← Eesti

2-13-6457/143

Obsah (9)§ 127§ 620§ 100§ 115§ 103§ 15§ 195§ 112§ 621

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-13-6457 Otsuse kuupäev Tartu, 14. juuni 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu K

§ 127

lg 3), sest põhimõtteliselt tuli arvestada sellega, et hagi võib jääda rahuldamata ja hagi rahuldamata jätmise korral jäävad kõik menetluskulud hageja kanda. Kostja võis arvestada, et vastaspoole menetluskulud kannab hageja ise. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule või jätta jõusse maakohtu otsus. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Lisaks esitas kostja taotluse menetluse kinniseks kuulutamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p 6 alusel. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt asus kohus selgitama asjaolusid ja hindama tõendeid, ilma et hageja nõue kohtu viidatud asjaolusid või nõudeid üldse sisaldaks. Hageja tugines põhiliselt sellele, et kostja ei esitanud eksperdiarvamust kohtule, mis hageja hinnangul oli nõude rahuldamata jätmise põhjuseks. Hageja on korduvalt viidanud arvamuses esitatud ehituslikele puudustele, mida kostja hageja hinnangul piisavalt mõjuvalt kohtule ei esitanud. Asudes seisukohale, et vaidlusalune arvamus ei võimaldanudki kohtul nõuet rahuldada, on ringkonnakohus lubamatult laiendanud haginõude piire ning sisustanud seda hagejast erinevalt. Ringkonnakohus sisustas kostja hoolsuskohustuse rikkumist asjaoludega, mida hageja üldse kostjale ette ei heida, nt tunnistajate ette valmistamata jätmist ja hageja hoiatamata jätmist menetluse riskidest. Kostja leiab, et üksnes klient ise formuleerib, millised on kliendilepingu tingimused, ning kohtul ei ole alust laiendada nõuet, ilma et hageja sellesisulist lepingutingimuste rikkumist kostjale ette heidaks. Hageja esile toodud rikkumised ei kujutanud ringkonnakohtu hinnangul endast hoolsuskohustuse rikkumist. Rikkumiseks on ringkonnakohus pidanud hoopis teisi asjaolusid, mida hageja hagis ei nimeta. Ringkonnakohus kohtles menetlusosalisi ebavõrdselt, kuivõrd pani kostjale suurema tõendamiskoormise, kuigi samas ei olnud võimalust neid asjaolusid kohtuga arutada, sest ringkonnakohus lahendas asja kirjalikus menetluses. Arutamata asjaoludele ei või kohus otsuses tugineda. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud advokatuuriseaduse (AdvS) § 44 lg 1 p 1 ning tõlgendanud advokaadi kohustusi liiga laiendavalt. Ringkonnakohus heidab kostjale ette, et ta ei asunud enne hagi esitamist ise formuleerima, koostama ja tellima haginõude põhjendamiseks vajalikku spetsialisti arvamust. Selline tegevus võib esile kutsuda kahtlusi tõendi tõelevastavuses. Kohtule lisatõendite esitamine on lubatav ning sealjuures on võimalik kasutada kohtu abi tõendite hankimisel. Samuti võib kohus ette heita tunnistajate ettevalmistamist. Tunnistaja antud teave peab olema tõene, vastama tegelikele asjaoludele ega tohi olla kallutatud. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, nagu ei oleks käesoleva asja lahendamisel tähtsust asjaolul, et kostja ei saanud esindada hagejat kaebuste esitamisel. Kostjal ei lastud kliendilepingut lõpuni täita ja 7

(16)2-13-6457 kohtulahendi peale apellatsiooni esitada, samuti ei pöördunud hageja kostja poole ka kassatsioonkaebuse esitamiseks. Järelikult ei saa kostjale olla etteheidetav kohtumenetluse negatiivne tulemus. Paljasõnaline on ringkonnakohtu seisukoht, nagu puuduks võimalus järgnevas kohtuastmes esitada kohtuliku ekspertiisi taotlus. Kostja ei saanud vastavat taotlust esitada, kuivõrd ta ei olnud enam esindaja. Ringkonnakohus on

§ 620tõlgendanud liiga laiendavalt.

Klient oli äärmiselt veendunud oma rikutud õiguse kaitsmise võimaluses ja soovis advokaadilt üksnes oma nõude korrektset vormistamist. Iga kliendilepingu sõlmimise eel ja järel tuleb kliendile selgitada tema õiguste ja kohustuste sisu. Selline selgitus jääb tihti kliendi tähelepanuta. Tsiviilasja menetlemisel eiras hageja kostja nõuandeid taotleda kohtulikku ekspertiisi asjaolude põhistamiseks. Kliendi arvates oli menetlustoiming tarbetu, kuna juba oli olemas eksperdiarvamus, mis kliendi arvates oli väga hea. Seda arvamust ei suutnud kostja ümber lükata. Hageja etteheide ongi olnud see, et kostja ei suutnud eksperdiarvamust piisavalt hästi kohtus ära kasutada. Ebaõige on kanda kogu vastutus käsundisaajale, kuivõrd käsundisaaja peab järgima käsundiandja juhiseid. Kui klient jääb oma arvamuse juurde, siis takistab see kliendi huvide parimal viisil kaitsmist. Lisaks tuleb arvestada ka TsMS § 217 lg-t

