Obsah (13)

§ 113§ 418§ 64§ 68§ 83§ 115§ 114§ 117§ 16§ 24§ 56§ 57§ 58

Kriminaalasi nr 1-21-4410 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.12.2021.a Tallinnas Kriminaalasja number 1-21-4410 (kohtueelses menetluses 21230100011) K

§ 113

lg 1; § 418 lg 1 järgi üldmenetluses Prokurör Eneli Laurits Kannatanud N N ja A N Kannatanute seaduslikud M I ja O I esindajad Kannatanute lepingulised esindajad Süüdistatav Yaroslav Radziwill ja Andrei Vesterinen M. P., isikukood: xxx, elukoht: xxx; asukoht: viibib vahi all Tallinna Vanglas (Linnaaru tee 5, Soodevahe küla, Rae vald, Harjumaa); xxx kodanik, emakeel: xxx keel; haridus: xxx, töökoht: xxx; kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Tõkend: vahistamine alates 07.01.2021.a; kahtlustavavana kinnipidamine 05.01.-06.01.2021.a. Kaitsja Meelis Masso RESOLUTSIOON 1. Süüdi tunnistada M. P.

§ 113lg 1 järgi ja karistada teda vangistusega 14 aastat.

2. Süüdi tunnistada M. P.

§ 418lg 1 järgi ja karistada teda vangistusega 2 aastat 6 kuud.

3.

§ 64

lg 1 alusel moodustada liitkaristus, lugedes kergem karistus kaetuks raskeimaga, mõistes lõplikuks karistuseks 14 aastat vangistust. 4.

§ 68

lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg alates 05.01.2021.a karistusaja hulka ning lugeda M. P. karistusaja alguseks 05.01.2021.a. 2

1. Süüdistatava M. P. suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine – jätta muutmata kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada.
2. Asitõendid ja salvestised: - - - - - - revolver Taurus 38 Special nr xxx (asub Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas aadressil Rahumäe tee 6/1, Tallinn) –

§ 83

lg 1, 4, 5 alusel ja juhindudes

§-st 421 konfiskeerida ning hävitada kohtuotsuse jõustumisel; Kogutud proovid, 2 padrunikesta, kilekott, P N riided (retuusid, aluspüksid, särk), M. P. riietusesemed (kampsun, pluus, särk, teksapüksid, paar sokke, teksatagi), kolm kummikinnast, taskurätik (asuvad Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas aadressil Rahumäe tee 6/1, Tallinn) – hävitada kohtuotsuse jõustumisel; M. P. saapad ja püksirihm (asuvad Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas aadressil Rahumäe tee 6/1, Tallinn) – saata Tallinna Vanglasse M. P. isiklike asjade juurde lisamiseks; tsiviilhagi tagamiseks arestitud mootorsõiduk Renault Megane reg nr xxx (asub PPA Põhja Prefektuuri parklas aadressil Rahumäe tee 6, Tallinn) – vabastada aresti alt ning üle anda M. P. poolt volitatud isikule; tsiviilhagi tagamiseks arestitud sularaha summas 1442,89 eurot (kantud PPA Põhja prefektuuri tagatiskontole) – vabastada aresti alt ning tagastada nimetatud rahasumma pangaülekandega M. P.le, tema poolt nimetatud isikule/pangakontole. 7 CD/DVD-plaati salvestistega – jätta kriminaalasja materjalide juurde.

1. Tsiviilhagi: TsMS § 428 lg 1 p 4 alusel lõpetada menetlus kannatanute N N ja A N hagiavalduses süüdistatava M. P. vastu varalise kahju summas 100 000 eurot ja mittevaralise kahju hüvitises summas 50 000 euro nõudes, kompromissis sätestatud tingimuste täitmisel. TsMS § 430 alusel kinnitada kannatanute N N ja A N (seaduslikud esindajad M I ja O I) ning süüdistatava M. P. vaheline kompromiss alljärgnevatel tingimustel: 1) Hagejad on nõus vähendama oma nõudeid kostja vastu 50 000 euroni (20 000 eurot igale hagejale mittevaralise kahju eest + 10 000 eurot varalise kahju eest mõlemale kannatanule kokku) ja kostja on nõus võtma vähendatud hagi õigeks ning tasuma hagejate seadusliku esindaja M I arvelduskontole xxx (AS SEB Pank) ülejäänud summa, s.o 40 000 eurot hiljemalt 04.11.2021.a. 2) Peale ülaltoodud summa laekumist kinnitavad hagejad kohtule, et kõik nende nõuded on rahuldatud, neil ei ole enam mitte mingisuguseid nõudeid tsiviilhagi osas, sh tulevikku suunatud nõudeid, ja kõik kahjud on M. P. poolt täielikult ja vabatahtlikult hüvitatud. 3) Hagejate esindajate kohtu ja kohtuvälised menetluskulud jäävad nende endi kanda. Kostja tsiviilhagisse puutuvad menetluskulud jäävad M. P. kanda. 4) Käesolev kompromissleping on sõlmitud vastavalt VÕS §-le 578 ja omab juriidilist jõudu, kui on allkirjastatud poolte esindajate poolt ja hiljemalt 3 04.11.2021.a on hagejate seadusliku esindaja arvelduskontole laekunud 40 000 eurot. 5) Pooled välistavad TsMS § 661 lõike 4 alusel kokkuleppel kompromissi kinnitava kohtumääruse peale määruskaebuse esitamise õiguse. 6) Pooled paluvad tsiviilhagi menetlemise lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 4 ja § 430 lg 1 alusel ning kinnitavad, et nad on teadlikud TsMS §-s 432 sätestatud menetluse lõpetamise õiguslikest tagajärgedest.
2. Kannatanute seadusliku esindaja M I taotlus hüvitada talle menetluskuluna tasu töölt eemalviibitud aja eest – rahuldada osaliselt ning hüvitada M I 288,30 (kakssada kaheksakümmend kaheksa eurot ja kolmkümmend senti) riigieelarve vahenditest, tasudes selle M I pangakontole nr xxx Swedbank.
3. KrMS § 175, § 179, § 180 alusel välja mõista M. P.lt riigituludesse: - DNA-ekspertiisi kulud 2166 (kahe tuhande ühesaja kuuekümne kuue) euro ulatuses; surnu kohtuarstliku ekspertiisi ja kaasnenud uuringute kulud summas 627 (kuussada kakskümmend seitse) eurot; - lasujäägiekspertiisi kulu summas 495 (nelisada üheksakümmend viis) eurot; - tulirelvaekspertiisi kulu summas 420 (nelisada kakskümmend) eurot; - määratud kaitsja tasud kogusummas 517,20 (viissada seitseteist eurot ja kakskümmend senti) eurot; - ambulatoorse kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi kulu summas 1267,80 (üks tuhat kakssada kuuskümmend seitse eurot ja kaheksakümmend senti) eurot; - sundraha 2,5 palga alammääras 1460 (üks tuhat nelisada kuuskümmend) eurot; - kannatanute seaduslikul esindajal M I töölt eemal viibitud aja tõttu tekkinud menetluskulu summas 288,30 (kakssada kaheksakümmend kaheksa eurot ja kolmkümmend senti). Kriminaalmenetluse kulud kogusummas 7241,30 (seitse tuhat kakssada nelikümmend üks eurot ja kolmkümmend senti) eurot tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul, tasudes käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates iga kuu
4. kuupäevaks alates 15.10.2021.a kuni 15.09.2022.a vähemalt 603,44 eurot (viimase osamakse suurus on sel juhul 603,46 eurot) Maksu- ja Tolliameti kontole nr EE351010052031000004 SEB Pank, kontole nr EE502200221014193355 Swedbank või kontole nr EE401700017002872300 Luminor Bank, maksekorraldusse märkida viitenumber xxx. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
5. KrMS § 180 lg 3 alusel jätta riigi kanda menetluskulud: - DNA-ekspertiisi kulud summas 2964 (kahe tuhande üheksasaja kuuekümne nelja) euro ulatuses. 4
6. Kaitsja taotlus M. P.le valitud kaitsjale makstud tasude hüvitamiseks jätta rahuldamata ja jätta see kulu M. P. kanda. EDASIKAEBE KORD Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest (alates 14.12.2021.a). Apellatsioon esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult 15 (viieteistkümne) päeva jooksul alates kohtuotsuse vahistatud süüdistatavale kätteandmisele järgnevast päevast. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS
7. peatüki kohaselt, s.o määruskaebe korras 15 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale. SÜÜDISTUSE SISU M. P. süüdistatakse selles, et tema 05.01.2021 kella 19.30 paiku Tallinnas xxx korteris, ajal, mil korteris viibisid P N 4- ja 6-aastane laps, tulistas tema käes olnud tulirelvast Taurus 38 Special nr XXX sama korteri elanikku P N kahe lasuga. Oma tahtliku vägivaldse tegevusega põhjustas M. P. P Nle eluohtlikud vigastused, s.o rindkere peetuslasuvigastuse kuuliga kuuli sisenemisavaga vasakul pool rindkere eespinnal rinnaku kõrvaljoonel II roidevahemikus koos II roide kõhrelise osa alaserva ja rinnaku vasakpoolse serva, südamepauna, üleneva aordi, kopsutüve ning VII–VIII rinnalüli lülisambakanalisse ulatuva vigastusega, aordikaare alaneva osa sisekesta rebendiga, parema kopsu värati ja alasagara verevalumiga ning kuuli peetumisega seljalihastes paremal pool lülisamba kõrval IX rinnalüli ogajätke ja ristijätke vahel ja vasakut rindkerepoolt läbistava kuuli-laskevigastuse kuuli sisenemisavaga vasakul pool rindkere külgpinnal eesmisel kaenlajoonel VII roide kõrgusel koos IX roide killunenud vigastusega ning rinnakelme ja roietevaheliste lihaste vigastusega IX roidevahemikus keskmisel kaenlajoonel, vasaku kopsu alasagara vigastusega ning kuuli väljumisavaga
8. roidevahemiku ja XII roide kõrgusel lülisamba kõrvaljoone ja abaluujoone vahelisel alal. Vigastuste tüsistusena tekkis P Nl äge verekaotus sisemisest ja välisest verejooksust (verekaotusšokk), südame tamponaad (kliinilistel andmetel) ja mõlemapoolne suuremahuline õhk-verirind. Nende tahtlikult tulirelvaga põhjustatud eluohtlike vigastuste tagajärjel P N suri 05.01.2021 kell 20.
9. Seega pani M. P. oma tahtliku tegevusega toime

§ 113lg 1 järgi kvalifitseeritava teo, s.o teise inimese tahtliku tapmise.

M. P.t süüdistatakse ka

§ 418

lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, mis seisneb tulirelva ja tulirelva laskemoona ebaseaduslikus käitlemises, s.o ebaseaduslikus soetamises ja sellele järgnenud ebaseaduslikus valdamises. 5 M. P., omamata relvaseaduses (edaspidi RelvS) § 34 lg 2 sätestatud vastavat relvaluba, mis annab selle omajale õiguse relvaloale kantud relva ja selle laskemoona käitlemiseks ja samuti RelvS 32 lg 1 ja 2 sätestatud vastavat relva soetamisluba piiratud tsiviilkäibega relvade ja laskemoona soetamiseks, mis annab selle omajale õiguse loal märgitud relvaliigi hulka kuuluva relva soetamiseks, selle järgnevaks hoidmiseks ja edasitoimetamiseks kuni relva registreerimiseni, samuti vastava laskemoona soetamiseks ja omamata ka RelvS § 26 lg 1 sätestatud kollektsioneerimisluba, valdas ebaseaduslikult ligikaudu alates

1. aastast, pärast selle ebaseaduslikku soetamist RelvS § 19 lg 1 p 5 mõistes tsiviilkäibes piiratud tulirelva ja tulirelva laskemoona, s.o ühte revolvrit Taurus 38 Special nr XXX ja 10 laskekõlblikku tulirelva padrunit. Tulirelva koos tulirelva laskemoonaga ostis M. P. ebaseaduslikult Tallinnas Xxx turult ligikaudu
2. aastal ning valdas, s.t hoidis seda esmalt enda Tallinnas Nõmme linnaosas asuvas garaažis ja seejärel ligikaudu aastast 2015 enda elukohas Tallinnas xxx korteris xxx kuni 05.01.2021, mil see temalt kahtlustatavana kinnipidamisel ära võeti. Seega on M. P. ebaseaduslikult käidelnud, s.o ebaseaduslikult soetanud ja vallanud, s.t hoidnud tulirelva ja tulirelva laskemoona, mis on

§ 418lg 1 kirjeldatud kuritegu.

MENETLUSE KÄIK Poolte seisukohad: Prokurör leidis, et M. P. süü

§ 113lg 1 ja § 418 lg 1 järgi on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud.

M. P. on ennast süüdi tunnistanud

§ 418

lg 1 järgi.

§ 113lg 1 järgi ei ole M.

P. ennast süüdi tunnistanud, kuid prokuröri hinnangul on tema süü tõendatud. Prokurör analüüsis põhjalikult kohtule esitatud ja tema hinnangul süüd kinnitavaid tõendeid. Kokkuvõtvalt leidis prokurör, et M. P., olles häiritud ülakorruselt kostuvast mürast, mille ülemäärasus ei ole aga kinnitust leidnud, läks vihast kantuna 05.01.2021 uuesti kostuva müra peale P N korteri ukse taha. M. P. tulistas kahel korral P Nt. Esitatud kaitseversioonid ei ole tõendamist leidnud, vaid on kohtulikul uurimisel ümber lükatud. Prokurör on seisukohal, et kuriteokoosseisu objektiivne külg on täielikult omistatav M. P.le. See tegu tulistamine on olnud tahtest kantud liigutus. Kahel korral ei ole võimalik mittetahtlikult tulistada. Päästikule tuleb vajutada tugevalt ja kindlalt. On täiesti välistatud see, et kannatanu oleks saanud ise ennast tulistada sellistesse kohtadesse kuhu kuulid teda tabanud on. Riivamisi päästikule vastu minekul ei toimu lasku. Prokurör leidis, et süüdistatav on teo toimepannud vähemalt kaudse tahtlusega. Prokurör ei näe, et esineks

§ 115

koosseisu.

§ 115

ja § 113 subjektiivsed küljed ei erine, kuid

§ 115

objektiivne koosseis näeb ette, et tegu peab olema toime pandud selliselt, et selle on põhjustanud kannatanu poolne vägivald või solvamine. Antud asjas selliseid asjaolusid ei esine. Prokurör ei soovi avaldada seisukohta

§ 114lg 1 p 1 ja 2 osas.

Raskendava asjaoluna esineb kuriteo toimepanemine alaealiste juuresolekul, mis on kinnitust leidnud tunnistajate ütluste kaudu. Prokurör palub M. P. süüdi tunnistada ja karistada

§ 113

lg 1 järgi 14-aastase vangistusega ning

§ 418lg 1 järgi üheaastase vangistusega.

Liitkaristusena palub prokurör mõista vangistuse 14 aastat. Prokurör teeb ettepaneku menetluskulude, asitõendite ja varade osas, mh palub DNA 6 ekspertiisi kulud osaliselt riigi kanda jätta. Repliigi korras leiab prokurör, et süüdistatava vanus ei saa olla karistust kergendav asjaolu. Kannatanute lepingulised esindajad leidsid, et M. Põikägu on toime pannud kavatsetult

§ 114lg 1 p 1 ja p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Esindajad leidis, et laste silme on toimunud ema mõrv ning see põhjustas lastele märkimisväärseid üleelamisi. Esindajad selgitavad, et hagi osas on nad sõlminud kompromissi ja paluvad kohtul see kinnitada ja mõista õiglane karistus. Esindajad leiavad, et M. P. ei ole väljendanud puhtsüdamlikku kahetsust, kuivõrd ta ei tunnista toimepandud tapmist, kuid kahetsust saab arvestada

§ 418lg 1 puhul.

Esindaja juhib tähelepanu, et P N ega tema lapsed ei ole teinud midagi õigusvastast ning M. P. ei ole viibinud hingelise erutuse seisundis ning sellest hetkest kui ta võttis revolvri välja ei saa enam rääkida tapmisest ettevaatamatuse tõttu. Samuti on kohtul õigus kuriteokvalifikatsiooni iseseisvalt muuta. Kannatanute seaduslik esindaja M I lisas, et P N ema palub määrata kõige rangema karistuse, kuivõrd süüdistatav võttis temalt kõige kallima, ainsa tütre. Kannatanute seaduslik esindaja O I lisas, et peale juhtunut süüdistatav muutis elu mitte ainult kahel väiksel lapsel vaid ka nende (O Ia ja M Ii) elu, naabrite elu ja ka oma (M. P.) lähedaste, s.o. tütre ja naise elu. Palub kohtult õiglast otsust. Kaitsja avaldas sarnaselt M. P.ga kannatanutele kaastunnet. Kaitsja juhtis kohtu tähelepanu, et M. P. on kõrges eas isik, ta on sündinud 02.11.1940 ehk ta on 81-aastane ning teda ei ole varasemalt karistatud ehk ta on elu viimases etapis kohtu all. Kaitsja tsiteerib, et esimesel kohtumisel ütles M. P. talle, et: „isegi eluaegne vanglakaristus ei ole mulle piisav või kohane kuna minu eluiga on selleks liiga lühike, järgi jäänud eluiga“. See iseloomustab ka tegelikult kaitsja hinnangul M. P. suhtumist teosse, sest ta on puhtsüdamlikku kahetsust avaldanud nii kohtueelses menetluses kui kohtus ja kahtlemata tuleb seda kergendava asjaoluna arvestada karistuse mõistmisel. Lisaks leiab kaitsja, et kergendava asjaoluna tuleb arvestada kuriteo toimepanemist kõrges eas isiku poolt. Kolmas kergendav asjaolu on kahju vabatahtlik hüvitamine. Kaitsja leiab, et kohtuliku uurimise eesmärk peab olema tuvastada süüteokoosseisule vastavate asjaolude usaldusväärne esinemine või mitteesinemine.

