← Eesti

1-20-6346/56

Obsah (4)§ 63§ 65§ 184§ 68

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 5. september 2022 Kohtuasja number 1-20-6346 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas Kohtuasi Jevgeni Konobritski (isikukood 381

) § 422 lg 1 ja § 123 järgi ning

§ 63

lg 1 kohaldades karistati teda 8-kuulise vangistusega.

§ 65lg-te 1 ja 3 ning § 64 lg 1 alusel loeti selle karistusega täielikult kaetuks J.

Konobritskile Pärnu Maakohtu 6. mai 2020 otsusega mõistetud karistus. Lisaks tunnistati J. Konobritski süüdi

§ 184

lg 1 järgi ja teda karistati selle eest 2-aastase vangistusega.

§ 65lg 2 alusel liideti J.

Konobritskile mõistetud karistused ning lõplikuks karistuseks loeti 2 aastat ja 8 kuud vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati karistuse kandmise aja algust J.

Konobritski kinnipidamisest

  1. mail
  2. J. Konobritski karistusaeg lõppeb
  3. jaanuaril
  5. Tartu Vangla esitas
  6. mail 2022 Tartu Maakohtule materjalid J. Konobritski tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks.
  7. Tartu Vangla ega prokuratuur J. Konobritski vabastamist ei toeta. Vaidlustatud kohtumäärus
  8. Tartu Maakohus jättis
  9. juuni 2022 määrusega J. Konobritski tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata, põhjendades seda kokkuvõtlikult järgmiselt.
  10. Täidetud on formaalsed eeldused J. Konobritski ennetähtaegseks vabastamiseks.
  11. On positiivne, et vanglas on J. Konobritski osalenud motiveeritult tööhõives ja vestlustes seadusliku tulu teenimise võimalustest, ta on läbinud sotsiaalprogrammid „Eluviisitreening“ ja „Viha juhtimine“, tal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused ning vabanedes saab ta minna SA Viljandi Haigla sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskusesse. Neist positiivsetest asjaoludest hoolimata on J. Konobritski retsidiivsusoht aga kohtu hinnangul jätkuvalt kõrge.
  12. J. Konobritskit on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Hetkel on tal kolm kehtivat kriminaalkaristust, kuid vangistust kannab ta juba seitsmendat korda. J. Konobritski viimane kuritegu oli suures koguses narkootikumide käitlemine, teise inimese ohtu asetamine ja sõidukijuhi liiklusnõuete rikkumine, millega kaasnes raske tervisekahjustus. Varem on J. Konobritski pannud toime süstemaatilise mootorsõiduki juhtimise ilma juhtimisõiguseta, kehalise väärkohtlemise, joobes juhtimise ning varavastaseid kuritegusid. See viitab J. Konobritski väljakujunenud kriminaalsele käitumismustrile, kusjuures tema rikkumised on muutunud ajas ka raskemaks. J. Konobritski kuritegeliku käitumise põhjuseks on olnud riskiv ja hoolimatu elustiil, puudulik probleemide lahendamise oskus ning kehv majanduslik olukord. Soodusteguriteks on olnud sõltuvusprobleemid ja grupi mõju. Kuritegusid on ta pannud toime nii planeeritult kui ka hetke ajel. Talle on mõistetud eriliigilisi karistusi, sealhulgas tingimuslikke. Kuna viimase kuriteo pani J. Konobritski toime katseajal, pole tingimuslik karistus tema käitumise mõjutamiseks sobiv: kriminaalhooldus ja sellega kaasnevad võimalikud lisakohustused ei maanda piisavalt tema uute kuritegude toimepanemise ohtu. Pealegi nähtub materjalidest, et ka vanglas ei ole J. Konobritski käitumine olnud täielikult probleemivaba: tema suhtes on 5.–
  13. märtsini 2022 kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid (eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, kehakultuuriga tegelemise keelamine ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine), kuna oli alust arvata, et ta kasutas kaaskinnipeetava suhtes füüsilist vägivalda.
  14. Probleemkohaks on sõltuvusainete, eelkõige narkootikumide tarvitamine. Meditsiiniosakonna andmetel on J. Konobritski igapäevane narkootikumide tarvitaja, kellel on diagnoositud sõltuvus. Varasema vangistuse jooksul läbis J. Konobritski sõltuvusteemalise sotsiaalprogrammi, kuid vaatamata sellele jätkas ta vabaduses narkootikumide tarvitamist ja kuritegude toimepanemist. Narkootikume hakkas ta uuesti tarvitama tagasi tänavale sattudes ja tarvitajatega kokku puutudes. J. Konobritski on tarvitanud kanepit, amfetamiini ja ecstasyt, kuid üledoose ta enda sõnul saanud ei ole. Kohtu hinnangul on kiiduväärne, et väidetavalt mõistab J. Konobritski oma probleemi narkootikumide tarvitamisega, soovib saada sõltuvusest vabaks ning seetõttu minna abi saamiseks Viljandi Haiglasse. Samas ei saa arvestamata jätta, et J. Konobritski on viibinud ka varem korduvalt sõltuvusrehabilitatsioonil, kuid pole ühelgi korral rehabilitatsiooni läbinud. Katkestamist on ta põhjendanud näiteks sellega, et keskuses olid kehvad toidud, ta soovis tütre juurde minna ja talle ei meeldinud preestri käitumine. Pole mingisugust kindlust, et nüüd läheks teistmoodi. Seda enam, et rehabilitatsioonikeskusesse asumise soov võib olla seotud tahtmisega vabaneda, mitte tõsikindla kavatsusega tegeleda oma sõltuvusprobleemiga. Nimelt kumas J. Konobritski selgitustest kohtuistungil läbi, et juhul kui ta ennetähtaegselt ei vabane, ta rehabilitatsioonikeskusesse ei lähe.
  15. Riskiteguriks on ka garanteeritud töökoha puudumine. Töötamise registri andmetel on J. Konobritski varem töötanud ametlikult kaheksal korral, kuid tema töösuhted olid lühiajalised, sest ta ei olnud palgaga rahul. Vahetult enne vangistust töötas J. Konobritski mitteametlikult ja tema 2

(5)majandusliku toimetuleku oskus oli kehv, kuna ta kulutas raha narkootikumidele ning teenis tulu narkootikumide edasimüümise ja varavastaste kuritegude toimepanemisega. Kuigi J. Konobritski sõnul aitavad rehabilitatsioonikeskus ja tema lapse ema tal vabaduses töökohta otsida, suurendab garanteeritud töökoha ning järjepideva sissetuleku puudumine siiski kuritegude jätkamise ohtu.
  1. J. Konobritski tõi välja, et soovib end muuta oma naise ja 3-aastase lapse pärast. Kahjuks nähtub kohtuotsusest, et varem J. Konobritski hoopiski ohustas oma tütart. Seega ei pannud alaealise lapse olemasolu ja kohustused tema ees J. Konobritskit oma mõttemaailma ümber vaatama. Kui J. Konobritskil on tõesti soov end muuta, siis saab ta seda teha ka vangistuse jätkudes, käitudes eeskujulikult, jätkates vanglas tööharjumuse juurutamist ning kaaludes rehabilitatsiooni läbimist ka tähtaegse vabanemise korral. Määruskaebus
  2. Maakohtu määruse peale esitas J. Konobritski määruskaebuse, mille sisu on kokkuvõtlikult järgmine. Tal on tõesti sõltuvus. Ta on selle probleemiga vanglas aktiivselt tegelenud ja soovib seetõttu vabaneda rehabilitatsioonikeskusesse. Vanglas on ta läbinud kõik ettenähtud tegevused ja peale töötamise ei ole tal seal enam midagi teha. Ta soovib jätkata sõltuvusprobleemiga tegelemist ja jääda kaineks, kuid kohus piirab tema edasist ravi. Täiendavate julgeolekuabinõud tingis arusaamatus ja tema kambrikaaslase laim: menetlus tema suhtes peatati ja talle ei esitatud süüdistust. Tõele ei vasta kohtu viidatu, et ta on viibinud juba korduvalt rehabilitatsioonikeskuses: ta on olnud seal vaid korra, keskuse juhtkond nõudis võõra metsa varastamist ja seetõttu ta sealt lahkus. Tal on jäänud karistust kanda vaid veidi üle kuue kuu ja see aeg oleks ideaalne veeta rehabilitatsioonikeskuses, et vaikselt vabadusega adapteeruda. Absurdne on viitamine garanteeritud töökoha puudumisele. Ta soovib minna kuni 9 kuuks rehabilitatsioonikeskusesse – kuidas saaks tööandja talle töökohta garanteerida? Vabaduses polnud tal varem töötamisega probleeme ja ka vanglas on ta töötanud. Talle meeldib töötada, rehabilitatsioonikeskuses on olemas tööteraapia ja enne keskusest lahkumist aidatakse tal tööd otsida. Ta valdab nelja keelt ja omab kahte ametit. Seega ei valmistaks töö leidmine talle probleeme. Ta on oma naisega ära leppinud. Ta pole oma 3-aastast tütart 2 aastat näinud, aga soovib olla tema lähedal ja osaleda tema kasvatamises. On tehtud otsustus paigutada ta avavanglasse. Tõele ei vasta kohtu viide, et ta pani kuriteo toime katseajal: ta ei jõudnudki kriminaalhooldusele alluda. Varem ei ole teda ennetähtaegselt vabastatud ja nüüd palub ta sellist võimalust. Ringkonnakohtu seisukoht
  3. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine materiaalne eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine: kinnipeetava vabastamine eeldab positiivset retsidiivsusprognoosi, st peab olema piisav alus eeldada, et süüdimõistetu ei pane enam toime kuritegusid. Niisugust prognoosi püstitades on kohtul ulatuslik kaalutlusõigus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. aprilli 2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16).
  5. Ringkonnakohtu hinnangul ei teinud maakohus J. Konobritski ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ühtegi sellist kaalutlusviga, mille tõttu võinuks kinnipeetav jääda ebaõigesti ennetähtaegselt vabastamata. Tõsi, täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisele ei oleks tohtinud viidata. Neid abinõusid võidakse kohaldada ka pelga kahtluse korral. Praegu polegi alust arvata, et J. Konobritski tegelikult sooritas selle vägivallateo, mille kahtlus julgeolekuabinõude rakendamise tingis: J. Konobritskit pole selles teos süüdi tunnistatud ja ka mingit (kriminaal)menetlust selles osas ei toimetata. Seda kõrvale jättes põhjendas maakohus aga igati asjakohaselt ja piisavalt, miks ei saa J. Konobritskit ennetähtaegselt vabastada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda juhinduvalt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 3