  1. Hageja viibis kohtuistungitel, kuid ei parandanud oma esindajat, kes hageja soovitud taotlust ei esitanud. Selliselt hageja nõustus ekspertiisitaotluse esitamata jätmisega. Hageja ei olnud eelmises menetluses abitu, mida tõendab ka asjaolu, et käesolevas menetluses on hageja esitanud eksperdi täiendava arvamuse, kus on selgelt puudused tuvastatud. Seetõttu ei saa ka kostjat süüdistada hoolsuskohustuse täitmata jätmises põhjusel, et esimene eksperdiarvamus ei olnud piisavalt konkreetne. Kohus mõistis alusetult kostjalt välja viivise haginõudelt, mis oli esitatud pärast kolmeaastase aegumistähtaja möödumist. Kostja esitab nõude kohaldada viivise nõudele aegumist ja jätta hageja nõue selles osas aegumise tõttu rahuldamata.
  2. Hageja palub vastukassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise osas ja hagi rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks alama astme kohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Vastukassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kostja rikkumise ja kahju tekkimise vahel põhjuslik seos. Hageja kahjuks on tema kahjuks tehtud kohtulahendi otsesed tagajärjed ja nõudeõiguse kaotus. Kostja oleks pidanud valima kliendi probleemi lahendamiseks teise õiguskaitsevahendi. Kui kostja oleks esitanud kahju hüvitamise nõude, siis selleks olid olemas tõendid ning neid oleks olnud võimalik menetluse kestel juurde hankida. Kahju hüvitamise hagi rahuldamise tõenäosus oleks olnud äärmiselt suur. Nõude esitamata jätmine tõi hagejale kaasa varalise kahju. Hageja on toonud välja kõik tõendid ja asjaolud, millest nähtuvalt oli tal kinnistu müüja vastu nõue, mille kohus oleks nõuetekohase hagiavalduse esitamise korral suure tõenäosusega rahuldanud. Samuti on põhjuslik seos täitemenetluse kulude ja kostja tegevuse vahel. Kohus on tuvastanud, et kostja vastutab kulude eest, mida täitemenetluses nõutakse. Perspektiivitu hagi esitamiseta ei oleks täitemenetluse kulusid tekkinud. Kostja ei järginud minimaalset vajalikku hoolsuskohustust, mistõttu mõisteti hagejalt välja menetluskulud ning tema vastu alustati täitemenetlust. Samuti tuleb välja mõista apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv. Kuigi apellatsioonkaebuse koostas teine esindaja, siis ei juhtinud kostja kordagi hageja tähelepanu tema nõude perspektiivitusele. Ringkonnakohus ja maakohus on oluliselt rikkunud TsMS § 669 lg-t 2, jättes esimese ringkonnakohtu otsuse suunised järgimata ja hagejale selgitamata, milliseid materjale peab hageja kohtu ette tooma. 8

(16)2-13-6457 Kohtud rikkusid selgitamiskohustust. Maakohus ega ka ringkonnakohus ei selgitanud hagejale, et hinna alandamise hagi puhul tuleb hagejal kohtu ette tuua ja tõendada, et müügilepingus kokku lepitud soorituse väärtus erines tegelikust soorituse väärtusest. Maakohus ei teinud hagejale ettepanekut esitada kohtule tõendeid asjaolude kohta, millega oleks võimalik tõendada, milline oli läbijooksva katuse ja soojustusprobleemidega maja turuväärtus müügilepingu sõlmimise ajal. Seega ei saanud hageja teada, et selline asjaolu on vaja tõendada, ning talle tuli üllatuslikuna seisukoht, et hinna alandamise hagi puhul tuleb hagejal kohtu ette tuua ja tõendada, et müügilepingus kokku lepitud soorituse väärtus erines tegelikust soorituse väärtusest. Ringkonnakohus on tuginenud asjaoludele, mille tõendamise vajalikkust ei ole kohtud hagejale selgitanud. Kuivõrd kohtule jäi hageja nõue ebaselgeks, oleks kohtud pidanud täitma oma selgitamiskohustust ning hagejale selgitama tema tõendamiskoormist. Ringkonnakohus jättis menetluskuludest 81,25% hageja kanda ja 18,75% kostja kanda ning ei põhjendanud oma seisukohta. Kohus oleks pidanud jätma menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda.
  1. Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata, menetlus kinniseks kuulutamata ja kõik menetluskulud kostja kanda. Kostja palub jätta hageja vastukassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus ja vastukassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
  3. Kolleegium käsitleb hageja esitatud kahju hüvitamise nõude eeldusi (I), vandeadvokaadi hoolsuskohustuse sisu (II) ja poolte väiteid menetlusõiguse normide rikkumise kohta (III), seejärel võtab seisukoha hageja kahju hüvitamise nõuete kohta (IV) ning viimaks lahendab menetluslikud küsimused (V). I
  4. Hageja kui klient on esitanud advokaadi vastu käsunduslepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude. Selle lahendamiseks tuleb analüüsida järgmist (vt Riigikohtu
  5. juuni
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 19;
  7. detsembri
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-16, p 12): • kas käsundisaaja on lepingut rikkunud (

§ 100

ja § 115 lg 1); • kas ta vastutab lepingu rikkumise eest (

§ 115

lg 1), st tuleb hinnata, kas rikkumine ei ole

§ 103

järgi vabandatav; • kas käsundiandjale on tekkinud või tekib kahju (

§ 127

lg 1, § 128); • kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2); • kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena käsundisaajale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (

§ 127

lg 3); • kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

14. Maakohtu hinnangul ei leidnud tõendamist hageja väited, nagu oleks kirjalikku käsunduslepingut suuliselt muudetud või täiendatud, ja hageja ei ole tõendanud käsunduslepingu rikkumist, mis oleks põhjustanud talle kahju. 9

(16)2-13-6457
  1. Ringkonnakohtu hinnangul seisnes hoolsuskohustuse rikkumine eelkõige selles, et kostja koostatud hagi ei saanud rahuldamisele kuuluda ning ka kohtumenetluses ei esitatud hagi rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid ega tõendeid, samuti ei taotlenud kostja kohtult tõendite kogumist. Kostja ei selgitanud hagejale, et selliselt ei saanud hagi rahuldada (ringkonnakohtu otsuse p 32). Seega seisnes kostja rikkumine ebakvaliteetses esindamises kohtumenetluses.
  2. Hageja on pidanud temale kostja hoolsuskohustuse rikkumise tõttu tekkinud kahjuks järgnevat: • tsiviilasjas nr 2-08-5034 apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 639 eurot 12 senti; • tsiviilasjas nr 2-08-5034 hüvitamisele kuulunud vastaspoole menetluskulud 3681 eurot 15 senti ning viivis; • menetluskulude väljamõistmise otsuse täitmisel tekkinud täitemenetluse kulud 839 eurot 32 senti; • hageja on kaotanud võimaluse esitada nõudeid kinnisasja müüja vastu tulenevalt tsiviilasja nr 2-08-5034 lahendist ning on selle tõttu kandnud maja katuse vahetamise kulu 15 210 eurot; • kostjale tasutud ettemakse 287 eurot 60 senti. 17.

§ 127

lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega tuvastatakse kahju olemasolu rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents

§ 127

lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt nt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15, p 22;
  3. märtsi
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-16, p 21). Eelnevast lähtudes tuleb kahju hüvitamise nõude lahendamisel hinnata, kas nõutav kahju on diferentsihüpoteesi järgi põhimõtteliselt hüvitatav. Seejärel tuleb analüüsida, kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2) ja ka ettenähtav (

§ 127

lg 3).

§ 127

lg 4 järgi hüvitatakse üksnes selline kahju, mis on kahju tekitaja käitumise tagajärg. 18. Kolleegium leiab, et põhimõtteliselt võiks

§ 127

lg-te 1 ja 2 alusel hüvitamisele kuuluda kahju, mida klient kandis seetõttu, et ta advokaadi tegevuse tagajärjel jäi ilma võimalusest esitada nõuded oma lepingupartneri vastu. Tulenevalt

§ 127

lg-st 4 saab sellise nõude rahuldada aga üksnes juhul, kui klient tõendab, et kohase hoolsusega tegutsedes oleks vastav hagi rahuldatud. 19. Samuti on kolleegiumi hinnangul põhimõtteliselt

§ 127lg-te 1 ja 2 järgi hüvitatavad vastaspoole menetluskulud.

Lõppastmes sõltub aga menetluskulude hüvitatavus sellest, milline on konkreetselt advokaadile etteheidetav rikkumine ning kuidas see on põhjuslikus seoses menetluskulude kandmisega

§ 127lg 4 järgi.

