← Eesti

2-19-17926/115

Obsah (8)§ 137§ 119§ 123§ 143§ 116§ 120§ 118§ 134

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gea Lepik, Meeli Kaur ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 18. august 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-19-17926 Kohtuasi X avaldus C v

) § 143 lg 3 alusel vanema ja lapse suhtlemise korda. Isa on sellise avalduse esitanud. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 2-17-3347, et kohtu diskretsiooni piiridesse mahub võimalus määrata suhtluskord kindlaks selliselt, et laps viibib kahe nädala kaupa kummagi vanema juures. Sobiv suhtluskord tuleb paika panna üksikjuhtumi asjaoludest lähtuvalt, arvestades lapse väljakujunenud elurütmi, arengut ja vanust. Vaatamata sellele, et isa on rikkunud kehtivat suhtluskorda, ei ole väljakujunenud elukorraldus, s.o noorem laps viibib kaks nädalat isa juures ja kaks nädalat ema juures, vastuolus lapse huvidega. Selline elukorraldus ei takista lapsel hariduse omandamist, sest isa viib lapse autoga XXX kooli ja tuleb talle järele. Seetõttu võib esineda alus muuta kehtiva suhtluskorra p-i 6.6.4 selliselt, et noorem laps viibib kaks nädalat isa juures ja järgnevad kaks nädalat ema juures. Muus osas kehtiva suhtluskorra muutmiseks alust ei ole. 3.

  1. Puudub alus lõpetada vanema lapse suhtes ühist hooldusõigust. Vanem laps on oma elukorraldusega rahul. Samuti puuduvad asjas tõendid, mis viitaksid sellele, et hooldusõiguse teostamine oleks olulisel määral takistatud. Eestkosteasutuste arvamused
  2. Jõelähtme vald (vallavalitsuse kaudu) oli seisukohal, et isa rikub kehtivat suhtlemiskorda ning piirab noorema lapse õigust suhelda emaga. Isa teeb ainuisikuliselt otsuseid, mis puudutavad noorema lapse viibimiskohta ja terviseküsimusi. Isa paneb nooremat last avalikult ebamugavatesse olukordadesse koolikeskkonnas ja meditsiiniasutustes. Isa on muutnud noorema lapse elukorraldust ühepoolselt, kehtestades suhtluskorra, mille kohaselt on noorem laps kaks nädalat isa juures ja kaks nädalat ema juures. Noorema lapse koolikohustuse täitmine on häiritud, kuna isa ootab pärast tundide lõppu koolis, et laps kaasa viia. Noorem laps ei saa osaleda huviringides ja veeta aega koos sõpradega. Kooli töötajad ja lastekaitsetöötaja on näinud nooremat last koolis lohutamatult nutmas. Isa manipuleerib noorema lapsega ning takistab suhtlemist emaga. Noorem laps ei saa emale helistada ja ema telefonikõnedele vastata. Olukord, kus laps peab ignoreerima teist vanemat, on emotsionaalne väärkohtlemine, mis mõjutab lapse isiksust ja identiteeti ning mille tagajärg võib olla vanemast võõrandumine. Verbaalse ja füüsilise vägivalla pealt nägemine ning tajumine mõjuvad lapsele traumeerivalt ning kahjustavad lapse tervislikku seisundit. Isa on ainuisikuliselt viinud noorema lapse psühholoogi teenusele, andmata emale infot, kes on teenusepakkuja ja millise probleemiga isa psühholoogi juurde pöördus.
  3. Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) oli seisukohal, et isa rikub kehtivat suhtluskorda, mistõttu puudub nooremal lapsel kindlustunne ja stabiilsus. Noorema lapse emotsionaalne seisund ja elukorraldus on häiritud. Vanemad ei suuda kokku leppida noorema lapse tervist puudutavates küsimustes. Maakohtu määrus ja põhjendused
  4. Maakohus jättis
  5. mai
  6. a määrusega ema ja isa avaldused rahuldamata. Kohus jättis riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud riigi kanda ning ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 6

(25)2-19-17926 6.
  1. Maakohus leidis, et kuigi ema taotleb vanemate ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist noorema lapse osas ning emale ainuhooldusõiguse üleandmist noorema lapse viibimiskoha ja tervise küsimustes, ei nõustu ema tegelikult sellega, et isa ei täida kehtivat suhtluskorda. Ema ei ole esitanud tsiviilasjas nr 2-18-1356 lepitusmenetluse avaldust. Ema ei ole esile toonud asjaolusid, mis õigustaksid vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist noorema lapse viibimiskoha osas. Ületamatuid hooldusõiguslikke erimeelsusi ei tõenda ema esitatud kirjavahetus ega Politsei- ja Piirivalveameti kiri. Noorema lapse terviseküsimuste osas ei ole tõendatud väide, et isa külastab lapse huvide vastaselt erinevaid meditsiiniasutusi. Maakohus tegi päringu noorema lapse psühholoogile SK-le, kelle vastusest ei nähtu lapse vastuseisu psühholoogi vastuvõtule. Seega ei pidanud kohus põhjendatuks vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist ka noorema lapse tervise küsimustes. Võimalikke suhtlusõiguslikke erimeelsusi ei ole võimalik lahendada hooldusõigusliku avalduse menetlemise raames. Seega jäi ema avaldus rahuldamata. 6.
  2. Maakohus jättis rahuldamata ka isa avalduse ema vastu alaealiste laste suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse andmiseks isale. Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-18-1356 kahe aasta eest põhjalikult hinnanud vanemate ühise hooldusõiguse teostamise võimalikkust. Samuti on vanem laps 15-aastane, kelle seisukoht hooldusõiguse ulatuse otsustamisel on määrava tähtsusega (

§ 137lg 2 p 1).

Kohus kuulas vanema lapse ära

  1. märtsil
  2. Vanem laps on senise elukorraldusega rahul ning ei soovi selles muudatusi. Ta küll möönis, et vanemate suhted võiksid olla paremad. Seega ei ole ka vanem laps toonud esile selliseid ületamatuid erimeelsusi vanemate vahel, mis võiksid tingida vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise tema suhtes. Ainuüksi asjaolu, et vanemate suhted on keerulised, ei anna alust lõpetada ühist hooldusõigust. Ka asjaolu, et vanemad polnud valmis läbima koolitusprogrammi „Dialoog laste nimel“, ei anna alust muudatuste tegemiseks hooldusõiguses. Lastele määratud esindaja ei toetanud isa avalduse rahuldamist hooldusõiguse osas, kuna puuduvad tõendid, et vanemate ühise hooldusõiguse teostamine oleks takistatud. Kohus nõustus lastele määratud esindajaga selles, et vanemate erimeelsused tulenevad pigem suhtlusõigusest. Isa esitatud dokumendid, sh kirjavahetus, ei tõenda vanemate vahel selliseid ületamatuid hooldusõiguslikke vaidlusi, mis eeldaks ühise hooldusõiguse lõpetamist. Kui isa leiab, et põhjendatud on vanema lapse elukoht registreerida tema elukohta ning ema selleks nõusolekut ei anna, on isal õigus esitada kohtule avaldus selles küsimuses ainuotsustusõiguse saamiseks

§ 119mõttes.

Seega jäi isa avaldus hooldusõiguse osas rahuldamata. 6.3. Isa avaldus lastega suhtlemise korra tühistamiseks ei ole põhjendatud. Suhtluskorra määramisel tuleb lähtuda eelkõige lapse huvidest (

§ 123

lg 1).

§ 143

lg-te 1 ja 2 alusel on lapsel õigus suhelda mõlema vanemaga ning vanem peab lapsega suheldes hoiduma tegevusest, mis kahjustab suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud määrusega tsiviilasjas nr 2-18-1356 on määratud isa ja laste suhtlemise kord. Kuigi isa on selgitanud, et noorema lapse ja vanemate suhtluskord peaks olema selline, et laps on kummagi vanema juures kahe nädala kaupa, ei ole isa esitanud suhtluskorra osas konkreetset ettepanekut. Ainuüksi põhjusel, et kehtiv kord isale või lapsele ei meeldi, ei saa olla aluseks suhtluskorra täielikuks lõpetamiseks. Suhtluskorra lõpetamine ei ole lapse huvides. Viimasel ajal on laps viibinud kummagi vanema juures kahe nädala kaupa. Ema ei näe suhtluskorras sellist probleemi, mis vajaks kohtu sekkumist. Seega tuleb lugeda, et vanemad on vaikimisi kehtivat korda muutnud vastavalt ringkonnakohtu määruse tsiviilasjas nr 2-18-1356 p-le 6.6.19. Isa avaldus suhtluskorra osas jäi rahuldamata. 6.4. Kohus ei andnud hinnangut vanemate teineteist süüdistavatele seisukohtadele. 7

