Obsah (6)

§ 637§ 631§ 652§ 639§ 150§ 638

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Gea Lepik ja Meeli Kaur Määruse tegemise aeg ja koht 17. august 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-22-1727 Kohtuasi City Fo

) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. 14. Ringkonnakohus ei võta

§ 637

lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebusest tuginetakse osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu määrus

1. mai 2021 määrus tsiviilasjas 2-18-18193, p 10). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
2. Kostja apellatsioonkaebuse väidetest on võimalik aru saada, et kostja vaidlustab maakohtu otsust viivise väljamõistmise nõude osas, sest kostja arvates muutus laenulepingust tulenev laenu tagastamise nõue sissenõutavaks
3. veebruaril
4. Maakohus tuvastas poolte kirjavahetusele tuginedes, et poolte vahel oli sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt kostja pidi hagejale tagasi maksma laenu 18 000 eurot detsembris 2021, s.o
5. detsember
6. Pooled ei vaielnud maakohus selle üle, et laenuperiood oli
7. juunist 2021 kuni
8. detsember 2021, mil kostja oli laenusummalt kohustatud tasuma hagejale intressi. Kostja maakohtu järeldust, et poolte vahel oli sõlmitud tähtajaline laenuleping, vaidlustanud ei ole. Kostja on apellatsioonkaebuses küll märkinud, et lisaks kirjavahetusele oli pooltel ka täiendavaid kokkuleppeid, kuid ei ole selgelt väitnud, et pooled oleksid leppinud kokku teistsuguses laenu tagastamise tähtpäevas kui
9. detsember 2021, ega toonud välja sellise kokkuleppe sõlmimise asjaolusid. Ainuüksi asjaolust, et hageja pöördus hagiavaldusega oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse kaitseks kostja vastu maakohtusse
10. veebruaril 2022, ei saaks tuletada poolte ühist teistsugust täiendavat kokkulepet laenu tagastamise tähtaja osas, kui see on tuvastatud maakohtu otsusega. VÕS § 82 lg 1 alusel, kui kohustuste täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei ole hagejale kokku lepitud ja maakohtu poolt tuvastatud tähtajaks
11. detsember 2021 laenu tagastanud, siis ei ole kostja apellatsioonkaebuse väidetele tuginedes võimalik arvata, et peale kohustuse täitmise tähtpäeva poleks hagejal olnud õigus nõuda kostjalt tema kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest, s.o alates
12. jaanuarist
13. 3 2-22-1727
14. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks varem menetluses väitnud, et lisaks hageja poolt asjas esitatud kirjavahetusele, mille alusel on tuvastatud poolte kokkulepe laenu tagastamise tähtaja osas, on poolte vahel veel täiendavaid kokkuleppeid, mille alusel saab lugeda laenulepingus laenu tagastamise tähtajaks
15. veebruari
16. Apellatsioonimenetluses ei saa algatada uut vaidlust, arendada peetud vaidlust edasi ega laiendada vaidlust edasi võrreldes sellega, mida maakohtus peeti.

§ 631

lg 1 järgi võib apellatsioonkaebuses tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt (

§ 652) tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus.

Kuna kostja ei ole toonud apellatsioonkaebuses esile mõjuvat põhjust, miks ta ei saanud juba maakohtus tugineda asjaolule, et poolte vahel oli laenu tagastamise tähtpäeva osas täiendavaid kokkuleppeid, ei saaks ringkonnakohus asja lahendamisel seda väidet arvestada ega tuvastada, et kokkulepitud tähtpäev laenu tagastamiseks oli muu kui 31. detsember 2021 (

§ 652lg 3 p 2).

17. Ülal märgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

§ 637

lg 1 p 6 säte kaitseb nii vastustajat kui ka apellanti, et mitte põhjustada kulusid, mis tuleb kaebuse rahuldamata jätmise korral lõppkokkuvõttes kanda apellandil. 18. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 639lg 1 ja § 168 lg 1 alusel kostja kanda.

Kuna hagejal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal hagejale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada. 19. Ringkonnakohtu andmetel ei tasunud kostja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu, mistõttu ilmselt ei teki küsimust selle tagastamisest. Kui kostja on siiski riigilõivu tasunud, siis on kostjal apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv

§ 150lg 1 p 2 ja lg 4 järgi.

20. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta

§ 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse

§ 638

lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele.

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt) 4