1-12-9325/31

1-12-9325 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober
2. a Tallinn Kriminaalasja number 1-12-9325 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Malle Preimer ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Alina Koop Kohtuistungi toimumise aeg ja
3. oktoober
4. a, Tallinn, avalik kohtuistung koht Kriminaalasi J.R-i süüdistuses KarS § 201 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
5. augusti
6. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Süüdistatava J.R-i kaitsja Helen Reinvart Aarne Pruus Süüdistatav J.R isikukood XXX, elukoht xxxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxxx, karistatus puudub Kaitsjad Helen Reinvart ja Kalle Oja RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu
7. augusti
8. a kohtuotsus J.R-i suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Pärnu Maakohtu
10. augusti
11. a kohtuotsusega üldmenetluses tunnistati J.R süüdi KarS § 201 lg 1 järgi, karistades teda rahalise karistusega 50 päevamäära summas 1442 eurot. KarS § 73 lg 1,3 alusel jättis maakohus karistuse täitmisele pööramata tingimusel, et J.R ei pane 3-aastase katseaja kestel toime tahtlikku kuritegu. Ühtlasi rahuldas maakohus A. A tsiviilhagi ja mõistis J.R-ilt A. A kasuks välja 366,58 eurot.
12. J.R tunnistati süüdi tema valduses olnud võõra vara ebaseadusliku pööramises enda kasuks, mis seisnes selles, et ta
13. juunil
14. a. kella 12.35 paiku Rapla maakonnas xxxxxxxxxxx asuva kaupluse „Maxima“ lähistel võttis kaupluse müüjalt M Plt vastu A A poolt kassalindile unustatud rahakoti, ei tagastanud seda omanikule ega teatanud enda valdusse sattunud võõrast vallasasjast Asjaõigusseaduse § 98 lg. 1 kohaselt politseile, vaid pööras rahakoti väärtusega 20 eurot, selles olnud sularaha 330 eurot, A A isikutunnistuse väärtusega 21,28 eurot, A A Swedbank AS-i deebetkaardi, Õilme A deebetkaardi ning A A kliendikaardid (Seppälä, Mosaici ja Säästumarket) ebaseaduslikult enda kasuks. Maakohtu otsuse kohaselt leidis tõendamist, et kui kaupluses sisseoste teinud J.R oli kauplusest lahkunud, jooksis talle järele müüja, kes oli leidnud kassaletilt rahakoti ja pidas seda J.R-i omaks. M. P andis rahakoti J.R-ile ja viimane võttis selle vastu. Maakohus märkis aga, et KarS § 201 lg-s 1 ette nähtud kuriteo objektiivseks tunnuseks on isiku valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslik enda kasuks pööramine, mitte võõra vallasasja enda valdusse võtmine. Seepärast ei ole asja lahendamisel oluline, kas süüdistatav rahakotti müüjalt vastu võttes sai või pidi aru saama, et tegemist ei ole tema rahakotiga. Kohus leidis, et ümber ei ole võimalik lükata kahtlust, et rahakotti müüjalt vastu võttes võis süüdistatav seda ekslikult pidada enda omaks. Kuna aga rahakoti ja selles olnud esemete enda kasuks pööramine ei seisnenud kohtu hinnangul selle vastuvõtmises, ei omanudki see, kas J.R rahakotti vastu võttes sai aru, et tegemist ei ole tema rahakotiga, tähtsust. Maakohus märkis, et kannatanu raha ja esemed tuleb lugeda süüdistava poolt hiljem enda kasuks pööratuiks.
15. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni J.R-i kaitsja H. Reinvart, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja J.R-i õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et süüdistuses ning kohtuotsuses märgitud tegevus ei moodusta asja enda kasuks pööramise koosseisu KarS § 201 lg 1 tähenduses. KarS § 201 lg 1 eeldab isiku poolt tahtlikku aktiivset tegevust ega hõlma endas tegevusetust ega ka hooletust. Teatud teost hoidumine saab olla kuriteona kvalifitseeritav vaid seaduses selgelt sätestatud juhul. Antud juhul on süüdistatavale süüks pandud teo toime pannud tunnistaja M. P, kes jättis kontrollimata leitud rahakoti sisu, jättis selle tagastamata omanikule ega teavitanud leiust ka politseid. Väär on maakohtu käsitlus, mille kohaselt ei oma antud asjas tähtsust see, kas süüdistatav pidas rahakotti müüjalt vastu võttes seda enda omaks või mitte. Kuivõrd süüdistatav pidas välise sarnasuse tõttu rahakotti enda omaks ning see toodi talle ajaliselt minimaalse vahega kassast lahkumise järel, siis on igati usutav, et süüdistatav ei kontrollinud talle üleantud rahakoti sisu. Kui ta leidis kodus oma rahakoti, siis ei otsinud kotist edasi teist rahakotti. Kohus on kogunud ja uurinud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult, rikutud on ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet, mis on kaasa toonud J.R-i alusetu süüdimõistmise. 2 Maakohus ei ole põhjendanud, miks on ta pidanud läbivalt usaldusväärseks kõiki kannatanu ning tunnistaja M. P ütlusi ja ebausaldusväärseteks kõiki süüdistatava ja kaitsja esitatud tunnistajate ütlusi. Maakohus on jätnud tähelepanuta kaitsja seisukohad, mille kohaselt on kannatanu ütlused ebausutavad, kuivõrd tema huvides on süüdistatava süüdimõistmine ning M. P huviks on samuti süüdistatava süüdimõistmine, et vältida tema enda süüdimõistmist kannatanu rahakoti omastamises või vähemalt selle mitte üleandmises turvatöötajale ja/või politseile. Kaitsja seadis kahtluse alla tunnistaja M. P ütluste usaldusväärsuse kuna tema tunnistus põhineb olulises osas väidetavalt videosalvestiselt hiljem nähtul. Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud KrMS § 7 lg 3, mille kohaselt tõlgendatakse kõik kahtlused süüdistatava kasuks. Pärnu maakohus on otsuses leidnud, et ei ole kõrvaldatav kahtlus, et süüdistatav võis pidada tunnistaja M. P poolt üle antud rahakotti enda omaks, kuid leidis, et sellel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust. Kuivõrd antud juhul ei ole see kahtlus kohtu poolt kõrvaldatud, siis KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb seda kahtlust tõlgendada süüdistatava kasuks ning tuleb eeldada, et süüdistatav ei teadnud, et tunnistaja M. P andis talle üle võõra rahakoti. Sellest tingitult ei pidanud süüdistatav kontrollima ega otsima keldris olevast kotist teisi rahakotte, kui ta koju minnes enda oma leidis. Tahtluse puudumist võõra rahakoti omandamiseks kinnitavad ka tunnistajate J.R-i ja M. S ütlused, kes kinnitasid, et süüdistatav rääkis veel samal õhtul neile loo sellest nagu oleks ta peaaegu oma rahakoti poodi unustanud. Sellele asjaolule ning sellekohastele tunnistajate ütlustele maakohus sisulist hinnangut ei andnud – märkides vaid seda, et ei ole oluline, mida süüdistatav võõra rahakotiga pärast kojujõudmist tegi ja et kaitse tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed. Süüdistatava kaitsja taotles 15.11.
16. a kaitseaktis ja teistkordselt pärast kannatanu ja tunnistaja M. P ütluste ärakuulamist istungil, isiku (laigulistes pükstes), kes oli järjekorras pärast süüdistavat ja kinnitas müüjale, et lindil olev rahakott on süüdistatava oma, ülekuulamist tunnistajana. Kaitsja leidis, et miks peaks suvaline mees järjekorras ütlema, et tegemist on süüdistatava rahakotiga, kui ta ei oleks näinud, kes on rahakoti omanik. Järelikult pidi see inimene nägema, et rahakott oli süüdistatava oma. Kohus taotlust ei rahuldanud. Kohus põhjustas rahuldamata jätmist asjaoluga, et isiku andmed on teadmata. Samas kinnitas kannatanu kohtule, et ta leidis koos Märjamaa