KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Indrek Saar Kohtuistungi sekretär Aivi Meister Prokurör Aarne Pruus Kohtuistungi aeg 20.november 2012.a. Otsuse tegemise aeg ja koht 23.august 2013.a. Rapla Kriminaalasja number 1-12-9325 Kriminaalasi Z.E süüdistuses KarS § 201 lg. 1 järgi Süüdistatav Z.E , isikukood XXX, EV kodanik, emakeel eesti, kõrgharidusega, perekonnaseisult abielus, varem kriminaalkorras karistamata, elukoht xxxxx maakond xxxxxxxx xxx t. x Kaitsjad Helen Reinvart ja Kalle Oja Kohaldatud menetlusnormid KrMS §§ 180 lg 1, 305 lg 1, 306, 315 lg 1, 4,5 ja 8, 318 lg 1 ning 319 lg 1 ja 2 RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada Z.E kuriteos KarS § 201 lg. 1 järgi ja karistada teda rahalise karistusega viiskümmend
(50)päevamäära, millele vastab 1442 eurot. KarS § 73 lg. 1 ja 3 kohaselt ei pöörata karistust täitmisele, kui Z.E kolme
(3)aastase katseaja kestel ei pane toime tahtlikku kuritegu. 2 Katseaja algust arvestatakse kohtuotsuse kuulutamise päevast. Välja mõista Z.E-lt riigi tuludesse 435 eurot sundraha ja 0,45 eurot kriminaalasja materjalide paljundamise eest. Summasid on võimalik tasuda vabatahtlikult ühe kuu jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist Rahandusministeeriumi kontole nr 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaalis, nr 10220034796011 SEB Pank AS-is või kontole nr 221023778606 Swedbank AS-is, tasumisel märkida saajaks Rahandusministeerium, viitenumber 2800049696 ja selgituseks kohtuasja number 1-12-
- Mittetasumise korral saadetakse kohtuotsus sundtäitmisele. Rahuldada tsiviilhagi ja mõista Z.E-lt välja AA kasuks 366.58 eurot kuriteoga tekitatud kahju heastamiseks. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib kohtumenetluse pool esitada maakohtu kaudu apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule viieteistkümne päeva jooksul arvates kohtuotsuse teatavakstegemisest. Menetluskulude hüvitamist võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi määruskaebusega Tallinna Ringkonnakohtule. Määruskaebus tuleb esitada 10 päeva jooksul arvates päevast, mil kohtuotsus oli menetlusosalisele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Süüdistus Z.E süüdistatakse selles, et ta 22.juunil 2012.a. kella 12.35 paiku Rapla maakonnas Märjamaa alevis Kasti tee 1-3 asuva kaupluse „Maxima“ lähistel võttis kaupluse müüjalt MPlt vastu AA poolt kassalindile unustatud rahakoti, ei tagastanud seda omanikule ega teatanud enda valdusse sattunud võõrast vallasasjast Asjaõigusseaduse § 98 lg. 1 kohaselt politseile, vaid pööras rahakoti väärtusega 20 eurot, selles olnud sularaha 330 eurot, AA isikutunnistuse väärtusega 21,28 eurot, AA Swedbank AS-i deebetkaardi, ÕA deebetkaardi ning AA kliendikaardid (Seppälä, Mosaici ja Säästumarket) ebaseaduslikult enda kasuks. Z.E tegu on kvalifitseeritud KarS § 201 lg. 1 ette nähtud kuriteona s.o. valduses olnud võõra vara ebaseadusliku enda kasuks pööramisena. Süüdistatava ütlused ja kaitsja seisukoht Kaitsja on seisukohal, et süüdistuses kirjeldatud tegu on karistatav vaid juhul, kui asja oma valdusse saamise ajal on isikul omastamise tahtlus. Isikul peab olema vähemalt üldine arusaam, et asi ei kuulu temale. Z.E ei tulnud kordagi mõttele, et müüja võiks talle üle anda kellegi teise rahakoti. Eksimuse korral on vastutus omastamise eest välistatud. Kui kannatanu esitas kuriteoteate kell 12.30, siis ei saanud Z.E tema rahakotti võtta. Selle võis võtta keegi teine. Tõendamata on rahasumma suurus- kannatanu algsed ütlused ei lange kokku hilisematega. Puudub videosalvestus, millelt nähtuks, et kannatanu üldse oma rahakoti kassalindile unustas ja et müüja poolt leitud rahakott kuulus just kannatanule. Z.E ei tunnista end süüdi. Kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et ta oli poest juba umbes 150 meetrit eemal, kui kuulis selja tagant hüüdmist. Algul ta ei reageerinud. Kuna hüüti edasi, siis pööras ringi. Selgus, et müüja oli järgi tulnud ja ütles, et härra te kaotasite rahakoti. Süüdistatav oli ka varem rahakotti kaotanud ja olukord oli tuttav. Müüja käes olnud rahakott nägi tema rahakoti moodi välja- see oli piklik, hallikat värvi ja natuke kulunud. Ta võttis rahakoti müüjalt vastu. 3 Rahakoti sisse ta ei vaadanud ja pani selle kohe oma seljakotti ostude juurde. Koju jõudes viis ta seljakoti jookidega õuekeldrisse ja rahakott jäi samasse seljakotti. Mõni päev hiljem pani asjad vanast rahakotist uude ümber ja viskas vana rahakoti ära. Seljas kandis süüdistatav sel päeval heledat T särki, lühikesi pükse ja lahtiseid jalatseid. Ta ostis sel korral õhtuks jooke, õlut, alkoholi, suitsu ja vist ka üksiku õllepudeli. Toimikus olev ostutšekk on tema oma. Ostude eest tasus ta kaardiga. Kaup jooksis möödas linti kassa lõpuni. Süüdistataval ei ole enam meeles kummale poole. Ta ei vaadanud, kes oli järjekorras tema ees. Rahakoti pani ta oma teada seljakoti lukuga sahtlisse. Tavaliselt on see välimine sahtel, vahel ka mõni teine. Seljakott oli poest lahkudes seljas. Ta arvas, et oli pannud oma rahakoti seljakoti tavapärasest sahtlist lihtsalt mööda või ei olnud lukk korralikult kinni läinud. Kui müüja järgi jõudis, siis oli seljakoti välimise sahtli s.o. rahakoti harjumuspärase hoiukoha lukk lahti ja sahtel oli tühi. Hiljem kodus selgus, et abikaasa oli ostnud talle samal päeval kingituseks uue rahakoti. Vana rahakott oli 56 aastat vana. Uus oli eelmisest väiksem ja teistsuguste kinnitustega. Mööda minnes sai külaliste kuuldes ka räägitud, et peaaegu oleks oma rahakoti poes ära kaotanud. Poest tulles olnud süüdistatav kindel, et tema rahakott oli seljakotis. Süüdistatav kinnitab, et kohtule esitatud fotodel 1, 2 ja 3 on tema. Fotodel on süüdistatava käes näha ka vana rahakott, mis oli ilma kinnituseta ja käis lahti nagu raamat. Seespool oli peenraha tasku trukiga. Õhtul kodus süüdistatav ei kontrollinud, kas poe juures müüjalt saadud ja enda omaks peetud vanas rahakotis olid raha ja kõik kaardid alles. Talle ei tulnud mõtet rahakoti sisse vaadata, sest on harjunud inimesi usaldama. Müüja oli täiesti võõras. Kohtule esitatud fotol nr. 9 võib poest väljuva müüja käes olla tema rahakott. Rahakott jäi seljakotis keldrisse 2-3 päevaks, sest seda polnud vaja. Autoga sõita polnud ka vaja. Süüdistatav ei tundnud huvi, kas kõik oli ikka rahakotis alles. Ta avanud rahakoti alles siis, kui hakkas asju uude rahakotti ümber tõstma. See olnud järgmisel või ülejärgmisel päeval. Oma vana rahakoti leidnud ta siis seljakoti sisemisest taskust. Alles siis, kui süüdistatav politseisse kutsuti, hakkas ta mõtlema, et ta võis saada müüjalt võõra rahakoti. Süüdistatav kahtlustab, et võõras rahakott võis kodus sattuda koos tühja taaraga prügi hulka, kuna ta pani pärast jaanipäeva tühjad pudelid samasse seljakotti, millest puistas need prügikonteinerisse. Ta ei kontrollinud seljakotti korralikult ja kui seal oli võõras rahakott, siis võis see sattuda prügikasti. Süüdistatav kinnitab, et ta ei ole tahtlikult midagi võõrast endale võtnud. Kohtu seisukoht Kohus leiab, et süüks arvatud kuriteo objektiivsed ja subjektiivsed tunnused on süüdistatava tegevuses tõendatud. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid süüdistatava tegevuses ei ole. KarS § 201 lg. 1 ette nähtud kuriteo objektiivseks tunnuseks on isiku valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslik enda kasuks pööramine, mitte võõra vallasasja enda valdusse võtmine. Seepärast ei ole asja lahendamisel oluline, kas süüdistatav rahakotti müüjalt vastu võttes sai või pidi aru saama, et tegemist ei ole tema rahakotiga. Ümber lükata ei ole võimalik ka kahtlust, et rahakotti müüjalt vastu võttes võis süüdistatav seda ekslikult pidada enda omaks. Eespool märgitud põhjusel ei oma aga see kahtlus asja lahendamisel tähtsust. Kohus leiab, et süüdistatav ei anna rahakoti kohta selgeid ja usaldusväärseid ütlusi. Süüdistatav kinnitab, et kauplusest tulles pani ta seljakoti koos jookidega õuekeldrisse põrandale ja hiljem pani samasse seljakotti jaanipäeva ajal tekkinud tühjad pudelid. Kui müüjalt saadud rahakott oli pandud süüdistatava poolt seljakotti ostude juurde (mitte mõnda seljakoti sisemuses olevasse eraldi taskusse), siis jääb ebaselgeks, kuidas sai kotist jooke välja võttes ja hiljem sellesse tühja taarat pannes rahakott märkamata jääda. Usaldusväärsed ei ole süüdistatava väited müüjalt saadud ja enda omaks peetud rahakotis raha ja dokumentide allesoleku kontrollimata jätmise kohta järgnenud 2-3 4 päeva jooksul ja selle rahakoti tahtmatu äraviskamise kohta koos tühja taaraga. Ebaselgeks jääb ka, miks ei kontrollinud süüdistatav kui täiskasvanud ja elukogenud inimene kohe oma rahakoti allesolekut seljakotis, kui müüja rahakotti pakkudes tema poole pöördus, vaid piirdus oletusega rahakoti kaotamisest. Kahtlust süüdistatava ütlustes tekitab ka väide, et ta pidas müüjalt saadud rahakotti enda omaks üksnes kuju ja värvuse põhjal ega pidanud vajalikuks rahakoti sisse vaadata. Kui uude rahakotti raha ja asjade ümberpanemise ajal leidis süüdistatav oma rahakoti seljakoti sisemuses olevast eraldi taskust, siis jääb ikkagi ebaselgeks, miks jäi süüdistatavale märkamata väidetavalt seljakoti n.ö. suurde ossa pandud enda omaks peetud rahakott ja miks süüdistatav ei kontrollinud selle rahakoti olemasolu seljakoti suures osas. Süüdistatav kinnitab, et ta pani müüjalt saadud rahakoti seljakoti suurde ossa ostude juurde. Oma rahakoti, millest ta asjad hiljem uude rahakotti ümber pani, leidnud aga seljakoti sisemisest taskust. Süüdistatava ütlustest ei selgu, kuidas sai niisugusel juhul tema vana rahakott uue rahakoti sisseseadmise ajaks olla seljakoti sisemuses eraldi taskus. Süüdistatava ütlused annavad aluse asuda seisukohale, et ta sai aru võõra rahakoti sattumisest enda valdusse ja ei kavatsenud teha midagi rahakoti tagastamiseks, vaid pööras kannatanu vara enda kasuks. Asja lahendamisel ei ole oluline, et puuduvad tõendid, mida süüdistatav kannatanu varaga täpselt tegi. Kohtule esitatud tõendid kinnitavad, et tunnistaja MP andis süüdistatavale üle just kannatanu rahakoti. Kuna kannatanu rahakotis oli ID kaart, siis pidi süüdistatav aru saama, et tegemist on võõra raha ja asjadega. Seega tegutses süüdistatav kannatanu vara enda kasuks pöörates kavatsetult KarS § 16 lg. 2 mõttes. Tunnistaja MP ütlustest nähtub, et kannatanu ja süüdistatav on talle võõrad. 22.juunil 2012.a. leidis tunnistaja oma kassa otsast (kassaleti lõpuosast) ääre juurest rahakoti. See oli leti parempoolses osas, kui tulla müügisaali poolt. Tunnistaja ei tea, kes pärast kannatanut ostude eest tasus, sest järjekord oli pikk. Mees, kellele ta kauplusest järele jooksis ja rahakoti andis, oli ka sama kassa järjekorras. Tunnistajale näidatud fotol nr. 9 on tunnistaja poest väljumas sama rahakott käes. Fotol nr. 3 on sama mees, kellele ta rahakoti üle andis ja on ka sama naine, kelle rahakott see tegelikult oli. Hiljem kaupluse turvasalvetust vaadates tunnistaja nägi, et süüdistatava ostud liikusid kassalindilt müügisaali poolt tulles kassaleti vasakule poolele. Rahakott oli jäänud aga paremale poole. Kannatanu tuli kassa juurde ja küsis, kas sinna pole jäänud rahakotti. Mees, kellele tunnistaja rahakoti andis, kandis seljakotti ja T- särki. Tunnistaja nägi veel turvasalvestuselt, et mees oli maksnud kaardiga. Puhkepausi ajal otsis tunnistaja prügikastist selle ostu tšeki välja. Tunnistaja mäletab, et mees ostis ka kohvri purgiõlut ja kaks suuremat õlut. Rahakoti leidmise ajal järjekorrast üks laigulistes pükstes mees ütles, et rahakott oli süüdistatava oma. Tunnistaja võttis rahakoti. Ta nägi, kus suunas mees läks ja hüüdis. Mees algul ei reageerinud. Kui reageeris, siis tuli tagasi, tunnistas rahakoti omaks ja tänas. See oli piklik musta värvi rahakott, naiste oma. Mees ei olnud kuidagi hirmunud ja küsis ainult, et milles on probleem. Tunnistaja saab aru, et ta oleks pidanud andma rahakoti turvatöötaja kätte ja oli tema viga, et läks seda süüdistatavale pakkuma. Ta tegi seda sellepärast, et üks mees viitas süüdistatavale kui rahakoti omanikule. Süüdistatav läks sel ajal uksest välja ja edasi üle tänava. Turvasalvetuse pealt tunnistaja veel nägi, kui kannatanu tasus ostude eest. Salvestuselt ei olnud aga näha, kuidas rahakott kassa peale jäi. Küll aga oli näha mees, kellele tunnistaja rahakoti üle andis. Pakkimislaud salvestusele ei olnud jäänud. Millise summa eest kannatanu ostis, seda tunnistaja ei tea. Rahakotti vastu võttes süüdistatav selle sisse ei vaadanud. Tunnistaja küsis süüdistatavalt, kas see on teie rahakott. Mees vastas jaatavalt. Tunnistaja on olnud algusest kindel, et see oli musta värvi rahakott. 5 Tunnistaja ütlusi kinnitab tema poolt politseile üle antud ostutšekk, mille kohaselt tegi temalt rahakoti saanud mees kaardimakse kell 12.