(25)2-19-17926 Määruskaebused ja menetluse edasine käik
  1. Ema esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, millega kohus jättis ema avalduse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ema palub teha uue määruse, millega ema avaldus noorema lapse hooldusõiguse küsimuses rahuldada ning jätta ema menetluskulud isa kanda. 7.
  2. Ema väitel on maakohtu määrus üllatuslik, põhjendamata ja vastuolus kohtupraktikaga. Maakohtu otsuse põhjendav osa ei sisalda viiteid paragrahvidele, kohtupraktikale ega tõenditele. Kohus on teinud ema avaldatust üldiseid, ebaõigeid ning põhjendamatuid järeldusi. Maakohus ei arvestanud ema seisukohtade ega tõenditega. Maakohtu määrusest ei selgu, kas kohus analüüsis vanemate erimeelsuste mõju noorema lapse kasvatamisele ja hooldusõiguse teostamisele. Samuti ei ole maakohtu määrusest võimalik aru saada, millistele tõenditele on kohus oma määruse rajanud. 7.
  3. Ema on tõendanud ja ärakuulamisel selgitanud, et tal on isaga lapse viibimiskoha osas vaidlus. Mõlemad vanemad on avaldanud, et nad ei jõua ühist hooldusõigust teostades noorema lapse viibimiskoha osas kokkuleppele. Samuti elavad vanemad alaliselt lahus. Järelikult tuleb vanemate ühine hooldusõigus noorema lapse viibimiskoha osas lõpetada. 7.
  4. Maakohtu määrus ei lahenda vanemate erimeelsusi ega ole noorema lapse huvides. Isa ei täida kehtivat suhtluskorda, vaid otsustab iseseisvalt, kus noorem laps viibib ning kas ja millal ta osaleb huviringides. Maakohtu määrus ei võimalda tütrele stabiilset elukorraldust. 7.
  5. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kui vanematel on erimeelsused, siis ei ole võimalik jätta rahuldamata avaldust, mis need erimeelsused lahendaks. Kaevatavast määrusest ei selgu, millistel õiguslikel alustel ja millistele tõenditele tuginedes on kohus jätnud ema avalduse rahuldamata ning laseb vanematel jätkata ühise hooldusõigusega olukorras, kus vanemad ei saavuta selles osas kokkuleppeid ja nooremal lapsel puudub stabiiline elukorraldus. 7.
  6. Ema ei nõustu maakohtuga, et kuivõrd noorem laps ei vaidle vastu sellele, et isa viib teda ilma ema teadmata arsti või psühholoogi vastuvõtule, ning ema ei ole tõendanud noorema lapse terviseküsimustega seotud erimeelsusi isaga, tuleb ema avaldus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks noorema lapse terviseküsimustega seotud otsuste tegemisel jätta rahuldamata. Vanemate ühise hooldusõiguse korral puudub isal õigus viia noorem laps ilma ema teadmata meditsiiniasutusse isegi siis, kui laps ise sellele vastu ei vaidle. Ema on tõendanud, et ta ei nõustu ega aktsepteeri isa käitumist noorema lapse terviseküsimuste osas. Kuna vanematel on ületamatud erimeelsused noorema lapsega seotud terviseküsimustes, siis ei olnud maakohtul võimalik jätta ema avaldust selles osas rahuldamata. 7.
  7. Maakohus tõi üllatuslikult esmakordselt alles vaidlustatud määruses esile, et ema ei ole tsiviilasjas nr 2-18-1356 esitanud lepitusmenetluse avaldust. Ema selgitas, et Harju Maakohus jättis
  8. oktoobri
  9. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-1356 lepitusmenetluse avalduse läbi vaatamata, sh avalduse, millega taotleti suhtluskorra täitmise tagamist, põhjusel, et kohus ega kohtuväline lepitaja ei saa vanemaid aidata kokkuleppeid sõlmida, kui vanemad seda ise ei soovi ja koostööd ei tee. Vanemate suhted ei ole sellest ajast muutunud. Isal puudub huvi emaga koostööd teha. Lepitusmenetluse läbimine ei ole asjakohane, kuivõrd varasemalt ei ole vanemate erimeelsusi lepitusmenetluse ega ka pereterapeudi vahendusel lahendatud.
  10. Isa esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada osas, milles maakohus jättis isa avalduse rahuldamata ja tema kasuks menetluskulud välja mõistmata. Isa palub teha asjas uus määrus, millega rahuldada isa avaldus ja jätta menetluskulud ema kanda. 8
(25)2-19-17926 8.
  1. Isa väitel ei toimi vanemate ühine hooldusõigus laste suhtes. Vanemate probleemid pea kõigis laste hooldusõiguse küsimustes on teravad ning need ei lahene ilma kohtu sekkumiseta. Ema teeb kõiki lapsi puudutavaid otsuseid üksinda ega pea vajalikuks nendest isa informeerida. Ema ei tunne erilist huvi laste käekäigu vastu koolis. Ema ei ole käinud tütre lastevanemate koosolekutel, ei astu koolis lapse huvide kaitseks välja, sunnib nooremat last käima vastu tema tahtmist kunstiringis, mis segab lapse õppimist. Ema ei tunne huvi, mis koolis lapsed käivad ja kas laste huvides on teha selles osas muudatusi. Ema ei huvita see, et XXX kooli hoolekogu liige on kirjutanud tütre klassijuhataja ebaprofessionaalse käitumise kohta kaebuse kooli direktorile, mille tõttu juba vähemalt üks õpilane on olnud sunnitud minema üle paralleelklassi. Seevastu isa jälgib olukorda ja sündmuseid koolis tähelepanelikult, kuid ei saa ühise hooldusõiguse tingimustes midagi üksinda ette võtta. Ema keeldus osalemast ka poja põhikooli lõpuaktusel. 8.
  2. Kohus pidanuks perekonnaasjade lahendamise eripära arvestades olema menetluses aktiivsem, selgitama välja peamised probleemid ja arutama aktiivsemalt nende lahendamise võimalusi. Kohtu ainus soovitus vanematele oli läbida nõustamisprogramm, mis oli mõttetu. Kohus oleks pidanud sellest ka ise toimikuga tutvumise järel aru saama, arvestades vanemate aastatepikkust kohtuvaidlust ja omavahelist kehva läbisaamist, mis ei ole ajas paremaks muutunud. 8.
  3. Kohus jättis käsitlemata isa esitatud tõendid ja faktid selle kohta, kuidas ema kahjustab laste huve. Avaldus esitati kohtule seetõttu, et isa soovis tagada lastele hea tervise ja normaalse kasvukeskkonna, mida ema süstemaatiliselt kahjustab. 8.
  4. Maakohus ei arvestanud, et kehtiv suhtluskorra määrus on vastuolus tütre huvide ja soovidega veeta mõlema vanemaga koos võrdse aja, st olla kummagi vanema juures kaks nädalat järjest. 8.
  5. Maakohus leidis ekslikult, et vanemad on vaikival kokkuleppel muutnud kehtivat suhtluskorda. Ema täidab suhtluskorda nii, nagu ta seda parasjagu soovib. Seejuures ei juhindu ema laste soovidest ja huvidest. Näiteks ei kooskõlasta ema oma suvepuhkuse plaane isaga, kuid nõuab samal ajal isalt detailset aruandlust puhkusereisi kohta. Suhtluskorra kohaselt ei kuulu lastega puhkusereisidel viibitud aeg asendamisele selle vanema kasuks, kelle juures pidanuks laps suhtluskorra järgi samal ajal viibima. Sellest reeglist ema kinni ei pea. Näiteks lubas ema hiljuti isa ja laste puhkusereisi arvelt oma kaotsi läinud nädala suvel jooksul tagasi võtta. Ema on takistanud vastuolus kehtiva suhtluskorraga veeta lastel isaga aega järgmistel olulistel tähtpäevadel ja koolivaheaegadel:
  6. a isadepäev;
  7. a võidupüha, jaanipäev ja sellel järgnenud päevad;
  8. a oktoobri sügisvaheaeg;
  9. a märtsis kooli talvevaheaeg jne. 8.
  10. Maakohus heitis isale üllatuslikult ette, et ta ei ole esitanud oma ettepanekut suhtluskorra kohta. Isa palus kehtiv suhtluskord tühistada ja jätta laste elukorraldus, sh suhtlemine emaga, isa määrata. Kohtul puudus alus arvata, et isa avalduse rahuldamise korral ei oleks laps enam ema näinud. Isa oleks korraldanud lapse ja ema suhtlemise vastavalt lapse soovidele ja säilitanud selles osas rahu ja rutiini. Isa saaks edaspidi rohkem keskenduda laste kasvatamisele, mitte ema harimisele ja vaidlemisele selle üle, mis on lastele parem. 8.
  11. Juhul, kui kohus jätab isa avalduse laste suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks rahuldamata, palub isa muuta kehtivat Tallinna Ringkonnakohtu
  12. märtsi
  13. a suhtluskorra määrust tsiviilasjas nr 2-18-1356 järgmiselt. • määruse p-de 6.6.3 ja 6.6.4 uue sõnastuse kohaselt veedab noorem laps alates
  14. septembrist 2021 ema juures ühe nädala (tuleb eelmise nädala pühapäeval), seejärel veedab kolm järjestikust nädalat isaga, seejärel veedab ühe nädala ema juures ja on kolm 9
(25)2-19-17926 järjestikust nädalat isaga jne, kui suhtluskorra järgnevatest punktidest ei tulene teisiti. Vanem, kelle juurde noorem laps läheb, korraldab iga kord tema transpordi ühe vanema juurest teise juurde liikumisel. Ühe vanema juurest teise juurde liikumine toimub pühapäeval (kell 18.00). Isa põhjendas, et sellise muudatuse kasuks räägib asjaolu, et noorem laps saab vennaga rohkem koos olla, millega kehtiv määrus ei arvesta. Isa oleks nõus ka sellega, kui noorem laps veedab mõlema vanema juures võrdselt aega; • tühistada noorema lapse suhtes koolivaliku otsustusõiguse emale andmine määruse p 6.3 järgi ja anda selles osas ainuotsustusõigus üle isale, lisades koolivalikule ka huvialade valiku; • täiendada määrust: anda isale otsustusõigus vanema lapse peamise elukoha määramiseks ja elukohaandmete kandmiseks rahvastikuregistrisse.
  1. Lastele määratud esindaja ei toeta määruskaebuste rahuldamist. 9.
  2. Vanema lapse viibimine vanemate juures on lahendatud Tallinna Ringkonnakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-18-1356, s.o üks nädal ema juures ja kolm nädalat isa juures. Ärakuulamisel kinnitas vanem laps, et selline elukorraldus toimib ja temale see sobib. Vaidlust sellise elukorralduse üle ei ole. Seega ei ole põhjendatud isa taotlus, et vanema lapse peamise elukoha üle saaks otsustada isa. Noorem laps on vanemate juures viibinud vaheldumisi kahe nädala kaupa. Kohus leidis, et vanemad on vaikimisi muutnud lapsega suhtlemise korda vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu
  3. märtsi
  4. a määruse p-le 6.6.
  5. Selline suhtlemiskord vastab lapse huvidele. Laps kinnitas ärakuulamisel, et selline elukorraldus talle meeldib ja selline suhtlemiskord on toiminud pikemat aega. Kui ringkonnakohus leiab, et vajalik ja võimalik on fikseerida selline suhtlemiskord määruses suhtlemiskorra muudatusena, siis lastele määratud esindaja sellele vastu ei vaidle. Puudub alus suhtlemiskorra muutmiseks selliselt, et laps on ühe nädala emaga ja kolm nädalat isaga. Isa taotleb õigust otsustada noorema lapse koolivaliku üle. Selles osas võib vanematel tekkida vaidlus, kuid hetkel vaidlust ei ole. 9.
  6. Lastele määratud esindaja ei toeta ka ema taotlust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks noorema lapse viibimiskoha osas, sest selle küsimuse saab lahendada suhtluskorraga. Lisaks ei toeta määratud esindaja ka ema taotlust noorema lapse suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks meditsiiniküsimustes. Asjas ei ole tõendeid, mis näitaks vanemate ületamatuid erimeelsusi meditsiiniküsimustes. Kui üks vanem otsustab ühise lapse meditsiiniküsimusi teist vanemat informeerimata, siis on see taunitav, kuid vastuolud ei ole sellised, mis annaks aluse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Vanemad ei ole meditsiiniküsimusi otsustades kahjustanud ka laste huve. Ka seoses noorema lapse huviringidega ei ilmnenud vanematel selliseid vastuolusid, mis nõuaks kohtu sekkumist.
  7. Jõelähtme vald on seisukohal, et noorema lapse stabiilse elukorralduse tagamiseks on oluline reguleerida lapse viibimiskoha küsimus ja anda selles osas otsustusõigus ühele vanemale. See on vajalik suhtlemiskorra täitmiseks ja lapse huvide ning heaolu kaitseks. Noorema lapse tervist puudutavaid küsimusi, mida kohus peaks reguleerima otsustusõiguse andmisega ühele vanemale, praegu ei esine. Jõelähtme Vallavalitsus ei toeta isa avaldust, mille kohaselt veedaks noorem laps kolm järjestikust nädalat isaga ja seejärel ühe nädala emaga. Selline suhtlemiskord ei ole lapse huvides. Lapse peamine elukoht on määratud ema juurde ning lapse kool asub ema elukohast jalutuskäigu kaugusel. See annab lapsele vabaduse liikuda kooli, huviringidesse ja veeta aega sõpradega. Lapse vanust arvestades on oluline arendada lapse iseseisvust ja toimetulekut ning seda toetab lapse iseseisev kooli ja huviringidesse liikumine kodule lähedases turvalises keskkonnas. Jõelähtme Vallavalitsus ei toeta isa avaldust otsustusõiguse andmiseks isale noorema lapse huvialade valiku osas. Lapse vanust arvestades 10
(25)2-19-17926 on tal õigus teha oma valikud huvialade osas iseseisvalt. Lapsevanema roll lapse huvialade valiku osas peaks jääma pigem toetavaks ja suunavaks.
  1. Tallinna linn selgitas, et laste ärakuulamisel avaldas noorem laps kohtule, et elab kaks nädalat ema juures ja kaks nädalat isa juures ning see sobib talle ka edaspidi. Võttes arvesse, et selline suhtluskord on juba välja kujunenud, lapsed on rahul ja harjunud, siis vanemate kokkuleppel võib jätkuda kord, et noorem laps viibib kaks nädalat ema juures ja kaks isa juures. Vanema lapse osas ei ole alust suhtluskorda muuta. Kuna vanema lapse püsiv elukoht on isa juures, on põhjendatud anda isale otsustusõigus vanema lapse viibimiskoha määramise osas. Tallinna linn toetab noorema lapse viibimiskoha osas otsustusõiguse andmist emale. Seega ei toeta Tallinna linn isa avaldust ainuhooldusõiguse saamiseks noorema lapse suhtes ega alternatiivset taotlust ainuotsustusõiguse andmiseks isale noorema lapse kooli- ja huvialade valiku osas. Emale on Tallinna Ringkonnakohtu määrusega antud otsustusõigus noorema lapse koolivaliku küsimuses, mida ei ole vaja muuta. Tallinna linn ei näe ka alust lõpetada ühist hooldusõigust noorema lapse terviseküsimuste osas, kuna mõlemad vanemad hoolitsevad lapse füüsilise ja vaimse tervise eest. Vanemate ühise hooldusõiguse jätkumine tagab mõlemale vanemale võimaluse pöörduda lapsega arsti poole vajaliku meditsiinilise abi saamiseks.
  2. Ema vaidles isa määruskaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata.
  3. Isa vaidles ema määruskaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata.
  4. Maakohus määruskaebuseid ei rahuldanud ja edastas need lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 ja § 659 alusel muutmata, kuid täiendada ja osaliselt muuta tuleb määruse põhjendusi. Määruskaebused tuleb jätta rahuldamata. Määruskaebemenetluse kulud jäävad menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lastele määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad riigi kanda.
  6. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Ema vaidlustab maakohtu määrust osas, milles maakohus jättis ema avalduse rahuldamata, ning isa osas, milles maakohus jättis isa avalduse rahuldamata. Seega on maakohtu määrus vaidlustatud tervikuna.
  7. Esmalt märgib kolleegium, et võtab TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1 I lause alusel tõenditena vastu ema määruskaebusele lisatud Harju Maakohtu
  8. oktoobri
  9. a määruse tsiviilasjas nr 2-18-1356 ja isa
  10. juulil
  11. a esitatud kirjavahetused (samal päeval esitatud menetlusdokumendi lisad 1–9). Need tõendid on asja lahendamisel asjassepuutuvad.
  12. Kolleegium selgitab, et vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab hooldusõigus, mis tähendab

