← Eesti

1-12-628/64

1-12-628 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06. detsembril 2012. a Tallinn Kriminaalasja number 1-12-628 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov

§ 22lg 3 järgi Kar

S § 114 p 1 - § 22 lg 3 asemel.

  1. Muus osas jätta Harju Maakohtu
  2. mai 2012 otsus muutmata. Süüdistatava Nikolai Sokolovi, süüdistatava G.I ’i kaitsja Leelo Viili, süüdistatava K.V ’i kaitsja Leonid Olovjanišnikov’i ja süüdistatava L.H kaitsja Natalia Lausmaa apellatsioonid jätta rahuldamata. Kannatanu esindaja K.M apellatsioon rahuldada osaliselt. Välja mõista G.I ’ilt 460,8 eurot (nelisada kuuskümmend eurot ja kaheksakümmend senti) riigieelarve tuludesse määratud kaitsjale makstud tasu katteks. L.H apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud jätta KrMS § 185 lg 2 kohaselt riigi kanda. 2

(17)Kaitsjatasu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas XXXXXXXXXXXXXX või Swedpangas nr XXXXXXXXXXXXXX, viitenumber XXXXXXXXXXXX selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  1. detsembril
  2. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Harju Maakohtu 10.05.2012 otsusega mõisteti Nikolai Sokolov süüdi KarS § 114 p 5 järgi ning mõisteti talle karistuseks 12 (kaksteist) aastat vangistust. Nikolai Sokolov mõisteti õigeks süüdistuses KarS § 114 p 1 järgi. Tõkend – vahi all pidamine, jäeti muutmata otsuse jõustumiseni ning mõistetud vangistuse alguseks loeti
  4. oktoober 2011.a. Sama otsusega tunnistati G.I süüdi KarS § 114 p 5 järgi ning karistuseks mõisteti talle 8 (kaheksa) aastat vangistust. G.I mõisteti õigeks süüdistuses KarS § 114 p 1 järgi. Tõkend – vahi all pidamine, jäeti muutmata otsuse jõustumiseni ning mõistetud vangistuse alguseks loeti
  5. oktoober 2011.a. Sama otsusega tunnistati K.V süüdi KarS §

§ 22lg 3 järgi ning kohaldades Kar

S § 60 sätteid mõisteti talle karistuseks 5 (viis) aastat vangistust. K.V mõisteti õigeks K.V süüdistuses KasrS § 114 p 1 - § 22 lg 3 järgi. Määrati, et KarS § 73 alusel ei pöörata vangistust osaliselt (4 aastat ja 6 kuud) täitmisele, kui K.V 5 (viie)-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Määrati, et koheselt pärast kohtuotsuse jõustumist kuulub reaalselt ärakandmisele 6 (kuus) kuud vangistust, millest KarS § 68 lg 1 alusel loeti kantuks 3 päeva eelvangistust (03.-05.10.2011.a.). Määrati, et vangistuse alguseks loetakse vangistuse kandmisele ilmumise päev. Tõkend – elukohast lahkumise keeld, tühistatakse pärast kohtuotsuse jõustumist. Katseaeg hakkab kulgema kohtuotsuse kuulutamisest. Sama otsusega tunnistati süüdi L.H KarS §

§ 22lg 3 järgi ning kohaldades Kar

S § 60 sätteid, mõisteti talle karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust. L.H mõisteti õigeks KarS § 114 p 1 - § 22 lg 3 järgi. Määrati, et KarS § 74 alusel ei pöörata vangistust osaliselt (2 aastat ja 8 kuud) täitmisele, kui L.H 3(kolme) aastase katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu ning kriminaalhooldaja järelevalve all täidab KarS § 75 lg-s 1 nimetatud kontrollnõuded. Määrati, et koheselt pärast kohtuotsuse jõustumist kuulub reaalselt ärakandmisele 4 (neli) kuud vangistust, millest KarS § 68 lg 1 alusel loeti kantuks 3 päeva eelvangistust (03.-05.10.2011.a.) Vangistuse alguseks loetakse vangistuse kandmisele ilmumise päev. 2. Oma otsuses maakohus sedastas, et vaidlust ei ole selles, kes lõi kannatanut kurikaga või kes lõi noaga. Kumbki süüdistatavatest ei võtnud aga omaks kiviga kuklasse löömist. Kohtu arvates on tõenäoline, et seda tegi G.I, kes kukkudes oli kurika käest kaotanud. Sokolov, kellel oli käes nuga ja lõi sellega kannatanut vähemalt 15 korral ning sellise jõuga, et kannatanul olid vigastatud 3

(17)siseorganid, ei saanud samal ajal teise käega kannatanut kiviga kuklasse peksta. Välistatud on ka olukord, et kiviga oleks kannatanut löönud tüdrukud, kes peksmise ajal veidi eemal metsas põõsastes kükitasid ja koos auto juurde läksid alles siis, kui G.I neid kutsus. Selleks ajaks oli K peksmine juba lõppenud. Kannatanu ei suutnud enam maast püsti tõusta, ennast liigutada ega midagi rääkida. Eksperdi arvamuse kohaselt võis kannatanu elada vaid kuni 10 minutit pärast kõikide vigastuste saamist. Kurika, noa ja kivi kasutamine kannatanu ründamisel, K suhtes kasutatud intensiivne ja ulatuslik vägivald üheaegselt kahe isiku poolt tõendab nende isikute soovi kannatanu tappa. Arvesse tuleb võtta ka seda, et kannatanu jaoks oli rünnak ootamatu ning temal ei olnud kasutada ühtegi vahendit rünnaku tõrjumiseks. Sokolovi ja tema kaitsja väited selle kohta, et Sokolovil ei olnud aimu röövimisest ning ta selles ka ei osalenud on ümber lükatud eksperdi arvamusega DNA eskspertiisi aktis, mis kinnitab, et auto pakiruumilt leiti Sokolovi DNA-d. Seega osales ka tema pärast kannatanu jõhkrat peksmist auto läbiotsimisel, sest kõigi nE süüdistatava eesmärk oli kätte saada kannatanu raha. Sokolov ja L.H otsisid raha pakiruumist, G.I auto salongist ja K.V kannatanu riietest. Et kannatanul ka sel korral raha kaasas oli, kinnitab asjaolu, et vahetult enne sündmuskohta jõudmist viibis ta K.V-ga söögikohas ja tema maksis arve. Auto läbivaatus kinnitab, et suurem summa raha oli tal kindalaekas. Kuna süüdistatavad ei osanud kindalaegast keskkonsoolist avada, jäigi 5-euroste rahapakk autosse. Seega langes süüdistatava saagiks vaid peenraha, mis oli rahakotis ja mille pagasnikust leidis L.H. K. K löödi kahe isiku poolt lühikese ajavahemiku jooksul korduvalt ning erinevate vahenditega elutähtsatesse organitesse ning seda niikaua, kui kannatanu ei suutnud ennast liigutada. Süüdistatavate käitumisest ei nähtunud mingeid samme, mille põhjal võiks asuda seisukohale, et nad lootsid tagajärje ehk kannatanu surma saabumist vältida. Süüdistatavate ettekavatsetus kannatanut röövida ja tappa, näitavad ka peksmisele järgnevad toimingud: nähes kannatanut liikumatult ebaloomulikus asendis, asusid nad läbi otsima kannatanu taskuid ja autot, avaldamata vähematki soovi kutsuda kannatanule abi või talle ise abi anda. Omades julgust otsida läbi isegi kannatanul sEs olevad riided, näitab see süüdistatavate kindlustunnet, et K. K on surnud ning igasugune temapoolne vastupanu on välistatud. Kannatanu tapmisega vabanesid K.V ja L.H ka kohustusest eelnevalt saadud raha ehk laen talle tagastada. Süüdistatavate eesmärgipärane käitumine K tapmisel, ükskõikne ja üleolev suhtumine toimunusse ka järgnevatel päevadel leiab kinnitust jälitusprotokollis kajastatud sõnumites 27.09.11 pärast kella 22:51 kuni 29.09.11 (II kd, tõlge lk. 114), kus G.I kirjutab L.H-le : Maakohus sedastas, et alaealisi tüdrukuid ei ehmatanud ega kurvastanud need jõhkrad ja ebainimlikud teod kannatanu suhtes, nad suutsid järgnevatel päevadel teoks teha oma „puhkusereisi“ Riiga. Maakohus sedastas, et antud kriminaalsjas olid G.I ja N. Sokolov teo täideviijateks ning K.V ja L.H teole kaasaaitajad. L.H ja K.V olid isikuteks, kelle tegevuse kaudu kogu sündmuste käik üldse alguse sai ning kelle aktiivsel kaasabil kannatanu metsa meelitati. Kuigi L.H-st ja K.V-st ei 4
(17)sõltunud see, kui intensiivselt ja milliste vahenditega kannatanu suhtes vägivalda kasutati, toetasid nad tapmisele eelnenud ja järgnenud ajal ning oma kohalolekuga sündmuskohal G.I ja N. Sokolovi tegevust tapmise realiseerumisel, ehk osutasid füüsilist ja vaimset kaasabi KarS § 22 lg 3 tähenduses. Maakohus leidis, et süüdistatavate G.I ja Sokolovi teod on õigesti kvalifitseeritud tapmisena seoses röövimisega KarS § 114 p 5 järgi ning K.V ja L.H käitumine mõrvale kaasaaitamisena KarS §

