← Eesti

2-19-604/92

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-19-604 Otsuse kuupäev Tartu, 21. september 2022 Kohtukoosseis Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Kai Kullerkupp ja Kalev Saa

§ 115

alusel või juhul, kui kostja polnud taastamislepingut rikkunud, kas hagejal võis olla K. Saluse õigusjärglasena ka enne

  1. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi § 477 järgi alusetult omandatud või säästetud vara tagastamise nõue. EES § 22 lg 5 sätestab, et kui eluruumi üürileping sõlmitakse või vormistatakse ümber pärast
  2. märtsi 1995, on eluruumi üürnikul või § 4 p 1 kohasel kokkuleppel üürnikuga koos elaval täisealisel perekonnaliikmel eluruumi ostmise eesõigus, kui eluruumi erastamise avaldus on esitatud kolme kuu jooksul pärast eluruumi üürilepingu sõlmimist või ümbervormistamist. Olukorras, kus taastamislepingu järgi oli K. Salusel eluruumi valmides õigus rakendada EES § 22 lg-s 5 nimetatud ostmise eesõigust ja K. Salus oli esitanud tähtaegselt eluruumi ostmise eesõiguse teostamise avalduse, kuid kostja hagejale eluruumi ei võõrandanud, oli K. Salusel õigus nõuda kostjalt lepingu rikkumisega

§ 115alusel.

Asjakohatu on kostja väide, et K. Salus ei esitanud üürilepingu sõlmimisel taastamislepingust tulenevat nõuet hüvitada kulutused. K. Salus soovis eelkõige taastatud eluruumi omandada ning pidas selleks kostjaga läbirääkimisi vähemalt kuni üürilepingu ülesütlemiseni. K. Salus täitis oma kohustuse ja taastas elamispinna, kuid kostja jättis täitmata kohustuse K. Salusele eluruum erastada. Hageja nõudis kostjalt eluruumi taastamise kulutusi, st kulutusi, mida kostja oleks pidanud eluruumi omanikuna tegema. Asjakohatud olid kostja viited sellele, et K. Salus rikkus kohustust taastada eluruum enne 31. detsembrit 2000, sest kostja polnud sellele rikkumisele varem tuginenud. 4

(10)2-19-604 Kostja väited, et K. Salus esitas ebaõigeid taotlusi, on vastuolus VÕS §-st 6 tuleneva kohustusega käituda kooskõlas hea usu põhimõttega. Nii taastamislepingust kui ka pooltevahelisest suhtlusest nähtus selgelt, et K. Salus soovis omandada eluruumi ja kostja oli sellest soovist teadlik ning valmistas selleks 2006. aastal ette otsustuskorras müügi otsuse ja seletuskirja. Juhul kui kostja leidis, et K. Salus oleks otsustuskorras võõrandamise taotluse asemel pidanud esitama kolme kuu jooksul pärast üürilepingu sõlmimist erastamise avalduse, oleks tulnud kostjal seda selgitada. Kostja käitumine ei viidanud sellele, et ta ei mõistnud hageja soovi eluruum omandada. Kuna kostja rikkus taastamislepingut, jättes hageja ilma võimalusest eluruum omandada, on hagejal õigus nõuda lepingu rikkumisega

§ 115alusel.

Hageja nõue pole aegunud, sest kostja ei tõendanud, et ta teatas hagejale selgelt eluruumi võõrandamisest keeldumisest enne

