Obsah (14)

§ 113§ 11§ 396§ 100§ 101§ 108§ 76§ 82§ 1131§ 1132§ 94§ 398§ 8§ 115

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse avaldamise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Tsiviilasja hind Menetlusosalised esindajad ja nende Harju Maakohus Liili Lauri 14. juuni 20

§ 113

lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 02.02.2022 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

1. Jätta hagi rahuldamata sissenõudmiskulu 40 euro väljamõistmise osas. Menetluskulude jaotus
2. Jätta menetluskulud kostja JR Development OÜ kanda.
3. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Hageja nõue ja asjaolud
4. Pooled sõlmisid 22.06.2021 suulise laenulepingu, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu 18 000 eurot ning kostja kohustus tasuma laenusumma kasutamise eest 5% intressi laenuperioodi peale. Hageja tegi 22.06.2021 kostja arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXX väljamakse summas 18 000 eurot. Kostja on raha kätte saanud ning tal on kohustus laen tagasi maksta. Hageja ja kostja leppisid kokku, et laen tagastatakse hiljemalt detsembris
5. Kostja ei ole täitnud oma lepingulist kohustust, st jättis talle antud laenu tagastamata. Hageja on teinud kostjale ettepaneku vormistada asi kirjalikult, kuid kirjalikku lepingut ei järgnenud. Lisaks ei ole laenusumma tagastamise tähtaega poolte kokkuleppel pikendatud. Hagejal on laenulepingust tulenevalt õigus nõuda laenusaajalt laenulepingu alusel antud laenu tagastamist, laenu kasutamise eest intressi tasumist ning laenu tagastamisega viivitatud aja eest viivise tasumist. 2.

§ 11

lõike 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Laenuleping ei näe ette kohustuslikku vormi, seega võib selle sõlmida ka suuliselt.

§ 396

lg-st 1 tulenevalt on laenulepinguks leping, mille kohaselt kohustub laenuandja (antud juhul hageja) andma laenusaajale (antud juhul kostja) rahasumma, laenusaaja aga kohustub sama summa tagasi maksma. Kostja lepingurikkumiseks on praegusel juhul hagejale võlgnetava soorituse tegemata jätmine. Võlgnetav sooritus seisneb laenusumma tagastamata jätmises, samuti intressi maksmata jätmises.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. Eeltoodu tähendab, et kohustust on rikutud, kui kohustuse sisust tulenev olukord ja tegelik olukord erinevad üksteisest. Lepingulise kohustuse rikkumine on objektiivne, mis tähendab, et rikkumise tuvastamisel ja käsitlemisel tuleb kõrvale jätta põhjused, miks vastavat kohustust rikuti. Siinsel juhul on kostja laenu tagastamisega viivitamine lepingurikkumiseks

§ 100tähenduses.

Vastavalt

§ 101lg 1 p-le 1 ja § 108 lg-le 1 võib hageja nõuda kohustuse täitmist.

Kostja vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendit asjas nr 3-2-1-50-06 (p 15) ja otsust asjas nr 3-2-1-118-05 (p 16)). 12. Hageja õigus nõuda põhikohustuse täitmist.

§ 108

lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

§ 76

lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 76

lg 3 järgi loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Pooled leppisid kokku, et laenu tagastamise tähtaeg on hiljemalt detsember 2021.

§ 82

lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. TsÜS § 136 lõige 3 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Järelikult oli laenu tagastamise tähtaeg 31.12.2021 ning kostja oleks pidanud hagejale laenu tagastama. Kostja ei vaidle vastu asjaolule, et ta ei ole seni laenu põhisummat tagastanud.

§ 108

lg 1 järgi, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt laenulepingust tuleneva laenu tagastamise kohustuse täitmist. Eelnevat arvestades on hagejal kostja vastu laenulepingust tulenev laenu tagastamise nõue summas 18 000 eurot. 3.

§ 1131

lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Praegusel juhul on kostja viivituses laenusumma tagastamisega ning hageja võib nõuda ka sissenõudmiskulude hüvitamist. Senine kohtupraktika ei ole seadnud tingimuseks eraldi seaduses sätestatud õiguste eraldi poolte kokkuleppena vormistamise vajadust ning senises kohtupraktikas on sissenõudmiskulu välja mõistetud seaduse alusel. Tallinna Ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu otsuse tsiviilasjas nr 2-19-128584, milles maakohus mõistis

§ 1132

lg 2 alusel kohtueelse sissenõudmiskulu välja ilma, et hageja oleks pidanud seda eraldi tõendama. 4.