§ 22lg 3 järgi. Süüdistuses Kar

S § 114 p 1 (tapmine julmal viisil ) järgi aga mõistis maakohus süüdistatavaid õigeks kuriteokoosseisu puudumise motiivil. ESITATUD APELLATSIOONID 3. G.I’i kaitsja vaidlustab Harju Maakohtu otsust G.I-le mõistetud karistuse osas ning leiab, et otsus selles osas ei ole põhjendatud. Kaitsja märgib, et Harju Maakohus on õigesti otsuses rõhutanud, et alaealise puhul on enam tähtis just täideviija isik, mitte tema poolt toimepandud tegu ja selle raskus. Alaealise poolt toimepandud kuritegude korral on esmatähtsad just karistuse eripreventatiivsed (kasvatuslikud) eesmärgid ning sellele on korduvalt tähelepanu juhitud riigikohtu lahendites (3-1-1-43-06; 3-1-1-76-07; 3-1-1-7711 jt.). Käesoleval juhul on maakohus põhjendatult arvestanud, et süüdistatav ei ole varem pannud toime kuritegusid. Kaitsja leiab, et käesoleva kriminaalasja materjalide ja G.I isikut iseloomustavate andmete pinnalt ei saa järeldada, et süüdistatav võib vältimatult toime panna uusi kuritegusid, et isiku jaoks on tavapärane vägivalla-tegudele suunatud käitumismall. G.I on õppinud Valga Vene Gümnaasiumis ja Tallinna Lasnamäe Mehhaanikakoolis, õppimisega on ta rahuldavalt toime tulnud. Samuti on süüdistatav tegelenud aktiivselt spordiga: akrobaatika, ujumise ja poksiga. G.I on olemas toetav sotsiaalne keskkond, tema vanaema G.N hinnangul on pereliikmete omavahelised suhted väga soojad. Seega puuduvad andmed, millest nähtuvalt süüdistatav võiks suure tõenäosusega jätkata analoogsete kuritegude toimepanemist, mistõttu karistuse eesmärke on käeoleval juhul võimalik saavutada kergema vangistusmääraga. Kaitsja järeldab, et võimalik on süüdistatava resotsialiseerumine lühemaajalise vangistuse ärakandmise järel. Kaitsja märgib, et süüdistatavatel ei olnud kannatanu suhtes vägivalla kasutamisel võrdne roll. Harju Maakohus on õigesti tuvastanud, et Nikolai Sokolovi tekitatud vigastused olid kannatanule surma põhjustavad ning tema ründas kannatanut intensiivsemalt kui seda tegi G.I. G.I ’i poolt tekitatud vigastuste ja eksperdi arvamuse kohaselt K.K surma põhjustanud vigastuste tekkemehhanism ja lokalisatsioon ei lange kokku. K.K surma põhjuseks olid torkelõikehaavad, mis olid tekitatud noaga, kriminaalasjas kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt kasutas nuga ainult Nikolai Sokolov. Maakohus leidis, et G.I oli kuriteo initsiaator, kes kaasas selle toimepanemisse ka oma sõbra. Selle kohtu seisukohaga kaitsja ei nõustu. G.I oli tõepoolest esimene, kellel mõte kuritegu toime panna tekkis, kuid ta ei kutsunud ega mõjutanud teisi kaasa tulema, vaid üksnes rääkis sellest Nikolai Sokolovile, kelle enda otsus oli G.I-ga ühineda ja osaleda kuriteo toimepanemises. Käesoleva kriminaalasja kohtuliku menetluse käigus kogutud ja kohtule esitatud materjalide põhjal on maakohus põhjendatult arvestanud karistust kergendavate asjaoludega, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. 5