  1. novembrit 2018, kui hageja sai tsiviilasjas nr 2-18-15621 kätte hagimaterjalid. Kostja esitas praeguses asjas hagi
  2. novembril
  3. Maakohtu hinnangul pidasid pooled pidevalt läbirääkimisi eluruumi võõrandamiseks ning seega ei olnud hageja kahju hüvitamise nõue aegunud. Üürilepingu sõlmimine ei lõpetanud taastamislepingut ja sellega võetud kohustusi, mistõttu pole põhjendatud pidada aegumise algusajaks
  4. aastat. Hagejale tekkinud kahju suurust tõendab Hard-Restauraator OÜ eksperdihinnang, millest on maha arvatud kahe restaureeritud ja ühe valmistatud siseukse väärtus, mille hageja ruumide vabastamisel eemaldas. Kokku on hageja kahju 73 423 eurot 68 senti. Asjakohased ei ole kostja väited, et K. Salus sai pikka aega kasutada eluruumi madala tasu eest. Kostja ei teatanud eluruumi kasutamise eest tasu määramisel, et nõuab väiksemat tasu seetõttu, et K. Salus taastas eluruumi. Hagejal oli õigus nõuda viivist seadusjärgses määras alates
  5. novembrist 2018 ehk hetkest, mil hageja sai teada, et kostja keeldub oma kohustuse täitmisest. Põhjendatud ei ole hageja nõue hinnaindeksi muutuse tõttu raha väljamõistmiseks. Hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamisega viivitamise eest viivist ning seetõttu ei olnud remondi- ja rekonstrueerimise hinnaindeksi muutuse tõttu 53,1% võrra suurema summa nõudmine põhjendatud. Kostja vastuhagi kohta leidis maakohus, et kostja kommunaalteenuste nõue 6202 eurot 81 senti on põhjendatud. Hagejale oli alates
  6. novembrist 2018 teada, et kostja hinnangul kasutas hageja eluruumi õigusliku aluseta. Hageja rikkus kostja nõusolekuta tema omandit eelkõige kasutamise teel, ning ta on rikkumise arvel rikastunud. Kuivõrd hageja oli eluruumi ebaseaduslik valdaja, siis kasutas ta võõrast asja ja sai rikkumise teel kasutuseelist. Kasutuseelise väärtuse hindamiseks on õige arvestada samas majas vaidlusalusel ajavahemikul olevaid üüripakkumisi, mille kohaselt oli keskmine üürihind 750 eurot. Seega on hageja saanud kasutuseeliseid 22 500 eurot. Kostja viivisenõue on põhjendamatu, sest kostja ei tõendanud, et ta oli hagejale arved edastanud.
  7. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus rahuldas hagi ja jättis osaliselt rahuldamata vastuhagi, ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Alternatiivselt palus kostja saata asi maakohtule uueks lahendamiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ekslikult ja üllatuslikult leidnud, et taastamislepingust tulenes kostjale kohustus võõrandada eluruum K. Salusele. Taastamislepingus lepiti kokku, et lepingu sõlmimine eluruumi omanikku ei muuda. Kui taastamislepingu eesmärk oli vara võõrandamine, on tegemist eluruumi võõrandamise lepinguga, mis oli tühine vorminõude rikkumise tõttu. Ehitise või selle osa võõrandamise tehingud ning eluruumide ja elamutes asuvate mitteeluruumide erastamise tehingud tuleb sõlmida notariaalselt tõestatud vormis. Taastamisleping ei olnud notariaalselt tõestatud. Kuna leping oli tühine, ei pidanud seda täiendavalt lõpetama ega üles ütlema. Samuti on taastamisleping kui eluruumi müümisele suunatud leping sõlmitud väljaspool EES-iga sätestatud 5

