KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 14. juuli 2022, Tallinn Haldusasja number 3-21-29

§ 235lg 1, § 252 lg 7).

Määruse resolutsiooni punktide 4–7 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (

§ 155lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalvemeti (PPA) peadirektor kehtestas 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 „COVID-19 riskianalüüsi rakendamine“ p-ga 1 kõikidel PPA teenistuskohtadel töötamise tingimuseks vaktsineerituse COVID-19 haigust põhjustava viiruse vastu. Käskkirja p 2 kohaselt tõendab p-s 1 nimetatud nõudele vastavust kas COVID immuniseerimist tõendav dokument (viimasest vaktsineerimisest ei ole möödunud rohkem kui üks aasta) või COVID läbipõdemist tõendav dokument (diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva). Käskkirja p 3 järgi tuli teenistujal esitada p-s 2 nimetatud tõend vahetule juhile kontrollimiseks hiljemalt 12.11.2021 (v.a juhul, kui ta on seda juba teinud) või alustada vaktsineerimisega ja esitada selle kohta vastav tõend. Käskkirja p 7 nägi ette, et teenistujaga, kes ei vasta p-s 1 nimetatud tingimustele, lõpetatakse teenistus- või töösuhe.
2. Politsei- ja Piirivalveamet edastas 16.11.2021 teatise nr 1.9-3/1930-1, milles märkis, et Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna patrullitalituse vanemkomissar X ei ole esitanud hiljemalt 12.11.2021 vahetule juhile COVID-19 immuniseerimist või läbipõdemist tõendavat dokumenti ning ei ole alustanud ka vaktsineerimisega. Seega ei ole X tõendanud enda vastavust PPA 03.11.2021 käskkirjaga nr 1.1-1/117 kehtestatud nõudele. PPA teavitas, et X-l tuleb esitada nõutav tõend PPA-le hiljemalt 20.12.2021, vastasel korral vabastatakse ta teenistusest 31.12.2021 avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 95 lg 1 alusel, sest ilmnenud on asjaolu, mis välistaks tema teenistusse võtmise (ATS § 15 p 5).
3. X esitas Tallinna Halduskohtule 16.12.2021 kaebuse PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.11/117 p-de 1–7 tühistamiseks kaebajat puudutavas osas ja PPA keelamiseks lõpetada tema teenistussuhe PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 p 7 alusel. Käskkirja aluseks olev riskianalüüs on puudulik ning kehtestatud vaktsineerimiskohustus ei ole sobiv ja proportsionaalne abinõu. Vaktsineerimisnõudel puudub õiguslik alus. Kuna PPA teenistujad peavad alati kasutama isikukaitsevahendeid, on vaktsineerimise mõju pigem väike. Vabariigi Valitsus tõdes 23.08.2021 korralduse nr 305 muutmisel samuti, et COVID-tõend ei tõenda mitte nakkusohutust, vaid kinnitab, et isik on eeldatavasti kaitstud raske haigestumise vastu. COVID19 vastu vaktsineeritud isikud võivad samuti nakatuda ja haigust levitada. PPA 03.11.2021 käskkiri on motiveerimata (sh puuduvad kaalutlused) ja ebaproportsionaalne (st meede on ebasobiv). Uus omikrontüvi allub vaktsiinidele veelgi halvemini ja teenistujate vallandamine on sellises olukorras täiesti põhjendamatu. Kuna puuduvad tõendid, et vaktsineerimine aitab ka tegelikult viiruse levikut peatada või ennetada, ei saa vaktsineerimisnõuet pidada mõõdukaks abinõuks. Raske haigestumise ärahoidmine saab olla aktuaalne üksnes alates
4. eluaastast, mil enamik politseiteenistujaid on juba pensionil. Vaktsineerimisnõue rikub ka võrdse kohtlemise põhimõtet, sest sellega sunnitakse kaebajat muutma oma veendumusi. Samuti ei ole arvestatud õiguskindluse ja õigusselguse põhimõtetega, sest
5. a septembris kinnitati, et kedagi ametist vabastama ei hakata. Kaebaja palus ühtlasi esialgse õiguskaitse korras peatada PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117 kehtivus tema suhtes kuni kohtumenetluse lõpuni ja keelata PPA-l anda välja haldusakt kaebaja teenistussuhte lõpetamiseks COVID-19 vaktsineerimiskuuri läbimist, COVID-19 haiguse läbipõdemist või COVID-19 vaktsineerimise alustamist tõendava dokumendi esitamata jätmise tõttu. 2

§ 152

lg 1 p 4 alusel, sest PPA peadirektori 03.03.2022 käskkirjaga nr 1.1-1/19 „COVID-19 riskianalüüsi rakendamine“ on varasem PPA peadirektori 03.11.2021 käskkiri nr 1.1-1/117 tunnistatud alates 07.03.2022 kehtetuks. PPA on uuendanud COVID-19 riskianalüüsi, kuna olukord on viiruse omikrontüve laialdase levikuga seoses muutunud ning ilmnenud on uued andmed viiruse uue tüve mõju kohta. Vaktsineerimisnõude kehtestamise ajal oli PPA-s liikvel peamiselt viiruse deltatüvi, kuid praegu levib 98% ulatuses omikrontüvi. Viiruse omikrontüvi jõudis Eestisse 2021. a detsembris ning selle mõju inimestele ei olnud kohe teada. Uus tüvi on varasemaga võrreldes nakkavam, kuid teadaolevalt põevad vaktsineeritud inimesed kergemalt ja lühemalt. Enne otsuse tegemist on konsulteeritud Terviseametiga. PPA on kehtiva COVID-tõendi esitamise nõude kaotamisel tuginenud peamiselt sellele, et üle 99% teenistujatest on vaktsineeritud ja viiruse omikrontüve puhul on vaktsineeritud inimestel haiguse kulg oluliselt leebem. PPA otsustas juba 10.02.2022, et teenistusest ei vabasta teenistujaid, kellel puudub kehtiv COVID-tõend. Seega ei saa varasem PPA 03.11.2021 käskkiri kaebajale mõju avaldada ja haldusakti ei ole selle ammendumise tõttu enam võimalik tühistada. Samuti ei saa enam menetleda kohustamis- ja keelamisnõudeid. PPA palus

§ 108

lg 6 alusel jätta menetluskulud kaebaja kanda, sest vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. PPA kehtiv otsus võtta tööle ja teenistusse üksnes vaktsineeritud inimesi on kantud teadmisest, et pädevate asutuste hinnangul on vaktsineerimine endiselt tõhusaim meede raske haigestumise ärahoidmiseks ning tööandjal on kohustus tagada töötajatele ohutu töökeskkond ja vähendada terviseriske. Kaebaja taotletud menetluskulud on lisaks ülepaisutatud ja neid tuleb väljamõistmise korral vähendada. 8. X nõustus 14.03.2022 seisukohas (täiendatud 21.03.2022) asja menetluse lõpetamisega tingimusel, et kohtu hinnangul oli vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamine tingitud kaebuse esitamisest ja menetluskulud jäävad vastustaja kanda. Kui kohus peaks leidma, et vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamine kaebaja osas ei olnud tingitud kohtuvaidlusest ja menetluskulud jääksid seega poolte endi kanda, soovib kaebaja minna üle õigusvastasuse tuvastamise nõudele, et tal oleks võimalik saavutada menetluskulude hüvitamine. Kaebaja ei nõustu vastustajaga, et vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamine ei olnud seotud praeguses asjas kaebuse esitamisega. PPA tugines 03.03.2022 käskkirjas asjaoludele (omikrontüve levik, PPA teenistujate vaktsineerituse tase), millele kaebaja viitas juba alates 04.01.2022, mistõttu oli vaidlustatud haldusakt algusest peale õigusvastane. PPA asus riskianalüüsi uuendama seoses Tallinna Halduskohtu esialgse õiguskaitse määrustega haldusasjades nr 3-21-2808 ja nr 3-212918 ning Tartu Ringkonnakohtu määrusega haldusasjas nr 3-21-2547, milles leiti, et asjaolude 3

§ 152

lg 1 p 4 alusel haldusasja menetluse (resolutsiooni p 1), tagastas kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 15 eurot (resolutsiooni p 2) ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 500 eurot (resolutsiooni p 3). Kuivõrd PPA peadirektori 03.11.2021 käskkiri nr 1.1-1/117 on tunnistatud kehtetuks ning PPA on kinnitanud, et ilma kehtiva COVID-tõendita teenistujaid teenistusest ei vabastata, siis on kaebaja saavutanud kaebuse eesmärgi. Kuna kaebaja on sisuliselt nõustunud menetluse lõpetamisega ja vaidlus selle üle, kas vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine oli tingitud kaebuse esitamisest või mitte, on seotud menetluskulude väljamõistmisega ega ole käsitatav põhjendatud huvina menetluse jätkamiseks, siis tuleb menetlus

§ 152lg 1 p 4 alusel lõpetada.

Kaebajal on õigus nõuda menetluskulude hüvitamist

§ 108

lg 6 alusel, sest ta pöördus kohtusse oma teenistussuhte säilitamiseks ja saavutas vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamisega selle eesmärgi. PPA tunnistas vaidlusaluse riskianalüüsi kehtetuks sisuliselt samadel põhjustel, millele tuginedes keelas kohus esialgse õiguskaitse korras kaebaja teenistusest vabastamise ja tegi ettepaneku lõpetada vaidlus kompromissiga. Kui kaebaja ei oleks riskianalüüsi vaidlustanud ja esialgset õiguskaitset taotlenud, oleks vastustaja kaebajaga teenistussuhte lõpetanud ning kaebaja ei saaks teenistuskohale naasta, olenemata riskianalüüsi kehtetuks tunnistamisest. Seetõttu ei ole kahtlust, et PPA 03.11.2021 käskkirja kehtetuks tunnistamine ja kaebaja teenistusse jäämine ilma kohustuseta ennast vaktsineerida toimus tänu kohtumenetlusele. Kaebaja õigusabikulud on asja keerukust ja mahtu arvestades ülepaisutatud.

§ 109lg 6 alusel on vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud 500 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. Politsei- ja Piirivalveamet palub 15.02.2022 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 31.01.2022 määruse resolutsiooni p 1 ja lõpetada esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine.
2. X palub 03.03.2022 vastuses jätta PPA 15.02.2022 määruskaebus rahuldamata.
3. Politsei- ja Piirivalveamet palub 03.05.2022 määruskaebuses (täiendatud 07.06.2022) tühistada Tallinna Halduskohtu 14.04.2022 määruse resolutsiooni p 3 ja jätta uue määrusega kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

§ 108

lg 6 eesmärk on hüvitada kaebajale vastustaja õigusvastase haldustegevuse tagajärjel tekkinud menetluskulud ning vastustaja ei pea kandma kaebaja menetluskulusid juhul, kui kohtumenetluse ajal kaebuse eesmärgi saavutamine 4

§ 95

lg 2 alusel haldusasja nr 3-21-2918 menetlus kuni Riigikohtu lahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-21-2808 või alternatiivselt saata asi tagasi halduskohtule, et otsustada menetluse lõpetamise küsimus uuesti. Tallinna Ringkonnakohus on sarnases haldusasjas nr 3-21-2808 teinud 06.06.2022 määruse, milles leidis, et nõusolek asja menetluse lõpetamiseks ei saa olla tingimuslik. Kaebajad esitavad nimetatud määruse peale Riigikohtule määruskaebuse ja Riigikohtu seisukoht omab tähtsust ka siinses asjas, mistõttu on otstarbekas oodata ära nn pilootkaasuse tulemus. Sarnaseid vaidlusi on erinevates kohtutes tõenäoliselt rohkem kui kümme ning kui teistes sarnastes haldusasjades oleks kõik kaebajad pöördunud kohtusse eraldi, oleks tegemist 56 haldusasjaga. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus leiab, et kaebaja nõusolek ei olnud piisavalt selge või oli tingimuslik, siis palub kaebaja saata asja

§ 199

lg 3 alusel tagasi halduskohtule, et otsustada menetluse jätkamine õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Menetlusõiguse normi olulise rikkumise korral ei ole ringkonnakohus seotud määruskaebuse ulatusega. 5

§ 179

lg 3) ning ühtlasi on lõppenud Tallinna Halduskohtu 31.01.2022 määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse (

§ 249lg 4).

Kujunenud olukorras puudub vajadus PPA 15.02.2022 määruskaebust sisuliselt lahendada ja ringkonnakohus jätab selle läbi vaatamata. II Tallinna Halduskohtu 14.04.2022 määrus 16. PPA ja X määruskaebused Tallinna Halduskohtu 14.04.2022 määruse peale tuleb võtta

§ 207lg 1 alusel menetlusse.

Määruskaebuste esitamine on seaduse kohaselt lubatud (

§ 155

lg 5), määruskaebused on tähtaegsed (

§ 204

lg 1) ning vastavad

§-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuste esitamine on lõivuvaba (

§ 104lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

17.

§ 152

lg 1 p 4 järgi lõpetab kohus määrusega menetluse mh juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud. Kaebaja oli praeguses asjas vaidlustanud PPA 03.11.2021 käskkirja nr 1.1-1/117, milles kehtestatud nõuete täitmata jätmisest tulenevalt oli vastustaja 16.11.2021 teavitanud kaebajat ametist vabastamisest 31.12.

1. Ehkki vastustaja on menetluse lõpetamise taotluses märkinud, et PPA juhtkond otsustas 10.02.2022, et käskkirja nr 117 p-i 7 ei rakendata (s.o PPA ei vabasta teenistujaid, kellel puudub kehtiv COVID-tõend), nähtub PPA siseveebi 11.02.2022 teatest siiski, et see puudutas üksnes teenistujaid, kellel oli tegemata tõhustusdoos. Küll aga tunnistati vaidlustatud PPA 03.11.2021 käskkiri nr 1.1-1/117 alates 07.03.2022 kehtetuks PPA 03.03.2022 käskkirjaga nr 1.1-1/19 (p 7), millega rakendati
2. a veebruaris uuendatud COVID-19 riskianalüüs. Kuna PPA 03.03.2022 käskkirja alusel ei ähvardanud kaebajat enam teenistusest vabastamine, esines

§ 152lg 1 p-s 4 sätestatud alus lõpetada haldusasja menetlus.

18.

§ 152

lg 2 näeb ette, et kohus ei lõpeta menetlust

§ 152

lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust kehtetuks tunnistatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Kaebaja on 14.03.2022 seisukohas (p-d 2.1, 2.3, 2.4) märkinud, et nõustub PPA 07.03.2022 taotluse alusel menetluse lõpetamisega ainult juhul, kui kohus tuvastab, et vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamine oli tingitud kaebuse esitamisest ning jätab menetluskulud vastustaja kanda. Kui kohus leiab, et käskkirja ei tunnistatud kehtetuks kohtuvaidluse tõttu ja menetluskulud tuleks menetluse lõpetamisel jätta poolte endi kanda, soovis kaebaja minna

§ 152

lg 2 alusel üle tuvastamisnõudele, et nõuda vastustajalt nii menetluskulude hüvitamist kui ka taotleda edaspidi kahju hüvitamist. 19. Kui haldusasja menetlus lõpetatakse

§ 152

lg 1 p 4 alusel kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamise tõttu, peab menetluskulud

§ 108lg 6 järgi üldjuhul kandma vastustaja.

Erandiks on olukord, kus vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest.

§ 108

lg 6 eesmärk on hüvitada kaebajale vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärjel tekkinud menetluskulud (vt Riigikohtu 05.11.2013 määrus nr 3-3-1-50-13, p 12). Vastustaja ei peaks

§ 108

lg 6 alusel kandma menetluskulusid, kui kaebuse eesmärgi kohtumenetluse ajal saavutamine ei olnud seotud kaebuse esitamisega, vaid selle tingis näiteks oluliste asjaolude muutumine pärast kaebusega halduskohtusse pöördumist. 6

§ 108

lg 6 kohaldamine, et vastustaja on oma tegevusega kaebuse sisuliselt õigeks võtnud. Seejuures ei oma

§ 108

lg 6 kohaldamise seisukohast tähtsust see, kas haldusorgan tunnistab vaidlustatud haldusakti kohtusse pöördumise tõttu kehtetuks seepärast, et möönab haldusakti õigusvastasust, või muul põhjusel (nt otstarbekuse kaalutlustel). Oluline on üksnes see, kas kehtetuks tunnistamise tingis kaebuse esitamine või mitte. Kui menetluse

§ 152

lg 1 p 4 alusel lõpetamise korral ei ole

§ 108

lg 6 kohaldatav, tuleb menetluskulud jagada vastavalt

§ 108

lg-s 4 sätestatule, et menetluse lõpetamise korral kannab menetluskulud kaebaja (nt Riigikohtu 10.01.2019 määrus nr 3-18-982, p 10; Tallinna Ringkonnakohtu 04.11.2021 otsus nr 3-19-1526, p 11; 18.10.2021 määrus nr 3-21-755, p 11; 12.04.2022 määrus nr 3-21-1733, p-d 15 ja 17). 20. Tallinna Halduskohus lõpetas 14.04.2022 määrusega haldusasja menetluse ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks

§ 108lg 6 ja § 109 lg 6 alusel välja menetluskulud 500 eurot.

Mõlemad menetlusosalised esitasid 03.05.2022 määruskaebused üksnes halduskohtu määruse resolutsiooni p-i 3 peale, kuid ei ole taotlenud halduskohtu määruse tühistamist osas, millega haldusasja menetlus lõpetati. Seega on Tallinna Halduskohtu 14.04.2022 määruse resolutsiooni p 1 jõustunud ning määruskaebuse menetluses ei saa ringkonnakohus enam kontrollida seda, kas halduskohus lõpetas menetluse

§ 152lg 1 p 4 alusel õiguspäraselt.

Kaebaja on pärast Tallinna Ringkonnakohtu 06.06.2022 määruse haldusasjas nr 3-21-2808 tegemist esitanud küll 17.06.2022 taotluse menetluse peatamiseks, milles palub alternatiivselt tühistada halduskohtu 14.04.2022 määrus ka menetluse lõpetamist puudutavas osas ning saata kaebus õigusvastasuse tuvastamise nõudes menetluse jätkamiseks Tallinna Halduskohtule, kuid pärast määruskaebuse esitamise tähtaja möödumist ei saa määruskaebust enam laiendada neile halduskohtu määruse osadele, mida algselt ei vaidlustatud (

§ 183

, § 203 lg 2), vaid ringkonnakohus kontrollib halduskohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes määruskaebusega vaidlustatud ulatuses (

§ 197lg 1; Riigikohtu 21.03.2019 määrus nr 3-16-799, p 10).

Kaebaja leiab ekslikult, et kui ringkonnakohus tuvastab, et halduskohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme, siis ei ole ta

§ 199

lg 2 p 3 ja lg 3 kohaselt seotud määruskaebuse ulatusega, vaid võib kas saata asja halduskohtule tagasi või lahendada selle ise. Selline lähenemine ei oleks kooskõlas dispositsioonipõhimõttega (

§ 2lg 3) ja eiraks ka kohtulahendi seadusjõudu.

Ringkonnakohus ei oleks apellatsioon- või määruskaebuse piiridega seotud vaid

§ 199

lg-s 1 loetletud rikkumiste puhul (vrd

§ 230

lg 2), kuid muude oluliste menetlusvigade tuvastamise korral ei ole ringkonnakohtul küll vajadust analüüsida menetlusosaliste sisulisi väiteid, ent ta on siiski seotud menetlusosaliste taotlustega (sh edasikaebuse ulatusega). 21. Eeltoodu põhjal ei ole kaebajal määruskaebuse menetluses enam võimalik vaidlustada Tallinna Halduskohtu 14.04.2022 määruse resolutsiooni p-i 1 ega saavutada

§ 152

lg 2 alusel nn jätkutuvastuskaebusele üleminekut, olenemata sellest, et praktikas on aktsepteeritud menetluse jätkamist õigusvastasuse tuvastamise nõudes mh menetluskulude hüvitamiseks (nt Tallinna Ringkonnakohtu 22.06.2022 määrus nr 3-21-1639, p 15; Tartu Ringkonnakohtu 05.04.2022 määrus nr 3-19-2392, p 18). Iseenesest on mõistetav, et olukorras, kus halduskohus jättis kaebaja menetluskulud

§ 108

lg 6 alusel vastustaja kanda (kuigi vähendas

§ 109

lg 6 alusel väljamõistetavat summat), ei olnud kaebajal põhjust vaidlustada halduskohtu määrust menetluse lõpetamise kohta, kuid võimalusega, et menetluskulud ei pruugi tingimata jääda vastustaja kanda (sh võib erinevate kohtuastmete hinnang

§ 108

lg 6 kohaldamise suhtes olla lahknev), pidi kaebaja arvestama juba menetluse lõpetamisega nõustudes. Kaebajale oli teada, et vastustaja hinnangul ei olnud vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine seotud kaebuse esitamisega ja toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole halduskohus kaebajat ka eksitanud (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2021 määrus nr 3-20-1613, p-d 11 ja 13). Kaebaja ei saa menetluse lõpetamisega nõustuda üksnes tingimusel, et menetluskulud kannab vastustaja, sest kui haldusasja menetlust ei lõpetata, siis ei ole kohtul üldse vajadust hinnata, kas konkreetsel 7

§ 108lg 6 või lg 4.

Kui halduskohus või ka halduskohtu määrust kontrolliv ringkonnakohus peaks kaebaja hinnangul kohaldama

§ 108

lg-t 6 ebaõigesti, on tal võimalik vastavaid määrusi

§ 155

lg 5 alusel vaidlustada, kuid see ei tähenda, et määruskaebuse rahuldamata jätmise korral peaks saama pöörduda tagasi menetluse lõpetamise või jätkamise valiku juurde.

§ 152

lg 2 alusel tuvastamisnõudele üleminek oli võimalik üksnes enne menetluse lõpetamist ning ka sellisel juhul ei oleks kaebajale saanud haldusasja menetluse lõpptulemus (sh menetluskulude vastustaja kanda jäämine) olla ette teada. Halduskohtul oleks tulnud eeltoodut enne haldusasja menetluse lõpetamist kaebajale selgitada ja anda talle võimalus oma seisukohta täpsustada (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 06.06.2022 määrus nr 3-21-2808, p 19), kuid tegemist ei ole siiski menetlusveaga, mis annaks ringkonnakohtule aluse tühistada halduskohtu määrus ka osas, milles seda pole vaidlustatud. 22. Ringkonnakohus on seisukohal, et

§ 95lg-s 2 sätestatud tingimused haldusasja menetluse peatamiseks ei ole täidetud.

Kuigi haldusasjas nr 3-21-2808 oli samuti vaidluse all küsimus, kas nõustumine menetluse lõpetamisega võis olla tingimuslik ja kas ringkonnakohus saab sellises olukorras menetluskulude väljamõistmise vaidluse raames tühistada halduskohtu määruse ka menetluse lõpetamise osas, mis omab tähtsust ka praeguse asja lahendamisel ning vaidluste asjaolud on väga sarnased (mh esitasid kaebajad 14.03.2022 ühise seisukoha PPA menetluse lõpetamise taotluste kohta haldusasjades nr 3-21-2808 ja nr 3-21-2918), ei ole sarnaseid asju kohtu menetluses vähemalt kümme. Kaebaja eeldus, et kindlasti on menetluse lõpetamisega tingimuslikke nõustumusi ringkonnakohtu menetluses rohkem kui kümme, on üksnes oletuslik ja kohtute infosüsteemi andmed seda ei kinnita.

§ 95

lg 2 kohaldamisel ei oma tähtsust mitte kaebajate ega n-ö potentsiaalsete kohtuasjade arv, vaid üksnes tegelik kohtuasjade arv. Menetluse peatamiseks ei ole lisaks alust

§ 97

lg 1 järgi, sest PPA ei ole kaebaja taotlusega ühinenud ning menetluse peatamiseks puuduks ka mõjuv põhjus. Seega jääb kaebaja taotlus menetluse peatamiseks rahuldamata.

1. Sarnaselt haldusasjas nr 3-21-2808 tehtud 06.06.2022 määruses (p-d 14–15) märgituga leiab ringkonnakohus, et kuigi kaebaja saavutas PPA peadirektori 03.11.2021 käskkirja nr 1.11/117 kehtetuks tunnistamisega halduskohtusse pöördumise eesmärgi jääda teenistusse ilma kohustuseta esitada vastustajale selleks kehtiv tõend COVID-19 vaktsineerimiskuuri läbimise, COVID-19 haiguse läbipõdemise või COVID-19 vaktsineerimise alustamise kohta, ei olnud vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamine PPA peadirektori 03.03.2022 käskkirjaga nr 1.11/19 tingitud mitte kaebuse esitamisest ja esialgse õiguskaitse kohaldamisest, vaid asjaolude muutumisest. PPA 03.03.2022 käskkirja seletuskirjast nähtuvalt võeti COVID-19 riskianalüüsi uuendamisel arvesse järgmisi asjaolusid: 1) esialgse riskianalüüsi koostamise ajal levis valdavalt deltatüvi, kuid 07.02.2022 seisuga on uue omikrontüve osakaal ca 98%; 2) viiruse omikrontüvi on nakkavam, kuid teadaolevate andmete põhjal põetakse seda veidi kergemini; 3) üle 99% PPA teenistujatest on vaktsineeritud; 4) PPA teenistujate kõrge vaktsineerituse jätkuvaks tagamiseks nõutakse teenistusse või õppepraktikale asuda soovivatelt isikutelt endiselt kehtiva COVID-tõendi esitamist.
2. PPA on enne uue riskianalüüsi koostamist küsinud vaktsineerimisnõudega seonduvalt ka Terviseameti kui pädeva asutuse seisukohta. Terviseameti 14.02.2022 vastusest nr 5-7/22/7782 nähtub, et
3. a detsembrist kuni
4. a jaanuarini sekveneeritud hospitaliseeritud patsientide proovidest oli deltatüve osakaal ca 78%, kuid alates
5. a jaanuarist sekveneeritud hospitaliseeritud patsientide proovidest oli deltatüve osakaal ca 13%. Samuti on Terviseamet märkinud, et omikrontüve osakaal kõigist ringlevatest tüvedest on ca 98% ja kuigi vaktsiinid 8

§ 158

lg 2 ls 2) ja teiseks viitab vaidlustatud käskkirja hilisem kehtetuks tunnistamine pigem, et see toimus kaebuse esitamisest sõltumatult. 26. Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et PPA säilitas uuendatud riskianalüüsi rakendamisel kehtiva COVID-tõendi esitamise nõude uutele teenistujatele, töötajatele ja praktikantidele vaid eesmärgiga vältida kaebaja menetluskulude hüvitamist. PPA 03.03.2022 käskkirja selgitustes on selgelt rõhutatud eesmärki tagada teenistujate vaktsineerituse jätkuvalt kõrge tase ja seeläbi kindlustada asutuse toimepidevus. Vastustaja on selgelt lähtunud Terviseameti hinnangutest, et vaktsineerimisnõue on jätkuvalt asjakohane (st aitab vältida rasket haigestumist, vaktsineeritud põevad haigust reeglina kergemalt ja lühemat aega, vaktsineeritute viiruskoormus ja seega ka nakkuse edasikandmise võime on väiksem), kuid järeldas, et muutunud olukorras ei ole enam vältimatut vajadust nõuda kehtivat COVID-tõendit kõigilt juba teenistuses olevatelt isikutelt ja PPA 03.11.2021 käskkirjaga kehtestatud kohustuse säilitamine võiks (edasiulatuvalt) osutuda ebaproportsionaalseks. On selge, et teenistusse või praktikale asuda soovijatele säärase nõude seadmine riivab isikute õigusi märksa vähem intensiivselt kui juba teenistuses olevate isikute puhul. Kokkuvõttes ei olnud halduskohtul

§ 108

lg-st 6 tulenevalt alust jätta menetluse lõpetamisel menetluskulusid vastustaja kanda, vaid menetluskulud pidanuks

§ 108lg 4 alusel jääma kaebaja kanda.

Kaebajale soodne tagajärg saabus praegusel juhul üksnes põhjusel, et esialgse õiguskaitse kohaldamise tõttu oli tal võimalik PPA teenistuses jätkata kuni asjaolude muutumiseni. Menetluskulude jaotust ei mõjuta kuidagi asjaolu, et PPA olnuks kompromissi sõlmimise korral valmis kandma osa kaebaja menetluskuludest, sest haldusasja menetlust ei ole lõpetatud kompromissiga ja seega tuleb menetluskulud jagada vastavalt seaduses ettenähtule. 27. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kuna kaebaja on määruskaebuses taotlenud tema kasuks täiendavalt 1204,70 euro väljamõistmist ning Tallinna Halduskohtu 14.04.2022 määruse resolutsiooni p-s 3 on vastustajalt välja mõistetud 500 eurot seostatud üksnes õigusabikuludega, kuigi kaebaja 21.03.2022 menetluskulude nimekiri hõlmas mh esialgse õiguskaitse taotlustelt tasutud riigilõivu 35 eurot, ei ole ka selles osas X määruskaebuse rahuldamiseks alust.

§ 104

lg 5 p 4 alusel kuulub

§ 152

lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamise korral tagastamisele üksnes kaebuselt tasutud riigilõiv, kuid sisuliselt lahendatud esialgse õiguskaitse taotlustelt tasutud riigilõivu hüvitamisel tuleb lähtuda üldisest menetluskulude jaotusest (vrd Riigikohtu 21.03.2011 määrus nr 3-3-1-9-11, p-d 9–11; 28.01.2013 määrus nr 3-3-1-99-10, p 11). Seetõttu, kuna praeguses asjas pidi menetluskulud

§ 108lg-test 4 ja 6 tulenevalt kandma kaebaja, jääb esialgse õiguskaitse taotlustelt tasutud riigilõiv samuti X kanda. 9

§ 109lg 11 nõuete kohaselt tõendatud.

Kuna ringkonnakohus jätab X määruskaebuse rahuldamata ja rahuldab PPA määruskaebuse, siis jäävad kaebaja menetluskulud määruskaebuste menetluses

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 10