← Eesti

2-19-3025/51

Obsah (9)§ 438§ 230§ 173§ 163§ 174§ 138§ 144§ 190§ 179

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Epp Tombak Otsuse avalikult teatavaks- 2. juuli 2021, Kalevi 1, Tartu tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 2-19-3025 M.

§ 438

lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta.

§ 230

lg 1 sätestab, et hagimenetluses peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Vastavalt

§ 230lg 2 esitavad tõendeid menetlusosalised.

Kohus võib teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Käesolevas asjas ei ole kostja vaidlustanud asjaolu, et on oma ajakirjanduslikus väljaandes – ajalehes Lõunaleht avaldanud alates

  1. aastast hageja poolt kirjutatud artikleid ja fotosid ning on nende eest maksnud tasu (pangaülekannetest nähtuvalt honorari). Kostja ei ole ümber lükanud hageja väidet, et alates
  2. a kuni
  3. a oktoobrini ei ole hageja kirjutatud ja ajalehes avaldatud artiklite ning fotode eest tasu makstud. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja ja kostja vahel oli töölepinguline suhe või või muu tehinguline õigussuhe ning kas hagejal on tulenevalt pooltevahelisest õigussuhtest õigus nõuda kostjalt raha maksmist. Õigussuhte kvalifitseerimine on tulenevalt

§-dest 436 lg 7 ja 438 lg 1 kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest (vt Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-205086/52, p 13;
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 18). Ka aegumistähtaja kontrollimiseks tuleb kohtul poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe (vt Riigikohtu
  5. juuni
  6. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948/81, p 11;
  7. mai
  8. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-4918/86, p 10). 4

(7)Kohtu hinnangul kohalduvad pooltevahelisele õigussuhtele autoriõiguse seaduse (AutÕS) sätted. Autoriõigusega kaitstavateks teosteks on tulenevalt AutÕS § 4 lg 2 ja lg 3 p 1 ka publitsistikateosed. Töölepingulise suhte esinemine poolte vahel ei ole tuvastatav. Lisaks asjaolule, et kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, et hageja on teinud kostjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile (TLS § 1 lg 1) on hageja ka ise kirjades kostja peatoimetajale U. P. le nimetanud ennast vabakutseliseks ajakirjanikuks ning nõudnud honorari maksmist. Pangakonto väljavõtetest nähtub samuti, et kostja on teinud hagejale ülekandeid selgitusega honorar. Üldteadaolevalt on honorar teose autorile makstav tasu. Hageja on 16.10.
  1. a e-kirjas kostja tegevtoimetaja Ü. H. le kirjutanud, et alustas tööd Lõunalehes mittekoosseisulise reporterina ning ta on teinud tööd oma isiklike vahenditega (arvuti, fotokaamera) ning sõitnud sündmuskohtadesse ja intervjuusid tegema omal kulul. Kostja on hagejale saadetud e-kirjades 07.07.2008, 14.05.2013 ja 30.12.2014 selgitanud, et OSAÜHING HANSEKON on tasunud hagejale kui vabakutselisele ajakirjanikule honorari, mille suuruse on määranud peatoimetaja, lähtudes lugude tasemest, uudis- ja lugemisväärtusest, mahust ja toimetamisele kulunud ajast. Töölepingut ega tööalaseid suhteid hagejaga ei ole olnud. AutÕS § 14 lg 1 sätestab autori õiguse saada tasu teose kasutamise eest teiste isikute poolt (autoritasu), lg 2 kohaselt määratakse autoritasu kindlaks autori ja teose kasutaja vahelise kokkuleppega (lepinguga). Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et hageja ja kostja oleksid kokku leppinud autoritasu suuruses. Kostja peatoimetaja on 21.12.
  2. a kirjas kohtule avaldanud, et kostja nädalalehel ei ole olnud välja kuulutatud tariife ega hinnakirju toimetuseväliste lugude avaldamisel ning väljastpoolt toimetust saadetud materjalid, artiklid jms ilmuvad 98% ulatuses ilma nende autoritele „sentigi maksmata“. Toimetusel ei ole ühtegi hooba kedagi vastu tema enda tahet või soovi kuust kuusse ja aastast aastasse kohustada lehele lugusid või materjale saatma. Kohus nõustub, et kellegi poolt oma publitsistikateoste saatmine ajalehe toimetusele ei ole tõepoolest toimetuse kontrolli all, ometi on seda nende teoste avaldamine. Kui autoriõigusega kaitstud teos tehakse selle avaldamisega üldsusele kättesaadavaks, ei ole teose loojal enam võimalik selle kasutamist peatada. Sellega on toimunud teose kasutamine, mille eest on autoril õigus saada tasu. Kui teost on kasutatud tasus kokku leppimata, on kohtu hinnangul tegemist AutÕS § 14 rikkumisega. Hageja ja kostja peatoimetaja e-kirjavahetusest, mis on esitatud kohtule 4.02.
  3. a nähtub, et hageja on 2016 ja
  4. a kooskõlastanud kostjaga teemasid ja sündmusi, mille kohta ta kavatseb kostja ajalehte lugusid kirjutada, tasu osas ei ole kokku lepitud. Tulenevalt AutÕS § 817 lg 1 p 1 võib autor teose õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda teose õigusvastase kasutamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist vastavalt võlaõigusseaduse §-le
  5. Osundatud paragrahvi alusel peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju tekitamine on VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt õigusvastane, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Autori õigusi on peetud osundatud sätte tähenduses omandiga sarnasteks õigusteks. Kuna kostja on avaldanud hageja loomingut ilma tasus kokku leppimata, on kostja süüdi hageja õiguste rikkumises. 5
(7)Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kohus on seisukohal, et M. E. pidi kahjust teada saama pärast tema artiklite ajalehes avaldamist, s.o ajavahemikus 2016 jaanuar kuni 2017 september. Kuid aegumine peatus TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 4 alusel seoses M. E. i poolt töövaidluskomisjonile avalduse esitamisega 8.11.
  1. a. Seega tuleb kostja taotlus aegumise kohaldamiseks ja sellega seoses hagi rahuldamata jätmiseks jätta rahuldamata. Järgnevalt tuleb võtta seisukoht kahju suuruse ja selle hüvitamise ulatuse kohta. Hageja on taotlenud esmase nõudena tasu, summas 9390 euro väljamõistmiseks töölepinguseaduse alusel ning alternatiivselt VÕS § 619 alusel tasu, summas 7509 euro väljamõistmist. Viimatinimetatud summa on hageja arvestanud välja lähtudes tema ajakirjanduslike tööde avaldamise mahust kostja ajalehes. Hageja poolt kohtule esitatud kokkuvõtte kohaselt avaldati kostja ajalehes
  2. aastal kokku 73 tema poolt kirjutatud lugu, 183 fotot ja 6 fotogaleriid, mille eest on tasumata 4762 eurot ning
  3. aastal 43 lugu ja 99 fotot, mille eest on tasumata 4762 eurot. Hageja on selgitanud, et lugude hinnad on kujunenud nende kirjutamiseks kogutud info saamise ajakulust, töömahust ja kogutud info looks vormistamise ajakulust lähtudes. Fotode hinnaks on vastavalt Eesti meediaväljaannetest kasutatavale keskmisele hinnale 8 eurot. Paraku ei saa kohus kahju suurust määrata hageja poolt avaldatud artiklite ja fotode hindade alusel, sest tõendamata on kostjaga sellistes hindades kokkuleppe sõlmimine. Kohtule esitatud pangaväljavõtetelt ei nähtu, et hagejale oleks varasemalt sellises suuruses honorare makstud. Võttes aluseks autoritasude maksmata jätmisele eelneva –
  4. aasta eest makstud tasu, kokku 2118,40 eurot (sealhulgas
  5. aastal eelneva aasta eest tehtud maksed 848,80 eurot) on hagejale kalendrikuu kohta keskmiselt makstud autoritasu suurus 176,53 eurot. Kohus on palunud kostjal selgitada, millistel alustel seni väljamakstud autoritasu on arvestatud, kuid kostja ei ole seda selgitanud ega tõendeid esitanud. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Tulenevalt VÕS § 128 lg 2 on varaline kahju ka saamata jäänud tulu, mis osundatud paragrahvi
  6. lõike järgi on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kohaldades viidatud sätteid käesoleva tsiviilasja asjaoludele leiab kohus, et kostja peab hagejale hüvitama hageja autoriõiguste rikkumisega tekitatud kahju sarnases ulatuses, milles hagejale on varasemalt sama ajavahemiku eest honorari makstud. Nagu kohus on juba eespool märkinud, ei ole kostja vaidlustanud hageja ajakirjanduslike tööde avaldamist
  7. ja
  8. aasta 9 kuu jooksul ning nimetatud ajavahemikul tasu maksmata jätmist. Seega on hagejale tekitatud kahju saamatajäänud tulu näol 3707 eurot (21 kuud x 176,53 eurot). Kohus jätab rahuldamata hageja taotluse töövaidluskomisjoni 22.01.
  9. a otsuse tühistamiseks, kuivõrd TvLS §-de 58 lg 1 ja 2 ning 59 lg 1 p 1 sätestatust tulenevalt töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel hagiavaldusega kohtusse pöördumise korral töövaidluskomisjoni otsus ei ole jõustunud. V. Menetluskulude jaotus ja sissenõudmine 6
(7)