(10)2-19-604 korda, mis muudab selle seadusvastaseks ja tühiseks. Lisaks ei olnud kostja nimel lepingu sõlminud linnaosa vanemal kostja esindamise õigust. Maakohus leidis valesti, et nõude aegumistähtaeg algas hetkest, mil hageja mõistis, et linn ei võõranda talle eluruumi. Kuna kostjal ei olnud kohustust eluruumi võõrandada, ei saanud nõude aegumistähtaja kulgemise algust seada sõltuvusse hageja teadasaamisest. K. Salus pidi saama teada lepingu tühisusest ja seega oma õiguste rikkumisest juba tühise tehingu tegemise hetkel. Kuna kulutuste tegemise täpset aega ei tuvastatud, siis eeldusel, et viimane kulutus tehti
  1. a lõpus, hakkas alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kulgema hiljemalt
  2. detsembril
  3. Isegi kui kulutusi tehti
  4. aastal, on hageja nõue igal juhul aegunud, kuna kulutuste hüvitamise hagi esitati
  5. detsembril
  6. Hageja nõue oleks aegunud ka juhul, kui taastamisleping oleks kehtiv. Maakohus ei viidanud ühelegi õigusnormile, vaid nentis üldsõnaliselt, et nõue pole aegunud. Maakohus jättis arvesse võtmata asjaolu, et hageja ise rikkus taastamislepingut. Jääb arusaamatuks, miks ei saa kostja maakohtu hinnangul sellele asjaolule tugineda. Hageja nõude suurus on tõendamata. Kohus jättis ekslikult kostja viivisenõude rahuldamata. Väär on seisukoht, et hagejale esitatud arvetel olev selgitus oli ebapiisav. Ühestki õigusaktist ei tulene nõuet, et võlgnik võib kohustuse täitmisest keelduda seni, kuni talle ei ole arvet selgitatud.
  7. Hageja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata 38 987 euro 97 sendi osas ja rahuldas vastuhagi, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas palus hageja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi tervikuna ja jätta vastuhagi rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus jätnud ekslikult rahuldamata hageja nõude, mis tulenes ehitushinna indeksi muutustest. Maakohus viitas, et hageja oleks pidanud nõudma kahju hüvitamise eest viivist, mitte hinnaindeksi muutust. Selline seisukoht oli üllatuslik, kuna kohus ei selgitanud hagejale tõendamiskoormist. Kostja polnud selles osas nõudele vastuväiteid esitanud. Maakohus eksis vastuhagi osalisel rahuldamisel. Kostja ei saanud lähtuda kasutuseeliste väärtuse hindamisel sarnase kinnisasja üürihinnast. Kuna tegu oli munitsipaaleluruumiga, tuli võtta aluseks linna kehtestatud üüri piirmäär.
  8. Pooled vaidlesid teineteise kaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  9. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse ning vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et taastamislepingu sõlmimisega võttis K. Salus endale kohustuse taastada eluruum oma vahendite arvel. Väljaehitatud eluruum pidi jääma kostja omandisse ja K. Salus pidi selle omandama EES-i sätete alusel.
  10. aastaks oli eluruum välja ehitatud, kuid omandiõigust ei olnud üle antud. K. Salus täitis oma lepingulise kohustuse. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja pidas K. Salusega läbirääkimisi eluruumi omandamiseks. K. Salus tegi eluruumile kulutusi taastamislepingu alusel, mitte üürilepingu alusel, ja selle eesmärk oli saada eluruum endale. Eluruumi võõrandamiseks peetud läbirääkimiste käigus Tallinna Elamumajandusametiga jõuti selleni, et võõrandamise alus võiks olla võõrandamise hetke turuhind, millest arvatakse maha eluruumi taastamiseks tehtud investeeringud, arvestades ehitushinna 6
(10)2-19-604 indeksi muutust. Kostja rikkus taastamislepingut, jättes hageja K. Saluse õigusjärglasena ilma võimalusest omandada eluruum, mistõttu on hagejal õigus nõuda lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja nõue ei ole aegunud. Hagejale ei teatatud enne
  1. novembrit 2018 eluruumi võõrandamisest keeldumisest. K. Salusega üürilepingu sõlmimine
  2. aastal ei lõpetanud taastamislepingut ega sellega võetud kohustusi. Vastuseks vastuapellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et nõude suurendamine 53,1% ei ole põhjendatud, kuna selle nõudmiseks puudub õiguslik alus. Hinnaindeksi muutuse tõttu suurema hüvitise nõudmine ei ole põhjendatud mh seetõttu, et hageja nõuab samal ajal alates
  3. novembrist 2018 viivist. Eluruumi õigusliku aluseta kasutamise eest nõutava kasutuseelise väärtuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda sarnase kinnisasja üürihinnast, millele lisanduvad kõrvalkulud. Kasutuseelise väärtuse kindlakstegemisel ei ole põhjendatud võtta aluseks kostja munitsipaaleluruumidele kehtestatud üüri. Kostja ei nõua hagejalt enda kaotatud kasutuseelise väärtuse hüvitamist ega kahju hüvitamist, vaid hageja saadud kasutuseelise väärtuse hüvitamist. Hageja kasutuseelis on kasu, mida ta sai seetõttu, et ei pidanud