§ 94lõike 1 kohaselt tuleb intressi tasuda vastavalt seadusele või lepingule.

Poolte suuline kokkulepe intressimäära 5% laenulepingu kohta on tõendatud poolte kirjavahetusega. Selle kohaselt leppisid pooled kokku, et intressi tasutakse laenu andmisest kuni laenu tagastamise kuupäevani laenulepingu lõppemisel. Hageja ja kostja leppisid kokku

§ 94

lg-s 1 sätestatust erineva intressimäära, st kostja kohustus hagejale tasuma laenusumma kasutamise eest intressi 5% aastas. Kui pooltel tekib vaidlus intressimäära üle, on hageja valmis tõendama, et tagatiseta ärilaenu intressimäärad on turutingimustel oluliselt kõrgemad võrreldes 5%. 21. Lepingust tulenev intressinõue on kohaselt tasumata. Hagi esitamise seisuga on laenulepingust tulenev intressivõlgnevus 900 eurot (5% * 18 000 eurot). Seega on laenulepingus kokkulepitud intressi maksmise kohustus täitmata ning hagejal on õigus nõuda kostjalt intressi maksmise kohustuse täitmist

§ 108lg 1 alusel.

Eeltoodust tulenevalt on hagejal kostja vastu intressinõue summas 900 eurot. 5.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutmisest kuni 4 kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kostja on rikkunud raha maksmise kohustust, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt viivise tasumist. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kohtul mõista kostjalt hageja kasuks välja hagiavalduse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise summas 126,25 eurot. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab kostjalt tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teise lause alusel iga kohustuse täitmisega viivituses oldud päeva eest kuni hagi resolutsioonis nimetatud põhivõla täieliku tasumiseni kostja poolt. Hageja palub kohtul mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teise lause alusel tähtaegselt tasumata põhinõudelt alates hagi esitamisest kohtule kuni kohtuotsuse tegemise hetkeni ning kohtuotsuse tegemise päevale järgnevast päevast edasi seaduses sätestatud määras tähtaegselt tasumata põhinõudelt kuni nõude täieliku rahuldamiseni kostja poolt. 6. Hageja palub välja mõista City Foxes Invest OÜ kasuks kostjalt JR Development OÜ põhivõlgnevus 18 000 eurot, intress 900 eurot, sissenõudekulu 40 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 126.25 eurot ja

§ 113

lõike teises lauses sätestatud viivis alates 02.02.2022 tähtaegselt tasumata põhinõudelt kuni nõude tasumiseni.

1. Hageja esitas 04.05.2022 teise alternatiivina, et kui kohus leiab, et poolte laenulepingus lepiti kokku intressimäärana 5% aastas, mitte 5% intressina laenuperioodil 22.06.202131.12.2021, välja mõista intress summas 475,89 eurot. Kostja vastuväited
2. Kostja esitas kohtule oma seisukoha, mille kohaselt pole ta kordagi väitnud, et ei suuda või ei soovi oma kohustusi täita ning korduvalt andnud hagejale ka mõista, et valmis allkirjastama vastava kirjaliku lepingu/kokkuleppe. Hageja info on küll korrektne, et kostjal on piisavalt vara selle kohustuse täitmiseks, kuid jätab arvestamata, et nimetatud aktsiaid ei tohi insaiderina igal ajahetkel realiseerida. Sellest tulenevalt tegi kostja veel 7.03 ettepaneku sõlmida kokkulepe tähtajaga hiljemalt 31.05, milleks võiks olla keeld lõppenud ja saab kohustused täidetud. Hageja väide, et kostjal puudub soov oma kohustused täita, on meelevaldne. Arvestades, et nimetatud laen oli mõeldud omakorda seotud tegevuste finantseerimiseks, et hageja saaks Elmo Rent AS ainukese juhatuse liikmena oma igapäevaseid eesmärke täita ja juhatuse liige on lahkumisega tekitanud ettevõttele rahalist kahju, siis võib arvata, et hagimenetlus täidab pahatahtliku eesmärki. Jääb ka arusaamatuks, miks hageja ei ole nõus sõlmima kirjaliku kokkulepet tähtajaga, mis on lühem kui antud hagimenetlusele kuluv aeg, odavam kostjale ning ei kuluta asjatult kohtu ressursse. Kohtu põhjendused
3. Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega ning hinnanud tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele põhinõude ja viivise osas. Hagi tuleb jätta rahuldamata sissenõudmiskulu osas.
4. Kohus on hagi menetlusse võtnud 05.02.
6. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
7. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema tõesed. 13.

