Obsah (6)

§ 69§ 424§ 65§ 74§ 75§ 50

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 26. september 2016, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-3376 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas Va

§ 69

lg 6 alusel täitmisele pööramise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu V.H määruskaebus (isikukood XXX), RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu
2. septembri 2016 määrus jätta muutmata.
3. Süüdimõistetu V.H määruskaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib KrMS § 384 lg 2 alusel advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
4. Tartu Maakohtu 04.05.2015 otsusega karistati V.H

§ 424

järgi 4 kuu vangistusega.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 05.12.2013 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 11 kuud 28 päeva vangistuse, võrra ning mõisteti V.H-le liitkaristuseks 1 aasta 3 kuud 28 päeva vangistust.

§ 74

lg 5 ja

§ 69

alusel asendati vangistus 478 tunni üldkasuliku tööga, mis V.H tuli teostada 18 kuu jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Üldkasuliku töö sooritamise ajal on V.H kohustatud järgima

§ 75

lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid.

§ 50

lg 1 alusel võeti lisakaristusena V.H-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 kuuks.

1. 22.08.2016 esitas kriminaalhooldusametnik erakorralise ettekande, milles taotles V.H-le mõistetud karistuse täitmisele pööramist, kuna süüdimõistetu ei täida üldkasuliku töö sooritamise ajakavasid. Maakohtu määrus
2. Tartu Maakohtu 02.09.2016 määrusega rahuldati kriminaalhooldusametniku taotlus ja pöörati

§ 69

lg 6 alusel täitmisele V.H-le mõistetud ärakandmata karistus, s.o 10 kuud 9 päeva vangistust. 3.

1. Kohtuistungil avaldatust ja kohtule esitatud materjalidest nähtub, et V.H on käesolevaks ajaks teinud temale määratud 478-st üldkasuliku töö tunnist ära 169 tundi. Ta on korduvalt temale koostatud üldkasuliku töö ajakavasid rikkunud, põhjendades seda nii laste haigestumisega kui ka vihmaste ilmadega, mis takistasid üldkasuliku töö tegemist. Samuti on ta toonud ühel korral üldkasuliku töö mitteilmumise põhjuseks asjaolu, et jõudis Soome kruiisilt tagasi Tartusse alles sama päeva pärastlõunal. Kuigi osaliselt on süüdimõistetul lapse haigestumise kohta esitatud kriminaalhooldusametnikule ka vastav arstitõend, siis ei ole sellist dokumenti siiski esitatud kõigi ajakava rikkumiste kohta. Samuti ei ole arstitõendit lapse haigestumise kohta 10.08.2016, mil süüdimõistetu ei ilmunud registreerimisele ning põhjendas seda kriminaalhooldusametnikule lapse haigestumisega. Kriminaalhooldusametniku poolt esitatud ettekandest nähtub ka V.H nii suuline kui kirjalik hoiatamine kriminaalhooldusalaste minetuste eest. 3.
2. Maakohus leidis, et eeltoodu põhjal tuleb lugeda tõendatuks, et süüdimõistetu on korduvalt temale määratud üldkasuliku töö ajakava rikkunud ning samuti on ta ühel korral rikkunud üldkasuliku töö tegemisega kaasnevat registreerimiskohustust. Kuigi osaliselt tuleb ajakava rikkumisi lugeda mõjuvalt põhjendatuks, arvestades kriminaalhooldusametnikule esitatud arstitõendit lapse haigestumise kohta, siis ei saa kõiki ajakava ja registreerimisnõude rikkumisi siiski põhjendatuks pidada. Seega tuleb järeldada, et süüdimõistetu on korduvalt ja tahtlikult temale mõistetud karistuse kandmise tingimusi rikkunud, mis annab igati alust järeldada, et süüdimõistetu suhtumine mõistetud karistusse ja selle kandmiseks antud kergemasse võimalusse on olnud hoolimatu. Süüdimõistetu suhtes on ka varasemalt esitatud 2 erakorralist ettekannet registreerimis- ja üldkasuliku töö nõuete rikkumiste tõttu. Nimetatud ettekandeid arutades on aga kohus andnud talle võimaluse kanda oma karistust vabaduses edasi, jättes kriminaalhooldaja ettepaneku karistuse täitmisele pööramiseks rahuldamata. Kuna sellest hoolimata on süüdimõistetu V.H samalaadset käitumist jätkanud ning ei ole senini asunud karistustingimusi nõuetekohaselt täitma, siis on alus järeldada, et süüdimõistetu ei ole senini tema suhtes üles näidatud usaldust ära teeninud. Seetõttu puudus maakohtul süüdimõistetu senise hoolimatu ja vastutustundetu suhtumise põhjal ka usk sellesse, et V.H oleks võimeline edasiselt karistustingimusi nõuetekohaselt täitma. 3.
3. Seejuures pidas maakohus vajalikuks märkida, et kuigi süüdimõistetul on väikesed lapsed (2 alaealist last), kes kahtlemata vajavad oma ema, siis ei saa mõjuvaks põhjuseks karistuse täitmisele pööramata jätmiseks pidada ka seda. Süüdimõistetu oli teadlik, et karistustingimuste rikkumisel võib kohus temale mõistetud karistuse täitmisele pöörata ning seega pidanuks ta nimetatud võimalust ja laste heaolu kaaluma juba enne rikkumiste toimepanemist. Samuti ei ole alust karta, et lapsed jääksid ema karistuse kandmisele asumisel järelevalveta, kuivõrd sobivate lähisugulaste puudumisel saab nendega edasi tegeleda juba vastav ametiasutus – lastekaitseteenistus. Määruskaebus
4. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu, kes ei ole nõus maakohtu määrusega ning palub rakendada enda suhtes allutamist käitumiskontrollile ehk jalavõru. Lisaks palub V.H kutsuda kohtusse tunnistajana tööandja S.P. a, kuna temapoolseid ütlusi ei ole hooldaja välja toonud. 2 Süüdimõistetu toob välja, et kriminaalhooldusametnik on olnud algusest peale tema suhtes negatiivselt meelestatud, mistõttu soovis ta ametnikku vahetada. V.H leiab, et väidetava üldkasuliku töö ajakava rikkumise osas on olemas arstitõend. Keegi ei ole talle öelnud, et tal tuleks need tõendeid esitada. Kuna lapsed on 4- ja 6-aastased ja on eas, kus neil on ema vaja, tekitaks V.H reaalne vangistus lastele eluaegse psüühilise trauma. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
5. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse rahuldamiseks selles toodud motiividel puudub alus. Kolleegium nõustub maakohtu määruses toodud põhistustega ning määruskaebus ei anna alust teistsugusele seisukohale jõudmiseks. Esmalt märgib ringkonnakohus, et KrMS § 390 lg 3 kohaselt vaadatakse esitatud määruskaebus läbi kirjalikus menetluses, mistõttu ei ole asjakohane V.H taotlus kutsuda kohtusse tööandja S.P. a.
6. Kuigi

§ 69

lg 6 kohaselt ei too üldkasuliku töö tegemisest kõrvale hoidmine obligatoorselt kaasa karistuse täitmisele pööramist, vaid annab kohtule kaalutlusõiguse, leiab kohtukolleegium, et V.H puhul on vangistuse täitmisele pööramine põhjendatud. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kriminaalhooldusametnik võtnud korduvalt süüdimõistetult selgitusi rikkumiste osas ning süüdimõistetule on tehtud nii hoiatusi kui ka tema suhtes on varasemalt esitatud erakorralisi ettekandeid. Seega on kriminaalhooldusametnik kasutanud enne käesoleva erakorralise ettekande koostamist kõiki tema pädevusse kuuluvaid võimalusi süüdimõistetu käitumise muutmiseks ning kohtud on andnud V.H-le korduvalt võimalusi kanda karistust vabaduses. Vaatamata sellele ei ole V.H täitnud talle määratud kohustust sooritada üldkasulik töö ega ole järginud selleks koostatud ajakavasid. Süüdimõistetu on teadlik kriminaalhoolduse nõuetest, kuid vaatamata sellele järjekindlalt õigustab endapoolseid rikkumisi. Käesolevaks ajaks ei ole ilmnenud uusi asjaolusid võrreldes maakohtu määruse koostamise aja seisuga ning ka võrreldes eelneva erakorralise ettekandega on olukord jäänud samaks.

1. Ringkonnakohus leiab, et V.H üldkasuliku töö sooritamise tähtaja pikendamine või täiendavate kohustuste määramine ei ole võimalik, kuna isik on ilmselgelt näidanud üles soovi üldkasulikku tööd mitte sooritada ning on seda teinud korduvalt, vaatamata talle kriminaalhooldusametniku ning kohtu poolt antud uutele võimalusele sooritada kõik üldkasuliku töö tunnid. Kuna isik on tahtlikult hoidunud kõrvale kriminaalhooldusest, suhtunud hoolimatult talle antud võimalusse kanda karistust vabaduses, peab ka ringkonnakohus põhjendatuks pöörata täitmisele V.H-le mõistetud karistus. Seadus ei näe ette võimalust pöörata karistus täitmisele ja kohaldada elektroonilist valvet. Maakohus on piisava põhjalikkusega selgitanud, miks ei ole süüdimõistetu 2 alaealist last põhjuseks, miks tuleks jätta karistuse täitmisele pööramata. Maakohtu poolt väljatoodut ei lükka ümber ka määruskaebuses esitatu. Pannes toime kuriteo, peab isik ka mõistma, et selle eest tuleb kanda karistust.
2. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes KrMS § 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 leiab ringkonnakohus, et Tartu Maakohtu
3. septembri 2016 määrus tuleb jätta muutmata ja süüdimõistetu määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ Tiit Lõhmus /allkiri/ Aarne Sarjas 3 /allkiri/ Mati Kartau