maht suur. Eeluurimistoimiku ja mingi materjali analüüsiks kulutatud aja eest kaitsjatasu hüvitamine on arusaamatu ja jäänud täielikult taotluses põhistamata. Nii otsuse põhistus kui apellatsioon on vaid paaril lehel, apellatsioonis tõstatatud probleemid pole keerukad. Seega puuduvad igasugused seaduslikud alused hüvitada kaitsjale tasu Korra p 16 ettenähtud maksimaalses määras. Kolleegium leiab, et apellatsioonimenetluseks ettevalmistumise eest on asjakohane ja mõistlik hüvitada kaitsjale tasu kokku 4 tunni eest, ehk 8 pooltunni eest, mis teeb summaliselt 8x18= 144, 00 eurot. Korra p 18 kehtestab, et määratud kaitsja tasu kriminaalasja kohtumenetluse istungil osalemise eest on 18 eurot iga poole tunni kohta. Korra p 19 kohaselt tasu arvestamine kohtuistungil osalemise eest toimub kohtuistungi protokollis märgitud istungi alguse ja lõpu kellaaegade järgi ning lähima pooltunnini ümardamise põhimõttel. Kaitsja on taotluses istungi ajaks märkinud 1 tunni ja summaks 36,00 eurot. Vastavalt kohtuistungi protokollile kestis kohtuistung 34 minutit, seega on kaitsja vääralt taotluses istungi aja ära näidanud, mistõttu ka selles osas on taotlus põhjendamatu. Vastavalt ülaltoodule kuulub istungil osalemise eest hüvitamisele 18,00 eurot. Seega kokku on põhjendatud ja mõistlikuks hüvitamisele kuuluvaks summaks 144,00+ 18,00 =162, 00 , millele lisandub käibemaks 20% ehk 32,40 eurot, kokku 194,40 eurot. Esimese astme kohtuotsusele esitasid apellatsiooni süüdistatav ja kaitsja. KrMS § 185 lg 1 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 2-4 või lg 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. 8 Ringkonnakohus tegi KrMS § 337 lg 1 p 4 ettenähtud lahendi. Seega jäävad õigusabi kulud, summas 194,40 eurot, riigi kanda. Ivi Kesküla Pavel Gontšarov Urmas Reinola 9