Obsah (10)

§ 657§ 652§ 238§ 456§ 164§ 179§ 143§ 148§ 146§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 16. august 2022, Tallinn Kohtuasja n

) § 164 lg-t 12 ja jätma kõik menetluskulud hageja ema kanda. Kohtuotsus on vastuoluline ja ebaselge, mistõttu on maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustust. Kohus jättis ebaõigesti arvestamata ka kostja kulud eluasemele. Kostjale ei ole mõistetav, kuidas sai

1. jaanuari 2022 seisuga elatise suurus kasvada ca kaks korda, kuigi lapse kulud ei muutunud. Alates
2. a aprillist välja mõistetud elatis on ilmselgelt ebaõige. Maakohtu arvutused on arusaamatud ja üllatavad. Maakohtu loogika, matemaatiline viga ning PKS § 101 lg-te 3, 4 ja 6 väär kohaldamine tõid kaasa ebaõige kohtuotsuse. Vastustaja seisukoht
3. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusnormide olulise rikkumise tõttu

§ 657lg 1 p 2 kohaselt tühistada 1.

septembri 2021 -

1. detsembri 2021 eest väljamõistetud elatise ning alates
2. jaanuarist 2022 välja mõistetud elatise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja hagi kostja vastu
3. septembri 2021 -
4. detsembri 2021 eest elatise väljamõistmiseks rahuldamata, mõistab kostjalt hageja kasuks välja 148,73 eurot elatisena
5. jaanuari 2022
6. juuli 2022 eest ning täiendavalt 36,92 eurot kuus alates
7. augustist 2022 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Hageja ja kostja apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt. 5
8. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse üle, samuti lapse vajaduste rahuldamiseks kummagi vanema tehtavate kulutuste suuruse ja ülalpidamiskohustuse kandmise üle. Pooled ei vaidle, et mõlemate vanemate varaline seisund võimaldab täita lapse ülalpidamise kohustust nii enne
9. jaanuarit 2022 kehtinud kui ka alates
10. jaanuarist 2022 kehtiva PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras. Maakohus on õigesti leidnud, et kohus saab PKS § 210 lg 2 kohaselt mõista
11. detsembrini 2021 elatise välja enne
12. jaanuarit 2022 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel ning alates
13. jaanuarist 2022 tuleb kohaldada alates
14. jaanuarist 2022 kehtivaid perekonnaseaduse sätteid.
15. Pooled on esitanud apellatsiooniastmes uusi dokumentaalseid tõendeid. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid

§ 652

lg-tes 3 ja 4 ette nähtud juhtudel.

§ 652

lg 3 p 2 järgi võib apellatsioonimenetluses tõendi vastuvõtmise aluseks olla ka asjaolu, et tõendit ei saanud varem esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Lisaks eeltoodud tingimusele kehtib ka üldine põhimõte, mille kohaselt peab vastuvõetav tõend olema asjakohane ja lubatav (

§ 238). 10.1.

Kostja esitas apellatsioonkaebusega maksekorraldused (dtl 649–651), mille kohaselt on ta tasunud lapsele elatist

1. märtsil 2022 200 eurot,
2. aprillil 2022 162,38 eurot,
3. mail 2022 162,38 eurot. Kostja esitas vastusega apellatsioonkaebusele maksekorralduse (dtl 684), mille kohaselt on ta tasunud lapsele elatist
4. juunil 2022 162,38 eurot ja hageja ema
5. märtsi
6. a e-kirja (dtl 686), millega soovib kostja tõendada, et vanemate vahel on kokkulepe lapse huviringide osas (sh eesti keele kursus). Kostja esitas
7. juuli
8. a menetlusdokumendiga maksekorralduse (dtl 701), mille kohaselt on ta tasunud lapsele elatist
9. juulil 2022 162,38 eurot. 10.
10. Hageja esitas
11. juuli
12. a menetlusdokumendiga väljavõtte vanemate vahel
13. mail 2022 ja
14. mail 2022 toimunud kirjavahetusest (dtl 707–708; tõlge dtl 709–710), millega hageja soovib tõendada, et isa ei tagasta emale lapse asju ning et lapsel on isa juurde minnes kõik vajalikud riided kaasas. 10.
15. Ringkonnakohus ei võta asja materjalide juurde kostja
16. mail 2022 ja
17. juunil 2022 esitatud maksekorraldusi

§ 238

lg 1 p 1 alusel, sest asjaolu, et isa on maksnud menetluse kestel elatist märtsis 200 eurot ja aprillist kuni juunini 162,38 eurot, ei ole vaidlusalune (vt hageja