§ 114

osas ei ole ka süüdistust esitatud ning kaitsja hinnangul on kohus seotud süüdistusaktis antud teokirjelduse ja kvalifikatsiooniga. Kaitsja leiab, et kohtul tuleb kaaluda, kas tegemist võib olla

§ 117

või

§ 115sätestatud kuriteokoosseisudega.

Kaitsja täpsustab, et tegemist võib olla provotseeritud tapmisega, kuivõrd kohtul tuleb hinnata M. P. seisundit M. P.st endast lähtuvalt, mitte keskmise kõrvaltseisja seisukohast. M. P. pidevalt kasvanud viha jm väljatoodud asjaolud viitavad tema hinnangul erilisele seisundile. Kaitsja on veendunud, et M. P. on andnud usaldusväärseid ütlusi ning need on olnud muutumatud ja kajastanud tema mälestusi toimunust. Kaitsja usub, et M. P. adus, et relv tema käes oli, alles P N ukse taga. Tulistamise osas on kaitsjal prokurörist erinev versioon, leides, et kaks lasku toimusid tahtmatult ehk juhuslikult. Ta leiab, et M. P. ei pidanud möönma surma saabumist. Kaitsja leiab, et M. P.l esinenud frustratsiooni saab pidada ka solvumiseks, kuivõrd ta arvas, et müra on sihilikult tema vastu tekitatud. Puutuvalt taotletud karistusse, siis kaitsja palub karistus mõista lähtuvalt sanktsiooni keskmäärast arvestades kolme kergendavat asjaolu. Kaitsja palub sõlmitud kompromiss kinnitada. Kaitsja nõustub, et DNA ekspertiisikulu jätta osaliselt riigi 7 kanda ning palub sundraha vastavalt kvalifikatsioonile mõista. Juhul, kui kohus mõistab M. P. õigeks, palub kaitsja hüvitada menetluskulud ja süüteomenetluses tekitatud kahju vahi all viibitud aja eest. Süüdistatav avaldas viimases sõnas, et see oligi koletu asi, mis juhtus. Lapsed ei olnud momendil küll seal, vaatasid televiisorit ning tema ei näinud ühtegi last selle aja jooksul kui ta lahkus. Püstol oli tal taskus aga mitte selle jaoks, et minna P Nt ähvardama vaid äraviimise jaoks M koju. Ründas hoopis P N teda, mitte tema P Nt. Tal on väga kahju, et see asi juhtus, väga traagiline ja laste ees on piinlik. Korterisse minnes ei olnud tal kavatsust tappa ega kedagi vigastada, kõik toimus nii ootamatult. P N juurde läks ta seetõttu, et tänu temale oli vaikus majas. Tal polnud põhjust P N kallale minna. Pudrunui jäi lehtede alla, ei näinud seda võtta. Kindad pani käte mehaaniliselt. M. P. väljendab, et üldsus nõuab kindlasti karmi karistust, kuid pöördudes kohtu poole, märgib, et temal on iga aasta viimane ja palub leebemat karistust. KOHTU SEISUKOHT Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud ja avaldanud kriminaalasjas kogutud kirjalikke ja isikulisi tõendeid ning hinnanud kõiki kogutud tõendeid oma siseveendumuse kohaselt, asub seisukohale, et kogutud tõendid on lubatavad ning leiab, et M. P. tegevus on õigesti kvalifitseeritud ning tema süü

§ 113

lg 1 ja

§ 418

lg 1 järgi kvalifitseeritavates kuriteoepisoodides on täielikult tõendamist leidnud.

§ 418lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises on M.

P. ennast süüdi tunnistanud. Oma ütlustes ta kinnitab, et ostis revolvri Taurus 2000-ndate aastate alguses (1998 kuni 2000) Tallinnas Xxx turul temale tundmatu isiku käest. Relvaga olid kaasas 5 padrunit, mis ei olnud originaalid. Nädal aega hiljem ostis ta sama isiku käest eelneva kokkuleppe alusel samast kohast paarkümmend padrunit. Tulirelva hoidis ta enda garaažis Tallinnas xxx teel, kuni 2014-

1. aastal viis tulirelva koos padrunitega enda elukohta Tallinnas, xxx, kus hoidis tulirelva ja padruneid. 05.01.2021 kinnitab tulirelvaga, milles oli 5 padrunit, ülejäänud padrunid olid padrunikotiga kaasas, P N ukse taha minemist ja, et seal toimus kaks lasku, misjärel suundus M. P. koos tulirelva ja allesjäänud padrunitega Tallinnas xxx maja ette, sõites sinna endale kuuluva sõidukiga. xxx maja ees viskas M. P. trumlis alles olnud padrunid õues lumme. Tulirelva andis ta enda tütre K P kätte ja see võeti koos allesjäänud padrunitega tema kinnipidamisel samas politsei poolt ära. M. P. enda sõnul temal relvaluba ei ole kunagi olnud. Seega on M. P. enda ütlustega ise tunnistanud ebaseaduslikult tulirelva soetamist ja valdamist, st omandamist, hoidmist ja edasitoimetamist. Oma ütlustega on M. P. jaatanud tulirelva ja laskemoona laskekõlbulikkust (tulirelva soetamise järgselt sellest märgi pihta tulistamine ja P N pihtsaamine sellest tulirelvast lastud kuulidega) ning seda, et tal puudus relvaluba. Relvaseaduse (RelvS) § 11 lg tähenduses on relva ja laskemoona käitlemine relvade ja laskemoona valmistamine, müük, soetamine, omamine, valdamine, hoidmine, hooldamine, kandmine, edasitoimetamine, vedu, sissevedu, väljavedu, võõrandamine, pärimine, leidmine ja hävitamine ning relvade parandamine, ümbertegemine, laskekõlbmatuks muutmine, lammutamine ja laenutamine. RelvS § 34 sätestab relvaloa väljastamise ning selle lõike 2 annab füüsilise isiku relvaluba selle omajale õiguse käidelda relvaloale kantud relva või sama liiki 8 relva ja selle laskemoona ning helisummutit ja lasersihikut käesoleva seaduse ning selle alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud tingimustel ja korras. Relvaluba, millele on kantud vaid relva liik, annab selle omajale õiguse soetada relva kasutusse andmise üleandmise-vastuvõtmise akti alusel kasutusse võetud relva laskemoona. RelvS § 32 lg 1 ja lg 2 kohaselt piiratud tsiviilkäibega relva ja laskemoona soetamiseks, välja arvatud käesoleva seaduse §-des 5 ja 7 ning § 9 lõikes 3 sätestatud juhtudel, ning relvade, tulirelva osade või laskemoona valmistamisega, relvade, tulirelva osade või laskemoona müügiga või relvade ja tulirelva osade ümbertegemise ja parandamise teenuse osutamisega tegelemisel on vajalik soetamisluba. Soetamisluba annab selle omajale õiguse loal märgitud relvaliigi hulka kuuluva relva soetamiseks, selle järgnevaks hoidmiseks ja edasitoimetamiseks kuni relva registreerimiseni, samuti vastava laskemoona soetamiseks käesoleva seaduse § 46 lõikes 5 nimetatud koguses. RelvS § 26 lg 1 p 1 alusel sätestatakse kollektsioneerimiseks vajaliku loa taotlemine. Kohtuasjas puudub vaidlus selles, et M. P. poolt soetatud ja tema valduses olnud Taurus 85 CH kaliiber .38 Special nr XXX on RelvS § 19 lg 1 p 5 mõistes tsiviilkäibes piiratud tulirelv ja selles, et M. P. poolt käideldud padrunid olid tulirelva laskemoon RelvS § 17 lg 1 p 1 mõistes. Viimast kinnitab ka edasiselt käsitletav tulirelva ekspertiis. Kohtuasjas on samuti tuvastatud, et M. P. poolt soetatud ja vallatud ehk hoitud ja kasutatud tulirelv ning laskemoon olid laskekõlbulikud. Viimane nähtub üheselt tulirelva ekspertiisiaktis nr xxx, 01.02.2021 antud ekspertarvamusest. Nimelt, ekspertarvamuse punkt ühe kohaselt kuulub ekspertiisiks esitatud revolver Taurus 85 CH kaliiber .38 Special nr XXX tulirelvade hulka ja on laskekõlbulik. Sama arvamuse punktist 10 nähtuvalt kuuluvad ekspertiisiks esitatud 8 tehasetoodanguna valmistatud revolvripadrunit kaliiber .38 Special+P tulirelva laskemoona hulka ja olid laskekõlbulikud. Ekspertarvamuse punkt 11 kohaselt sobivad ekspertiisiks esitatud padrunid laskmisest esitatud revolvrist. Ekspertarvamuse punkt 12 kohaselt on P N kehast lahangu käigus leitud mantlita kuul lastud ekspertiisiks esitatud revolvrist ning sündmuskoha vaatluse käigus jalatsikapist leitud revolvripadrun on tõenäoliselt lastud ekspertiisiks esitatud revolvrist. Ekspertarvamuse punkt 13 kohaselt kuulvad mõlemad tulirelva laskemoona hulka ning neid saab kasutada laskmiseks esitatud revolvrist. Tulirelva ja kasutatud laskemoona laskekõlbulikkust tõendavad kahtlusteta ka edaspidi käsitletavad P N surnu kohtuarstlikus ekspertiisiaktis antud arvamus, sh laiba vaatlusprotokoll, surnu radioloogilise uuringu nr xxx tulemustest ja kõik P Nt puudutavad meditsiinidokumendid (I kd tl 120-128, 129-142, 143-184, 185, 193), milledest nähtub surma saabumine tulistamise tagajärjel ning ühe kuuli peetumine P N kehas; sündmuskoha vaatluse protokoll, millest nähtub esikukapist kuuli leidmine (I kd tl 68, 75-77); samuti sündmuskoha vaatluse protokoll Tallinnas, xxx maja ees (I kd 194, 196-197pö), millest nähtub M. P. poolt maha visatud kahe padruni leidmine ja äravõtmine. Asjaolu, et M. P. käitles ebaseaduslikult tulirelva, st hoidis seda enda valduses ja enda juures nähtub ka tunnistaja A P (I kd tl 61, 61pö, 62) ja J P (I kd tl 58, 59pö) ütlustest, kes nägid M. P. käes tulirelva viimase lahkumisel P N korteri juurest 05.01.
2. Samuti K P ütlustega, kellele M. P. tulirelva üle andis (I kd tl 86). Asjaolu, et märgitud tulirelva soetas ja valdas M. P., on lisaks tema enda ütlustele tõendatud ka DNA ekspertiisiaktis nr xxx, 01.02.2021 antud ekspertarvamusega, milliste punktide 7, 8 ja 9 alusel ei saa kindlalt välistada M. P.lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist proovides, mis on võetud relvatoru alumiselt osalt, trumlilukult ehk relvalt (II kd tl 103pö). Kuigi ekspertarvamus ei ole esitatud kategoorilises vormis, siis kõrvutades ekspertarvamust teiste analüüsitud tõenditega, saab asuda seisukohale, et DNA-ekspertiisi käigus leiti relvalt M. P. bioloogilist materjali. Märgitu tõendab M. P. ütlustele lisaks tema 9 kokkupuudet relvaga. Asjaolu, et just nimelt M. P.lt äravõetud tulirelv ja padrunid on vaadeldud ja ekspertiisiks esitatud on tõendatud tunnistajate K P ja G V ütlustega (I kd tl 86, 57), millest nähtub M. P. poolt tulirelva andmine K P , padrunite eemaldamine trumlist ja K P poolt tulirelva politseile üleandmine 05.10.2021 Tallinnas xxx elamu ees. Edasiselt on äravõetud tulirelv ja padrunid enne ekspertiisi toimetamist vaadeldud. Nimelt 06.01.2021 asitõendi vaatlusprotokollist revolvritaolise eseme Taurus ja kahe padrunikesta kohta nähtub, et võetud on proovid, samuti relva kirjeldus ja padrunite kirjeldus (I kd tl 199-200, 203-226). Padrunikott koos kuue padruniga võeti ära M. P. kahtlustatavana kinnipidamisel (III kd tl 54). Asjaolu, et M. P. käitles tulirelva ja laskemoona ebaseaduslikult, on kinnitust leidnud ka Põhja prefektuuri lubadegrupi vastuskirjaga, mille kohaselt ei ole M. P. nimele registreeritud relvaseaduse alusel ega väljastatud ühtegi luba. Ka ei ole isiku nimele teenistus- ja tsiviilrelvade registris kantud ühtegi relva ega tulirelva olulist osa (II kd tl 141). Samuti nähtub Kaitseliidu vastuskirjast, et M. P. ei ole Kaitseliidu liige ega ole temale väljastatud Kaitseliidu poolt relva ega laskemoona (II kd tl 143). Seega puudus M. P.l seaduslik õigus tulirelva ja laskemoona käidelda.

§ 16

lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Kohtu hinnangul on M. P. käesoleva teo, s.o. tulirelva ja laskemoona ebaseadusliku soetamise, valdamise ja hoidmise toime pannud kavatsetult. Märgitut tõendab asjaolu, et M. P. oli teadlik, et relva soetamiseks ja valdamiseks on vajalik relvaluba. Sellele vaatamata soetas ta teadvalt ebaseaduslikult (omamata relvaluba) Xxx turult tulirelva ja laskemoona ning selle soetamiseks tasus küsitud summa ja läks kokkulepitud ajal relvale järgi ning sellest veel nädala möödumisel kokkulepitud ajal täiendavalt laskemoonale järgi. Selliselt on ta sihipäraselt ja kavatsetult tegutsedes soetanud endale tulirelva ja laskemoona. Mõlemat valdas M. P. pika aja vältel endale kuuluvas garaažis ja hiljem, alates 2014- 2015 aastast enda elukohas, omamata kavatsust relva ja laskemoona politseile välja anda ja väljendades heameelt nende omamise üle. Selliselt valdas ja hoidis M. P. kavatsetult tulirelva ja laskemoona. Kuivõrd peale relva ja laskemoona soetamist M. P. ka tulistas relvast, kasutades soetatud padruneid, teadis ta, et relv ka padrunid on laskekõlbulikud. Seega, soetades ja vallates ilma relvaloata ebaseaduslikult tulirelva ja laskemoona teadis M. P., et ta käitleb ebaseaduslikult tulirelva ja laskemoona. M. P. on täisealine, süüvõimeline meesterahvas, õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et M. P. käitles, st soetas ja valdas, sh hoidis Tallinnas, esmalt endale kuuluvas garaažis xxx teel ja hiljem xxx korteris, ebaseaduslikult tulirelva Taurus 85 CH kaliiber .38 Special nr xxx ning laskemoona, s.o 10 padrunit ehk on toime pannud

§ 418

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

§ 113lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteoepisoodis ei ole M.

P. ennast süüdi tunnistanud. Käesoleva kohtuasja keskne küsimus on selles, kuidas toimusid kaks lasku M. P. käes olnud tulirelvast. M. P. ei ole tunnistanud päästikule vajutamist, mistõttu tuleb kohtul peatuda süüdistatava ütlustel pikemalt. Seejärel saab kohus hinnata süüdistatava ütluste usaldusväärsust ja elulist usutavust koostoimes teiste uuritud tõenditega. 10 M. P. on tunnistanud kohtus, et elas selles korteris alates