(5)390 lg-st 1 ja § 342 lg 3 p-st 1 neid põhjendusi. Määruskaebuse argumentidele vastab ringkonnakohus järgmist.
  1. Määruskaebuses viitab J. Konobritski sellele, et ebaõige on maakohtu väide, et ta pani viimase kuriteo toime katseajal. Harju Maakohtu
  2. novembri 2020 otsusest nähtub, et viimane J. Konobritski kuritegu oli narkootikumide suures koguses ebaseaduslik käitlemine. Täpselt tuvastamata ajal omandatud narkootikume hoidis J. Konobritski enda valduses kuni
  3. maini
  4. Pärnu Maakohtu
  5. mai 2020 otsusega temale määratud katseaeg algas aga juba
  6. mail
  7. Järelikult hoidis J. Konobritski uimasteid enda valduses selle kohtuotsusega määratud katseajal.
  8. Nagu maakohus asjakohaselt viitas, on J. Konobritski väga oluline kuritegeliku käitumise riskitegur tema narkootikumide tarvitamine. Et J. Konobritski tunnistab seda probleemi, on sellega vanglas tegelenud ja soovib väidetavalt edasi tegeleda ka vabaduses, on kahtlemata kiiduväärne. Siiski ei pruugi sellest piisata tema kuritegevusvaba elu kindlustamiseks. Sõltlaste puhul on tagasilanguse risk suur. Seda riski ei pruugi piisavalt maandada ka vangistuses läbitud sotsiaalprogramm, soov minna rehabilitatsioonikeskusesse ning võimalikud ennetähtaegse vabastamisega kaasnevad lisakohustused. Vangla iseloomustusest nähtuvalt läbis J. Konobritski sõltuvuskäitumisega tegeleva sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ juba varasema vangistuse ajal, kuid siis see teda narkootikumidest eemale ei hoidnud. Seega ei pruugi programmist abi olla nüüdki. Ka sõltuvusrehabilitatsioonil on J. Konobritski vangla iseloomustuse järgi juba varasemalt viibinud, kuid on selle ebamõjuvatel põhjustel korduvalt katkestanud. Määruskaebuses selgitab J. Konobritski, et tegelikult on ta varem olnud sõltuvusrehabilitatsioonil vaid ühe korra. Ringkonnakohtul siiski pole alust vangla andmetes kahelda. Sugugi usutav pole J. Konobritski väide, et ta pidi jätma varasema rehabilitatsiooni pooleli seetõttu, et keskuse juhtkond nõudis temalt võõra metsa varastamist. Põhjust on hoopis eeldada, et J. Konobritski jättis rehabilitatsiooni pooleli ebapiisava motivatsiooni tõttu oma probleemiga tegeleda – ja ei ole alust arvata, et nüüd oleks tema motivatsioon tugevam.
  9. Väidetavalt annab J. Konobritskile motivatsiooni soov tõestada end oma naisele ja lapsele. Naine ja laps olid tal olemas juba enne viimaseid kuritegusid, aga siis nad neid kuritegusid ega uimastite tarvitamist ära ei hoidnud. Niisiis ei ole põhjust uskuda, et nüüd läheks teisiti.
  10. Põhjendatult nägi maakohus riskitegurina ka J. Konobritskil kindla töökoha puudumist vabaduses. Kuna varem on ta pannud kuritegusid toime muu hulgas majanduslikel eesmärkidel, siis suurendab kindla töökoha puudumine riski majanduslikel põhjustel kuritegude toimepanemise jätkamiseks. Samuti suurendab kindla töökoha puudumine riski narkootikumide tarvitamisega jätkamiseks ning sellest tulenevalt uute kuritegude toimepanemiseks. Tõsi, rehabilitatsioonikeskusesse asumisel võib J. Konobritskil olla raskendatud kohene tööle asumine või mõne töökohagarantii saamine rehabilitatsioonikeskusest vabanemise ajaks. See aga ei tähenda, et seda riskitegurit ei saa arvestada: kohus peab arvestama ka neid riske, mis võivad