§ 116

lg 2 mõttes seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara (varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud olulisi asju (otsustusõigus), samuti on hooldusõiguslik vanem

§ 120

lg 1 järgi üldjuhul lapse seaduslik esindaja (esindusõigus).

§ 118

lg 1 järgi peavad vanemad teostama lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus

§ 119järgi vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, piirates 11

(25)2-19-17926 vajadusel tema otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi. Vanemate lahuselu korral võib aga otsustusõiguse üleandmise asemel olla osal juhtudel vajalik vaadata vanemate ühine hooldusõigus tervikuna üle ning muuta seda vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse. Selleks saab kohus

§ 137

lg 1 alusel vanema nõudel ühise hooldusõiguse lõpetada ja anda ühele vanemale ainuhooldusõiguse (vt ka Riigikohtu

  1. veebruari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 24). Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada tuleb võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik. Sellises olukorras tuleb eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist kohtus selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku hoolitsust võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu korral lapse suhet mõlema vanemaga (vt Riigikohtu
  3. mai
  4. a määrus tsiviilasjas nr 220-1708, p 19). Vanemate hooldusõiguse muudatuste üle otsustades teeb kohus

§ 123

ning § 137 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi, sh vanemate vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Seega on ühise hooldusõiguse lõpetamise üle otsustamine kohtu kaalutlusotsus ning kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda üksnes juhul, kui alama astme kohus on väljunud kaalumispiiridest, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi.

  1. Kolleegium märgib, et asja materjalidest nähtuvalt on kohus lahendanud vanemate vahelisi vaidlusi seoses laste hooldusõiguse ja suhtluskorraga kahel korral, s.o tsiviilasjades nr 2-1510676 ja nr 2-18-
  2. Viimati otsustas laste hooldusõiguse, vanemate otsustusõiguse ja lastega suhtlemise korra üle Tallinna Ringkonnakohus
  3. märtsi
  4. a määrusega tsiviilasjas nr 218-1356, mille kohaselt mh: - emal on otsustusõigus noorema lapse peamise elukoha määramise ja koolivaliku küsimustes. Isal on otsustusõigus noorema lapse muusikakooli valiku küsimuses ja tal tuleb tagada noorema lapse muusikakooli viimine ja sealt toomine; - isal on ainuhooldusõigus vanema lapse rehabilitatsiooniplaani täitmise osas (mh sellega seotud teenuste osutamise tagamise osas) ja otsustusõigus vanema lapse koolivaliku küsimuses; - kohtumäärusega kindlaksmääratud suhtluskorra kohaselt on noorem laps alates
  5. a septembrist esimese nädalavahetuse (reede õhtul kl 18.00-st kuni pühapäeva õhtul kl 18.00-ni) ema juures, seejärel kolm järjestikust nädalavahetust (reede õhtul kl 18.00-st kuni pühapäeva õhtul kl 18.00-ni) isa juures, seejärel taas ühe nädalavahetuse (reede õhtul kl 18.00-st kuni pühapäeva õhtul kl 18.00-ni) ema juures ja kolm järjestikust nädalavahetust (reede õhtul kl 18.00-st kuni pühapäeva õhtul kl 18.00-ni) isa juures jne, kui suhtluskorra järgnevatest punktidest ei tulene teisiti. Vanem laps on alates
  6. a septembrist ema juures ühe nädala (tuleb eelmise nädala pühapäeval), seejärel veedab kolm järjestikust nädalat isaga, seejärel veedab ühe nädala 12

(25)2-19-17926 ema juures ja on kolm järjestikust nädalat isaga jne, kui suhtluskorra järgnevatest punktidest ei tulene teisiti. Muu hulgas näeb määrus erisusena ette, et juunis, juulis ja augustis ei kehti laste ja isa tavapärane suhtluskord, vaid isa veedab lastega igal suvekuul (juunis, juulis ja augustis) kaks nädalat. Vanem võib lastega reisida kestusega kuni üks nädal järjest väljaspool Eesti Vabariiki ning on kohustatud teavitama teist vanemat reisi sihtpunktist ja kestusest vähemalt 14 päeva ette. Seejuures oli ema sarnaselt praeguse asjaga ka tsiviilasjas nr 2-18-1356 taotlenud noorema lapse osas vanemate ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist ja emale ainuotsustusõiguse andmist mh lapse viibimis- ja elukoha ning meditsiini küsimustes. Oma vastuavalduses samas tsiviilasjas palus isa lõpetada vanemate ühine hooldusõigus nii noorema kui ka vanema lapse elukoha valiku, hariduse ja tervise küsimustes, ning anda selles osas ainuhooldusõigus isale. Seega on vanemad esitanud vähem kui poole aasta jooksul pärast tsiviilasjas nr 2-18-1356 lõpplahendi jõustumist (ringkonnakohtu määrus jõustus
  1. juunil 2019) kohtule uued, osaliselt varasemate avaldustega kattuvad avaldused, mida menetletakse praeguses asjas (ema esitas avalduse
  2. novembril 2019, isa
  3. novembril 2019). Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus kohus on vanemate hooldusõiguse üle jõustunud kohtulahendiga juba ühe korra otsustanud, õigustaks uue sama esemega avalduse alusel vanemate hooldusõiguses muudatuste tegemist üksnes see, kui varasema lahendi tegemise ajaga võrreldes on muutunud selle tegemise aluseks olnud olulised asjaolud.
  4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuste väited ei anna alust arvata, et maakohus oleks ülaltoodu vastu eksinud, sh mõistnud kehtivat õigust ekslikult või jätnud asja lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata või arvestamata. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et vanemate hooldusõiguses ei ole kummagi vanema avalduse alusel alust muudatusi teha. Kolleegium nõustub selles osas TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Põhjendatud on siiski vanemate määruskaebuste väited, et maakohus ei ole kõiki vanemate väiteid ja esitatud tõendeid vaidlustatud määruses analüüsinud. Seetõttu täiendab kolleegium maakohtu määruse põhjendusi ning vastab ühtlasi ka määruskaebustes esitatud väidetele.
  5. Kolleegium käsitleb kõigepealt ema avaldust (I) ja seejärel isa avaldust (II). I
  6. Ema taotles algses kohtule esitatud avalduses noorema lapse osas vanemate hooldusõiguse lõpetamist osas, mis puudutab viibimiskohta ja meditsiiniküsimusi, ning nendes küsimustes talle ainuotsustusõiguse üleandmist. Oma
  7. novembri
  8. a menetlusdokumendis täpsustas ema, et soovib noorema lapse viibimiskoha ja meditsiiniküsimuste osas vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist ja viidatud küsimustes noorema lapse hooldusõiguse endale üleandmist. Kolleegium möönab, et ema algne taotlus oli sõnastatud ebaselgelt, kuna selles olid kombineeritud nii avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks

§ 137

lg 1 tähenduses kui ka otsustusõiguse andmiseks

§ 119tähenduses.

Ühise hooldusõiguse lõpetamise korral

§ 137

lg 1 alusel ei anta ühele vanemale nendes küsimustes otsustusõigust, vaid talle antakse osaliselt üle ainuhooldusõigus. Ka oma avalduse õigusliku alusena viitas ema oma 15. novembri 2019. a avalduses nii

§ 137lg-le 1 kui ka §-le 119 (vt avalduse p 2.6).

Arvestades ema

  1. novembri
  2. a täpsustust ning ema menetluses esitatud seisukohti tervikuna, nõustub kolleegium maakohtuga, et ema avalduse sisuks on see, et kohus lõpetaks vanemate ühise hooldusõiguse noorema lapse viibimiskoha ja tervise küsimustes ning annaks vastavas osas hooldusõiguse emale üle. 13

(25)2-19-17926
  1. Kolleegium käsitleb esmalt ema avaldust osas, milles ema taotleb ühise hooldusõiguse lõpetamist noorema lapse viibimiskoha osas. 23.
  2. Lapse viibimiskoha määramine hõlmab lisaks võimalusele määrata, kus laps peamiselt elab, ka seda, kellega, kus ja millal laps viibib. Siia juurde kuulub ka õigus saada teavet lapse viibimiskoha kohta (Riigikohtu
  3. mai
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 12). Praegusel juhul on Tallinna Ringkonnakohtu
  5. märtsi
  6. a määrusega tsiviilasjas nr 2-181356 antud emale otsustusõigus noorema lapse peamise elukoha määramise küsimuses. Muus osas on vanematel noorema lapse viibimiskoha osas ühine hooldusõigus. 23.
  7. Ema avaldusest ja menetluses täiendavalt esitatud seisukohtadest nähtuvalt on nimetatud taotluse esitamise põhjuseks see, et isa ei täida tsiviilasjas nr 2-18-1356 kehtestatud suhtluskorda ega tee emaga koostööd. Vaatamata sellele, et noorem laps pidi alates septembrist 2019 elama koolinädalatel ema juures, on isa alates oktoobrist 2019 võtnud last koolipäeva lõpus koolist ära ja viinud enda elukohta. Selle tulemusena ei saa noorem laps osaleda tema valitud huviringides ega minna koju. Ema leiab, et koolitundide ajal lapsel järel käimine takistab lapse koolikohustuse täitmist. Ajal, mil isa on võtnud noorema lapse enda juurde, ei ole emal olnud võimalik lapsega suhelda. Ema on pidanud last politsei kaasabil otsima. 23.
  8. Kolleegium nõustub maakohtuga, et ema ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis õigustaks vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist noorema lapse viibimiskoha osas. Ema poolt menetluses esile toodust ja ema avaldusele lisatud vanemate kirjavahetustest nähtub, et vanemate vahel on erimeelsused noorema lapsega suhtlemise korra osas. Ema hinnangul rikub isa tsiviilasjas nr 2-18-1356 kehtestatud suhtluskorda, samas kui isa arvates on vanemad leppinud kokku suhtluskorras, mille kohaselt noorem laps viibib kummagi vanemaga kahe nädala kaupa. Maakohus leidis põhjendatult, et suhtluskorda puudutavad erimeelsused ei õigusta praegusel juhul muudatuste tegemist hooldusõiguses. Ka ühise hooldusõiguse lõpetamise korral oleks kummalgi vanemal õigus lapsega suhelda, mistõttu suhtluskorda puudutavad erimeelsused vanemate vahel tõenäoliselt säiliksid. Ema avaldusest ei nähtu asjaolusid, millest tulenevalt oleks noorema lapse huvides see, et võtta isalt ära õigus ja võimalus otsustada koos emaga selle üle, kellega, kus ja millal laps viibib, ja saada lapse viibimiskoha kohta teavet. 23.
  9. Põhjendatud ei ole ema seisukoht, et probleemid suhtluskorra täitmisel on praegusel juhul tingitud sellest, et vanematel on jätkuvalt ühine hooldusõigus noorema lapse viibimiskoha osas. Tallinna Ringkonnakohtu
  10. märtsi
  11. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-1356 anti emale otsustusõigus noorema lapse peamise elukoha küsimuses ning kehtestati lapse ja isa suhtlemise kord. Seega peaks kohtumääruse kohaselt noorem laps elama peamiselt ema juures ja suhtlema isaga (sh ööbima isa juures) vastavalt kehtestatud suhtluskorrale, arvestades mh sellega, et kohtumääruse p 6.6.19 kohaselt võivad vanemad teha suhtluskorras kokkuleppel muudatusi. Järelikult on noorema lapse viibimiskoht osas, mis puudutab seda, kus laps peamiselt elab ja millise korra alusel kummagi vanema juures ööbib, juba kohtumäärusega reguleeritud. Juhul kui isa viib last pärast kooli enda juurde elama, sh ööbima, muudel aegadel kui kohtumäärusega on ette nähtud, ning selleks ei ole vanemate kokkulepet, rikub isa kohtumäärusega kehtestatud suhtluskorda ja eirab emale antud otsustusõigust noorema lapse peamise elukoha küsimuses. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et vanemate probleemid tsiviilasjas nr 2-18-1356 jõustunud kohtumääruse täitmisel ei ole praegusel juhul tingitud sellest, et vanematel on noorema lapse viibimiskoha osas jätkuvalt ühine hooldusõigus. 23.
  12. Kolleegium selgitab, et juhul kui üks vanem rikub lapsega suhtlemist korraldavat kohtumäärust või raskendab selle täitmist, on teisel vanemal võimalik esitada maakohtule TsMS § 563 lg 1 järgi avaldus lepitusmenetluse algatamiseks. Sel juhul kutsub kohus vanemad 14
(25)2-19-17926 enda juurde last puudutava lahkheli kokkuleppel lahendamiseks, kaasates vajaduse korral lahendamise juurde ka valla- või linnavalitsuse esindaja. Lepitusmenetluse tulemusel on kohtul võimalik TsMS § 563 lg 7 alusel muu hulgas määrata, milliseid sunnivahendeid tuleb suhtlemist korraldava määruse täitmiseks rakendada (p 1) või millises ulatuses tuleb muuta suhtlemist puudutavat määrust (p 2). TsMS § 563 lg 8 võimaldab lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks korraldada täitemenetlust üksnes lepitusmenetluses tehtud määruse alusel, millega on nähtud ette sunnivahendite rakendamine. Praegusel juhul ei ole ema
  1. märtsi
  2. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-1356 kehtestatud suhtluskorra täitmise tagamiseks lepitusmenetlust algatanud. Ema viitab määruskaebuses Harju Maakohtu
  3. oktoobri
  4. a määrusele, millega lepitusmenetluse korraldamise avaldus jäeti läbi vaatamata, kuid tegemist oli isa avaldusega, mitte ema avaldusega. Avaldus jäeti läbi vaatamata, kuna kohtu hinnangul ei esinenud kehtiva suhtluskorra rikkumist ega selle täitmise raskendamist ühe vanema poolt ning kohus ei tuvastanud ka vajadust kehtivat suhtluskorda muuta. Seejuures nähtub määrusest, et ema ise oli seisukohal, et lepitusmenetluseks isa esile toodud põhjustel ei olnud alust, kuna kehtiva kohtumäärusega määratud suhtluskord võtab laste soove ja huve piisavalt arvesse ning see oli alles hiljuti toimima hakanud (vt viidatud määruse p 10). Avalduse läbi vaatamata jätmise korral loetakse, et avaldust ei ole kohtu menetluses olnud (TsMS § 426 lg 1 ja § 477 lg 1). Seega oleks ema jaoks olukorras, kus tema arvates isa rikub noorema lapsega suhtlemist korraldavat määrust ja ema eesmärk on sundida isa kohtumäärust täitma, kohane õiguskaitsevahend esitada avaldus lepitusmenetluse algatamiseks, mille läbimise tulemusel oleks kohtul vajadusel võimalik rakendada suhtluskorra täitmise tagamiseks sunnivahendeid. Ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse viibimiskoha küsimuses võib olla alust siis, kui vanemad ei suuda lapse hooldusõiguslike küsimuste üle pingete ja erimeelsusteta otsustada ning ka vanemate koostööle suunamine ning lepitusmenetlus või täiendavad võimalused kokkuleppe saavutamiseks ei ole tulemust andnud (vt Riigikohtu
  5. novembri
  6. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 17). Olukorras, kus vanemad ei ole lepitusmenetlust läbinud ja ema ei ole selle algatamiseks kohtu poole pöördunud, on ema avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks põhjusel, et isa ei täida kohtumäärusega kehtestatud suhtluskorda, ennatlik. 23.
  7. Eelnevast tulenevalt ei ole ema avaldus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks noorema lapse viibimiskoha osas põhjendatud ja maakohus on selle õigesti rahuldamata jätnud.
  8. Järgmisena käsitleb kolleegium ema avaldust osas, milles ema taotleb ühise hooldusõiguse lõpetamist noorema lapse terviseküsimustes. 24.
  9. Ema avaldusest nähtuvalt on selle taotluse põhjuseks see, et isa on viinud nooremat last ema teadmata erinevatesse meditsiiniasutustesse. Avalduses viitab ema
  10. novembril 2019 toimunud intsidendile, mille järgselt isa viis noorema lapse Vaimse Tervise Keskusesse ja pärast seda lastehaigla erakorralise meditsiini osakonda. Ema arvates ei tuleks lapsega käia erinevates meditsiiniasutustes, vaid talle oleks vaja ühte kindlat psühholoogi. 24.
  11. Kolleegium nõustub maakohtuga, et asja materjalidest ei nähtu, et isa käituks noorema lapse tervise küsimustes lapse huvide vastaselt. See, et isa viis lapse
  12. aastal olukorras, kus laps oli endast väljas, Vaimse Tervise Keskusesse ja sealt edasi lastehaigla erakorralise meditsiini osakonda, ei tähenda, et isa tegutseks vastuolus lapse tervise huvidega. Konkreetsel juhul oli lapsele abi otsimine põhjendatud, mida näitab ka see, et Vaimse Tervise Keskusest suunati isa lapsega lastehaigla erakorralise meditsiini osakonda. Samuti ei anna see juhtum ega muu menetluses esile toodu alust järeldada, et vanemad ei jõuaks üldjuhul noorema lapse tervist puudutavates küsimustes kokkuleppele. Ema ei ole toonud välja ületamatuid erimeelsusi 15
(25)2-19-17926 vanemate vahel noorema lapse tervise küsimustes, mis oleks takistanud lapse tervist puudutavate vajalike otsuste tegemist. Ka asja materjalidest ei nähtu, et ühise hooldusõiguse tõttu oleks jäänud lahendamata mõni noorema lapse tervisega seonduv oluline küsimus. Sama kinnitab Lasnamäe Linnaosa Valitsuse seisukoht vanemate määruskaebuste kohta, mille kohaselt mõlemad vanemad hoolitsevad lapse füüsilise ja vaimse tervise eest. Ka Jõelähtme Vallavalitsus on märkinud, et ei esine selliseid lapse tervist puudutavaid küsimusi, mida kohus peaks reguleerima otsustusõiguse andmisega ühele vanemale. 24.
  1. Määruskaebuses viitab ema oma avalduse lisades 3 ja 4 esitatud vanemate kirjavahetusele, millest nähtub, et augustis 2019 küsis isa emalt korduvalt, kas ta on lasknud teha nooremale lapsele kohustusliku koolieelse vaktsiini (I kd, tl-d 29 – 33 pöördel), ning oktoobris 2019 teatas isa emale, et käis noorema lapsega psühholoogi nõustamisel, mille peale ema soovis teada, kus ja mis küsimustes noorem laps nõustamisel käib (I kd, tl 34). Asja materjalidest nähtub, et noorema lapse vaktsineerimise küsimus on lahenenud ja laps on vaktsineeritud (vt isa
  2. detsembri
  3. a menetlusdokumendi lk 4). Samuti on ema saanud teavet selle kohta, kelle juurde ja miks isa lapse nõustamisele viis (isa avaldas psühholoogi isiku ka
  4. märtsi
  5. a menetlusdokumendis, lk 5). Kolleegium märgib, et ühisest hooldusõigusest tulenevalt tuleks vanematel teha noorema lapse tervist puudutavad olulised otsused, sh otsus lapsele psühholoogilise nõustamise teenuse osutamise kohta, ühiselt. Seega oleks isa pidanud lapse psühholoogi juurde viimise emaga eelnevalt kooskõlastama ja andma emale otsuste tegemiseks vajalikku teavet. Samas ei ole isa oma tegevusega tekitanud ohtu lapse heaolule

§ 134lg 1 mõttes.

Asja materjalidest nähtub, et ema vastuseisu tõttu ei ole noorem laps pärast

  1. a kevadet enam psühholoog SK juures käinud (isa
  2. septembri
  3. a menetlusdokumendi lk 2; isa
  4. detsembri
  5. a menetlusdokumendi p 4). 24.
  6. Asja materjalidest, sh menetlusosaliste mais 2022 esitatud täiendavatest seisukohtadest ei nähtu, et pärast nimetatud juhtumeid oleks vanemate vahel olnud uusi erimeelsusi noorema lapse tervise küsimustes, mis oleks takistanud lapsele vajalike teenuste saamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ka usutav, et vanemad hakkaksid ühise hooldusõiguse teostamisel noorema lapse tervist kahjustama. Kolleegium nõustub laste esindajaga, et see, kui üks vanem teeb teist vanemat teavitamata lapse tervist puudutavaid otsustusi, on taunitav, kuid praegusel juhul ei ole vanemate vahelised probleemid sellised, mis õigustaksid noorema lapse tervise küsimustes ühise hooldusõiguse lõpetamist. See, kui vanemad on konkreetses lapse tervist puudutavas küsimuses eri meelt, ei ole üldjuhul aluseks ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, vaid sel juhul saab kumbki vanem pöörduda kohtusse selles konkreetses küsimuses otsustusõiguse saamiseks. 24.
  7. Eelnevast tulenevalt ei ole ema avaldus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks noorema lapse terviseküsimustes põhjendatud, mistõttu maakohus jättis selle põhjendatult rahuldamata. II
  8. Isa taotles maakohtus nii noorema lapse kui ka vanema lapse osas vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist ning laste hooldusõiguse ja ainuotsustusõiguse täies ulatuses isale üleandmist. Ringkonnakohtus taotleb isa alternatiivselt Tallinna Ringkonnakohtu
  9. märtsi
  10. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-1356 kehtestatud suhtluskorra muutmist selliselt, et noorem laps veedab alates
  11. septembrist 2019 kolm järjestikust nädalat isaga ja ühe nädala emaga, samuti vanemate ainuotsustusõiguse jaotuse muutmist selliselt, et isale antakse üle noorema lapse kooli ja huvialade valiku ning vanema lapse peamise elukoha määramise ja elukohaandmete registrisse kandmise ainuotsustusõigus. Kolleegium käsitleb esmalt isa taotlusi noorema lapse osas (A) ja seejärel vanema lapse osas (B). 16