1. juuli
2. a menetlusdokumendi p 3; dtl 704). Kostja väitele vastu vaieldes esitas hageja vanematevahelise kirjavahetuse, et tõendada väidet, et kõik vajalikud riided on lapsel kostja juurde minnes kaasas. Kolleegiumi hinnangul ei oma see asjaolu asjas tähtsust, sest ülalpidamise ulatust ei määrata kindlaks selle põhjal, kas vanemad on suutelised tegema lapse huvides koostööd või mitte. Seetõttu ei võta ringkonnakohus asja materjalide juurde hageja esitatud väljavõtteid vanematevahelisest kirjavahetusest. Ringkonnakohus võtab tõenditena vastu kostja
3. juunil 2022 esitatud e-kirja ja
4. juulil 2022 esitatud maksekorralduse (dtl 686, 701). Nimetatud tõendid omavad asjas tähtsust.
5. Maakohus tuvastas hageja vajaduste rahuldamiseks kummagi vanema tehtavate kulutuste suuruse ja kostja osa hageja ülalpidamise kohustuse kandmisel. Hageja ema kulud lapsele on 548,47 eurot kuus (vt maakohtu otsuse p 44). Kolleegium ei näe alust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale. Hageja on nõus, et nimetatud summat tuleb vähendada eluasemekulude 12,92 eurot ja toidukulude 27,30 eurot võrra proportsionaalselt aja eest, mil laps on kostja juures. Teisi kulukomponente ei ole hageja hinnangul põhjendatud vähendada, sest need ei sõltu sellest, kas laps on isa juures või mitte. Isa tehtavate kulutuste suuruseks hindas maakohus 285,31 eurot kuus (vt maakohtu otsuse p 49), mis on mõlema poole poolt 6 apellatsiooniastmes vaidlustatud. Samuti on pooled vaidlustanud maakohtu poolt tuvastatud asjaolu selle kohta, kui palju aega viibib laps isa juures.
6. Kostja leiab apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et hageja ema poolt esitatud hagiavaldus on pahauskne, sest kostja on tasunud hagejale elatist rohkem kui ta oleks pidanud. Maakohus on kostja pahausksuse väitele vastanud ning kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. Asja materjalidest nähtub, et poolte vahel on vaidlus, kas kostja täidab lapse ülalpidamise kohustust piisavas ulatuses ning sellise vaidluse tekkimisel võib vanem last esindades pöörduda elatisnõudega kohtusse.
7. Kolleegium ei nõustu maakohtu käsitlusega, et kuna hageja nõuab
8. aasta eest elatist alla miinimummäära, siis ei tule tal kulude suurust tõendada (vt maakohtu otsuse p 43). Asja materjalidest nähtub, et pooled ei vaidle selle üle, et laps veedab aega ka isaga, kuid pooled vaidlevad päevade arvu ning vahetult kantavate kulutuste suuruse üle. Kohtupraktikas on leitud, et kui elatise nõue esitatakse küll miinimumsuuruses, kuid eeldusel, et laps elab osa aega kohustatud vanema juures, ei ole tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega ning sellise nõude puhul tuleb tõendada lapse kõigi ülalpidamiskulude suurus (vt ka Riigikohtu
9. jaanuari
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15;
11. juuni
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5615, p 12). Sellisel juhul ei ole tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega, mille puhul saab eeldada, et lapse kõigi vajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatis, millest kumbki vanem peab kandma poole. Eeltoodu aga ei saanud mõjutada asja lahendust, sest maakohus on asjaolude tõendamiskoormist pooltele
13. detsembri
14. a määruses õigesti selgitanud (dtl 291–295).
15. Asja lahendamisel omab tähtsust, kui palju viibib laps isa juures. Riigikohtu varasema praktika järgi sai kohustatud vanema juures viibimise aeg olla ka juhul, kui see jäi ajavahemikku seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 kohaselt. Mõjuvat põhjust pidi tõendama kohustatud vanem ehk kostja (Riigikohtu
16. veebruari
17. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651/31, p 10). Selles osas tõlgendatakse kehtivat materiaalõigust erinevalt võrreldes varasema Riigikohtu praktikaga. PKS § 101 lg 6 järgi, kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, vähendatakse elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga.
18. Maakohus leidis, et pooled ei vaidle asjaolu üle, et laps viibib isa juures kümme ööpäeva kuus. Asja materjalidest nähtub, et poolte vahel on vaidlus selle üle, mitu päeva kuus veedab laps isa juures ning kuidas neid päevi arvutada. Hageja apellatsioonkaebuse väite kohaselt on hageja kostja juures kaheksa ööpäeva kuus, mistõttu on maakohtu kulude jaotus vanemate vahel ebaõige. Kostja vaidlustab asjaolu, et laps viibib isa juures kümme ööpäeva kuus, vastuses hageja apellatsioonkaebusele. Maakohus luges küll isa juures viibivate päevade arvu vaidlustamata asjaoluks, kuid on siiski otsuse p-s 48 esitanud põhjendused. Harju Maakohtu
19. märtsi
20. a määrusega määrati lapse ja isa suhtlemiskord selliselt, et laps on isaga paarisnädalal ühe pika nädala ja järgmisel paarisnädalal nädalavahetuse (s.o ühes kuus ühe nädala ja ühe nädalavahetuse) (dtl 573–579). Selles osas on maakohtu määrus edasikaebamata jõustunud. Maakohus tuvastas nimetatud määruses, et laps viibib isa juures vanemate kokkuleppel ühe nädala ja ühe nädalavahetuse kuus (vt maakohtu määruse p 2.1). Kostja on oma menetlusdokumentides välja toonud kuupäevad, mil laps viibis temaga ning soovis neid kuupäevi tõendada tunnistaja D ütlustega (vt maakohtu
21. märtsi
22. a istungi protokoll; dtl 557; ajamärk 00:28:10 jj). Tunnistaja kasutas ütluste andmisel kostja poolt koostatud märkmeid, mistõttu on alus kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses (dtl 550–551). Ema arvutuse kohaselt ei tuleks ööpäevade hulka arvestada 7 aega, mil laps ei veeda isa juures tervet ööpäeva. Kolleegiumi hinnangul ei ole see õige ning arvesse tuleb võtta ka see aeg, mil laps viibib isaga olulise osa päevast. Samuti, kui võtta aluseks ema päevade arvestus, siis ka sellest nähtub, et laps viibib isa juures keskmiselt kümme päeva kuus, v.a
23. a august (vt hageja
24. novembri
25. a menetlusdokumendi p 21; dtl 250). Eelnevast tulenevalt nõustub kolleegium maakohtu poolt suhtlemiskorra määruse põhjal tehtud järeldusega, et laps viibib isa juures keskmiselt kümme ööpäeva kuus.
26. Kolleegium hindab elatise väljamõistmise nõuet, mis on esitatud kuni
27. detsembrini
28. 16.
29. Maakohus jättis tagasiulatuva elatise nõude 538,94 eurot
30. veebruari 2021 -
31. augusti 2021 eest rahuldamata põhjusel, et kostja andis ülalpidamist vahetult ja tasus elatist 200 eurot kuus (v.a
32. a august). Hageja vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata 369,61 euro ulatuses.
33. septembri 2021
34. detsembri 2021 eest mõistis maakohus välja igakuise elatise 88,25 eurot ning hageja vaidlustab selle osas, milles maakohus jättis välja mõistmata täiendavalt 135,98 eurot kuus (= 224,23 - 88,25). Osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata tagasiulatuvat elatist 369,61 eurot ja igakuist elatist 224,23 eurot ületavas osas, on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause järgi jõustunud.