  4. jaanuarist 2018 kuni
  5. juunini 2020 teistelt isikutelt sarnast eluruumi üürima. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  6. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada osas, milles kohtud hagi rahuldasid ja jätsid vastuhagi osaliselt rahuldamata. Kostja palub teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Alternatiivselt palub kostja saata asi maa- või ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohtu otsus olulises ulatuse põhjendamata ja vastuoluline. Maakohus leidis, et kostjale tulenes taastamislepingust kohustus võõrandada eluruum K. Salusele. Samas leidis ringkonnakohus, et selline kohustus tulenes kostjale seadusest. Sellisel juhul ei saanud olla tegemist lepingu rikkumisega. Taastamislepingu kohaselt pidi eluruum jääma kostja omandisse ja K. Salus sai võimaluse selle omandamiseks EES-i sätete alusel. Ringkonnakohus jättis käsitlemata kostja väited selle kohta, et taastamisleping on tühine vorminõude rikkumise tõttu, linnaosa vanema esindusõiguse puudumise tõttu ja see on seadusvastane. Kohus peab lepingu tühisust kontrollima ka siis, kui menetlusosalised sellele ei tugine. Kohtud on valesti leidnud, et hageja nõue ei ole aegunud. Kui hageja nõue tulenes taastamislepingust ja see leping on tühine, siis pidi K. Salus oma nõudest teada saama juba lepingu sõlmimisel. Nõue oleks aegunud ka juhul, kui taastamisleping oleks kehtiv. Kui hageja nõue tuleneb alusetust rikastumisest, pidi K. Salus saama nõudest teada kulutuste tegemise hetkel. Kummalgi juhul ei saanud nõude aegumine alata hetkest, mil hageja sai teada sellest, et kostja ei võõranda eluruumi talle. Nõue on aegunud sõltumata sellest, millisel õiguslikul alusel hageja nõue kvalifitseerida. Kostja ei ole minetanud oma õigust tugineda sellele, et K. Salus rikkus ise taastamislepingut. Kostja ei ole K. Saluse tehtud kulutuste suurust aktsepteerinud. Meelevaldne on maakohtu selgitus viivisenõude rahuldamata jätmise kohta. Kostja on hagejale arved esitanud ja seadusest ei tulene eeldust, et võlgnik võiks keelduda arve tasumisest seni, kuni talle ei ole arvet selgitatud.
  7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale vastukassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles hageja vastuapellatsioonkaebus jäi rahuldamata. Hageja palub teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja jätta vastuhagi 22 500 euro osas rahuldamata. 7
(10)2-19-604 Vastukassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus ekslikult välja mõistmata ehitushinna indeksi muutumisest tingitud nõude 38 987 eurot 97 senti. Eluruumi taastamiseks vajalikke kulusid on hinnatud
  1. aasta seisuga ja sellest ajast on hinnad tõusnud. Hüvitatava summa määramisel tuleb lähtuda parendatud asja omanikule tagastamise hetke väärtusest. Seega tuleb hinnata renoveerimistööde maksumust praeguse seisuga. Ringkonnakohus on kostja kasuks välja mõistetud kasutuseelise väärtuse hindamisel valesti lähtunud sarnase kinnisasja keskmisest üürihinnast. Kuna tegu on munitsipaaleluruumiga, tuleks lähtuda Tallinna linna kehtestatud korrast ja hindadest. Eluruumi üürimisel ei saaks kostja keskmist üürihinda, vaid peaks seda üürima enda kehtestatud munitsipaalkorteri hinnaga. Seega on hagejalt kasutuseeliste eest välja mõistetud liiga suur summa. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 5 ja § 692 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles hagi rahuldati. Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, milles vastuhagi osaliselt rahuldati. Kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, hageja vastukassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
  3. Põhjendatud on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtu otsus on lünklik põhjenduste osas, millest tulenes kostjale kohustus K. Salusele eluruum võõrandada või eluruumile tehtud kulutused hagejale hüvitada. Sellega on ringkonnakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, § 654 lg-d 4 ja 5). 13.
  4. Maakohus leidis, et kohustus võõrandada K. Salusele eluruum tulenes kostjale
  5. mai