1. aastast ning selle aja jooksul on tema üleval korteris olnud 6 elanikku. P N koos lastega kolis tema ülesse korterisse
2. aasta alguses. M. P. on kirjeldanud, et kõige suuremad müra probleemid olid
3. aastal, kui seal (üleval korteris) oli rohkem lapsi. Enne P N sissekolimist elas korteris T, kes käis ka veel P N lapsi hoidmas. Viimasel ajal aga T näha ei olnud, lapsi hoidis keegi guvernant. Põhiliselt oli kosta tahtlik jalgadega trampimine, et vaadata kuidas „vanamees vastu peab“. Jalgadega trampimine oli tema arvates tahtlik, sest: “tuli keset tuba ja lõi/loopis asju maha, jalaga löödi vastu parketti, nii et vitriinid värisesid“. 2018-2019 aastal hakati vahepeal haamriga vastu põrandat peksma. Kord kopsiti öösel kella poole viieni, kahekesi kopsisid. Vahest löödi tänavajalatsitega, vahest püüdis poiss otse tema voodi kohal lüüa. Tema sekkus ka, vene keeles kõvasti hüüdes: „vaikust“ või „lõpeta“. Üleval korrusel on laudpõrand parketiga ja vahel tühimik, kui ülevalt keegi lööb, siis on nagu vastu trummi. See hakkas pika aja peale närvidele käima. Sellele vastukaaluks asus tema raadiot ja televiisorit kõvemini mängima panema. Kui P N kodus oli, oli kõik (müra) enamvähem kontrolli all. M. P. selgitab, et käis ülakorruse naabreid umbes 10 korda korrale kutsumas. Kord oli seal T, kord ütles P talle, et proovigu ise 5 lapsega hakkama saada, kord ütles, et nad on vaiksed nagu hiirekesed. M. P. tõdeb, et üleval käimiste järel sai nagu vaiksemaks. Lapsed läksid magama kella 22 ajal. Vahest ei saanud ta ühiskoridori vaheuksest edasigi, siis läks ta tagasi, sest ka viha oli lahtunud juba. Vahest sõitis ära kas pere juurde Mle või sõbra juurde. M. P. avaldas korduvalt veendumust, et lärm oli tekitatud spetsiaalselt tema närvi ajamiseks. Ta selgitas, et tagantjärgi on ise ka mõelnud, milleks sellise asja peale ärrituda, kuid selles olukorras sees olles, on teisiti. Aastavahetusel oli ta pere juures Ml ning tuli seejärel tagasi ja taasavastas kapist revolvri. Ta kirjeldab, et tarvitas rahusteid, et magada saaks. Rahusti, X tarvitamise peale tekkis süüdistataval tuimus ja ükskõiksus. See ei olnud temale kirjutatud ravim. Öösel trambiti kohe nii põranda peale, et ta ärkas selle peale üles ja ei suutnud uuesti uinuda. Ta tarvitas veel rahusteid ja 05.01.2021 päeva ta ei mäletagi, mäletab relva laual. Relvale pani ta ise 5 padrunit sisse, ülejäänud 5 olid padrunikotis. Padrunid relva pani ta niisama, „ullikese värk, lapse värk“. Miks ta padrunid trumlisse ka jättis, ei oska öelda. Revolvri tühjaks laadimine käib lihtsalt, vajutad nupu peale ja padrunid kukuvad välja. 05.01.2021 õhtul soovis ta tagasi Mle pere juurde minna, oli valmis pannud kaasavõetava raha, võtmed jm riided selga pannud ja asutas end minekule. Tal olid seljas samad riided, mis kinnipidamisel. Ta oli plaaninud ka P N juurest šampuse, šokolaadi ja õuntega läbi käimist, kuid siis algas uuesti müra, suuremad mürtsud. Tema arvas, et lastega on guvernant ja soovis tollega rääkima minna. Siis pandi uuesti tänava jalatsid jalga ja hakati trampima. Ta on arvamusel, et lärm oli just tema vastu suunatud, sest peale keelamist lärm jätkus. Süüdistatav meenutab, et viimane kord enne seda, kui ta seal (P N) ukse taga käis, kas aasta või poolteist aastat tagasi, siis P tuli uksele ja tema (M. P.) oli nagu talleke. P N vastas tema etteheidete peale lärmi osas, et nad on (vaiksed) nagu hiired, mis sa siin riidled. Sellest sai tema aru, et on „lollakas lihtsalt“, keeras selja ja tuli ära. Ta tundis ennast nagu „lammas“, sest probleem jäi lahendamata. Ilmselt sellepärast ta seekord tahtiski pudrunuiaga minna kõvemat sõna ütlema, kuid ei leidnud pudrunuia. Esialgu üles minnes oli relv paremas taskus ja toetuskepp paremas käes, kuid siis ta vahetas ära ja võttis taskust relva paremasse kätte ja toetuskepi vasaku käe alla. Kinnaste kätte panekut ta ei mäleta, kuid kinnitab, et seoses koroonaajaga kandis trepikojas tavapäraselt ühekordseid kindaid. M. P. vihastus ja läks ülesse kella 19.30 paiku. Paremas taskus oli tal laetud relv ja teises kotike padrunitega, sest ta tahtis selle Mle viia, kartes, et see muutub talle endale ohtlikuks. Enne P N juurde minekut relval veremäärdumust ei olnud, samuti mitte tema riietel. Ülesse läks ta, et kõva sõna öelda. Süüdistatav kirjeldab enda meeleseisundit: “siis ma olin nii nigu öeldakse 11 hoogu täis, viha täis ja läksingi välja“. Uksele koputades tuli uksele P N. Uks avaneb väljapoole, nii et tema jäi ukse ja P N vahele. Ta ei sihtinud relvaga P Nt. Tal ei olnud P vastu vihavaenugi. Viha oli guvernandi vastu, kuid ta ei oleks püssi ka tolle vastu kasutanud. Relva võttis ta pool põiki taskust ja lõi sellega vastu uksepiita, relvatoru lakke suunatuna, jäädes lävepakust, korterist väljapoole seisma, öeldes samal ajal vene keeles: “kutsu see noormees (kohtu märkus: süüdistatav kasutas venekeelset sõna „paren“, mis tähendab eesti keeles nii noormeest kui ka poissi), ma tahan temaga rääkida“. M. P. kirjeldab, et tema on 180 cm pikkune ja P N oli temast lühem. P oli tema käeulatuses, nende näod olid vastamisi. Aga tema üllatuseks P N haaras ta relva hoidvast käest kinni ja hakkas enda parema käega relva enda poole tirima, mispeale tema ehmus, sest relv oli ju laetud. P N väänas teda selle ühe käega kahele poole, tema toetus teise käega kargu peale. Süüdistatav kirjeldab, et siis läks paanikaks. Ta teadis, et see (relv) võib tulistada kui vaja. Tema hoidis relva keskelt kinni, P N üks käsi oli torul ja teine käepideme juures. Võib-olla läks tema enda sõrm sinna (päästikule) või tema (P N) sõrm (III kd tl 4 pö). Süüdistatav vastas kaitsjale küsimusele: „relvapäästikul teie sõrm ei asunud?“„Ma hoidsin keskelt (trummel) ja need olid mul käes, kuid mul oli üks sõrm seal vahel ka, aga päästik tahab täie jõuga vajutamist saada. Võrdlemisi raskelt käib (III kd tl 5). Prokurörile vasta M. P., et: „tõesti, seda momenti ma küll ei mäleta, et ta (sõrm) oleks mul päästikul olnud. Kui mul oleks niimoodi päästik olnud, ma poleks saanud vajutadagi, aga võibolla ta ennem tõmbas käe sinna päästikule, kes seda väänas, kukkumisaeg noh..(III kd tl 11pö)“. Süüdistatav kinnitab oma ütlustes muutumatult, et hoidis kogu aeg kramplikult, tugevasti relvast kinni ja relv tema käest ära ei tulnud kordagi. Süüdistatav näitas joonisel, et tema käsi oli ümber relvakeskosa ja sõrmed päästikukaitsmel. Kuigi tema käsi ei olnud päästikul, kartis ta et lask toimub, sest „lask võib igalt poolt tulla ju“. P N selja taga oli sein vastas, ta tõmbas relva enda poole, ta ei oska öelda, kus relv esimese lasu ajal oli. Peale esimest lasku ta arvas esialgu, et see läks mööda, sest P N jätkas tirimist samamoodi edasi. P tiris relva alla ja enda poole, relv võis sattuda selle käigus vastu P keha. Peale lasku olid relval tema käsi ja P N käed. Esimese lasu ajal võisid nad teineteisest poole meetri kaugusel olla. Nende kehad ja/või riideosad võisid kokku puutuda. Esimese ja teise lasu vahepeal liikus relv ülevalt alla. Mõlemad ise ka vajusid alla poole. Teise lasu ajal olid nad põrandal, P jäi põlvedele ja tema käpuli. Peale teist lasku tundus talle, et P vigastus oleks nagu kõhupiirkonnas olnud. Ta sai aru, et lask tabas. Siis kuulis juba samme. Lasud toimusid ikka väga kiiresti, kas 5 või 10 sekundit. Ta hoidis relvast kõvasti kinni, sest muidu oleks ta (P N) relva ära tõmmanud tema (M. P.) käest. Tegemist on väikese revolvriga ja tema hoidis keskelt kinni, tema sõrmed katsid selle keskosa kõik ära, trummel oli tal pihus. P N jäi peale laske istukile tema kõrgusel ja ta märkas naise laubal armi, mõeldes, et ta võib-olla püstoli otsaga tõmbas. Süüdistatav kinnitas korduvalt, et päästik käib raskelt. Kogu see situatsioon kokku võis kesta „vaevalt et minut“. Relvast lasu sooritamiseks on vajalik päästikule vajutada ja kahe lasu sooritamiseks kahel korral päästikule vajutada. Peale laske saabus kohale naaber. M. P. ütles üks või kaks lauset, et:“ nii juhtus, tema on süüdi. 4 aastat kannatasin välja ja vaata mis juhtus, tragöödia“. Samuti kamandas naabrit kiirabi kutsuma ja läks ära. Relv oli siis juba ära pandud ja ta läks trepist alla, oma autosse ja sõitis Mle. Ta helistas autost tütrele ja kohtus tütrega xxx maja ees, andes tütrele üle raha ja ka tulirelva ning viskas relvas olnud padrunid maja juures relvast välja. Seal samas peeti ta ka politsei poolt kinni. Ta ütles tütrele K P , et lasi naabrinaise maha ja politseinikule ütles, et „lasin ta maha“. Süüdistatav ei näinud ega kuulnud kogu selle aja vältel lapsi ja arvab, et guvernant hoidis neid kinni või nad vaatasid televiisorit. Samas oma toas olles veel ta kuulis lapsi ehk ta teadis, et lapsed olid kodus. Guvernandi kohta selgitab M. P., et ta ei ole teda kordagi näinud, sest ta läheb alati hästi vaikselt minema. Ja kui ta akna pealt vaatas, siis tõmbas 12 guvernant krae üles, või läks mööda maja äärt. Et guvernant olemas on ja laste juures on, sai ta aru sammude järgi. Kui P N oli kodus, sai ta sellest aru vaikuse ja sammude järgi. Käes olnud kummikindad võttis ta ära autos ja need jäid autosse, ilmselt põrandale. Rüseluse hetkel ei jälginud ta mitte midagi, ta jälgis seda, et püstolit või seda revolvrit mitte käest ära anda. Toa uks oli lahti. Lasuvigastuste eluohtlikkuse osas väljendas süüdistatav vastusena: „see on suhteliselt suur kuul, iga lask, mis ligidalt pihta läheb, võib eluohtlik olla“. Tol hetkel, kui P relvast haaras, ta kartiski, et võib toimuda kellegi elu ohustav lask. Ta arvab, et ei lasknud relva instinktist tingituna lahti. Lisaks M. P. ristküsitlusele avaldas prokurör ütluste ja olustikuga seostamise videosalvestise, mille järgselt M. P. kinnitas kohtule: „täna mäletan sündmuseid õigesti, käsi oli mul kõrgemal, silmade all. Ta (P N) haaras kõrgemalt ja tõmbas alla“. M. P. kinnitas taas, et tema üks käsi hoidis relvast kinni, seda lahti laskmata, välja jäid kaba ja toruots. Relvatoru oli kogu aeg P suunas ja ta tiris seda enda poole (ütluste ja olustikuga seostamise protokoll koos lisaga, DVDplaadiga (III kd tl 35pö, kohtuistungi protokoll, III kd tl 20). Kohtuasjas on vaidlus tulistamise asjaolude osas ja sellest tulenevalt süüteo kvalifikatsioonis. Kuigi kaitsja kinnitas kohtule, et kompromissi sõlmisega nad jaatavad erandlikke asjaolusid, sh laste juuresviibimist, siis arvestades, et süüdistatav ise on läbivalt, ka viimases sõnas, eitanud laste juuresviibimist sündmuse toimumise ajal, peab kohus ka seda vaidlusaluseks asjaoluks. Kohus, uurinud kohtuistungil vahetult kirjalikke tõendeid, vaadelnud videosalvestisi ja kuulanud üle tunnistajad, süüdistatava ja kannatanute seadusliku esindaja, leiab, et M. P. süü on tõendatud ning ta on toime pannud

§ 113lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo järgmistel põhjustel.

M. P. elas Tallinnas xxx korteris (M. P. ütlused, K. P ütlused, M. P. elukoha läbiotsimise protokoll, J. P ütlused; S. T ütlused, M. P. ütluste olustikuga seostamise protokoll) ning tema korteri kohal elas P N koos 4- aastase N N ja 6-aastase A Niga (M. Ii ütlused, J. P ütlused, M. L. K ütlused, M. P. ütlused), kellede korteri ukse taha M. P. 05.01.2021 kella 19:36 ajal läks. M. P. ajendiks ülakorrusele minna oli sealt kostuv ja M. P. häiriv väidetav müra/lärm, mistõttu ta oli üles minnes vihane. Süüdistatav M. P. on kirjeldanud, et teda on aastate vältel (vähemalt 2017 aastast) häirinud ülakorruselt kostuvad laste poolt tekitatud helid. Ta on ütlustes põhjalikult kirjeldanud, kuidas süstemaatiliselt tema häirimiseks müra tekitati nii jalatsite kui haamriga ja kuidas see teda häirinud on. Samuti kirjeldas süüdistatav, et on kordi olnud, kus korterite ühiskoridori vaheuks oli kinni, mistõttu ta ei pääsenud edasi ning läks tagasi, kuna selle aja peale oli ka viha lahtunud. Ta on korduvalt käinud lärmi pärast ka P N rääkimas, kuid tulutult. Ta on tundnud seejärel ennast rumalana. Samuti, 05.01.2021 õhtul enne ülesse minekut kostusid ka järsud mürsud, mis teda häirisid ja tekitasid soovi minna kõvema sõna ütlema. Ta oli vihastunud ja n.ö. hoos. Märgitut kinnitas oma ütlustes süüdistatava tütar, tunnistaja K P . K P oli kohtuistungil selgitatud tema õigust ütluste andmisest keelduda, kuid K. P soovis ütlusi anda. K. P ütluste kohaselt isa M. P. kaebas ülakorruselt kostva lärmi üle, kuid tema ise ei saanud aru, et tegemist tõsise probleemiga oleks. Tema ise on tõepoolest xxx korteris viibinud umbes kahel korral. Tema on ka kuulnud ülakorruselt laste poolt tekitatud helisid, kuid teda 13 need ei häirinud. Samas ta sai aru, et isa need helid häirivad, kuid midagi selles osas pere ja isa eraldi ei ole ette võtnud, sest probleemi ei nähtud sedavõrd tõsisena. Tähele tuleb panna, et P N kolis lastega xxx korterisse 2018 aasta alguses ehk ei elanud 2017 aastal seal korteris. K P kinnitab ka seda, et 05.01.2021 päeval oli ka isa emale helistanud ja kurtnud ülakorruselt kostuva müra üle ning isa pidi 05.01.2021 M tulema. Alaealiste kannatanute seaduslik esindaja M I kinnitas kohtus, et P N on temale rääkinud, et alt naaber käis pretensioone esitamas. Enne käesolevat sündmust olid lapsed täiesti tavalised ja eakohase arenguga. Tunnistaja S T, kes on endine xxx korteri omanik kinnitas, et kui tema elas xxx korteris käis M. P. ühel korral ukse taga pretensioone esitamas seoses lärmiga tema korterist, mis oli laste tekitatud. S. T kinnitas, et ta on peale väljakolimist käinud ka P N lapsi xxx tn korteris hoidmas, kuid ei leidnud, et lapsed oleksid lärmakad vms. Vastupidi, ta leidis, et lapsed on rahulikud ja toas olles joonistasid, neil olid konstruktorid. Jooksid siis kui nt tost kööki jooma läksid, kuid see on normaalne. P N korter oli väga puhas, lapsed käisid toas paljajalu või sokkidega. Tunnistaja J P kirjeldab, et tema elab xxx korteris, P N koos lastega oli tema naaber ja nende korterist tema lärmi ei ole kuulnud. P N lapsed olid näiteks vaiksemad kui tema kaksikud. Tunnistaja M L K kinnitas samuti (elab xxx korteris), et P N lapsed olid tavalised. Samas möönsid naabrid korteri seinte tavapärast läbikostuvust, mis on paneelmajas elamise puhul ka eluliselt usutav. Sündmusele järgnevalt esimeste seas kohale jõudnud J P ja politseinik L N kirjeldasid ka seda, et P N korteris mängis televiisor, kuid mitte valjusti ja töötas pesumasin. Kohus järeldab uuritud tõenditest, et P N korterist võis kostuda M. P. korterisse laste poolt tekitatud jm helisid, kuid tegemist ei olnud millegi enamaga kui keskmisele inimesele talutava olmemüraga. Kohus möönab, et osad inimesed on müra suhtes tundlikumad kui teised. Nii võis ka M. P. olla tekitatud mürast keskmisest inimesest rohkem häiritud (ka unehäiretega seoses), kuid tegemist saab olla üksnes tema subjektiivse taluvuspiiriga, mitte objektiivse lärmi tasemega. Kohus ei pea eluliselt usutavaks ega leidnud selline müra tekitamine ka tunnistajate ütlustega kinnistust, et P N lapsed oleksid tahtlikult nt öösel pika aja vältel haamriga vastu põrandat tagunud, meelega just M. P. voodi kohal lärmi tekitanud ja oma tegevusega just nimelt M. P. häirida soovinud, n.-ö teda proovile pannud nagu süüdistatav väitis. Kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et kui kortermajas öisel ajal haamriga taotakse, siis kostub see kaugemale kui ainult alla korrusele ja ilmselgelt ka teised naabrid väljendaksid rahulolematust. Samuti nähtub ka süüdistatava enda ütlustest, et lapsed ja P N ei ole temal külas käinud. Seega ei saanud nad teada tema voodi asukohta. Kui isegi eeldada, et ruumis ongi ainult üks koht, kuhu voodi panna, siis ei saa oodata 6- aastaselt lapselt (ega 4- aastaselt) sellist sihipärast käitumist ja mõtlemist, et just altnaabri häirimiseks tema voodi kohal lärmi tekitada. Kohtu hinnangul kujundas süüdistatav endas veendumuse, et just tema häirimiseks laps(