(25)2-19-17926 (A)
  1. Kolleegium käsitleb kõigepealt isa avaldust osas, milles isa taotleb vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist noorema lapse suhtes ja hooldusõiguse täies ulatuses isale üleandmist. 26.
  2. Isa põhjendas avaldust sellega, et ema ei austa noorema lapse soovi elada isa juures vähemalt kahe nädala kaupa, emal ei ole laste eest hoolitsemiseks aega ja ta jätab neid tihti üksi ka ööseks koju. Ema on pannud noorema lapse erinevatesse ringidesse, mis last väsitavad ja mis toimuvad ajal, mil ta peaks valmistuma pikapäevarühmas järgmiseks koolipäevaks. Ema ei soovi teha isaga laste osas koostööd. Isa on hakanud kahtlema ema vaimses tervises. Ema on keeldunud nooremat last vastavalt suhtluskorrale isale üle andmast ega ole võimaldanud lapsega suhelda. Ema ei pea kinni vanemate kokkulepetest noorema lapse viibimiskoha kohta, sh selle kohta, et noorem laps veedab vanematega vaheldumisi kaks nädalat, nagu nägi ette varasem elukorraldus. Ema on blokeerinud noorema lapse telefonis isa, tema abikaasa Jane ja vanema lapse telefoninumbrid, mistõttu isal ei ole olnud võimalik noorema lapsega ühendust saada. Ema tekitab nooremas lapses ebakindlust ja manipuleerib temaga, mille tagajärjel on lapse elukorraldus ja -keskkond ebaturvaline ja ebastabiilne. Ema on ähvardanud isa politseiga, teinud häirekeskusesse valeteateid ja tema teadete alusel on politseinikud külastanud isa elukohta, mis on pannud nooremat last ema ees hirmu tundma ja end ebakindlalt tundma. Ema on kehtestanud isale alusetuid tingimusi lastega Saksamaale ja Austriasse reisimiseks ja keeldunud nende isikut tõendavate dokumentide üleandmisest, mistõttu on mõned reisid ära jäänud. Ema keeldus tegemast nooremale lapsele eakohast koolieelset vaktsiini (poliomüeliidi, difteeria, teetanuse ja läkaköha vastu) ja ignoreeris isa korduvaid sellekohaseid küsimusi. Ema keeldus andmast nõusolekut lapse nõustamise korraldamiseks. 26.
  3. Kolleegium leiab, et isa ei ole põhistanud asjaolusid, mis annaks alust noorema lapse suhtes vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Isa ei ole toonud esile ületamatuid erimeelsusi vanemate vahel noorema lapse hooldusõiguse teostamisel, mille tagajärjel oleksid lapse huvid saanud või võiksid edaspidi saada kahjustatud. 26.
  4. Isa avaldusest, selles välja toodud asjaoludest (sh selles kirjeldatud sündmustest) ja avalduse toetamiseks esitatud tõenditest nähtub, et sarnaselt ema avaldusega seonduvad ka isa etteheited emale peamiselt lastega suhtlemise korraga. Isa etteheited selle kohta, et ema ei täida kohtumäärusega või vanemate kokkuleppel kehtestatud suhtluskorda, ei ole automaatselt aluseks ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, vaid kummalgi vanemal on olukorras, kus teine vanem kehtivat suhtluskorda ei täida, õigus pöörduda kohtusse lepitusmenetluse algatamiseks. Kolleegium märgib, et eelduslikult on mõlemad vanemad kohustatud täitma Tallinna Ringkonnakohtu
  5. märtsi
  6. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-1356 kehtestatud suhtluskorda. Erisused jõustunud kohtumäärusega kehtestatud suhtluskorrast on sama määruse p 6.6.19 järgi võimalikud vanemate kokkuleppel. Põhjendamatud on isa menetluses tehtud korduvad viited sellele, et noorema lapse soov on suhelda vanematega ringkonnakohtu
  7. märtsi
  8. a määrusest erineval viisil ning see õigustab kohtumäärusest erineva suhtluskorra järgimist. Kolleegium märgib, et noorem laps on tsiviilasjas nr 2-18-1356 toimunud menetluses nii maa- kui ka ringkonnakohtu poolt ära kuulatud ja tema arvamust on suhtluskorra kehtestamisel tema vanust ja arengutaset arvestades arvesse võetud. Suhtluskorra kehtestamisel on lähtutud lapse huvidest ja võetud arvesse kummagi vanema õigustatud huve. Üksnes isa seisukoht, et laps soovib vanematega suhelda teistsuguses korras, ei ole aluseks kohtumäärusega kehtestatud suhtluskorra eiramiseks. Kõrvalekalded kohtumäärusega kehtestatud suhtluskorrast eeldavad vanemate sellekohast kokkulepet. Juhul kui
  9. märtsi 17
(25)2-19-17926
  1. a kohtumääruse tegemise aluseks olevad asjaolud on muutunud, on kummalgi vanemal võimalik taotleda kohtult ka kehtestatud suhtluskorra muutmist. 26.
  2. Asja materjalid ei kinnita isa väiteid, et ema ei suuda laste eest hoolitseda ja jätab neid tihti ööseks üksi koju või pikaks ajaks järelevalveta. See, et kooliealine laps on mõned tunnid üksi kodus nt ajal, mil vanem on tööl, on normaalne ega tähenda, et vanem oleks lapse ohtu asetanud. 26.
  3. Asja materjalid ei kinnita isa väidet, et ema tekitab nooremas lapses ebakindlust ja manipuleerib temaga, mistõttu lapsel ei ole ema juures turvalist keskkonda. Ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ei anna alust see, et ema blokeeris
  4. a-l olukorras, kus vanemate vahel oli vaidlus lapsega suhtlemise korra täitmise üle, noorema lapse telefonis ära isa ja tema elukaaslase telefoninumbrid. Asja materjalidest nähtuvalt oli see ajutine ja blokeeringud eemaldati. See, et ema on paaril korral pöördunud politseisse, kui tema arvates on isa noorema lapse vastuolus kehtiva suhtluskorraga enda juurde viinud, ei anna alust järeldada, et ema oleks teadlikult teinud häirekeskusesse valeteateid. Politsei- ja Piirivalveameti
  5. detsembri
  6. a vastuse kohaselt avaldas ema politseile, et lapsed on isaga, aga kuna lapsed ei vastanud telefonikõnedele, oli ema mures, et nendega võib olla midagi juhtunud, ning palus politseil kontrollida, kas lastega on kõik korras (I kd, tl 113). Seega ei valetanud ema politseile ning tema pöördumise ajendiks oli mure laste pärast. Ehkki on küsitav, kas sellistes olukordades oli põhjendatud politsei poole pöörduda või oleks saanud olukorra lahendada ka ilma politseid kaasamata, ei anna need üksikud juhtumid alust arvata, et ema käitumine hirmutab nooremat last ja et vanemate ühise hooldusõiguse jätkumine ei ole lapse huvides. 26.
  7. Ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ei anna alust ka isa väide, et ema on keeldunud isale nõusoleku andmisest lapsega välismaale reisimiseks. Isa esitatud kirjavahetusest nähtuvalt ei andnud ema
  8. a-l reisiks kirjalikku nõusolekut seetõttu, et isa ei andnud talle küsitud infot selle kohta, millal ja kuhu ta lastega reisib (II kd, tld 17 – 17 pöördel ja 21 – 21 pöördel). Kolleegium märgib, et selleks, et otsustada lapse välismaale reisimiseks nõusoleku andmise üle, on vanemal vaja teada, millal ja kuhu teine vanem soovib lapsega reisida, st milleks ta täpselt nõusoleku annab. Samas ei nähtu viidatud kirjavahetusest, et ema oleks takistanud isal
  9. a suvel lastega reisile minemist, vaid oma
  10. mai
  11. a e-kirjas märkis ema, et isa saab lapsed
  12. juunil kl 18.00 ja ema ootab neid tagasi
  13. juunil kl 18.00-ks (II kd, tl 17). Isa
  14. juulil 2021 esitatud kirjavahetusest nähtuvalt ei keelanud ema isal ka
  15. a suvel lastega reisile minemist ja oli valmis lubama lapsi isaga reisile ka ajal, mil lapsed pidid kohtumäärusega kehtestatud suhtluskorra kohaselt viibima emaga, kuid vanemate vahel oli vaidlus selle üle, kuidas emale kompenseeritakse see aeg lastega koosolemiseks, mille ta isa reisi tõttu oleks kaotanud (IV kd, tl-d 10 – 18 pöördel). Eelnevast saab kolleegiumi hinnangul järeldada, et vanemad on suutelised lahendama lastega reisimisega seonduvaid küsimusi kokkuleppel. Praegusel juhul ei ole vanemate erimeelsused lastega reisimise küsimustes sedavõrd olulised, et need õigustaksid muudatuste tegemist hooldusõiguses. Muu kokkuleppe puudumisel tuleb vanematel lähtuda Tallinna Ringkonnakohtu
  16. märtsi
  17. a määruse tsiviilasjas nr 2-18-1356 p-s 6.6.20 sätestatust, mille kohaselt vanem võib lastega reisida kestusega kuni üks nädal järjest väljaspool Eesti Vabariiki, kohustudes teavitama teist vanemat reisi sihtpunktist ja kestusest vähemalt 14 päeva ette, kusjuures reisi planeerimisel ja selleks loa andmisel peavad vanemad arvestama laste huvide ja kohustustega (koolikohustusega). 18
(25)2-19-17926 26.
  1. Noorema lapse tervist puudutavates küsimustes ei anna ühise hooldusõiguse lõpetamiseks alust isa väited selle kohta, et ema keeldus lapsele eakohase koolieelse vaktsiini tegemisest ja nõusoleku andmisest lapse nõustamise korraldamiseks. Isa avaldusele lisatud kirjavahetusest nähtub, et isa korduvalt küsis emalt, kas ema on lasknud nooremale lapsele teha kohustusliku kohtueelse vaktsiini (II kd, tl-d 27–28). Ema vastas sellele, et tegeleb noorema lapse kooliasjadega ise, kuid ei vastanud selgelt isa küsimusele (vt samas). Samas ei väitnud ema, et ta keelduks vaktsiini tegemisest, ning asja materjalidest nähtuvalt on laps vaktsiini ka saanud (vt isa
  2. detsembri
  3. a menetlusdokumendi lk 4). Seega ei olnud vanematel selles küsimuses ületamatuid erimeelsusi, vaid probleemid omavahelise kommunikatsiooniga. Lapse psühholoogilise nõustamise vajaduse ja selle korraldamise osas peaks mõlemal vanemal olema võimalus kaasa rääkida ja sellekohased otsused tuleks üldjuhul teha ühiselt, lähtudes lapse huvidest. Praegusel juhul ei saa asja materjalidest, sh isa viidatud tõenditest järeldada, et ema oleks põhjendamatult lapsele vajaliku nõustamise tagamisest keeldunud või seda takistanud. Isa avaldusele lisatud
  4. a oktoobri kirjavahetusest nähtub, et ema ei olnud lapsega psühholoogi juurde nõustamisele minemisele põhimõtteliselt vastu, kuid soovis teada, kelle juurde ja mis küsimustes isa soovib minna (II kd, tl-d 33–34). Samuti nähtub kirjavahetusest, et
  5. oktoobril 2019 teatas isa emale, et käis noorema lapsega psühholoogi juures ja järgmine aeg on kahe nädala pärast, kuid ei olnud ema sellest eelnevalt teavitanud ega avaldanud ka psühholoogi nime (II kd, tl 39). Seega oli probleem
  6. a sügisel pigem selles, et isa ei teavitanud ema eelnevalt sellest, millal, kelle juurde ja mis eesmärgil ta lapse nõustamisele viib. Isa esitatud kirjavahetus ei anna alust arvata, et kui isa oleks lapsega psühholoogi juurde pöördumise emaga eelnevalt kooskõlastanud, oleks ema sellest alusetult keeldunud. Ka oma kohtule esitatud avalduses nõustus ema, et noorem laps vajab psühholoogilist nõustamist, kuid ema arvates vajaks laps ühte kindlat psühholoogi, kes temaga tegeleks (ema
  7. novembri
  8. a avalduse p-d 1.13 ja 2.4). Seega olid vanemad
  9. a-l eri arvamusel pigem selle osas, kuidas nõustamine tuleks korraldada. Ema vastuseis sellele, et noorem laps
  10. a sügisel SK vastuvõtule läheks, võis olla samuti tingitud sellest, et isa ei olnud psühholoogi juurde minekut emaga eelnevalt kooskõlastanud ja ema ei olnud saanud kaasa rääkida selle osas, kelle juurde laps nõustamisele läheb (vt kirjavahetus I kd, tl-d 193– 194). Kui vanemad ei jõua kokkuleppele mõnes konkreetses noorema lapse psühholoogilise nõustamisega seotud küsimuses – nt selles, kas ja millise psühholoogi juures laps peaks käima või kuidas tuleks korraldada lapsele vajalik ravi –, on kummalgi vanemal võimalik taotleda kohtult selles küsimuses otsustusõiguse talle andmist. 26.
  11. Eeltoodud põhjustel ei ole isa avaldus noorema lapse suhtes vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja täies ulatuses isale üleandmiseks põhjendatud, mistõttu maakohus jättis selle põhjendatult rahuldamata.
  12. Järgmisena käsitleb kolleegium isa alternatiivset taotlust Tallinna Ringkonnakohtu
  13. märtsi
  14. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-1356 kehtestatud suhtluskorra muutmiseks ning isale noorema lapse kooli ja huvialade valiku osas otsustusõiguse andmiseks. 27.
  15. Maakohtus taotles isa tsiviilasjas nr 2-15-10676
  16. novembril 2015 määratud isa ja laste suhtluskorra, mida on muudetud Tallinna Ringkonnakohtu
  17. märtsi
  18. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-1356, tühistamist seoses oma avaldusega vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse isale üleandmiseks. Isa ei esitanud maakohtus avaldust suhtluskorra muutmiseks ja maakohus ei ole sellist avaldust menetlusse võtnud. Kolleegium leiab, et isa ei saa taotleda kohtumäärusega kehtestatud suhtluskorra muutmist ringkonnakohtu menetluses hooldusõiguse vaidluse lahendamise raames, vaid isal tuleb esitada suhtluskorra 19
(25)2-19-17926 muutmiseks sellekohane avaldus maakohtule (

§ 143lg 21 teine lause; vt ka Riigikohtu üldkogu 17.

detsembri

  1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13, p 76). Olukorras, kus isa ja noorema lapse suhtlemise kord on kohtumäärusega kehtestatud, tuleb isal selle muutmiseks kohtu ette tuua, et varasema suhtluskorra kehtestamise aluseks olevad asjaolud on oluliselt muutunud. Alternatiivselt on suhtluskorda võimalik muuta vanema algatusel läbiviidava lepitusmenetluse raames. Ringkonnakohus märgib, et tsiviilasjas nr 2-18-1356 Tallinna Ringkonnakohtu
  2. märtsi
  3. a määrusega kehtestatud suhtluskorra p 6.6.19 kohaselt võivad vanemad kohtumäärusega kehtestatud suhtluskorda muuta ka kokkuleppel. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et vanemad on vaikimisi tsiviilasjas nr 2-18-1356 kehtestatud suhtluskorda muutnud (vt maakohtu määruse p III). Asja materjalidest nähtub, et ema ei ole nõustunud sellega, et noorema lapse suhtes rakendatakse püsivalt sellist suhtluskorda, mille kohaselt ta viibib kummagi vanema juures ka väljaspool suveperioodi kahe nädala kaupa, vaid on korduvalt avaldanud soovi, et isa hakkaks kinni pidama kohtumäärusega kehtestatud suhtluskorrast (nt I kd, tl-d 30 – 30 pöördel; II kd, tld 26 – 26 pöördel, 30 pöördel, 50 – 50 pöördel; IV kd, tl 16). Sellest, kui ema on isale saadetud e-kirjades avaldanud, et ta arvestab sellega, et isa käitub enda soovitud graafiku järgi (vt nt I kd, tl-d 114 ja 153), ei saa järeldada ema nõusolekut suhtluskorra püsivaks muutmiseks. Samuti ei saa seda järeldada sellest, et ema on isa algatusel rakendatud suhtluskorda aktsepteerinud ja ei ole algatanud lepitusmenetlust suhtluskorrast kinnipidamise tagamiseks. Ema on põhjendanud oma tegevusetust sellega, et ta ootas praeguse menetluse lõppemist (vt ema
  4. mai
  5. a menetlusdokumendi p 2.2). Isa on ka ise oma menetlusdokumentides märkinud, et taastas noorema lapse harjumuspärase rutiini pärast ringkonnakohtu määrust ema vastuseisule vaatamata (nt
  6. aprilli
  7. a menetlusdokumendi p 5). Määruskaebuses ei nõustu ka isa maakohtu seisukohaga, et vanemad on vaikival kokkuleppel kohtumäärusega kehtestatud suhtluskorda muutnud (vt isa määruskaebuse p 4). 27.
  8. Ehkki isa taotleb talle otsustusõiguse andmist noorema lapse kooli ja huvialade valiku osas, ei ole isa toonud esile konkreetset otsustamist vajavat küsimust, mille osas vanemad ei ole ühist hooldusõigust teostades jõudnud kokkuleppele ja mida isa sooviks üksi otsustada. Samuti ei ole isa toonud esile asjaolusid, mis annaksid alust talle nimetatud küsimustes ainuotsustusõiguse andmiseks. Tallinna Ringkonnakohtu
  9. märtsi
  10. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-1356 anti emale otsustusõigus noorema lapse koolivaliku küsimuses. Asja materjalide kohaselt käib noorem laps XXX koolis. Määruskaebuses väidab isa, et ema ei tunne huvi selle vastu, mis koolis ta lapsed käivad ja kas selles osas on lapse huvides teha muudatusi. Isa toob välja, et XXX kooli hoolekogu liige on esitanud noorema lapse klassijuhataja käitumise kohta kooli direktorile kaebuse. Isa ei väida ega põhista määruskaebuses, et vajalik ja lapse huvides oleks noorema lapse kooli vahetada, ega põhjenda, miks ema valitud kool ei vasta lapse huvidele. Ka lapse esindaja toob määruskaebuste kohta esitatud vastuses välja, et noorema lapse koolivaliku osas ei ole vanematel praegu vaidlust ning asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et lapse koolielus esineks mingeid olulisi probleeme. Asja materjalid ei toeta isa väidet, et ema ei tunne laste õppetöö vastu huvi. Seda ei saa järeldada asjaolust, et ema ei olnud nõus osalema noorema lapse klassikaaslase vanema pöördumises direktori poole olukorras, kus emal endal lapse õpetajale etteheiteid ei olnud (vt IV kd, tl 21). Isa taotlus talle otsustusõiguse andmiseks huvialade valiku osas on kolleegiumi hinnangul liiga üldine, kuna isa ei ole täpsustanud konkreetset lahendamist vajavat küsimust. Lisaks ei ole isa seda, miks tal peaks olema õigus ainuisikuliselt otsustada noorema lapse huviringide üle, määruskaebuses põhjendanud. Asja materjalidest nähtuvalt saavad vanemad aru, et huviringid on lapsele olulised, kuid vanemate vahel on olnud eriarvamusi nende mahu osas ning isa ei ole 20

(25)2-19-17926 olnud rahul ema valitud huviringide toimumise aegadega. Probleeme on olnud ka kummagi vanema valitud huviringides osalemisega ajal, mil laps on olnud teise vanema juures (vt nt III kd, tl-d 154 – 155 pöördel). Samas ei nähtu asja materjalidest, et ühise hooldusõiguse tõttu oleks jäänud mõni lapse huviharidusega seotud oluline küsimus lahendamata. Asja materjalidest nähtuvalt on laps käinud erinevates huviringides (sh muusikakool, kunstikool, jooga, käsipall, ujumine), kuid mitte üheaegselt ja osasid on ta üksnes proovinud. Asja materjalid ei anna alust järelduseks, et ema on noorema lapse huviringidega üle koormanud ja et neis osalemine takistaks lapsel õppimist, sh koduste ülesannete tegemist. Ema väitel on laps huviringid endale ise valinud (vt ema
  1. oktoobri
  2. a seisukoha p 2.2). See, et noorem laps käib huviringides, mis toimuvad tema kooli ja elukoha lähedal (XXX), on tema vanuses lapse puhul loogiline, sest sel juhul saab laps pärast kooli ise huviringi minna. Kohus nõustub Jõelähtme Vallavalitsusega, kes toob vanemate määruskaebuste kohta esitatud seisukohas välja, et lapse vanust arvestades on oluline arendada lapse iseseisvust ja toimetulekut ning seda toetab lapse iseseisev kooli ja huvialaringidesse liikumine kodule lähedases turvalises keskkonnas. Eelnevat arvesse võttes ei ole praegusel juhul alust järeldada, et ühise hooldusõiguse säilimine noorema lapse huvihariduse küsimustes kahjustaks lapse huve. Igal juhul aga ei tulene asja materjalidest asjaolusid, mis õigustaks noorema lapse huvihariduse küsimustes otsustusõiguse andmist just isale, võttes emalt võimaluse selles osas kaasa rääkida. Kolleegium selgitab, et vanemate ühise hooldusõiguse korral peab üldjuhul mõlemal vanemal olema võimalus last puudutavates küsimustes kaasa rääkida. Seega peaksid vanemad noorema lapse huviringid ja ka neis käimise lõpetamise omavahel kooskõlastama. Seejuures tuleb vanematel lapse vanust arvestades võtta otsuste tegemisel arvesse ka lapse eelistusi. Kui vanemad lapse huviharidust puudutavas küsimuses kokkuleppele ei jõua, on kummalgi vanemal võimalik taotleda kohtult konkreetses lahendamist vajavas küsimuses või olukorras otsustusõigust. 27.
  3. Eeltoodud põhjustel ei ole põhjendatud ka isa alternatiivne taotlus noorema lapse osas suhtluskorra muutmiseks ning kooli ja huvialade valiku osas otsustusõiguse saamiseks. (B)
  4. Järgmisena käsitleb kolleegium isa avaldust vanema lapse osas. Isa taotles maakohtule esitatud avalduses vanema lapse suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamist ja hooldusõiguse täies ulatuses isale üleandmist. 28.
  5. Isa põhjendas vanema lapse osas avaldust sellega, et ema on võtnud vanema lapse pangakontolt ära sünnipäevade rahasid ja sääste ega ole andnud nende kulutamise kohta arusaadavat infot. Ema ei ole lubanud registreerida vanema lapse elukohta Tallinna, kus tal oleksid suuremad võimalused saada vajalikke rehabilitatsiooniteenuseid. Ka vanemat last puudutavad isa väited selle kohta, et ema on kehtestanud isale alusetuid tingimusi lastega Saksamaale ja Austriasse reisimiseks ning keeldunud nende isikut tõendavate dokumentide üleandmisest, mistõttu on mõned reisid ära jäänud. Ema ei täida jõustunud kohtulahendit ja suhtluskorda, jättes lastele järgi tulemata ja nendega jaanipäeva veetmata. Lisaks on isa välja toonud, et ema on takistanud isale vanema lapse hariduse osas antud ainuhooldusõiguse teostamist sellega, et ei võimaldanud isal minna koos vanema lapsega isa valitud uude kooli õpikute järgi ning sekkub vanema lapse kooli õppetöö korraldusse ja rehabilitatsiooniplaani täitmise korraldamisse. Ema esitas isa teadmata Sotsiaalkindlustusametile taotluse vanema lapse puude raskusastme tuvastamiseks ja puuetega inimese sotsiaaltoetuse saamiseks. Sotsiaalkindlustusameti otsusega tuvastati vanemal lapsel puue ja määrati emale puudega lapse toetus 80,55 eurot kuus ajavahemikuks
  6. november 2019 kuni
  7. september 2021, mida ema ei jaga isa ega vanema lapsega. 21
(25)2-19-17926 28.
  1. Kolleegium leiab, et maakohus jättis isa avalduse vanema lapse osas ühise hooldusõiguse lõpetamiseks põhjendatult rahuldamata. Maakohus viitas põhjendatult sellele, et ringkonnakohus on
  2. aastal tsiviilasjas nr 2-18-1356 põhjalikult hinnanud vanemate ühise hooldusõiguse teostamise võimalikkust. Vanema lapse vanust arvestades on maakohus

§ 137

lg 2 p-st 1 lähtuvalt põhjendatult arvestanud tema seisukohaga, mille kohaselt on vanem laps senise elukorraldusega rahul ja ei soovi selles muudatusi (vt

  1. märtsi
  2. a ärakuulamise protokoll (III kd, tl 137)). Asja materjalidest ei nähtu, et vanema lapse hooldusõiguse teostamisega seonduvad asjaolud oleksid tsiviilasjas nr 2-18-1356 lahendi tegemise ajaga võrreldes oluliselt muutunud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et asja materjalidest ja isa esitatud tõenditest ei nähtu selliseid ületamatuid hooldusõiguslikke vaidlusi vanema lapsega seoses, mis nõuaks ühise hooldusõiguse lõpetamist. Isa ei ole põhistanud, et ema oleks takistanud isal vanema lapse koolivaliku osas otsustusõiguse või rehabilitatsiooniplaani täitmise osas hooldusõiguse teostamist või lapse huvide vastaselt nendesse küsimustesse sekkunud. Isa avalduse põhjendamiseks esile toodud asjaolud ei anna ringkonnakohtu arvates alust vanemate ühist hooldusõigust lõpetada.
  3. Määruskaebuses esitas isa alternatiivse taotluse talle otsustusõiguse andmiseks vanema lapse peamise elukoha määramise ja elukohaandmete sissekandmise osas. 29.
  4. Kolleegium märgib esmalt, et maakohtu menetluses isa vanema lapse elukoha määramiseks ja rahvastikuregistri kande tegemiseks otsustusõigust ei taotlenud, vaid soovis saada vanema lapse suhtes ainuhooldusõigust. Samas need asjaolud, millele tuginedes isa ringkonnakohtus alternatiivselt otsustusõigust taotleb, tõi isa esile juba maakohtus, tuginedes neile oma avalduses ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et vanemale otsustusõiguse andmise nõue (

§ 119

) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (

§ 137

) on alternatiivsed nõuded, mistõttu kohus saab sõltuvalt avaldusega taotletavast eesmärgist lahendada avalduse kas

§ 119või § 137 alusel.

Seejuures ei ole kohus seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust, kuid peab menetlusosalistega õiguslikku kvalifikatsiooni arutama ja andma menetlusosalistele võimaluse avaldada selle kohta arvamust (vt Riigikohtu

  1. veebruari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25;
  3. septembri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8115, p 19). Eelnevale tuginedes leiab kolleegium, et vaatamata sellele, et isa maakohtu menetluses otsustusõigust selgelt ei taotlenud (sh alternatiivselt), oleks ringkonnakohtul põhimõtteliselt võimalik rahuldada isa avaldus osaliselt ka talle konkreetses lapse hooldusõiguse teostamise küsimuses otsustusõiguse andmisega (vt ka Riigikohtu
  5. mai
  6. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-1708, p-d 19 ja 20). Ringkonnakohus selgitas oma
  7. aprilli
  8. a kirjas ka menetlusosalistele seda, et isa välja toodud asjaolud võivad õigustada talle otsustusõiguse andmist

§ 119

tähenduses vanema lapse peamise elukoha määramise küsimuses, sh rahvastikuregistris lapse elukohta puudutava kande tegemiseks. 29.