  6. a korralduse nr 286 punktist 2 ja taastamislepingu punktidest 2.3 ja 3 (maakohtu otsuse p 56.9). Ringkonnakohus leidis, et taastamislepingu järgi pidi eluruum jääma kostja omandisse ja K. Salus pidi selle omandama EES-i sätete alusel. Sellest olenemata nõustus ringkonnakohus maakohtuga, et kostjal oli kohustus eluruum K. Salusele võõrandada. Ringkonnakohus leidis, et kostja rikkus taastamislepingut sellega, et jättis hageja kui K. Saluse õigusjärglase ilma võimalusest eluruum omandada (ringkonnakohtu otsuse p 23). 13.
  7. Maakohtu viidatud taastamislepingu punktide kohaselt eluruumi omandiõiguslik seisund lepinguga ei muutu ning pinna valmimisel kohaldatakse EES § 22 lg-s 5 toodut, samuti kohustus kostja korraldama asustamisõiguse üleandmisega seotud asjaajamise.
  8. mai
  9. a korralduse nr 286 punktist 2 tuleneb kostjale kohustus pärast eluruumi väljaehitamist sõlmida K. Salusega üürileping. Kolleegiumi hinnangul ei tulene viidatust kostjale kohustust võõrandada eluruum pärast seda, kui K. Salus on selle välja ehitanud. Kostja vastusooritus eluruumi taastamisele oli K. Salusega üürilepingu sõlmimine. 13.
  10. Kostja kohustust K. Salusele eluruum võõrandada ei saa tuletada ka taastamislepingus sisalduvast viitest EES § 22 lg-le 5, mille järgi juhul, kui eluruumi üürileping sõlmitakse või vormistatakse ümber pärast
  11. aasta
  12. märtsi, on eluruumi üürnikul eluruumi ostmise eesõigus, kui eluruumi erastamise avaldus on esitatud kolme kuu jooksul pärast eluruumi üürilepingu sõlmimist või ümbervormistamist. Taastamislepingus sisaldus viide seaduse sättele, mille järgi on isikul võimalik kindlaksmääratud eelduste täitmisel saavutada oma tegevusega seaduses sätestatud tagajärg – erastada eluruum. Kui pooled viitavad lepingus sellele, et seaduse kohaselt on üürnikul teatud tingimuste esinemise korral eluruumi erastamise õigus, ei tähenda see, et kui isik seaduses sätestatud erastamisõiguse kaotab, tuleks lepingu vastaspoolel asjaomane eluruum isikule tsiviilõiguslikel alustel võõrandada. Seega ei tulenenud kostjale kohustust võõrandada eluruum K. Salusele või 8
(10)2-19-604 hagejale sellest, et taastamislepingus sisaldus viide seaduse sättele, mille kohaselt on eluruumi üürnikul eluruumi erastamise õigus. Taastamislepingu sõlmimise ajal ei olnud K. Salus ka EES § 22 lg-s 5 kirjeldatud isik ehk eluruumi üürnik, sest üürileping sõlmiti
  1. aastal. Üksnes K. Saluse soov eluruum omandada ega eluruumi omandamise üle toimunud kirjavahetus ei tekita kostjale lepingulisi kohustusi. Taastamislepingust ei tulene kostjale kohustust hüvitada eluruumile tehtud kulutused. Vastupidi – seal on märgitud, et remonttööd tehakse omavahendite arvel ja neid ei arvestata. Kuivõrd kostjale ei tulene taastamislepingust kohustust eluruum võõrandada ega lepingu alusel tehtud kulutusi hüvitada, ei ole kostja enda lepingulisi kohustusi rikkunud ja hagejal ei ole kostja vastu lepingust tulenevat nõuet. Seega ei ole asjakohane ka analüüsida sellise nõude võimalikku aegumist. 13.
  2. Kolleegiumil ei ole alust kahelda kohtute järelduses, et taastamisleping on kehtiv. Ringkonnakohus on õigesti jätnud tähelepanuta kostja väite, et linnaosavanemal puudus taastamislepingu sõlmimise pädevus, mis tooks kaasa selle tühisuse. Selle väite on kostja esitanud esimest korda apellatsioonkaebuses, mistõttu sai maakohus lähtuda esindusõiguse osas omaksvõtu eeldusest, sest kostja nimel taastamislepingu sõlminud isiku esindusõigust ei ole kumbki pool vaidlustanud. 13.
  3. Kuna taastamisleping, mille alusel tegi K. Salus eluruumile kulutusi, kehtib, tehti eluruumile kulutusi lepingu alusel ning hageja nõue saab põhineda taastamislepingul ja mitte alusetul rikastumisel, millele hageja alternatiivselt tugineb. Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (vt Riigikohtu
  4. juuni
  5. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948/81, p 20). Praegu tugineb hageja sellele, et K. Salus soovis täita lepingut. Seetõttu ei saa hageja nõude õiguslik alus olla ka VÕS § 1042, sest K. Salus ei teinud eluruumile kulutusi õigusliku aluseta. 13.
  6. Kostja kassatsioonkaebuse ülejäänud hagi puudutavad väited on kolleegiumi hinnangul esitatud eeldusel, et taastamislepingust tulenes kostjale kohustus eluruum hagejale võõrandada. Kuivõrd kolleegium leidis, et sellist kohustust kostjale taastamislepingust ei tulene, ei pea kolleegium vajalikuks vastata ülejäänud hagi puudutavatele kassatsioonkaebuse väidetele.