Eelkõige võib advokaat vastutada vastaspoole menetluskulude kandmise eest siis, kui advokaadi hooletuse tõttu lõppes kohtuvaidlus kaotusega, kuid hoolsa tegutsemise korral oleks lõpptulemus kliendi jaoks olnud positiivne, st hagi oleks vähemalt osaliselt rahuldatud. See tähendab, et advokaadi vastu esitatud nõude rahuldamiseks tuleks kliendil taaskord tõendada, et kohase hoolsusega tegutsedes oleks vastav hagi rahuldatud. 20. Teisalt võivad vastaspoole menetluskulud kuuluda hüvitamisele ka juhul, kui advokaadi kohase hoolsusega tegutsemise korral ei oleks klient üldse kohtusse pöördunud. See tähendab, et kui advokaat rikkus oma kohustusi sellega, et sai aru või pidi aru saama (

§ 15

lg 4,

§ 620

lg 2), et kliendi soovitud tulemust ei olegi võimalik saavutada, ning seda kliendile ei selgitanud. Sellisel juhul ei oleks klient advokaadi kohase hoolsuse rakendamisel menetluskulusid kandnud, kuivõrd kohtumenetlust ei 10

(16)2-13-6457 oleks toimunud. Menetluskulude hüvitamise puhul on niisugusel juhul tegemist kliendi nn negatiivse kahju hüvitamisega (vt nt Riigikohtu
  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-13, p 14).
  3. Sarnaselt vastaspoole menetluskuludele, võimaldavad

§ 127

lg-d 1 ja 2 hüvitada ka kliendile menetluskulude sissenõudmise tõttu tekkinud täitemenetluse kulud. Samuti on sellised täitemenetluse kulud hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2) ja võivad olla põhjuslikus seoses advokaadi hoolsuskohustuse rikkumisega (

§ 127lg 4).

22. Advokaadile tasutud ettemakse kohta märgib kolleegium järgmist. Käsunduslepingujärgse tasu ettemakse saab tagasi nõuda lepingust taganemise või lepingu ülesütlemise tagajärjel tekkinud tagasitäitmise võlasuhte raames (vt

§ 195lg 5, §-d 189–191).

Käsunduslepingu lõppemise korral tuleb järgida ka

§-s 629 sätestatut. Samuti on osaliselt mittekvaliteetse töö korral võimalik

§ 112alusel vastavalt tasu alandada ja enam makstu tagasi nõuda.

Kolleegium märgib, et viidatud regulatsioonist tulenevalt ei ole õige ja puudub ka vajadus nõuda ettemakse tagastamist kahjuhüvitisena. 23. Kolleegiumi arvates ei saa apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu kui kahju hüvitamist

§ 127

kohaselt küll välistada, aga käesolevas asjas tuvastatud asjaoludel ei ole tasutud riigilõivu võimalik hageja kahjuna käsitada. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja hagejat apellatsioonimenetluses ei esindanud ning apellatsioonkaebuse esitamist hagejale ka ei soovitanud (ringkonnakohtu otsuse p 38). Sellises olukorras ei ole tuvastatud kostja rikkumist, mida oleks võimalik seostada apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu kui hagejale tekkinud kahjuga. II

  1. Kostja leiab, et ringkonnakohus on AdvS § 44 lg 1 p 1 liiga laiendavalt tõlgendanud. Täpsemalt seisneb AdvS ebaõige kohaldamine kostja hinnangul selles, et ringkonnakohus on esitanud põhjendamatuid etteheiteid tõendite ettevalmistamise kohta. Kostja väited on alusetud. AdvS § 44 lg 1 p 1 kohaselt on advokaat kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise, säilitades kutseau ja väärikuse.
  2. Alusetu on kostja väide, nagu ringkonnakohus oleks kostjale ette heitnud, et ta enne hagi esitamist ise spetsialisti arvamust ei formuleerinud ega koostanud. Sellist etteheidet ei ole ringkonnakohus esitanud. Küll aga on ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et kostja õigusteenuse osutajana pidi nõustama ja juhendama hagejat selles, milline ekspertiis oleks asjakohane, milliseid küsimusi tuleks eksperdi käest küsida ja kes võiks olla asjakohane ekspert (ringkonnakohtu otsuse p 23). Selline nõustamine ei saa kuidagi kahjustada eksperdiarvamuse kui tõendi väärtust, vaid selliselt töötab advokaat selle nimel, et saadav tõend aitab vajalikke asjaolusid usaldusväärselt tõendada.
  3. Kostja leiab, et ringkonnakohus on liiga laialt tõlgendanud

§-s 620 sätestatud käsundisaaja kohustusi.

§ 620

lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Samas paragrahvi teise lõike kohaselt peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. 11

(16)2-13-6457 Kuivõrd kostja on vandeadvokaat, st õigusteenust majandus- ja kutsetegevuse raames osutav jurist, siis tuleb kostja hoolsuskohustuse sisustamisel lähtuda nii

§ 620lg 2 esimesest kui ka teisest lausest.

27. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et olukorras, kus esindaja otsustas esitada hagi tulenevalt hinna alandamisest

§ 112

järgi, oli kostja koostatud hagiavaldus tuvastatud asjaoludel selgelt puudulik.