(17)Kohtule esitatud tõenditest ja eelkõige G.I käitumisest kohtueelses menetluses ja tema ütlustest nähtuvalt on karistust kergendava asjaoluna arvestatav KarS § 57 lg 1 p-s 3 sätestatud puhtsüdamlik kahetsus ja süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine. K.V ja L.H karistust kergendades ja vangistust vaid osaliselt täitmisele pöörates arvestas kohus seda, et kannatanu ise oma ebamoraalse käitumisega, alaealistega kontakti otsides ja neile raha pakkudes intiimteenuse osutamise eest, oli teatud mõttes põhjustanud situatsiooni kujunemise, kus ta ise lõppkokkuvõttes ohvriks osutus. Maakohus on õigesti tuvastanud, et K.K suhtes kuriteo toimepanemse üheks ajendiks oli tema poolt alaealise K.V mõjutamine temaga seksuaalvahekorda astuma, seega ei olnud K.K kuriteo juhuslik ohver. Ka see asjaolu peaks olema võetud arvesse G.I-le karistuse mõistmisel. Kaitsja leiab, et alaealise puhul karistamisel eeskätt isiku arvestamise kohustus tähendab võimaluse otsimist vältida alaealise kurjategija karistamist vangistusega või selle vältimatuse korral vähemalt minimeerida vangistuse kestus. Sellest loogikast kantuna seab KarS § 45 lg 2 ka alaealisele mõistetavale vangistusele oluliselt madalama ülempiiri kui sama paragrahvi esimene lõige täisealisele isikule mõistetavale vangistusele (vt RKKKo nr 3-1-1-77-11). KarS § 114 sanktsiooni alammäär - kaheksa aastat vangistust - on samas lähedane vangistuse ülemmäärale, mida võib mõista nooremale kui kaheksateistkümneaastasele isikule. Seetõttu võiks kaaluda käesoleval juhul eeltoodut arvestades KarS § 61 alusel karistuse kohaldamist alla alammäära. Maakohtu otsuse kohaselt ei esine asjaolusid, mis võimaldaksid G.I-le määrata karistuse alla sanktsiooni alammäära, nagu taotles seda kaitsja, kuna tema osa röövmõrva kavandamisel ja läbiviimisel oli oluline. G.I kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu otsus G.I-le karistuse mõistmise osas ning teha uus otsus, millega mõista G.I-le kergem karistus, kohaldades KarS § 61 sätteid. 4. K.V ’i kaitsja leiab oma apellatsioonis, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Maakohus ei tuvastanud õigesti tervet rida faktilisi asjaolusid, mis kaitse arvates tõi kaasa K.V tegevuse eksliku kvalifikatsiooni. Sellele aitas kaasa kohtu otsustus teha avalik kohtuistung, seda vaatamata kaitse taotlusele läbi viia vastavalt KrMS § 12 lg.1 p.2, 3 kinnine kohtuistung. Seaduseandja on sätestanud kinnise kohtuistungi pidamise võimalust alaealiste huvides, sest just nimelt sellisel istungil võib saada nende täielikud ja piisavalt objektiivsed ütlused. Seda enam, et need ütlused on seotud eraelu ja kõlblusega (KrMS § 12 lg.1 p.2). Kohus, jättes rahuldama kaitse eelmärgitud taotluse, võttis tegelikult endalt võimaluse olukorras täisväärtuslikult selgusele jõuda, õigesti tuvastada asja faktilised tehiolud ning teha õige otsustus kvalifikatsiooni ja karistuse osas. Kaitse arvamuse kohaselt võttis kohus enda jaoks vastu kõigepealt otsustuse kvalifikatsiooni osas, aga pärast seda „valis“ selle otsustuse järgi tõendid. Maakohus jõudis ekslikule järeldusele, et K.V puhul on olemas kaasaaitamine tahtlikule tapmisele, millega kaasneb rööv. Sellisel juhul oleks maakohus pidanud kindlaks määrama selle 6
(17)tahtluse vormi ja hetke, millal see tahtlus tekkis. Seda kohus ei teinud, kuigi need asjaolud on põhimõtteliselt tähtsad kvalifikatsiooni ja karistuse jaoks. Samas saab neisse asjaoludesse selgust tuua kohtuotsuses äramärgitud telefonisõnumite abil. Nii märgib kohus ise otsuses ära andmed selle kohta, et 26.09.11 (päev enne surma) saatis K. K 6 sõnumit, millede sisust võib välja lugeda tema soovi kohtuda K.V-ga . Selle peale saatis K.V 4 sõnumit, millede sisust lähtuvalt ta kategooriliselt keeldus kohtumisest, väites, et ta ei saa tulla. See tähendab, on ilmne, et sel ajal ei olnud K.V mingit kavatsust tegutseda mingilgi moel K. K vastu. Ta üleüldse ei tahtnud K. K-ga kohtuda. Kell 18.51 saatis K. K sõnumi, milles nõuab tungivalt K.V käest kokkuleppekohast käitumist, vastasel juhul lubab võla maha müüa. Kohtus K.V seletas, et väljendit „võlg maha müüa“ mõistis ta kui ähvardust temaga arved klaarida ja võimalik, et isegi ära tappa. Siin tuleb arvestada alaealise tütarlapse psühholoogiat, kelle areng, vastavalt koolist esitatud iseloomustusele, vastab 14-aastase omale. Just nimelt pärast seda, kartes oma elu pärast, pöördus ta G.I poole, keda ta aitas seoses võlaga, palvega kaitsta teda, aga mitte toime panna röövimist. Edasi tõstab kohus esile fraasi G.I sõnumist – kui vaja, me tapame ta ise ära, peamine, et tal pappi oleks palju, kõrvalepandud raha tuleb üles leida…Kägistan ära. Siin „haarab“ kohus kinni sõnadest „tapame“, „kägistame“, märkamata seda, et sõna „ise“ ilmumine on ilmselgeks vastuseks kindlale fraasile, mida tulnukski kohtuotsuses ära märkida. Kohtus K.V seletas, et G.I see fraas järgnes sellele, kui ta oma sõnumites rääkis, et nad ei pruugi jõuda ja K. K võib enne seda temaga arved ära klaarida. Sellest on selge, et kohtu poolt äramärgitud ja esiletõstetud G.I sõnum on täpne vastus K.V sõnadele ning annab tunnistust vaid võimalikust kättemaksust K. K-le, kui too peaks õiendama ära arved K.V-ga. Just nimelt nii sai aru K.V ja sellel ajal tema jaoks ei olnud sõnad „tapame“, „kägistan ära“ kuidagi seotud ei tapmisega ega röövimisega. Seejuures olid K.V kartused täiesti mõistetavad – mitte tema, vaid K. K ise valis marsruudi, kuhu ta tema viib, K.V seda ei teadnud. Just nimelt see seletabki „side hoidmist“ (enda kaitsmise eesmärgil), mida kohus peab kaasaaitamise elemendiks. 27.09.11 valis K. K ise peatumiseks sama koha, mille ta valis varemgi. Paraku, seda ei pruukinud juhtuda ja tema kohtumine meeskodanikest süüdistatavatega ei oleks toimunud. Kaitse ei saa välistada, et G.I endal võisid tekkida teatud omakasupüüdlikud ajendid, kui ta sai teada, et K. K-l võib olla raha. Ei saa välistada, et K.V see sõnum K. K-l raha olemasolu kohta sai edastatud selleks, et alateadlikult panna G.I huvituma tema kaitsmisest. Paraku G.I see omakasupüüdlik huvitatus ei olnud alaealise K.V arvates seotud ei röövimise ega tapmisega. K.V sellist seisukohta tõendab veekord tema vastus kohtuotsuses äramärgitud G.I sõnumile – aga sa ütle talle, et ta võtaks raha kohe kaasa. Selle peale ei reageerinud K.V üldse mitte kuidagi ja K. K-le mingeid „soovitusi“ ei andnud. Röövi ei kinnita ka kohtuotsuses märgitud K.V ütlused „kokkuleppest“ ja G.I võimalikust löögist – kõik see mahub tema arusaamisesse enda kaitsmisest. Tema seisukohast seisneski „plaan“ selles, mida kohus peab samuti kaasaaitamise elemendiks. Mis puudutab raha, siis sellest, et see ei olnud tema jaoks tähtsaks asjaoluks, annab tunnistust kohtuotsuses äratoodud K.V vastus kell 08.13 G.I sõnumile “plaanist“. Juba ainuüksi G.I sellest sõnumist nähtub, et lõplikku otsust nii ei olnudki tehtud. Aga K.V sõnum annab tunnistust sellest, et, ühelt poolt, ta ei soovinud, et see kõik juhtuks, vähemasti mitte nii nagu eelnevalt räägiti (siis üleüldse ei räägitud tapmisest), aga teiselt poolt, ta üritas säilitada G.I huvitatust tema kaitsmisel. 7
(17)Kaitsja arvates ei nähtu uuritud tõenditest K.V tahtlust aidata kaasa tapmisele, isegi mitte röövimisele. K.V kogu tegevus oli suunatud vaid sellele, et kaitsta ennast K. K eest. Erilist isikutunnust – omakasu – K.V puhul ei olnud. Seega tuleb tunnistada, et K. K poolt K.V-le „võla müümise“ kohta viimase sõnumi saatmise ja K. K surma saabumise vahele jäävat K.V tegevust ei saa hinnata kui tahtlikku kaasaaitamist röövimisele või tapmisele. Tapmisega seotud süüdistatavate tegevus oli tema jaoks täideviija ekstsessiks. K. K-le vigastuste tekitamise ajal oli aga K.V halvatud hirmust tema jaoks sündmuste ootamatust arengust ja loomulikult ei suutnud ta sellesse sekkuda. Mis puudutab süüdistatavate tegevust pärast K surma, siis (vähemasti K.V suhtes) võinuks seda hinnata kui vargust, aga, hinnates äravõetud vaidlustatavat summat, on see tegevus KarS § 218 järgi vaid väärtegu. Kaitsja arvamuse kohaselt võib K.V tegevuses nähtuda KarS § 307 ettenähtud kuriteokoosseis (kuriteost mitteteatamine). Kuna kaitsja veendumuse kohaselt on see seotud peamiste süüdistuse asjaolude muutmisega, siis vastavalt KrMS § 268 lg.2, 3 on vaja esitada uus süüdistus, mis kohtuliku menetluse sellel etapil ei ole võimalik. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 10.mai 2012.a otsus K.V suhtes ja teha uus, millega ta õigeks mõista. 