MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Määruse tegemise aeg ja koht 26. august 2022. a, Tallinn Haldusasja number 3-20-2206 Haldusasi X kaebus Eesti Haigekassa 3. septembri 2020. a ot

§ 2

lg 4 alusel mõista tema esitatud nõuet kui nõuet tuvastada haigekassa kohustus tasuda kaebajale

1. augustil 2020 osutatud tervishoiuteenuse eest (TTKS § 6 lg 4). Selle nõude rahuldamise eelduseks on, et kaebajale osutati tegelikkuses vältimatut abi (p 16). - Tervishoiuteenuse osutamine VÕS § 758 lg 1 mõttes ja selle eest tasumine toimub eraõiguslikus suhtes (vt ka Riigikohtu üldkogu
2. juuni
3. a määrus asjas nr 3-21-30, p-d 15–18). Kui tegemist ei ole ravikindlustatud isikuga, kuid osutatud on vältimatut arstiabi, tasub tervishoiuteenuse eest vastustaja (RaKS § 29 lg 3; TTKS § 6 lg 3). Seega vältimatu abi osutamise korral ei ole patsiendil kohustust tervishoiuteenuse osutamise eest tasuda. Kui tervishoiuteenuse saaja on arve tasunud, on tal vajadusel õigus esitada maakohtule tervishoiuteenuse osutaja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue ja seeläbi nõuda tasutud summa tagasi (p 18). - Asjaolust, et kaebajal on õigus kasutada eraõiguslikke õiguskaitsevahendeid tervishoiuteenuse osutaja vastu, ei järeldu, et kaebaja ei saaks esitada nõuet tuvastada avalikõiguslikus suhtes tähtsust omav faktiline asjaolu, s.o asjaolu, et tulenevalt vältimatust abist lasus tervishoiuteenuse osutamise finantseerimise kohustus kaebaja asemel hoopis vastustajal. Kui selline juriidiline fakt tuvastatakse, siis võib vastustajal olla õigus nt tervishoiuteenuse osutaja ja vastustaja vahel sõlmitud ravi rahastamise lepingu alusel leida tervishoiuteenuse osutajaga lahendus küsimuses, kuidas toimub osutatud tervishoiuteenuse eest tasumine. Näiteks pole vastustajal välistatud teha tervishoiuteenuse osutajale ettepanek tagastada patsiendile tema poolt tasutud raha ning esitada haigekassale osutatud teenuse eest raviarve (p 19). - Kui tervishoiuteenuse osutaja ei ole määratlenud tervishoiuteenust vältimatu arstiabina ja ta pole vastustajale raviarvet esitanud, kehtib esmalt eeldus, et tegemist polnud vältimatu abi vajadusega TTKS § 5 mõttes. Viimati märgitu aga ei tähenda, et seda eeldust pole võimalik halduskohtumenetluses ümber lükata (p 20). Halduskohus pole võtnud sisulist seisukohta küsimuses, kas eeldus, et tegemist ei olnud vältimatu abiga, on õige (p 20.1).
4. Tallinna Halduskohus võttis kaebuse 09.05.2022 määrusega menetlusse. Vastustaja esitas 13.07.2022 kohtule taotluse jätta kaebus läbi vaatamata või menetlus lõpetada, kuna Tallinna Lastehaigla on kaebaja seaduslikule esindajale 372,47 eurot tagastanud. Kaebaja vaidles 20.07.2022 menetluse lõpetamisele vastu, kuna vastustaja ei ole esitanud kinnitust, et on asja uuesti läbi vaadanud ja tuvastanud õigusvastase käitumise raviraha küsimusel. Kaebaja soovib saada selgust, kes ja millistel alustel leidis, et kaebaja õigusi on rikutud. Vastustaja ei suhtunud oma ülesannete täitmisesse tõsiselt, sh ei pöördunud tervishoiuteenuse osutaja poole selgituste saamiseks. Vastustaja otsused rikuvad jätkuvalt kaebaja õiguseid, kuna vastustaja ei ole kinnitanud kaebaja õigust tasuta tervishoiuteenusele
5. aastal. 2

§ 45lg 2 mõttes.

Kohus on veendumusel, et selles osas puudus kaebajal eraldiseisev kaebeõigus tuvastamisnõude esitamiseks juba kaebuse esitamise aja seisuga ning nõue tuleb jätta läbi vaatamata

§ 151lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel.

Kaebaja on toonud välja, et vastustaja ei ole kinnitanud kaebaja õigust tasuta tervishoiuteenusele

1. aastal. Kohtud on jõustunud otsustega jõudnud järeldusele, et kaebajal selline õigus puudus. Kohtule ei nähtu ka, et mingi täiendava juhtumi või asjaolude kogumi tõttu tuleks veelkord hakata kontrollima, kas kaebaja oli
2. aastal ravikindlustusega isik või mitte. Seega ka seetõttu puudub kaebajal kaebeõigus

§ 45lg 2 kohaselt.