§ 620lg-st 2 ja Adv

S § 44 lg 1 p-st 1 tulenevalt on õigusteenust osutava vandeadvokaadi esmane kohustus anda kliendi soovile õiguslik hinnang ning kliendi huvide eest seista. Kui esindaja leiab, et kliendi huvides on mõne õiguskaitsevahendi kasutamine, siis lähtuvalt üldiselt tunnustatud kutseoskustest tuleb vandeadvokaadil nõuete esitamisel lähtuda seaduses sätestatud eeldustest. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et hinna alandamiseks

§ 112

järgi tuleb hagejal tõendada mittekohase ja kohase täitmise väärtused (vt nt Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-13, p 11). Ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludel selliseid asjaolusid hagiavalduses välja ei olnud toodud ning neid ei esitanud kostja ka menetluse jooksul (ringkonnakohtu otsuse p 25).
  3. Kolleegium leiab, et vandeadvokaat ei saa isiku ebakvaliteetset esindamist põhjendada üksnes sellega, et klient oli oma seisukohtades veendunud ning jäi oma seisukohtade juurde. Ka advokaadi ja kliendi suhetes antud juhistele kohaldub

§ 621

.

§ 621lg 1 järgi peab käsundisaaja käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid.

Seda isegi siis, kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes (

§ 621lg 1 teine lause).

Kui käsundisaaja soovib käsundiandja juhistest kõrvale kalduda, peab ta sellest käsundiandjale

§ 621

lg 2 järgi teatama ja tema otsuse ära ootama, välja arvatud juhul, kui viivitusega kaasneks käsundiandjale ilmselt ebasoodus tagajärg ja kui asjaoludest tulenevalt võib eeldada, et käsundiandja kiidab kõrvalekaldumise heaks. Kui juhistest kinnipidamisega kaasneks käsundiandjale ilmselt ebasoodus tagajärg, võib käsundisaaja

§ 621

lg 3 kohaselt järgida juhiseid alles siis, kui ta on juhtinud käsundiandja tähelepanu ebasoodsale tagajärjele ja käsundiandja ei muuda juhiseid (Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-12, p 13). Käsundiandja juhiste eiramise eest ei vastuta käsundisaaja üksnes juhul, kui käsundiandja selle hiljem heaks kiidab (

§ 621lg 4).

  1. Kostja väidab, et hageja eiras tema nõuandeid taotleda uut kohtulikku ekspertiisi. Samas ei ole kohtud tuvastanud, et kostja oleks selgitanud hagejale, et kohtule esitatud eksperdiarvamuse alusel hagi ilmselt ei rahuldataks, st uus ekspertiis on hagi rahuldamiseks tõenäoliselt hädavajalik. Kostja ei väida kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus oleks selles osas ka menetlusõiguse norme rikkunud.
  2. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et asja lahendamisel ei ole tähendust sellel, et kostja ei saanud hagejat kaebuse esitamisel esindada. Esindaja vastu esitatud kahju hüvitamise nõude menetlemisel on kohtul võimalik hinnata esindaja töö nõuetelevastavust sõltumata sellest, et kaebemenetluses oleks kõrgema astme kohus võinud otsuse tühistada. Õigusteenus peab olema

§ 620lg 2 nõuetele vastav ka ühe kohtuastme menetluse piirides.

Ringkonnakohus on õigesti viidanud, et kõik asjaolud ja tõendid, mille esitamine on võimalik maakohtus, tuleb esitada maakohtus. Ringkonnakohtus piirab uute asjaolude ja tõendite esitamist juba TsMS §

  1. Vaatamata edasikaebamise võimalusele peab vandeadvokaat tegema endast kõik mõistlikult võimaliku, et juba maakohtus oleks kõik hagi rahuldamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitatud.
  2. Põhjendamatu on kostja väide, et hageja ei saa kostja rikkumisele tugineda, kuivõrd ei vaielnud TsMS § 217 lg 5 alusel kostja tegevusele vastu. Esiteks ei reguleeri TsMS § 217 lg 5 vandeadvokaadi kohustusi kliendi ja vandeadvokaadi käsunduslepingu täitmisel. Teiseks ei saa majandus- ja 12

(16)2-13-6457 kutsetegevuses õigusteenust osutav vandeadvokaat tugineda oma vastutusest vabanemiseks sellele, et hageja oleks pidanud tema taotlusi parandama kohe kohtumenetluse ajal. Klient ei pea kohe kohtuistungil aru saama, kas ja millised vandeadvokaadi menetlustoimingud on kokkuvõttes tema jaoks kahjulikud. III
  1. Järgnevalt hindab kolleegium kostja kassatsioonkaebuse väiteid menetlusõiguse rikkumiste kohta.
  2. Kolleegium selgitab esiteks, et kohtu peamine ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt Riigikohtu
  3. juuni
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27;
  5. jaanuari
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Käesolevas asja ei vaielda selle üle, et kostja hoolsuskohustuse täitmist tuleb hinnata

§ 620ja Adv

S § 44 alusel. Seega tuli kohtul poolte esitatud asjaolude kogumit hinnates muu hulgas võtta seisukoht, kas kostja on vandeadvokaadina rikkunud õigusteenuse osutamisel hoolsuskohustust.