1. ed)müra tekitasid ja andis sellest tulenevalt enda hinnanguid kogu olukorrale, süvendades selliselt ilmselt tahtmatult enda pahameelt ja ärrituvust kogu olukorra suhtes. On eluliselt usutav, et 4- ja 6-aastane laps mänguhoos tekitavad lärmi, sh jooksevad toas, hüppavad ja võivad ka mänguasjadega vastu põrandat mängu käigus lüüa või võivad ka erinevad esemed mänguhoos maha kukkuda, kuid seda ei saa pidada ülemääraseks lärmiks, seda enam, et nii nagu ka süüdistatav ütles, läksid kõik osapooled kella 22 paiku magama. Süüdistatav kinnitas korduvalt kohtuistungil, et tal ei ole olnud mingitki vaenu laste ega P N vastu, vaid ta arvas, et on olemas guvernant ja too ei saa lastega hakkama ning see oli põhjuseks, miks ta otsustas 05.01.2021.a. õhtul P N ukse taha minna ja kõvema sõna öelda. Kohtu hinnangul leidis kohtus tõendamist ka asjaolu, et M. P. oli seda otsust vastu võttes ärritunud ja vihane ning soovis ennast maksma panna, kõvemat sõna 14 öeldes nagu ta ise väljendus ning enda mõjususe suurendamiseks ka pudrunuia kaasa võtta, mida ta ei olevat üles leidnud (M. P. ütlused). Seega on kohtulikul uurimisel tuvastamist leidnud, et M. P. oli aastate vältel tundnud viha ülakorruselt kostuva lärmi suhtes, vihastus ka 05.01.2021 ja sellest ajendatuna läks P N korteri ukse taha, et öelda „kõvem sõna“. Enda sõnade mõjususe tõstmiseks soovis ta väidetavalt kaasa võtta pudrunuia, kuid ei leidnud seda. P N ukse taha läks süüdistatav kella 19.30 paiku (süüdistatava ütlused). Tal oli eelnevalt valmistunud enda korterist lahkuma M koju, mistõttu olid tal seljas riided, sh üleriided, jalatsid jalas. Süüdistatav ei mäleta kummikinnaste kätte panekut, kuid möönab, et need võisid tal käes olla, selgitades, et seoses koroonaajaga soovis ta trepikojas, trepikäepuust kinnihoidmise vajaduse tõttu, üksnes kinnastatult liikuda. Süüdistataval seljas olnud riided ja sh kummikinnaste kandmine on tõendatud asitõendi vaatlusprotokolliga 08.01.2021 (I kd tl 104108) ja selle juurde leidmisega ning leitud kummikindal verekahtlase aine määrdumuse ja P N bioloogilise materjali leidumisega (DNA ekspertiisiakt, II kd tl 102pö p 2). Samuti kinnitab asjaolu, et ta teo toimepanemise ajal kummikindaid kandis lasujäägiekspertiisi aktis antud ekspertarvamus, mille kohaselt leiti tema sõidukist leitud kummikinnastelt lasujälgi (I kd tl 237 p 3). Kohus loeb usaldusväärseks süüdistatava ütlused, mille kohaselt ta revolvri Taurus laadis laskemoona ehk padrunitega enda elukohas 05.01.2021 enne P N korterisse minekut. Relva laadimise põhjust ta nimetada ei oska, samuti ei oska öelda, miks liikuma hakates ei eemaldanud padruneid trumlist. Ta pani laetud relva endal seljas oleva teksatagi paremasse tasku, toetudes ise liikudes parema käega tugikepile ja hoides trepist üles minnes vasaku käega trepi käsipuust kinni. Samuti on eluliselt usutavad süüdistatava ütlused, et P N ukse taga võttis ta tugikepi vasakusse kätte ning võttis taskust välja paremasse kätte laetud tulirelva ja koputas sellega vastu ust/uksepiita. Sellist käitumisviisi toetab süüdistataval olnud emotsionaalne seisund- ehk ärritusest tekkinud viha, ta tahtis olla mõjus. Vaidlus puudub selles, et 05.01.2021 kella 19:36 paiku toimus xxx korteri esikus M. P. käes olnud tulirelvast kahe lasuga tulistamine, mille tagajärjel sai surmavalt haavata P N, kes saadud vigastustesse suri haiglas samal päeval kell 20:50. Märgitud asjaolud on tõendatud järgnevaga. 10.02.2021 koostatud asitõendi vaatlusprotokollist 05.01.2021 kell 19:36 kuni 19:39 tehtud kõnede osas häirekeskusesse nähtub järgnev. Kell 19:36:46 helistab häirekeskusesse kohtumenetluses tuvastatuna J P ja teatab, et toimus tulistamine, et nemad naabritena kuulsid laske. Selgitab, et kiirabi on ka vaja. Kell 19:37:11 helistab häirekeskusse kohtumenetluses tuvastatuna M- L K, kes teatab, et korteris, vist xxx, tulistati, selgitades, et ise kuulis kahte lasku. Tunnistajad J P ja A P on ka tunnistajana ülekuulamisel kinnitanud 05.01.2021 kella 19:30 paiku naaberkorterist kahe järjestikkuse lasu kostumist ning P N appikarjet. A P kirjeldas, et jõudis P Nni paari sekundi jooksul peale laskude kuulmist. P N oli nelja käpuli esiku keskel ja üritas tõusta, küsis abi. Selle aja jooksul kui tema palus seal olnud relvaga meesterahval lahkuda, nägi ta naise seljal haava ja haava ümber verd. Ta läks enda abikaasa juurde ja palus kiirabi kutsuda. Tagasi P N juurde jõudes viimane juba lamas. J P kirjeldas, et jõudis korterisse paarikümne sekundiga peale laske, siis P N ainult oigas veel, ei olnud enam kontaktne. Ta nägi P Nl seljas olnud t-särgil väikest punast vereplekki. 15 17.02.2021 asitõendi vaatlusprotokollist, patrullpolitseiniku vormikaamerast nr xxx 05.01.2021 kell 19:41 (I kd tl 111-114), on salvestuse kell 19.42.15 kuulda J Pt ütlemas, ta on veel elus, ta räägib veel. Edasi on näha kell 19.42.28, kuidas korteri xxx esikus, vahetult korteri välisukse juures lebab maas kohtumenetluses tuvastatuna P N, ukse poole kõhuli asendis nii, et jalad on põlvedest kõverdatud kummalgi pool keha kõrval, parem käsi sirgelt keha all suunaga vasakule ning vasak käsi keha kõrval küünarvarrest veidi kõverdatud. Naise pea toetub põrandal välisukse piidale, ei reageeri kõnetamisele, ei ole kontaktne. Edasiselt on näha, kuidas politseiametnik tõmbab P N pluusi selja pealt üles nii, et seljal on näha ringja kujuga punetus, mille keskel omakorda väiksem ümmargune laik. Edasiselt alustavad politseiametnikud elustamisega, sh muudavad tema asendit. Teisel kohtule esitatud salvestisel süüküsimuse lahendamisest tähtsust omavaid asjaolusid ei ole, mistõttu kohus jätab selle tõendikogumist välja. 06.01.2021 sündmuskoha vaatluse protokollist (I kd tl 67-83) nähtuvalt on xxx korter maja teisel korrusel, vahekoridoris paremal pool esimene korter. Korteri välisuks avaneb paremalt suunaga vasakule välja poole (foto 7, 11). Sisenedes korterisse on esik, selle vasakus seinas garderoob ja vannitoa uksed, otse esiku lõpus on pääs kööki ning esiku paremas seinas uks tuppa. Esiku tagaosas on puidust kapp, kõrgusega 135 cm. Visuaalse vaatluse käigus on näha jalanõude kapi ülevalt teise sahtli alumisel äärel puiduvigastust, mille kõrgus põrandast on 71 cm (fotod 18-20), vigastus on puitu läbiv (foto 22). Sahtlist parempoolse jalatsi eemaldamisel tuli sahtli tagaseinas nähtavale osaliselt jalanõule toetuv valgest metallist kuul (markeering 5, fotod 24, 25). Kuul eemaldati sahtlist, kuuli pinnalt võetud DNA-proov. Kuul fotografeeritud (foto 26). Ühetaolist kattuvat meditsiinilist teavet sisaldavad SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla väljavõte haigusloost nr xxx, digiloo haigusjuhtum nr xxx ja laiba vaatlusprotokoll 06.01.201 P N kohta (kajastab lisaks vigastustele ka proovide võtmist), millistes sisalduv tõendusliku väärtusega informatsioon on edasi antud ka surnu kohtuarstlikus ekspertiisiaktis nr xxx, 22.03.2021 antud ekspertarvamuse kirjeldavas osas. Kohus märgib, et antud dokumentidest nähtuvalt on olnud kvalifitseeritud elustamisvõtete alustamisaeg 05.01.2021 u kl 19:42 (eelnevalt on kohus tuvastanud, et lasud toimusid umbes 19:36). Surmlõppe aeg 20:50. Tähele tuleb panna ka välisvaatlusel tuvastatut, et P N pikkus oli 168 cm ja kaal 72,9 kg. Ekspertuuringute tulemuste hindamine ja ekspertarvamuse põhjendus surnu kohtuarstlikus ekspertiisiaktis on järgnev: P N surma põhjuseks on rindkere peetuslasuvigastus kuuliga kuuli sisenemisavaga vasakul pool rindkere eespinnal rinnaku kõrvaljoonel II roidevahemikus koos II roide kõhrelise osa alaserva ja rinnaku vasakpoolse serva, südamepauna, üleneva aordi, lopsutüve ning VII-VIII rinnalüli lülisambakanalisse ulatuva vigastusega, aordikaare alaneva osa sisekesta rebendiga, parema kopsu värati ja alasagara verevalumiga ning kuuli peetumisega seljalihastes paremal pool lülisamba kõrval IX rinnalüli ogajätke ja ristijätke vahel. Vigastuste tüsistusena tekkis äge verekaotus sisemisest ja välisest verejooksust (verekaotusšokk), südame tamponaad ja mõlemapoolne suuremahuline õhkverirind – selline tervisekahjustus on eluohtlik, kuna ohustab kannatanu elu selle tekkimise ajal ja selle järel (p 1). Surmlõpe fikseeriti 05.01.2020 kell 20:50 (I kd tl 154). Surnu radioloogilise uuringu nr xxx tulemusena leiti I vigastuse juures metallvõõrkehad (kuuli fragmendid) haavakanali ümbruses (I kd tl 185). Seega on kohtu hinnangul ümberlükkamatult tõendatud, et 05.01.2021 kell 19:36 toimus xxx korteris tulistamine, mille tagajärjel sai surmavalt haavata P N, kes samas sündmuskohal oli juba 19:48 kliinilise surma seisundis ja kelle surm saabus haiglas kell 20:50 ehk P N surm on otseselt seotud ühe saadud lasuvigastusega. 16 Kohtuasjas puudub vaidlus selles, et tulistamine toimus M. P. valduses olnud ebaseadusliku laskekõlbuliku tulirelvaga Taurus 85 CH kaliiber .38 Special nr XXX, milline oli enne P N korterisse minekut juba laskevalmis, st laetud laskekõlbulike 5 padruniga (tulirelva ekspertiisiaktis xxx, 01.02.2021 antud ekspertarvamus, I kd tl 229pö). Märgitut jaatab ka süüdistatav ise. Tulirelvaekspertiisi aktis antud ekspertarvamus kinnitab ka asjaolu, et P N kehast lahangu käigus leitud mantlita kuul on lastud ekspertiisiks esitatud revolvrist ning sündmuskoha vaatluse käigus jalatsikapist leitud revolvripadrun on tõenäoliselt lastud ekspertiisiks esitatud revolvrist. Kohtuarst surnu kohtuarstlikus ekspertiisiaktis punktis 3 on samuti tuvastanud, et mõlemad vigastused on tekitatud kahest lasust tulirelvast kuulidega, kaliiber orienteeruvalt 0,9 cm (I kd tl 155), mis kattub tulirelva eksperdi arvamusega, et .38 kaliiber on ca 9 mm diameetriga (I kd tl 229pö). M. P. ei ole oma ütlustes eitanud, et P N surm saabus 05.01.2021.a kella 19:36 toimunud tulistamise tagajärjel. Tema keskne kaitseversioon seisneb selles, et tema hoidis relva keskelt, sealjuures trumlist kinni, st käsi ümber revolvri trumli ja sõrmed ümber päästikukaitsme, relvatoru suunaga üles ehk lae poole, kui P N temale ootamatult haaras esiti enda parema käega, olles näod vastastikku, tema paremas käes olnud tulirelva torust ja seejärel ka teise käega tulirelva kabast kinni, ning tiris seda alla, enda näo poole. M. P. väidab põhiliselt, et tema ei ole üldse päästikule, sealjuures kahel korral, vajutanud ning et ta täpselt ei tea, kuidas lasud toimuda said. Rüseluse käigus kõlas kaks lasku, neist viimane ilmselt tabas kannatanut kõhtu ja sel ajal olid nad juba selliselt, et P N oli põlvili vajunud (sein oli ta selja taga) ja tema P N kõrvale käpuli. Nende kehad ja relv liikusid ülevalt alla poole, nii et M. P. hinnangul said lasud toimuda ka esiti kõrgemal ja siis alla suunas. M. P. on siinjuures aga läbivalt kinnitanud, et kogu selle aja vältel hoidis tema kramplikult ja tugevasti kinni enda parema käega tulirelvast, ei lasknud seda kordagi lahti ning peale teist lasku püsti tõustes oli tulirelv samamoodi tema paremas käes. Kuigi süüdistatav ise eitab laste juuresviibimist alates ukse avamisest, sh tulistamise ajal, kuni tema lahkumiseni, leiab kohus, et vastupidine on tõendamist leidnud. N N oli teo toimepanemise ajal 4-aastane ja A N oli 6-aastane. Asitõendi vaatlusprotokollist-häirekeskuse kõnesalvestustest nähtuvalt ütles enda kõnes kell 19:36 J P, et kuulis laske ja laste kisa. Kell 19:37 helistas häirekeskusesse teine naaber, M-L K , kes ütles, et kuulis tulistamist ja laste kisa. Tunnistajana ülekuulamisel kinnitas A P , et tema kuulis 2 lasku, siis P N appikarjet ja seejärel kohe poisi väga valju karjumist. Tema jõudis P korterisse 2-3 sekundiga. Sel hetkel poiss seisis köögis ja tüdruk tuli lähemale teisest toast. Poiss karjus ema, ema, tüdruk vaatas lihtsalt hirmunud silmadega. Tema ütles, et poiss isale helistaks ja seda too ka tegi. Poiss nuttis ema juures. Kogu selle aja, kui tema korterisse jõudis, oli poiss väga närviline, liikus kogu aeg, lähenes emale ja jooksis edasi. A N helistas 19: 37 oma isale M I. Kannatanute seadusliku esindaja M Ii ütlustest nähtub, et temale helistas 05.01.2021 kella 19:37 ajal poeg A, kellel oli sisselülitatud telefonikaamera, kes oli väga närvis, erutatud, nuttis ning küsis nõu mida teha. Küsimusele, mis juhtus, vastas A isale, et „tuli onu ja tulistas ema surnuks“, keerates samal ajal kaamera P Nle, kes lamas põrandal, öeldes, et emal on suu lahti ja silmad pärani lahti. Poeg selgitas, et koputati uksele, ema tegi ukse lahti ja siis oli lask. Onul oli püstol käes külje peal, vöökoha ja rinnaku vahelisel alal. Hilisemalt on A märkinud, et küünla süütamise lõhn meenutab talle seda päeva, keelates isal küünalt süüdata ning selgitanud teise lapse nokamütsi nähes, et onul (tulistaja) oli samasugune. Tunnistajana ülekuulamisel J P andis ütlusi selle 17 kohta, et ta kuulis järjest kahte pauku ja kohe P N karjet appi ning koheselt poisi häält „ema, ema“. Tema jõudis P N korterisse 15-20 sekundiga, nägi seal M. P. ja ema kõrval A Nit. A N karjus ja küsis, kas ema jääb ellu. Laps ütles talle, et ema avas ukse. Tol hetkel rääkis A telefoniga, talle tundus, et isaga. Tema saatis A teise tuppa, et ta ei näeks oma ema. Tunnistaja M L K kinnitas, et kuulis kahte järjestikust lasku, naine karjus appi ja naabripoiss karjus ema ära sure. Karjumine oli kestev koheselt pärast teist lasku. Sündmuskohale saabunud politseiametniku vormikaamera salvestusest nähtub samuti A N (I kd tl 115). Sündmuskohale kella 19:43 ajal saabunud tunnistajana ülekuulatud politseiametnikule L N tunnistas A N, et oli koputus uksele, ema avas ukse, tema oli emaga kaasas olnud, ukse taga oli vana mees ühes käes kepp teises relv ja tulistas ema, ema kukkus. Samal ajal oli P N veel korteri esiku põrandal, tema lastega asus teises toas. Kuigi L N suhtles lapsega algelises venekeeles, kinnitas ta, et sai nendest asjaoludest selgelt aru. A N vestles samas koha peal vene keeles välijuht U S . Tunnistajana üle kuulatud välijuht U S kinnitas samuti, et A rääkis talle mitmel korral küsimusele vastates, et keegi koputas uksele, ema läks ukse peale, avas ukse, seal oli vanem mees kepiga, astus sisse püstol käes, tulistas ühe korra ja läks ära, ema kukkus. Tema oli seda pealt näinud. Mõlemad lapsed olid hirmunud, krampis, ei tahtnud koridori minnagi. Poisiga vaheldumis rääkis ka tüdruk aga poiss rääkis paremini. Tunnistajana üle kuulatud, lapsed sündmuskohalt kiirabiga haiglasse toimetanud, kiirabitöötaja J V kinnitab, et temaga rääkis rohkem tüdruk, N. Oli hirmul ja värises terve aja. Ütles, et kardab, et ema sureb ära. Ta ütles, et ta nägi, mis juhtus ja ei tea seda onu ja verd nägi ka. Ema oli veres. Haiglasse sõites kinnitas ka A talle, et nägi, mis juhtus ja ta ei tea seda onu. Lastel olid šoki tunnused, nad vajasid psühholoogi. Nad värisesid, nutsid. Ohvriabi töötaja, tunnistaja O J kinnitas samuti, et ta kuulis Ai endaga vestlemas ja arutelemas, et kui tulistada kõhtu, kas siis sureb ära ja vastamas ise, et jah sureb, misjärel pöördus isa poole. Märgitutele lisaks on asjatundjana ütlusi andnud kliiniline psühholoog K T, kes on kinnitanud, et 4- ja 6 aastane eakohase arenguga laps suudab tulistamist mõista ja sellest rääkida. Vahetult peale sündmuse tajumist ei ole laps võimeline fantaseerima, kuivõrd sündmuse mõjuvõim on tema üle ja ruumi fantaasiale veel ei ole. Psühholoogi poolt kirjeldatud tunnused trauma üle- ja läbielamise kohta vastavad A ja N Ni seisundi kirjeldusele peale sündmust. Eelnevale tuginedes leiab kohus, et N N ja A N on vahetult peale sündmust selle toimumise osas andnud tõepäraseid selgitusi. On ilmne, et ainult ise juures olles said nad näha, kes oli ukse avamisel selle taga (vana mees kepi ja relvaga), samuti on ilmne, et ainult tulistamise nägemisest (revolver vana mehe käes, pauk, iseloomulik lõhn) ja ema kukkumise seostamisest sai neil tekkida hirm, paanika, mis väljendus karjumises- ema ära sure ja küsimused, kas ema jääb ellu. Täpselt samamoodi langeb kokku A Ni kirjeldus sihtimisliigutuse ja kannatanul sedastatud vigastuse vahel- kõhu piirkonnaks saab tagant ja külje pealt nähes pidada kõrguse järgi ka kannatanul olnud mitteeluohtlikku vigastust. Asjaolu, miks A N räägib ühest lasust ei oska kohus selgitada, kuid see võib olla seotud juba tekkinud šokiseisundiga ega ole antud juhul määrava tähtsusega detail lapse selgituste usaldusväärsuse hindamisel. Laste kirjeldus, et ema kukkus ja tulistaja lahkus on samuti juba teiste tunnistajate ütlustega kinnitust leidnud. Samuti kaudselt kinnitavad häirekeskusesse tehtud kõned ja tunnistajana ülekuulatud naabrid, et kuulsid koheselt peale laske ja naise appihüüdu laste kisa. Kui lapsed ei oleks näinud tulistamist, siis nende eakohaselt ei oleks nad osanud seostada pauke ja ema kukkumist tulistamisega. Märgitud seost ei osanud nt koheselt luua ka täiskasvanu ehk esimesena kohale jõudnud A P, kes esialgu arvas, et kannatanu on tugikepiga pihta saanud, kuid alles peale relva nägemist süüdistatava käes ja kannatanu vigastust nähes mõistis, mis on juhtunud tegelikkuses. Vähetähtis ei ole ka A Ni hilisem küünla süütamise lõhna seostamine tulistamisel tekkiva püssirohu lõhnaga. 