5. L.H kaitsja sedastab, et maakohus on leidnud, et nii L.H kui ka K.V pidid olema teadlikud K.K tapmise kavatsusest G.I poolt vähemalt tapmise päeva hommikul viimase poolt K.V-le saadetud SMS-de kaudu, kuid siiski jätkasid K.K sündmuskohale meelitamise eesmärki kandvat tegevust, mille kaudu kohus on tuvastanud kaudse tahtluse. L.H on toimepandud objektiivseid tegusid tunnistanud ja andnud põhjaliku selgituse omaenda ja teiste rollidest. Kaitsja leiab, et nendest tegevustest ei saa siiski teha järeldust, et L.H oli valmis kasvõi kaudse tahtlusega kaasa aitama mõrvale. Arvestada tuleb, et tegemist on alaealisega, kelle isiksus ei ole veel välja kujunenud ja kelle elukogemus on minimaalne. Alaealine ei anna endale aru, et temapoolne vastutustundetu käitumine võib reaalelus kaasa tuua kontrollimatuid tagajärgi, sest tal puudub elukogemus, lugemus, eluks vajalik haridustase ja ta ei oska oma tegusid objektiivselt hinnata. L.H on kohtule kinnitanud, et tal polnud ettekujutust sellest, et N.Sokolov ja G.I võiksid väljendust „välja lülitama” tõlgendada selliselt, et K.K tuleb vigastada sellisel määral, et ta sureks. G.I poolt saadetud SMS-id ei olnud tema hinnangul tapmise kavatsuse väljendamise osas reaalsed, vaid mõeldud rohkem naljana. Selleks ajaks, kui nad olid juba sündmuskohal, olid G.I ja N.Sokolov sündmuste juhirolli enda peale võtnud ning ta sai aru, et nende mõjutamine K suhtes rakendatava vägivalla ulatuses tema poolt ei ole talle jõukohane. Pealegi võis L.H enda ettekujutus sündmuste võimalikust käigust olla nii ebamäärane, et ta ei näinud poiste võimalike vägivaldsete tegude tagajärjel otsest ohtu kannatanu elule. Seega tema kavatsus hõlmas üksnes K vara hõivamist vägivalla tarvitamisega, milline tegu on kvalifitseeritav KarS § 200 lg 2 p 7 järgi. Hilisem auto läbiotsimine raha leidmise eesmärgil on sama kuriteo objektiivse koosseisu täideviimine tema poolt. G.I ja N.Sokolovi tegevus, mille tulemusena saabus kannatanu surm, väljus L.H enda tegevuse ja tahtluse sfäärist ning võib olla tõlgendatav täideviija 8
(17)ekstsessina. Tegevused, milles L.H osales pärast K tapmist, s.o. veriste käte puhastamiseks vee ostmine jms. , võivad olla hõlmatud Kars § 306 järgi kvalifitseeritud süüteo koosseisuga. Eeltoodust tulenevalt kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 10.mai 2012.a. otsus osaliselt ja teha L.H suhtes uus otsus, milles kvalifitseerida tema süüteod KarS § 200 lg 2 p 7 ja 306 järgi ning mõista talle selle eest vastav karistus.
  1. Süüdistatav Nikolai Sokolov taotleb Harju Maakohtu otsuse tähistamist materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Apellant märgib, et asja materjalides puuduvad tõendid selle kohta, et ta pani toime röövmõrva. Ta ei teadnud midagi röövimise plaanidest. Tema teadis üksnes plaanist kannatanu „välja lülitada“. G.I poolt A. K.V-le saadetud SMS, et Nikolai Sokolov väidetavalt lööb röövimisega kaasa ei tõenda veel, et G.I oleks temale sellest rääkinud. Tema tuli kohale selleks, et aidata G.I kanntanu karistada alaealise seksuaalse ahistamise eest. Tõsi küll, tal oli endaga nuga kaasas, kuid see võimaliku enesekaitse eesmärgil. Samuti ei ole arusaadav, miks kohus jõudis järeldusele, et tema DNA kannatanu auto peal tõendab seda, et ta on autot läbi otsinud. DNAt võis ta jätta kakluse käigus. Pealegi, tema kasutas vägivalda kannatanu suhtes alles siis, kui G.I kutsus teda appi. Ta hakkas kannatanut noaga lööma G.I elu päästmiseks. Apellant palub tühistada Harju Maakohtu otsus tema süüdimõistmises KarS § 114 p 5 järgi ning teha uus otsus, millega tunnistada teda süüdi kuriteos KarS § 113 järgi ning mõista talle karistuseks 7 aastat vangistust. Samuti palub apellant jätta kohtukulud riigi kanda.
  2. Kannatanu esindaja leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Kannatanu esindaja märgib, et täideviijaks loetakse isikut, kes on süüteo keskne figuur, kellest sõltub olulisel määral kas, kuidas ja millal süütegu toime panna. Iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline ja tema tahtest sõltub süüteo toimepanemine otsustavalt. Antud juhul ei saa kindlasti rääkida sellest, et K.V ja L.H olid lihtsalt kaasaaitajad. Otseselt nende tegevuse tagajärjel hukkus inimene ja samuti oli nende võimuses see surm ära hoida. Seega võib väita, et kogu sündmustik oli nende kontrolli all ning nii süüdistatavatest noormeeste kui neidude tahe oli ühisele eesmärgile suunatud. Kuigi kohus mõistis kõik süüdistatavad KarS § 114 p 1 järgi õigeks, siis kannatanu leiab, et ka selles osas on kohus jõudnud ebaõigele järeldusele. Tapmine loetakse piinavaks, kui see põhjustab ohvrile suurt valu ja kauakestvalt muid füüsilisi vaegusi. Suure valu tekitamisele viitavad rohked vigastused ohvri kehal, mis ei suuda põhjustada kohest teadvusekaotust. Vähemalt 10-15 minuti vältel suurt valu põhjustanud paljude vigastuste tekitamine on piinav viis (RKKKo nr 3-1-1-125-96). Otsustamaks, kas tapmine pandi toime piinaval viisil, tuleb arvestada löökide tugevust, hulka ja laadi, valutunde kestust jm tapmise toimepanemise viisi iseloomustavaid asjaolusid (RKKKo nr 3-1-1-106-97). Käesolevas asjas ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et eksperdi arvamuse kohaselt kasutati tapmise juures ka kivi, millega oli K.K-le pähe löödud. Keegi süüdistatavatest seda tegu omaks ei võtnud. Kiviga pähe löömist saab antud juhul lugeda eriliseks julmuseks, sest olles eelnevalt tekitanud K.K-le hulgaliselt noahaavu ja peksnud teda kurikaga, ei olnud mingit objektiivset põhjust maas valudes lamavale isikule veel tekitada lisavigastusi. Samuti ei surnud K.K koheselt vaid alles 10-15 minutit pärast ründe lõppu, seega pidi ta suurtes valudes piinlema samal ajal kui süüdistatavad tema autot ja taskuid läbi otsisid. Seega on kannatanu hinnangul igati täidetud KarS § 114 lg p 1 koosseis. 9
(17)Seega ei vasta kohtuotsuse resolutiivosa järeldused tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kuigi seadusest otseselt ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, on see kohaldatav siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav kuriteo toimepanemise asjaolusid ja ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt. Karistuse mõistmise juures arvestada ka õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kannatanu ei nõustu, et kohus mõistis K.V-le ja L.H-le tingimusliku vangistuse. Arvestades nende teopanust ja suhtumist K.K-sse nii enne kui pärast tapmist, siis puuduvad igasugused põhjused, mis annaksid alust neid karitusest tingimuslikult vabastada. Kohtu poolt neile mõistetud karistus tuleks määrata ärakandmisele tervikuna, mitte osaliselt. Kannatanu peab vajalikuks juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et sisuliselt soovisid neiud K.K tappa oma teise teo, s.o raha laenamise/väljapetmise varjamiseks. See asjaolu näitab ilmekalt, et vaatamata oma alaealisusele on neil välja kujunenud oma arusaam probleemide lahendamisest, mis ei vasta õigusriigi põhimõtetele, st karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka õiguskorra kaitsmise huvisid, st määratav karistus peab avaldama ühiskonnas õiglase karistuse mõju. Karistust kergendav asjaolu on süüdlase selline käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud ning püüab tagajärge reaalselt leevendada, sealhulgas hüvitada tekitatud kahju (vt RKKKo nr 3-1-1-23-96). Senise kohtupraktika kohaselt võib puhtsüdamlik kahetsus tähendada teo siirast ülestunnistamist ja kahetsemist, mis võib avalduda uurijale või kohtule antud ütlustes, kannatanu ees vabandamises vms. KarS § 57 lg 1 loetletud karistust kergendav asjaolu peab olema kontrollitav ja tulenema asja materjalidest. Kannatanu arvamuse kohaselt ei ole ükski süüdistatav, peale G.I oma tegelikku kahetsust toimunu suhtes avaldanud. Samas aga ei vabandanud keegi süüdistatavatest kannatanute ees, vaid viimse minutini püüti oma tegu õigustada ja süüd vähendada. Samuti ei vasta G.I-le ja Nikolai Sokolovile mõistetud karistus nende süü suurusele ning selles osas tuleks kohtuotsus tühistada mõistes neile karmimad karistused. Kannatanu esindaja palub tühistada Harju Maakohtu 10.05.2012 otsus kõigi süüdistatavate suhtes KarS § 114 p 1 järgi õigeksmõistmise ja karistamise osas ning tunnistada neid süüdi KarS § 114 p 1 ja 5 järgi ning mõista neile raskem karistus. KOHTUISTUNG 8. Kohtuistungil jäid menetlusosalised oma seisukohtade juurde. Kannatanu esindaja toetas oma apellatsiooni, paludes see rahuldada. Süüdistatavate kaitsjad jäid oma apellatsioonides väljendatud seisukohtade juurde. Süüdistatavad toetasid oma kaitsjate seisukohti. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 9. Kohtukolleegium, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosaliste seisukohti, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja esitatud apellatsioonidega, leiab, et apellatsioonide väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest see on seaduslik ja põhjendatud. 10
(17)10. Esitatud apellatsioonides taotlevad süüdistatavate kaitsjad ja süüdistatavad esmajoones maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist, seejuures süüdistatava K.V kaitsja taotleb oma kaitsealuse õigeksmõistmist KarS §

§ 22lg 3 järgi, L.H kaitsja taotleb tema tegevuse kvalifitseerimist Kar

S § 200 lg 2 p 7 ja 306 järgi; Nikolai Sokolov palub oma tegevust kvalifitseerida KarS § 113 järgi ning G.I kaitsja palub mõista temale kergem karistus, kohaldades KarS § 61 sätteid. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi süüdistatavate süüküsimuses ja nende käitumisele antud juriidilist hinnangut. Asjaolu, et apellandid ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või ühekülgselt. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavahel kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber süüdistatavate kaitseversiooni toimunust. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel väga põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks apellatsioonidele järgmist.

  1. Vastates K.V kaitsja etteheitele, et maakohus võttis endalt võimaluse õigesti tuvastada kuriteo faktilised asjaolud, kui jättis rahuldamata kaitsjate taotlusi istungi kinniseks kuulutamiseks, märgib kohtukolleegium järgmist. Tõepoolest, kohus võib KrMS § 12 alusel piirata kohtuistungi avalikkust muuhulgas ka kõlbluse või perekonna- või eraelu kaitseks ja alaealise huvides. Maakohus on asunud protokollitud seisukohale, et kohtule ei ole toodud selliseid asjaolusid, mis põhjendaks, et kellegi eraelu vajaks kaitsmist. (Kd III, lk 149). Kohtukolleegium märgib, et istungi avalikkuse piiramise otsus on kohtu diskretsiooniline seisukoht, mis kuidagi ei mõjuta tõendite uurimise protseduuri ja selle seaduslikkust. Kaitsja oma apellatsioonis ei osunda konkreetselt ühelegi tõendile, mis tema arvates on kohtu poolt jäetud uurimata või uuritud puudulikult seoses kohtu seisukohaga istungi avalikkuse piiramata jätmisest. Sellest tulenevalt leiab kohtukolleegium, et kaitsja selline väide on alusetu.
  2. Põhjendamatud ja kohtu poolt uuritud tõenditega vastuolus olevad on K.V kaitsja järeldused, et K.V ei olnud mingit kavatsust tegutseda mingilgi moel K. K vastu, K.V ei tahtnud K. K-ga kohtuda, kusjuures need kaitsja seisukohad on vastuolus K.V enda kohtus antud ütlustega. K.V enda maakohtus antud ütlustest nähtub, et raha taheti K. K-lt saada G.I jaoks viimase võla maksmiseks, eelnevate kohtumiste käigus K. K-ga ta märkas, et K. K-l on kaasas palju raha (4-5 cm paksune rahapakk, peal 500-eurosed kupüürid). Temal, L.H ja G.I tekkis plaan K. K röövida 26.09.2011 õhtul. Tema pidi minema samasse kohta metsatukka (kus nad olid varem kohtunud) ning seal pidi G.I kannatanut lööma. (Kd IV, lk 5). Kohtukolleegium leiab, et nimetatud ütlustest tuleneb üheselt K.V kavatsetus K.K röövimiseks ning kohut eksitav on kaitsja seisukoht, et K.V ei valinud marsruuti kuhu nad pidid K. K-ga jõudma, vaid K. K ise valis marsruudi, kuhu viia K.V. Kohtukolleegium märgib, et need ütlused riimuvad ka teiste kaassüüdistatavate ütlustega röövimise toimepanemise plaanidest, samuti kirjalike tõenditega – Elisa Pling SMS kirjavahetusega E. Nikilini, K.V ja L.H vahel, millest nähtub üheselt nende isikute plaan K. K-lt võimalikult palju raha röövida ning meelitada teda võimalikult palju raha selleks eesmärgiks ka endaga kaasa võtma. Kohtukolleegium märgib samuti, et alusetu on K.V kaitsja väide sellest, et K.V ei vastanud K. K SMSidele, kus viimane pakkus tungivalt temaga kohtuda ja sellest tulenevalt vältis meelega K. K-ga igasugust kontakti. Tõsi, K.V ei saanudki nendele SMSidele vastata, kuna need saabusid L.H telefoninumbrile, millest K. K ilmselt ei teadnud. Nii kirjutas K. K 26.09.2011 kell 11

(17)8.45 L.H telefoninumbrile XXXXXXXXXXX „ Juba minut aega hiljem 8.46 saab K. K L.H telefoninumbrilt vastuse Järgnevalt sai K. K oma hukkumiseni 27.09.2011 K.V-le kuulunud telefoninumbrilt veel 6 sõnumit. (Kd II lk 123-124) Nimetatud asjaoludest nähtub üheselt, et K.V ja L.H teadlikult ja kooskõlastatult viisid K. K eksitusse, mõlemad pidasid K. K-ga ühendust, mis objektiivselt järgnenud sündmuste käiguga tõendab nende isikute tahtlust K. K-lt raha röövida. Samuti arusaamatu ja paljasõnaline on kaitsja väide, et K.V ei saanud aru G.I sõnadest „ise tapame“, ehk plaanist K. K tappa. G.I poolt K.V-le 27.09.2011 kell 13.25 saadetud SMSist nähtub, et „vajadusel tapame ta ise ära, peamine et tal oleks palju raha kaasas, tuleks ka peidik üles leida“. (Kd II lk 106) Vaatamata hulgaliselt saadud kirjalikele sõnumitele, millest tulenes üheselt G.I soov kannatanu röövida ja vajadusel tappa, milleks ta pidi kaasa võtma pesapalli kurika ning abiks kutsuma ka N. Sokolovi, kes pidi olema temaga ühte moodi riietatud, ei K.V ega L.H ei taganenud oma plaanidest K. K metsatukka meelitada, kus G.I ja N. Sokolov pidid kannatanut lööma ja „vajadusel tapma“. Kohtukolleegium osundab, et KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kuriteole kaasaaitamine tähendab seega teise isiku õigusvastase teo toetamist ehk soodustamist. K.V tegevus on põhjuslikus seoses G.I ja N. Sokolovi poolt toimepandud põhiteoga – K. K röövmõrvaga, kuna just K.V tegevus oli eeltingimuseks põhiteo toimepanemisele. K.V meelitas K. K metsatukka, kus varitsesid G.I , N. Sokolov ja L.H . K.V oli selleks ajaks SMSide vahetuse teel väga hästi informeeritud, et vajadusel võidakse K. K ka tappa. Kohtukolleegium leiab, et seega on tuvastatav süüdistatava K.V tahtlus aidata kaasa täideviija põhiteo süüteokoosseisu tunnuste realiseerimisele. Nimelt peab kaasaaitaja tahtlus hõlmama täideviija poolt toimepandava teo koosseisu ja ulatuma välja selle objektiivse ning subjektiivse ebaõiguse kõige olulisemate elementideni vähemalt kaudse tahtluse tasemel (RKKK nr 3-1-1-94-00, p-d 6.5-6.6; RKKK nr 3-11-13-12). Kohtukolleegium märgib, et eelmärgitust lähtudes K.V tegevuses on tuvastatav kaudne tahtlus K. K röövmõrva toimepanemise kaasaaitamiseks. Kohtukolleegium samuti lisab, et pole vähetähtis, et üks täideviijatest G.I ise tunnistas end süüdi täielikult talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises, see tähendab, et ta võttis omaks K. K röövmõrva toimepanemise, s.h. selle toimepanemise subjektiivse külje – ta ei üritanud oma süüd vähendada, võttis omaks süüdistuses toodud kuriteo toimepanemise asjaolusid, seal hulgas ei vaidlustanud K.V-le saadetud SMSide tõsidust K. K tapmise plaaniga. Apellatsioonimenetluses ei vaidlustanud G.I ega tema kaitsja tema süüdimõistmist KarS § 114 p 5 järgi. Antud olukorras on eluliselt ebausutav, et täideviija täie tõsidusega informeerib kaasosalisi oma plaanidest – kannatanu võimalikust tapmisest, teised aga ei võta tema sõnu tõsiselt, kuid jätkavad ühisplaanide ellu viimist. Asjaolu, et K.V ise ei saanud mingit varalist kasu K. K tapmisest, ei oma antud kaasuse puhul tähendust. Kriminaalasja materjalidest ja eelkõige K.V enda ühtlustest nähtub, et K.V soovis algusest peale K. K-lt raha saada G.I aitamiseks ning seejärel K.V , L.H ja G.I 26.09.2011 valmis plaan K. K röövida, seejuures röövimise ettevalmistamisel tegutses K.V kavatsetusega, mõrva kaasaaitamisel aga kaudse tahtlusega – ta oli teadlik, et K. K võidakse ka tappa, G.I võttis endaga kaasa pesapalli kurika, et kannatanut lüüa, seega K.V pidas võimalikuks röövmõrva süüteokooseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis seda. Väärib tähelepanu ka asjaolu, et peale K. K surma otsis K.V läbi ka kannatanu taskud. 12
(17)
  1. Vastuseks L.H kaitsja kriitikale, et G.I ja N. Sokolovi tegevus, mille tulemusena saabus kanntanu surm, väljus L.H enda tegevuse ja tahtluse sfäärist ning võib olla tõlgendatav täideviija ekstsessina, kuna L.H oma olematu elukogemuse pärast ei osanud tõlgendada kannatanu suhtes G.I kasutatud väljendit „välja lülitama“ kui tahtlust kannatanu tapmiseks, märgib kohtukolleegium järgmist. Kriminaalasja materjalidest nähtub üheselt, et L.H oli samuti teadlik G.I ja N. Sokolovi plaanist K. K vajadusel tappa. Eelkõige see on nähtav G.I poolt K.V-le ja L.H-le saadetud Pling! SMS sõnumitest – kirjutades L.H-le või K.V-le G.I pöördus reeglina mitmuses, ilmselt eeldades, et L.H ja K.V vahetavad informatsiooni omavahel. Nii näiteks, kirjutab 27.09.2011 kell 0.21 G.I J. Marudekole „ “. Edasiste sündmuste areng on objektiivseks tõenduseks sellele, et L.H oli toimuvast detailselt informeeritud, nimelt teadis tema, et K.V meelitab K. K metsatukka, kus tema, G.I ja N. Sokolov pidid neid ootama, seejärel G.I ja N. Sokolov pidid K. K kurikaga ja noaga ründama ja pärast K. K „väljalülitamist“ temalt raha röövima. See teadmine tuleneb üheselt ka L.H enda poolt kohtuistungil antud ütlustest. L.H seletas kohtule, et tema (Kd III lk 195 pöördel) ning kinnitas üheselt ka eeluurimisel antud ja kohtuistungil avaldatud ütlusi: . (Kd III lk 196) Lisaks sellele Pling! SMS kirjavahetusest nähtub, et 27.09.2011 kell 14.24 L.H kirjutab G.I-le „ “ (Kd II lk 112). Nimetatud tõendid näitavad üheselt, et L.H oli teadlik võimalikust K. K tapmisest tema röövimise eesmärgil ning möönis, et röövimise käigus keegi võib saada surma. Nii asus maakohus õigustatult seisukohale, et vaevalt et L.H räägiks G.I (Ediku) surmast, kui ta ei teaks, et minnakse tapma isikut, kes võib vastupanu osutada ning mille käigus võib ka ründaja ehk siis G.I ise kas vigastada või surma saada. Sellest tulenevalt on ekslik kaitsja seisukoht, et L.H ei olnud teadlik K. K võimalikust tapmisest ning K. K tapmise puhul esines täideviija ekstsess. Vaatamata teadmisele, et röövimise käigus võidakse K. K ka tappa, ei taganenud L.H plaanist K. K röövida, ei lahkunud sündmuskohalt ja G.I, N. Sokolovi seltsist ning peale K. K surma saabumist otsis aktiivselt koos teiste kaassüüdistatavatega kannatanu autost raha. Analoogselt K.V-ga tegutses L.H K. K röövimise ettevalmistamisel kavatsetusega ning tapmise kaasaaitamisel kaudse tahtlusega, kuna pidas võimalikuks röövmõrva süüteokooseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis seda.
  2. Kohtukolleegium ei nõustu ka süüdistatava N. Sokolovi apellatsioonis toodud väidetega, et tema ei teadnud midagi K. K röövimise plaanidest, noaga hakkas lööma K. K-t üksnes G.I abipalve peale . Nimetatud seisukoht on vastuolus L.H poolt kohtuistungil antud ja eelpool viidatud ütlustega selle kohta, et kohapeal oli arutatud, et algul lööb G.I kannatanut kurikaga, N. Sokolov aga noaga selga või kõhtu, seejärel kannatanut röövitakse. Maakohus on asunud õigele seisukohale, et ka N. Sokolov osales pärast kannatanu jõhkrat läbipeksmist auto läbiotsimisel, mis on tõendatud lisaks L.H ütlustele ka DNA ekspertiisi aktis avaldatud eksperdi arvamusega, mis kinnitab, et auto pakiruumilt leiti N. Sokolovi DNA-d. Paljasõnaline on N. Sokolovi apellatsioonis esitatud väide, et autot puutus ta K. K-ga auto kõrval rüseledes. Kohtukolleegium märgib, et selline väide on enda kaitsmiseks toodud alles apellatsioonimenetluses. Ükski süüdistatavatest eeluurimisel ei rääkinud sellest, et K. K ründamine ja sellele järgnenud võitlus oleks toimunud vahetult auto juures ja selle käigus oleks autot puudutatud. G.I ütlustest aga nähtub, et võitlus K. K-ga toimus paremal pool autost rohu sees, paar meetrit autost eemal, sinna jäi ka kannatanu lamama. (Kd III lk 154) Sündmuskoha 13
(17)vaatlusprotokollist nähtub, et auto esiotsast ca 5 meetri kaugusel (fototabelist nähtuvalt paremalt poolt) metsaala/võsa serval maas on meesterahva surnukeha (Kd I lk 2). Sellest tulenevalt võitlus K. K-ga toimus objektiivselt autost veel kaugemal – 5 meetri kaugusel. Peale võitluse lõppu K. K asukohta autost 5-7 meetri kaugusel kinnitab oma ütlustes ka K.V . (Kd IV lk 7). Eeltoodust lähtudes teeb kohtukolleegium järelduse, et N. Sokolovi tehtud avaldus, et tema puudutas K. K autot viimasega võitluse käigus, on paljasõnaline. Kohtukolleegium soostub maakohtu seisukohaga eelpool nimetatud otsestele tõenditele tuginedes ning kõrvutades neid teiste kriminaalasjas saadud tõenditega, et N. Sokolov osales auto läbiotsimises raha leidmise eesmärgil, seega osales röövmõrvas kaastäideviijana. Kohtukolleegium samuti märgib, et peale K. K läbipeksmist ja pussitamist kõigi süüdistatavate kinnitusel viibisid nad sündmuskohal veel umbes 5 minutit, kusjuures K.V , L.H, G.I kinnitasid, et otsisid sel ajal läbi raha leidmise eesmärgil kas auto või K. K taskud. Keegi süüdistatavatest ei mäletanud kohtuistungil mida sel ajal tegi N. Sokolov, ka N. Sokolov ise ei rääkinud sellest, mida ta on teinud sel ajal, kui kõik teised asusid otsima kannatanu raha. Kohtumenetluse jooksul N. Sokolov kordagi ei maininud, et avaldanuks imestust, et esialgne plaan on muutunud ja väidetava kättemaksu aktsiooni asemel asutakse kannatanut röövima. Kohtukolleegium peab sellist N. Sokolovi positsiooni eluliselt ebausutavaks, mis koosmõjus otseste tõenditega lubab teha järelduse, et N. Sokolov oli algusest peale teadlik kannatanult raha röövimise plaanidest.
  1. Kohtukolleegium asub seisukohale, et ei ole põhjendatud ka G.I ’i kaitsja taotlus tema kaitsealusele leebema karistuse mõistmiseks. Kaitsja taotles alaealisele G.I-le karistuse mõistmisel KarS § 61 rakendandamist ehk karistuse kohaldamist alla alammäära põhjendusel, et kannatanu suhtes kuriteo toimepanemise üheks ajendiks oli K. K poolt alaealise K.V mõjutamine temaga seksuaalvahekorda astumiseks, samuti G.I karistust raskendavate asjaolude puudumine. Kohtukolleegium leiab, et karistuse mõistmisel G.I-le maakohus ei eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel. Maakohus arvestas G.I karistust raskendavate asjaolude puudumist ning kergendava asjaoluna oma süü puhtsüdamlikku kahetsust. Erandlikud asjaolud G.I-le karistuse mõistmiseks alla alammäära puuduvad – just tema oli K. K röövmõrva initsiaatoriks, tema tegelikuks eesmärgiks ei olnud arvete klaarimine isikuga, kes otsis seksuaalkontakti alaealisega, kuid tema tahtlus oli suunatud algusest peale K. Klt võimalikult suure summa raha röövimisele ning ta möönis ka kannatanu tapmist.
  2. Et kohtukolleegium ei nõustu N. Sokolovi apellatsioonis toodud väidetega, puuduvad alused N. Sokolovile maakohtu poolt mõistetud karistuse kergendamiseks. N. Sokolovile karistuse mõistmisel ei eksinud maakohus materiaalõiguse normide kohaldamise vastu.
  3. Kohtukolleegium ei nõustu kannatanu esindaja seisukohaga, et K.V ja L.H olid teovalitsemise teooria seisukohalt K. K röövmõrva kaastäideviijateks. Nemad küll pidasid võimalikuks röövmõrva süüteokooseisule vastava asjaolu saabumist ning möönsid seda, et K. K-le kehavigastuste tekitamine G.I ja N. Sokolovi poolt võib lõppeda kannatanu surmaga, kuid ei valitsenud K. K-le kehavigastuste tekitamist, s.t. nad ei saanud olla veendunud, et tekitatud kehavigastused kindlasti põhjustavad K. K surma. Kohtukolleegium osutab, et K.V ja L.H ei valitsenud mingilgi moel tapmistegu.
  4. Kannatanu esindaja apellatsioon ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ka toimepandud kuriteo kvalifitseerimise osas. Maakohus leidis õigustatult, et löökide arv ja vigastuste ulatus ei ole automaatselt aluseks, et rääkida antud kaasuse puhul tapmisest julmal viisil. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et antud juhul varem kriminaalkorras karistamata noores eas ja kannatanust ilmselt füüsiliselt nõrgemate süüdistatavate tegevus rohkete löökide tekitamisel oli suunatud eelkõige kannatanupoolse vastupanu murdmisele. Lisaks sellele kriminaalasja 14
(17)materjalidest nähtub, et peale kõikide vigastuste tekitamist ei olnud K. K võimeline iseseisvalt liikuma ega tegutsema, mida kinnitab ka ajuvigastuse olemasolu; võimalik, et vigastuste tekitamise algfaasis säilis K. K-l osaline taju- ja aktiivse tegutsemise võime. (Kd I lk 200) Viidatud kohtuarstliku ekspertiisi tulemustest lähtudes võib teha järelduse, et K. K suure tõenäosusega pidi kaotama teadvuse juba vigastuste tekitamise algfaasis, seega ei tohtinud K. K kauakestvat valu tunda. Sellest tulenevalt asub kohtukolleegium seisukohale, et käesoleva kaasuse puhul ei ole alust rääkida tapmisest piinaval viisil. Kannatanu esindaja väide, et K. K piinles valudes surma saabumiseni ei ole kooskõlas kohtuarstliku ekspertiisi aktiga. Kannatanu esindajast apellant osundab õigesti oma apellatsioonis, et julmus väljendub põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha vastu. Julm viis võib väljenduda näiteks brutaalses tapmisviisis või siis mingites ebainimlikes toimingutes enne ja pärast tapmist, tapmise ajal ja kohas, samuti ohvri mõnitamine, jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamine või siis erilist põlgust näitavates tegudes ohvri suhtes. Kohtukolleegium leiab, et aset on leidnud lühiajaline ja intensiivne süüdistatavate poolt kehavigastuste tekitamine kannatanu vastupanu kiireks murdmiseks, kusjuures selleks kasutati kurikat, nuga ning ettejuhtunud kivi. Apellandi poolt viidatud julma tapmise tunnused pole kohtukolleegiumi arvates süüdistatavate tegevuses tuvastatavad. Pigem G.I ja N. Sokolovi intensiivne tegevus K. K-le kehavigastuste tekitamisel viitab nende hirmule K. K ees, mis on tõendatud ka L.H varem saadetud sõnumiga, et „ s.t. süüdistatavad kartsid K. K-t ja möönsid, et rünnak tema vastu võib ka nende jaoks kurvalt lõppeda. Sellest tulenevalt on ekslik kaitsja arvamus, et selles osas maakohtu otsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. 19. Kohtukolleegiumi arvates väärib tähelepanu kannatanu esindaja seisukoht, et arvestades K.V ja L.H teopanust ja suhtumist kuriteosse nii enne kui ka pärast selle toimepanemist, puuduvad põhjused, mis annaksid alust neid karistusest tingimuslikult vabastada. Kohtukolleegium nõustub sellise seisukohaga ning osundab, et kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Kuigi tegemist on alaealistega, ei ole välistatud sõltuvalt nende isikutest ja kuriteo toimepanemise asjaoludest nendele reaalse vangistuse mõistmine (RKKK nr 3-1-1-76-07) Antud põhimõtetest lähtuvalt ei ole K.V ega L.H suhtes otstarbekas ega võimalik kohaldada KarS § 74 sätteid s.t. ei osalist ega täielikku karistusest vabastamist, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk puudub. Nende isikute osas on tuvastatav, et kuigi mõlemad on varasemalt kohtulikult karistamata, oli neil väärastunud ja kuritegelik ettekujutus raha teenimise võimalustest - nimelt otsisid mõlemad võimalust „materiaalse abi“ saamiseks internetis tutvumisteenuse kaudu, kuid K. Klt „materiaalse abina“ saadud raha tagastada ei soovinud, mis oli ka ajendiks toimepandud jõhkrale kuriteole. Kohtukolleegium leiab, et nende sellisest käitumisest tulenevalt on tuvastatav nende negatiivne suhtumine õiguskorda. Väärib tähelepanu ka asjaolu, et kuriteo toimepanemise järgselt sõitsid K.V ja L.H „puhkusereisile“ Riiga, mis viitab sellele, et nad suhtusid toimunusse ükskõikselt. Seoses L.H ja K.V poolt toimepandud kuriteo asjaoludega on tuvastatav, et nemad viibisid K. K tapmise juures, võtsid aktiivset osa K. K ja tema auto läbiotsimisest raha leidmise 15
(17)eesmärgil, aitasid kuriteo täideviijatel varjata kuriteo toimepanemise jälgi – K.V pesi verest puhtaks N. Sokolovi sEs olnud jope, L.H aitas verest puhtaks pesta N. Sokolovil veriseid käsi, ostes selleks kioskist vett. Ülaltoodust tulenevalt kohtukolleegium tuleb järeldusele, et puuduvad sellised erandlikud asjaolud, mis võimaldaksid L.H ja K.V mõistetud vangistusest tingimuslikult vabastada. Kohtukolleegium tühistab selles osas maakohtu otsuse. 20. Kohtukolleegium pöörab tähelepanu, et kohtuotsuse tervikteksti resolutsioonis on tehtud ilmne näpuviga L.H süüditunnistamise osas vastava KarS paragrahvi järgi. Nimelt maakohtu otsuse resolutsioonist nähtub, et kohus mõistab L.H süüdi KarS § 114 p 1 - § 22 lg 3 järgi ning sama otsusega mõistab L.H õigeks KarS § 114 p 1 - § 22 lg 3 järgi. Kohtuotsuse tervikteksti põhjendavast osast on aga selgelt jälgitav, et kohus mõistab L.H süüdi KarS §

§ 22lg 3 järgi ning mõistab õigeks Kar

S § 114 p 1 - § 22 lg 3 järgi. See on ka nähtav maakohtu poolt varem kuulutatud otsuse resolutiivosast. Kohtukolleegium peab vajalikuks teha resolutsioonis täpsustuse, millega parandab maakohtu näpuvea.

  1. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. Kannatanule oli võimaldatud advokaadist esindaja riigi õigusabi korras. L.H kaitsja Natalia Lausmaa ja G.I kaitsja Leelo Viil taotlesid apellatsioonide koostamise, ringkonnakohtuistungiks ettevalmistumise ja kohtuistungist osavõtu eest kaitsjatasu väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas vastavalt 614,4 eurot ja 460,8 eurot. Kannatanu esindaja advokaat K.M taotles ringkonnakohtuistungiks ettevalmistumise ja kohtuistungist osavõtu eest esindajatasu väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 230,4 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsjate ja kannatanu esindaja taotlused kuuluvad rahuldamisele. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p 2 kuni 4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse L.H ja K.V vangistusest tingimusliku vabastamise osas ning teeb maakohtu resolutiivossa täpsustuse L.H süüdimõistmise vastava paragrahvi osas, seega teeb otsuse KrMS § 337 lg 1 p 2 ja 4 alusel. Sellest tulenevalt kannab L.H menetluskulud riik. KrMS § 185 lg 2 alusel, kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata G.I osas, seega jäävad tema apellatsioonimenetluses tekkinud kulud tema kanda.
  2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, 2, 4 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
  3. mai 2012 aasta otsuse G.I ja N. Sokolovi süüdimõistmise ja nende karistamise osas muutmata ja tühistab maakohtu otsuse L.H’le ja K.V ’ile mõistetud vangistusest osaliselt tingimisi vabastamise osas. Ringkonnakohus teeb täpsustuse maakohtu resolutiivossa L.H süüdimõistmise osas vastava paragrahvi järgi. Süüdistatava N. Sokolovi, süüdistatava G.I’i kaitsja Leelo Viili, süüdistatava K.V’i kaitsja Leonid Olovjanišnikov’i ja süüdistatava L.H kaitsja Natalia Lausmaa apellatsioonid jätab ringkonnakohus rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldab osaliselt kannatanu esindaja K.M apellatsiooni. 16

(17)Pavel Gontšarov Malle Preimer Urmas Reinola 17
(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.