(15)1-21-1603 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks esimese astme otsuse põhiosas käsitletud asjaolusid täies mahus korrata. Seetõttu annab kolleegium järgnevalt hinnangu apellatsioonides esitatud peamistele argumentidele ning lisab omapoolsed põhjendused. 8.5 Kaitsja ja süüdistatav on nii maakohtus kui ka apellatsioonides seadnud kahtluse alla kannatanu X ütluste usaldusväärsuse. Kaitsja osutab, et tunnistajate ütlused, kes said teadlikuks toimunust kannatanu vahendusel, ei saa kinnitada kannatanu ütlusi, seega on tegu sõna-sõna-vastu-olukorraga. Kaitsja peab kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks ja eluliselt mitteusutavaks nii süüdistatava ja kannatanu vahel toimunud süüdistuse asjaolude kirjeldamise kui ka sellele eelnenud A. Gusevi agressiivsuse, sh kannatanule tekitatud ninavigastuse osas. Kaitsja näeb kaitsja kannatanu ütluste vastuolulisust selleski, et kannatanu ei kolinud välja süüdistatavaga ühiselt üüritud korterist, kuigi on väitnud, et süüdistatav oli agressiivne, vägivaldne ning tema privaatsust mittearvestav. Kolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis väidetuga, et maakohus on rikkunud süütuse presumptsiooni ning eelistanud põhjendamatult kannatanu ütlusi süüdistatava ütlustele. 8.6 Kolleegium osutab, et riigikohtu praktika kohaselt ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Riigikohus on järjekindlalt toonitanud, et sellise ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Sel juhul on oluline, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki sellise ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutanud (RKKKo nr 3-1-1-114-13, RKKKo nr 3-11-104-16). Kohtupraktikas on toonitatud, et kui kannatanu ütlused on kriminaalasja lahendamisel ainus või määrava tähendusega tõend, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel käsitlema iseäranis põhjalikult kõiki ütluste usaldusväärsust mõjutavaid asjaolusid. Sealhulgas tuleb kohtul hinnata seda, kas ja kui, siis millises osas langevad kokku kannatanu ja vahendlike tunnistajate ütlused tõendamiseseme asjaolude kohta. Juhul, kui nimetatud isikuliste tõendite vahel ilmnevad vastuolud, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel esile kerkinud kahtlused kõrvaldama, et lugeda need ütlused usaldusväärseks (RKKKo nr 1-1510967 p 9). Riigikohtu praktika kohaselt on kohtul muu hulgas usaldusväärsuse küsimuse lahendamisel võimalik hinnata, kas ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlustes on lahknevusi kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad. Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab KrMS § 61 lg 2 kohaselt (RKKKo nr 3-1-1-10-17, p 8). Seejuures sõna-sõna-vastu-olukorras peab kohtuotsuse põhistus olema eriti põhjalik ning veenev (RKKKo nr 3-1-1-48-11, p 15). 8.7 Kolleegium leiab, et maakohus on asjakohast kohtupraktikat käsiloleva juhtumi lahendamisel silmas pidanud. Kohus on kannatanu X ütluste usaldusväärsuse hindamisel ning kannatanu ja süüdistatava versioonide analüüsimisel kontrollinud kaitseväiteid ning kannatanu ütluste usaldusväärsuse osas tõstatatud kahtlusi. Apellantide seisukoht, et kohus on faktiliste asjaolude tuvastamisel põhjendamatult tuginenud eeskätt kannatanu X ütlustele, ei anna alust järelduseks, et kannatanu on andnud süüdistuses kirjeldatud asjaolude kohta tõele mittevastavaid ütlusi. Maakohtus on põhjalikult vaaginud kannatanu X ütlusi tõendamiseseme asjaolude kohta ning hinnanud nende usaldusväärsust, kõrvutades neid teiste asjas uuritud tõenditega, sh tunnistajate ütlustega. Seejuures ei ole maakohus jätnud tähelepanuta lahknevusi kannatanu ja süüdistatava ning tunnistajate ütlustes, samuti on kohus hinnanud kannatanu ütluste elulist usutavust ning kummutanud tekkinud kahtlused. 6

(15)1-21-1603 8.8 Vastuseks apellatsiooni väitele, et käesolevas asjas ütlusi andnud tunnistajad ei kinnita kannatanu versiooni toimunust, märgib kolleegium järgmist. Riigikohus on osutanud, et tunnistajate ütlusi selle kohta, mida on neile öelnud kannatanu, saab käsitada iseseisva tõendina üksnes juhul, kui esineb mõni KrMS § 66 lg-s 21 nimetatud alustest. Kui sellist alust pole, on tunnistajate ütlused käsitatavad kaudse tõendina, mille abil on võimalik ja ka tuleb kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust (RKKKo 3-1-1-73-15, RKKKo nr 1-15-10967 p 7). Maakohus ongi käsilolevas kriminaalasjas kontrollinud kannatanu ütluste usaldusväärsust lisaks muude kogutud tõenditele ka vahendlike tunnistajate ütluste abil. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kannatanu ütluste usaldusväärsust toetavad tunnistajate Y, M ja C ütlused (kd I, tl 151). 8.9 Kohus analüüsis ja hindas põhjalikult kannatanu ja süüdistatava ütlusi asjaolude kohta, mis puudutasid nii nende omavahelisi suhteid enne süüdistuses kirjeldatut kui ka 09.03 kuni 10.03.20 aset leidnud sündmuse asjaolusid. Kohus tegi kindlaks, et kuigi süüdistatav ja kannatanu üürisid ühiselt korteri ning jagasid elamiskulusid majanduslikel kaalutlustel, ei olnud nad elukaaslased. Seda kinnitasid tunnistaja Y ütlused korteri üürimise asjaolude kohta ‒ kuigi üürileping sõlmiti A. Guseviga, tasusid eluasemega seotud kulud süüdistatav ja kannatanu kahasse, üürnikest jäi tunnistajale mulje, et tegu on heade tuttavatega (kd I, tl 28, 148 pöördel). 8.10 Kaitsja on esitanud apellatsioonis kannatanu ütluste vastuolulisuse näitena nende lahknevuse tunnistaja Y ütlustest vannitoa ukse luku parandamise asjus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses selle asjaolu kohta kirjapanduga. Kannatanu väitel pöördus ta üürileandja poole luku parandamise palvega korduvalt, aga tunnistaja mäletas ühte sellist pöördumist (kd I, tl 148 pöördel). Tunnistaja Y kinnitas kohtus, et kannatanu võttis temaga ühendust ja palus parandada vannitoa katkise ukseluku. See jäi aga tunnistaja isa haigestumise tõttu parandamata (kd I, tl 28 pöördel). Kohus leidis, et kannatanu ütlusi korduva pöördumise kohta saab pidada usaldusväärseks, kuna erinevalt kannatatust tunnistaja enam täpselt ei mäletanud ja oli antud asjaolu kirjeldamisel kõhklev. Maakohus pidas võimalikuks, et kannatanu ja tunnistaja vahel oli katkisest lukust juttu enam kui ühel korral. Samuti tõendab sündmuskoha vaatlusprotokoll, et korteri siseuksi ei olnud võimalik lukustada ning vannitoa ukse lukk ei töötanud (kd I, tl-d 22 pöördel ja 148 pöördel, 149). Kohus pidas usutavaks kannatanu ütlusi, et süüdistataval olid psüühilist laadi probleemid, mis väljendusid meeleolumuutustes ja agressiivses hoiakus naiste vastu. Süüdistatav ei austanud kannatanu privaatsfääri, astus sageli luba küsimata nii vannituppa kui ka kannatanu tuppa ja nõudis kannatanult allumist ning intiimsuhet (kd I, tl-d 149 ja 149 pöördel). 8.11 Apellatsioonides on peetud kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks seetõttu, et hoolimata talumatutest suhetest süüdistatavaga ei otsinud ta enesele teist eluruumi, kuigi selleks polevat olnud mingeid takistusi. Maakohus tegi tõendeid kogumis hinnates kindlaks, et kuna kannatanu jaoks muutus A. Guseviga elamispinna jagamine järjest väljakannatamatumaks, püüdist ta leida uut elamispinda. Otsuses on põhjendatud, miks saab pidada usutavaks kannatanu ütlusi selle kohta, et Ukrainast pärit teises riigis töötava võõrtöölisena üritas ta elamiskulusid hoida minimaalsetena, mistõttu polnud lihtne leida kiirelt teist odavat elamispinda. Maakohtu hinnangul toetavad kannatanu ütluste usaldusväärsust tunnistaja M ja C ütlused, kellelt kannatanu uuris 2020. aasta veebruaris uue korteri üürimise võimalust. Tunnistaja M kinnitas kohtus, et kannatanu otsis korterit ning rääkis oma probleemidest kaasüürnikuga, kes käitub ebaadekvaatselt, tarvitab alkoholi ja on agressiivne (kd I, tl-d 3031). Tunnistaja C ütluste kohaselt küsis kannatanu temalt infot, kellelt saaks korterit soodsalt üürida. C sõnutsi rääkis kannatanu, et jagab üürikorterit äkilise iseloomuga sportlase või 7

(15)1-21-1603 tugeva kehaehitusega mehega, kellega kannatanul on tihti sõnavahetused ja mingid vaidlused, ning kes on kasutanud kannatanu suhtes füüsilist vägivalda (kd I, tl 114). Maakohus luges eluliselt usutavaks kannatanu selgituse sellegi kohta, et vaatamata ebameeldivatele olukordadele ei uskunud kannatanu, et A. Gusev võiks minna üle piiri süüdistuses kirjeldatud moel (kd I, tl-d 150 ja 150 pöördel). Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ning märgib, et kannatanu X on sarnaselt kohtus antud selgitustele (kd I, tl-d 19 ja 19 pöördel) toonud apellatsioonile esitatud vastuväites välja, et odava elamispinna leidmine oli problemaatiline muuhulgas Covid-19 pandeemiast tingitud põhjustel. 8.12 Apellatsioonides seatakse kahtluse alla kannatanu ütluste tõsiseltvõetavus selgi põhjusel, et ta veetis koos süüdistatavaga enne süüdistuses kirjeldatud sündmust aega. Maakohus nentis otsuses, et süüdistatav ja kannatanu on veetnud vahel ühiselt aega sel moel, mis pole päris tavapärane eri soost korterit jagavate inimeste vahel. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub otsusest, et maakohus on seetõttu kontrollinud eriti põhjalikult kannatanu versiooni tõepärasust süüdistuses kirjeldatu kohta. Maakohus sedastas, et ühise kooselu alguses olid süüdistatav ja kannatanud teineteisele sümpaatsed (kd I, tl-d 148 ja 148 pöördel, 149). Samas tegi kohus kindlaks, et hoolimata süüdistatava pealekäimisest, on kannatanu andnud mõista, et pole huvitatud seksuaalvahekorrast, ja seda poolte vahel kuni süüdistuses kirjeldatud õhtuni ei toimunudki. Kohus luges tõendatuks sellegi, et kannatanu jaoks muutus üüritud korteris elu järk-järgult väljakannatamatumaks konfliktide tõttu süüdistatavaga, kes tarvitas sageli alkoholi ja narkootilisi aineid, ei hoolinud kannatanu privaatsusest ja tegi vihjeid seksuaalvahekorrale, mistõttu kannatanu hakkas uurima võimalusi üürikorterist lahkumiseks (kd I, tl-d 149 ja 149 pöördel). 8.13 Kaitsja ja süüdistatav peavad ebausaldusväärseks kannatanu ütlusi enne süüdistuses kirjeldatud vägistamist A. Gusevi poolt kannatanule ninavigastuste tekitamise asjaolude kohta. Kaitsja väitel eelistas kohus ka selle asjaolu kindlaks tegemisel kannatu versiooni ning jättis alusetult kõrvale süüdistatava ütlused. Kolleegium ei nõustu kaitsja etteheitega, et maakohtu poolt süüdistatava ütluste mitteusutavaks pidamine viitab kohtu eelarvamuslikule suhtumisele süüdistatavasse. Sellelegi apellatsioonis esitatud väitele on maakohus otsuses vastanud, pidades tõendeid kogumis hinnates usutavaks kannatanu versiooni. Kannatanu ütlusi toetavad tunnistaja C ütlused, kelle sõnutsi hakkas kannatanul mingil hetkel töö juures nina verd jooksma. Kolleegide pärimise peale kannatu selgitas, et päev varem oli tal toimunud kaklus korterikaaslasega, kes tema nina katki lõi (kd I, tl-d 114 ja 114 pöördel). Maakohus põhjendas, miks ei saa pidada eluliselt usutavaks süüdistatava versiooni, kelle väitel kannatanu nina olevat saanud vigastada juhuslikult ja kogemata omavahelises mänguhoos (kd I, tl 150). Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kannatanu versioon enne süüdistuses kirjeldatud sündmusi mõni aeg varem toimunud konfliktis ninavigastuse saamise kohta on usutav – süüdistatav nõudis seksuaalvahekorda ning kasutas kannatanu voodisse surumisel jõudu selliselt, et vigastas kannatanu nina. 8.14 Apellatsioonides leitakse, et kohus on ebaõigesti lähtunud 09.03. kuni 10.03.2020 õhtul ja öösel toimunud asjaolude kindlakstegemisel kannatanu ütlustest, jättes põhjendamatult kõrvale süüdistatava eluliselt usutava(ma)d ütlused. Kolleegium apellantidega ei nõustu ning leiab, et kohus on analüüsinud tõendeid ning vaaginud kannatanu ja süüdistatava ütluste usaldusväärsust, nende versioonide elulist usutavust ja riimuvust teiste kogutud tõenditega. Kohus on põhjendanud, mille alusel ta jõudis tõendeid kogumis hinnates järeldusele, et A. Gusev pani toime süüdistuses kirjeldatud vägistamise kannatanu kirjeldatud viisil. Maakohtu siseveendumuse kujunemine on veenvalt ja jälgitavalt otsuses kajastatud. Seejuures on kohus pööranud piisavalt tähelepanu kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitavatele asjaoludele ‒ 8

(15)1-21-1603 nende järjepidevusele ja detailsusele sündmuse asjaolude kirjeldamisel, vasturääkivuste puudumisele ning riimuvusele teiste asjas uuritud tõenditega. Samuti on kohus kontrollinud kannatanu ütluste usaldusväärsust vahendlike tunnistajate ütlustega. Kolleegiumi hinnangul ei ole apellatsioonides kajastatud tõendeid, mida maakohus oleks jätnud kuriteosündmuse tuvastamisel tähelepanuta. Seetõttu puudub alus apellatsioonides esitatud väidete alusel ümber hinnata maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangut. 8.15 Kannatanu on järjepidevalt kinnitanud, et enne süüdistuses kirjeldatud sündmust tema ja süüdistatava vahel seksuaalvahekorda ei toimunud. Kannatanu tunnistas, et oli juhtumeid, kus nad lebasid koos voodis ning et alguses oli neil süüdistatavaga mingi sümpaatia (kd I, tl 18 pöördel). Samas kummutas kannatanu süüdistatava väite, et ta olevat korterisse kolimise järgselt kolmandal või neljandal päeval kutsunud A. Gusevi oma tuppa seksuaalvahekorda astuma. Kannatanu ütluste kohaselt tuli süüdistatav, kes sel õhtul oli suitsetanud marihuaanat, hiljem tema tuppa ning soovis, et kannatanu teda oraalselt rahuldaks. Mingit seksuaalvahekorda aga nende vahel ei toimunud (kd I, tl 32). Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et süüdistatava ja kannatanu vahel ei toimunud enne süüdistuses kirjeldatud sündmusi seksuaalvahekorda (kd I, tl-d 149 pöördel ja 150). 8.16 Maakohtuga nõustuvalt leiab kriminaalkolleegium, et kannatanu kirjeldus 09.03.20 kuni 10.02.20 toimunu kohta on tõepärane ja kooskõlas muude vahetult uuritud tõenditega. Kannatanu detailsete ütluste pinnalt saab järeldada, et tarbitud alkoholi kogus ei takistanud teda sündmuste asjaolusid mäletamast. Kannatanu ütluste kohaselt korraldasid nad sel õhtul A. Gusevi initsiatiivil ühise ajaveetmise üürikorteris, jagades kulud toidule- ja alkoholile. Õhtu kulges alguses normaalselt. Seejärel tekkis konflikt tühisel põhjusel. Süüdistatavat häiris, et kannatanu ei pööranud talle piisavalt tähelepanu ja uuris telefonist infot ostetud austrite kohta. Kannatanu selgituse kohaselt oli süüdistataval tavaks nõuda, et kannatanu käituks naisena orjalikult ja täidaks käske. Tekkinud konflikti tõttu otsustas kannatanu koosviibimise lõpetada ja siirdus vannituppa pesema (kd I, tl-d 19 ja 19 pöördel). Kannatanu kirjeldas üksikasjalikult seejärel toimunut: süüdistatava järgnemist talle vannituppa ja intiimsuhte nõudmist, millele kannatanu vastas eitavalt; süüdistatava poolt kannatanu vannis kinni hoidmist ja vägisi tema intiimpiirkonna katsumist, millele kannatanu osutas füüsilist vastupanu; kannatanu rabelemise tulemusena vannivee paiskumist põrandale ja vannikardina ning kardinapuu põrandale kukkumist; jalaga enesekaitseks süüdistatava löömist õla või rinna piirkonda, mille peale süüdistatav haaras kannatanu juustest ja kaelast selliselt, et tekkisid verevalumid; süüdistatava vägivalla tõttu valu tundmist (kd I, tl 20). Kannatanu kirjeldas vannitoast põgenemist ja sellele järgnevat süüdistatava vägivaldset käitumist: koridoris kannatanu tirimist kaelast ja juustest; jõuga vastu seina surumist; süüdistatava ebaadekvaatset olekut ja sõnu ja käega korduvat löögiasendi võtmist, millega kaasnes hirmutamine ning survestamine väljenditega, et kannatul võib vastupanu osutamisel halvasti minna. Kannatanu tunnistas, et süüdistatava kasutatud vägivald ja ähvardused tekitasid temas hirmu ja kartuse oma elu pärast selliselt, et kaotas stressist kõnevõime, ega suutnud karjuda. Kannatanu tajus, et ta elu on ohus ning sel põhjusel tundus talle tervisekahjustuse vältimiseks ja ellujäämiseks turvalisem ja ennast säästvam lõpuks nõustuda süüdistatava poolt jõuga peale sunnitud intiimvahekorraga. Kannatanu kirjeldas süüdistatava ilmet – rahulolekut ja rõõmsaks muutumist – kui sai aru, et kannatanu annab survele järgi ning nõustub seksuaalvahekorraga (kd I, tl 20 pöördel). Maakohus pidas eluliselt usutavaks kannatanu reaktsiooni ja põhjendust selle kohta, et ta ei suutnud põgeneda ega karjuda šokiseisundi tõttu (kd I, tl 152 pöördel). 8.17 Kriminaalkolleegium nõustub maakohtu hinnanguga, et A. Gusevile süüks arvatud tegu leidis aset kannatanu kirjeldatud viisil. Kannatanu kirjeldas kohtus usutavalt ja detailselt tema 9

(15)1-21-1603 süüdistatava poolt kasutatud vägivalla tulemusena tema tahte vastaselt toimunud oraalse, anaalse ja vaginaalse seksuaalvahekorra üksikasju, sh suguühete toimumise asukohti, kehaasendeid, valu tundmist ning süüdistatavale sellest teada andmist, süüdistatava poolt anaalvahekorra libestamiseks õli kasutamist. Samuti kirjeldas kannatanu katseid põgeneda, riidesse panna ja lahkuda ning süüdistatava ähvardusi kannatanu põgenemise takistamiseks ja vägivalla kasutamist, sh vanni uputamisega ähvardamist ning padjaga lämmatamist (kd I, tl-d 20 pöördel, 21, 21 pöördel ja 151 ‒ 152 pöördel). 8.18 Maakohtu põhjendatud hinnangul kinnitavad kannatanu versiooni usaldusväärsust vahendlike tunnistajate M ja C ütlused. M sõnutsi märkas ta millalgi

1. aasta märtsikuus, et kannatu oli töö juures väga halvas seisundis ja ta oli käinud arsti juures. Tunnistaja kinnitusel oli kannatanul sellise seisundi tõttu moraalselt raske, ebameeldiv ja väga halb olla. Intiimseid üksikasju kannatanu ei kirjeldanud, aga tunnistas, et teda vägistas varem ebaadekvaatseks nimetatud naaber. Tunnistaja sai aru, et vägistaja oli seesama korterikaaslane, kelle pärast kannatanu otsis uut eluaset (kd I, tl-d 31 ja 31 pöördel, 150). Tunnistaja C kohtus antud ütluste kohaselt sai ta pärast töölt lahkumist paari nädala pärast teada kannatanu vägistamisest. Sel hetkel oli kannatanu juba esitanud avalduse politseisse ja menetlus käis. Tunnistaja ütluste kohaselt muutus kannatanu juhtunu järgselt kinniseks, rõõmutuks ja napisõnaliseks, nägi välja nagu oleks haigeks jäänud, jäi kauemaks tööle, et mitte koju minna (kd I, tl 114 pöördel). 8.19 Apellantide arvates vähendab kannatanu ütluste usaldusväärsust asjaolu, et ta ei pöördunud vahetult pärast juhtunut politseisse. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on hinnanud kannatanu ütluste usutavust ka selle asjaolu osas ja nõustub kohtu järeldustega. Kannatanu selgitas vägistamise järgset psühholoogilist seisundit ‒ stressi ja otsustusvõimetust. Kannatanu ütluste kohaselt ei suutnud ta koheselt kuhugi abi saamiseks pöörduda, sest oli šokiseisundis, eitas juhtunut, tal oli hirm ja häbi. Seetõttu otsustas päev hiljem kirjutada juhtunust tunnistaja Y-le, kes soovitas kindlasti politseisse pöörduda ning aitas seda teha. Kannatanu sõnutsi sai ta alles politseis aru, et on keegi, kes teda kaitseb ja tunnistas juhtunut (kd I, tl 22). Tunnistaja Y kinnitas kohtus, et X kirjutas talle, et A. Gusev vägistas teda, ta ei tea mida teha ja ilmselt pöördub politseisse. Tunnistaja Y ütluste kohaselt suhtlesid nad kannatanuga e-kirja teel ja telefonitsi. Tunnistaja konsulteeris tuttava politseinikuga ja aitas kannatanul pöörduda politseisse (kd I, tl 28 pöördel). Tunnistaja kirjelduse kohaselt oli kannatanu juhtunust stressis (kd I, tl 30). Ringkonnakohus nõustub, et kannatanu ütluste usaldusväärsust toetavad tunnistajate Y, M ja C ütlused. Samuti saab nõustuda maakohtuga selleski, et kannatanu ütluste usaldusväärsust ei vähenda asjaolu, et ta oli suuteline teavitama juhtunust alles järgmisel päeval. Kohus põhjendas, et on usutav, et see võis olla tingitud traumajärgsest reaktsioonist (kd I, tl 151). 8.20 Kaitsja seab apellatsioonis kahtluse alla kannatanul tuvastatud verevalumite tekkimise süüdistuses kirjeldatud asjaoludel ja ajavahemikul ning leiab, et päraku piirkonna rebendid võisid tekkida n-ö tavalise anaalse vahekorra käigus. Maakohus on neid kaitsja väiteid otsuses käsitlenud ning kahtlused kummutanud (I kd, tl-d 152 ja 152 pöördel). Kolleegium nõustub maakohtuga, et kannatanu versiooni toimunust kinnitavad SA Lääne-Tallinna Keskhaigla seksuaalvägivalla ohvri läbivaatamise protokollis 11.03.2020 fikseeritud kannatanud vigastused ning ekspertiisiakt nr 20E-AOI
2. Ekspertiisiakti kohaselt võisid kannatanul sedastatud vigastused päraku piirkonnas olla tekitatud anaalse suguühte käigus ning verevalumid alalõual, abaluupiirkonnas, mõlemal küünarvarrel, tuharatel, paremal reiel, vasakul säärel ning pahkluul tömbi vägivalla toimel, näiteks vajutamisest sõrmedega ja 10

(15)1-21-1603 löökidest/paiskumisest vastu ümbritsevaid kõvasid tömpe piiratud pinnaga esemeid süüdistuses kirjeldatud ajal ja viisil. Lisaks tuvastas kohus ekspert AV kohtus antud ütlustega, et kõik ekspertiisiaktis kirjeldatud vigastused (verevalumid ja päraku piirkonna rebendid) võisid olla tekitatud 09.03.‒10.03.20 samal ajavahemikul selliselt, nagu on seda kirjeldanud kannatanu. Kohtu hinnangul selgitas ekspert arusaadavalt, millest on tingitud kannatanul sedastatud verevalumite erinev värvus ning põhjendas, miks need võivad olla tekkinud samal ajavahemikul (kd I, tl 152 pöördel). Ringkonnakohus peab otsituks kaitsja apellatsioonis esitatud väidet, et eksperdi selgitused kannatanul tuvastatud nahaaluste verevalumise tekkimise aja ja vanuse kohta ei olnud piisavalt põhjalikud. Ekspert selgitas, miks praegusel juhul võivad kannatanul ekspertiisiaktis sedastatud verevalumid hoolimata nende värvusest olla tekitatud süüdistuses kirjeldatud ajal. Samuti selgitas ekspert põhjalikult kannatanul tuvastatud limaskestarebendite tekkimisega seotud aspekte. 8.21 Ringkonnakohus ei nõustu apellantidega, et maakohus hindas põhjendamatult A. Gusevi ütlused ebausaldusväärseks. Maakohus on toonud otsuses välja süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks ja eluliselt mitteusutavaks hindamise põhjused ja selgitanud, miks need jäetakse kõrvale. Nii pole kohus põhjendatult pidanud usutavaks süüdistatava ütlusi, mille kohaselt olevat kõik kannatanu vigastused tekkinud sellest, et süüdistatav üritas kannatanut maha rahustada ning kannatanu olevat tema ründamise käigus end ise vigastanud. Kohus osutas seejuures õigustatult kannatanu ja süüdistatava kehaehitusele – süüdistatava puhul on tegu pikka kasvu väga tugeva kehaehitusega ja jõulise meesterahvaga, kellele oli kannatanul keskmist kasvu ja saleda naisterahvana füüsiliselt raske vastu hakata (kd I, tl 151) 8.22 Samuti pidas maakohus põhjendatult ebausaldusväärseks ja vastuoluliseks süüdistatava ütlusi, mille kohaselt kannatanu ei pakkuvat talle naisena mingisugust seksuaalset huvi ja kannatanu ise soovis temaga vahekorda astuda. Sarnaselt on süüdistatav esitanud ka apellatsioonis väite, et kannatanu nõudis temalt ise seksuaalvahekorda. Samuti lisab süüdistatav apellatsioonis, et tal olevat puudunud põhjus soovida tungivalt intiimvahekorda kannatanuga, kuna Tallinnas on palju teisigi ilusaid naisi. Tuleb nõustuda maakohtuga, et süüdistatava kaitseväide, et kannatanu nõudis temalt ise seksuaalvahekorda ja süüdistatav nõustus tema jaoks mitteatraktiivse kannatanuga olema vahekorras vaid sel põhjusel, et teda mõjutasid õhtul söödud austrid, ei kannata kriitikat ning on eluliselt ebausutav (kd I, tl 151). Usaldusväärseks ei saa pidada süüdistatava väiteid sellegi kohta, et ta polevat seksuaalvahekorda astumiseks kannatanu suhtes vägivalda kasutanud, samuti selle kohta, et kannatanu soovis teda ise oraalselt rahuldada ning seejärel olla korduvalt nii anaalses kui ka vaginaalses vahekorras (kd I, tl-d 121, 121 pöördel ja 124). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega süüdistatava ütluste tõendikogumist kõrvale jätmise osas. Siinkohal tuleb märkida sedagi, et süüdistatav pole suutnud toimunu asjaolusid kirjeldada sellise detailsusega, nagu seda tegi kannatanu. Näiteks ei osanud süüdistatav vastata küsimustele vahekorras libeaine kasutamise kohta, tuues põhjuseks, et ei mäletavat asjaolu seetõttu, et nii palju aega on möödas (kd I, tl 123). Ringkonnakohus osutab, et süüdistatava mittemäletamise põhjused võivad olla tingitud muuhulgas nii alkoholi kui ka narkootiliste ainete tarvitamisest. Kannatanu ütluste kohaselt käitus alkoholi tarvitanud süüdistatav sel õhtul ebaadekvaatselt, samuti oli süüdistatav kannatanule tunnistanud narkootiliste ainete tarvitamist ning tal olid narkootilise pohmelli nähud (kd I, tl-d 19, 20). Süüdistatava kohtus antud selgituse kohaselt ta narkootikume ei tarvita ja suitsetavat vaid CBD kanepit (kd I, tl 149 pöördel). Samas ilmneb kohtus uuritud karistusregistri väljatrükist, et süüdistatavat on 24.01.2020 karistatud rahatrahviga muuhulgas narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 151 lg 1 järgi narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise eest väikeses koguses (kd I, tl-d 104-105). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, 11

(15)1-21-1603 et eluliselt usutavaks ei saa pidada süüdistatava väidet ka selle kohta, et kannatanu võis pöörduda politseisse põhjusel, et võis olla solvunud mingi nalja pärast või siis selle tõttu, et süüdistatav ei tahtnud temaga seksida. Samuti ei suutnud süüdistatav millegagi kinnitada kohtus esitatud oletust, et kannatanu võis lahkuda pärast nende vahel toimunut korterist ehk seetõttu, et ei soovinud tasuda oma osa üürist (kd I, tl-d 122 pöördel ja 151). 8.23 Seega leiab ringkonnakohus kokkuvõtvalt, et apellantide seisukoht, et maakohus ei ole süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks tunnistamist põhjendanud, ei vasta tõele. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile ning on kõrvutanud ja analüüsinud süüdistatava ütlusi koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega, et asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid süüdistatava A. Gusevi versiooni, et seksuaalvahekord toimus kannatanu soovil ja ta ei ole toime pannud vägistamist. Maakohus on otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi tervikuna ning ringkonnakohus ei näe õiguslikke minetusi tõendite hindamisel. 8.24 Kaitsja rõhutab apellatsioonis, et kohtupraktika kohaselt eeldab vägistamise toimepanemine tahtevastasust kui ka seda, et kannatanu suhtes kasutatud vägivald peab olema kannatanu toimepanija tahtele allutamise vahend. Kaitsja leiab, et asjas uuritud tõendite pinnalt ei ole võimalik veenvalt tuvastada suguühte tahtevastasust. Kannatanul tekkinud vigastused – verevalumid – ei ole seotud vägivallaga ning tuvastatud limaskestarebendid on iseloomulikud anaalsele suguühtele ega tõenda selle tahtevastasust. Süüdistatav leiab apellatsioonis, et kannatanu pakkus talle ise seksuaalvahekorda. 8.25 Kohtukolleegium apellantidega ei nõustu ja peab vajalikuks viidata KarS § 141 lg 1 dispositsiooni sõnastusele, mille kohaselt seisneb vägistamine inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumises vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Seega sisaldab vägistamise objektiivne kooseis kolme alternatiivset sundimistegu ‒ vägivald, vastupanuvõimetuse ärakasutamine, arusaamisvõimetuse ärakasutamine. Vägivalla all tuleb mõista KarS §-des 120-121 kirjeldatud tegusid. Vägistamine eeldab, et suguühe toimuks kannatanu tahte vastaselt. Sellest tulenevalt peab vägivald või abitusseisundi ärakasutamine vägistamise puhul olema seksuaalkuriteo toimepanemise ehk kannatanu oma tahtele allutamise vahend. Sundimisteo ja seksuaalteo vahel peab valitsema finalistlik seos. 8.26 Maakohus on otsuses analüüsinud vägivallategusid, mida A. Gusev pani toime kannatanu suguühtele sundimiseks ja oma tahtele allutamiseks. Kohus põhjendas, miks süüdistuses kirjeldatud vägivald lubab järeldada, et praegusel juhul on tegu tahtevastase suguühtega (kd I, tl-d 152 – 152 pöördel ja 153). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et süüdistatava poolt kasutatud vägivald ning ähvardamine „et kannatanu jaoks võib kõik halvasti lõppeda“ on käsitatavad KarS §-des 120-121 kirjeldatud tegudena, st tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamisena ja teise inimese tervise kahjustamise ning valu tekitava kehalise väärkohtlemisena. Maakohus tuvastas, et ähvardamine süvendas kannatanus tekkinud hirmutunnet ning tegi usutavaks ähvarduse täideviimise selgi põhjusel, et süüdistatav oli tema suhtes tarvitanud vägivalda ka enne süüdistuses kirjeldatud tegu. Maakohus tegi kindlaks, et A. Gusevi tegevus tekitas kannatanule füüsilist valu ning seksuaalvägivalla ohvri läbivaatuse protokollis ja ekspertiisiaktis fikseeritu kohaselt põhjustas kannatanule tervisekahjustused. Samuti tugines kohus eksperdi poolt antud täiendavatele selgitusetele, kes jaatas aktis kirjeldatud vigastuste tekitamise võimalust kannatanu X kirjeldatud viisil (kd I, tl-d 152 ja 152 pöördel). Kohus on otsuses põhjalikult analüüsinud ning kogumis hinnanud tõendeid, mis kinnitavad kannatanu suhtes kasutatud 12

(15)1-21-1603 füüsilise ja vaimse vägivalla seost aset leidnud oraalse, vaginaalse, ja anaalse suguühtega. Kohus luges tõendatuks, et A. Gusev kasutas kannatanu vastupanu murdmiseks vägivalda määral, millega kaasnesid verevalumid, kannatanu tundis valu ja palus suguühte ajal korduvalt tegevus lõpetada. (kd I, tl-d 152-153). Kohus on põhjendanud, miks saab usutavaks pidada kannatanu selgitusi selle kohta, et A. Gusevi poolt tarvitatud vägivalla tõttu ei näinud kannatanu elu ning tervise säästmise huvides muud võimalust kui süüdistatavale alluda. Kohus pidas usutavaks, et füüsiline ja vaimne vägivald tekitasid kannatanus sedavõrd tugeva hirmutunde, et ta otsustas vastupanust loobuda. Kohtukolleegium peab alusetuks apellatsioonides esitatud kaitsja ja süüdistatava väiteid selle kohta, et A. Gusevi tekitatud vigastused, mis on kannatanul tuvastatud, pole seotud seksuaalvahekorraga ning süüdistuses kirjeldatud suguühe ei olnud tahtevastane, kuna seda ei kinnita asjas uuritud tõendid. 8.27 Kaitsja seisukohaga ei saa nõustuda selleski, et käesolevas asjas tuleks KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Kohtupraktikas on võetud omaks, et isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 tähenduses seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes (RKKKo 3-1-1-49-16). Kolleegium leiab, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida A. Gusevi süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest. 8.28 Seega nõustub kohtukolleegium üksmeelselt maakohtu järeldustega ja süüdistatava käitumisele antud karistusõigusliku hinnanguga. Maakohus on analüüsinud põhjalikult süüdistatava ja kaitsja väiteid ning tõstatatud kahtlused kummutanud. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja ja süüdistatava apellatsioonides esitatud taotlusega mõista A. Gusev temale süüks arvatud teos KarS § 141 lg 1 järgi õigeks 8.29 Mõistetud karistust pole apellatsioonis vaidlustatud. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ka KarS § 73 sätte kohaldamise osas. Samuti ei ole maakohus eksinud menetluskulude otsustuse tegemisel. 8.30 Kaitsja leiab apellatsioonis, et kohtuistungite videosilla vahendusel pidamine võib kujutada kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Kuigi kaitsja on seejuures esmalt märkinud, et kannatanu ja süüdistatav osalesid kohtuistungitel videosilla vahendusel, ei nähtu apellatsioonist, et see asjaolu oleks tinginud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise. Samas on kaitsja seisukohal, et õigusemõistmise huvide ja kohtuliku arutamise vahetuse põhimõttega on vastuolus see, et rahvakohtunik Reelika Pirson-Heinloo osales 02.11. ja 03.11.2021 kohtuistungitel videosilla vahendusel. Kaitsja väitel võib rahvakohtuniku osalemine videosilla vahendusel kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes. 8.31 Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et rahvakohtuniku videosilla vahendusel kohtuistungitel osalemine kahjustas käsilolevas asjas õigusemõistmise huve või kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtteid. Tuleb tõdeda, et kaitsja ei ole apellatsioonis esitanud ühtegi argumenti, 13

(15)1-21-1603 mil viisil võis rahvakohtuniku kohtulikul arutamisel osalemine videosilla teel käesolevas menetluses kahjustada õigusemõistmise huve või kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtteid. 8.32 Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt taotles süüdistatav A. Gusev võimalust osaleda kohtuistungil videosilla vahendusel (kd I, tl 12). 02.11.2021 toimunud istungil osalesid videosilla vahendusel nii süüdistatav kui ka kannatanu, mille osas pooltel vastuväiteid ei olnud (kd I, tl 17). Tõendite uurimist alustati kannatanu X ristküsitlemisega videosilla vahendusel. Kohtuistungi protokollis kirjapandu kohaselt teavitas kohus samal päeval kohtuliku uurimise ajal menetlusosalisi, et rahvakohtuniku lapse Covid-19 kiirtest on positiivne. Kohus selgitas poolte seisukoha istungi jätkamise võimalikkuse kohta ning seejärel jätkati kannatanu ristküsitlemisega (kd I, tl-d 20 pöördel ja 21). Mõni aeg hiljem tegi kohus ettepaneku, et peale lõunat osaleks rahvakohtunik istungil videosilla vahendusel ning küsis poolte seisukohta. Kohtuistungi protokollis dokumenteeritust ilmneb, et prokurör ja kaitsja nõustusid rahvakohtuniku osalemisega videosilla vahendusel (protokollis on fikseeritud, et kaitsja noogutab nõustuvalt (kd I, tl 22 pöördel)) ning pärastlõunal osales rahvakohtunik Reelika Pirson-Heinloo istungi videosilla vahendusel. Protokollis on fikseeritud kaitsja küsimus kohtule selle kohta, kas rahvakohtuniku osalemine videoühendusega vastab seadusele ning kohtu meeldetuletus, et poolte seisukoha selgitamisel vastas kaitsja eelnevalt noogutusega nõustuvalt. Kohus küsis uuesti poolte arvamust ja selgitas, et kaitsja saab vajadusel esitada kaebuse. Seejärel jätkati istungit tunnistaja ristküsitlemisega (kd I, tl 27). 8.33 Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et kaitsja või süüdistatav oleksid esitanud seoses rahvakohtuniku videosilla teel osalemisega kohtuistungi edasilükkamise taotluse kriminaalmenetluse normide rikkumise põhjendusega. Protokollis dokumenteeritust ilmneb, et 03.11.2021 osalesid videosilla vahendusel istungil rahvakohtunik Reelika Pirson-Heinloo ning süüdistatav A. Gusev ja kannatanu X. Kohus küsis sellelgi istungipäeval poolte seisukohta istungi jätkamise ning taanduse või taotluste esitamise soovi osas. Protokollist nähtuvalt kaitsjal taotlusi ei olnud (kd I, tl-d 113 ja 113 pöördel). Samal istungil uuriti lisaks kannatanu ristküsitlemisele kirjalikke tõendeid ning selgitati, et videosillas osalevale rahvakohtunikule saadetakse uuritavad tõendid e-kirjaga. Kaitsja sellele vastuväiteid ei esitanud (kd I, tl 115). Kohtuistungil küsitles rahvakohtunik Reelika Pirson-Heinloo nii kannatanut, tunnistajat, eksperti kui ka süüdistatavat (kd I, tl-d 30, 115, 117, 125). 01.12.2021 toimunud kohtuistungil osales rahvakohtunik kohapeal. 8.34 Kolleegium märgib,

(15)1-21-1603 8.36 Ringkonnakohus leiab, et käesoleva kriminaalasja kohtuistungil talletatust nähtub, et asja arutamisel on vahetult osalenud nii eesistujast kohtunik kui ka mõlemad rahvakohtunikud. Seejuures ilmneb kohtuistungi protokollist, et rahvakohtunikule oli videosilla teel tagatud võimalus osaleda kohtulikul uurimisel. Kolleegium ei kahtle, et käesolevas asjas oli vahetu kohtuliku arutamise tulemusena nii kriminaalasja lahendaval eesistujal kui ka mõlemal rahvakohtunikul ehk kohtukoosseisul võimalik kujundada siseveendumus, mille põhjal lahendada kohtuotsuse tegemisel KrMS § 306 lg-s 1 loetletud küsimused. Seega leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et kõne all olevas kriminaalasjas ei ole rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuna asjaolu, et üks rahvakohtunikest osales kohtuasja arutamisel osaliselt istungil videosilla vahendusel, ei ole mingilgi moel mõjutanud maakohtu otsuse põhjendatust ja seaduslikkust. 8.37 KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu. Apellatsioonimenetluse kulu on A. Gusevile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. A. Gusevi kaitsja K. Suvalova esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks 300,00 minutit. Seega on apellatsioonimenetluse kulud kokku 324 eurot, sh käibemaks 54 eurot. Kohtukolleegium nõustub taotlusega ja peab põhjendatuks hüvitada kaitsjale kulud summas 324 eurot, sh käibemaks. Seega tuleb Kristina Suvalova Advokaadibüroo OÜ kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 324 eurot, sh käibemaks. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse A. Gusevi suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud summas 324 eurot süüdistatava kanda. 8.38 Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 18.01.2022 otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 15