- Swedbank AS-i teatise kohaselt kuulub maksmisel kasutatud deebetkaart süüdistatavale. (t.l. 35 ja 35) Kannatanu AA ütlustest nähtub, et ta jõudis Märjamaale 22.juunil 2012.a. kell 11.45 liinibussiga. Bussijaamast läks ta Swedbanki kontori juurde, kus võttis automaadist oma kontolt kaardiga 100 eurot. Enne oli rahakotis 150 eurot, mida oli kodus vaadanud. Münte oli ka. Edasi läks ta Maxima kaupluse juurde, kus võttis SEB Panga automaadist oma ema kontolt 100 eurot. Ema oli seda palunud. Automaat andis summa viielistes ja rahakott muutus üsna paksuks. Seejärel läks kannatanu Maxima poodi, kus tasus sularahas ja pärast seda pidi rahakotti jääma umbes 320 eurot. Oste oli kuskil 22-24 euro eest. Tšekki alles ei jäänud. Oste oli palju ja erinevaid. Kannatanu pani ostud kasslindi juures kiiresti kilekotti ja läks vaba laua juurde asju paigutama. Kassa juurest oli vaja kiiresti ära tulla. Sel hetkel ei pannud kannatanu rahakoti puudumist tähele. Kell oli siis 12.20 ja bussi väljumiseni oli vähe aega. Kanatanu läks uuesti SEB Panga automaadi juurde, et raha juurde võtta, kuid automaadi juures ei leidnud enam rahakotti. Ta läks poodi tagasi ja siis taipas, et rahakott oli jäänud kassalindile. Kasspidaja kinnitas seda ja ütles, et üks mees oli tunnistanud selle enda omaks. Müüja oli andnud rahakoti samale mehele. Üks mees järjekorrast oli veel öelnud, et see on sama mehe rahakott. Müüja oli mehele järele jooksnud. Kassapidaja ütles veel, et see olnud naiste rahakott. Kasspidaja kutsus turvatöötaja ja nad vaatasid kahekesi üle salvestuse. Kannatanu läks ka ise samasse ruumi sisse ja nägi salvestuselt meest, kellele kassapidaja oli rahakoti üle andnud. Mees oli valge T särgi, seljakoti ja lühikeste pükstega. Kauba eest tasumise hetkel jäi kannatanule silma tagant poolt üks teine meesterahvas, mitte Z.E. Foto nr. 3 (t.l. 78) järgi kannatanu kinnitab, et kassa juures seljaga kaamera poole on tema kaupa kotti panemas. Fotol on ka müüjalt rahakoti saanud mees. Kaupluse turvatöötaja teatas politseisse ja politsei saabus umbes 10-15 minuti pärast. Politseinik vaatas samuti turvasalvetuse läbi. Kannatanu sõitis koos politseinikuga alevi poed ja baarid läbi, aga seda meest enam ei näinud. Küll aga leidsid nad mehe, kes oli kassapidajale öelnud, et rahakott võis olla süüdistatava oma. Politseinik küsis ka mehe nime. Kannatanu selle mehe nime ei tea. Asjade kotti panemisest kuni pangaautomaadi juurde minekuni kulus umbes 5 minutit. Automaadi juures tekkis juba paanika, et rahakott on kadunud. Kannatanu käis uuesti kaupluses sama laua juures, mille ääres oli asju kotti pannud, vaatas oma asju ja siis pöördus kassapidaja poole. Eeluurimisel esmalt ei tulnud kogu rahasumma meelde. Siis ei olnud meeles, et oli ka oma kontolt 100 eurot võtnud. Rahakott jäi ilmselt kassa peale ääre taha samasse kohta, kus olid ostetud kaubad. Pakkimislauale ei saanud rahakott jääda, sest kassapidaja oli leidnud selle kassalindilt. Rahakott oli musta värvi nahast, keskel oli pressitud logo. Rahakotis oli ka ID kaart, mille taastamiseks kulus 24.28 eurot. Uus rahakott maksis 22.30 eurot. Kannatanu hindab kuriteoga tekitatud kahjus 371.28 eurot ja taotleb tsiviilhagis süüdistatavalt selle summa väljamõistmist. Tunnistaja M.P ja kannatanu ütluste alusel saab teha järelduse et tunnistaja andis süüdistatavale üle just kannatanu rahakoti ja kannatanu rahakotti ei saanud kassalindilt võtta keegi teine:
- Foto 3 järgi (t.l. 7-9) on kannatanu kinnitanud, et kassa juures on seismas ja oste võtmas tema. Kannatanu seisab müügisaali poolt tulles kassa parempoolse külje juures. Tunnistaja M.P kinnitab, et samalt poolt kassa pealt leidis ta ka naiste rahakoti.
