Obsah (6)

§ 424§ 74§ 120§ 65§ 29§ 69

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. aprill 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-1276 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Ivi Keskül

§ 424järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 17.

veebruari 2016. a otsus Apellant kaitsja Prokurör Leelo Känd S.U Süüdistatav isikukood: XXX, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht XXX; XXXa; töökoht: XXX; korduvalt kriminaalkorras karistatud, viimati: Harju Maakohtu 04.03.2014 otsusega

§ 424

järgi vangistusega 7 kuud (jäeti

§ 74

alusel 18-kuulise katseajaga täitmisele pööramata, katseaega pikendati 4 kuu võrra); Harju Maakohtu 03.11.2015 otsusega

§ 120

lg 1 ja 121 lg 2 p 2 järgi vangistusega 10 kuud, mida suurendati eelmise kandmata karistuse võrra, vangistus asendati 428 tunni üldkasuliku tööga, mis on tegemata; kahtlustatavana kinnipeetud 15.02.2016 Kaitsja Gennadi Kull RESOLUTSIOON Jätta apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu

1. veebruari 2016 otsus muutmata. Mõista S.U-lt riigieelarvesse välja apellatsioonimenetluses kaitsjale makstud tasu 24 eurot. Menetluskulude tasumiseks vajalik info edastatakse eraldi dokumendis. 1 Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Harju Maakohtu 17.02.2016 otsusega mõisteti S.U süüdi

§ 424järgi ja teda karistati 9-kuulise vangistusega.

Kuna maakohus arutas kriminaalasja lühimenetluse korras, vähendas kohus KrMS § 238 lg 2 alusel S.U-le mõistetud vangistust 1/3 võrra, s.o 6 kuuni.

§ 65

lg 2 ja § 69 lg 7 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Harju Maakohtu 03.11.2015 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 1 aasta 2 kuu ja 8 päeva võrra. Liitkaristuseks mõistis kohus 1 aasta 8 kuud 8 päeva vangistust. S.U mõisteti süüdi selles, et ta juhtis 15.02.2016 kella 13.10 ajal Tallinnas Raadiku tänaval sõiduautot Mitsubishi Space Wagon, olles joobeseisundis (alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 1,17 mg/l). 2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S.U kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja S.U õigeksmõistmist. Alternatiivselt palub kaitsja asendada S.U-le mõistetud 6 kuud vangistust üldkasuliku tööga. Kaitsja märgib, et Arno lepp ei eita seda, et ta juhtis sõidukit olles alkoholijoobes. S.U jääb oma selgituste juurde ning leiab, et ta oli hädaseisundis

§ 29mõistes.

Ta on pidevalt toonitanud, et teda ähvardati tappa. S.U selgitas, et autosse istus ta soovist, et sõber viiks ta polikliinikusse, kuid enne, kui sõber kohale jõudis, astusid kolm meest tema juurde ning, ähvardades teda kehavigastustega, sundisid teda sõitma. S.U kinnitab, et baari turvakaameras peaks olema kõik fikseeritud, sest sõiduauto, milles ta istus, oli turvakaamera jälgimiskauguse ulatuses. S.U kirjutas Viru Vanglast kaitsjale ning palus teatada, kuhu ta peab kirjutama avalduse, et talle tehti tapmisähvardus.

1. Ringkonnakohtu istungil toetas süüdistatav apellatsiooni ning kaitsja jäi esitatud apellatsiooni juurde. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ja leidis, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Kohtukolleegium leiab, et apellatsiooni argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
3. Kaitsja väidab apellatsioonis, et S.U sunniti autot juhtima. Kriminaalasja materjalides ei ole ühtegi seda väidet kinnitavat tõendit. 5.1 Apellatsiooni kohaselt tuginevad esitatud väited S.U selgitustele. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et kriminaalmenetluse seadustik (KrMS § 63 lg 1) annab loetelu tõenditest, millele kohus saab otsuse tegemisel tugineda. Selles loetelus ei ole sellist tõendit nagu selgitus. Tõendiks on kahtlustatava ja süüdistatava ütlused. Ütlusi on S.U andnud ainult kohtueelses menetluses: 16.02.2016 on ta kuulatud kahtlustatavana üle. S.U väitis ütlustes, et juhtis 2 joobes olles autot, sest tal oli vaja sõita haiglasse. Haiglasse oli tal vaja minna põhjusel, et tal tekkisid krambid (toim.l 31-33). Maakohtu istungil kinnitas S.U , et ei soovi ütlusi anda (toim.l. 52 pöördel). Seejärel on süüdistatav vastanud kohtu küsimusele üldkasuliku töö kohta, mida ta pidi tegema eelmise süüdimõistva otsuse alusel. Seejärel on süüdistatav aga esitanud uue versiooni juhtunust: tal tekkisid krambid ja sõber pidi ta haiglasse viima. Sel ajal, kui ta autos sõpra ootas, tulid tema juurde kolm vana tuttavat, kes nõudsid, et ta aitaks neid külmkapi transpordil. Kui ta ei tahtnud sõitma asuda, löödi teda ja ähvardati noaga. Sellist vabas vormis esitatud jutustust toimunust ei saa pidada süüdistatava ütlusteks. Vastavalt KrMS § 237 lg 5 kohaselt toimub lühimenetluses süüdistatava küsitlemine üldmenetluse reeglite järgi, s.t ristküsitluse korras. Ristküsitlus tähendab seda, et ülekuulatav annab ütlusi kaitsja ja prokuröri küsimustele vastates, kusjuures seaduses on ette nähtud kindel küsitlemise kord. Maakohtu istungi protokolli andmetel ristküsitluse reeglitele vastavat küsitlemist toimunud ei ole, vaid S.U lihtsalt lasti rääkida. Tõsi, vastavalt KrMS § 237 lg-le 6 võib kohtunik menetlusosalisi küsitleda. Kuna süüdistatava ülekuulamise kord on eraldi reguleeritud sama paragrahvi viiendas lõikes, ei või see küsitlemine aga olla suunatud ütlustena tõendite kogumisele. S.t selline küsitlemine ei või asendada süüdistatava ristküsitlust (vt ka M. Sillaots. § 237 – E. Kergandberg, P. Pikamäe (toim.). Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2012, lk 564). Kuna S.U ise kinnitas kohtuistungil, et ütlusi ta anda ei soovi, ning tema sõnavõtt ei ole kuidagi ühitatav süüdistatava ülekuulamise reeglitega, ei kujuta tema selgitus endast ütlusi ning selle puhul ei ole tegemist tõendiga KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Seega saab selle hindamisel, kas S.U oli hädaseisundis, tugineda ainult tema kahtlustatavana antud ütlustele. Nendes väitis S.U, et tal tekkisid krambid ja tal oli vaja minna haiglasse. Maakohus on seda väidet hinnanud ning nentinud, et terviseprobleemide korral oleks S.U pidanud paluma kedagi appi või kutsuma kiirabi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et S.U oleks olnud päevasel ajal Tallinnas haiglasse pöördumiseks mitmeid muid võimalusi, mis ei eeldanud õigusrikkumise toimepanemist (nt paluda tuttavate abi, kasutada ühistransporti, sh taksot, kutsuda kiirabi). Seega ei saa rääkida sellest, et S.U oleks olnud hädaseisundis. 5.2 Ringkonnakohus nendib, et maakohtu otsusest jääb ebaselgeks, kas ja millise tõendina maakohus S.U kohtuistungil antud selgitust käsitas. Kohus on esmalt märkinud: „S.U ei taotlenud enda ülekuulamist kohtus, seega tõendiks on kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlused…“ Seejärel on kohus aga siiski andnud hinnangu ka S.U kohtus antud selgitusele, kõrvutades seda tema kahtlustatavana antud ütlustega. S.U kohtus esitatud väited luges kohus ebausaldusväärseks. Kuna kohus seega ei tuginenud S.U maakohtus esitatud väidetele, ei toonud nende ekslik tõendina käsitamine kaasa ebaõiget lahendit. 