6- aastasel lapsel seda ise kogemata ei oleks võimalik sellist teadmist omada. 18 Samuti on eluliselt usutav, et ealisest uudishimust tingituna läksid lapsed koos emaga vaatama, kui uksele koputati. Eeltoodu alusel leiab kohus, et on tõendatud, et nii A N kui ka N N nägid pealt enda ema tulistamist ja said aru, et nende ema on saadud vigastuste tõttu suremas samas sündmuskohal. Arvestades eelkõige sündmusest möödunud aega ja korvamatu trauma taaselustamisega (ülekuulamisega) seotud ülemäärast ja põhjendamatut stressi lastele, ei pea kohus (ega ole seda taotlenud ka keegi menetlusosalistest) tänasel päeval põhjendatuks alaealiste laste ülekuulamist. Kliiniline psühholoog K T selgitas ammendavalt lastele tekitatud trauma olemust ja tänasel päeval nende ülekuulamisega seotud riske (III kd tl 130pö-131pö ). Samas leiab kohus, et KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel on võimalik ja põhjendatud kasutada A N ja N N poolt edasi antud, tunnistajate poolt vahendatud ütlusi. Kohus leiab, et nii A N, rääkides vahetult peale sündmust kell 19:37 oma isaga, ja 19:43 paiku kohale saabunud politseiametnikega (L. N ; U. S) ning 06.01.2021 kella 10 paiku iseendaga tunnistaja O. J juuresolekul kui ka N N rääkides J. V vahetult peale sündmust kiirabiautos, olid kõhklusteta veel sündmuse mõju all, mistõttu nende jutu usaldusväärsuses puudub alus kahelda. Seda enam, et tollel ajahetkel ei olnud lastel mingitki informatsiooni kelleltki teiselt selle kohta, mis emaga juhtunud oli. Ema surmast ja sellega seotud faktidest said nad teada hiljem, järgmisel päeval haiglast koju jõudes. Tähelepanuväärne on ka see, et A. N on juhtunut sarnaselt kirjeldanud erinevatele tunnistajatele, vastavalt enda ealistele oskustele. Hinnates nii A N vahendatud ütlusi, kui M. P. antud ütlusi tulistamise asjaolude osas, tuleb tõdeda, et erinevus seisneb selles, et A N räägib sihitud tulistamisest ja ühest lasust kõhu piirkonda, samal ajal, kui M. P. ütluste kohaselt toimus rüselus ja kaks lasku, ülevalt alla poole, leides sealjuures, et tema ise ei ole päästikule vajutanud. Kohtu hinnangul toimus tulistamine järjekorras, millist kirjeldas M. P.. Tuginedes M. P. ütlustele, et tema relva hoidev käsi oli esialgu tema enda näo kõrgusel, kui P N seda tirima hakkas ning liikus ülevalt alla P N suunas, on järelikult toimunud esimene lask surma põhjustanud lask. Nimelt surnu kohtuarstlikus ekspertiisiaktis kannatanul sedastatud ja surma põhjuseks olev rindkere peetuslasuvigastus kuuliga kuuli sisenemisavaga vasakul pool rindkere eespinnal rinnaku kõrvaljoonel II roidevahemikus koos II roide kõhrelise osa alaserva ja rinnaku vasakpoolse serva, südamepauna, üleneva aordi, lopsutüve ning VII- VIII rinnalüli lülisambakanalisse ulatuva vigastusega, aordikaare alaneva osa sisekesta rebendiga, parema kopsu värati ja alasagara verevalumiga ning kuuli peetumisega seljalihastes paremal pool lülisamba kõrval IX rinnalüli ogajätke ja ristijätke vahel (p1, I kd tl 154) saab kohtu hinnangul olla tekitatud sellisel juhul esimese lasuga, kuivõrd M. P. käes olevat relva hakkas kannatanu enda poole ja alla poole tõmbama. Siis toimus esimene lask kui tulirelv M. P. käes asus veel kõrgemal (süüdistatav näitas ette enda näo kõrgusel relva esialgset asendit, kui kannatanu asus seda tirima) ja seda kinnitab ka ekspertiisi aktis antud ekspertarvamuse p 3 millest nähtuvalt vasakul pool rindekere eespinnal paikneva peetuslasuvigastuse kanal on suunaga vasakult eest ülalt paremale taha alla (I kd tl 155). M. P. kirjeldusest saab järeldada, et teine lask läks madalamale, tõenäoliselt kõhtu. Viimane läheb kokku surnu kohtuarstlikus ekspertiisiaktis tuvastatud mitteeluohtliku tervisekahjustusega -vasakut rindekere poolt läbistav kuulilaskevigastus kuuli sisenemisavaga vasakul pool rindkere külgpinnal eesmisel kaenlajoonel VII roide kõrgusel koos IX roide killunenud vigastustega ning rinnakelme ja roietevaheliste lihaste 19 vigastusega IX roidevahemikus keskmisel kaenlajoonel, vasaku kopsu alasagara vigastusega ning kuuli väljumisavaga 11. roidevahemiku ja XII roide kõrgusel lülisamba kõrvaljoone ja abaluujoone vahelisel alal. Märgitud lasu suund sai ekspertarvamuse p 3 järgi olla vasakult küljelt ülalt taha keskele alla. Märgitu haakub ka kohtuarstlikus ekspertiisiaktis tuvastatud kannatanu naha põletusvigastusega vasaku rinnanäärme välimises osas, mis võis olla tekitatud mõne tulise eseme, sh tulise relvadetaili toimel ning oli elupuhune vigastus, tekitatud lühikest aega enne kannatanu surma (p 3, I kd tl 155). See on aga kokkulangev tulirelva eksperdi kohtus antud ütlustega selle kohta, et enne tulistamist, sh ka pärast esimese lasu sooritamist ei ole tulirelva toruots tõenäoliselt sellise kuumusega, et saaks tekitada põletushaava, kuid võib seda olla peale teist lasku ( „ühest-kahest lasust relv kuumaks ei lähe“, III kd tl 127pö). Eluliselt ebausutav oleks, et esimene lask toimus alla suunas (mitteeluohtlik tervisekahjustus), teine üles (rinnaku piirkond) ja seejärel sai kannatanu nahapõletuse esimese lasu lähedale nahale. Seega peab kohus M. P. ütlusi laskude toimumise suuna osas usaldusväärseteks ja eluliselt usutavaks. Märgitud järjekorras (ülevalt alla) tulistamist kinnitavad ka järgmised tõendid. Süüdistatava ütluste kohaselt oli tema ja P N omavaheline kaugus oli väga väike, umbes pool meetrit. See on nii eluliselt usutav, arvestades toimunud tegevust (kannatanu oli just ukse avanud) kui ka esiku väiksust (sündmuskoha vaatluse protokoll, fotod). Ka surnu kohtuarstlikus ekspertiisi aktis, ps 3 antud arvamusest nähtub, et tegemist on lähilaskudega (hall tahmasadestus vasakul pool rindkerel). Keskse tähtsusega M. P., relvatoru ja kannatanu vahemaa hindamise osas vigastuste tekitamise kontekstis on lasujäägiekspertiisiaktis antud ekspertarvamus. Nimelt lasujäägi ekspertiisi aktis nr xxx, 09.02.2021 antud ekspertarvamusest on olulise tähtsusega punktis 4 antud hinnang selle kohta, et ekspertiisiks esitatud (P Nl tulistamise hetkel seljas olnud) T-särgi esiküljel paikneva kahe lasuvigastuse ümbruses on visuaalselt märgatavad lasujääkide jäljed. Katselaskude tulemuste põhjal on särgi ülaosa lasuvigastus tekitatud kauguse vahemikus 5- 10 cm (vastavalt surnu kohtuarstlikus ekspertiisiaktis antud ekspertarvamusele on tegemist surmava vigastuse asukohaga) ja alumine lasuvigastus kauguse vahemikus 10- 30 cm (milline oli mitteeluohtlik tervisekahjustus). Sellega kinnistub kohtu veendumus, et M. P. ja P N kehade vaheline kaugus võis olla esialgu pool meetrit ning M. P. relvaga käsi liikus P N suunas, mistõttu esimene, kõrgem lask toimuski lähedamalt ehk peaaegu P N keha (T-särgi) vastas, misjärel teine lask toimus juba 10- 30 cm kauguselt, tabades kannatanut rohkem külje peale. Kohus leiab, et eluliselt usutav on ka asjaolu, et peale esimest lasku, mis toimus 5-10 cm kaugusel kannatanust, võis relv sattuda kannatanu keha ja riiete vastu, sealjuures võisid siis M. P. käes olnud relv, kindad ja temal seljas olnud tagi varrukad olla puutuvuses kannatanu riiete, keha ja haavast tuleva verega. Märgitu selgitaks asjaolu, mis väljendus DNA ekspertiisiaktis, et nii M. P. varrukaotstelt, kinnastelt kui ka relva erinevatest kohtadest leiti eeltestide alusel verd ja need sisaldasid kannatanu DNA-d (II kd tl 102pö-103). Uurides DNA ekspertiisiaktis nr xxx, 01.02.2021 antud ekspertarvamust, tuleb tõdeda, et see kinnitab eelkõige M. P. ja P N omavahelist kokkupuudet ehk kontakti nii kehade, riiete kui ka relvaga. Sealjuures tuleb tähele panna, et arvamuse punkti 2 kohaselt on kannatanu DNA täisprofiil saadud proovilt veresarnase aine määrdumisest M. P. teksatagi parema varruka eesmise osa ülaosas (pakend 1.1., proov xxx); esimene proov kummikindalt (pakend 3, proov xxx). Märgitud leid kinnitab seda, et M. P. teksatagi varrukaots ja kummikinnastes käsi pidid olema kannatanule sedavõrd lähedal, et need puutusid kokku kannatanuga. See on ka eluliselt usutav arvestades nende väikest vahemaad ja relva äärmiselt väikest kaugust kannatanust, mistõttu on eluliselt usutav, et M. P. 20 kinnas ja varrukaots said kannatanu veremäärdumuse. Edasiselt on ekspertarvamuses järjestikku punktides 6, 7, 8, 9, 10 ja 11 tuvastatud bioloogiliste materjalide sisaldumine neid mitte välistavas vormis nii M. P. kui P N osas. Vaidluse alla ei saa kohus seada ka asjaolu, et P N võis haarata tulirelva torust ja kabast ehk puutus kokku tulirelvaga selles osas, mis ei olnud kaetud M. P. käe ja sõrmedega. On ilmne, et tulistamisest relva asukoht juba iseenesest muutub (sh tagasilöögist) samuti on eluliselt usutav, et vähesel määral jõudsid ja võisid liikuda ka nii M. P. või vähemalt tema relva hoidev käsi ja kannatanu. Asendit vähest muutumist kinnitab ka surnu kohtuarstlikus ekspertiisiaktis antud eksperdi järeldus sellest, et võttes arvesse haavakanalite suhteliselt sarnaseid suundi, on alust arvata, et lasud võivad olla sooritatud üksteise järel olukorras, kus kannatanu ja laskja kehaasendid võisid muutuda suhteliselt vähe ning laskja võis paikneda kannatanu suhtes ees vasakul (I kd tl 155). Laskude toimumine teineteisele äärmiselt lähedal olles on kinnitust leidnud ka lasujäägiekspertiisis antud ekspertarvamusega selle kohta, et P N paremalt ja vasakult käelt võetud proovides leidub ohtralt tulirelvast tulistamisel tekkivatele põlemisjääkidele iseloomulikke mikroosakesi (p1). Punktist 2 nähtuvalt, ekspertiisiks esitatud kindal pakendis nr 1 ja nr 3 leidub ohtralt tulirelvast tulistamisel tekkivatele põlemisjääkidele iseloomulikke osakesi. Märgitu kinnitab ka seda, et lisaks kehale, oli relva vahetus läheduses tulistamise ajal P N käed. T-särgil (P Nl tulistamise hetkel seljas olnud) leidub ohtralt tulirelvast tulistamisel tekkivatele põlemisjääkidele iseloomulikke mikroosakesi. Asjaolul, et (p 1) M. P. paremalt ja vasakult käelt võetud proovidelt leidub vähesel määral tulirelvast tulistamisel tekkivatele põlemisjääkidele iseloomulikke mikroosakesi, on selge põhjuslik seos sellega, et M. P. kandis tulistamise toimumise ajal kindaid. M. P. parema varruka otsalt võetud proovil leidub üksikuid ja vasaku varruka otsalt võetud proovil leidub vähesel määral tulirelvast tulistamisel tekkivatele põlemisjääkidele iseloomulikke mikroosakesi, mis kinnitab, et M. P. kandis samu riideid tulistamisel ja tema kinnipidamisel. Antud ekspertarvamuse punkt 3 puhul tuleb tähele panna, et ekspertiisiks esitatud padrunikestas (paiknes tulirelvas) leiduvad lasujäägid on elementkoostise põhjal samaliigilised proovidelt, kummikinnastelt ja T-särgilt leitud lasujääkidega. Märgitud lasujääkide leidumine nii M. P.l käes olnud kinnastelt kui ka P N kätelt ja riietelt on selgitatav just nimelt sellega, et nad asusid teineteisest haaramise kaugusel ja M. P. hoidis tulistamise ajal tulirelvast kinni, samuti et kannatanu käed olid tulistamise ajal nii nagu ka M. P. kinnastatud käed ja üleriiete varrukad, olid nii relva vahetus läheduses. Seega saab kohus asuda seisukohale, et ka enda ja kannatanu vahemaa osas on M. P. andnud usaldusväärseid ütlusi. Kohus nõustub kaitsjaga, et relvatoruga kannatanu löömist ei ole M. P.le süüdistuses ette heidetud, kuid lähtudes ka M. P. ütlustest ja kannatanul leiduvatest vigastustest, peab kohus eluliselt usutavaks, et relvatoru võis kannatanut riivata enne tulistamist (sellele viitab põletusjälgede ja gaasilasujälgede, tahmaladestumise puudumine). Kuivõrd M. P.le ei ole kannatanu relvatoruga löömist etteheidetud, ei pea kohus põhjendatuks peatuda sellel küsimusel pikemalt. Edasiselt märgib kohus, et tulistamise ajal M. P. ja kannatanu kehaasendid ei saanud olla selliselt nagu M. P. väitnud on. Siinkohal tuleb tähele panna, et üks lastud kuulidest peetus kannatanu seljas ja teine esiku kapist. Märgitu juures on aga oluline märgata kahte aspekti. Nimelt haavakanali suunda ja kuuli 21 leiukõrgusi. Vastavalt surnu kohtuarstlikus ekspertiisiaktis p-s 3 antud ekspertarvamusele oli surma põhjustanud kuuli lasukanali suund vasakult eest ülalt paremale taha alla, siinkohal oli tegemist lähilasuga, relvatoru kaugusega kannatanust 5 – 10 cm. Ekspertiisiakti kirjeldavast osast nähtub, et vasakul pool rinnal paikneva kuuli sisenemisava kõrgus jalatallast on 138 cm (I kd tl 150). Kannatanu oli 168 cm pikkune ja M. P. 180 cm pikkune. Seega tulistamaks suunaga ülevalt alla, pidi M. P. relvaga käsi olema kannatanu rinnakõrgusel sellest 5-10 cm kaugusel suunaga ülevalt alla. Vastavalt surnu kohtuarstlikus ekspertiisiaktis antud ekspertarvamusele oli keha läbinud kuuli haavakanalis suund vasakult küljelt ülalt taha keskele alla (I kd tl 155), vasakul küljel paikneva kuuli sisenemisava kõrgus jalatallast 123 cm ja väljumisava kõrgus 114 cm. Kannatanu kehaasendi määramisel on siinkohal keskse tähtsusega esiku kapil oleva kuuli kõrgus. Sündmuskoha vaatluse protokollist nähtuvalt on puitu läbiv kapi vigastus kõrgusega põrandast 71 cm (fotod 18- 20). Arvestades, et kannatanu oli 168 cm pikkune ning M. P. 180 cm pikkune, relvatoru pidi olema suunaga ülevalt alla, kuuli sisenemisava kõrgus kannatanul oli 123 cm ja väljumisava kõrgus 114 cm ning kapil leitud vigastuse kõrgus põrandast 71 cm, siis ei saanud olla kannatanu selle lasu tekitamise ajal juba põlvili asendis vastu seina nagu märkis M. P.. Kannatanu pidi selle lasu toimumise ajal seisma, vastasel juhul ei oleks sellise nurga alt keha läbinud kuul saanud tekitada kappi 71 cm kõrgusele vigastuse. M. P. ütluste usaldusväärsust kehaasendite osas ei kinnita ka A P ütlused. Viimane jõudis sündmuskohale 2-3 sekundiga. Tema kohale jõudes oli M. P. ukse juures püsti. Eluliselt usutav ei ole, et M. P. vanuses ja tervisega meesterahvas (põlved opereeritud, liikus toetuskepi toel) suutnuks ka kriisiolukorras sedavõrd märkimisväärselt lühikese aja jooksul ennast püsti ajada. Samuti tuleb tähele panna, et tunnistaja ei kinnita, et kannatanu oleks olnud vastu seina või seina juures ja põlvili asendis. Tunnistaja kinnitab, et P N asus esiku keskel neljakäpuli ja üritas püsti tõusta. Üldteada asjaolu on, et inimese kukkumise kiirus tuleneb gravitatsioonijõust ja on oluliselt kiirem kui harilik püstitõusmise kiirus. Siinkohal tuleb tähele panna, et M. P. oli teo toimepanemise ajal 80aastane ja liikus tugikepi toel, tema põlved olid opereeritud. Märgitud andmed viitavad objektiivselt sellele, et tema püstisaamise kiirus ei saa olla harilikust püstitõusmise kiirusest kiirem. Eeltoodu alusel peab kohus ebausaldusväärseks M. P. ütlusi selle kohta, et tema ja kannatanu vahel toimus rüselemine, mille tulemusena mõlemad maha kukkusid/alla vajusid. Kohtu hinnangul on eelnevaga tõendatud, et tulistamise ajal on olnud püstises asendis nii kannatanu kui süüdistatav. Eeltoodud põhjendustel loeb kohus M. P. ütlused tema enda ja kannatanu kehaasendite osas tulistamise ajal ebausalduväärseteks. Kohus loeb ebausaldusväärseteks ka M. P. ütlused selles osas, et tema ei ole päästikule vajutanud ehk laske sooritanud järgmistel põhjustel. Tulirelva ekspertiisiaktis nr nr xxx, 01.02.2021 antud ekspertarvamusest nähtub, et revolvri Taurus 85 CH kaliiber .38 Special nr XXX puhul ei ole võimalik lask (või mitu) päästikule vajutamata. Nimelt kummihaamriga löödi vastu revolvri erinevaid osi ja revolvri käepidemest kinnihoides põrutati sellega vastu puidust seina. Revolver oli ühe eksperdi käes ja tema sõrm asus päästikul, ekspertiisi tegemisel osaleja haaras relvarauast ja tõmbas järsu liigutusega enda suunas. Revolvri ehitus välistab relva vinnastamist ja laskmist päästikule vajutamata (I kd tl 229pö, p 3, 5, 6, 7). Päästikuga seonduval peatub kohus ka edaspidi täpsemalt. Sama on kinnitanud ka M. P., öeldes, et ta läks laetud revolvriga kannatanu ukse taha ja mõistis, et lask võib toimuda igal hetkel ja lask saab toimuda ainult päästikule vajutades, päästik käib raskelt. 22 Seega möönab M. P. ise samuti, et lask (lasud) saavad toimuda üksnes päästikule vajutamise kaudu. DNA ekspertiisiakti punktis 5 antud arvamuse kohaselt saadi DNA- täisprofiilid, mis on pärit enam kui ühelt isikult ning nendes segaprofiilides on eristatav peamine DNA- profiil, mis on kokkulangev P N DNA- profiiliga, sealjuures M. P. DNA profiiliga ei ole need proovid seostatavad, järgmistelt proovidelt: proov päästikult kogu päästiku ulatuses (pakend 1.3), proov päästikukaitsmelt nii sise- kui välisküljelt (pakend 1.12); proov trumliraami siseküljelt verekahtlasest määrdumisest, võis sisaldada eeltestide alusel verd; proov kuuli pinnalt, esimene proov kummikindalt, võis sisaldada eeltestide alusel verd. Kuigi märgitud DNA ekspertiisiakti punktis 5 toodud järeldused ei kattu ka M. P. enda ütlustega (tema ei lasknud ise kordagi relvast lahti, hoidis relva keskelt käega ümber trumli ja sõrmedega ümber päästikukaitsme; päästikule võis minna tema sõrm, kuid ka kannatanu sõrm), pidas kohus vajalikuks välja selgitada täiendavalt, kuidas võis saada päästikule kannatanu DNA täisprofiil, otsustamaks, kas see kinnitab M. P. kaitseversiooni - tema ei ole päästikule vajutanud ega seega kannatanu surma põhjustanud, mistõttu määras kohus KrMS § 297 lg 1 alusel omal algatusel täiendavate tõendite kogumise. Lisaks kannatanu bioloogilise materjali leidumisele päästikul, tuli kohtu hinnangul ka täiendavalt tuvastada, kuidas said toimuda lasud ja kes sai päästikule vajutada. Kohtu korraldusel toimetas prokurör kohtuistungile kõnealuse tulirelva ja P N sama kasvu (167