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

§ 163

lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte enda kanda. Kohus leiab, et käesolevas asjas tuleb jätta menetluskulud poolte kanda võrdselt. Tulenevalt

§ 174

lg 1 määrab asja menetlev kohus menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

§ 138

lg 1 ja 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 144

p 1 järgi on kohtuvälised kulud eelkõige menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hagejale on käesolevas menetluses antud riigipoolset menetlusabi kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud täies ulatuses osamaksetena, hüvitamiskohustuse kindlaksmääramisega pärast riigi õigusabi korras osutatava õigusteenuse lõppemist. Hagejale on õigusabi osutanud Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid vandeadvokaadi abi Marit Seesmaa, kellele kohus on määranud tasu ja kuluhüvitise suuruseks käesolevas menetluses kokku 826,80 eurot. Kostjat on esindanud menetluses Advokaadibüroo Valge & Uiga vandeadvokaat Kalju Kutsar, kes on esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja õigusabikulud olnud 250 eurot (käibemaksuta). Hageja ei ole kostja lepingulise esindaja kulude suuruse suhtes vastuväiteid esitanud. Vastavalt

§ 190

lg 1 ei välista ega piira menetlusabi andmine menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. Osundatud paragrahvi 2.lõike kohaselt kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui talle oli antud menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetluskulud, mille kandmisest hageja oli vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral

§ 190lg 3 alusel kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga.

Võttes aluseks menetluskulude jaotuse tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulude katteks 125 eurot. Hagejale antud menetlusabi – riigi õigusabi tasu ja kulud tuleb välja mõista hagejalt ja kostjalt riigituludesse võrdsetes osades, seega kummaltki 413,40 eurot. Kuna hagejale riigi õigusabi andmisel oli määratud hüvitamiskohustus osamaksetena, määrab kohus, et hagejal tuleb riigituludesse tasumisele kuuluv summa tasuda lahendi jõustumisest alates kuue osamaksena, ühe makse suurusega minimaalselt 68,90 eurot. Kostjal tuleb raha riigituludesse tasumise kohustus täita vastavalt

§ 179lg 5 lahendi jõustumisest alates 15 päeva jooksul. (allkirjastatud digitaalselt) Epp Tombak kohtunik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.