- Tunnistaja kinnitab, et kaupluse turvasalvestuse kohaselt suunas ta süüdistatava ostud müügisaali poolt tulles kassa vasakpoolsele küljele. Seega ei ole tõenäoline, et süüdistatava rahakott võis jääda kassa parempoolsele küljele, kust leidis rahakoti tunnistaja. Kohus leiab, et kui süüdistatav oleks unustanud oma rahakoti kassa peale, siis oleks tunnistaja selle ka 6 leidnud.
- Süüdistatav on foto nr. 3 järgi (t.l. 7-9) kinnitanud, et kassa juures seismas ja ostude eest tasumas on tema. Fotode järgi selgub, et süüdistatav oli pärast kannatanut kassas järgmine ostja. Sama on kinnitanud ka turvasalvestuse järgi tunnistaja M.P. Sellega on ka seletatav, miks järjekorras tagapool seisnud mees viitas süüdistatavale kui rahakoti omanikule. Turvasalvestuse fotod saab lugeda KrMS 63 lg. 1 kohasteks tõenditeks. Fotod on saadud turvasalvestuse ülevaatamise käigus kohapeal, nagu nähtub vaatlusprotokollist. (t.l. 28-29) Kannatanu ja süüdistatav on kinnitanud fotode ehtsust. Salvestuselt nähtu kohta vaatlusprotokolli kirjapandut aga KrMS § § 63 lg. 1 nimetatud uurimistoimingu protokolliks või muuks dokumendiks lugeda ei saa. Kriminaalasjale ei ole lisatud andmekandjat salvestusega, mistõttu ei ole tegemist asitõendi vaatlemisel saadud informatsiooniga. Niisugust kirjeldust ei saa lugeda ka osaks sündmuskoha vaatlusest, sest tegemist ei ole sündmuskoha olustiku ega kuriteo jälgede fikseerimisega. Tegemist on sisuliselt menetleja kirjeldusega salvestuselt nähtu kohta, mille kontrollimiseks kohtuistungil võimalus puudub. Kannatanu ütlusi rahakotis olnud rahasumma kohta kinnitavad pangakontode väljavõtted. Swedbank AS kinnitab, et AA kontolt on 22.juunil 2012.a. kell 12.00 välja võetud 100 eurot. SEB Pank AS kinnitab, et ÕA kontolt on samal päeval kell 12.07 samuti välja võetud 100 eurot. Kannatanule tekkinud kahju suuruse hindamisel ei ole oluline, et 100 eurot oli välja võetud ema pangakontolt, sest tegemist oli Õ ja AA vahelise kokkuleppega Õ.A tarvis sularaha väljavõtmiseks ja selle alusel on tütar ema ees vastutav raha kadumise eest. Antud juhul ei ole oluline, et Õ. võis pangakaardi teisele isikule kasutamiseks andmisega rikkuda pangaga sõlmitud lepingut. Kannatanu ütluste usaldusväärsust ei sea kahtluse alla asjaolu, et kohtueelsel uurimisel nimetas ta esmalt rahakotis olnud summaks 230 eurot. Kannatanu on selgitanud, et oma kontolt võetud 100 eurot ei tulnud talle kohe meelde. See meenus pärast politseijaoskonnast lahkumist. Uuritud tõenditele ei lisa midagi tunnistajate VH ja MS ütlused. VV on süüdistatava abikaasa ja M.S perekonnatuttav. V.H kinnitab, et 22.juuni õhtul olid neil kodus külalised ja nad istusid aias. Tunnistaja võttis aeda kaasa ka abikaasa jaoks mõeldud kingituse, milleks oli rahakott. See oli pandud kingikotti. Tunnistaja andis külaliste juuresolekul kingituse abikaasale üle. Abikaasa ütles siis, et ta pidi oma rahakoti samal päeval poes käies ära kaotama ja müüja oli järele jooksnud. Lähemalt toimunust juttu ei olnud. Abikaasa kasutas sel ajal mustjat pisut