KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht 16. mai 2022. a, Tallinn Haldusasja number 3-22-339 Haldusasi Grinberg OÜ kaebus Tallinna

§ 54), mistõttu jääb kaebus rahuldamata.

Vastustaja on kaebaja soovitud erikujuliste harkjalgade sobivust vanalinna miljöösse kaalunud, viidanud õigusaktidele, millele otsuse tegemisel tugineb, ja oma otsust põhjendanud (HMS § 56 lg 1-3).

1. Vastustaja on otsuse tegemisel tuginenud MuKS §-dele 7 ja 58, Vabariigi Valitsuse 20.05.2003 määrusele nr 1551 „Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus“ ja Tallinna Linnavolikogu 19.04.2018 määruse nr 92 „Välireklaami ja teabe paigaldamise korra“ §-dele 3-
2. Vastustajal tuli kaebaja taotluse lahendamisel eelviidatud normidest juhinduda, sh arvestada: - välireklaami ja teabe paigaldamise korra § 5 lg-te 2 ja 3 kohaselt peab teabekandja väliselt sobima linnaruumi ja konkreetsesse asukohta ja mõjuma esteetilisena; - vanalinna muinsuskaitsealal tuleb teabekandja paigaldamisel ja teabe avalikustamisel säilitada miljööväärtusliku hoonestusala terviklik miljöö (ajalooliselt väljakujunenud tänavavõrk, haljastus, ühtne ja omanäoline arhitektuur) (samas, § 6 lg 2); - Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimääruse § 6 lg 2 p 12 kohaselt on muinsuskaitseala kaitse-eesmärgiks ajaloolisse keskkonda mittesobivate ning keskkonda esteetiliselt risustavate objektide, sh reklaamstendide püstitamise vältimine.
3. Kuigi õigusaktid ei sätesta keeldu kaebaja soovitud konkreetsele kujunduslahendusega reklaamide kasutamisele, on kujunduslahenduste miljöösse sobivuse otsustamisel vastustajal kaalutlusruum. Õigusaktidega ei ole pruugi olla mõistlik ega ka detailitäpsusega võimalik ette kirjutada, millised on lubatavate ja mittelubatavate reklaamide kunstiliste lahenduste piirid. Kaalutlusõiguse puudumine, s.o et arvestada ei ole võimalik konkreetse isiku ja/või reklaamiga seotud kõiki asjaolusid, sh kunstilise lahenduse eripära, võib olla ka ülemäärane ja põhiseadusvastane piirang. Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4). Vastustaja volituste piirideks on kooskõlastuse andmine või selle andmisest keeldumine (vt välireklaami ja teabe paigaldamise korra § 8 lg 7). Vastustaja poolt kohaldatud õigusaktid sätestavad vanalinna muinsuskaitsealal kaalutlusõiguse kohaldamise eesmärgi, s.o miljööväärtusliku hoonestusala terviklikkuse säilitamine; mille osaks on ka sobitumine keskkonda ja esteetilisus. Seega ei ole vastustajal võimalik kõrvale kalduda eelnimetatud piirangutest ja lubada vanalinnas eksponeerida reklaame ja teabekandjaid, mis vanalinna miljöösse ei sobi. Kaalutlusotsuste kohtulik kontroll on piiratud (

§ 158lg 3).

8. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks kaebaja soovitud harkjalgade vanalinna miljöösse sobivuse jätnud kaalumata või teinud muid ilmselgeid kaalutlusvigu. Kohus nõustub kaebaja soovitud erikujuliste harkjalgade vanalinna miljöösse sobivuse osas 29.11.2021 otsuses ja 12.01.2022 vaideotsuses 1 2 https://www.riigiteataja.ee/akt/122112016017 https://www.riigiteataja.ee/akt/429122020073 3

§ 165lg 2).

Mööndes vastustaja suurt kaalutlusruumi ei nähtu kohtule ka kaebaja esitatud pildimaterjalist (kaebuse lisad 1.1 ja 1.2), et tegemist oleks vanalinna (s.o rõhutatult keskaegse välimusega) miljöösse sobituva või sellele viitavate reklaamidega. PVC-materjal ei ole vanalinna miljööle omane ning vastustaja on viidanud ka asjakohasele alternatiivile. Asjaolud, et reklaamid võivad täita oma eesmärki klientide ligimeelitamisel, eristuda teiste kauplejate reklaamidest ja need võivad iseenesest turistidele meeldida, ei muuda neid vanalinna miljöösse sobivaks. Eristumise võibki põhjustada see, et tegemist on olemasolevast miljööst selgelt eristuvate reklaamidega, mis aga seega vanalinna miljöö eripära arvestades sinna ei sobi. Kaebajal tuleb leida võimalus teistest kauplejatest eristumiseks, mis oleks samas vanalinna miljööga kokkusobiv. Eeltoodust tulenevalt ei oma ka tähtsust, et kaebaja on need reklaamid kunstnikult tellinud. Isik peab vanalinna muinsuskaitsealal tegutsedes, sh kauplemisel arvestama muinsuskaitsealale iseloomulike piirangutega. Tegemist on asjakohase piiranguga meie ühise kultuuriväärtuse kaitsmisel. Sealjuures peab kohus tõenäoliseks, et just vanalinna miljöö erilisus toob kaebaja juurde ka ostjaid, s.h turiste. Kaebajat koheldakse võrdselt kõigi kauplejatega, kes kauplevad vanalinnas. Kauplejad, kelle kauplemiskoht asub väljapool vanalinna, ei ole ka kaebajaga võrdses olukorras, sh võivad neil puududa ka vanalinlikust miljööst tulenevad eelised. Kaebajal on edaspidi võimalik tutvustada oma kavandeid enne reklaamikandjate valmimist vastustajale. Kohus märgib, et vastustaja peab olema siinkohal ka järjekindel ja mitte tekitama isikule ülemääraseid kulusid, s.o juba nõusoleku saanud kavandeid ei tohi hiljem reklaamikandjate valmimisel ilma olulisi ja/või muutunud asjaolusid välja toomata tagasi lükata. Kaebaja saab kavandamisel lähtuda vastustaja poolt toodud kaalutlusõiguse eesmärkidest, mis kajastuvad ka õigusaktides, s.o ajaloolisesse keskkonda sobitumine, esteetilisus ja vanalinna tervikliku miljöö säilitamine. Kohus jätab asjas

§ 62

lg 2 ja 6 alusel arvestamata vastustaja poolt 18.04.2022 esitatud täiendavad dokumendid, kuivõrd vaatlusprotokollist nähtuv (reklaamikandjate jätkuv eksponeerimine) ei ole asjas vaidlusküsimuseks; ekspertarvamusest nähtuvat on juba asjas piisavalt tõendatud (vt eelpool). 9.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus tegi otsuse kaebaja kahjuks ja vastustaja menetluskulude väljamõistmist ei taotle, jäävad menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin 4