16.

1. Maakohus on teinud keerukaid arvutusi, et tuvastada, millises ulatuses peab kostja hagejat vahetult ülal ajal, mil laps elab tema juures. Kolleegiumi hinnangul on aga selline arvutus viinud ebaõige järelduseni, et lapse igakuised kulud on 655,78 eurot kuus (vt maakohtu otsuse p 52), mis tuleb jagada kaheks võrdseks osaks ning arvestada veelkord maha isa poolt kantud kulud 209,64 eurot (vt maakohtu otsuse p 53). Kolleegium muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Tuvastatud asjaoludel ei ela laps vanemate kokkuleppe või kohtulahendi alusel olulise osa (eelduslikult vähemalt 40%) ajast kostja juures, siis ei esine ka eeldust, et mõlemad vanemad peavad last vahetult ülal ajal, mil laps elab kummagi vanema juures (vt Riigikohtu
2. mai
3. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-6491/98, p 13.1). Kuna lapsel ei ole vahelduvat elukohta ja ta elab suurema osa ajast emaga, siis katab ema lapse põhivajadused. Põhjendamatu on vähendada ema poolt kantavaid kulutusi või jätta elatisnõue rahuldamata seetõttu, et ka isa on otsustanud kanda kulutusi samadele asjadele. Vanemad heidavad teineteisele ette, et lapsele ei anta kaasa vajalikke riideid või ei tagastata neid, mistõttu tuleb osta uued asjad. Kolleegium märgib, et vanem peab lähtuma lapse huvidest ning vanematevaheline suhtlusprobleem ei tohi kahjustada elatise maksmise eesmärki, st et lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Vanemate vahel on vaidlus ka selle üle, milliste huviringide kulutused on vajalikud. Kolleegiumi hinnangul ei tõenda kostja esitatud e-kiri, et ema on nõus, et kostja täidab lapse ülalpidamiskohustust vahetult eesti keele kursuste eest tasudes. Kolleegium nõustub hagejaga, et kui võtta arvesse kostja kulutusi huvialaringidele ja meelelahutusele ning vähendada selle võrra elatist, saaksid lapse huvid kahjustada, sest ema juures elades jääb ta olulisel määral ilma ülalpidamiseta. Kostja teeb emaga kooskõlastamata kulutusi, mis ei ole lapse otseseks toimetulekuks ja kasvatamiseks vajalikud ning elatisnõude lahendamisel ei saa otsustada hooldusõiguse küsimuste üle. 16.
4. Maakohus tuvastas, et lapse ema põhjendatud ja vajalikud kulud on 548,47 eurot kuus (vt maakohtu otsuse p 44). Kolleegium nõustub hageja väidetega, et ema katab lapse põhivajadused ning kulud ei sõltu sellest, kas laps viibib isa juures või mitte. Samas leiab kolleegium, et põhjendamatu on nõuda kostjalt eluaseme- ja toidukulude katmist, kui ka tema peab selliseid kulusid lapse huvides kandma. Vanemate eraldi elamise korral kannavad mõlemad vanemad eelduslikult nende juures olevate laste esmased kulud. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et maakohus oleks pidanud arvestama kõikide tema poolt kalkulatsioonis märgitud kulutustega. Kolleegium märgib, et elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, 8 kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatuses ka elatist (vt Riigikohtu
5. jaanuari
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13;
7. juuni
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 11). Eluaseme- ja toidukulude osas on hageja nõustunud, et neid tuleb vähendada proportsionaalselt ajaga, mil laps viibib isa juures. Kolleegium võtab aluseks ema eluaseme- ja toidukulud, sest need on lapse tavalist elulaadi ja esmavajadusi arvestades mõistlikud. Eelnevast tulenevalt vähendab kolleegium eluasemekulusid (sh tasu kommunaalteenuste ja tarbitud elektrienergia eest) 57,27 euro võrra (= (171,82 / 30) x 10). Kolleegiumi hinnangul on kostja toidukulud kümne päeva eest ülepaisutatud ning isegi kui kostja on esitanud kulu kandmise kohta dokumentaalsed tõendid, siis tegemist ei ole vajaliku ega põhjendatud kuluga PKS § 99 mõttes. Kolleegium leiab, et kui ema toidukulud 20 päeva eest on 126,90 eurot, siis on lapse igakuine toidukulu 190,40 eurot, millest isa kannab 63,50 eurot (= 10 x 6,35). Ülejäänud kulude vähendamine ei ole põhjendatud, sest tegemist on lapse esmavajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutustega. Lapsega seotud püsikulude, nagu sidekulud või kulud riietele, hügieenitarvetele, lasteaiale, laagritele, treeningutele, huvialaringidele, reisidele jms kandmine ei sõltu sellest, kumma vanema juures laps on. Kolleegiumi hinnangul ei vähenenud ema püsikulud ka COVID liikumispiirangute tõttu, sest piirangute tõttu ei vähenenud lapse igapäevased vajadused. Arvestades isa vahetut ülalpidamist, siis kannab ema kulutusi 459,50 euro suuruses summas (= 548,47 - 57,27 - 31,70), millest tuleb maha arvestada lapsetoetus 60 eurot, s.o 399,50 eurot. 16.