  7. Hageja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, milles jäeti rahuldamata tema nõue 38 987 euro 97 sendi osas, mis on seotud ehitushinna indeksi muutusega. Hageja põhjendused lähtuvad eeldusest, et K. Salus tegi eluruumile kulutusi õigusliku aluseta. Kolleegium selgitas varem, et kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt taastamisleping kehtib ning eluruumile tehti kulutusi lepingu alusel (vt p-d 13.4 ja 13.5). Hageja väited põhinevad ekslikul eeldusel, et taastamisleping ei kehti. Seetõttu jääb vastukassatsioonkaebus rahuldamata osas, milles hageja vaidlustas hagi osalise rahuldamata jätmise.
  8. Hageja tugineb vastukassatsioonkaebuses sellele, et kohtud lähtusid vastuhagi rahuldamisel ekslikult hageja saadud kasutuseelise kindlaksmääramisel eluruumile sarnase korteri üüri turuhinnast. Hageja hinnangul tuleks lähtuda Tallinna linna kehtestatud munitsipaaleluruumi üürimäärast, sest eluruum on munitsipaaleluruum ja selle üürimisel ei oleks kostja saanud sellist kasu, mida saaks sarnase tavapärase korteri üürimisest. Riigikohus on varem leidnud, et eluruumi kasutuseelise väärtuse saab määrata võrreldava eluruumi keskmise üürihinna järgi samas piirkonnas (Riigikohtu
  9. oktoobri
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 21). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega on ringkonnakohus kostja nõude suuruse hindamisel õigesti lähtunud sarnaste korterite üürihindadest. 9
(10)2-19-604 Kostja ei ole nõudnud hagejalt saamata jäänud tulu hüvitamist, vaid kasutuseeliseid, mille hageja sai kostja omandi rikkumisega. Seetõttu ei ole oluline, kui suur on kasu, mida kostja oleks eluruumi üürimisel teeninud. Seega jääb hageja vastukassatsioonkaebus rahuldamata ka osas, milles hageja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, millega vastuhagi osaliselt rahuldati.
  1. Kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata vastuhagis esitatud viivisenõude. Kostja tugineb sealjuures sellele, et maakohus on valesti tõendeid hinnates jõudnud järeldusele, et kostja ei ole hagejale arveid edastanud, ja et ringkonnakohus ei ole maakohtu eksimust kõrvaldanud. Kolleegiumil ei ole alust heita kohtutele ette menetlusnormide rikkumist tõendite hindamisel, mis kostja arvates arvete esitamist tõendavad. Samuti ei saa kolleegium tulenevalt TsMS § 668 lg-st 5 ise tõendeid hinnata. Seetõttu jääb rahuldamata kostja kassatsioonkaebus osas, milles kostja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles vastuhagis esitatud viivisenõue jäi rahuldamata.
  2. Kuna asja menetlus lõpeb Riigikohtus, määrab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel kindlaks menetluskulude jaotuse. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb hagiga seotud menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Maakohus jaotas TsMS § 163 lg 1 alusel vastuhagi osalise rahuldamise tõttu vastuhagiga seotud menetluskulud võrdeliselt vastuhagi rahuldamise ulatusega. Kostja nõudis hagejalt kokku 32 365 eurot 12 senti ja kostja kasuks mõisteti menetluse tulemusena välja 28 702 eurot 81 senti. Seetõttu jäi maakohtus kantud vastuhagiga seotud menetluskuludest 89% hageja kanda ning 11% kostja kanda. Kolleegium leiab, et põhjendatud on selliselt jaotada ka vastuhagiga seotud apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud. Seega jääb vastuhagiga seotud menetluskuludest kõigis kohtuastmetes 89% hageja kanda ning 11% kostja kanda.
  3. Kuivõrd maa- ja ringkonnakohus ei määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust, ei määra ka Riigikohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt kindlaks kassatsiooniastme menetluskulusid. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul pärast tsiviilasja lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist.
  4. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 21 ja kuni
  5. detsembrini 2021 kehtinud TsMS § 149 lg 4 esimese lause järgi tagastada. Hageja on vastukassatsioonkaebuses esitanud taotluse tagastada kaebuselt tasunud kautsjon. Kolleegium märgib, et alates
  6. jaanuarist 2022 ei tasuta Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuselt (sh vastukassatsioonkaebuselt) kautsjoni, vaid riigilõivu. Riigilõiv on osa menetlusosalise menetluskuludest ja selle tagastamiseks ei oleks alust ka kaebuse rahuldamise korral. Hageja kaebuselt tasutud rahasumma tuleb lugeda riigilõivuks ja see tuleb kaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 150 lg 32 alusel arvata riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.