  1. Oma alternatiivse taotluse põhjendamiseks on isa välja toonud, et ehkki talle anti
  2. a määrusega ainuhooldusõigus vanema lapse rehabilitatsiooniplaaniga tegelemisel ja otsustusõigus koolivaliku küsimuses, ei ole isal otsustusõigust vanema lapse elukoha määramise küsimuses, sh elukoharegistris kande tegemiseks. Seetõttu ei ole isa saanud registreerida vanema lapse elukohta enda juurde Tallinna, kus tal oleks suuremad võimalused saada lapsele vajalikke rehabilitatsiooniteenuseid. Isa väitel on rehabilitatsiooniteenuste osutajad keeldunud vanemale lapsele teenuse osutamisest, kuna nõudlus on suur ja eelistatakse elukohajärgseid abivajajaid, samas kui vanem laps on Jõelähtme valla elanik. 22

(25)2-19-17926 29.
  1. Kuna maakohtu menetluses ei olnud arutatud küsimust sellest, kas isale oleks põhjendatud anda otsustusõigus vanema lapse elukoha määramise küsimuses, sh rahvastikuregistri kande muutmiseks, palus ringkonnakohus vanematel oma seisukohti selles osas täpsustada. 29.3.
  2. Kohus palus isal täiendavalt põhjendada ja tuua näiteid selle kohta, kuidas see, kui vanem laps oleks rahvastikuregistri järgselt Tallinna elanik, lihtsustaks talle vajalike rehabilitatsiooniteenuste saamist, võrreldes sellega, kui ta on ametlikult Jõelähtme valla elanik. Isa tõi näitena välja selle, et kuna vanem laps ei ole Tallinna elanike registris, ei saa ta kasutada Tallinna elanikele ettenähtud tasuta ühistransporditeenuseid, mistõttu peab isa lapse ühiskaardile raha laadima. Laps õpib Tallinna koolis ja elab suurema osa ajast samas linnas, kasutades sealset ühistransporti. 29.3.
  3. Ema tõi välja, et ta on esitanud isale korduvaid päringuid selle kohta, millised hüved kaasneksid vanemale lapsele sellega, kui tema sissekirjutus oleks Tallinnas.
  4. mai 2022 seisuga ei olnud isa ema päringutele vastanud. Ema leidis, et kuna kõikide laste sissekirjutus on Jõelähtme vallas ja vald on vanema lapse tervislikust seisundist teadlik ning on alati perele abiks ja toeks olnud, ei ole põhjust, miks peagi 17-aastaseks saava lapse elukohta peaks muutma. Kui vanem laps soovib oma sissekirjutust muuta, on tal võimalik seda teha 18-aastseks saamisel. Lisaks tõi ema välja, et vanemal lapsel ei ole rehabilitatsiooniplaani ning ta ei ole alates
  5. a kevadest teenuseid saanud. 29.3.
  6. Laste esindaja teatas, et talle teadaolevalt ei sõltu rehabilitatsiooniteenuste saamise võimalus elukoha registreerimisest. Samuti tõi esindaja välja, et vanem laps on lähenemas täiseale. 29.3.
  7. Lasnamäe Linnaosa Valitsus avaldas, et Sotsiaalkindlustusameti registri andmetest nähtuvalt kehtis vanema lapse puude raskusaste kuni
  8. septembrini 2021 ning mai 2022 seisuga kehtivat puude otsust ega kehtivat rehabilitatsiooniplaani ei leitud. Töötukassa töövõimetoetuse maksete päringu alusel ei ole vanema lapse kohta Eesti Töötukassa otsust. Linnaosavalitsus selgitas, et puue tuvastatakse lastel üldjuhul kestusega kuus kuud kuni kolm aastat, kuid mitte kauemaks kui 16-aastaseks (tööealiseks) saamiseni. Puude tuvastamisel loetakse tööealiseks inimeseks isikut
  9. eluaastast kuni vanaduspensioniikka jõudmiseni. Samuti selgitas linnaosavalitsus, et neile teadaolevalt ei sõltu sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutamine isiku registreeritud elukohast. Sellise teenuse, mis on mõeldud puudega või piiratud teovõimega inimese toetamiseks igapäevaeluga toimetulekul, saamiseks on vaja valida sobiv teenuseosutaja ja registreerida Sotsiaalkindlustusameti otsuse alusel isik teenusele. 29.3.
  10. Sarnaselt leidis ka Jõelähtme Vallavalitsus, et lapse elukoht rehabilitatsiooniteenuse saamist ei mõjuta. Kui Sotsiaalkindlustusamet on väljastanud suunamisotsuse teenuse saamiseks, saab lapsevanem valida teenuseosutajate nimekirjast endale sobiva teenusepakkuja ja registreerida lapse teenusele. Vallavalitsus leidis, et vanema lapse elukohta puudutava kande muutmine rahvastikuregistris peaks toimuma vanemate kokkuleppel. 29.
  11. Võttes arvesse menetlusosaliste täiendavaid seisukohti, leiab kolleegium, et isa ei ole põhistanud, et talle otsustusõiguse andmine vanema lapse elukoha määramise, sh rahvastikuregistri kande muutmise küsimuses oleks praegusel juhul õigustatud. 29.4.
  12. Esiteks nähtub ema ja Lasnamäe Linnaosa Valitsuse seisukohadest, et vanemal lapsel ei ole enam kehtivat rehabilitatsiooniplaani ning tema puude raskusaste kehtis kuni
  13. septembrini
  14. Seda, et puude raskusaste kehtis nimetatud kuupäevani, kinnitab ka isa avaldusele lisatud Sotsiaalkindlustusameti
  15. oktoobri
  16. a otsus (II kd, tl-d 32 – 32 pöördel). Seega ei ole asjas põhistatud ega tõendatud, et vanemal lapsel üldse oleks enam õigus rehabilitatsiooniteenuseid saada. 23
(25)2-19-17926 29.4.
  1. Isegi kui vanemal lapsel oleks – või tekiks lähitulevikus – õigus rehabilitatsiooniteenuseid saada, nähtub nii Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kui ka Jõelähtme Vallavalitsuse seisukohtadest, et rehabilitatsiooniteenuse osutamine ei sõltu isiku registreeritud elukohast. Isa on oma avalduse põhistamiseks esitanud maakohtu menetluses MTÜ Papaver
  2. oktoobri
  3. a e-kirja, milles ühingu koordinaator teatas, et mahtude täitumise tõttu ei saa nad uusi kliente vastu võtta (II kd, tl 31). Samuti on isa esitanud
  4. novembri
  5. a kirjavahetuse emaga seoses vanema lapse elukoha registreerimisega Tallinnasse (II kd, tl-d 40 – 40 pöördel). Sellest kirjavahetust nähtub, et isa küsis ema nõusolekut lapse registreeritud elukoha muutmiseks, mille peale ema palus teavet selle kohta, millist kasu ümberregistreerimine vanemale lapsele toob. Isa ei toonud konkreetseid näiteid, vaid märkis, et ta on saanud rehabilitatsiooniteenuste osas eitava vastuse, kuna eelisjärjekorras on registris olevad isikud ning teisi võetakse juhul, kui võimalusi, sh rahalisi vahendeid üle jääb. Kolleegium leiab, et ka need isa esitatud tõendid ei võimalda järeldada, et vanema lapse registrijärgne elukoht Jõelähtme vallas oleks takistanud või võiks edaspidi takistada tal rehabilitatsiooniteenuste saamist mh Tallinna linnas. MTÜ Papaver eitav vastus
  6. a oktoobris oli tingitud mahtude täitumisest ning tõendid ei kinnita isa väidet, et vastus oleks olnud erinev juhul, kui vanema lapse registrijärgne elukoht oleks olnud Tallinnas. Ehkki ringkonnakohus võimaldas isal täpsustada ja tuua näiteid selle kohta, kuidas vanema lapse sissekirjutus rehabilitatsiooniteenuste saamist mõjutab, ei täpsustanud ega näitlikustanud isa oma seisukohti. Selle asemel viitas isa hoopis asjaolule, et vanema lapse sissekirjutus Jõelähtme valda ei võimalda tal kasutada Tallinna elanikele ettenähtud tasuta ühistransporditeenuseid. 29.4.
  7. Kolleegiumi hinnangul ei anna see, et vanem laps ei saa oma registreeritud elukoha tõttu kasutada Tallinnas ühistransporditeenuseid tasuta, alust anda isale vanema lapse elukoha määramise ja rahvastikuregistri kande muutmise osas otsustusõigust. Igas kohalikus omavalitsuses kaasnevad sissekirjutusega kindlad eelised, mh teenuste ja hüvede näol, mida omavalitsus oma elanikele pakub. Isa ei ole põhistanud, et Tallinna sissekirjutusega kaasnevad hüved vastaksid tervikuna oluliselt rohkem vanema lapse huvidele kui Jõelähtme valla puhul. Seevastu ema on välja toonud, et Jõelähtme vald, olles vanema lapse tervislikust seisundist teadlik, on alati olnud perekonnale abiks ja toeks. 29.
  8. Kokkuvõttes ei võimalda asjas esile toodu järeldada, et ema on põhjendamatult keeldunud vanema lapse rahvastikuregistrijärgse elukoha muutmisest, mistõttu otsustusõigusõigus elukoha ja sissekirjutuse küsimuses tuleks anda isale. Seetõttu tuleb isa alternatiivne taotlus jätta rahuldamata. Kolleegium märgib, et vanematel on võimalik muuta lapse sissekirjutust kokkuleppel, mistõttu vanematel on võimalik ka väljaspool kohtumenetlust läbi rääkida selle osas, millise kohaliku omavalitsuse järgne sissekirjutus vastaks vanema lapse elukorraldust ja vajadusi arvestades kõige enam tema huvidele. Arvestades, et vanem laps saab septembris 2023 täisealiseks, on tal juba natuke enam kui aasta pärast võimalik ise oma sissekirjutuse üle otsustada.
  9. Ringkonnakohus märgib kokkuvõtvalt, et asja materjalidest nähtuvalt on vanemate omavahelised suhted pingelised ning neil on probleeme üksteisega lugupidavalt suhtlemisega, kuid kõiki asjaolusid kogumis arvestades ei oleks laste parimates huvides see, kui anda hooldusõigus tervikuna või osaliselt üle ühele või teisele vanemale (v.a osas, milles see on ette nähtud jõustunud määrusega tsiviilasjas nr 2-18-1356). Vanemad on seni suutnud tagada laste heaolu ja huvide kaitse ka ühise hooldusõiguse tingimustes ning ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et nad ei oleks selleks võimelised ka edaspidi. Mõlemad vanemad ilmselgelt hoolivad 24
(25)2-19-17926 lastest ja soovivad neile parimat. Laste heaolu ning turvalise ja stabiilse kasvukeskkonna tagamiseks tuleks vanematel pingutada selle nimel, et teha lastega seonduvate küsimuste otsustamisel koostööd, käitudes üksteise suhtes lugupidavalt nii omavahelises suhtluses kui ka laste ees, ning pidada kinni jõustunud kohtulahenditest ja omavahelistest kokkulepetest. Ringkonnakohus soovitab vanematel veelkord kaaluda osalemist spetsiaalses koolitusprogrammis, nt „Dialoog laste nimel“, kus osalemises vanemad maakohtu menetluse ajal kokkuleppele ei jõudnud.
  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määrusega menetluskulude jaotuse osas ega pea vajalikuks selle muutmist.
  2. Arvestades praeguse vaidluse olemust ja seda, et mõlema vanema esitatud määruskaebused jäävad rahuldamata, on kolleegiumi hinnangul õiglane jätta määruskaebemenetluse kulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lastele määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 järgi riigi kanda. Kuna isa, ema ja kohalike omavalitsuste kulud jäävad nende endi kanda, ei ole nende menetluskulude suurust vaja kindlaks määrata.
  3. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa 25
(25)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.