suuremat pikliku kujuga rahakotti. Mingeid kaunistusi rahakotil küljes ei olnud. Võõraid asju oma kodust pärast 22.juunit nad leidnud ei ole. Pärast seda, kui abikaasa oli käinud esimest korda politseis, tegid nad kodus põhjalikuma otsimise, aga midagi ei leidnud. Tunnistaja nägi, kui abikaasa sel päeval poest tuli ja tal oli kaasas kingituseks potiroos. Kord poole aasta jooksul juhtub, et abikaasa kaotab rahakoti ära ja peab otsima. Abikaasa vana rahakott oli pärast 22.juunit nende kodus köögis ja on nüüdseks ilmselt ära visatud. Tunnistaja M.S kinnitab V.H ütlusi abiaasale uue rahakoti kinkimise kohta ja abikaasa poolt öeldut rahakoti kaotamise kohta. Kohus leiab, et kui Viivi Z.E ka kinkis samal õhtul abikaasale uue rahakoti ja abikaasa rääkis rahakoti kaotamisest, jääb ikkagi tõendatuks, et süüdistatav sai tunnistaja M.Pllt oma valdusse just kannatanu rahakoti, mitte enda oma. V.H ja M.S ütlused anna kuidagi alust lugeda eespool kirjeldatud süüdistatava ütlusi usaldusväärseteks. Kuna süüdistatava väited rahakoti äraviskamise kohta prügikonteinerisse koos tühjade pudelitega ei ole usaldusväärsed, siis ei ole asja lahendamisel olulised Z.E pöördumised Veolia Keskkonnateenused AS-i poole kannatanu rahakoti ja dokumentide leidmiseks ja äriühingu poolt antud vastused. (t.l. 21-22) Nendega süüdistatav veelkordselt möönab, et müüjalt saadud rahakott 7 võis siiski kuuluda kannatanule ja et koju jõudes olid seljakotis nii tema tõeline rahakott kui ka müüjalt saadud ja enda omaks peetud rahakott. Asja lahendamisel ei ole oluline kaitsja poolt viidatud vastuolud kellaaegades. Kuriteo teate kohaselt toimus vargus kell 12.30, V.Hallliku poolt tehtud kaardimakse kviitungi väljatrükil on kellaaeg 12.
- Kuriteo teates märgitud informatsioon sündmuse kohta on esialgne ja kellaaega ei ole öelnud kannatanu. Kannatanu tsiviilhagi tuleb rahuldada summas 366.58 eurot, sest hagiavalduses märgitud 371.28 eurot ei vasta kannatanu ütlustele. Kannatanu on kinnitanud, et pärast kõiki oste pidi rahakotti jääma umbes 320 eurot. Kulud uue ID kaardi saamiseks ja rahakotis ostmiseks olid 22.30+24.28= 46.58 eurot. Tegemist on süüliselt ja õigusvastaselt tekitatud kahjuga, mis kuulub Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 kohaselt kahju tekitaja poolt hüvitamisele. Karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid Z.E tegevuses ei ole. Karistuseks on süüks pandud kuriteo eest ette nähtud rahaline karistus või kuni üks aasta vangistust. Valdusesse sattunud võõra vara enda kasuks pööramine sai olla küll vaid kavatsetud tegevus, kuid sündmus tervikuna oli siiski mitme juhuse kokkulangemise tulemus. Z.E on kindlad töökohad, ta on kriminaalkorras karistamata ja elanud seni õiguskuulekalt. Neil põhjustel peab kohus otstarbekaks mõista karistuseks rahalise karistuse, mille määr võib jääda alammäära lähedale. Samadel põhjustel ei pea kohus vajalikuks ka rahalise karistuse täitmisele pööramist ja leiab, et Z.E saab karistuse kandmiselt KarS § 73 lg. 1 kohaselt vabastada. Indrek Saar Kohtunik