Tallinna Ringkonnakohus on kohtuotsuses tõlgendanud tuvastusnõuet lisaks ravikindlustuse olemasolu tuvastamisele ka asjaolu tuvastamisele, et kaebajal oli õigus tasuta vältimatule abile (kohtuotsuse p 16). Kohus sellist nõuet kaebusest ei leia. Samuti ei leia kohus, et selline nõue oleks vajalik kaebaja õiguste kaitseks, nagu kohus juba eelnevalt käsitles. Ringkonnakohus on välja toonud, et sellise juriidilise fakti tuvastamine võiks olla oluline vastustaja ja lastehaigla vahelises suhtes, kuid see ei puuduta kaebaja kaebeõigust. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõudmaks, et talle tagastaks raha nimelt Haigekassa, mitte lastehaigla. Kohus märgib ka täiendavalt, et arvestades kaebaja vanust ja konkreetse haigusjuhtumi iseloomu, mille teke vanuse kasvades väheneb, on välistatud ka kaebaja preventiivne huvi tuvastamaks, et mistahes tulevikus tekkiva haigusjuhu korral on tal õigus vältimatule abile. Arvestades haigusjuhtumite mitmekesisust, oleks sellise asjaolu tuvastamine võimatu. Kaebajal on ilmselgelt õigus vältimatult abile seadusest tulenevalt ning puudub alus eeldada, et seda õigust kaebaja isikust tulenevalt edaspidi eirataks. 5. Kaebaja avaldusest Eesti Haigekassale nähtub kaebaja eesmärk saada tagasi ravikulu. Selles osas on kaebaja oma eesmärgi saavutanud. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 19.08.2022 määruses nr 3-22-1053, et

§ 152

lg 1 p 4 annab aluse menetluse lõpetamiseks ka siis, kui vaidlustatud haldusakt on ammendunud ning ühes sellega on ära langenud õiguskaitsevajadus.

§ 152

lg 1 p 4 on mõeldud reguleerima olukorda, kus on põhjust eeldada, et vastustaja tegevuse tõttu on ühtlasi saavutatud õigusrahu (Riigikohtu 03.12.2021 määrus asjas nr 3-14-50421, p-d 21 ja 22).

§ 152

lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamine ei eelda küll kaebuses esitatud nõude formaalselt täpset täitmist, kuid arvestada tuleb ka kaebuse tegelikku eesmärki. Haldusakti kehtetuks tunnistamisel või tagajärgede kõrvaldamisel ei pea haldusorgan möönma ega õigeks või omaks võtma, et ta varasemalt eksis. Tegemist võib olla menetlusökonoomilise või ots3

§ 152

lg 3 võimaldab kaebajal taotleda menetluse jätkamist, mis on erinormiks

§ 45lg 2 suhtes.

Siiski ei ole õigust menetluse jätkamiseks mööndud kohtupraktikas igal juhul ja alati. Menetluse jätkamiseks on õigustatud huvi mööndud siis, kui sellega on seotud olnud olulises ulatuses menetluskulud, samuti juhul, kui sisulise arutamise osas on menetlus juba lõppfaasis. Põhjendatud huvi menetluskulude tõttu menetluse jätkamiseks välistab

§ 108lg 6.

Käesoleval juhul tuleks menetluses asuda sisustama vältimatu abi kriteeriumeid ja kontrollima nende täidetust konkreetsel juhul. See aspekt ei ole olnud asjas senistes menetluses olulise tähelepanu all ning sisuliselt tuleks selles osas menetlust alustada algusest peale. Arvestades küsimuse sisu, tuleks kohtul eriteadmiste puudumise tõttu kaasata eksperte ja asjatundjaid, kuulata ära raviarstid ning võimalik, et läbi viia ka kirjalike dokumentide alusel epikriisi ekspertiis. Kogu kaasnev kulu ainuüksi selleks, et kaebaja saaks veenduda, kas tal oli õigus, ilma kaebajale kaasneva muu hüve, õiguse või põhjendatud huvita on ebaproportsionaalne. Ka ei aita kaebaja õigustele kaasa, kui kohus tuvastaks, et vastustaja ei suhtunud oma ülesannete täitmisesse tõsiselt, sest ka otsuse ja vaideotsuse tühistamise korral tuleks jätta kaebaja avaldus läbi vaatamata, kuna kaebaja taotletu – ravikulu tagasi maksmine – on saavutatud. Kohus märgib, et ka kaebaja avalduses Haigekassale (kaebuse lisa 1) ei nähtunud muud eesmärki, sh lastehaigla suhtes järelevalve läbiviimise taotlust. Põhjendatud huviks ei saa olla lihtne huvi veenduda haldusorgani tegevuse õigusvastasuses (Riigikohtu 02.04.2009 lahend nr 3-31-100-08). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tühistamisnõudes, samuti avalduse uuesti läbivaatamise ja ravikulu hüvitamise nõudes tuleb menetlus

§ 152lg 1 p 4 alusel lõpetada.

6. Asjas on menetluskuludeks ennekõike kaebaja tasutud riigilõivud: - tagastada

§ 104

lg 5 p 4 alusel kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot; - mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja

§ 108

lg 6 alusel apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 15 eurot, kuivõrd asja kronoloogiat järgides tagastas lastehaigla kaebajale raha pärast halduskohtu poolt kaebuse uuesti menetlusse võtmist ja selgitamist, et asja keskmes on edaspidi vältimatu abi osutamise küsimus (kohtu 09.06.2022 määrus). Seega on kaebuse kohtuväline lahendamine põhjuslikus seoses kaebuse esitamisega, mh ei pruugi olla välistatud, et samale tulemusele oleks jõutud ka siis, kui juba haldusmenetluses oleks lastehaiglat teavitatud; - jätta muud menetluskulud poolte kanda, sh jätta kaebaja kanda ka Riigikohtule tasutud riigilõiv summas 50 eurot. Kassatsioonkaebuses vaidlustas kaebaja ringkonnakohtu järeldust kaebaja ravikindlustuse puudumise kohta ning samuti seda, et ringkonnakohus saatis vältimatu abi küsimuses kaebuse lahendamiseks tagasi halduskohtule. Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata ning TsMS § 171 lg 1 ja

§ 108lg 11 alusel tuleb Riigikohtule tasutud riigilõiv jätta kaebaja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin 4