politseiga eelviidatud isiku üles ja politseinik küsis tema nime. Arusaamatuks jääb samuti, miks videosalvestise vaatlusprotokollist ei nähtu kannatanu ostu sooritamine, asjade pakkimine ja rahakoti väidetav jätmine kassalindile ning menetleja on piirdunud vaid kannatanult kuuldu refereerimisega. Asjakohane tõend videosalvestuse ja/või foto näol puudub. Samuti ei ole menetleja pidanud vajalikuks selgitada välja, kuhu süüdistatav pärast ostude sooritamist rahakoti pani. Tunnistaja M. P ütlustest selgus, et turvasalvestuselt ei olnud näha, kuidas rahakott kassa peale jäi. Seega ei ole välistatud, et kannatanu rahakott ei jäänud mitte kassasse vaid pakkimislauale, kus ta lindi juures kiiresti kilekotti loobitud asjad teise kotti ladus ning müüja lahkus kassast süüdistatava rahakotiga. Müüja väitis, et ta oli täiesti kindel, et tegemist oli naisterahva rahakotiga, kuid ei suutnud veenvalt põhistada, miks ta andis rahakoti süüdistatavale, kuigi nägi kaupluses ka kannatanut. Süüdistaja ning kohtueelse menetleja süül on muudetud võimatuks uurida väidetava sündmuskoha videosalvestist – süüdistavalt võeti aga võimalus videosalvestist tõendina uurida ning kasutada, kuivõrd süüdistavale sai teatavaks kriminaalasja algatamine ja menetlus alles augustis 2012 ehk poolteist kuud pärast väidetavat kuriteosündmust ning selleks ajaks oli süüdistaja kinnituse 3 kohaselt videosalvestis juba kustutatud. Nimetatu viitab taaskord süüdistaja tõenditega manipuleerimisele ning tema teooriaga mittesobivate tõendite kõrvaldamisele. Lisaks venitas politsei väidetava kuriteo uurimisega põhjendamatult ka selles osas, et hoolimata süüdistatava isiku andmetest ei tuldud rahakoti saatuse kohta uurima enne kui 2 kuud pärast väidetavat rahakoti omastamist. Samuti ei ole käesolevas asjas tõendatud, et võõras rahakott oleks süüdistatava valduses, sh. kodus olnud. Nimetatut oleks uurimisasutus saanud hõlpsalt tõendada, kas sündmuskoha vaatluse või läbiotsimisega süüdistatava elukohas. Ühtlasi on rikutud jämedalt KrMS § 8 p 2 sätestatut, mille kohaselt peavad uurimisasutused, prokuratuur ning kohus tagama süüdistatavale reaalse kaitsevõimaluse – tõenditega manipuleerimine (antud juhul prokuröri poolt valeandmete esitamine tunnistaja andmete puudumise kohta) ja/või tõendite tagamata jätmine (antud juhul videosalvestise hävida laskmine ilma, et oleks võimaldatud süüdistaval sellega tutvuda) on selle kriminaalmenetluse põhimõtte oluline rikkumine, mistõttu on Pärnu maakohus rikkunud oluliselt menetlusnormi, mis toob automaatselt kaasa kohtuotsuse tühistamise KrMS § 339 lg 1 p 12 alusel. Kohtu seisukoha kujunemine süüdistusele antud hinnangu suhtes ei ole kohtuotsuse lugejale jälgitav, kohtu põhjendused ei ole veenvad. Käesoleva kriminaalasja otsusest ei selgu üheselt, millal ja kus on süüdistatav talle inkrimineeritava teo toime pannud – esmalt märgib kohus, et rahakoti valduse üleandmise asjaolud ei oma antud asjas tähtsust, kuivõrd sel hetkel ei toimunud veel asja enda kasuks pööramist, hiljem märgib kohus aga seda, et pärast valduse saamist ei oma süüdistatava poolt rahakotiga edasi tehtud toimingud enam tähtsust. Seega jääb arusaamatuks, kus ja millal pani süüdistatav toime temale inkrimineeritava teo ehk rahakoti enda kasuks pööramise. Seega on kohtuotsuses tehtud järeldus võõra rahakoti enda kasuks pööramise osas oletuslik. Kohtuotsus on põhistamata tsiviilhagi puudutavas osas, VÕS § 1043 kohaldamise eeldused ei ole täidetud, mistõttu puudub alus tsiviilhagi rahuldamiseks, samuti ei ole põhjendatud Õ. Ale kuuluva raha lugemine kannatanu kahju hulka. Kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi suurus saab kujuneda vaid nende asjade kogumaksumusest, mis kuuluvad talle. Seega Õ. Ale kuuluva 100 euro lugemine kannatanu kahju hulka põhjendusega, et tütar on ema ees vastutav raha kadumise eest, ei ole põhjendatud. Kannatanu ema on 14.08.2012 kirjutanud tagasiulatuvalt seletuskirja millest nähtub, et kannatanu tegutses Õ. A esindajana, mistõttu oleks tsiviilhagejaks selle summa osas saanud olla vaid Õ. A.
17. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata, sest see on seaduslik ja põhjendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
18. Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, sest see on seaduslik ja põhjendatud. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et maakohus on rikkunud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Menetlusseadustikus ei ole ette nähtud, et menetlus tuleks lõpetada või isik õigeks mõista, kui mingi ese, mida võiks kasutada tõendina, on hävinud või kaduma läinud. Kohus saab teha otsuse nende 4 tõendite alusel, mis on talle esitatud ja mida on kohtus uuritud. Kuna KrMS § 61 lg 1 ja 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ettemääratud jõudu ja kohus hindab kõiki tõendeid kogumis, võib kohus selle kindlakstegemisel, kelle rahakott ja kuhu kassaletile jäi, tugineda muudele tõenditele, mida ongi käesolevas kohtuasjas tehtud. Maakohus on õigustatult jätnud rahuldamata kaitsja taotluse kuulata üle kassajärjekorras olnud meesterahvas, kes väitis, et rahakott oli J.R-i oma. Kannatanu on küll väitnud, et kui nad samal päeval hiljem käisid alevikus ringi, otsides meest, kellele rahakott anti, kohtasid nad meest, kes oli rahakoti kaotajaks pidanud J.R (tl 59). Ka oli politseinik selle mehe nime küsinud, kuid kannatanu seda nime öelda ei osanud. Ka olevat see mees väitnud, et ta meest, kelle omaks rahakotti pidas (s.o J.R ), ei tundnud (tl 60). Sellest tulenevalt on usutav, et seda isikut ei peetud tunnistajana oluliseks ja prokurörile ei ole tema kontaktandmed teada. Vastavalt KrMS § 2861 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus keelduda tõendi kogumisest, kui tunnistaja andmed ei ole teada. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kohtu seisukoha kujunemine ei ole kohtuotsuse lugejale jälgitav ning kohtu põhjendused ei ole veenvad. Maakohtu otsusest nähtub, et J.R-i süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et tegu, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime süüdistatav ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS § 201 lg-s
19. Samuti tuvastas maakohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on J.R-i süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva väga põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Ringkonnakohtu ees ei tõstatata uusi tõenduslikke ega õiguslikke argumente, millele maakohtu otsuses oleks vastamata jäetud. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea neid vajalikuks korrata. Kohtukolleegium märgib siinjuures, et KrMS § 34 lg 1 p 1 ja § 35 lg 2 kohaselt on kahtlustataval ja süüdistataval õigus anda ütlusi või keelduda ütluste andmisest. KrMS § 285 lg 3 kohaselt pärast prokuröri esinemist küsib kohtunik, kas süüdistatav on süüdistusest aru saanud ja kas ta tunnistab end süüdi. Süüdistatava ütlus on üheks tõendiliigiks KrMS § 63 lg-s 1 toodud loetelus. KrMS § 61 kohaselt ei ole ühelgi tõendil, seega ka süüdistatava ütlusel, ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium märgib, et seega ei tähenda süüdistatava poolt oma süü eitamine automaatselt seda, et ta tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kohus hindab süüdistatava ütlusi kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning teeb seejärel süüdi- või õigeksmõistva kohtuotsuse. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et maakohus on süüdistatava J.R-i ütlusi hinnanud kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning leidnud, et J.R-i ütlused ei ole usaldusväärsed. Ka kohtukolleegium ei pea eluliselt usutavaks seda, et pärast võõralt isikult oma rahakoti tagasisaamist ei kontrolli rahakoti omanik mitme päeva jooksul, kas raha ja dokumendid on alles. Seda eriti veel tänapäeval, mil võõra pangakaardiga makstes võidakse selle aja jooksul tühjendada kogu pangakonto. Lisaks sellele olid J.R-i ütluste kohaselt tema rahakotis juhiload, mille säilimisse iga autojuht teatavasti ülima hoolsusega suhtub. J.R-i väidete kohaselt viskas ta aga seljakoti koos selles olnud kauba ja rahakotiga õues asuva keldri põrandale, kuhu jättis selle mitmeks päevaks. J.R-i väidete kohaselt võttis ta nende päevade jooksul seljakotist kaupa ja pani sinna tühja taara. Ka kohtukolleegiumi hinnangul ei ole usutav, et seljakotist kaupa võttes ja taarat