Obsah (10)

§ 5§ 230§ 231§ 438§ 436§ 173§ 162§ 138§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Kadri Mälberg Määruse tegemise aeg ja koht 17. jaanuar 2022, Pärnu Tsiviilasja number 2-21-116493 Tsiviilasi OK Incure OÜ hagi X vastu võ

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 231

lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

1. Kohus juhindub antud asja lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg-st 1, mis sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
2. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostja ja TF Bank AB (publ) Eesti filiaali vahel oli sõlmitud kehtiv laenuleping, kuivõrd kostja väidete kohaselt allkirjastas laenulepingu kostja elukaaslane kostja ID-kaardiga, mistõttu ei ole kostja kohustatud laenu tagastama.
3. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Hageja poolt hagiavalduse lisana 1 esitatud tõendist nähtuvalt on 09.01.2019 sõlmitud laenuleping kostja poolt allkirjastatud ID-kaardiga digitaalselt. Riigikohus on oma 16.12.2019 lahendis nr 2-16-12445 asunud seisukohale, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PINkoodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. 4 2-21-116493
4. Käesoleval juhul ei ole kostja kohtu hinnangul tõendanud, et kostja isikut tõendav dokument koos PIN-koodidega oleksid läinud kolmanda isiku kätte tema tahte vastaselt. Hageja 29.07.2021 menetlusdokumendi lisana 1 kohtule esitatud Politsei- ja Piirivalveameti 21.04.2021 määruse kohaselt on juhindudes KrMS §-dest 199 lg 1 p 1, 200 ja 206 lõpetatud kriminaalasjas nr xxxxxxxxxxx menetlus kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Kohtule esitatud kostja seisukohtadest nähtub, et kostja ID-kaarti ja PIN-koode kasutas kostja elukaaslane, kes väidetavalt andis kostjana esinedes ka vaidlusaluse lepingu tekkimise eelduseks oleva tahteavalduse. Kostja 27.12.2021 selgituste kohaselt kestis selline praktika, kus kostja elukaaslane kasutas kostja ID-kaarti ja PIN-koode ning maksis arveid ja ostis toitu jms ning tegi vajalikke ülekandeid arvelduskontodelt, kostja ja tema elukaaslase vahel viimased 34 aastat. Eeltoodust tulenevalt nähtub kohtule esitatust, et kostja andis oma isikut tõendavad ning arvutivõrgus identimist võimaldavad dokumendid üle omal vabal tahtel või vähemalt oli teadlik nimetatud toimingutes.
5. Kuna kostja ei ole tõendanud seda, et tema ID-kaart ja PIN-kood oleks läinud kolmandale isikule üle tema tahte vastaselt, saab lugeda leping kostja ja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali vahel sõlmituks 09.01.
7. Tulenevalt

§ 438

lõikest 1 ja

§ 436

lõikest 7 saab kohus tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal on andnud kostjale laenu oma majandus- või kutsetegevuse raames ja kostja on tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Kostja ja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali vahel sõlmitud laenulepingut nr 700009978 muudeti 09.01.2019 ning lepingu kohaselt oli kostja laenusumma muutmise tulemusel kokku 4 697,97 eurot. 09.01.2019 sõlmitud laenulepingu nr 700009978 muutmise lepingu kohaselt oli krediidi kulukuse määr 22,69 %. Eesti Panga poolt avaldatud keskmine eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 2019 aasta jaanuaris oli 20,01%. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kohus leiab, et krediidi kulukuse määr ei ületanud lepingute sõlmimisel Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda ning seega on tarbijakrediidileping kehtiv.
2. Kohus on seisukohal, et hageja on käesoleval juhul hagiavalduse lisade 1 ja 2 ning 29.07.2021 menetlusdokumendi lisadega 1 ja 2 tõendanud nõude olemasolu ning käesolevas menetluses esitatud kostja vastuväited ei anna alus hagi rahuldamata jätmiseks.
3. Vastavalt VÕS § 8 lg 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud ning võlgnevust tähtajaks tasunud, on tegemist kohustuste rikkumisega tulenevalt VÕS §-st
4. Nimelt sätestab VÕS § 100, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Seega on võlausaldajal ehk hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 4 308,34 eurot.
5. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 24.06.2020 kuni 25.06.2021 eest summas 835,73 eurot. Hageja on arvestanud viivist 366 hilinenud päeva eest viivisemääraga 0,053% päevas. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene 5 2-21-116493 lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Lepingu kohaselt kohustus kostja tasuma kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist 0,053% päevas. Kostja viivise perioodi ja summat ei vaidlusta. Eeltoodust tulenevalt kuulub sissenõutavaks muutunud viivisenõue 835,73 eurot rahuldamisele.
6. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 4 308,34 eurot ja viivise (perioodi 24.06.2020-25.06.2021) eest 835,73 eurot. Menetluskulud 29.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. 30.

§ 162lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd kohus rahuldab hageja hagi, siis jätab kohus menetluskulud kostja kanda. 31. Hageja menetluskulud koosnevad hagiavalduses märgitud hagiavalduselt tasutud riigilõivust 425 eurot.

§ 138

lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, ning asja läbivaatamise kulud. Menetluses tasutud riigilõivu kulu 425 eurot on seadusest tulenevalt vajalik ja põhjendatud. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele riigilõiv summas 425 eurot. 32. Vastavalt

§ 177

lg 4 ja hageja esitatud taotlusele, tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda alates käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 33.

178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (

§ 178lg 2).

Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (

§ 178lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Mälberg kohtunik 6