1-16-5641/14

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. august 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-5641 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Meelika Aava, Pavel Gontšarov Kriminaalasi G.O’i süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9- § 25 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
2. juuni 2016 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Süüdistatav G.O , ik: XXX, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, kinni peetud 26.06.2016 Leelo Känd Kaitsja Karine Nersesjan Süüdistatav RESOLUTSIOON Jätta süüdistatava G.O’i apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:
3. G.O´it süüdistatakse selles, et tema isikuna, kes on korduvalt karistatud varavastaste süütegude eest, viimati 26.02.
4. Harju Maakohtu otsusega karistatud KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, üritas uuesti, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, 26.06.2016 kella 12.55 ajal võtta XXX, Tallinn asuvas AS’le P´ile kuuluvast kauplusest XXX, musta värvi meeste T-särgi koodiga 888282222729, maksumusega 12,95 eurot. G.O läks T-särgiga proovikabiini, kus võttis ära turvaelemendi, mistõttu T-särk rebenes ning seejärel pani T-särgi selga ja väljus sellega kassadest, jättes kauba eest tahtlikult tasumata, kuid tegu jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, kuna ta peeti kinni kaupluse turvatöötaja poolt. Seega G.O isikuna, kes on varem korduvalt toime pannud varavastaseid süütegusid, pani toime võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil süstemaatiliselt, see on KarS § 199 lg 2 p 9- § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo HARJU MAAKOHTU OTSUS:
5. Maakohus tunnistas G.O’i süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja karistas 3 kuulise vangistusega. Vähendas KrMS § 238 lg 2 kohaselt mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistis ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 2 kuud. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistust Harju Maakohtu 26.02.2016.a. kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistuse 1 kuu ja 20 päeva võrra ja mõistis kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 3 kuud ja 20 päeva vangistust. KrMS § 130 lg 4-1 alusel valis tõkendiks vahistamise kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistuse ärakandmiseni, võttis G.O vahi alla kohtusaalis ning karistuse kandmise alguseks luges tema kinnipidamise aja 26.06.2016.a. Mõistis G.O´ilt välja tsiviilhagi summas 12,95 eurot AS P kasuks. Mõistis G.O´ilt menetluskuludena välja sundraha 322.50 eurot ja määratud kaitsjale makstud tasu 96 eurot riigi tuludesse. KrMS § 180 lg 3 alusel määras, et kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. APELLATSIOON:
6. Süüdistatav ei nõustu temale mõistetud karistusega. Tal on olemas nii töökoht kui ka elukoht. 2 kuud on liialt palju 12 eurot maksva eseme varguse eest. Leiab, et teda võiks karistusest tingimisi vabastada või asendada vangistus üldkasuliku töö tundidega. Samuti palub jätta kaitsjatasu riigi kanda kuna ta on kasvanud lastekodus. KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT:
7. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Kolleegiumi veendumuse kohaselt on antud juhul tegemist apellatsiooniga, millel puudub ilmselgelt edulootus. Apellatsioonis esitatud seisukohti karistusmäära vähendamise osas ei saa küll lugeda õiguslikult asjakohatuiks, kuid kolleegium leiab, et apellandi taotlus mõista süüdistatavale kergem karistus on perspektiivitu. Maakohus on mõistetavat karistust põhistanud, karistus ei ole vastuolus seaduse ega kohtupraktikaga. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Apellant ei viita ühelegi eelnimetatud asjaolule ja eelkõige karistust kergendavale asjaolule milline jäi maakohtu poolt tähelepanuta ja arvestamata. Seega viimati nimetatud põhjusel maakohtu otsusega mõistetud karistuse muutmiseks igasugused seaduslikud alused puuduvad. Apellant on märkinud, et kuna varastatud vara väärtus oli väike, siis on temale mõistetud 3 kuuline vangistus, mida siis on vähendatud seoses lühimenetlusega 2 kuule, liialt range. Kolleegium märgib, et maakohus on süü suurust ja sealhulgas ka varastada püütud eseme väärtusest olnud teadlik ning ongi leidnud, et süü ei ole suur, mis omakorda andis maakohtule seadusliku aluse karistada süüdistatavat seaduses ettenähtud vangistuse minimaalmäärale ligilähedase karistusega. Samas on maakohus juba otsuses ka esitanud oma põhistuse mida tuleb karistuse mõistmisel veel arvestada ning karistuse mõistmisel ei saa jätta tähelepanuta ja arvestamata fakti et tegemist on korduvalt varem kriminaalkorras karistatud isikuga, kes oli KarS § 76 alusel vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastatud, kuid pani uue kuriteo toime katseajal. Viimasena nimetatud fakt on kaasa toonud kohustuslikult ka KarS § 65 lg 2 kohaldamise ning välistab antud juhul süüdistatava tingimisi karistusest vabastamise ja asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamise. Nimelt kehtestab KarS § 76 lg 8 üheselt, et kui süüdlane paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, viiakse kandmata jäänud karistuse osa täide. Seega apellandi vastavasisulised taotlused on õiguslikult asjakohatud ega kuulu rahuldamisele.
8. Apellant on esitanud taotluse osa menetluskulude riigi kanda jätmiseks, põhistades taotlust lastekodus kasvamisega. Kolleegium leiab, et nimetatud asjaolu ei ole osa menetluskulude riigi kanda jätmise põhjuseks. Apellant on nii apellatsioonis kui ka maakohtus kinnitanud, et tal on kindel töökoht ja sissetulek. Maakohus on juba kohaldanud KarS § 180 lg 3 sätteid ning on andnud süüdistatavale võimaluse menetluskulude tasumiseks seaduses ettenähtud 1 kuu asemel 12 kuu jooksul. Apellatsioonis ei viidata asjaoludele, mis takistaksid kohtu poolt antud tähtajal menetluskulusid hüvitada.
9. Eelnevast tulenevalt asub ringkonnakohus üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt)