lg 2 p 2 alusel võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Käesolevaks ajaks on B.I kandnud ära enam kui 2/3 temale mõistetud karistusajast, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas.
lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. B.I on kriminaalkorras karistatud kokku kolmel korral, kuid käesolev reaalne vangistus on tema jaoks esmane. Vangistust kannab ta muuhulgas väga raske esimese astme kuriteo eest, s.o teise inimese tapmise katse eest eriti julmal ja piinaval viisil, mistõttu tuleb kohtul sellise isiku ennetähtaegset vabastamist kaaluda eriti põhjalikult. Vangistuse jooksul on süüdimõistetu käitunud üldiselt positiivselt. Tal on varasemal vangistuse perioodil esinenud küll distsiplinaarrikkumisi, kuid need on jäänud juba minevikku ja hetkel tal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Ta on vangistuse jooksul läbinud sotsiaalabiprogrammi „12 sammu“, vihajuhtimise programmi, piiblikursuse. B.I on töötanud erinevatel aegadel xxxx ning osalenud majandusabitöödel. Vabanemisel on tal olemas kindel elukoht talle endale kuuluvas korteris. B.I on olemas lähedased naine ja õde, kellega ta suhtlemist on vangistuse ajal jätkanud. Seoses perega on ta teinud endale ka positiivsed tulevikuplaanid. Kuigi ohuteguriks tuleb lugeda seda, et vabanemisel puudub süüdimõistetul kindel garanteeritud töökoht ja varasemalt on tema kuriteod olnud seotud ka majandusliku kasu teenimise eesmärgiga, siis leiab kohtunik, et nimetatud riskitegur ei sellise mõjususega, et tema ennetähtaegset vabastamist takistada. Süüdimõistetul on varasemast ajast olemas ametlikud töökogemused, samuti on ta pikaaegse vangistuse jooksul pidevalt töötanud ja seega on säilinud tal tööharjumused ning vabanemisel ilmselt töökoha otsimisega väga suuri probleeme ei saa tekkida. Tasumata nõuded tal puuduvad, teda on vajadusel lubanud toetada tema lähedased ning tal on ka endal vangla vabastusfondi kogunenud üle 800 euro. Seega ei kujuta tema majanduslik olukord peale vabanemist suurt ohtu. Uue kuriteo peamise riskitegurina tuleb süüdimõistetu puhul arvestada tema võimalike probleemidega emotsionaalse stabiilsuse säilitamisel ja adekvaatsete probleemilahendusoskuste valimisel, mida võib mõjutada ka alkoholi kuritarvitamine. Samas aga on materjalide ja kohtuistungil avaldatud põhjal alust arvata, et süüdimõistetu on oma varasema käitumise väärolemust ja selle riskitegureid vangistuses analüüsinud ning on motiveeritud oma elu edaspidiselt muutma. Samuti on ta rehabilitatsiooni toetamiseks läbinud vangistuses sõltuvuskäitumist käsitlevad sotsiaalabiprogrammid, tegelenud usuküsimustega ja enda sõnul käib kirikus. Süüdimõistetu sõnul on ta mõistnud alkoholi negatiivset mõju endale ja enda eelnevale elule ning soovib alkoholist edaspidiselt loobuda. B.I peab vajalikuks peale nii pikaaegset vangistust pöörduda psühholoogi või psühhiaatri poole, kes aitaks toime tulla võimalike raskustega peale vabanemist. Süüdimõistetu poolt kohtuistungil avaldatu oli adekvaatne ja piisavalt enesekriitiline, et näidata tema suhtumise muutumist ja karistuse mõju. Seega on kohtul tekkinud piisav veendumus, et süüdimõistetu on motiveeritud edaspidiselt seadusekuulekalt elama ning oma probleemvaldkondadega ka vabaduses edasi tegelema. Kohtunik leiab, et B.I poolt praeguseks ärakantud pikaaegne karistus on olnud piisav ja isik on kasutanud ära kinnipidamiskohas praktiliselt kõik võimalused, mis aitavad kaasa tema suhtumise ja käitumise muutumisele ja teenisid positiivset karistuse kandmise eesmärki. Ei ole tõenäoline, et järelejäänud umbes kaheaastane karistus peale pikaaegse vangistuse kandmist enam antud isiku puhul oluliselt positiivsemaid tulemusi ja muutusi annaks. B.I puhul on edaspidi pigem oluline täiendav kontroll ja vajadusel toetus ning abi, mida suudab pakkuda ennetähtaegse vabanemisega kriminaalhooldus. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et B.I katseajaga tingimisi enne tähtaega vabastamine on käesoleval ajal põhjendatud. On alust arvata, et süüdimõistetu näol on tegemist isikuga, kelle puhul on esmane pikaaegne reaalse vangistuse kandmine täitnud oma eesmärgi ning ta omab piisavaid tagatisi, et asuda vabaduses elama seaduskuulekat elu. Süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine ja kriminaalhooldusele allutamine annaks tema edaspidisel mõjutamisel paremaid tulemusi kui karistuse täielik ärakandmine kinnipidamiskohas, kuna vabaduses säiliks tema üle teatud kontroll ja samas saaks kriminaalhooldaja aidata kaasa ka tema resotsialiseerumisele. Samuti aitab uute kuritegude toimepanemise riski maandada ja süüdimõistetut distsiplineerida temale vajalike lisakohustuste määramine. Kohus ei pea vajalikuks arvestades B.I reaalselt ärakantud karistusaega ning kinnipidamisaegset käitumist, rakendada tema suhtes ennetähtaegsel vabanemisel veel lisapiiranguid elektroonilise valve näol. Kuna süüdimõistetu õigusvastane käitumine on suuresti tulenenud enesekontrolli kaotusest, mida on mõjutanud psüühiline olukord ja ka alkoholi tarvitamine, siis peab kohus vajalikuks süüdimõistetule kriminaalhoolduse ajaks psüühilisele ravile allumise kohustuse ning alkoholi ja narkootikumide mittetarvitamise kohustuste panemist. Samuti on vajalik määrata süüdimõistetule käitumiskontrolli ajaks lisakohustus endale töö leidmiseks, et tagada seega majanduslikku stabiilsust ja mõtestatud tegevusega hõivatust. Kuigi enda sõnul süüdimõistetul vabaduses kriminaalkorras karistatud sõpru ei ole, siis arvestades tema poolt vangistuses viibitud aega peab ja selle kestel tekkinud võimalikke suhteid, peab kohus vajalikuks määrata talle käitumiskontrolli ajaks ka lisakohustus mitte suhelda kriminaalkorras karistatud isikutega. Samuti on põhjendatud süüdimõistetu poolt toimepandud isikuvastaste kuritegude objekti arvestades ning tagamaks kuriteos kannatanu ja nende poja turvalisus vajalik panna talle piirang ja kontroll võimaliku suhtlemise üle nimetatud isikutega. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus määras: Vabastada B.I (IK XXX) temale Tartu Maakohtu 05.oktoobri 2000.a otsusega mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega.
lg 4 alusel määrata B.I-le katseaeg ärakandmata karistusaja ulatuses, s.o kuni 30.detsembrini 2014.a. Kohustada B.I katseajal järgima
§-s 75 sätestatud kontrollnõudeid:
lg 2 p 2, 4, 5, 7, 9 alusel määrata B.I-le katseajaks järgmised lisakohustused:
Määrata B.I katseajaks Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna Tartu linna talituse (asuk. Tartu, Kalevi 1) kriminaalhooldusametniku järelevalve alla. Vabastada B.I vangistusest peale käesoleva määruse jõustumist. Määruse peale on kohtumenetluse pooltel õigus esitada Tartu Maakohtule kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama. Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.