5.3 Kaitsja märgib apellatsioonis, et S.U versiooni toimunust peaks kinnitama turvakaamera salvestis. Sellele salvestisele viitamine on põhjendamatu, kuna ühtegi turvakaamera salvestist kriminaalasja materjalide juures ei ole. Süüdistatava taotlusel arutas maakohus kriminaalasja lühimenetluse korras. Lühimenetluse olemus seisneb KrMS 233 lg 1 kohaselt selles, et kriminaalasja arutatakse kriminaaltoimiku materjalide põhjal, s.o kohtueelses menetluses kogutud tõendite alusel. Seetõttu ei ole lühimenetluses enam kohtuliku arutamise raames võimalik uusi tõendeid koguda. Ilmselt just selle tõttu ei ole kaitsja turvakaamera salvestise kohtule esitamiseks soovi avaldanudki. Viitamine mingile võimalikule tõendile, mida kohtule esitatud ei ole, ei saa ilmselgelt tuua edu. 3 Samal põhjusel on asjakohatud nii apellatsioonis kui ringkonnakohtu istungil tehtud viited sellele, et süüdistatav on taotlenud kriminaalmenetluse alustamist isikute vastu, kes teda autot juhtima sundisid. 5.4 Eelnev ei tähenda seda, et süüdistataval ja tema kaitsjal ei oleks olnud oma kaitseversiooni kinnituseks võimalust esitada ise tõendeid või taotleda nende kogumist. S.U ja tema kaitsja on jätnud kõik sellised võimalused kasutamata. Maakohus on menetlusseadustiku nõuete kohaselt pakkunud S.U-le võimalust anda maakohtus ütlusi. S.U seda võimalust kasutada ei soovinud. Samas peaks ka tavainimesele olema arusaadav, et just ütlused on need, mille raames on võimalik esitada oma versioon toimunust. Ka kaitsja ei avaldanud soovi süüdistatava ülekuulamiseks, kuigi kaitsja möönis kohtuvaidlustes, et talle oli süüdistatava maakohtus esitatud versioon toimunust eelnevalt teada (toim.l. 53). Hoolimata sellest, et süüdistatav tuli välja uue versiooniga toimunust, ei avaldanud maakohtus ei süüdistatav ega kaitsja seisukohta, et selle versiooni kohta oleks vaja koguda mingisuguseid tõendeid. Samas ütles kaitsja kohtuvaidlustes otse välja, et saab aru, et selle versiooni toetuseks tõendeid ei ole: „Ma olen prokuröriga samal arvamusel, et see võib küll olla tõde, aga hetkel on see tõendamata tõde“ (toim.l. 53). Alles apellatsioonis viitas kaitsja turvakaamera salvestisele ning ringkonnakohtu istungil väitis S.U, et tal on olemas tema versiooni kinnitav tunnistaja. Nagu eespool märgitud, lühimenetluses kohus uusi tõendeid vastu võtta ei või. Samas oli süüdistataval KrMS § 234 lg 5 kohaselt kuni kohtuliku uurimise lõpuni maakohtus võimalik lühimenetlusest loobuda. See oleks tähendanud kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist ja võimalust koguda täiendavaid tõendeid. Kuna aga ei süüdistatav ega kaitsja maakohtus üldse ei väitnud, et oleks vaja koguda mingisuguseid täiendavaid tõendeid, ei tõusetunud maakohtus ka küsimust, kas ja mis korras see võimalik oleks. S.U väitis ringkonnakohtu istungil, et ta ei suutnud end maakohtus kaitsta, sest ta ei olnud terviseprobleemide tõttu piisavalt adekvaatne. Ringkonnakohus nendib, et maakohtu istungi protokoll seda ei kinnita. S.U vastused küsimustele ja muud sõnavõtud näitavad, et S.U sai toimuvast kohtuistungist ja sellest, milles teda süüdistatakse, täielikult aru. Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et S.U ja tema kaitsja tuginevad alates maakohtu istungist versioonile toimunust, mille kohta ei olnud ühtegi tõendit ning mille kohta nad ka ise ei püüdnud ühtegi tõendit esitada. Arvestades, et S.U maakohtu istungil esitatud uus versioon toimunust oli paljasõnaline ning asjas kogutud tõendid, s.h tema enda ütlused kinnitasid S.U süüd, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul alust maakohtule ette heita seda, et maakohus tegi kriminaalasjas otsuse ega tagastanud omal algatusel kriminaalmenetluse materjale prokuratuurile
4. Juhul, kui ringkonnakohus ei tee õigeksmõistvat otsust, taotles kaitsja S.U vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see