suurendada J. Konobritski uute kuritegude toimepanemise ohtu pärast rehabilitatsioonikeskusest vabanemist. Et J. Konobritskil on varasemast erinevaid töökogemusi, ta on vanglas säilitanud tööharjumuse, valdab väidetavalt nelja keelt ja rehabilitatsioonikeskus saab teda töö otsimisega aidata, ei kindlusta veel kohest töö leidmist ning säilitamist pärast rehabilitatsioonikeskusest vabanemist. Kuna varasemalt on J. Konobritski ametlikud töökogemused olnud võrdlemisi lühiajalised ning ta on eelistanud tulu teenimist ebaseaduslikul teel, võib ta samamoodi talitada nüüdki. Samuti ei saa arvestamata jätta, et isegi ametliku töökoha leidmisel ja säilitamisel ei pruugi sellest saadav sissetulek olla J. Konobritski jaoks piisav. Eeskätt võib raha hakata nappima seetõttu, et J. Konobritskil on vaja hakata narkootikume ostma.
  11. J. Konobritski ennetähtaegset vabastamist ei tingi ka asjaolu, et praeguseks on tehtud otsustus tema avavanglasse paigutamise kohta. Esiteks ei ole kohus ennetähtaegse vabastamise 4
(5)otsustamisel seotud vangla hinnanguga, et isiku saab paigutada avavanglasse. Teiseks on kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks ja ümberpaigutamiseks antavate hinnangute eesmärk erinev. Esimesel juhul hinnatakse, kas isik suudab vabaduses käituda õiguskuulekalt. Teisel juhul peab aga vaagima, kas vangistuse kandmine kinnises vanglas on otstarbekas ja kas süüdimõistetu suudab avavangla tingimustes õiguskuulekalt käituda (vangistusseaduse (VangS) § 20 lg 1). Avavangla tingimustes on kinnipeetav jätkuvalt allutatud vangistuses kehtivale režiimile (VangS § 10), mis tähendab, et tema suhtes rakendatavad piirangud ei ole vabaduses viibiva süüdimõistetuga võrreldavad. Lisaks ei pruugi avavanglasse paigutamine olla lõplik, sest kui kinnipeetav vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid ei täida või paneb toime uusi õigusrikkumisi, annab see aluse tema paigutamiseks kinnisesse vanglasse (VangS § 21 lg 1). Järelikult tuleb avavanglasse ümberpaigutatud süüdimõistetul alles näidata, et tema suhtes tehtud otsustus on põhjendatud ja ta suudab ka leebema režiimi tingimustes käituda õiguskuulekalt. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. veebruari 2018 määrus asjas nr 1-1410087, p 38)
  2. Kuna J. Konobritski avavanglasse paigutamise otsustus tehti alles
  3. juulil 2022, ei ole tal olnud veel kuigivõrd palju aega, et tõestada selle otsustuse põhjendatust. Lisaks ei saa arvestamata jätta sedagi, et kuivõrd J. Konobritski kuritegeliku käitumise peamised riskitegurid (sõltuvusained ja majanduslikud raskused) saavad avaldada tema käitumisele negatiivset mõju eeskätt väljaspool vanglat, ei pruugi tema õiguskuulekas käitumine avavangla tingimustes veel näidata, et samamoodi suudab ta käituda ka vabaduses. Mis puudutab aga määruskaebuse väidet, et avavanglas (ja vanglas üldse) ei ole J. Konobritskil enam võimalik midagi oma sõltuvusprobleemi ületamiseks teha, siis selles osas näeb ringkonnakohus vastuolu tema poolt maakohtu istungil avaldatuga ja vangla iseloomustuses märgituga. Nimelt väitis J. Konobritski maakohtus, et saab käia avavanglas anonüümsete narkomaanide tugigrupis ning ka vangla iseloomustuse kohaselt osaleb ta tagasilanguse tugigrupis – seegi on sõltuvusprobleemiga tegelemine. Kuid isegi kui need tegevused on praeguseks lõppenud ja rohkem sõltuvusega seonduvaid tegevusi talle vanglas pakkuda ei saa, ei tähenda see siiski, et ta tuleks ennetähtaegselt vabastada – selleks on tema retsidiivsusoht liiga suur.
  4. Toodud põhjustel ning juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  5. juuni 2022 määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.