2. cm)naispolitseiametniku (S D ) ning tegi süüdistatavale ettepaneku enda ristküsitlusel antud ütlusi täpsustada juhtunu ettenäitamisega kohtusaalis puutuvalt tulistamise momente. M. P. soostus sellega ning osalistel puudusid vastuväited menetlustoimingu teostamiseks. Selliselt viis kohus läbi uurimiseksperimendi tuvastamaks, kas lasud said toimuda süüdistatava poolt kirjeldatud viisil, kas kannatanu sõrm sai päästikule sattuda ning kas kannatanu sai mõjutada/põhjustada laskude toimumist). Toiming videosalvestati (III kd tl 125pö). Esmalt tuleb kohtul tõdeda, kui tulirelval olid M. P. poolt ettenäidatud viisil ehk samamoodi nagu tema ütluste kohaselt 05.01.2021 P N korteris, tema parem käsi ümber revolvri trumli ja sõrmed ümber päästikukaitsme ja kannatanu asemel osalenud politseiniku käed M. P. poolt ettenäidatud viisil, siis ei olnud tehniliselt võimalik kannatanu sõrme(
3. de)sattumine päästikule (kohtuistungi protokoll III kd tl 126-127, videosalvestus). Veel enam, ei olnud absoluutselt võimalik nende sattumine sinna mis iganes viisil koos M. P. sõrmedega ehk teisiti öeldes, kannatanu ise ei saanud ega saanud ka M. P. kannatanu sõrmede survest tingutuna päästikule vajutada. Lasku ei toimunud ka külje pealt päästikut mõjutades, riivamisi vms. Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et M. P. vastas korduvalt ühtemoodi nii ristküsitluse käigus kui ka ettenäitamisel, et tema hoidis relvast kramplikult ehk tugevasti kinni ega soovinud seda lahti lasta. Ettenäitamisel täpsustas M. P. veel seda, et kindad olid tal käes ja „relv ei libisenud (käest) mitte kuhugi“. Kohtusaalis proovisid nii M. P. ja S. D , kuidas oleks võimalik kannatanul relva haarata selliselt, et kannatanu tegevus põhjustaks lasu, kuid see ei osutunud võimalikuks (videosalvestis). Siinkohal tuleb tähele panna, et kohtuistungil ei olnud kriisiolukorda ja tegevusi prooviti rahulikus õhkkonnas, kus oli aega katsetusteks. Märgitud võimalust aga kannatanul reaalselt 05.01.2021 ei esinenud. 23 Samuti katsetasid tulirelvaekspert, prokurör, kaitsja, kannatanute lepingulised esindajad ja kohtu eesistuja tulirelvast erineval viisil lasu sooritamise võimalikkust. Olukorras, kus hoiti tugevalt trumlist kinni käega- nagu M. P. ette näitas-, ei osutunud päästikule vajutamine üldse võimalikuks. St relva trummel ei liikunud, mistõttu ei saanud toimuda lasku. Samuti ei toimunud lasku, kui proovida sõrmega nt küljelt päästikut mõjutada ega mahtunud kaks sõrme päästiku juurde päästikukaitse ala sisse (ehk ei oleks saanud kannatanu nt ka kogemata vajutada M. P. sõrmedele ja põhjustada laske). Menetlusosalised nõustusid kohtuga, et päästikule vajutamiseks on mehaanilise surve tugevus 10 palli süsteemis mõõdetuna 8. Seega ei ole tegemist n.ö. kergelt alla mineva päästikuga, vaid vaja on tugevat vajutust. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et tulirelva ekspert vaatles M. P. poolt ettenäidatud viisil tulistamise väidetavat toimumist ja juhtis samuti tähelepanu, et ettenäitamisel ei olnud kellegi sõrme päästikul (III kd tl 126pö), et selliselt ei saanud lasku toimuda. Tulirelvaekspert andis ütlusi, et antud tulirelvast on kaks lasku võimalik vaid kahel korral päästikule vajutades ning just nimelt vajutades, mitte riivates. Samuti, et relvast ei saa toimuda lasku, kui hoida trumlist kõvasti kinni. Samuti leidis ekspert, et teoreetiliselt, kui käsi on nn peidetud kuke ees, ei saa toimuda lasku, sest vinnastumine on takistatud. Kohus selgitab, et ka selles asendis prooviti kohtusaalis lasku sooritada, sh süüdistatav ise, kuid see ei õnnestunud. Tulirelvaekspert selgitas ka seda, et kannatanu käte asendit prooviti erinevalt, kuid kui kannatanu käed oleksid tulistamise ajal relvatorul, siis peaksid olema need jäänud kui mitte kuuli siis kuumade gaaside ette ja need jätavad jäljed (III kd tl 127). Kohus märgib, et ekspertiisiga kannatanu sõrmedel ja peopesadel nahapõletusi või kuumakahjustusi ei tuvastatud. DNA eksperdi M L kohtus antud selgitustest nähtub, et relva puutumisel vastu kannatanut, võib toimuda DNA ülekandumine, kuivõrd DNA saab üle kanduda vahetul kokkupuutel või ülekandumisel nt köhides, aevastades jms. Samuti oleneb DNA ülekandumine sellest, kui palju konkreetne inimene jagab väljapoole DNA-d. DNA ülekandumine võib toimuda ka kokkupuutel riiete, vere, higistamisega. Kui kohtusaalis näidati eksperdile ette süüdistatava poolt ettenäidatud relva hoidmise viis (tema ja kannatanu), selgitas ekspert, et ei saa öelda, kumma DNA-d on võimalik rohkem leida. Kuna mõlemad inimesed puutusid relva, siis on võimalik sealt leida mõlema DNA-d. Samuti võib DNA relva ühest kohast teise kanduda, kui pärast keegi veel puutus, ehk kui on teada, et relva puutus mitu inimest, siis ei tähista DNA leidmiskoht seda kohta, kust nt inimene kinni hoidis, vaid DNA võis ka ülekandumisega liikuda. Samuti selgitas ekspert, et nt kui relv on sattunud kannatanu riiete, vere vastu, siis sedasi on võimalik kannatanu DNA ülekandumine relvale (III kd tl 128). Kohus uurides kõiki tõendeid kogumis ja arvestades DNA eksperdi M L antud ütlusi ekspertiisiakti selgitamisel kohtus, leiab, et punktis nr 5 sedastatut ei saa käsitleda eraldivõetuna teistest tõenditest ega iseseisva ja ainumäärava tõendiallikana selle kohta, et revolvri päästikult leiti ainult kannatanu DNA täisprofiil (mitte M. P. oma). Kohtu hinnangul teostatud katsed ja eksperdi selgitused kohtuistungil välistavad M. P. versiooni juhtunust. Konkreetsest kohast DNA profiili leidumine ei pruugi M. L sõnul tähendada, et just seda kohta märgitud isik puutunud on. DNA võib üle kanduda nii teisest kohast kui ka teise inimese, riiete jm kaudu (sh veri, higi, riided). Kohus on eelnevalt juba tuvastanud, et M. P. ja P N asetsesid tulistamise ajal teineteisele väga lähestikku, haardeulatuses ning nii nende käed kui riided puutusid omavahel 24 kokku, sh on M. P. kinnastelt ja varrukatelt leitud kannatanule kuuluvat bioloogilist materjali. Eriti tähelepanuväärne antud kontekstis on asjaolu, et relvatoru kaugus kannatanust võis olla minimaalselt 5 cm ja maksimaalselt 30 cm. Arvestades, et nii M. P. kui ka P N DNA profiilid on sedastatud ka teistes proovides, et vaidlus puudub selles, et nii M. P. kui ka P N relva katsusid, et P N sõrmed ei mahtunud kuidagi tegelikkuses päästikul M. P. sõrmede alla ega peale, et relvatorust tirides ei ole võimalik lasku esile kutsuda, et M. P. on ise ette näidanud, et just tema sõrmed olid päästikukaitsme ümber, järeldab kohus, et P N DNA profiil punktis 5 loetletud kohtadesse on ülekandunud ehk teisiti öeldes, DNA ekspertiisiakti punktis 5 sedastatud P N DNA täisprofiil tulirelva päästikul ei tähenda, et P N oleks tulirelva päästikut puutunud, sh ise kaks lasku sooritanud enda suunas, seda ka rüseluse käigus. Nii selles kui ka ülejäänud osas kinnitab teostatud ekspertiis ja antud ekspertarvamus juba varem märgitut, et M. P. ja P N võisid teatud hetkel mõlemad tulirelvast kinni hoida, sh M. P. relva keskosast, kattes selle täies ulatuses enda käe, sh sõrmedega, sh päästiku ala ja päästikukaitse ala, ning P N võis teatud hetkel kinni hoida relva toru otsast ja kaba otsast. Kohtupsühhiaatria- psühholoogia kompleksekspertiisi aktis nr 4/9, 12.05.2021 on ekspert jõudnud järeldusele ka selles, et kasutatud uinuti või rahusti ei saanud põhjustada psüühikahäireid ega selliseid kognitiivseid defitsiite, mis põhjustaksid tahtest olenematut käitumist (p 9). Tulenevalt antud arvamusest, samuti M. P. enda antud ütlustest, leiab kohus, et tal ei olnud tarvitatud ravimitest tegelikkuses sellist seisundit, mis tingiks kirjeldatud mälulüngad (adus, et relv käes on, alles P N ukse taga; ei tea kuidas ja millal lasud toimusid; kas sõrm vajutas päästikule või mitte). Kohtu hinnangul on kõik kõnealused „augud“ M. P. ütluses tingitud tema soovist enda süüd pisendada, sest just need on vahetult seotud tulistamise asjaoludega. Lisaks eelnevatele tõenditele kinnitab kohtu hinnangul M. P. süüd just P N tulistamises ehk tahtlikus päästikule vajutamises, tema teoeelne ja-järgne käitumine. M. P. ise kinnitab, et ta oli aastate vältel korduvalt vihastunud ülakorruselt kostunud lärmi peale ning 05.01.2021 kui tema plaanis heade kavatsustega P N juurest läbi minna, kostusid ülakorruselt taaskord teda häirivad mürtsud. Seepeale ta vihastus ja otsustas ülevalt läbi minna ja kõvema sõna öelda. M. P. on kirjeldanud, et ta on varasemalt tajunud alandatusse tunnet, kui käis aasta poolteist tagasi P N lärmi üle kurtmas ja viimane kinnitas, et nad ju vaiksed, mispeale tema sealt nagu „lambuke“ ära tuli. Seega leiab kohus, et 05.01.2021 ülakorrusele minnes, oli M. P. ärritusest tingitud viha seisundis. M. P. oli eelnevalt kodus laadinud temal oleva ebaseadusliku tulirelva padrunitega. Ta teadis, et nii tulirelv kui laskemoon on laskekõlbulikud, kuid ka seda, et antud relvast toimub lask vaid päästikule vajutades. Selle teadmisega läks M. P. üles naabri juurde laetud relvaga ja küsis „poisi“ järele. Kohus leiab, et M. P. enda selgitused, et ta märkas- tajus relva alles siis kui ta sellega uksele koputas, on enda süüd pisendavad ja ennast õigustavad. Ühtegi mõistlikku põhjust, miks täiskasvanud, relva ohtlikkusest teadlik meesterahvas üldse laetud relvaga üksikema ja 4- ja 6- aastase lapse kodu ukse taha läheks, ei ole. Tahtnuks M. P. kõigest hirmutada nagu ta väitis ja just tulirelva abil, oleks ta relvast padrunid eelnevalt eemaldanud. M. P.l oli siinkohal korduvalt võimalik ka ümber mõelda, oma tegevus katkestada. Nagu ta ise tõdes, on varasemalt teinekord vaheukse juurde jõudes viha lahtunud ja ta on tagasi läinud. Seekord nii ei juhtunud, ta läks edasi. M. P. kinnitas, et märgates relva enda käes, tundis ta hirmu, et nüüd on politseiga pahandused. M. P. ei lasknud relvast lahti 25 ka siis, kui ta teadis, et relv on laetud, võib tulistada ja kannatanu relvatoru enda poole tirima hakkas- tema ütluste kohaselt. Seega nähtub M. P. käitumisest, et ta vaatamata olnud võimalustele ei katkestanud oma tegevust, vaid läks laetud relvaga P N juurde. Koheselt peale tulistamist saabus kohale naaber A P , kes kuulis M. P. karjumas, tõendamas kannatanu suunas, et viimane on ise süüdi ja ise selleni M. P. viinud. Selline käitumine ei lähe kokku M. P. kohtus antud ütlustega selle kohta, et P N vastu tal viha puudus ning sel hetkel valitses paanika. Selline karjumine ja tõendamine vahetult sündmuskohal tõestab just seda, et ka peale tulistamist oli M. P. vihane ja süüdistas ka teda ennast tulistamiseni viimises kannatanut ennast. Samas, nii A P, J P kui ka N L K on kinnitanud, et M. P. lahkus rahulikult, kiirustamata. Viimane nähtub ka majaesise turvakaamera salvestusest. Kohus juhib tähelepanu, et need asjaolud viitavad sellele, et tulistamine oli tahtlik tegevus. On ilmne, et kui juhtunud oleks M. P. mõistes õnnetus, relv oleks kogemata, tema teadmata lasu sooritanud, siis ei oleks ta ilmselgelt kasutanud sündmuse mõju all olles, samas koha peal väljendit „ise viisid mind selleni, ise oled süüdi“. Märgitud väljend viitab kohtu hinnangul üheselt sellele, et tulistaja oli M. P. ja ta tulistas kannatanut tahtlikult. Seda kohtu arvamust süvendab veel asjaolu, et M. P. lahkus sündmuskohalt ja sõitis enda tütre juurde M, kellele kinnitas, et lasi naabrinaise maha. Kohale saabunud politseinikele väljendus ta enda kinnipidamisel: „lasin raisa maha“. Märgitud tsitaadid viitavad samuti tahtlikule tulistamisele, mitte juhuslikele lasu toimumistele (millised välistas kohus juba eelnevalt). Ei ole eluliselt usutav, et kui juhtub õnnetus tulirelvaga, siis vahetu emotsiooni mõjul inimene võtab selle kui tapmise omaks, tunnistades „lasin“- mis viitab üheselt antud kontekstis tulistamisele. Seega välistavad kohtu hinnangul nii teoeelne kui ka teojärgne käitumine asjaolu, et M. P. käes olnud tulirelvast toimunuks last tema tahtest olenemata. Teisisõnu, kohtu hinnangul toetavad kõiki eelloetletud tõendeid, kuid ka M. P. teoeelne ja teojärgne käitumine, et M. P. vajutas teadlikult kahel korral päästikule. Vaidlus puudub selles, et P N kukkus saadud vigastustest samasse põrandale ning oli elus ja suutis vaevaliselt rääkida, kui kohale jõudis loetud sekundite jooksul naaber A P (nõrgalt karjus appi, ütles aidake mind) ja paarikümne sekundi jooksul tunnistaja J P, kuid ei olnud enam kõnevõimeline, kui kohale saabusid politseiametnikud (kell 19:42 paiku), kes alustasid ka elustamist (tunnistajate A. P, J. P, U. Si ütlused, asitõendi, vormikaamera salvestise vaatluse protokoll). Märgitud langeb kokku ka kohtuarstlikus ekspertiisiaktis antud ekspertarvamusega (p 8), mille kohaselt peale vigastuste tekitamist võis P N väga lühikest aega elada ja aktiivselt tegutseda, maksimaalselt 10 minutit. P N oli kliinilises surmas, kui kohale saabus teda haiglasse toimetanud kiirabibrigaad. Surnu kohtuarstliku ekspertiisiakti punktis 2 antud arvamuse kohaselt fikseeriti surmlõpe 05.01.2020 kell 20:50, mis on kokkulangev P N meditsiinidokumentides sedastatuga, et kannatanu suri haiglas kell 20:50 (I kd tl 156). Pärast tulistamist lahkus M. P. koheselt P. N korteri juurest ja siirdus enda autoga M, xxx maja juurde, kus kohtus enda tütre K P. Viimasele andis ta kaasas olnud sularaha, dokumendid ja tulirelva, laskemoona tulirelva trumlist viskas samas maha. M. P. peeti politsei poolt kinni 05.01.2021 xxx maja juures kell 20:13, K P andis välja tulirelva ja samast maja juurest leiti sündmuskoha vaatluse käigus 06.01.2021 ka revolvrist välja visatud kaks padrunit. Ülejäänud 6 padrunit (mis olid padrunikotis) leiti ja võeti ära M. P.lt tema kahtlustatavana kinnipidamise käigus (III kd tl 54). 26 Kannatanute lepingulised esindajad leiavad, et M. P. tegevus on kvaliftseeritav

§ 114

p 1 ja 2 järgi, kuna Riigikohtu praktika kohaselt laste juuresolekul tapmise toimepanemine on kvalifitseeritav

§ 114

lg 1 p 1 järgi, kui tapmist näeb pealt ohvri laps (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 1-15-10119, p 20) ning tulistamine olukorras, kus ka teised võivad pihta saada, on üldohtlik. Kohus möönab, et Riigikohus on lahendis nr 1-15-10119 märkinud, et ei ole välistatud, et piinaval ja/või julmal viisil toime pandud tapmisena võivad olla muu hulgas käsitatavad ka juhtumid, kus vanem näeb vahetult pealt enda lapse tapmist või vastupidi ja ka teo toimepanijal on tahtlus panna tapmine toime lähedase juuresolekul. See sõltub aga igal üksikjuhul kuriteo toimepanemise asjaoludest ja tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal kindlaks teha. Et tapmist lähedase juuresolekul käsitada piinaval viisil toimepanduna, peab kohus muu hulgas tuvastama, kas lähedase juuresolek põhjustas tapetule märkimisväärseid surmaeelseid üleelamisi ja kannatusi. Samuti ei piisa tapmisteo käsitamiseks julmal viisil toime pandud tapmisena pelgalt sellest, et tapmine pandi toime lähedase juuresolekul (p 20). Kohus möönab, et ema tapmine alaealiste, sealjuures sedavõrd väikeste laste nagu 4- ja 6aastase juuresolekul (pealtnägemisel) võib kvalifitseeruda tapmiseks piinaval ja julmal viisil, juhul kui on tõendatud, et see põhjustas tapetule märkimisväärseid surmaeelseid üleelamisi ja kannatusi. M. I ütlustega on tõendatud, et laste põhiliseks hooldajaks oli nende ema ning neil oli emaga tugev kiindumussuhe. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et N N ja A N nägid pealt enda ema tulistamist ja adusid tema suremist. Kuigi M. P. tulistas ehk tappis P N laste juuresolekul ja vaidlus puudub selles, et sellega on lastele põhjustatud märkimisväärselt suur, elukestev trauma, siis käesoleva koosseisu inkrimineerimisel M. P.le on keskse tähtsusega asjaolu, kas P N jaoks laste juuresolekul tema tulistamine ehk tapmine põhjustas märkimisväärseid surmaeelseid üleelamisi ja kannatusi just talle. Siinkohal tuleb kohtul tõdeda, et seda jaatada ei saa. Märgitut iseloomustab asjaolu, et tulistamine ise ja sellest saabunud tagajärg- kliiniline surm, saabusid sedavõrd kiire aja jooksul ning P N ei suutnud juba peale laske muud väljenduda kui, et ta palus abi ja oigas. Selline seisund lõppes xxx minuti jooksul, kui alustati juba elustamist, sest saabunud oli kliiniline surm. On eluliselt usutav, et iga ema jaoks on emotsionaalselt raske, isegi talumatu olukord, kui lapsed näevad pealt tema tulistamist, surmaeelseid kannatusi, võimalikku surma, kuid antud juhul tuleb sellele lisaks tuvastada, et sellega põhjustati kannatanule märkimisväärseid kannatusi. Kuid käesoleva asja faktilised asjaolud ei kinnita, et P N surm oleks saabunud just nimelt märkimisväärselt nendel asjaoludel kannatades. Kohtu hinnangul on siinkohal Riigikohus just nimelt teadlikult rõhutanud märkimisväärsete surmaeelsete üleelamiste ja kannatuste olemasolu vajalikkust. Kohtu hinnangul saab sellist olukorda jaatada, kui kannatanu surma saabumiseni on tal võimalus aduda laste juuresolekut, seda teadvustada ja sellest tulenevalt selle teadmise tõttu seda asjaolu üleelada/seeläbi kannatada enam kui seda tavapäraseks kannatanuseks pidada saaks. Antud juhul nähtub objektiivsetest asjaoludest, et kogu sündmus arenes äärmiselt kiiresti. Kaks tulistamist toimusid järjestikuselt ja kannatanu kliiniline surm saabus samuti kiirelt, umbes 5 minuti jooksul ning selle aja vältel suutis kannatanu tõesti paluda abi, väljendudes “aidake“, kuid ei maininud oma laste nimesid ega kutsunud neid enda juurde. Kohtu hinnangul väljendab selline olukord kannatanus seisundi mõistes seda, et ta ei adunud tol hetkel enam laste juuresolekut või nende puudumist, ta oli meeleliselt hõivatud enda seisundiga, mistõttu ei saanud reaalselt nende loetud 27 minutite jooksul tegelik laste juuresolek temale märkimisväärseid kannatusi ega üleelamisi põhjustada. Kohtu hinnangul ei aktualiseeru käesoleval juhul

§ 114lg 1 p 2 ega p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseis.

Esmalt on tuvastatud, et tulistamine toimus lähilaskudena väikeses esikus. Arvestades alaealiste laste vahendatud ütlusi ja M. P. enda antud ütlusi, tuleb kohtul möönda, et vahendatud ütluste (ega ka muude tõendite põhjal) ei saa kohus täie veendumusega väita, kus asusid lapsed tulistamise hetkel ja keda soovis ja sihtis M. P.. Sellest tulenevalt ei saa kohus ühegi tõendi alusel paigutada lapsi nö tulejoonele või lugeda tõendatuks, et laste elud oleksid tulistamisest ohtu asetatud olnud. Esindajate poolt viidatud juhtumi tulistamise asjaolud siiski erinesid käesolevast juhtumist suuresti (avar kangialune, avalik koht tänaval, juhuslikud kõndijad). Nagu eelnevalt öeldud, siis tänasel päeval laste ülekuulamine ei pruugi anda usaldusväärset informatsiooni, ning sellest tuleneda võiv kahju ületab võimaliku saadava tõendusteabeväärtuse. Eeltoodu alusel leiab kohus, et M. P. käitumises ei esine

§ 114p 1 ja 2 koosseisu.

Kaitsja leiab, et kohtulikul uurimisel tuvastatu pinnalt tuleb jaatada, et ülakorruselt aastate vältel kostunud lärm viis M. P. sellisesse hingelise erutuse seisundisse, et 05.01.2021 tingis see sellest tulenevalt P N tulistamise ehk tegemist võib olla

§ 115

järgi kvalifitseeritava kuriteoga.

§ 115

korral esineb eriline isikutunnus, mis on

§ 24lg 1 ja lg 3 sätestatud kirjeldus.

Kaitsja hinnangul toetus prokurör ise objektiivselt neile tuvastatud asjaoludele, kuid vaatas seda kui objektiivne kõrvalt vaataja. Kaitsja on seisukohal, et seda tuleb vaadata kui erilist isikutunnust ehk siis kui M. P. erilist isikutunnust, mis on vastutust kergendav eriline isikutunnus, mis iseloomustab teo toimepanija psüühikat ja emotsionaalset seisundit. Ehk siis seda situatsiooni tuleb vaadelda asetades ennast M. P. olukorda. Tuleb nõustuda et paneelmajades teistega kõrvuti elades tuleb arvestada ka teiste isikute õiguste ja vabadustega, teatud määral on isikutel talumiskohutus, kuid teatavasti on inimeste taluvuse määr täiesti erinev. Kaitsja hinnangul puudub vaidlus selles, et ülakorruselt kostuv müra oli M. P. jaoks äärmiselt häiriv ja 05.01.2021 M. P. viha aina kasvas, ärrituvus suurenes ning P N ukse taha jõudes oli ta viimse piirini viidud, mistõttu tulebki tema tegevus

§ 115järgi ümber kvalifitseerida.

Kaitsja viitab Riigikohtupraktikale selles küsimuses, mille kohaselt ei pea see eriline emotsionaalne seisund tekkima just seal samas, vaid võib olla ka pikaajalisem protsess. Kaitsja leiab, et seda toetab ka kompleksekspertiisiaktis väljendatud tsitaat selle kohta, et M. P. tegutses sihipäraselt, vastuseks reaalsetele välistele stiimulitele ning oma eesmärkidele. See oli vastus reaalsele stressorile, häiriv müra ülakorruselt, mis vallandas M. P.l ärritusreaktsiooni ning ta otsustas esitada ähvarduse ülakorrusele elanikele. Kaitsja hinnangul võib M. P.l lärmi tõttu tekkinud frustratsiooni pidada solvanguks, kuivõrd ta uskus, et seda tehakse meelega. Prokurör leiab, et selliseid asjaolusid ei esine, mis viitaksid

§ 115koosseisule.

Nimelt ei ole kannatanupoolset solvamist ega vägivalda tuvastatud, seda ei ole olnud, mis oleks sellise hingelise erutuse seisundi tingida saanud. Kaitsja poolt märgitud kohtupraktikas on see aga ka esinenud. Laste poolt tekitatud lärmist vm olmemürast tulenevat pahameelt ei saa pidada solvanguks ega vägivallaks.

§ 115

sätestab vastutuse tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. 28 Kohtu hinnangul ei esine käesoleval juhul M. P.l ei äkki (ega pikaajaliselt tekkinud) tugeva hingelise erutuse seisundit. Esiteks juhib kohus tähelepanu, et M. P. on ise kinnitanud, et aastate vältel tekkinud müraga seoses ta vihastus, rahunes ja vihastus uuesti. Samuti on ta kirjeldanud, et mõistab, mis on olmemüra ja tunnistanud, et ei mõista tagantjärgi isegi, miks ta nii vihastus. Kohus on eelnevalt selgitanud, et M. P. korterisse võis kostuda kannatanu korterist helisid, kuid need olid olmemüra alla kuuluvad helid. Kohus ei ole tuvastanud, et lärmi või müra oleks tekitatud just M. P. häirimiseks nagu viimane paistis arvavat. Vastupidi, tegelikkuses leidis kinnitust see, et P N korterist ei kostunud erilist lärmi ja müra, vaid M. P. taluvuspiir müra suhtes oli keskmisest inimesest madalam. Kohus ei leia, et naaberkorteris olev olmemüra, sh laste olemasolust tingitud helid oleksid ükskõik mil viisil käsitletavad antud juhul M. P. solvamisena või nt vaimse vägivallana tema suhtes. Samuti ei nõustu kohus kaitsjaga, et sellise hinnangu andmisel peaks kohus lähtuma ainult M. P. enda sisemaailmas tajutust. Tähelepanu väärib siinkohal ka asjaolu, et lärmi iseenesest tekitasid M. P. arvates lapsed, kuid kannatanuks osutus ema ehk P N, keda M. P. ei ole süüdistanud ei lärmi tekitamises ega (vaimses)vägivallatsemises. Asjaolu, et P N ei nõustunud M. P. pretensioonidega müra/lärmi osas, ei ole samuti käsitletav solvamisena. P N ei saa ühelgi juhul vastutada selle eest, kui M. P. ise tundis ennast „lambana“ vms, sest enda tunnete eest vastutab M. P. ise. Kohtule ei ole teada ühtegi sõna ega tegu, millega P N oleks solvanud M. P. autunnet, väärikust. Väljendit „mis te siin riidlete“, mille peale M. P. ennast alandatuna tundis, ei saa pidada objektiivselt solvavaks, ka juhul, kui jaatada teoreetiliselt lärmi olemasolu sel juhul. Tegemist on neutraalse ja viisaka väljendusviisiga, millele eelnes selgitus, et P N leidis, et nad on vaiksed. Kohus ei näe M. P.l ka tugevat hingelise erutuse seisundit 05.01.2021 kella 19:36 ajal, vaid leiab, et teda valdas tavapärane ärritusest tingitud viha. Ilmselgelt oli viha suur ja selles ei ole ka vaidlust, kuid viha ei tähenda vältimatult tugevat hingelise erutuse seisundit. Seda on kinnitanud ka kompleksekspertiisis tuvastatu. Kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktis nr 4/9, 12.05.2021 on kirjeldavas osas kajastatud, et süüdistatav on teda vaevanud müra probleemist avameelsest rääkinud ekspertidega (kattub kohtus antud ütluste sisuga), samuti, et on ka vanglas kaevanud ülakorruselt kostva lärmi üle. Tähelepanuväärne on, et süüdistava viibis jälgimise all suhteliselt pika perioodi vältel, s.o. 01.02.2021 kuni 09.04.2021 ning aktis antud ekspertide arvamusest nähtub, et M. P. on psüühiliselt terve, tal ei esine psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite (p 1., 2.). Samuti on märkimisväärne, et akti punktis 3 antud ekspertide arvamusest nähtuvalt ei esinenud tal ka 05.01.2021 teo toimepanemise ajal oma psüühilise seisundi ja kognitiivsete funktsioonide poolest ning ealisi (p 7 kohaselt) takistusi ega piiranguid ümbrusest, oma tegude iseloomust, sotsiaalsest tähendusest (sh keelatusest) arusaamiseks ning sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks. Ekspert on jõudnud järeldusele ka selles, et kasutatud uinuti või rahusti ei saanud põhjustada psüühikahäireid ega selliseid kognitiivseid defitsiite, mis põhjustaksid tahtest olenematut käitumist (p 9). Selliselt ei ole ka eriteadmisi omavad eksperdid tuvastanud M. P. käitumises meditsiiniliselt hingelise erutuse seisundile viitavaid tunnuseid. Märgitud tunnuseid ei esine ka tema teoeelses ja -järgses käitumises, milliseid kohus eelnevalt vaagis. Vastupidi – M. P. tegevus on olnud väliselt sihikindel, rahulik. Ta liikus enda füüsiliste võimete piires (aeglaselt) trepist üles, ta suutis mõelda sellele, et on relvaga n-ö. vahele jäänud, et tegemist on ohtliku olukorraga (võib toimuda lask, kuna relv on laetud), ta sai aru, et kannatanu on vigastatud, elas enda viha jätkuvalt välja tavapäraste sõnadega („ise süüdi“), ta lahkus rahulikult. Kohus nagu eelnevalt öeldud ei pea usutavaks, et M. P. adus relva enda käes alles 29 uksele koputades. M. P. käitumises valitsenud rahu ja külma närvi kirjeldavad tunnistajad J ja A P, G V. Seega ei näe kohus ei M. P. terviseandmetest ega ka õiguslikult tema käitumises asjaolusid, mis kinnitaksid tugeva hingelise erutuse seisundit. Kohtu hinnangul on tuvastamist leidnud vaid asjaolu, et M. P. on tundlik müra suhtes ning 05.01.2021 kella 19:36 ajal oli ta tavalises vihaseisundis. Kuivõrd kohus ei ole tuvastanud äkki tekkinud hingelise erutuvuse seisundit, kannatanupoolset solvamist või vägivalda, rääkimata nendevahelisest põhjuslikust seosest, siis ei näe kohus käesoleval juhul

§ 115kuriteokoosseisu.

Kohus on eelnevalt lugenud tõendatuks, et P N surm saabus M. P. poolt tulirelvast Taurus sooritatud lasust eelkirjeldatud viisil rindkeresse, saadud vigastuste tulemusena ning P N surma põhjuseks on vigastuste tüsistusena tekkinud äge verekaotus sisemisest ja välisest verejooksust (verekaotusšokk), südame tamponaad ja mõlemapoolne suuremahuline õhk- verirind- selline tervisekahjustus on eluohtlik, kuna ohustab kannatanu elu selle tekkimise ajal ja selle järel. P N on M. P. suhtes teine inimene. P N ei saanud ise enda surma põhjustada ehk päästikule vajutada. Vaidlus puudub selles, et enne tulistamist oli P N elus, terve, (lasu)vigastusteta. Kohtulikul uurimisel leidis tuvastamist P N tulistamine kahel korral lähilaskudena kehatüve piirkonda, millistest rinna juurde tabanud lask põhjustas surmava vigastuse. Tulistamise järgselt saabus kliiniline surm samas kohapeal kell 19:48 ja surmlõpe fikseeriti haiglas kell 20:50. Põhjuslik seos M. P. teo (tulistamine kannatanu pihta, kannatanu tabamine rinna juurde) ja saabunud tagajärje (surm vigastuse tüsistusena) vahel on ümberlükkamatult tõendatud. Seega on täidetud nii

§ 113kui ka § 117 kuriteokoosseisude objektiivne koosseis.

M. P. tahtlus tulistamisel

§ 113

lg 1 järgi on karistatav teise inimese tahtlik tapmine ning

§ 117järgi tapmine ettevaatamatusest.

Kohus on eelnevalt tuvastanud, et M. P. poolt kirjeldatud viisil (tema käsi ümber relva trumli, sõrmed ümber päästikukaitsme) ei ole võimalik kannatanul (asudes vastassuunas sealjuures) päästikule vajutada ega mõjutada mehaaniliselt M. P. sõrme päästikule vajutama. Samuti tuvastas kohus, et laskude toimumise ajal pidid kannatanu ja M. P. olema püstises asendis. Teadmist, et laetud revolvrist iga hetk lask võib toimuda, et tulirelvast, k.a. käesolevast relvast inimest tulistades võib surma põhjustada, kinnitas M. P. kohtuistungil. Ta väljendus kohtuistungil,et sellise kuuliga võib iga lask surma põhjustada. M. P. enda poolt kirjeldatud viha guvernandi vastu on ilmselgelt väljamõeldud kaitseversioon, kuivõrd kohtus ei ole kinnitust leidnud sellise inimese olemasolu või viibimine P N korteris 05.01.2021 ega ka muul ajal. Kohtu hinnangul ei ole see ka M. P. tahtluse hindamisel oluline nüanss. Ühtegi eluliselt usutavat põhjust, miks minna laetud relvaga kellegi ukse taha, ilma soovita seda relva kasutada, ei ole. Nimelt, nähes, et uksele tuli P N ise, oli nagu eelnevalt öeldud M. P.l korduvalt võimalus enda tegevus katkestada, lahkuda, järgi anda. Ta ei teinud seda. M. P. on kirjeldanud, et ta küsis „poissi“, A. N vahendatud ütlustest ei nähtu üldse tema ema ja laskja vahel suhtluse toimumist ning tunnistaja A. P ütlustest nähtub, et tulistamisele võis eelneda 5- 10 minutiline vestlus, kus mees rääkis ärritunult ja kannatanu rahulikult vastates. Kohus leiab, et on eluliselt usutav, et peale koputamist võis M. P. kannatanule midagi öelda, sh midagi „poisiga“ seoses, kuid ei pea eluliselt usutavaks, et nende vestlus oleks enne tulistamist väldanud 5- 10 minutit olukorras, 30 kus süüdistataval oli käes relv. Kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et nähes enda korteri uksel relvastatud meest, võis kannatanu asuda aktiivsele kaitsele/ või püüda relva haarata, kuid kohtu hinnangul ei oma kuriteo kvalifitseerimisel kannatanu selline võimalik püüe tähtsust. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et päästikule sai vajutada üksnes M. P. ning kannatanu ei saanud kuidagi toimunud laske mõjutada ega esile kutsuda. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et raskelt päästikule vajutamise tulemusena tulistavast relvast on võimalik kaks juhuslikku lasku, teineteise järel, ükski kohtus tehtud katse sellist võimalust ei kinnitanud. Kohus kordab, kannatanu ei saanud ennast ise kahel korral tulistada, kannatanu sõrmed ei mahtunud päästikualale, ega ole võimalik laske esile kutsuda ka riivamisi. Kannatanupoolne relva tirimine, ega kukkumine ei saanud samuti laske tingida. Kuivõrd lasud said toimuda vaid konkreetselt kahel korral päästikule vajutades, vajutada sai vaid M. P., ei ole võimalik rääkida surma põhjustamisest ettevaatamatusest, mis tähendab siis kergemeelsust või hooletust subjektiivse koosseisu tunnusena. M. P. etteheide selles osas, et kannatanu ründas esimesena, hakkas relva tirima, mis tuli talle ootamatult ja vallandas sündmuste ahelda, mis päädis teadvustamata lähilaskudega kannatanu pihta, ei ole tõsiseltvõetav ja on eelnevalt ümber lükatud. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et kaks lasku sooritas ja sai sooritada tahtlikult ainult M. P., ilma kannatanupoolse igasuguse sekkumiseta, siis ei aktualiseeru surma põhjustamine ettevaatamatusest

§ 117sätestatu kohaselt.

Kohtu hinnangul, kui mitte varem (laetud relvaga kannatanu ukse taha minnes), siis sel samal hetkel, kui uksel oli P. N, võttis M. P. vastu otsuse ja tulistas ise päästikule vajutades P N suunas kaks lasku. Arvestades enda teadmisi temal käes olnud tulirelvast (relv on laetud, lask toimub päästikule vajutades), kasutatud laskemoonast (selle kuuliga on iga lask eluohtlik), iseenda ja kannatanu äärmiselt väiksest vahemaast (relvatoru kaugus kannatanust 5- 30 cm), relva toru suunast ja kõrgusest kannatanu suhtes (rinnaku osa ja siseorganite külg) on M. P. kohtu hinnangul käesoleva teo toime pannud kavatsetult.

§ 16

lg 1 kohaselt isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. M. P. läks kannatanu ukse taha laetud relvaga. Kordagi ei ole M. P. relvast lahti lasknud, vaid ta ei soovinud sellest ka siis loobuda, kui tema sõnul kannatanu relvast haaras, kuigi ta teadis, et päästikule vajutades toimub lask ning märgitud kaliibriga laskemoon on eluohtlik. M. P. teadis enda elukogemuse pinnalt, et sedavõrd lähedalt teist inimest kahel korral elutähtsate organite piirkonda tulistades on tagajärjeks surm. Seega võttes vastu otsuse ja tulistades sealjuures kahel korral kannatanut sedavõrd lähedalt elutähtsatesse organitesse teadis ta, et selle tagajärjeks on kannatanu surm. Isegi kui jaatada tema versiooni juhtunust- et kannatanu temale ootamatult haaras relvast-, siis relva lahti laskmata ja teades, et relv on laetud ja lasuks piisab päästikule vajutamisest, asetsedes sedavõrd lähestikku (5-30cm), sealjuures relv kannatanu elutähtsate organite piirkonda suunatud, pidi ta möönma, et laskude tagajärjeks võib olla surm. Kohtu hinnangul kinnitavad M. P. kavatsetust ka tema teoeelne ja teojärgne käitumine. Ta läks kannatanu ukse taha vihaselt, laetud tulirelvaga. Kohus rõhutab, et M. P. (erinevalt kannatanust) teadis, et käesolevast relvast lasu sooritamiseks, peale laadimist, on vajalik ainult päästikule vajutamine. Ehk puudub vajadus nt täiendavalt kaitseriiv eemaldada, relva vinnastada vms, et toimuks lask. Peale teo sooritamist lahkus M. P., süüdistades tulistamises kannatanut („ise viisid mind selleni, lasin raisa maha“. Samuti kinnitas M. P., et koheselt, nähes kannatanu haava kõhu juures, taipas ta, et saabub surm, on toimunud tapmine. Kohus ei pea usutavaks M. P. ütlusi, et ta kamandas naabri kiirabi kutsuma. Tunnistaja A. P seda ei kinnita. Seega, taibates sündmuskohal oma teoplaani realiseerumist ehk surma saabumist, lahkus M. P. sündmuskohalt. Ta oli selles 31 veendunud, et kannatanut ei saa enam aidata. Lisaks M. P. teadmistele tulirelvast ja konkreetselt antud laskemoonaga sellest relvast kannatanule rinnakusse tulistamise eluohtlikkusest on selline teadmine mõistetav ka keskmisele inimesele. Seega leiab kohus, et M. P. on P N tapmise toime pannud kavatsetult. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et M. P. pani 05.01.2021 kella 19:36 ajal Tallinnas, xxx korteris toime P N tapmise, tulistades teda kahel korral tulirelvast Taurus ning millistest üks oli surma põhjustanud vigastused tekitanud lask, pannes selliselt toime

§ 113lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

KARISTUS Kohus uuris süüdistatavat iseloomustavate andmetena M. P. karistusregistri väljatrükki (II kd 145), K P , J P, A P, M- L K ja G V ütlusi ning kompleksekspertiisiaktI. Uuritud tõenditest nähtuvalt M. P.l kriminaal- ja väärteokaristused puuduvad. Tema sissetulekuks on kuni kinnipidamiseni olnud vanaduspension. Kohtuistungil selgus, et M. P.le kuulunud korter xxx tänaval on müüdud. Tütre sõnul on isa tavaline mees, kes elas nii omaette xxx korteris, kui ta tema ja ema juures M. Isa ei ole olnud vägivaldne, alkoholi ei ole aastaid tarvitanud, ärritudes ja vihastudes võis häält tõsta. Lapsi isa armastas ega omanud nende suhtes mingitki vihavaenu. Isa kurtis küll müra pärast ülalkorterist, kuid nemad ei näinud probleemi sügavust. Peale tapmist isa helistas talle, andis raha ja dokumendid ja soovis enesetappu teha, öeldes, et lasi naabrinaise maha. Tema veenis isa ümber. Isa oli rahulik. Tunnistaja J P sõnul teab ta M. P. kui esimese korruse naabrit. Ta on teadlik, et M. P. käis ka enne käesolevat juhtumit P N korteri ukse taga pretensioone esitamas. M. P. on ka tema laste suhtes järsult reageerinud. Nimelt, kui tema laps M. P. akna all nutma hakkas, pani viimane tigedalt avatud akna kinni ja ütles „ära karju“. Peale tulistamist lahkus M. P. väga rahulikult. Viimast kinnitavad ka tunnistajad A P ja N-L K. Samas märkis A. P, et vahetult pärast tulistamist kohale jõudes M. P. karjus ja tõendas, osutades kannatanule, et „ise viisid mind selleni“. Tunnistaja G. V ütluste kohaselt oli M. P. kinnipidamisel rahulik ja vastas küsimusele, et „lasin raisa maha“. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. Kohus lähtub karistuse mõistmisel

§ 56

lg-st 1, millise põhiselt on karistamise aluseks isiku süü, seejuures arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemisest, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve. Karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning süüdistatava isikut. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks etteheidetava normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. 32 Kokkuvõtvalt saab kohus asuda seisukohale, et M. P. on enne käesolevas süüdistuses etteheidetud tegusid elanud õiguskuulekalt, olles sealjuures abipolitseinikuna panustanud ise õiguskorra kaitsmisesse. Tema iseloomustusest ei paista varasemat vägivaldsust.

§ 418

lg 1 näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

§ 418lg 1 järgi on M.

P. ennast süüdi tunnistanud. Samuti andnud igakülgseid ütlusi relva omandamise ja käitlemise kohta, mistõttu on tegemist karistust kergendava asjaoluga

§ 57mõistes.

Samas tulirelva ebaseaduslikku käitlemist alustas M. P. 60-aastaselt ja see tegevus vältas 21 aastat ning lõppes olenemata süüdistatava kõrgest east teise inimese tapmisega. Sellistel asjaoludel (üle 21 aasta väldanud valdamine, soetamine n-ö. tavalises vanuses ehk ca 60-aastaselt) ei saa kohus M. P. poolt tulirelva ebaseadusliku käitlemise juures tema vanust pidada karistust kergendavaks asjaoluks. Süü suuruse hindamisel tuleb tähele panna, et kuriteo on M. P. toime pannud pika aja vältel, alates 2000.a. kuni 05.01.2021.a ehk üle 20 aasta kestva perioodi ning relva ja laskemoona ebaseaduslik käitlemine lõppes raske kuriteo toimepanemisega. Kohus möönab, et tulirelva ja laskemoona koguse mõttes on tegemist äärmiselt väikese kogusega – 1 revolver ja süüdistuses märgitu kohaselt 10 padrunit. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et ühtegi teadaolevat takistust seaduslikult relvaloa taotlemiseks ei ole M. P.l olnud. Oluline on siinkohal, et tulirelv ja laskemoon ei sattunud juhuslikult (nt leid vms) M. P. valdusesse, vaid tema tahtest kantud teadliku tegevuse tulemusena –ta ostis selle ise Xxx turult. Samuti on tähelepanuväärne, et kogu selle aja vältel, olles ise töötanud abipolitseinikuna ja käies enda sõnul ka laskeharjutustel ehk omades tavainimesest rohkem teadmisi tulirelva ja laskemoona ohtlikkuse osas ja ilmselgelt ka sellega seotud seaduse nõuete osas, ei soovinud M. P. tulirelvast ega laskemoonast loobuda või relvaluba teha. Antud juhul ei ole määravaks ka asjaolu, justnagu oleks M. P. vahepeal nende olemasolu unustanud ja need 04.01.2021 enda jaoks n-ö taasavastanud. M. P. lapselikku, ohutaju puuduvat suhtumist ja sellest tulenevat õigusvastast käitumist ilmestab tema arusaamine, et nt laskekõlbulikust tulirelvast võib aastavahetusel tihedalt asustatud elamurajoonis aknast välja tulistada, millisele mõttele tulemist iseenesest peab kohus juba vastutustundetuks. Arvestades tulirelva ja laskemoona väikest kogust, kuid ebaseadusliku valduse märkimisväärselt pikka aega, leiab kohus, et M. P. süü

§ 418lg 1 mõistes on keskmises määras.

Kohus leiab, et M. P. käitumises esineb raskendav asjaolu, nimelt

§ 58p 8 sätestatud raske tagajärje põhjustamine.

Kohus leiab, et ebaseadusliku tulirelva käitlemise tulemusena teise inimese surma saabumine on raske tagajärje põhjustamine. Käesoleval juhul on M. P. tema valduses olnud ebaseadusliku tulirelvaga sooritanud kaks lasku, ebaseadusliku laskemoonaga, ja selle tagajärjel põhjustanud teise inimese ehk P N surma. Seega on tulirelva ja laskemoona ebaseaduslik käitlemine viinud võimalikest tagajärgedest raskeimani- põhjustanud teise inimese surma. P N surma põhjustamisega seotud karistuse aspekte vaeb kohus eraldi ja mõistab selle eest eraldi karistuse, kuid antud juhul on tegemist tagajärje mõttes ka

§ 418lg 1 mõistes karistust raskendava asjaoluga.

33 Sellest tulenevalt leiab kohus, et M. P. süü on keskmisest määrast suurem ning kohane karistus selle teo eest on 2 aastat 6 kuud vangistust. Kohus ei pea võimalikuks M. P.le rahalise karistuse mõistmist, kuivõrd see ei vastaks tema süü suurusele ega karistuse mõistmise eesmärkidele.

§ 113lg 1 näeb karistusena ette kuue- kuni 15-aastase vangistuse.

M. P. esines kohtusaalis avaldusega, milles ta palus alaealistelt kannatutelt ja saalis viibinud alaealiste kannatanute seaduslikelt esindajalt andeks juhtunud tragöödia pärast. Kannatanute esindajad palusid kohtul mõista õiglane karistus, M I kaudu palus menetlusväline isik, P N ema, mõista võimalik rangeim karistus, sest ta on kaotanud ainsa tütre. Süü suuruse hindamisel

§ 113

lg 1 järgi arvestab kohus, et toimus kaks lähilasku, teineteise järel, ilma eelneva tülita, kannatanu provokatsioonita, surm saabus lühikese aja jooksul, rünne oli kiire ja intensiivne. Sellest tulenevalt leiab kohus, et

§ 113lg 1 mõistes on M.

P. süü keskmises määras. Karistust kergendavaks asjaoluks on

§ 57lg 1 p 3 kohaselt puhtsüdamlik kahetsus.

M. P. ei ole ennast talle esitatud süüdistustes siiski süüdi tunnistanud. Kohus arvestab, et M. P. on sündmusega seoses valdavas osas andnud usaldusväärseid ütlusi, kuid peab inimlikult mõistetavaks, et olukorras, kus süüdistatav ka ise nimetab juhtunut „koletuks teoks“ soovib ta ka iseenda, enda pere ja avalikkuse ees enda süüd pisendada. Samas on kohtus uuritud tõenditega, sh tema enda ütluste kontrollimisega ettenäitamise teel eksperdi osavõtul tuvastatud, et P N ei ole saanud päästikule vajutada ega kuidagi põhjustada enda tulistamist, vaid seda sai teha ainult M. P.. M. P. on ta selgitanud, et saabunud tagajärg oli tragöödia, tegu oli koletu ning avaldanud kahetsust lastele põhjustatud kannatuste eest, samuti väljendus, et ta laste ees piinlikkust tunneb, annab aluse arvata, et moraalses mõttes enda teo ebaõigsust ja saabunud tagajärge M. P. kahetseb. Seetõttu loeb kohus tema kahetsusavalduse siiraks ja arvestab sellega karistuse mõistmisel. Kahetsust kinnitab kaudselt ka süüdistatava enda ja tema tütre poolt kirjeldatud süüdistatava enda väljendatud enesetapu soov peale juhtunut. Samas on kohtueksperdid leidnud, et M. P. ei ole ohtlik iseendale ega ühiskonnale. Samuti ei ole ta enda väljendatud mõtet realiseerinud ei enne 05.01.2021 ega ka vahetult peale sündmust. Kohus leiab, et süüdistatava väljendus tütrele enesetapu soovist on võimalik psühholoogiline reaktsioon seoses toimepandud teoga, enda sise