  1. Põhjendamatu on kostja väide, et kohus on ületanud hagi piire. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Esiteks selgitab kolleegium, et hageja nõue (TsMS § 363 lg 1 p 1 mõttes) on algusest peale esitatud raha väljamõistmiseks. Maa- ega ringkonnakohus ei ole hageja nõude piiridest väljunud, nt mõistnud välja soovitust suurema summa, ning vastupidised kostja väited on põhjendamatud. Isegi kui kohus oleks kohtulahendi põhjendamiseks kasutanud väiteid, mida hageja ei esitanud, siis ei kujutaks see endast haginõude piiride ületamist.
  2. Kohus ei või tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud, ega hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele enne poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht (TsMS § 436 lg-d 3 ja 4). Kostja hinnangul on ringkonnakohus rikkunud eelviidatud sätteid. Kolleegium leiab, et kostja väide on põhjendatud. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või otsus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Lisaks sellele kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud väidet, et ta ei oleks hagi müüja vastu esitanud, kui kostja oleks teda hoiatanud, et hagi on edulootuseta, ehk teisiti öeldes ei ole hageja väitnud, et kostja tekitas talle kahju sellega, et koostas ja esitas kohtule edulootuseta hagi. Hageja on apellatsioonkaebuses toetunud sellele, et kostja ei nõustanud teda maakohtu menetluses kohase nõude valikul ega ka nõuetekohase asjatundja arvamuse taotlemisel ja seetõttu kaotas ta müügilepingu rikkumisest tulenevate nõuete rahuldamise võimaluse müüja vastu. Hageja on apellatsioonkaebuses väitnud, et kui kostja oleks teda nõuetekohaselt nõustanud, siis oleks hagi olnud perspektiivikas. Seetõttu ei olnud ka ringkonnakohtul iseenesest asjakohane kostjale ette heita hageja hoiatamata jätmist hagi võimalikust edulootusetusest.
  3. Kostja heidab kassatsioonkaebuses ringkonnakohtule ette, et ringkonnakohus asus seisukohale, mille kohaselt ei võimaldanudki vaidlusalune spetsialisti arvamus kohtul nõuet rahuldada. 13

(16)2-13-6457 Hageja on menetluses tõesti tuginenud põhiliselt sellele, et kui kostja oleks spetsialisti arvamust õigesti kasutanud, oleks hageja nõue olnud edukas. Samas hagile vastates leidis kostja ise, et vaidlusalune spetsialisti arvamus oli üldsõnaline (II kd, tl 78). Hageja väitis seepeale, et kostja teda sellest ei informeerinud ning seda teades oleks saanud paluda eksperdil akti täiendada vastavalt advokaadi soovitud infole (II kd, tl-d 105 ja 182). Ka viimases apellatsioonkaebuses tõi hageja välja, et kostja teadis tõendite puudulikkusest (IV kd, tl 69 pöördel) ja ei esitanud hinna alandamist võimaldavaid tõendeid (IV kd, tl 70). Eelnevast nähtuvalt vaidlesid pooled selle üle, kas hageja tellitud ja kostja esitatud spetsialisti arvamus võimaldas nõude rahuldada või mitte. Seega pidi ringkonnakohus spetsialisti arvamusele hinnangu andma. Kuivõrd ka kostja ise pidas spetsialisti arvamust puudulikuks, siis ei ole ringkonnakohus hinnanud tõendeid mõlemast poolest erinevalt. Sealjuures ei ole tähendust, et ringkonnakohus hageja põhiliste väidetega (kostja ei tuginenud spetsialisti arvamuses loetletud puudustele ning jättis asjakohased nõuded esitamata) ei nõustunud.
  1. Lisaks tõi kostja kassatsioonkaebuses välja, et hageja ei heitnud kostjale ette näiteks tunnistajate ette valmistamata jätmist. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus hagejale sõna-sõnalt ette heitnud tunnistajate ette valmistamata jätmist. Samuti on põhjendamatu kostja väide, nagu ringkonnakohus oleks kostjale ette heitnud, et ta ei valmistanud tunnistajaid enne kohtus küsitlemist piisavalt ette. Samas ei ole põhjendatud ringkonnakohtu etteheide, et kostja ei veendunud selles, kas tunnistajad teavad anda ütlusi tõendamisele kuuluva asjaolu kohta ning kas nende ütlustega saab tõendada hageja jaoks vajalikke asjaolusid (ringkonnakohtu otsuse p 26). TsMS § 236 lg 3 esimese lause kohaselt peab menetlusosaline tõendi esitamisel või tõendite kogumise taotlemisel küll põhjendama, millise asjas tähtsa asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb. Eeltoodu kehtib ka tunnistajate ülekuulamise kohta. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, et tunnistaja ütlus on asjakohane üksnes siis, kui see on antud taotleja kasuks. Kolleegium märgib, et menetlusosalise esindaja, sh advokaat ei vastuta tunnistaja ütluste eest, mis lõppastmes võivad olla ka menetlusosalisele kahjulikud. Advokaat ei saa üldjuhul vastutada selle eest, et kohtu või teise poole küsimuste tulemusel selgub ütlustest mõni asjaolu, mida kohus hindab hiljem esindatava kahjuks.
  2. Põhjendamatu on kostja väide poolte ebavõrdse kohtlemise kohta. Kuivõrd kumbki pool ei taotlenud asja lahendamist kohtuistungil, siis võis ringkonnakohus lahendada asja ka kirjalikus menetluses (TsMS § 647 lg 1). Sealjuures on praeguseks asja arutatud maakohtus kohtuistungil juba kaks korda ja kesksed asjaolud on menetluses vaidluse all olnud juba alates asja esmakordsest lahendamisest maakohtus.
  3. Hageja leiab vastukassatsioonkaebuses, et maa- ja ringkonnakohus ei järginud asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtu esimeses kohtulahendis antud juhiseid. Täpsemalt leiab hageja, et maa- ega ringkonnakohus ei selgitanud vajadust tõendada hinna alandamise eeldusi, st müügilepingus kokku lepitud soorituse väärtuse erinevust tegelikust soorituse väärtusest. Hageja esitatud menetlusdokumentidest nähtub, et hagejale oli asja teistkordsel läbivaatamisel arusaadav, millised on hinna alandamisele tugineva nõude eeldused, sh et vajalik on tõendada kohase ja mittekohase täitmise väärtus (III kd, tl 186; IV kd, tl 50). Hageja leidis, et kuivõrd kostja neid asjaolusid hagiavalduses ei esitanud, siis on kostja oma hoolsuskohustust rikkunud. Seetõttu on põhjendamatu hageja etteheide, et ta ei teadnud, et peab neid asjaolusid tõendama, et saavutada hagi rahuldamine. Samas nähtub toimikust, et hageja on läbivalt olnud seisukohal, et kostja oleks pidanud 14
(16)2-13-6457 esitama kahju hüvitamise nõude. Mõlema nõude eelduseks on aga müügilepingu eseme lepingutingimustele mittevastavus, nagu selgitas ka ringkonnakohus (ringkonnakohtu otsuse p 39). Kuivõrd hageja ei ole tõendanud ka müügieseme lepingutingimustele mittevastavust, siis ainuüksi lisaselgitused hinna alandamise eelduste kohta ei oleks ikkagi asja lõpptulemust mõjutanud. IV
  1. Eelnevast tulenevalt tuvastas ringkonnakohus põhjendatult, et kostja on hagejale teenuse osutamisel rikkunud oma hoolsuskohustust. Vaatamata sellele ei olnud ringkonnakohtul tuvastatud asjaoludel alust hageja nõuet rahuldada.
  2. Ringkonnakohus rahuldas hageja nõude osaliselt ja mõistis kostjalt välja vastaspoole menetluskulud ning kostjale tasutud ettemakse. Kolleegium on selgitanud, et hageja menetluskulude hüvitamise nõude saaks rahuldada üksnes juhul, kui hageja tõendaks, et kohase hoolsusega tegutsedes oleks vastav hagi rahuldatud (vt otsuse p 19). Praegusel juhul tuvastas ringkonnakohus, et hageja ei ole tõendanud, et hoolsuskohustuse rikkumiseta oleks hagi rahuldatud (ringkonnakohtu otsuse p 39). Seega ei saanud ringkonnakohus tuvastatud asjaoludel hageja nõuet vastavas osas rahuldada, kuivõrd põhjuslik seos

§ 127lg 4 järgi on tõendamata.

  1. Käesoleval juhul ei saa hageja menetluskulude hüvitamise nõuet käsitada ka kui nn negatiivse kahju hüvitamise nõuet. Hageja ei ole praeguses asjas tuginenud sellele, et tema nõue oleks olnud algusest peale lootusetu, kostja sai või pidi sellest aru saama ning ta seda hagejale ei selgitanud (vt otsuse p 20). Ka kohtud ei ole tuvastanud, et hageja nõue oleks algusest peale olnud lootusetu või isegi õiguslikult perspektiivitu. Seetõttu saaks hageja menetluskulude hüvitamise nõude rahuldada üksnes juhul, kui hageja tõendaks, et kohase hoolsusega tegutsedes oleks vastav hagi rahuldatud. Seda ei ole hageja seni suutnud teha.
  2. Ringkonnakohus on leidnud, et ei saa tuvastada põhjuslikku seost kostja rikkumise ja hageja kantud täitemenetluse kulude vahel ja need kulud ei olnud kostjale

§ 127lg 3 mõttes ka ettenähtavad, ning jättis hageja nõude selles osas rahuldamata.

Kolleegium ei nõustu selle seisukohaga. Kui kohus mõistab poolelt välja vastaspoole menetluskulud ja tema suhtes toimub täitemenetlus väljamõistetud menetluskulude sissenõudmiseks, siis ka need kulud on kolleegiumi hinnangul hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ja võivad olla põhjuslikus seoses lepingurikkumisega (vt käesoleva otsuse p 21). Veel märgib kolleegium, et kui esineb põhjuslik seos kostja rikkumise ja hageja kantud täitemenetluse kulude vahel, siis saab eeldada täitemenetluse kulude ettenähtavust

§ 127lg 3 alusel.

Praegusel juhul sarnaselt menetluskulude hüvitamise nõudega saaks ka täitemenetluse kulude hüvitamise nõude rahuldada üksnes juhul, kui hageja tõendaks, et kohase hoolsusega tegutsedes oleks vastav hagi rahuldatud.

  1. Ringkonnakohus leidis, et tõendatud ei ole põhjuslik seos ka hageja maja katuse vahetamise kulude ja kostja rikkumise vahel. Selle nõude rahuldamiseks oleks pidanud hageja tõendama, et kohase hoolsusega tegutsedes oleks hagi kinnisasja müüja vastu rahuldatud. Seda ei ole hageja suutnud praeguses menetluses tõendada (vt ringkonnakohtu otsuse p 39).
  2. Eeltoodust järelduvalt leiab kolleegium kokkuvõttes, et ringkonnakohus on rikkunud TsMS §-st 436 tulenevat otsuse põhjendamise nõuet ning kohaldanud ebaõigesti ka materiaalõigust. Ringkonnakohus leidis, et kostja rikkus advokaadi hoolsuskohustust, kuid tuvastas ka, et hageja ei ole käesolevas asjas esitanud asjaolusid, mille alusel saaks kohus jõuda veendumusele, et kohase 15

(16)2-13-6457 hoolsusega tegutsedes oleks vastav hagi rahuldatud. Sellele vaatamata rahuldas ringkonnakohus hagi osaliselt. Kuna Riigikohus ei saa ise tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid (TsMS § 688 lg-d 3–5), siis tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul, arvestades käesolevas otsuses toodud seisukohti, uuesti hinnata poolte esitatud asjaolusid ja tõendeid ning teha otsus hageja nõuete kohta. V
  1. Kostja on kassatsioonkaebuses esitanud aegumise vastuväite hageja viivisenõudele. Kuivõrd kostja ei ole varem viivisenõude aegumisele tuginenud, ei saa kolleegium kostja vastuväidet arvestada. Erinevalt apellatsioonimenetlusest ei saa kassatsioonimenetluses aegumise kohaldamist nõuda, kuna kassatsioonimenetluses puudub TsMS § 651 lg 2 sarnane säte (Riigikohtu
  2. detsembri
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-12, p 15). Seega ei ole Riigikohtul alust hinnata, kas hageja viivisenõue on aegunud või mitte.
  4. Kostja on esitanud taotluse menetluse kinniseks kuulutamiseks TsMS § 38 lg 1 p 6 alusel. Kolleegium leiab, et kostja taotlus ei ole põhjendatud, ning jätab taotluse rahuldamata. Kostja viidatud advokaadi konfidentsiaalsuskohustus peaks praegusel juhul kaitsma eelkõige hagejat kui klienti. Hageja ei ole menetluse kinniseks kuulutamist soovinud.
  5. Tulenevalt TsMS § 173 lg-st 3 jääb menetluskulude jaotus ringkonnakohtu otsustada.
  6. Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja Margo Põbo esitas Riigikohtule taotluse, mille kohaselt palub hagejale Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroo Sempes OÜ-le mõista riigieelarvest välja koos km-ga 840 eurot (14 tundi × 50 eurot × 1,2). Kolleegium leiab, et hageja esindaja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu saamiseks tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 ning justiitsministri
  7. juuli
  8. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ (määrus nr 16) § 2 lg 1 ja 10 alusel rahuldada. Põhjendatud on tasu piirmäära suurendamine, kuivõrd esindaja astus mahuka tsiviilasja menetlusse alles kassatsiooniastmes. Kolleegium määrab hageja esindaja riigi õigusabi tasu suuruseks km-ga 840 eurot. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.
  9. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Kolleegium märgib, et kostja on valesti arvutanud kassatsioonkaebuse hinna. Ringkonnakohus rahuldas hagi 3968 euro 75 sendi ja sellelt arvestatava viivise osas. Seega oli kassatsioonkaebuse hinnaks 3968 eurot 75 senti ning sellele lisaks aastane viivis TsMS § 133 lg 2 järgi. Kuivõrd hagi esitati
  10. veebruaril 2013, kui seadusjärgseks viivisemääraks oli 7,75%, siis on kassatsioonkaebuse hind 4276 eurot 33 senti.
  11. Hageja vabastati menetlusabi korras kautsjoni tasumisest, mistõttu kautsjoni tagastada ei ole vaja. (allkirjastatud digitaalselt) 16
(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.