asemele pannes ei märganud J.R, et tal on seljakotis kaks rahakotti. Samuti ei ole usutav, et isik seljakotis oleva taara lihtsalt prügikasti valab, ilma seljakoti sisu kontrollimata. Erinevust 5 kahe rahakoti vahel pidi J.R märkama, sest tegemist oli musta värvi pikliku kujuga naiste rahakotiga, mille keskel oli pressitud logu. Kuna kannatanu oli võtnud vahetult enne kauplusesse minekut sularahaautomaadist suurema summa 5 eurostes kupüürides, siis oli rahakott paisunud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on tõendamist leidnud, et kaupluse müüja andis J.R-ile üle kannatanu A. A rahakoti. Samuti nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei seisnenud võõra rahakoti selles olnud raha ja muude esemetega enda kasuks pööramine rahakoti vastuvõtmises, vaid J.R-i hilisemas käitumises. J.R-i tegevust on selles osas maakohus põhjalikult motiveerinud. Kaitsja heidab maakohtule ette, et ta on tunnistajate J.R-i ja M. S ütlused põhjendamatult ebausaldusväärseks tunnistanud. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest maakohtu otsuse kohaselt ei ole nende tunnistajate ütlusi ebausaldusväärseks tunnistatud. Maakohus märgib vaid seda, et uue rahakoti kinkimine ei lükka ümber süüdistuse väidet, et J.R sai enda valdusesse kannatanu rahakoti, mitte enda oma. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et kannatanu A. A ja tunnistaja M. P ütlused on ebausaldusväärsed. Maakohtu otsuses on nende ütlusi põhjalikult analüüsitud kogumis teiste tõenditega, ning põhjendatult leitud, et nende ütluste usaldusväärsuses ei ole põhjust kahelda. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks neid motiive siinkohal korrata. Kaitsja heidab süüdistusele ette, et see on ebakonkreetne, kuna sellest ei nähtu mis hetkest alates J.R kannatanu vara enda kasuks pööras ja mis ta selle varaga tegi. Vastuseks sellele viitab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
20. märtsi
21. a otsuses nr 3-1-1-95-12 väljendatud seisukohale, et olukorras, kus süüdistatavad ise on vara või muu soodustuse andmise eest toimepandava teo jätnud määratlemata, ei saa seda määratleda ka riiklik süüdistaja. J.R-ile esitatud süüdistuse kohaselt jättis J.R endale tema valdusesse sattunud võõrad vallasasjad ja hiljem pööras enda kasuks. Ta ei ole avaldanud, mida ta nendega tegi, mistõttu süüdistus ei saa olla süüdistusaktis märgitust konkreetsem. J.R-i puhul väljendus omastamistahte manifesteerimine selles, et ta ei tagastanud tema valdusesse sattunud võõraid vallasasju. Asja enda kasuks pööramine tähendab asja faktilist muutmist endale või kolmandale isikule kuuluvaks. Asja enda kasuks pööramine võib väljenduda ka selles, et asi jäetakse endale. Seda seisukohta toetab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
22. novembri
23. a otsuses nr 3-1-1-81-04 väljendatud seisukoht, mille kohaselt asja enda kasuks pööramise korral ei ole vaja tõendada omastaja varalist kasu ega kannatanu varalist kahju. Piisab, kui süüdlane peab asja endale ehk muudab selle endale kuuluvaks ja jätab senise omaniku talle kuulunud asjast kestvalt ilma. Seega kuriteo kvalifikatsiooni seisukohast ei olegi oluline, kuidas J.R konkreetselt tema valdusse sattunud võõraid vallasasju kasutas. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kannatanule tekitatud kahju suuruse hindamisel ei ole oluline, et 100 eurot oli välja võetud ema pangakontolt, sest tegemist oli ema ja tütre vahelise suulise kokkuleppega sularaha väljavõtmiseks. Antud juhul ei ole oluline, et Õ. Arov oma tütrele pangakaarti kasutada andes võis rikkuda pangaga sõlmitud lepingut. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on J.R-i põhjendatult süüdi tunnistanud ja karistanud KarS § 201 lg 1 järgi, mistõttu kaitsja apellatsiooni väited selle tühistamiseks põhjust ei anna. Samuti on põhjendatud J.R-ilt välja mõistetud tsiviilhagi suurus.
24. J.R-i kaitsja esitas kohtukolleegiumile taotluse J.R-i poolt valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks summas 336 eurot. 6 KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse J.R-i suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda.
25. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu
26. augusti
27. a kohtuotsuse J.R-i suhtes muutmata. Meelika Aava Malle Preimer Urmas Reinola 7