Obsah (4)

§ 214§ 323§ 68§ 73

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 11. november 2015. a, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-5786 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Karta

§ 214

lg 2 p 1,4 ja

§ 323

lg 1 järgi, J.V süüdistuses

§ 214

lg 2 p 1,4 ja

§ 323

lg 1 järgi, Sandra J.V süüdistuses

§ 214

lg 2 p 4 ja

§ 323

lg 1 järgi, M.T

§ 214lg 2 p 4 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 23.

septembri 2015. a otsus kokkuleppemenetluses Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdistatav M.T, apellatsioon RESOLUTSIOON Jätta Jan M.T apellatsioon läbi vaatamata ja tagastada kaebus esitajale. Edasikaebamise kord Määruse peale võib advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule viieteistkümne päeva jooksul alates vaidlustatavast kohtumäärusest teada saamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK M.T anti kohtu alla süüdistatuna

§ 214

lg 2 p-s 4 sätestatud kuriteos, mis seisnes selles, et tema grupis koos Ergo Jõhve, J.V ja Sandra J.V-ga nõudis erinevatel viisidel K.M. poolt neile raha maksmist, ähvardades maksmata jätmise korral avaldada tema kohta Viljandi linnas häbistavaid andmeid ning kasutada vägivalda. Nimetatud tegu seisnes selles, et E. Jõhve organiseeris Tartu Vanglast eeluurimisel tuvastamata viisil tema vastu kriminaalasjas nr 13260104507 antud tunnistajate ülekuulamiste protokollide ülesvõtted J.V ja S. J.V kätte, eesmärgiga sundida tunnistajaid antud ütluste eest raha maksma. J.V, S. J.V ning M.T edastasid

1. a suvel Viljandimaal Saarepeedi vallas Peetrimõisa külas XXX talu hoovis K.M. ja teiste tunnistajate ütluste koopiad K.M. le, nõudes temalt raha maksma hakkamist S. J.V-le, ähvardades raha maksmata jätmise korral avaldada tema kohta Viljandi linnas häbistavaid andmeid. Peale selle saatis E. Jõhve
2. a oktoobri alguses K.M. le kirja, milles käsib samuti K.M. l hakata S. J.V-le maksma, ähvardades teda vastasel juhul tervisekahjustuste tekitamisega. Nimetatud tegevuste tagajärjel tunnetas K.M. reaalset ohtu oma tervisele, kuna J.V ja M.T näol on tegemist füüsiliselt tugevate isikutega, kes omavad väljakujunenud ja teistele isikutele teada olevat mainet kasutada probleemide lahendamisel jõudu. Tartu Maakohtu 23.09.
3. a otsusega kokkuleppemenetluses tunnistati M.T

§ 214

lg 2 p 4 järgi süüdi ning talle mõisteti karistuseks 4 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvas kohus karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 2 päeva ja luges ära kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust.

§ 73

lg 1, 3 alusel määras kohus, et vangistust ei pöörata tingimisi täielikult täitmisele, kui M.T ei pane 4 aasta pikkuse katseaja vältel toime uut tahtlikku kuritegu. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Süüdistatav M.T esitas Tartu Maakohtu 23.09.2015. a otsuse peale apellatsiooni, taotledes otsuse tühistamist osas, millega teda

§ 214

lg 2 p 4 järgi süüdi tunnistati ja selles osas uue otsuse tegemist, millega mõista teda süüdistuses õigeks. M.T on seisukohal, et kohtuotsus tema süüdi tunnistamise osas

§ 214

lg 2 p 4 järgi on ebaseaduslik, kuna süüdistuses kirjeldatud tema tegu ei ole kuritegu. Süüdistuses on M.T teo kirjelduseks ühekordne viibimine XXX külas, kus ta olevat ähvardanud K.M. t häbistavate andmete avaldamisega Viljandi linnas. Süüdistuses puudub täielikult M.T teo kirjeldus K.M. vägivallaga ähvardamise kohta. Süüdistuses kirjeldatakse, kuidas E. Jõhve ähvardas 2014. a oktoobris S. J.V vahendusel K.M. t tervisekahjustusega. M.T viibimine K.M. juures suvel ei saa kuidagi olla E. Jõhve poolt sügisel esitatud ähvardusega seotud. Süüdistuses ja kohtuotsuses on sisustamata nn „häbistavad andmed“, millega ähvardamist M.T-le süüks arvatakse. Toimikumaterjalide alusel on võimalik oletada, et häbistavaks andmeks peab kohus Facebooki suletud kommuunis „Viljandi“ ilmunud karikatuuri, kus K.M. t kujutatakse kitse keha ja K.M. näoga olendina. Süüdistusest ja kohtuotsusest ei ole arusaadav, millisel viisil on nimetatud pildid K.M. t häbistavad. Kannatanu ise ei ole andnud sellele mingit moraalset ega esteetilist hinnangut. Lisaks nähtub kriminaalasja materjalidest, et kui M.T K.M. juures käis, olid nn „häbistavad andmed“ juba avaldatud ja K.M. le Facebooki vahendusel teatavaks tehtud, mida kinnitavad K.M. enda ütlused. Seega ei saanud M.T K.M. t häbistavate andmete avaldamisega ähvardada. Ähvardada ei saa tegevusega, mis on juba toimunud. M.T väitel ei ole ta kedagi ähvardanud ja seda Facebooki piltide ülespanemist pidas ta naljaks. M.T on seisukohal, et oma tegevusega ei ole ta toime pannud kuritegu, mis ei ole ka süüdistuse teksti järgi kuritegu ning seega on tema karistamine

§ 214lg 2 p 4 järgi 4aastase vangistusega selge ülekohus.

Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse ja selle peale esitatud apellatsiooniga, leiab, et süüdistatav M.T puudub apellatsioonis tõstatatud küsimuse, s.o tema süü tõendatuse, osas apellatsiooniõigus, mistõttu apellatsioon tuleb KrMS § 326 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata. 2 M.T apellatsioon tugineb väitele, et tegu milles maakohus ta süüdi tunnistas, ei ole kuritegu. Seejuures leiab M.T, et süüdistuses esitatud faktilised asjaolud ei ole tõendamist leidnud. Nii näiteks väidab M.T apellatsioonis, et kannatanu juures käisid nad peale seda, kui nn häbistavad andmed olid juba avaldatud, tema ei ole kannatanule edastanud tunnistajate ütluste koopiaid ning tema ei ole kannatanult raha nõudnud. Seega ei ole M.T praegusel juhul tõstatanud küsimust mitte tema teole antud materiaalõiguslikust hinnangust, vaid on leidnud, et kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud ei ole tõendatud. Riigikohus on selgitanud, et KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt ei saa kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni esitada, välja arvatud sama paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhtudel. KrMS § 318 lg 4 näeb ette, et kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni juhul, kui tegemist on seadustiku

1. peatüki
2. jao sätete või § 339 lõike 1 rikkumisega (lause 1). Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe (lause 2). KrMS § 318 lg 4 teise lause esimeses alternatiivis ("kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu") peetakse silmas olukorda, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu (faktilised asjaolud) ei vasta mitte ühelegi karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisule. Sama lause teine alternatiiv (kokkuleppes kirjeldatud tegu on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud) käsitleb aga juhtumeid, mil kokkuleppes kirjeldatud tegu on küll kuriteona karistatav, ent kokkuleppes ja maakohtu otsuses teole antud karistusõiguslik hinnang on ebaõige (nt on tegu karistatav mõne teise kuriteokoosseisu järgi; kuriteo kvalifikatsioon, mille järgi isik süüdi tunnistati, hõlmab mõnd koosseisulist raskendavat asjaolu, mida kokkuleppe teokirjeldusest ei nähtu vmt). Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et KrMS § 318 lg 4 teise lause esimeses alternatiivis nimetatud apellatsiooni esitamise alus (s.o kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu) hõlmab üksnes materiaalõigusliku hinnangu vaidlustamist. See tähendab, et lahendades KrMS § 318 lg 4 alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ringkonnakohtul ei ole võimalust ega pädevust hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud. (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-70-12, p-d 810). Ülaltoodust lähtudes tuleb ringkonnakohtul seega hinnata, kas M.T ja tema kaitsja poolt prokuröriga sõlmitud kokkuleppes kirjeldatud M.T tegu on subsumeeritav

§ 214lg 1 alla.

14. septembril 2015 M.T ja ringkonnaprokuröri vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt süüdistati M.T selles, et tema koos teiste isikutega on nõudnud kannatanult K.M. lt raha maksmist, ähvardades maksmata jätmise korral avaldada K.M. kohta Viljandi linnas häbistavaid andmeid ning kasutada vägivalda. Süüdistuses on ka ära toodud milles konkreetselt M.T tegu seisnes.

§ 214

lg 1 objektiivne teokoosseis näeb ette vastutuse varalise kasu üleandmise nõudmise eest, millega kaasneb ähvardus või vägivalla kasutamine. Vara üleandmise nõudmine moodustab väljapressimise koosseisuteo juhul, kui sellega kaasneb ähvardus piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid, hävitada või rikkuda vara või vägivald. Võrreldes M.T poolt sõlmitud kokkuleppes kirjeldatud tegu (raha maksmise nõudmine ähvardades häbistavate andmete avaldamise ja vägivallaga)

§ 214

lg 1 dispositsiooniga saab 3 vaieldamatult väita, et kokkuleppes kajastamist leidnud tegu on subsumeeritav

§ 214

lg 1 alla ehk teisisõnu, kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud vastavad väljapressimise teokoosseisule s.o tegemist on kuriteoga. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kuivõrd M.T poolt sõlmitud kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, siis puuduvad käesoleval juhul KrMS § 318 lg-s 4 toodud alused kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamiseks. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 326 lg 2 p-st 3 ja § 318 lg-st 4 jätab ringkonnakohus M.T apellatsiooni läbi vaatamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Aarne Sarjas Maarika Kuusk Mati Kartau 4