9. Hageja nõuab kostjalt PKS § 108 alusel elatist tagasiulatuvalt. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et hagejal puudub kostja vastu tagasiulatuv elatisnõue, sest kostja ülalpidamiskohustus on täidetud. Kolleegium ei korda maakohtu põhjendusi tagasiulatuva elatisnõude lubatavuse kohta. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on tasunud elatist seitsme kuu eest 1200 eurot. Kolleegium nõustub kostjaga, et kuna laps oli suurema osa ajast
10. a augustis isaga, siis ei pea isa selle kuu eest elatist tasuma (hageja ei vaidlusta, et ta oli suurema osa ajast
11. a augustis isaga; vt hageja
12. novembri
13. a menetlusdokumendi p-d 19 ja 21; dtl 250). Vaidlusalusel perioodil pidi kostja andma raha maksmisega ülalpidamist 199,75 eurot kuus (= 399,50 ÷ 2), s.o kokku 1198,50 eurot (= 6 x 199,75). Eelnevast tulenevalt ei saa hageja nõuda kostjalt kohustuse täitmata jätmise tõttu kahju hüvitamist. 16.
14. Hageja nõuab kostjalt igakuiselt elatist
15. septembri 2021 -
16. detsembri 2021 eest 224,23 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on tasunud igakuiselt 200 eurot (dtl 129). Kuna kostja pidi maksma igakuiselt elatist 199,75 eurot, siis on ta ülalpidamiskohustuse raha maksmisega täitnud ning maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada ja hagi jätta rahuldamata.
17. Kolleegium hindab elatise väljamõistmise nõuet, mis on esitatud alates
18. jaanuarist
19. 17.
20. Hageja nõuab kostjalt alates
21. jaanuarist 2022 kuni täisealiseks saamiseni elatist kindlas summas, s.o 230,59 eurot kuus. Hageja ei nõua elatist miinimummääras, vaid leiab, et kohaldada tuleb PKS § 102 lg-t 3, sest tulenevalt kulutuste jaotusest vanemate vahel on lapse vahetu ülalpidamise põhiraskus emal. Kolleegium nõustub, et esitatud asjaolude kohaselt tuleb lähtuda ema poolt reaalselt kantavatest kulutustest, millest on maha arvatud isa vahetult kantavad kulutused eluasemele ja toidule ning lapsetoetus (vt ka otsuse p 16.3). Eelnevast tulenevalt tühistab kolleegium maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis kostjalt hageja kasuks elatise välja mõistmata 36,92 euro ulatuses (= 199,75 - 162,83). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab täiendavalt välja 36,92 eurot. 9 17.
22. Riigikohus on leidnud, et kui kohus mõistab elatise välja kindla summana, siis tuleb see kuni lahendi tegemise ajani vastavas kohtuastmes kindla summana välja arvutada (vt Riigikohtu
23. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160/42, p 18.2). Ringkonnakohus mõistab elatise välja kindla summana kuni
24. a juulini (k.a), sest pooled said esitada apellatsiooniastmes avaldusi ja taotlusi kuni
25. juulini
26. Kostjal tuli
27. jaanuari 2022 -
28. juuli 2022 eest tasuda elatist 1398,25 eurot (= 199,75 x 7). Kostja tasus 1249,52 eurot (= 200 + 200 + 200 + 162,38 + 162,38 + 162,38 + 162,38) (dtl 547, 704). Eelnevast tulenevalt tühistab kolleegium maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega täpsustab kohtuotsuse resolutsiooni sõnastust ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 148,73 eurot elatisena
29. jaanuari 2022
30. juuli 2022 eest ning alates
31. augustist 2022 kuni hageja täisealiseks saamiseni igakuise elatise 199,75 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
32. Kuigi ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse, ei ole vajalik menetluskulude jaotuse muutmine.

§ 164

lg 1 järgi kannab alaealise lapse ülalpidamisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et esinevad alused

§ 164lg-s 1² sätestatud erandi kohaldamiseks.

Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad samuti

§ 164

lg 1 kohaselt poolte endi kanda (vt

§ 164lg 1 kohaldamise kohta eespool viidatud Riigikohtu 22.

juuni

1. a otsus, p 21).
2. Maakohus jättis kohtuotsuses kostjalt tõlgikulud riigi kasuks välja mõistmata. Samuti ei ole neid kulusid välja mõistetud eraldi määrusega. Menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades teeb seda

§ 179lg 1 alusel ringkonnakohus.

Maakohtu

1. märtsi
2. a istungil osales tõlk ning protokollis on märge, et tõlkimine on vajalik tunnistaja D-le (dtl 556). Kohtu eelarvest on välja makstud tõlgikulud 187,20 eurot (dtl 581).

§ 143p 1 järgi on tõlgikulud asja läbivaatamise kulud.

Tulenevalt

§ 148

lgst 1 tasub asja läbivaatamise kulud ette menetlusosaline, kes esitas taotluse, millega kulud kaasnevad. Tunnistaja ülekuulamise taotluse esitas kostja, kuid maakohus ei nõudnud temalt kooskõlas

§ 148

lg-ga 1 kulude tasumist ette.

§ 146lg 1 p 1 järgi kannab menetluskulud menetlustoimingu tegemist taotlenud isik.

Seega kannab tõlgikulud kostja.

§ 179

lg 9 kohaselt tuleb tasumisega viivitamisel maksta viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 20. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 10