§ 69lg 7 kohaselt võimalik.

S.U karistati Harju Maakohtu 03.11.2015 otsusega 428 tunni üldkasuliku tööga, mille tegemise tähtaeg oli 18 kuud otsuse jõustumisest. Seega pani S.U uue kuriteo toime üldkasuliku töö tegemise ajal. Üldkasulik töö on vangistuse asenduskaristus. See tähendab, et uut üldkasulikku tööd ei ole võimalik kohaldada ilma esmalt vangistust mõistmata.

§ 69

lg 7 näeb aga ette, et kui üldkasuliku töö tegemise ajal toimepandud kuriteo eest karistatakse isikut jälle vangistusega, tuleb üldkasulik töö arvestada taas ümber vangistuseks ja mõista liitkaristus. See tähendab, et varasema otsusega mõistetud vangistus, mis asendati üldkasuliku tööga, tuleb pöörata täitmisele ning uus karistus tuleb sellega liita.

§ 69

lg 7 ei näe ette, et liitkaristuseks mõistetud vangistuse võiks uuesti asendada üldkasuliku tööga. Ka karistusseadustiku kommenteeritud väljaande kohaselt tuleb juhul, kui 4 üldkasuliku töö tegemise ajal pannakse toime kuritegu, mille eest karistatakse isikut vangistusega, pöörata üldkasuliku tööga asendatud vangistus täitmisele (P. Pikamäe. § 69 – J. Sootak, P. Pikamäe (toim.). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne.

1. v.a. Tallinn 2015, lk. 215). Üldkasuliku töö ajal toimepandud kuriteo puhul ei ole karistuse uuesti üldkasuliku tööga asendamine põhjendatud seetõttu, et üldkasuliku töö tegemise ajal uue kuriteo toimepanemine näitab, et üldkasulik töö ei mõjutanud isikut uute kuritegude toimepanemisest hoiduma.
2. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
3. Kaitsja on esitanud ringkonnakohtule taotlused apellatsiooni esitamise (48 eur) ja ringkonnakohtu istungil osalemise (24 eur) eest tasu saamiseks. Ringkonnakohus pidas põhjendatuks taotluste rahuldamist 24 euro ulatuses. Nimelt ei pea ringkonnakohus põhjendatuks taotlust tasu maksmiseks apellatsiooni esitamise eest. Apellatsiooni esitas küll advokaat G. Kull, kuid apellatsioonis on tuginetud väidetele, mille kohta kaitsja on juba maakohtu istungil ise tunnistanud, et need on tõendamata. Seega esitas kaitsja apellatsiooni, mille argumentide kohta ta ise teadis, et need ei saa tuua edu. Sellise apellatsiooni esitamise õigustamine üksnes kaitsealuse sooviga ei ole põhjendatud, kui kaitsja ei ole ise kasutanud võimalusi nende tõendite kogumiseks või selle taotlemiseks (vt otsuse p. 5.4). Kaitsja ringkonnakohtu istungil osalemise eest tasu maksmisest keeldumiseks ringkonnakohus alust ei näe. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 mõistetakse apellatsiooni rahuldamata jätmise korral apellatsioonimenetluse kulud välja isikult, kelle huvides apellatsioon esitati. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulu 24 eurot mõista välja S.U-lt. /allkirjastatud digitaalselt/ Sten Lind Ivi Kesküla Urmas Reinola 5