§ 396

lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 398

lg 1 kohaselt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud.

1. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et 22.06.2021 teostati kostja arvelduskontole hageja poolt ülekanne 18 000 eurot selgitusega „laenuleping nr xxxxxxxx“. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 5 alusel tsiviilõigused ja kohustused tekivad tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest.
2. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Menetlusosalisel on õigus tõendeid esitada (TsMS § 199) ja samas kohustus oma väiteid tõendada (TsMS § 230 lg 1). Kohus leiab, et tõendatud on pooltevaheline laenulepinguline suhe, seega on

§ 8lg 1 alusel väidetav laenuleping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

Laenulepingu sisuks on laenuandja kohustus anda laenusaajale üle laen ja laenusaaja on kohustatud laenu kokkulepitud tähtaja jooksul tagastama. Laenu väljamaksmise kohustus laenusaajale on laenuandja põhikohustus, laenu tagastamine laenusaaja kohustus.

§ 76

lg 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt

§ 115

lg 1 kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Pooled ei vaidle selle üle, et laenusumma on tagastamata. Hageja väitel oli kokkulepe laen tagastada detsembris 2021. Kohus leiab, et tähtaja osas ei ole kostja vastupidist tõendanud, hageja seiskohta kinnitab ka poolte 2022 aasta jaanuarikuu kirjavahetus. Kohtuistungil, mis toimus 05.05.2022, selgitas kohus välja, et vaidlus on laenulepingu tähtajalisuse ning intressi arvestamise aja üle. Kohus leiab, et vaidluse all ei ole intressimäär ning arvestades laenuperioodi 22.06.2021 kuni 31.12.2021 tuleb välja mõista intress summas 475,89 eurot. TsMS § 235 kohaselt väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduste õigusust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 398

lg 1 kohaselt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud. 16. Hageja nõuab kostjalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot

§ 1131lg 1 alusel.

Sissenõudmiskulud on kulud, mida võlausaldaja kannab seoses võlgnikult kohtuväliselt võla sissenõudmisega ning need tekivad olukorras, kus võlgnik ei ole oma kohustusi kohaselt täitnud ning võlausaldaja teeb mitmeid toiminguid, et panna oma nõue võlgniku vastu maksma. Kohus ei nõustu hagejaga, et puudub vajadus kohtueelse sissenõudmiskulu osas tõendite esitamiseks. Hageja ei ole kirjeldanud ega esile toonud ühtegi toimingut, mis on tehtud võla sissenõudmiseks. Seega ei ole alust sissenõudmiskulu väljamõistmiseks. 17.

§ 101

lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kuna kostja ei ole võlgnevust tähtaegselt tasunud, on kostja

§ 100mõttes viivituses ja rikub kohustust.

Hageja on taotlenud seadusjärgse viivise väljamõistmist alates arve maksetähtajale järgnevast kalendripäevast. Hageja palub kostjalt välja mõista hagiavalduse esitamiseni ehk 02.02.2021 sissenõutavaks muutunud viivise summas 126,25 eurot ning edasiulatuva viivise tasumata põhinõudelt (18 000 eurot)

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 02.02.2021 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Kohus leiab, et hageja viivisenõuded on põhjendatud ning kostjalt kuulub väljamõistmisele 02.02.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 126,25 eurot ning alates 02.12.2021 edasiulatuv viivis

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhinõudelt.

Menetluskulud

1. Kuna kohus rahuldab hagi põhinõude, viiviste ja intressi osas täies ulatuses, siis juhindudes TsMS § 173 ning kooskõlas TsMS §-ga 162 lg 1 jätab kohus menetluskulud kostja kanda.
2. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.
3. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
4. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus leiab, et käesolevas asjas on menetluskulude rahaline suurus otstarbekas kindlaks määrata eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
5. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik